[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda) || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mes sa aat ilmaaigu oma naidu mis sa ajad ilmaaegu oma jonni; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; .purri .aame .puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina)
2. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
3. lükkama, tõukama ▪ suur tuul olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
4. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
5. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade aja mulle lõngad nõela taha. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga aja need püksid jalga. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täus kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja aruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

aa|peräst ~ aja|peräst
1. (mõne) aja pärast ▪ raasikse aaperäst tulli ta mul järgi Krk natukese aja pärast tuli ta mulle järele
2. aja poolest ▪ ajaperäst ma os võinu tulla, aiga mul olli aja poolest ma oleks võinud tulla, aega mul oli

aim <aimu, .aimu> aim, aimus, aimdus ▪ miul olli sihande aim mul oli selline aimdus. Vrd .aimus

.aimus <.aimuse, .aimust> aimus, aim, arusaamine ▪ miul om vähä aimust mul on natuke aimu (asjast). Vrd aim

aja|viidus <aja|viiduse, aja|viidust> ajaviide, ajaviitmine ▪ muud ametit miul ei jole, laulmine om miu ajaviidus muud ametit mul ei ole, laulmine on mu ajaviide. Vrd aa|viide

ajor <ajore, ajoret ~ ajori, ajorit> Trv van aer ▪ ajorige kalamehe sõvvave aerudega kalamehed sõuavad; miul om uvve ajore silmusse mul on uued aerutullid. Vrd aer1, mõla

ajoti ~ ajuti ajuti, aeg-ajalt, mõnikord ▪ ajoti olli miul kül´m mõnikord oli mul külm. Vrd ajotiliselt, ajotiselt

alus <alusse, alust> alus, alumine asi; alusseelik ▪ ku karja lätsi, sõs olli mul paklane alus Trv kui karja läksin, siis oli mul takune alusseelik. Vrd alune2, alus|undruk

.amba|rüüste <.amba|.rüüste, .amba|rüüstet> Krk hambaork ▪ anna sii pinnuk maast, miul om ambarüüstet vaja anna see pinnuke maast, mul on hambaorki vaja. Vrd .amba|.rüüstüs

amet <ameti, ametit> Hls Hel
1. amet, eriala ▪ amet ei teote miist, ku miis ametit ei teote (vns) amet ei teota meest, kui mees ametit ei teota. Vrd amat, ammat
2. piltl tegevus, askeldus ▪ ihu om väsünü, mia olli kõvaste ametin (knk) ihu on väsinud, mul oli palju tegemist

an´d2 <anni, .an´di>
1. annetus, kink, almus ▪ sii om jumale an´d see on jumala kink
2. vaimuanne, võimekus ▪ miul ei ole jutu andi, mea ei või juttu tetä mul ei ole jutu andi, ma ei või jutustada
3. saak, toodang ▪ sii lehm om ää annige see lehm on hea piimatoodanguga

.anme ~ .andme <anda, anna> andma ▪ anna miul! anna minule!; anna tal änäp ku änäp, temal ei mõjo kedägi anna talle enam ja enam, temale ei mõju miski; an´d talu võõrile inimestele andis talu võõrastele inimestele; an´ds äbemede sõnu vastu andis häbematuid sõnu vastu (sõimamisest); ku sa tahtsit siiä tulla vaatem, sis ärden raha võtta, tulden mud´u, anden raha lesenaisel kui sa tahtsid siia tulla vaatama, siis sa ei oleks tohtinud raha võtta, pidanuksid tulema tasuta, võinuksid raha anda lesknaisele; andan saat esi andes saad ise || asu .anme asu andma ▪ ta es anna miul asu ta ei andnud mulle rahu; suud .anme suud andma, suudlema ▪ ku sõda ja katku olliv inimesi maha võtten, sõs olli jala jäl´lel suud anden kui sõda ja katkud olid inimesi maha tapnud, siis oli jalajäljel suud andnud; anna miul suukest anna mul musi; lutti .anme peksa andma ▪ nüid anna küll poisil lutti, võ temä läep vargile nüüd annan küll poisile peksa, või tema läheb vargile; .näole .anme end näitama, välja ilmuma ▪ ta ei ole ennäst mitu aiga näole anden, ei tää kas om pahandust tennü ta ei ole kaua aega välja ilmumunud, ei tea, kas on pahandust teinud; sõna .anme sõna andma, lubama ▪ ma ole sõna anden, ma pia seda täitme ma olen lubanud, ma pean seda täitma; sõnu .anme sõimama, riidlema ▪ ku mea tal vastu ütli, sõs akas´ sõnu anme kui ma talle vastu ütlesin, siis hakkas sõimama; tappa .anme tappa andma, peksma ▪ ku sa_i kulle miut, ma anna sul tappa kui sa ei kuula mind, ma annan sulle tappa; vastust .anme vastutama ▪ sa piat oma sõnade iist vastust anme sa pead oma sõnade eest vastutama; .õigus .anme õigust andma, järele andma ▪ anna temäl iki õigus, piat järgi painume anna temale ikka õigus, pead järele andma; õnnes .anme õnneks andma, määrama ▪ sii om siul õnnes ant see on sulle õnneks antud

annene <annese, annest> Anne-nimeline ▪ miul om üits annene tüdär mul on üks Anne-nimeline tütar

armasteme <armaste, armaste> armastama, kalliks pidama, kiindunud olema ▪ temä võt´s miut ümmert kaala kinni ja armas´t miut ta võttis mul ümber kaela kinni ja pidas mind kalliks. Vrd armatsame, armatseme

