[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.aigume <.aigude, .aigu>
1. vanaks või halvaks minema ▪ leib om aigunu leib on vanaks läinud
2. valmima (ilmastiku toimel) ▪ lina aiguve pääle leotemist väl´lä pääl linad valmivad pärast leotamist välja peal

.arpume <.arpu, .arpu>
1. eralduma, teistest maha jääma; eksima. Vrd .arbume
2. sassi minema ▪ sii lang om ärä arpun see lõng on sassi läinud. Vrd .saskume, .vassume, .vatskume
3. väsima, roiduma ▪ ta om peris arpunu ta on päris väsinud. Vrd .roidume, .räntskume, .röntskume

.eitme ~ .eitmä <.eitä, eidä>
1. viskama; heitma, paiskama ▪ ta eit´s suure kivi raavist väl´lä ta viskas suure kivi kraavist välja. Vrd .viskame
2. alustama (mingit tegevust) ▪ ta eiten ennäst ärä viina juumise sisse ta heitnud ennast ära viina joomisse (hakanud purjutama). Vrd alusteme || nõuss .eitme nõusse hakkama, nõustuma
3. minema (alla), laskuma; paigutuma ▪ õhtu tulli aiksest sängu eitä õhtul tuli vara voodisse minna; ärä nende parti eitä ära nende seltsi mine; lind eiten ja temä ai linnu puu sissi mesilane heitnud peret ja tema ajas mesilased [uue] mesipuu sisse
4. alanema, langema, settima ▪ leib taht viil apante, ei ole viil maha eiten leib tahab veel hapneda, ei ole veel alla langenud. Vrd .langeme1
5. loobuma, hülgama, kaotama ▪ sii om meele ärä eiten, om joba lollis jäänu see on mõistuse ära kaotanud, on juba lolliks jäänud. Vrd .kaoteme

.eldime <.eldide, .eldi> Hel halvaks, raisku minema ▪ süük om ärä eldin toit on raisku läinud. Vrd .süändäme

idaneme1 <idante, idane> Hls Krk
1. idanema ▪ rügä om ärä idanu joba rukis on juba ära idanenud; sii aaste ei taha siimle summagi idane sel aastal ei taha seemned sugugi idaneda. Vrd idame, ideneme
2. piltl lehte minema, edenema ▪ vana kuju puu änäp ei idane vana kuiv puu enam ei lähe lehte. Vrd .leh´tme

.imbime <.imbide, .imbi> Hel
1. imalduma, hauduma; magusat maitset omandama ▪ leväl om imbinu mekk man leival on lääge maitse juures; leib lastas imbide leival lastakse imalduda. Vrd .imbume
2. sompuma, pilve minema ▪ ilm imbis, näis mis tule ilm sompub, näib, mis tuleb. Vrd .sondume, .vimbame

.imbume <.imbude, .imbu>
1. imbuma, immitsema ▪ maa om nõnda kuju, et vesi ei imbu sissi maa on nii kuiv, et vesi ei imbu sisse
2. hauduma minema (viljast, toidust); imalduma ▪ teräse om salven ärä imbunu terad on salves ära haudunud. Vrd .imbime

.jääbume <.jääbude, .jääbu> jahtuma, seistes külmaks minema; kustuma ▪ pane peldi pääle, mud´u jääbus ahi õige ärä pane siibrid peale, muidu jahtub ahi päris ära; tuki viil alle, ei ole ärä jääbunu tukid [on] veel alles, ei ole ära kustunud. Vrd .jahtume, .jäädume

kadume <kadude, kao>
1. kaduma, kaotsi minema ▪ väits kat´te ärä nuga kadus ära. Vrd .suus´tma
2. kahanema, kuivetuma ▪ ta om nõnda ärä kadunu, et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls ta on nii ära kuivetunud, et liha ka ei ole enam luude peal. Vrd kahaneme, kujume
3. surema ▪ temä akkas ärä kadume, õige ärä lõppenu tõine tema hakkab ära surema, üsna otsa lõppenud teine. Vt .kuulme2, .lõpme, sureme, .ängüme

