[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda) || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mes sa aat ilmaaigu oma naidu mis sa ajad ilmaaegu oma jonni; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; .purri .aame .puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina)
2. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
3. lükkama, tõukama ▪ suur tuul olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
4. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
5. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade aja mulle lõngad nõela taha. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga aja need püksid jalga. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täus kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja aruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

aamerteme <aamerte, aamerde> Krk Hel
1. hulkuma, sihitult ringi liikuma ▪ laits aamertep ommukust õhtani ja ei väsü ärä laps liigub ringi hommikust õhtuni ja ei väsi ära; mis sa iki aamertet, käit ilmapidi ilmasjande mis sa ikka hulgud, käid ilma pidi ilmaasjata. Vrd jabruteme, kalberdeme, .rüüs´tme1, .ul´kme
2. vallatlema, mürama ▪ latse aamerteve õvven lapsed müravad õues. Vrd amaleme, kiiserdeme, ul´andeme

.aeleme <.aelte ~ .aelde, .aele>
1. aelema, hulkuma ▪ ta tahap ringi aelte ta tahab ringi hulkuda. Vrd aamerteme, .jõlkme, .luudame, .ul´kme, .urtame
2. indlema ▪ mõni lehm aelep mitu kõrda mõni lehm indleb mitu korda

ahisteme <ahiste, ahiste> Hel hullama; sülelema ▪ noore ahisteve küini all noored hullavad küünis; mis te ahistede üttepuhku mis te hullate ühtelugu. Vrd aamerteme, amaleme, jõhverteme

ainus <ainuse, ainust> vähene hulk ▪ kes ei anna ainusest, egä sii aidast kah ei anna (vns) kes ei anna vähesest, ega see aidast ka ei anna

alli|vati|miis <alli|vati|mehe, alli|vati|miist> piltl hunt. Vrd mõtsa|koer, mõtsa|peni, riim|silm

amaleme <amalte, amale> , ameleme <amelte, amelde>
1. rabelema, vigurdama; mürama, hullama ▪ vasik amales juumisega vasikas rabeleb joomise juures; latse amaleve põhun lapsed müravad põhus. Vrd aamerteme, .ampsleme, ribeleme, rubeleme
2. edvistama; amelema, vastassugupoole vastu huvi tundma ▪ küll nii noore amelive küll need noored edvistasid; poisi iki tüdrikide ümmer amaleve poisid ikka tüdrukutega amelevad. Vrd edeveme, etsiteme, jõõbiteme, .lirtame

ape <appe, apet> Pst sulp, (hapendatud) loomatoit vee hulka segatud aganatest või hekslitest ja jahust ▪ põhu puuduse aal tetäs apet põhu puudumisel tehakse sulpi. Vrd sul´p

.atsame <atsate, .atsa> Hel hulkuma, aelema (loomade kohta) ▪ peni atsave külä piti koerad hulguvad mööda küla. Vrd .aeleme, .jõhrame

eläje|mokk <eläje|moka, eläje|mokka> huulhein (Drosera) ▪ eläjemoka om suutaime huulheinad on sootaimed. Vrd lehmä|mokk, moka|lil´l

ilves <ilvesse, ilvest> ilves ▪ ilvessege tett puul nädält jahti, enne ku kätte saadi ilvesele peetud pool nädalat jahti, enne kui kätte saadi || uba|ilves ubailves, väike kirju ilves; susi|ilves huntilves, suur ilves

iratseme <iratse, iratse> Krk hullama, vallatlema ▪ mis sa iratset, kurda vahel paigal mis sa hullad, seisa vahel paigal. Vrd .irskame, .irtskame

.irskame <irsate, .irska> naeru lõkerdama; hullama ▪ mes te suure tüdrigu irskade, võtke ok´k ja kedräke mida te suured tüdrukud lõkerdate, võtke vokk ja kedrake. Vrd .irskleme, .irtsame

.irskleme <irselte, .irskle> käratsema; hirnatlema; vallatlema, hullama ▪ noore irsklive ehenkambren noored käratsesid eestoas; noore obese koplin irskliv ja joosiv ku rakturit näive noored hobused koplis hirnatlesid ja jooksid, kui traktorit nägid. Vrd .irskame, .irtsame

.irtsame <irtsate, .irtsa> , .irtskame <irtsate, .irtska> naeru lõkerdama; hullama, vallatlema ▪ latse irtsave ommukust õhtuni ringi lapsed hullavad hommikust õhtuni ringi; poisi-tüdruku irtsasive väl´län poisid ja tüdrukud hullasid väljas; irtskamine olli maratsemine ja nal´la tegemine hirskamine oli hullamine ja naljategemine. Vrd .irskame

.jaamame <jaamate, .jaama> Krk Hel
1. hulkuma, kolama; edasi-tagasi jooksma, mitte paigal püsima ▪ noore mehe jaamave suve ringi, ei kurda kodun olla noored mehed hulguvad suvel ringi, ei püsi kodus; muutku tõmbas, jaamas sissi ja väl´lä muudkui tõmbab [ringi], jookseb sisse ja välja. Vrd .aeleme, .jõhrame, .jõlkme, rähvelteme, .ul´kme
2. lobisema, latrama ▪ jaamap, ei ole otsa kunnigi lobiseb, ei ole [jutu] otsa kuskil. Vrd .jahvame, .latrame, .patrame, .vartame1, .vatrame