asja|miis <asja|mihe ~ asja|mehe, asja|miist>
1. ametimees, tähtsam tegelane ▪ tast om saanu linnan tähtis asjamiis temast on saanud linnas tähtis tegelane. Vrd antvär´k
2. hlv enda ise tähtsaks tegija, asjamees ▪ vaat kun mul asjamiis om alle vaat kus mul on asjamees alles. Vrd tegelane

asu|paik <asu|paiga, asu|.paika> Krk koht, elukoht ▪ miul nüid asupaika kunnigil ei oole mul nüüd elukohta kuskil ei ole. Vrd ase1, kotus, paik1

ega2 <egä, egät> , egä2 <ega, egat> iga; igaüks, kõik ▪ egäs kottel võip esit muudu kõnelte igas kohas võib isemoodi rääkida; egä vas´k kergitep oma ändä Trv (vns) iga vasikas kergitab oma saba; egäs poole ta tük´s igale poole ta tükkis; miul olli egält puult valus mul oli igalt poolt valus; egä pühäde üüse kallil üül käünü puustle lambit pügämen igal pühadeaja öösel, kallil ööl käinud nõiad lambaid pügamas; egän puul iki emä oidas, nõnda peoke all ja tõine pääl igal pool ikka ema hoitakse, nii et peoke all ja teine peal (vanast emast)

eilä, eila eile ▪ nii om mul eila üüsise tallekse need on mul eile öösel sündinud tallekesed; eilä sai rügä maha külit eile sai rukis maha külvatud

ele2 <ele, elet> , elle <elle, ellet> Hls, el´le <el´le, el´let> Krk
1. hele ▪ rüälilli sinine olli kige elep vär´m rukkilillesinine oli kõige heledam värv; miul om kere ele (knk) mul on kere hele (kõht tühi). Vrd el´le
2. selge (ilmast) ▪ täempe om elle ilm, om äste nätä täna on selge ilm, on kaugele näha. Vrd .sel´ge

.elkjä <.elkjä, .elkjät> Hls heledavärviline, helkiv, särav; selge ▪ elkjä nigu laasi muudu helkiv nagu klaasi moodi; mul om leit siandsest elkjäst rõõvast mul on kleit sellisest heledast riidest

.el´pme ~ .el´pmä <.elpi, elbi> helpima ▪ vedelt körti om rasse lusikuge elpi vedelat körti on raske lusikaga helpida; mul miildip aput piimä üle kannu veere elpi mulle meeldib hapupiima üle kannu ääre helpida. Vrd .elpäme

eläv <eläve, elävet> , eläve <eläve, elävet>
1. elav, elus ▪ ta näi sääl edimest elävet inimest ta nägi seal esimest elavat inimest; miul ei ole elävet enge kodun mul ei ole kedagi kodus || eläve pildi elavad pildid (film, kino). Vrd engelik
2. kärme, vilgas ▪ tihase om eläve linnu, kargave üttelugu tihased on vilkad linnud, hüppavad kogu aeg. Vrd elukas2, erk, ir´t

emä <emä, emät> ema ▪ emä õpas´ esi kodun lugeme ema õpetas ise (lapsi) kodus lugema; emä om kanden tal süvvä iki ema on talle ikka süüa viinud; miul ei ole esät ega emät, sugu ega võsa mul ei ole isa ega ema ega suguvõsa; emät-tüdärt olliv sanna kamren ollu ema ja tütar olid saunakambris olnud (st elanud); parep emä armu õlman ku kuninge kuldlinnan Krk (vns) parem ema armu hõlmas kui kuninga kuldlinnas || emäte lait´s emata laps, orb || .emmä emasse, ema moodi. Vrd em´m

et et, seda et ▪ ma es või ütelte, et miul alb miis olli ma ei võinud öelda, et mul halb mees oli; ta saanu täädä, et raha ot´sme tullas ta [olevat] saanud teada, et tullakse raha küsima; oia et sa miul midagist ette ei ütle hoia, et sa mulle midagi ette ei heida; koetas toemine rõõvas, et ta om kõvemb seismä Trv kootakse toimne riie, sest see on kõvem seisma (peab paremini vastu)

ette2 etem ▪ sii nuur´ lehm om mul ette ku vana olli see noor lehm on mul etem kui vana oli. Vrd etemb

ikk <iku, ikku> nutt ▪ ku silm sügelep, sis saap ikku (vns) kui silm sügeleb, siis tuleb nutt; miul olli kerge ikk mul oli kerge nutt (hakkasin kergesti nutma); koolu saadeti ikuge ärä surnu saadeti nutuga ära. Vrd nutt3, pil´l3

.il´da ~ .il´dä Hel
1. hilja ▪ nõnda il´da ei ole küll enne einä tett nii hilja ei ole küll varem heina tehtud. Vrd .il´la
2. hiline ▪ il´dä õhtu olli kähen hiline õhtu oli käes. Vrd iline, il´lane
3. hiljuti ▪ miul esi olli viil il´dä üit´s põdrakarva lehm mul endal oli veel hiljuti üks põdrakarva lehm. Vrd alle, .il´da|.aigu, .il´la|.aigu

ilma|.laiusen laias (maa)ilmas, mööda ilma ▪ mul päävarju ei ole kunnigil, kõnni nõndasama ilmalaiusen mul ei ole kusagil peavarju, kõnnin niisama mööda ilma; küll ta võis pal´lu kahjut tetä ilmalaiusen küll ta võis palju kahju teha laias ilmas