kasime <kaside, kasi>
1. kasima, puhastama, koristama ▪ ta ei kasi kunagi poja perän ta ei korista kunagi poja järelt. Vrd arenteme, arime1, koristeme1, puhasteme, .ruu´kme2
2. ära minema ▪ kasi mu silmä iist, ma ei taha vaate ka su pääle! kasi mu silma eest, ma ei taha vaadata ka su peale!. Vrd mineme

kergäteme <kergäte, kergäde> Hel pisut paranema, kergemaks minema ▪ ätil täembe kergät´s raasike isal läks täna pisut kergemaks (tervis)

kileteme <kilete, kilede> tilgastama; hapuks minema ▪ piim om kiletet piim on tilgastanud; taar´ om kileteme lännu, ülearu apus lännu taar on tilgastama hakanud, liiga hapuks läinud. Vrd agrasteme, .loidume2, mõrateme, mürästeme, tirasteme

kisiseme <kisiste, kisise> Krk kihisema; liiga hapuks minema ▪ taar kisisep kapa sehen taar kihiseb kapa sees; piim om kisisem lännu piim on kihisema läinud (st hapuks). Vrd kibiseme, kihame, kihiseme, .kiidume

.kiskume2 <.kiskude, kisu> Hls sassi minema ▪ lõng kiskus´ ärä lõng läks sassi. Vrd .kiskme

kohmateme <kohmate, kohmade> Hls Krk
1. külmast kangeks muutuma, tuimaks minema, kohmetama ▪ käe om ärä kohmaten käed on [külmast kangeks] kohmetanud; tal ollive käe könksin, kangeste ärä kohmadet, es saa õiges aia tal olid käed konksus, kangesti külmast kanged, ei saanud sirgeks ajada. Vrd kohmiteme
2. kohkuma, ehmuma ▪ sia olet kohmaten näoge sa oled kohkunud näoga. Vrd .kohkume, kohmeteme

kohmeteme <kohmete, kohmede>
1. külmast kangeks muutuma, tuimaks minema, kohmetama ▪ käe akassive kohmeteme käed hakkasid kohmetama; kül´m sõrme ärä kohmeten külm [on] sõrmed tuimaks muutnud. Vrd kohmiteme
2. kohmetuma ▪ ma näi äkki, mailma rahvas olli sehen, ma kohmeti peris ära ma nägin äkki, maailmatu palju rahvast oli sees, ma kohmetusin päris ära. Vrd kohmateme

.kolksame <kolksate, .kolksa> Hel kolksudes millegi vastu minema; kolksatama ▪ pada sat´te kolksaten maha pada kukkus kolksatades maha. Vrd koltsateme, loksateme

kopiteme <kopite, kopide> Krk Hel kopitama, niiskuse käes riknema; seistes halvaks minema ▪ rõõvas olli like ja kopiteme akanu riie oli märg ja kopitama hakanud; aida alt tulep rõskus sissi, panep vil´lä kopiteme aida alt tuleb rõskus sisse, paneb vilja kopitama. Vrd .kop´me, koppume, .lumbume, läpästeme, läpäteme1

korbateme <korbate, korbade> Hls Krk korpa minema, korbatama; kõvaks ja krobeliseks muutuma ▪ jala om ommuku kasten ärä korbaten jalad on hommikuses kastes kõvaks ja krobeliseks läinud. Vrd kooberteme2, koorateme

.kosjul ~ kosjul, .kos´sul ~ kos´sul kosjas (olema); kosja (minema) ▪ võ ta selle tüdriku peräst läit´s, iki raha peräst läit´s kos´sul või ta selle tüdruku pärast läks, ikka raha pärast läks kosja. Vt .kosjule