jagu <jao, jagu>
1. tükk, hulk; kindel või vajalik osa tervikust ▪ viien jaon om värmit tõisi viies osas on värvitud teisi (lõngu); kohvi tetäs, pannas siguri, rügi ja nisusit, egät üit´s jagu (kui) kohvi tehakse, pannakse sigurit, rukist ja nisu, igaüht võrdne osa; villast kangast katekümne amme jagu kahekümne särgi jagu villast kangast (st piisavalt, et teha kakskümmend särki). Vrd osa1, tükk
2. teatud aeg, periood ▪ ken oma jao är põdes sai allist valla kes oma aja ära põdes, sai halltõvest (st malaariast) lahti; änäpest jaost om iki seante asi, et parep süü enne ja palu peräst Krk enamasti on ikka niimoodi, et parem söö enne ja palu pärast. Vrd aig
3. tõug, sugu ▪ mia ole suurest suust ja talu jaost mina olen kõrgest soost ja talu[rahva] tõust. Vrd jakk2, sugu, tõug2
4. (kellegi) oma ▪ miu jagu minu oma; sii tallek om undi jagu, undi mär´k kül´len see talleke on hundi oma, hundi märk [on] küljes. Vrd oma

.juks´me <.juksi, juksi> Hel
1. jändama, pusima, poolikult või oskamatult tegema ▪ ku kavva juksit sa selle tüü man, kas sa ennembe valmis ei saa selle asjage kui kaua sa jändad selle töö juures, kas sa juba valmis ei saa selle asjaga. Vrd .jup´me, .jup´sme
2. hullama, koerust tegema ▪ poisi juksive põhu sehen poisid hullavad põhu sees. Vrd .iukleme, ul´anteme

.jõhrame <jõhrate, .jõhra> Pst hulkuma, ringi aelema ▪ koer es seisa suguki kodun, jõhras´ kikk sii aig koer ei seisnud sugugi kodus, hulkus kogu aeg ringi. Vrd aamerteme, .aeleme, rähvelteme, .ul´kme

jõhverdeme ~ jõhverteme <jõhverte, jõhverde>
1. jõhverdama, aplalt sööma, õgima ▪ lehmä om joba nii kardule kik´k ärä jõhverten lehmad on juba need kartulid kõik ära söönud. Vrd jõhkerteme, .rom´me
2. hullama, vallatlema ▪ mis sa iki jõhverdet, ei kurda paigal! mis sa ikka hullad, ei seisa paigal!. Vrd aamerteme, jabruteme, .kiimame, ul´aleme, .ullame

jõlgat´s <jõlgatsi, jõlgatsit> Hls ringi jõlkuja, hulgus ▪ ei saa tast peremiist, om üit´s jõlgat´s ei saa temast peremeest, on üks ringi jõlkuja. Vrd .luhkam2, luhver´t

.jõlkme ~ .jõlkma <.jõlku, jõlgu> jõlkuma, hulkuma; mitte paigal püsima ▪ egä päe ei või jõlku, tüüd tulep kah tetä iga päev ei või hulkuda, tööd tuleb ka teha; poig om joba kümme aastet müüdä maad ringi jõlkun, nüid võiss kodu kah tulla poeg on juba kümme aastat mööda maad ringi hulkunud, nüüd võiks koju ka tulla. Vrd .aeleme, .jaamame, .ul´kme

.jõõrame <jõõrate, .jõõra> hullama (tüdrukutega); hoorama ▪ poisi jõõrave nel´läbe õhtati jundamil poisid hullavad neljapäeva õhtuti simmanil; noore mihe jõõrave külä müüdä noored mehed hooravad mööda küla. Vrd jõhverteme, .kiimame, .uurame

kaaber´t <kaaberti, kaabertit ~ kaaberdi, kaabertit> Hls Krk hulgus, lurjus ▪ kaaber´t om üit´s ul´aje ja varas kaabert on üks hulkuja ja varas. Vt kalberd

kalberd <kalberdi, kalberdit> , kalber´t <kalberdi, kalbertit> kaltsakas; hulgus ▪ sii ei mõista ennäst rõõvis säädä, ku egäven kalber´t see ei oska ennast riidesse panna, [on] nagu igavene kaltsakas. Vrd kaaber´t, kaker´t, kalbak, kalbus2, kaltsak

kalberdeme ~ kalberteme <kalberte, kalberde> hulkuma, kooserdama, sihitult ringi liikuma ▪ sii om seante kalber´t ken kalberts egäs kottel Krk see on selline hulgus, kes kooserdab igal pool ringi. Vrd aamerteme, .aeleme, .jõlkme, luusterteme, .ul´kme

kedru <kedru, kedrut>
1. püsimatu, hulkuja (olend) Krk ▪ vana kedru, muutku keträs ütest paigast tõisse vana hulkuja, muutkui ketrab ühest kohast teise (st hulgub). Vrd kedrus, kedrus´k, kekstu, ketsu
2. kergemeelne, edvistaja Hls ▪ ken om edeve ja lõkerteb, sii ütelts kedru kes on edev ja lõkerdab, selle kohta üteldakse kedru. Vrd edvi, edvis´k, etsik, .kergek, laper´t

kedrus´k <kedruski, kedruskit> Krk püsimatu, hulkuja (olend) ▪ ta om üit´s kedrus´k, keträs pääle, paigal ei kurda ta on üks hulkuja, hulgub ringi, paigal ei püsi. Vt kedrus