iren´t <irenti ~ irendi, irentit> Krk hõre, kehva kasvuga ▪ lõika ära mul nii irenti lõika ära mul need hõredad [juuksed]; obesel om õige iren´t, kakanu lakk hobusel on väga kehv, katkenud lakk. Vrd iran, iran´ts

irm <irmu, .irmu>
1. hirm, hirmutunne, pelgus ▪ mul irm vere sissi jäänu mul [on] hirm verre jäänud; tal nahk irmu täüs tal [on] hirm nahas. Vrd jahm, .kahmus, pel´g, .pelgüs
2. hirmuvalitsus; vitsahirm, (kehaline) karistus ▪ ku juba naises saadi, es olla küll ämp egä minut´ tõise irmu all kui juba [abielu]naiseks saadi, ei oldud küll enam iga minut teise hirmuvalituse all; kas sul kahju, et vargale irmu andas kas sul [on] kahju, et vargale hirmu antakse (st karistatakse)

.istmen ~ .istmene <.istmese, .istmest>
1. istumine; istumiskord ▪ üte istmesege sedä tüüd valmis ei tii ühe istumiskorraga seda tööd valmis ei tee. Vrd iste
2. piltl istmik, tagumik ▪ miul om sest istmesest istmene valuses jäänu mul on sellest istumisest tagumik valusaks jäänud. Vrd .laudjas, urv

istuli istuvas asendis, istukil ▪ miul ei oole istuli parep egä pikäli parep mul ei ole istuli parem ega pikali parem. Vt istukil

isu <isu, isu>
1. (söögi)isu, himu ▪ mul om obese isu mul on väga suur isu. Vrd imu, isaltus
2. tahtmine, soov ▪ miu isu saa täüs kah joba, mea ei taha olla minu tahtmine saab ka juba täis, ma ei taha olla (siin enam). Vrd suuv´, tahtus

ius <.iusse, iust> juus ▪ miul om erelise iusse mul on hõredad juuksed. Vrd .juusse

ivak <ivakse, ivakest>
1. raasuke, ivake, tükike ▪ üit´s ivak om püstüst lina, tõine ivak om maalist üks (maa)tükike on püstist lina, teine tükike on lamandunut; ta ei anna ütte ivakest ka mul ta ei anna üht raasukest ka mulle. Vrd ivik, kübik, näädike, raas1, raasike, teräke
2. natuke, pisut ▪ vesi aet kiimä, pant ivak rasva ja suula ka vesi aetud keema, pandud natuke rasva ja soola ka. Vrd jao|peräst, natik, pihu, pisut, sugu|peräst, sutike

ivik ~ ivike <ivikse, ivikest> Krk
1. väike tera ▪ täo aaste ollive kaaral egävese ivikse tänavu olid kaeral väga väiksed terad
2. tükike, raas ▪ ta es anna mul ivikest suhu panna ta ei andnud mulle raasugi suhu panna. Vrd ivak, kübik, näädike, paluke, raasike

jahm <jahmu, .jahmu> Trv Hel hirm, judin, värin ▪ miul tulli irmuge jahm pääle mul tuli hirmuga värin peale; temä silmä ollive jahmu täüs tema silmad olid hirmu täis. Vrd jähm, kahm

.jahvame <jahvate ~ jahvade, .jahva>
1. jahvatama ▪ ves´ke jahvats jahu veski jahvatab jahu. Vrd jahume, jahvateme
2. piltl lobisema, juttu ajama ▪ lase mu ärä jahvate ende kot´t lase mul ära jahvatada enda kott (st oma jutt ära rääkida); Mari jahvats Annege iki Mari lobiseb ikka Annega. Vrd .jaamame, .latrame, .patrame, .vatrame

jalg <jala, .jalga>
1. jalg, elusolendi jäse ▪ jalg lää kivis kinni, sõs olet mahan ku rändsäts jalg läheb kivisse kinni (st jääb kivi taha), siis oled maas ka räntsakil; suur kere ressip jalgel pääle suur kere pressib jalgadele peale; miul tahav pastle leote, pitsitev jalan mul tuleb pastlaid leotada, pigistavad jalas; mis suguline ta viil om, undi tagumine jalg piltl mis sugulane tema veel on, hundi tagumine jalg (st väga kauge sugulane). Vrd koev, lal´l2 || .jalge pääl jalgel, üleval, ärkvel ▪ täempe ole ma joba vara jalge pääl täna olen ma juba vara jalgel; käsist jalust kinni käsist-jalust seotud ▪ mia ole tüü man käsist jalust kinni olen töö juures käsist-jalust seotud
2. eseme tugiosa ▪ tagakamren olli tal ilma jalgede säng tagatoas oli tal jalgadeta voodi; pirru alu olli ike kolme jala puu pirrualune oli ikka kolme jalaga (tugi)puu
3. jalg (pikkusmõõt) ▪ rõõvast mõõdeti vanaste iki jalage riiet mõõdeti vanasti ikka jalakaupa

jalutu jalutu, jalgadeta; haigete jalgadega ▪ ma ole joba puul´ aastet jalutu mul on juba pool aastat jalad haiged (ei saa liikuda)

joodik <joodigu ~ joodiku, joodikut>
1. jooja ▪ sii alle joodik tallek see [on] alles jooja talleke (keda kasvatatakse lehmapiimaga jootes)
2. joodik, joomar, purjutaja ▪ miis mul joodik es ole minu mees joodik ei olnud. Vrd jooma|miis