.kosjule ~ kosjule, .kos´sule ~ kos´sule kosja (minema) ▪ nuurmiis läit´s kosjule noormees läks kosja. Vt .kosjul

kulume <kulude, kulu>
1. kuluma, õhemaks, vanemaks v vähemaks muutuma ▪ mis asi liigus, sii ka kulus (vns) mis liigub, see ka kulub; ku liiv ärä kulli, sis raputedi jälle luisal pääle kui liiv ära kulus, siis raputati jälle luisule peale. Vrd .vintsume
2. hõõrduma; sööbima (mällu) ▪ sii om miili kulunu see on mul mällu sööbinud
3. tarvis olema, vaja minema ▪ vakk kesvi kulus aastege üte inemise pääle ärä vakk otri kulub ühe inimese peale aastaga ära
4. vaja olema ▪ sii õpetus kulus sel poisil ärä seda õpetust oli sellele poisile vaja || marjas kulume hädasti vaja olema; hästi sobima ▪ sii lait´s kulus neil marjas ärä seda last oli neil hädasti vaja; vihm kulus marjas ärä vihm kuluks hädasti ära

kupateme2 <kupate, kupade>
1. kedagi kuhugi saatma v ajama; midagi tegema sundima ▪ Karla olevet oma naese mineme kupaten Karla olevat oma naise minema ajanud; perenaene kupat´ tüdrigu lauta lehmi nüsmä perenaine sundis tüdrukut lauta lehmi lüpsma. Vrd .sun´dme
2. kiiresti minema, tormama; kiiresti sõitma ▪ esä kupat´ obesege tohtre manu isa kihutas hobusega arsti juurde. Vrd kippame, leeguteme, .sõrgame
3. loopima; virutama; hooga ajama ▪ ma kupati einä üte kõrrage maha ma niitsin heina ühekorraga maha. Vrd ludime, .luup´me, .pildme
4. lööma; peksma ▪ ta olli naese läbi kupaten ta oli naise läbi peksnud. Vrd kobime2, landsiteme, lobime1, lobuteme, .pesme

kõksateme <kõksate, kõksade> Krk kõksu tegema, kõksatama, kõksuga millegi vastu minema ▪ varras läit´s maha ku kõksati, kõksak olli kuulda varras kukkus kõksatades maha, kõks oli kuulda. Vrd .koks´me, .kõksame, .kõp´sme, kõpsuteme

.kähkume <.kähkude, .kähku> Trv hapuks minema, tilgastama ▪ piim om kähkume minnu, kähkunu piim on hapuks läinud, tilgastanud. Vrd agrasteme, kileteme, .löndume, mürästeme, tirasteme

.käime ~ .käimä <käiä, käi> , .käüme ~ .käümä <kävvä, käü>
1. kõndima, käima, liikuma ▪ ta tah´t jala käiä ta tahtis jala käia; laseme nüid obesel sammu kävvä, egä ta kikk sii tii joosta ei jõvva laseme nüüd hobusel sammu käia, ega ta kogu selle tee ei jõua joosta. Vrd .astme, .kõn´dme
2. mingil eesmärgil kuhugi minema (ja tagasi tulema) ▪ eilä me käüsime surnuaian eile me käisime surnuaial; käü ommen veskel ärä käi homme veskil ära. Vrd mineme
3. kusagil regulaarselt käima (õppimas, tööl vm) ▪ ta om juba mitu aastet koolin käünü tüdruk ta on juba mitu aastat koolis käinud tüdruk
4. külastama, külas käima ▪ ma käüsi minijel käümen ma käisin minial külas; väümiis ja tüdär´ tulev pühäbe käümä miul väimees ja tütar tulevad pühapäeval minu juurde külla
5. läbi käima, sõbrustama ▪ mea käüsi tast läbi, miu vastu olli ta kangest lahke ma käisin temaga läbi, minu vastu oli ta väga lahke. Vrd sobisteme2, sobitseme2, sõbrusteme, sõbruteme
6. kurameerima; liiderdama; paarituma ▪ ta om poistege käünü ümmer, sis om laskunu näoge Krk ta on poistega ringi lasknud, siis on näost ära; meil om kikk lamba sõnnel ärä käinu meil on kõik lambad jäärade juures ära paaritatud. Vrd jooseteme, joosuteme, liperdeme, literdeme, paariteme
7. riides käima, riietuma ▪ ta käi mustan rõõvan, leinäs ta käib mustade rõivastega, leinab; na tahav õige torest eläde ja rõõvin käiä nad tahavad õige uhkelt elada ja riides käia
8. suunduma, kulgema ▪ tii käip kiverdi kõverdi tee läheb loogeldes; massal käive soone läbi sooned lähevad läbi maksa
9. kostma, kõlama ▪ laksu käüsiv usse taga Hls plaksud käisid ukse taga. Vrd .kostme, .kuultume, kõlame
10. käärima (õllest) ▪ peris tävveste ei lasta ärä kävvä täiesti lõpuni ei lasta käärida. Vt .käär´me2