.keskel, .kes´kel
1. keskel, keskkohas, keskses asendis ▪ luuk om keskel kelpä luuk on kelba keskel; kambre keskel olli laud toa keskel oli laud. Vrd keset, kest2
2. keskele, keskkohta; sekka ▪ ahju suu jääp keskel ja ahju suu kõrvast tuleve lõõri ahjusuu jääb keskele ja ahjusuu kõrvalt tulevad lõõrid; tule nüid inimiste keskel tule nüüd inimeste sekka. Vrd sekkä
3. seas, hulgas ▪ poiss juusk rahva keskel poiss jookseb rahva hulgas. Vrd sean, sian, ulgan

kiiateme <kiiate, kiiade> Hls hullama, ulakust tegema ▪ küll ta nüit kiiatep, sii om küll kiiam küll ta nüüd vallatleb, see on küll ulakas. Vrd aamerteme, .iukleme, .kiiame, .kiimame, kiiserdeme

.kiimame <kiimate, .kiima> Krk hullama, vallatlema ▪ küll nii noore kiimave sääl küll need noored hullavad seal; vallatust teeve, sis na kiimav [kui] vallatust teevad, siis nad hullavad. Vt .kiiame, kiiateme

kild1 <killa, .kilda> Hls Krk Hel
1. kamp, kari; hulk ▪ ulganti suuren killan käisive undi hulgakesti suures karjas käisid hundid. Vrd kamp1, kari, kimp, kump
2. oleng, pidu ▪ noore ümbre kääve ja mässäve, piäve pääle oma kilda noored hulguvad ja mässavad, peavad muudkui oma olengut. Vrd .pilgar

.kilda hulka, kampa ▪ temä ei eidä kaklejede kilda tema ei heida kaklejate kampa. Vrd sekkä

kiri1 <kirja, .kirja ~ kirjä, .kirjä>
1. kiri, kirjutatud tekst ▪ varepest panti kikk latse kirikun kirja varem pandi kõik lapsed kirikus kirja. Vrd täht´2
2. muster, kaunistus ▪ ammel ollive iluse kirja särgil olid ilusad mustrid. Vrd .muster
3. nimekiri; teatud hulk, kuhu kuulutakse ▪ sii alle latse kirjän, alle tõiskut sehen see [on] alles lapse kirjas (st lapseks peetav), alles teistkümne sees (st teismeline)
4. trükis, raamat ▪ vanast es ole kunnigil kirju vanasti ei olnud kuskil raamatuid. Vrd raamand, raamat
5. postiga saadetav kiri ▪ nüid kutsuts kirjä läbi, kirjäge, vanast kutsuti suu sõnage nüüd kutsutakse kirja teel, kirjaga, vanasti kutsuti suusõnaliselt

kogu <kogu, kogu>
1. kogum, hulk ▪ üit´s kori om, üit´s kogu, luu ja nahk kogusen üks korjus on, üks kogum luud ja nahka. Vrd kild1, laru, par´t
2. kogu, kere, keha; ebaselge kuju ▪ säält kavest üit´s kogu liigup sealt kaugelt üks ebaselge kogu liigub; ta tulli oma suure koguge usse ette ta tuli oma suure kerega ukse ette. Vrd kere, keri

kohame <kohade, koha>
1. kohisema, mühisema ▪ mõts kohap kõvaste mets kohiseb kõvasti. Vrd kohiseme, mühäme
2. kumisema, huugama, kohama ▪ kõrva kohave pähän, löövä pilli kõrvad kumisevad peas, löövad pilli. Vrd komame1, kumame1, kumiseme, .uugame1

kohelik <koheligu, kohelikku> Trv kuhi, hunnik; (vilja)kuhilas ▪ ta om ku va kohelik ta on nagu kuhilas (kogukast inimesest). Vt kuhelik

.kohmame <kohmate, .kohma> Trv Hel
1. ühmama, huupi ütlema ▪ ta kohmap egät oma suust väl´lä ta ütleb kõike oma suust välja. Vrd mühäteme, .ühmäme1
2. taipama, mõistma ▪ temä ei kohma asju aluste, om üit´s kohmamede inimene ta ei mõista asju alustada, on üks mõistmatu inimene. Vrd .pulmame, .taipame

kolame2 <kolade, kola> hulkuma, kolama ▪ poiss kolap pääle müüdä külä, tüüd ei viitsi tetä poiss hulgub pealegi mööda küla, tööd ei viitsi teha. Vrd .kolkame2, .kollame

.kolkame2 <kolgate, .kolka> hulkuma, kolama ▪ sii poiss kolkap pääle ringi, ei näe kodun paiga pääl kurta see poiss hulgub kogu aeg ringi, ei mõista kodus paigal püsida. Vrd kolame2, .kollame

.kollame <kollate, .kolla> Trv Hel
1. kolistama, müra tekitama ▪ mes sa kollat sääl, ma tahas magade mis sa kolistad seal, ma tahaks magada. Vrd kolame1, kolisteme, komame1
2. kondama, kolama, ringi hulkuma ▪ kollap pääl aitu ja sahvrit müüdä Trv kolab muudkui aitu ja sahvreid mööda. Vrd kolame2, .kolkame2, .ründäme

.kondame <konnate, .konda> Trv kondama, hulkuma ▪ mes sa kondat sääl, tule ärä mis sa hulgud seal, tule ära. Vrd .kollame, .konname, .ründäme