.jorjen <.jorjeni, .jorjenit> , jorjen´ <jorjeni, jorjenit>
1. daalia, jorjen (Dahlia) ▪ emä tah´t jorjenit kasvate emale meeldis jorjeneid kasvatada; miul kasuve aian egätsugu värmi jorjenit mul kasvab aias igasugust värvi jorjeneid
2. piltl suguhaigus, tripper ▪ tal om jorjen persen Krk (knk) tal on tripper

.juhtus <.juhtuse, .juhtust> Krk juhus ▪ pal´lald juhtuse läbi saive na jälle kokku ainult juhuse läbi said nad jälle kokku; ää juhtuse annive mul selle võidu head juhused andsid mulle selle võidu. Vrd .johtumine, .juhtumine

jumal <jumale, jumalet ~ jumale, jumalt> , jummal <jummale, jummalet ~ jummale, jummalt>
1. jumal, taevaisa ▪ jumal om tervist andan ja jõudu jumal on tervist ja jõudu andnud; palusi küll jumale nimel, aga ta mitti es anna palusin küll jumala nimel, aga ta ei andnud mitte; ku tüüst müüdä minti, sis iki „jumal appi“, vasta „avide jumal“ kui tööst mööda mindi, siis [öeldi] ikka „jumal appi“, vastu [öeldi] „aita, jumal“ (st kui töötavatest inimestest mööda mindi). Vrd .luuje, .taeva|esä
2. jumaluke (emotsionaalsetes ütlustes) ▪ os_sa suur jumal, tule esi mul appi! oh sa suur jumal, tule ise mulle appi!; jumal paraku seast elu, ei kõlba sii koekile jumal hoidku sellist elu, ei kõlba see kuhugi; jumal tenät, miu emä kasvat´ miu iluste üles jumal tänatud, minu ema kasvatas mu ilusasti üles

.juuskje <.juuskje, .juuskjet>
1. voolav, jooksev ▪ mõse käsi juuskje viige pese käsi voolava veega
2. järeleveniv, libisev (silmus vms) ▪ ärä tetä juuskjet sõl´me ära tee libisevat sõlme
3. jooksva, liigesereuma ▪ joosieinä keedets ärä ummussen, juu sedä vett, kaos juuskje ärä mailased keedetakse ummuksis ära, joo seda vett, kaob jooksva ära; miul om juuskje jalgu sehen mul on reuma jalgades. Vrd joosik, .liikev1, riuma`tismus

jõnksak <jõnksagu ~ jõnksaku, jõnksakut> Krk
1. kühm, (väike) küngas ▪ ma es näe üttegi jõnksakut ma ei näinud ühtegi küngast. Vrd mügärik
2. nõksak, jõnksatus ▪ miul käüs sel´läst jõnksak läbi ja ma es saa püstü ennäst aia mul käis seljast nõksak läbi ja ma ei saanud ennast püsti ajada

.jäntrik <.jäntrigu ~ .jäntriku, .jäntrikku> jändrik ▪ miul om täo aaste kuurin sihandse jäntriku puu mul on sel aastal kuuris sellised jändrikud puud; jäntrik ja köntrik, sii om kigi pidi kõverik jändrik ja kõver, see on igapidi kõverik [puu]. Vrd jänderik, .jäslik, könderik, näserik, nässik

.jäämä ~ .jääme <jäiä ~ jävvä, jää, impers jäiäs ~ jävväs Hel>
1. mingis olukorras püsima, (alles) olema ▪ ta jääp oma sõna manu kindlas ta jääb oma sõna juurde kindlaks; tulli lumi maha ja jäigi talves tuli lumi maha ja jäigi talveks; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls uss ajab uue naha, aga mürgihammas jääb alles. Vrd pisume, püsüme
2. mingisse olukorda sattuma, jääma, saama ▪ nemä tahten üümajal jävvä nemad [olevat] tahtnud öömajale jääda || .il´das .jäämä hiljaks jääma, hilinema ▪ ärä sis ildas jäiä ärä siis hiljaks jää; .järgi .jäämä eemale jääma, lahkuma ▪ karjast ma jäie järgi viietõisku aastene karja ei läinud ma enam viieteistaastaselt; .kõrva .jäämä süüdlaseks või alla jääma ▪ temä jäi kõrva, mea sai õiguse tema jäi süüdlaseks, mina sain õiguse; .könni või .põnni või .põrri või .rummi .jäämä kiduraks või kängu jääma ▪ sii puu om põnni jäänu see puu on kiduraks jäänud; pidäme .jäämä peatuma, pidama jääma ▪ oben jäije raasikses aass pidäme hobune jäi natukeseks ajaks pidama; .pääle .jäämä peale jääma ▪ siu sõna jääs iki pääle sinu sõna jääb ikka peale; rahu .jäämä rahule jääma; lakkama, lõppema ▪ miul jäi täo kuul´ rahu, ma es lää änäp mul lõppes tänavu kool, ma ei läinud enam [kooli]; .õiges .jäämä õiguse saama ▪ temä jäi õiges, mõisteti õiges tema jäi õigeks, mõisteti õigeks. Vrd .saama
3. (kellegi) omaks v osaks saama ▪ mõne inimese kül´ge ei jää muret ja raskust, tõne om nii õrn, et kikk jääse kül´ge mõne inimese külge ei jää muret ega raskust, teine on nii õrn, et kõik jääb külge; vedel võip koertel jäiä vedel võib koertele jääda
4. lakkama, lõppema; kaduma ▪ ega sii vihm nõnda ruttu järgi ei jää ega see vihm nii ruttu järele ei jää; jäigi kadunus sii asi, katti ärä ja jäigi kaotsis jäigi kadunuks see asi, kadus ära ja jäigi kaotsi. Vrd kadume, .lõpme