.laabume <.laabude, .laabu> Hel ladusalt minema, laabuma, edenema ▪ sii tüü laabus äste see töö edeneb hästi. Vrd .laapume

lagume <lagude, lao>
1. lagunema, katki minema (esemest, hoonest vms) ▪ aid akas´ maha laskume ja ärä lagume aed hakkas maha kukkuma ja ära lagunema; amba lakkive ärä hambad lagunesid ära; vanaeit olli lagunu suuge, laste manu es või lasta (knk) vanaeit oli ropu suuga, laste juurde ei võinud lasta. Vrd laguneme, lameme2, lameneme
2. pehmeks minema ▪ erne om paan är lagunu, pehmes keenu herned on pajas ära lagunenud, pehmeks keenud
3. piltl enneaegselt sünnitama ▪ ku rasset jalga inimene eitup või tõst rasset asja, sis lagunes ärä kui rase inimene ehmatab või tõstab rasket asja, siis hakkab enneaegselt sünnitama
4. sulama, lagunema (lumest, jääst) ▪ sii olli lume lagumise aig ku tii olli üles kerkunu see oli lumesulamise ajal, kui tee oli üles kerkinud (ebatasaseks)
5. laiali või lahku minema ▪ latse latse puha lakkiv ja kattev ärä lapselapsed kõik läksid laiali ja kadusid ära. Vt .lahkume, .lahkuneme
6. levima, laiali valguma ▪ sii jutt om rahva kätte lagunu see jutt on juba rahva kätte levinud

laguneme <lagunte, lagune>
1. katki minema, lagunema ▪ esä aal olli kikk uune ärä lagunu isa ajal olid kõik hooned ära lagunenud. Vt lagume
2. laiali minema, koost vajuma, pudenema; piltl sassi minema ▪ vili laos äräde, ei ole kogujet vili pudeneb ära, ei ole kogujat; sii õige lagunu pääge, juuse sassin puha see [on] õige sugemata peaga, juuksed sassis kõik. Vrd .lahkume, pudeneme

.lahku
1. (millestki) lahku; eri suunda ▪ lüüp tõisest lahku lööb teisest lahku. Vrd esi|.paika
2. paremaks (minema) ▪ pias ilm nüid vähä lahku mineme peaks ilm nüüd natuke paremaks minema; tõbi joba lei lahku, joba aas´ silmi valla ja is´t uudin üleven haigus hakkas juba ära minema, juba [ta] lõi silmi lahti ja istus voodi peal

.lahkume <.lahkude, .lahku>
1. ära minema, lahkuma ▪ lahkuden ollive kigel pisäre silman lahkudes olid kõigil pisarad silmis
2. lahku minema, eraldi elama minema ▪ lahkusi naesest äräde läksin naisest lahku
3. lahtuma, laiali minema, hajuma ▪ joba taevas akkas lahkume, pilve lahkuv ärä juba hakkas taevas selginema, pilved hajuvad ära. Vt .lahtume, .sel´güme
4. haigusest paranema ▪ sii aigus akkas iki lahkume sellest haigusest hakkas ikka paranema. Vrd .lahkuneme

