[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

kilme <.kilme, kilmet> Hel
1. kelme, kirme, õhuke kiht millegi pinnal (nt supil) ▪ supil kilme pääle tullu supile [on] kirme peale tulnud. Vrd kiletus, kir´m, kõrd4, kõrm
2. siseelundeid kattev kest ▪ tal om kõtu kilme põlendik tal on kõhukelmepõletik. Vt kel´m1, kelme, Vrd kõlts1, kõlu