jüdiseme <jüdiste, jüdise> Hel judisema, värisema ▪ mul nakas´ kere kül´mäst jüdiseme mul hakkas ihu külmast värisema. Vrd jõbiseme1, lõbiseme, vudiseme, võbiseme

kaal1 <kaala, .kaala> kael ▪ kate kuine kand kaala, viie kuine võtt vitsa piiu kahekuine kannab kaela, viiekuine võtab vitsa pihku || .kaala kaela, peale ▪ uune om kaala vajumen hooned on kaela vajumas (lagunenud hoonetest); kaalan kaelas; koormaks ▪ ta om miul ku veskekivi kaalan piltl ta on mul nagu veskikivi [koormaks] kaelas; .saapa kaal saapa kitsam koht, saapakael ▪ siit saapa kaalast olli kitsa siit saapakaelast olid [saapad] kitsad

kabi <kabja, .kapja>
1. hobuse kabi ▪ kabja lagin olli kavvel kuulta kabjaplagin oli kaugele kuulda; mul sõl´g ku obese kabi mul [on] sõlg nagu hobuse kabi; obesel raudu all ei ole, egas ta kapjuge jää pääl kõndi es saa hobusel raudu all ei olnud, ega ta kapjadega jää peal kõndida ei saanud
2. (lusika, kulbi, piibu) kaha ▪ lus´ku kabi olli ümärik või pikelik lusika kaha oli ümarik või piklik. Vrd kaba, kaha

kahju <kahju, kahjut>
1. häda, viga, kahju ▪ kus selle kahju ots kus selle häda ots; ma ole pal´lu kahju saanu ma olen palju kahju saanud. Vrd kap´s2
2. kahjutunne ▪ miul om peris süämest kahju mul on päris südamest kahju. Vrd kahi

kahvatus <kahvatuse, kahvatust> Trv judin ▪ seande kahvatus käis mul üle ihu irmu peräst selline judin käis mul üle ihu hirmu tõttu. Vt kahm, kahmatus

kaimune <kaimutse, kaimust> Hel samanimeline ▪ miul om üit´s kaimune lell mul on üks samanimeline isa vend; te mõlembe olede üte kaimutse te mõlemad olete sama nimega

kainu ~ kain´u ~ .kainu Hls Krk üsna, üpris ▪ mul lääp kainu vara uni ärä mul läheb üsna vara uni ära; ta tei kainu ää meelege ta tegi üpris hea meelega. Vrd .kain´tse, kainus, kaunis2

kajojas <kajoja, kajojast> Trv Hel, kajojes <kajoje, kajojest> Hel valupiste ▪ kajojas sus´kas rinna sehen valupiste torkas rinna sees; mul ei jole kajojest ollu mul ei ole valu olnud. Vt kajoje

kamp2 <kamba, .kampa> suur tükk, kamakas ▪ küll om miul igäven kamp obest, kange veo oben küll on minul igavene hobusetükk, kange veohobune; an´d mul ää kamba liha andis mulle hea suure tüki liha; emä ku kamp, tüdär kokku kiskun ku kön´g Hel (knk) ema nagu kamakas, tütar kokku kiskunud kui könn (suurest priskest emast ja väikesest kõhnast tütrest). Vrd kamak, kambak

kam´ps <kampsi, .kampsi> , kam´ss <kamsi, .kamssi> kampsun; jakk ▪ miul olli särgirõõvast kam´ps ja varrastege koet kam´ps Trv mul oli kuueriidest jakk ja varrastega kootud kampsun

kandsik3 <kandsigu ~ kandsiku, kandsikut> , kantsik3 <kantsigu ~ kantsiku, kantsikut> ulakas, vallatu laps ▪ kandsigu ei lase mul magade vallatud lapsed ei lase mul magada. Vrd räämel´t, ul´ak, vallatu

.kange <.kange, .kanget>
1. kange, kõva, jäik ▪ miul om kondi kange ku vana undil mul on kondid kanged nagu vanal hundil. Vrd kal´g, kal´k1
2. tugev, suur; tubli ▪ kange jõuge palas suure leegiga põleb; sii om ike üit´s kange sõamiis see on ikka üks tubli sõjamees. Vrd kõva
3. kontsentreeritud, kange ▪ küll om kõva ja kange, mea tat võtta ei või küll on tugev ja kange [viin], mina teda võtta ei saa

.kaoteme <.kaote, .kaode> kaotama; ära lõpetama, tapma ▪ miul es ole midagi kaote mul ei olnud midagi kaotada; miu üleaidne kaot´ kanase ärä minu naaber lõpetas kanapidamise ära; esi ma ei taha pattu tetä, esiennäst ärä kaote ise ma ei taha pattu teha, iseennast ära tappa. Vrd .eitme, .tapme1

kari <karja, .karja> (looma)kari ▪ mul om kari mõtsa aia, karaski tetä, tare mõsta mul on [vaja] kari metsa ajada, karaskid teha, tare pesta. Vrd sõra|vägi

katel <.kat´le, katelt> Hls Krk katel, pada ▪ sii om katel kun rõõvit mõstas see on katel, kus rõivaid pestakse; miul siakardule kat´len mul [on] seakartulid katlas (keemas). Vrd pada

kate|sugune <kate|sugutse, kate|sugust> kahesugune ▪ miul om katesugust villa mul on kahesugust villa

katk <katku, .katku> , .katku <.katku, .katkut> Krk
1. katk ▪ peräst katku ollive kikk külä tühjä pärast katku olid kõik külad tühjad. Vrd katsk
2. piltl nuhtlus, häving ▪ ämm olli miul ku katku kaalan ämm oli mul kui nuhtlus kaelas. Vrd kadu, .nuhklus, .nuhtlus

katsiki ~ .katski Hel katki ▪ niitse om katsiki minnu niied on katki läinud; miul läit´s jalg katsiki, risti pooles mul läks jalg katki, risti pooleks. Vrd katik, katsik2