.laskume <.lasku, .lasku> Hls Krk
1. allapoole liikuma, langema, laskuma ▪ ku vesi ärä keedets lubi laskus põhja kui vesi ära keedetakse, laskub lubi põhja. Vrd .langeme1, vajome1
2. laiaks minema (kõhuka inimese, tiine looma jms kohta) ▪ ta oo maost laias laskunu, ta iki poiga tuu ta on kõhust laiaks läinud, ta ikka poja toob (sünnitab)
3. ära vajuma, lahjuma ▪ sii om poistege käünü ümmer, om laskunu näoge ta on poistega aelenud, on kurnatud näoga. Vrd kõhnateme

.leh´tme <.lehti, lehi> Hls lehte minema, lehtima ▪ keväde puu lehive kevadel lähevad puud lehte; puu om joba lehtin puud on juba lehte läinud. Vrd idaneme1

lemmeldeme ~ lemmelteme <lemmelte, lemmelde>
1. lehvima ▪ juusse lemmelteve tuule kähen juuksed lehvivad tuule käes. Vrd .leh´vme, .loitme
2. narmendama ▪ ruus´k om är pesset lemmelteme roosk on ära narmendama pekstud. Vrd karvendeme, närmendeme, närvendeme, rapendeme, räpenteme
3. helbeid, lemmeid ajama, lemmendama ▪ lemmeltep osse palutemiseg väl´län lemmit okste põletamisega lemmendab väljas [tuha]kübemeid; lumi lemmelts, sii mis satas suure tuulege tuleb lumehelbeid, neid, mida sajab suure tuulega. Vrd .kiudleme, lemmendeme
4. hooga minema, kiiresti käima ▪ läit´s nõnda ku lemmeltep, nõnda ku jala võtave läks nii kiiresti, nii kuidas jalad võtavad. Vrd .elpäme, vilguteme2

.loidume1 <.loidude, .loidu>
1. loiduma, loiuks muutuma; norgu jääma ▪ obene om kuumage loidunu hobune on kuumaga loiuks muutunud
2. laugema, keerust lahti minema ▪ lõng om ärä loidunu, keerust valla minnu lõng on ära laugunud, keerust lahti läinud. Vrd loiuteme

lokateme <lokate, lokade>
1. maha või longu vajuma; lösakile vajuma; lamanduma ▪ püksi lokateve mahan püksid vajuvad maha. Vrd lokasteme
2. lagunema, laiali minema ▪ sa olet õige lopsak inimest, ei viisi vihke ilust kinni köütä, vihu om puha lokatet sa oled päris lohakas inimene, ei viitsi [vilja]vihke ilusasti kinni köita, vihud on puha laiali läinud. Vrd lagume, laguneme, .lahkume, lameme2, lameneme

lupisteme <lupiste, lupiste> Trv mõlki minema ▪ ratta pääl ollive kikk nõu ärä lupistet jalgratta peal olid kõik nõud mõlki läinud (piimanõude vedamisest). Vrd .mõl´kme