.konname1 <konnate, .konna>
1. kondama, sihitult hulkuma ▪ piat sa sääl konname, ku sa selle iist midagi ei saa pead sa seal kondama, kui sa selle eest midagi ei saa. Vrd .kollame, kommeldeme, .kondame, .ründäme
2. virelema ▪ sääl sai konnat ulk aiga, os ma enne siiä saanu seal sai vireletud kaua aega, oleks ma varemalt siia saanud. Vrd .koikleme, vireleme

kooberteme1 <kooberte, kooberde> Hls Krk
1. koperdama, kooberdama, vaevaliselt liikuma ▪ ta koobertep vähä üleven, midägi ei ole tast luuta ta liigub vaevaliselt üleval, [ega] tast ei ole midagi loota. Vrd koigerdeme, kokerdeme, kõõberteme, kööberteme, tokerdeme
2. ringi hulkuma, luusima ▪ ta koober´ts tõiste sanna urdsikit müüdä sest oma maja olli maha juut ta luusis teiste saunahurtsikuid mööda, sest oma maja oli [tal] maha joodud. Vrd kooserdeme, .luudame, luusterteme

koodseldeme <koodselte, koodselde> Hel ringi hulkuma ▪ küll mõnel miildip ümmer koodselte küll mõnele meeldib ringi hulkuda. Vrd kooberteme1, kul´ateme, .lirkame, .luhkame, löödserteme

koomits ~ koomitse <koomitse, koomitset>
1. varjualune, katusealune ▪ koomitses panti mõni eläje varjualusesse pandi mõni loom. Vrd koomik, kuurik
2. lobudik, hurtsik ▪ temä tah´ts, et selle koomitse uss oles valla ta tahtis, et selle hurtsiku uks oleks lahti. Vrd kohmits, kublik, kupits2, urdsik, .urtam
3. piltl vana loom, roju, kronu ▪ lehm olli üit´s vana koomitse, es saa põhust jagu egä lehm oli üks vana roju, ei saanud põhust jagu ega midagi. Vrd roju, rondik, rondsik, ronu, rumbas

kublik <kubligu ~ kubliku, kublikut> Hel hütt, hurtsik ▪ sii om üit´s väike kublik nurme veeren see on üks väike hütt põllu ääres. Vrd koomits, kupits2, urdsik, utak1, .ütnik

kuhelik <kuheligu ~ kuheliku, kuhelikku> Trv kuhi, kuhil, hunnik; viljakuhilas ▪ kardule seisive kuuri all kuheligun ja uutsive korjamist kartulid seisid kuuris hunnikus ja ootasid sorteerimist; rüä kuheliguse kokku pant rukkid [on] kuhilasse kokku pandud. Vrd kohelik, kubin1, kuhi

kuhi <kuhja, .kuhja> kuhi, hunnik, kuhilas ▪ nii einä, mes sissi es mahu, panti väl´lä kuhja need heinad, mis sisse ei mahtunud, pandi välja kuhja; kuhja süä piap kuivas jäämä kuhja keskosa peab kuivaks jääma. Vrd kohelik, kubin1, kuhelik, lasu, unik

kuhjan
1. kuhjas, hunnikus ▪ rõõva ollive puha üit´s tõise otsan kuhjan riided olid kõik üksteise peal kuhjas; ta olli kuhjan ülen, sii jää see oli kuhjas üleval, see jää
2. hulgaliselt, kubinal ▪ pannime tüdruklatse meesterahva amme sissi, ku kasvi, olli ka esätsi kuhjan ümmer panime tüdruklapse meesterahva särgi sisse, [et] kui kasvas, oleks olnud ka mehi hulgaliselt ümber; luum om kuhjan täüs ploomipuu on kubinal täis (ploome). Vrd kubin2, ulga

kul´ateme1 <kul´ate, kul´ade> , kulateme1 <kulate, kulade>
1. asjatult aega viitma, ringi hulkuma ▪ tüü aal es lasta kedägi kulate töö ajal ei lastud kedagi ringi hulkuda. Vrd koodseldeme, .lirkame, .luhkame, löödserteme
2. lamama, lebama; jõude olema ▪ nüid mea kul´ade, maka ja istu nüüd ma olen jõude, magan ja istun. Vrd lamame, lameme1, pikusteme

kumiseme <kumiste, kumise> Hls Krk
1. kumisema; kõmisema ▪ ääl kumisep mõtsast vastu hääl kõmiseb metsast vastu. Vrd komame1, komiseme, kumame1, kõmame, kõmiseme
2. huugama; kõrvus, peas kohisema ▪ är rüüki kõvast, kõrva lääve kumisem ära röögi kõvasti, kõrvad lähevad huugama. Vrd kohame, .uugame1
3. sumisema ▪ mesilinnu kumisev taru sihen mesilased sumisevad tarus. Vrd sumiseme

kun´n <kunni, .kunni> Hls Krk Hel muhk, kühm; väike hunnik, heinasaad ▪ kunni pannas einä, kun´n tetäs ümärik heina pannakse saadu, saad tehakse ümarik; ta tegis´ pal´lu kun´ne ta tegi palju väikseid heinasaadusid. Vrd kom´m2, kök´s1, kühm. Vrd kun´a2, kuni1

kupits1 <kupitse, kupitset> , kupitse <kupitse, kupitset>
1. piirimärk, mulla- või kivihunnik posti või piirikiviga ▪ üleaidse saive täpi pääld kupitse man kokku naabrid said täpipealt kupitsa juures kokku; kivedest tetti ümärik kõrge kupits kividest tehti ümarik kõrge piiritähis
2. väike hunnik, kuhi ▪ üit´s tilluk kupits sai üles tett üks väike kuhi sai valmis tehtud. Vrd kupik2

kupits2 <kupitse, kupitset> Hls Krk onn, hurtsik ▪ latse teive mõtsa tillikse mängu kupitse lapsed tegid metsa väikse mänguonni. Vrd koomits, kublik, un´n2, urdas, urdsik