.kaugel
1. kaugel, kaugusel ▪ umbes puul vakamaad kaugel umbes poole vakamaa kaugusel. Vrd kavetel, kavven, kavvetal
2. kaugele ▪ miul om kaugel minnä, pikk tiireis´ mul ehen mul on kaugele minna, pikk reis [on] mul ees. Vrd kavede, kavvetale

.kauges ~ .kaugese
1. kauaks ▪ egä sa kaugese ei jää ega sa kauaks ei jää
2. hiljaks ▪ kui lõune nii kauges jäi, perenane ütel´, mul olli looma tallite, ma es saa ennembe Hel kui lõuna[söök] nii hiljaks jäi, perenaine ütles, [et] mul olid loomad talitada, ma ei saanud varem. Vrd .il´das, il´las

kavene <kavetse, kavest> Krk kauge ▪ miul om kavene minnä mul on kauge minna; nii om üte kavetse, mine sinna või tõisse paika nad on ühekaugused, mine sinna või teise paika (vahet pole). Vt .kauge

keeruline3 <keerulise, keerulist> raske, keeruline ▪ ta an´d mul keerulise tüü ta andis mulle raske töö. Vrd kuntsak, .kun´tslik, rasse

kinniline <kinnilise, kinnilist> Krk Hel
1. kinnine, mittelahtine ▪ ei massa kinnilist purki valla võtta ei tasu kinnist purki lahti võtta. Vrd .kindine, kinneline
2. hõivatud, piiratud liikumisvõimalustega ▪ ma ole seantse kinnilise elu sehen, justku van´g elä kodun mul on selline kinnine elu, nagu vang elan kodus

kipuline <kipulise, kipulist> kirbukirjaline kindakiri ▪ kua mul kipulise kinda koo mulle kirbukirjalised kindad. Vt kirbu|kiri

kitsi|silmä|kiri <kitsi|silmä|kirja, kitsi|silmä|.kirja> kitsesilmakiri, kindakiri ▪ miul om kitsisilmäkirja kinda mul on kitsesilmakirjalised kindad. Vt kitsi|silmäline

kogemede
1. juhuslikult, ettekavatsemata, kogemata ▪ ma sat´te kogemede ta pääl ma kukkusin talle kogemata otsa; sii tulli mul kogemede ette, sedä es tii meelen see juhtus mul ettekavatsemata, seda ei teinud meelega
2. tahtmatu, juhuslik ▪ ilma kannalapite om kogemede konts ilma kannalapita on juhuslik konts (soki kudumisest). Vrd kogemelt

kohv ~ koh´v <kohvi, .kohvi> , kohvi <kohvi, kohvit>
1. kohv, kohviubadest või kõrvetatud viljast jook ▪ arva, kes poodist kohvijahu vai tiipuru os´t, kikk saadi omast aiast harva, kes poest kohvijahu või teepuru ostis, kõik saadi oma aiast
2. pulber või puru kohvijoogi valmistamiseks, kohv ▪ vanast miul olli kohvi kõrvetse pan´n vanasti mul oli prenner (kohviubade või -vilja röstimiseks)

kokku
1. kokku, eri osadest tervikuks ühendatud ▪ kikk külälatse ollive kokku kogut kõik külalapsed oli kokku kogutud; temä kiil om mitmest keelest kokku pant tema keel on mitmest keelest kokku pandud
2. kellegagi või millegagi ühtekuuluvaks ▪ ma ole küll õnnege kokku johtunu ma olen küll õnnega kokku saanud; na eläve kateksi kokku küll nad elavad kahekesi ühte küll
3. millegagi määrituks, määrdunuks ▪ tetti seebi vatt, lõug aeti vatuge kokku tehti seebivaht, lõug määriti vahuga
4. koomale, kägarasse, nutsakusse ▪ juuse vanus ärä, ku na punni kokku lääve juuksed vanuvad ära, kui nad nutsakusse lähevad. Vrd kogus|pidi
5. tükki, tükiliseks ▪ säärpiimä ei panna tõise manu, sii lää kokku ternespiima ei panda teise juurde, see läheb tükki. Vrd käkku
6. kokkupoole, kinni ▪ lükkä sii aken kokku, miul pää valutep lükka see aken kinni, mul pea valutab. Vrd kokku|poole

kol´k1 <kolgi, .kolki>
1. puupulk; kolgits; koot ▪ miul om kolm neli kolgige võtit mul on kolm-neli pulgaga võtit; kol´k olli varre otsan koot oli varre otsas || .kolki .andme kolki andma, peksa andma ▪ tal piap kõva kolgi andme talle tuleb kõvasti peksa anda; .kolki .saame kolki saama, peksa saama ▪ sii miis olli kõrdsin kolki saanu see mees oli kõrtsis peksa saanud. Vrd kolbits, koldsik, kul´k, kuut´1
2. veopuu, mille külge kinnitatakse aisad ▪ adral olli üit´s suur kol´k ja kait´s väikest kolki adral oli üks suur veopuu ja kaks väikest veopuud
3. piltl puutallaga king ▪ seantse kolkege om paha kävvä selliste puutallaga kingadega on halb käia. Vrd komp
4. piltl raskus, vaev ▪ sedä ma küll ei tii, et mia omal kolgi kaala võta seda ma küll ei tee, et ma endal vaeva kaela võtan (abiellumisest). Vrd ris´t, vaev

koogerdeme ~ koogerteme <koogerte, koogerde> Krk Hel kooserdama, logelema ▪ ku mul tervist os ollu, sis ma ei koogertes siin kui mul tervist oleks olnud, siis ma ei logeleks siin. Vrd kalberdeme, kooserdeme, luhverteme