.luuja looja (minema). Vt mineme

.lüümä ~ .lüüme <lüvvä, lüü>
1. lööma ▪ lüü sii uisk surnus! löö see uss surnuks!; tel´le ei seisä mud´u kogussin ku pias kiilege kokku lüüme teljed ei seisa muidu koos, kui peaks kiiludega kokku lööma. Vrd .lah´mme, .lõhkme1, .lõikame, .läh´mme, tagume
2. raiuma, lõhestama ▪ ma lüü suurest lastust ärä, puhtamp tüü om siu asi ma tahun suurematest laastudest ära, puhtam töö on sinu asi (palgi tahumisest). Vrd .lahkme, lõhasteme, ragume, .raime
3. koodi või kurikaga lööma ▪ mõni löönu vähä ja jätten teri vihu sissi mõni [on] löönud vähe ja jätnud teri viljavihu sisse (vilja peksmisest koodiga); kate tõlvage mõsti rõõvit, lüüdi lugu väl´lä kahe pesukurikaga pesti riideid, löödi ühes rütmis. Vrd .kuut´me, .pesme, viruteme
4. löömisliigutustega midagi tegema, niitma ▪ õhtus om vakamaa kah maha lüüt´ õhtuks on vakamaa ka maha niidetud. Vrd .niitme1, .veh´kme
5. kloppima, loksutama ▪ ei tohi levä juurt lendu lüvvä, sis leib aap nõust väl´lä ei tohi leivajuuretist loksutada, siis ajab leib nõust välja. Vrd .kol´kme, .lom´me1, .lop´me
6. tuksuma ▪ miu süä lüüp kõvaste minu süda lööb kõvasti. Vrd .põksme, .põn´ksme, .põn´tsme, .tuksme
7. välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama ▪ piken lei karjal sekkä, lei kolm luuma ärä, sinitse juti käisiv üle kül´le pikne lõi karja sekka, surmas kolm looma ära, sinised jutid käisid üle külje. Vrd .läitmä, .näütme2, .süüt´me3, .tapme1
8. sademete või tuule tagajärjel lamandama või puruks peksma ▪ mõtsan marja kah är löönü, kus sii rahe jut´t läit´s, säält tei puha lages metsas marjad ka puruks peksnud, kus rahe jutt läks, sealt tegi puhta lagedaks. Vrd lammusteme, lämuteme, niserteme, purusteme
9. heli tekitama ▪ kate puu vasarege lüüdi, et mõisa kõlasi kahe puuhaamriga löödi [heli], et mõis kõlas; pühäbe ommuk lüüti kellä pühapäeva hommikul löödi [kiriku]kella. Vrd elisteme, kõlisteme || .norri .lüümä nurru lööma ▪ vana kõuts lei nukan norri vana kass lõi nurgas nurru
10. midagi intensiivselt tegema || luus`.lanti .lüümä luuslanki lööma, logelema ▪ temä ei taha kedägi tetä, akkap luuslanti lüümä ta ei taha midagi teha, hakkab logelema; lõkadit .lüümä lõgisema, lõksuma ▪ amba lööve lõkadit, lõgiseve suhun hambad lõksuvad, lõgisevad suus; nõuss .lüümä nõusse hakkama, nõustuma ▪ siantse nõuss tah´t egäüit´s lüvvä sellise plaaniga nõustus igaüks; .põrni .lüümä viltu kiskuma; perutama ▪ regi lüü põrni regi kisub viltu; obese lööve põrni hobused perutavad; rakku .lüümä lahtiseks minema (köhast) Krk ▪ ku kühä rakku lüü, sõs akkas paraneme kui köha lahtiseks läheb, siis hakkab paranema; rapadit .lüümä hüplema Krk ▪ kinda leive rapadit ehen kindad hüplesid ees (vöö küljes); .servä .lüümä sehvti pidama, kurameerima ▪ poiss tah´ts tüdrikuge servä lüvvä poiss tahtis tüdrukuga kurameerida; .valla .lüümä lahti lööma ▪ lei raamadu valla lõi raamatu lahti