kurn1 <kurna, .kurna> Trv Hel
1. pesakond ▪ terve kurn poige sai ukka terve pesakond [linnu]poegi hukkus; emmis om kurna poige toonu emis on pesakonna poegi [ilmale] toonud. Vrd pesä|kund
2. piltl trobikond, suur hulk ▪ om sul ka ää kurn tett neid käk´ke on sul ka hea hulk tehtud neid käkke. Vrd kump, losikond

kõn´nak <kõn´nagu ~ kõn´naku, kõn´nakut> hulgus, logeleja ▪ egät muudu kõn´nakit käip ju siin ringi igasuguseid hulguseid käib ju siin ringi. Vrd kaaber´t, kalberd, kõnnus, roidus, uidus1

kõnnu|poiss <kõnnu|poisi, kõnnu|.poissi> Hls hulkur, kindla ameti või varata inimene ▪ esi nüid om kõnnupoiss, kohta änämp ei ole ise nüüd on hulkur, töökohta enam ei ole. Vrd kõn´nak, kõnnus, roidus, uidus1

kõnnus <kõnnusse, kõnnust Krk ~ kõnnuse, kõnnust Hls> hulkur, hulgus ▪ lait´s ken kodun ei püsi om kõnnus laps, kes kodus ei püsi, on hulkur; om üit´s kõnnus, ulaje, ula pääl ilma müüdä on üks hulgus, ulaja, ulab pealegi ilma mööda. Vrd kaaber´t, kalberd, kõn´nak, kõnnu|poiss, roidus

kõrd4 <kõrra, .kõrda> kogus, hulk; mõõtühik kangakäärimisel ▪ käärpuie pääle aetas ülesse, vaest om õge pik´k kuus kõrda vai neli kõrda vai Trv käärpuude peale aetakse [kangas] üles, vahel on õige pikk, kuus korda või neli korda või; ää kõrd käkke tett hea hulk käkke tehtud. Vrd kild1, kogu, laru, ulk

käbi <käbi, käbi> , käbu <käbu, käbut ~ käbu, käbu> , käbü <käbü, käbü>
1. (okaspuu) käbi; lepa, humala vms emasõisik ▪ mõtsa käbidest sai õege ilust pruuni metsa[puude] käbidest sai õige ilusat pruuni (värvi); pedäje käbusit om ää leedi ala panna männikäbisid on hea pliidi alla panna (kütmiseks); umalel om käbu otsan humalal on käbid otsas. Vrd kuni1
2. pähklitupp ▪ pähkle om käbun pähklid on tupes. Vrd tohl1
3. piltl õun ▪ mitte ütte lehepuu käbi ei tuu miule mitte ühtegi õuna ei too minule. Vrd ubin, up´p
4. männikorp, korbast tehtud võrguujuk ▪ pedäje käbi panti võrke külgi, õige vana pedäje kül´lest päält võets, kuur jääp ala terves männikoorest ujukid pandi võrkudele külge, õige vana männi küljest pealt võetakse, [männi]koor jääb terveks. Vrd kõla2
5. oherdi ots ▪ oherti käbu om sii, kellege puu sissi lastas oherdi ots on see, millega puu sisse [auke] lastakse
6. oherdiga puurimisel eralduv puutükk või -puru ▪ uherti nina lõikap käbi või selle puru väl´lä sehest oherdi nina lõikab puutüki või selle puru välja seest

kök´s1 <köksi, .köksi> väike hunnik, saad, koorem ▪ üit´s einä kök´s taht viil nurmest ärä tuvva üks heinahunnik on vaja veel põllult ära tuua. Vrd kupik2, kämm1, moksik, mütsäk1

laaberdeme ~ laaberteme <laaberte, laaberde> ringi hulkuma, laaberdama; prassima ▪ kes käs´k ommuguni laaberte kes käskis hommikuni laaberdada; temä om pät´tege ärä laaberteme õppin, egä temäst ämp kõrdlikku miist ei saa ta on pättidega prassima õppinud, ega temast enam korralikku meest ei saa. Vrd kaaberdeme, laamerdeme, lamberteme, lääberteme

laadak <laadagu ~ laadaku, laadakut> hunnik, latakas, lahmakas ▪ siin om lehmäsita laadak mahan siin on lehmasita latakas maas; sõnnik om laadakus jäänü sõnnik on panka jäänud; kiri lääp laadakuse, ei näe enämb lugede, miul om rel´le vaja Trv kiri läheb kokku, [ma] ei näe enam lugeda, mul on prille vaja. Vrd laadsak, laamak, landsak

.laager <.laagre, .laagert ~ .laagerd>
1. laager; ladu ▪ ma lää mustliste laagert vaatame ma lähen mustlaste laagrit vaatama; temä pidäs´ õlle laagert tema pidas õlleladu. Vrd ladu2, Vt liir´2
2. piltl kogum, salk; hunnik ▪ rüä kanneti ütte laagres kokku rukis kanti ühte hunnikusse kokku; me istim laagren mahan me istusime laagrina maas (üheskoos). Vrd laru
3. (seadme) laager ▪ lina masin juusk laagre pääl linamasin jookseb laagri peal
4. õllesort ▪ laager om lahjemp Hls laager on lahjem (õlu)

laarusteme <laaruste, laaruste> Krk laaberdama; hullama ▪ laarustep pähl, lähes ku oma naha siist väl´lä laaberdab pealegi, läheks kui oma naha seest välja. Vrd kaaberteme, laaberdeme, laamerdeme, lääberteme