.kortel2 <.kortle, .kortelt ~ .korteld>
1. kortel, veerandtoobine metallanum, viinanõu ▪ kõrdsin müüti viina kortlege kõrtsis müüdi viina kortliga
2. van vedelike mahuühik (veerand toopi) ▪ kortel viina mas´s kümme kopkut veerand toopi viina maksis kümme kopikat. Vt .korten2
3. pikkusühik (veerand küünart ehk 6 tolli) ▪ miul om terve kortel sukka ärä koet mul on kogu kortel sukka ära kootud
4. keskmise sõrme pikkus ▪ ma mõõdi sedä rõõvast kortlege ma mõõtsin seda riiet kortliga

.koskile Hel kuskile ▪ miul es ole koskile minnä mul ei olnud kuskile minna. Vrd .koekile, kohekile, .konnegi, .kunnigil2, .kuskile

kuld <kulla, .kulda>
1. kuld, väärismetall; midagi väärtuslikku ▪ sõl´g olli rikkepel kullast iki sõlg oli rikkamatel kullast ikka; ei ole miul su kulde vaja ei ole mul su kuldasid vaja; täämbe kuld, ommen muld (vns) täna väärtuslik, homme väärtusetu
2. kuldne, kullast; võrratu ▪ kas siul om kuld uur´? kas sul on kuldkell?; miul om peris kuld elu mul on päris kuldne elu. Vt .kuldin, kullane

kullane <kullatse, kullast> Trv
1. kuldne, kullakarva ▪ tarvis mul ka är kullatse osta, setu kõllatse vaja minul ka kullakarva ära osta, setu kollased (st pruunikaskollased vene saapad). Vrd kuld, .kuldin
2. piltl kuldaväärt, suurepärane ▪ siast kullast inimest ku miu emä tõist ei ole sellist kuldaväärt inimest nagu minu ema teist ei ole

kulume <kulude, kulu>
1. kuluma, õhemaks, vanemaks v vähemaks muutuma ▪ mis asi liigus, sii ka kulus (vns) mis liigub, see ka kulub; ku liiv ärä kulli, sis raputedi jälle luisal pääle kui liiv ära kulus, siis raputati jälle luisule peale. Vrd .vintsume
2. hõõrduma; sööbima (mällu) ▪ sii om miili kulunu see on mul mällu sööbinud
3. tarvis olema, vaja minema ▪ vakk kesvi kulus aastege üte inemise pääle ärä vakk otri kulub ühe inimese peale aastaga ära
4. vaja olema ▪ sii õpetus kulus sel poisil ärä seda õpetust oli sellele poisile vaja || marjas kulume hädasti vaja olema; hästi sobima ▪ sii lait´s kulus neil marjas ärä seda last oli neil hädasti vaja; vihm kulus marjas ärä vihm kuluks hädasti ära

kuu|kirjä pl <kuu|kirje, kuu|.kirju> Krk menstruatsioon, kuupuhastus ▪ ku mul kuukirjä ärä kattive, sõs ma akasi paksus mineme kui mul kuukirjad ära kadusid, siis ma hakkasin paksuks minema (kui mentruatsioon lakkas). Vrd kuu|asja, kuu|kõrd, kuu|märgi, kuu|.rõõva, kuu|tõbi1

kuulelik <kuuleligu ~ kuuleliku, kuulelikku> Trv Hel kuulekas ▪ miul om ää kuulelik peni mul on hea kuulekas koer. Vrd taltsas

.kuulme2 <koolda ~ koolta, koole>
1. surema ▪ sii lehm om ärä koolu see lehm on ära surnud. Vrd .lõpme, sureme, .ängüme
2. nukrutsema, kurvastama ▪ mia lää tõiste inimeste seltsi, mes mia siin kodun konute ja koole ma lähen teiste inimeste seltsi, mis ma siin kodus konutan ja kurvastan. Vt kurvasteme, kurveteme
3. kangeks jääma, ära surema (jäsemetest) ▪ miul käsi kuul´e ärä mul suri käsi ära

kõhr <kõhri, .kõhri>
1. hobuse (rangialune) turi, kaelapealne kühm ▪ kõhri pääld om obese kaal katik kulunu hobuse turi on katki kulunud
2. inimese turi ▪ mul olli einäkot´t kõhri pääl mul oli heinakott turjal. Vrd turi

kõk´s2 <kõksi, .kõksi> väike vilets olend või ese; köks ▪ miul om pal´t väike obese kõk´s mul on ainult väike vilets hobune; pannime üte kõksi pääle, tervet kuurmet es tule panime ühe väikse köksi peale, tervet koormat ei tulnud. Vrd käp´s, kööt´s