mineme <minnä ~ minna, lää>
1. minema ▪ minden mõne pussige vai lavva vedäjege oleksid võinud minna mõne bussiga või lauavedajaga; miis lää pikä sammege mees läheb pikkade sammudega; nän´n läit´s kamres vanaema läks tuppa; mine aigapiditsebest! mine aeglasemalt!; mine tii, ku sul jõudu ei ole mine tee, kui sul jõudu ei ole (tegevuse võimatusest) || pikäle mineme (liiga) kaua kestma ▪ ma tüdisi ärä, sii kõne läit´s väegä pikäle ma tüdinesin ära, see jutt läks väga pikale; .luuja mineme looja minema ▪ päe läit´s vette luuja, ommen tule vihma päe läit´s vette luuja, ommen tule vihma; päe lääp varsti luuja, ma tahas iki valge valuge kodu saia päike läheb varsti looja, ma tahan ikka valgel ajal koju jõuda; .randa mineme ehale minema ▪ võtten ratta ja lännu sinna tüdrukul randa Krk võtnud ratta ja läinud sinna tüdrukule ehale; sopal mineme lastek pesema mineme ▪ lait´s lää sopal Krk laps läheb pesema (vanni); tagasi mineme tagasi minema ▪ ärge tulge üten, minge tagasi! ärge tulge kaasa, minge tagasi!; .tähte mineme täide minema ▪ nüid sii asi läit´s tähte nüüd see asi läheb täide; .õiges mineme tõeks minema, täide minema ▪ sõs olli sii unenägu jälle õiges lännu Krk siis oli see unenägu jälle täide läinud
2. ära minema, lahkuma, loovutama ▪ ma müüsi obese ja vankre üten tükin mineme ma müüsin hobuse ja vankri ühes tükis maha
3. piltl surema ▪ mes sa viil sest patust kogut endel, sia olet jo egä päe minemen mis sa veel kogud seda pattu endale, sa oled ju iga päev suremas
4. uude olukorda siirduma ▪ ta tahap kangeste mehele minna ta tahab väga mehele minna || .naksu mineme tülli minema ▪ Tiinage lääme ütte puhku naksu, temä tahap asja viimätse riipsuni täädä saia Tiinaga lähme tihti tülli, tema tahab viimase kriipsuni asja teada saada
5. mööduma, kuluma (ajast) ▪ lääp viil raasike aiga läheb veel natuke aega || .nihva mineme nurja minema ▪ õllege võip nihva minna, linnasse om kopiteme minnu õllega võib nurja minna, linnased on kopitama läinud; .nurja mineme nurja minema, luhtuma ▪ kikk miu tüü läit´s nurja kogu mu töö läks nurja

.mõl´kma1 <.mõlki, mõlgi> Trv tilgastama, tükki minema (piimast) ▪ piim om kokku mõlkin piim on tükki läinud. Vrd agrasteme, kileteme, .loidume2, mürästeme, tirateme

mädäneme <mädänte, mädäne>
1. mädanema ▪ ubine mädänive kevädes ärä õunad mädanesid kevadeks ära. Vrd .seedume2
2. mäda eritama ▪ nüid aa punatses ja lää mädänem nüüd ajab punaseks ja läheb mädanema (haavast)
3. käärima minema ▪ taluinimese joove mädänut taari taluinimesed joovad käärima läinud taari. Vt .käär´me2

.mürkume <.mürkude, .mürku> Trv tilgastama; veidi hapuks minema ▪ raasike om mürkunu sii piim, ei ole ää natuke on tilgastanud see piim, ei ole hea; sup´p om mürkunu supp on veidi hapuks läinud. Vrd .loidume2, .löndume, mõrateme, mürästeme, tirasteme

müräteme <müräte, müräde> tilgastama, hapuks minema ▪ piim om müräten piim on tilgastanud. Vrd agrasteme, .loidume2, mõrateme, mürästeme, tirasteme

.nuurdume <.nuurdude, .nuurdu> Hel taastuma, uuesti roheliseks minema ▪ kardulepäälitse saive keväde külmä, aga om tagasi nuurdunu kartulipealsed said kevadel külma, on aga uuesti roheliseks läinud

ohateme <ohate, ohade> Trv ohatama, villi minema ▪ mokk om üles ohatet huul on villi läinud

paariteme <paarite, paaride>
1. paaritama ▪ ma lätsi lehmä paariteme ma läksin lehma paaritama; luumi paaritedes, sii om loomu sun´d loomi paaritatakse, see on loomusund. Vrd jääruteme, suguteme, sõnniteme
2. paari panema, paari minema ▪ kevadin ajak, nüid akkav linnukse paaritem ja inimese kah kevadine aeg, nüüd hakkavad linnukesed paari minema ja inimesed ka; saime siin endit paarite abiellusime siin