lade <lademe ~ ladema, lademet> kiht, lade, virn, hunnik; lina- või viljavihk ▪ puu lastas lademase maha Trv puud lastakse virnadesse maha; rüä olli maha lõigat lademes, ilma sidumede alle Krk rukkid olid maha lõigatud lademesse, ilma sidumata alles. Vrd kih´t2, ladermu1

ladermu1 <ladermu, ladermut> Pst Hls Krk lade, hunnik; suur hulk ▪ sääl om mitmen ladermun einu mahan, kunas ma nii kokku pane seal on mitmes lademes heinu maas, millal ma need kokku panen [kuhja]; ma sai üte ladermu palukit ma sain ühe [suure] hunniku pohli; sääl olli suur ladermu siini, kait´s korvi ai täüs seal oli suur hulk seeni, kaks korvi ajasin täis (korjates). Vrd kih´t2, lade

ladu2 <ladu, ladu> lasu, hunnik; ladu ▪ ku mia vaate raamadu pääle, mia ei näe muud ku papre ladu kui ma vaatan raamatu peale, ma ei näe muud kui paberihunnikut; mõisan olli viina ladu mõisas oli viinaladu. Vrd .laager, laru, unik

ladume <ladude, lao ~ ladu>
1. ritta või virna laduma, laotama ▪ raiuti mõts maha ja ossa laoti kokku raiuti mets maha ja oksad laoti kokku. Vrd lahuteme, .laoteme
2. piltl peksma, lööma ▪ ladus kait´skümmend uupi sel´gä lõi kakskümmend hoopi selga. Vt .laan´me3, .lah´mme, .läh´mme, .lüüme, .pesme
3. piltl läbi käima, vantsima; hulkuma ▪ temä om kikk kotuse läbi ladunu Hls tema on kõik kohad läbi hulkunud. Vrd .lam´pme1, .laskme, .luudame, ulame

lahmak1 <lahmagu ~ lahmaku, lahmakut> , lahmakas1 <lahmaka, lahmakat>
1. suur tükk, lahmakas, suur hulk ▪ täo aaste om ää lahmak kardulit mahan sel aastal on suur põld kartuleid maas (kasvamas); lavva pääl olli ää lahmakas suidsutet liha laual oli suur tükk suitsuliha. Vrd laadak, laadsak, .laam1, laamak, landsak
2. hoop, löök ▪ ta an´ds üte ää lahmagu ta andis ühe hea hoobi. Vt lah´m2, Vrd .juhkam, .jõhkam, .kõhkam1, .lahkam

lahverteme <lahverte, lahverde> Krk
1. ringi hulkuma ▪ küll sii lahvertes ütel puul ja tõisel puul küll see hulgub ühel pool ja teisel pool ringi. Vrd laaberdeme, laperdeme, .luhkame, lääberdeme, .ul´kme
2. lobisema ▪ lahver´ts pähle puul´ päevä ärä lobises pealegi pool päeva ära. Vrd laperdeme, laterteme1, .latrame, lõhverteme, läterdeme

laialt
1. palju, suurel hulgal ▪ ta võt´t kikke laialt ette ta võttis kõike laialt ette; tal olli laialt raami kähen tal oli suurel hulgal kraami käes (varandust). Vrd pal´lu, ulga, ulgani, .rohkest
2. ulatuslikult, laialdaselt ▪ ta om terve elu laialt laan´e tennu ta on terve elu laialdaselt plaane teinud
3. labaselt ▪ sa olet naesterahva inimene, ärä ütle ninda laialt sa oled naisterahvas inimene, ära ütle nii labaselt. Vt labatselt

laks2 <laksu, .laksu> Hls Krk suur tükk, hulk maad ▪ einä maad om viil laks niita heinamaad on veel suur tükk niita. Vrd .lahkam, lahmak1, larak, lõmak

lamak <lamaka, lamakat> Trv, lamakas <lamaka, lamakat> Trv suur lai tükk või hunnik ▪ lume pääle laotedi lamak rõõvast lume peale laotati suur tükk riiet; adra ette jäi suur puu lamakas adra ette jäi suur puutükk. Vrd kahmak2, laamak, .lahkam, lahmak1, lõmak

.langeme2 <.langede, .lange> hukkuma, (sõjas) langema ▪ ütest pojast ta kõnel´, sii langenu sõjan ühest pojast ta rääkis, see oli sõjas hukkunud. Vt .kuulme2, sureme

lansman´n <lansmanni, lans.manni> , lantsman´n <lantsmanni, lants.manni> hulkur; korratu inimene ▪ ku va vana lantsman´n kõn´d, ei ole rõõvitigi sel´län nagu va vana hulkur kõnnib, ei ole riideidki seljas; lantsman´n ütelts sii, ken laisa mooduge ja alampen rõõvin Krk lantsmann öeldakse selle kohta, kes on laisa olemisega ja kehvemini riides. Vrd landsu, lan´ts3, .luhkam2, luhver´t

laperdeme ~ laperteme <laperte, laperde>
1. seemneid tuulama ▪ lina siimlit laperdets, et konnamarjagu väl´lä tules linaseemneid tuulatakse, et põldosja seemned välja tuleks
2. koperdama; kooserdama, ringi hulkuma ▪ temä laper´ts sissi poritse jalgege ta koperdas poriste jalgadega sisse; ontlik tüdruk, ei laperte poistege väl´län korralik tüdruk, ei kooserda poistega väljas. Vrd kaperdeme, koigerdeme, kooserdeme, poperdeme, toperteme
3. lobisema; keelt peksma ▪ vana inimene ei taha laperte vana inimene ei taha lobiseda. Vrd lahverteme, laterdeme1, .latrame, lõhverteme, läterdeme