kõlu <kõlva, .kõlva ~ kõlu, kõlut>
1. (silma)kae ▪ kõlu pidävet kõva oleme ku küüd´s kae pidavat kõva olema nagu küüs. Vrd ale2, al´l6, kale2, kelme
2. kile, kelme; kest, vaap ▪ amba kõlu läit´s katik hambavaap läks katki; loomi rasva pääl om rasva kõlu, kõlu om õhuke nahk ploomirasva peal on rasva kelme, kelme on õhuke nahk; miul tulli muist naha kõlu käe päält ärä Krk mul tuli osa kestendavat nahka käe pealt maha. Vrd kel´m1, kelme, kilme, kõlts1

kõrgu, .kõrgu kõrgune ▪ nüid ange aia kõrgu jo nüüd [on] hanged juba aiakõrgused; lait´s om miul joba õla kõrgu, õlast saandigi laps on mul juba õlakõrgune, õlast saati

kõrrage
1. korraga; üheaegselt ▪ sikuteme kõrrage! sikutame korraga!; ta sei kõrrage kausi tühjäs ta sõi korraga kausi tühjaks. Vrd jutige, .juunig, kõrralti
2. järsku; äkki ▪ kõrrage läit´s ilm väega alvas äkki läks ilm väga halvaks. Vrd äkitselt
3. kohe; otsemaid; korrapealt ▪ miul ei tule nii asja kõrrage miilde mul ei tule need asjad otsemaid meelde. Vrd joonelt, kohald, kohe2, otse|kohe, sõna|päält

kõru1 <kõrva, .kõrva> kõrv; eseme kõrva meenutav osa ▪ miul kõru valutep mul kõrv valutab; kige vanep om töbi kõrvege lammas kõige vanem on nudikõrvadega lammas; kõrvage tassist om ää juvva kõrvaga tassist on hea juua || .pastle kõrva nahkaasad pastlal, millest pael läbi käib

kõrvenik <kõrvenigu ~ kõrveniku, kõrvenikut> Krk põlendik, põlenud mets ▪ mul tulli kõrvenik vasta mulle tuli põlenud mets vastu (st jõudsin põlenud metsa äärde). Vrd palandik, palanik

kõtt <kõtu, kõttu>
1. kõht ▪ apupiim aap kõtu mürräme hapupiim ajab kõhu [seest] keerama; aage käe kõtust väl´lä! (knk) ajage käed kõhu alt välja! (hakake tööle); varessel valu, arakul aigus, me latse kõtt saa terves (rahvalaulust) varesele valu, harakale haigus, meie lapse kõht saab terveks. Vrd vats
2. toitumisest ▪ miul om kõtt nõnda tühü, et süü võ un´t jala päält ärä (knk) mul on kõht nii tühi, et söö või hunt jala pealt ära
3. kõhulahtisusest ▪ ku verivatt lihal sissi kiip, sii võtap kõtu valla kui verevaht lihale sisse keeb, see teeb kõhust lahti
4. piltl asja kumer pool ▪ leiväl olli kõtt ärä kõrbunu leival oli kumer pool ära kõrbenud

.kähkäm <.kähkäme, .kähkämet ~ .kähkämi, .kähkämit>
1. pihk; kamalutäis, peotäis ▪ an´ds kähkämege kanule teri andis peoga kanadele teri; miul om siul pal´t üit´s kähkäm ernit mul on sulle ainult üks kamalutäis herneid. Vrd kamal, peo, peo|täüs, pihk, ruhim
2. piltl hoop, löök ▪ kerge käege, an´ds üte kähkäme ärä kerge käega, andis ühe hoobi ära. Vrd .juhkam, .kõhkam1, .lahkam, .lõhkam, .lähkäm

käng <kängä, .kängä> Hel king, poejalats ▪ miul om kait´s paari kängü mul on kaks paari kingi. Vt ken´g

kärme <kärme, kärmet> Hls kärme, kiire, nobe ▪ miul om ää kärme ja usin tiinje mul on hea nobe ja usin teenija. Vrd kebe, kebev, kärmäs, nobe, väle1

.kärväme2 <kärväte, .kärvä> Krk hrv tärkama, äkki esile tulema ▪ sii miul kärväsi miili see tuli mul meelde. Vrd .tärkäme

käsi1 <käe, kätt, iness kähen>
1. käsi ▪ ega mul katte paari käse ei oole (knk) ega mul kahte paari käsi ei ole (ega ma nii palju ka teha ei jõua); käest andas ommuku varakult ärä käest antakse hommikul vara ära (loomade lisasöötmisest); käsi olgu puhas võõra varast ja suu võlsist tühi käsi olgu puhas võõra varast ja suu valest tühi; naisel käe kinni keidetu piltl naisel [on] käed kinni köidetud (laps sündinud). Vrd käbär1
2. pikkusmõõt ▪ vikadi olli kuus kätt ja ütese kätt vikatid olid kuus kätt ja üheksa kätt [pikad]
3. suund, pool, külg ▪ mine üä käe poole mine parema käe poole (paremale)

käsiline <käsilise, käsilist>
1. abiline, käealune; käskjalg ▪ temä om nindagu käsiline miul, nindagu sõna ütlet, sõs om lännu ta on nagu käealune mul, nii nagu sõna ütled, siis on läinud (ülesannet täitma). Vt käsik, käsk|jalg
2. sõrmiline, klahv ▪ veiksel lõõtsapil´lel om käsilise pääl või lahvi Pst väikestel lõõtspillidel on klahvid peal; sõrmige mängitse käsilise pääl, nagu pulk, kait´s rida sõrme auke sehen, egä sõrme jaos auk Hls sõrmedega mängitakse sõrmilise peal, [see on] nagu pulk, kaks rida sõrmeauke sees, iga sõrme jaoks auk. Vrd lahv2