.paindume <.paindude, .paindu>
1. painduma, paindesse minema; kõverduma ▪ puu ladu paindup luuka puu latv paindub looka. Vrd .nõrkme, .painume
2. piltl järele andma, nõustuma ▪ küll sedä om nätä, ka ta siu järgi kah paindus küll seda on näha, kas ta sulle ka järele annab. Vrd .lep´me

palame1 <palade, pala>
1. põlema; tules kahjustuma ▪ tule paladen sai ahi lämmes tule põledes sai ahi soojaks; välk lei maja palame välk lõi maja põlema; tare pal´li maani maha maja põles maani maha
2. käärides kuumaks minema ▪ einä lääve kuhjan palame heinad lähevad kuhjas kuumaks
3. piltl teravalt janutama ▪ kiil´ peris palas suhun kange januge keel päris põleb suus suure januga
4. piltl innuga tegutsema ▪ seande eläve vaimuge, sii eläs ja palas, ei seisä oma naha seen mitti selline elava loomuga, see elab ja põleb, ei seisa oma naha sees mitte

perse <.perse, perset>
1. tagumik, perse ▪ tal ollive persse pääl suure vinni tal olid tagumiku peal suured vistrikud; küll ni tüdruku om sõbra nagu püks ja perse kateksi, neid ei saa tüllü kah aada (knk) küll need tüdrukud on [head] sõbrad, nagu püksid ja tagumik kahekesi, neid ei saa tülli ka ajada; kärsitu nigu tuli persen, ei seisa kunnigi (knk) kärsitu nagu tuli perses, ei seisa kuskil
2. millegi tagaosa, alaosa ▪ sääl küüni perse taga lepikun om varesejalgu ja raavin kõllatsit kanakuule seal küüni taga lepikus on varesejalgu ja kraavis kollaseid varsakapju; amme perse om katik kulunu särgi alaosa on katki kulunud
3. piltl halb koht ▪ kos ta mujal jäi, temä persen iki kuhu ta mujale jäi, ikka tema perses (varastamisest) || .perse mineme perse minema, ebaõnnestuma ▪ sii tüü läit´s perse see töö läks perse (ebaõnnestus); .persen oleme nurja, untsu läinud olema ▪ miu täembene päe om küll persen minu tänane päev on küll untsu läinud; .perse paneme ära sööma ▪ sahvrest olli kik´k söögi perse pant sahvrist olid kõik söögid ära söödud; .perse pugeme ~ .perse .tük´me lipitsema ▪ sii om sihandse libeve jutuge, tükip egäle perse see on sellise libeda jutuga, tükib igale ligi (lipitseb igaühega)

piliteme <pilite, pilide> pilvitama, pilve minema; pilves olema ▪ ommukust pääle akas´ piliteme hommikust peale hakkas pilvitama. Vt pilviteme, pilvisteme, Vrd koorusteme, ummisteme, .vimbame, vinguteme2

pilviteme <pilvite, pilvide> pilvitama, pilve minema, pilves olema ▪ egä päe taevas pilvitep iga päev on taevas pilves. Vt piliteme, pilvisteme, Vrd koorusteme, ummisteme

.poeteme <.poete, .poede>
1. poetama, pudeneda laskma ▪ mea ole rahakoti kogemede maha poeten ma olen kogemata rahakoti maha poetanud. Vrd .paeteme || end .poeteme pugeme, kuhugi vargsi minema ▪ poet´s end kah mede manu puges ka meie juurde
2. puistama; pudendama ▪ ma poeti kanadel teri ma puistasin kanadele teri. Vrd .puuteme, .puutme

raksateme <raksate, raksate> raksatama, praksuga katki minema ▪ puu oss raksati katik Trv puu oks raksatas katki; käsi raksat´s üte kõrra Krk käsi raksatas ühe korra. Vrd roksateme

rinnusteme <rinnuste, rinnuste> Hls Krk rindupidi kokku minema, jõudu katsuma, maadleme ▪ me rinnustime kateksi me katsusime kahekesi jõudu; poisikse rinnusteve ussaian poisikesed maadlevad õues; na lätsiv rinnusteme nad läksid rindupidi kokku. Vrd .maadleme, .maidleme, .rääsleme