laper|jaht <laper|jahi, laper|.jahti>
1. klaperjaht, ajujaht ▪ mõisnigu teive sügüse sutel laperjahti mõisnikud tegid sügisel huntidele ajujahti
2. möll, kärarikas hullamine ▪ ta olli esästege egän simmanin löönü laperjahti Krk hlv ta oli meestega igal simmanil hullanud. Vrd lar´p, mäsu, .mürgel

larak <laragu ~ laraku, larakut>
1. suur tükk, lahmakas; suur hulk ▪ ää larak mõtsa maha võet suur hulk metsa [on] maha võetud. Vrd .lahkam, lahmak1, landsak, lapak, lõmak
2. lasu, plärakas ▪ ta as´t sinna, kun vere larak mahan olli ta astus sinna, kus vereloik maas oli. Vrd lardsak, larts, läru, läräk
3. hoop, löök ▪ mia andsi tal üte laraku ma andsin talle ühe hoobi. Vrd kõlak, käräk1, lahvak, lardsak, säräk2

laru <laru, laru> Krk, lar´u <lar´u, lar´u> Hls
1. hunnik, lasu; hulk ▪ kümme või rohkep akki panti ütte ritta või ütte larru Krk kümme või rohkem hakki pandi ühte ritta või ühte lasusse; ku õige laialt kivi kokku aet, ütelts kivi laru kui õige hulga kive [oli] kokku aetud, öeldi kivilasu
2. vankri laiendusraam Hls. Vrd laam´2, laamits, laavik, lah´m1, lavits

.laskme <.laske ~ lasta, lase, (ta) lask>
1. lubama (midagi teha) ▪ lase mu ärä jahvate ende kot´t! (knk) lase mul oma kott ära jahvatada! (st oma jutt enne lõpuni rääkida) || .luhvi .laskme ringi hulkuma; hulkudes varastama Krk ▪ ta lask luhvi, mis kätte saap, sis võtap ta hulgub ringi, mis kätte saab, seda võtab; lus´u .laskme lulli lööma Krk ▪ sii ei viisi kedägi tetä, pal´t lus´u lask see ei viitsi midagi teha, ainult lulli lööb; .luusi .laskme laisklema, logelema Krk ▪ et sa lonki sait või luusi laske, sedä es oole et sa [ringi] lonkida said või laiselda, seda ei olnud; .lörti .laskme hulkuma, ringi laskma ▪ eläje lörti lastan tulliv kodu loomad hulkudes tulid koju; .nuhki .laskme nuuskima ▪ seinä viiri müüdä las´k nuhki nuuskis seinaääri mööda
2. märki laskma, püssi laskma, tulistama ▪ seni olli pauguten, ku olli maha lasken seni oli paugutanud, kuni oli maha lasknud; poisi las´sev märki poisid lasid märki. Vrd tulisteme
3. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks ▪ jumal las´k ilma tuuletses minna jumal lasi ilmal tuuliseks minna; lase kari kodu, na ei süü enämb lase kari koju, nad ei söö enam; ma akka leibi ahju laskme ma hakkan leibu ahju panema || ala .laskme allapoole laskma, vajuda laskma ▪ nisu piap vähä ala laskme nisu peab natuke allapoole laskma (masindades)
4. voolata laskma; õhku või vett mitte pidama; vähehaaval lisama ▪ kuju ja sore, ilma põhjate maa, lask läbi kuiv ja sõmer, ilma põhjata maa, laseb läbi; kanakakerdege värmites kah, ätikut ja suula tulep seltsi laske kollaste karikakardega värvitakse ka, äädikat ja soola tuleb juurde lisada || kuppu .laskme kupusarvega verd välja imema ▪ pühäbä üit´s käis vana man kuppu laskmen pühapäeval üks [ravitseja] käis vana[inimese] juures kuppe panemas
5. häält tegema ▪ mis sa iket, lase laulu ku larap! mis sa nutad, laula nii et kõlab! || .nortsu .laskme korskama ▪ oben lasken nortsu, undi aisu olli tunden hobune olevat korsanud, oli hundi haisu tundnud; .nohku .laskme läbi nina sügavalt hingama ▪ nän´n las´k läbi nina nohku vanaema hingas läbi nina sügavalt || .nämmi .laskme mõmisema ▪ karu las´k nämmi karu mõmises (rahulolevalt); .torru .laskme madalalt jorisema ▪ seast torru laskmist ma ei taha kullelte sellist jorisemist ma ei taha kuulata
6. midagi tegema, tegutsema ▪ mea tat es seebitse, vähä viige lassi läbi mina teda ei seebitanud, veega natuke lasin üle; jää las´k miu peris seliti maha jää lasi mu päris selili maha [kukkuda]; ku peenikest auku vaja om tetä, sis piap piigertige laskme kui peenikest auku vaja teha on, siis peab peenikese oherdiga laskma || tagasi .laskme tagasi või järele andma ▪ ilm om tagasi lasken ilm on järele andnud (st soojemaks läinud)

lasu <lasu, lasu>
1. hunnik, suur kogus ▪ kus maailma lasu ubinit olli mahan kus ilmatu hunnik õunu oli maas. Vrd laadak, lade, ladu2, laru, losenik
2. lame hunnik, lasu ▪ siiä om lasu maha jäet siia on hunnik maha jäetud. Vrd larak, läsu, läämäk
3. piltl kogukas ese või olend ▪ laiali aanu jala, istus sääl pengi pääl ku lasu kunagi, müüdä ei saa laiali ajanud jalad, istus seal pingi peal kui lasu kunagi, mööda ei saa. Vrd jurak, jõrak, kõm´m2, löhmäk, müräk1

latak <latagu ~ lataku, latakut>
1. latakas, lapiti asetatud asi ▪ lihatüki pannas tünni latakus sissi lihatükid pannakse tünni lapiti sisse; kui ei taha kangast latakus panna, sis mähits rulli kui kangast ei taheta lapiti panna, siis keeratakse rulli. Vrd laadak, laamak, lätsäk, lätäk, pätäk2
2. patakas, lame hunnik ▪ vaade sääl latakun peave nii papre kah oleme! vaata, seal patakas peavad need paberid ka olema. Vrd patak, pätsäk, pätäk2, sumak

laterdeme2 ~ laterteme2 <laterde, laterde>
1. ringi jooksma, hulkuma ▪ mis sa laterdet ümmer ilma ku latse kodun mis sa hulgud ringi, kui lapsed kodus. Vrd aamerteme, kalberdeme, loosterteme, luusterteme, .ul´kme
2. maha tallama ▪ ani pojakse laterteve kikk ärä hanepojakesed tallavad kõik [rohu] maha. Vrd kannusteme, lämberdeme, .sõkme, .tallame1

leeguteme <leegute, leegude>
1. tormama, kiiresti jooksma ▪ ei tää, kus sii ommuku vara leegutep ei tea, kuhu see hommikul vara tormab. Vrd leegusteme, .liikame, .liik´me1, .lingame
2. asjatult ringi hulkuma ▪ miis leeguts ja leeguts, ei taha kodun kurta mees hulgub ringi, ei taha kodus püsida; mis te iki leegudede, kurtke vahel paigal! mis te ikka ringi hulgute, püsige vahel paigal!. Vrd .juuskleme, karguteme, lennuteme, lõhverteme

lehmä|mokk <lehmä|moka, lehmä|mokka> Krk huulhein (Drosera) ▪ ku moka om aige, sis kästäs lehmämokkege õõru kui huuled on haiged, siis kästakse huulheinaga hõõruda. Vrd eläje|mokk, moka|lil´l

.lirkame <lirgate, .lirka> Krk, .lirkäme <lirgäte, .lirkä> logelema, ringi hulkuma ▪ na lirkave pal´t ringi, ei tää, mis tüü om nad logelevad ainult ringi, ei tea, mis töö on; ärä lirkä tüü man! ära logele töö juures! (st tööd tehes). Vrd koogerdeme, .kõõlme, looderdeme, loogerdeme, loruteme

.lirtam <.lirtame, .lirtamet> Krk edvistaja; hulkuja tüdruk ▪ om küll üit´s lirtam, egäl poole taht minnä küll on üks hulkuja tüdruk, igale poole tahab minna. Vrd lirgat´s, lirka

lohe Krk suur hulk, palju ▪ igävene lohe kardulit pant lavva pääle suur hulk kartuleid on lauale pandud; siini om mõtsan ku lohe seeni on metsas suur hulk; ommuku tule vihma ku lohe hommikul tuleb palju vihma. Vrd lahmak1, larak, losikond, murd, paak1

longerdeme ~ longerteme <longerte, longerde>
1. hulkuma, looderdama ▪ ta longerts päe aiga ringi, ei ole tat enäp nännu ta hulgub päev läbi ringi, ei ole teda enam näinud. Vrd kalberdeme, looderdeme, loosterteme, luusterteme, .ul´kme
2. vaevaliselt liikuma, komberdama ▪ longertep pää ehen mahan, ei jõvva päädki üles tõsta komberdab, pea ees maas, ei jõua peadki üles tõsta. Vrd komberdeme, kõngerteme, lamberteme, lomberdeme, lööberdeme

.lon´kme ~ .lon´kma <.lonki, longi> lonkima, aeglaselt liikuma; hulkuma, uitama ▪ poisike akas´ kodu poole lon´kma poisike hakkas kodu poole lonkima; sääl es lasta ilmaaigu lonki seal ei lubatud niisama hulkuda. Vrd .jõnkame, .roitma, .uitma, .ul´kme

looderdeme <looderte, looderde> Hel logelema, looderdama; sihitult hulkuma ▪ mes sa looderdet sääl, akka tühü! mis sa laiskled seal, hakka tööle!. Vrd lokerdeme, longerdeme, looberteme, loogerdeme, loosterteme

loosterteme ~ loosterdeme <loosterte, loosterde> hulkuma ▪ küll sina ka loosterdet ilma müüdä küll sina ka hulgud mööda ilma. Vrd aamerteme, .aeleme, .jõlkme, luusterteme, .ul´kme

losenik <losenigu ~ loseniku, losenikku> , lossenik <lossenigu ~ losseniku, lossenikku> Krk van suur hulk, hunnik ▪ ma sai täempe kätte ää losseniku ma sain täna hea hulga kätte (raha); üit´s losenik paan, tõine ahjun üks hulk pajas, teine ahjus (toitu). Vrd losentik, losikond

losentik <losentigu ~ losentiku, losentikku> Krk suur hulk, hunnik ▪ igäven losentik sõnnikut väl´lä veet, kunas ma ta är jõvva laote igavene hunnik sõnnikut välja veetud, kunas ma ta ära jõuan laotada. Vrd losenik, losikond

losikond <losikonna, losi.konda> suur hulk, suur kogus, trobikond ▪ tal om üit´s losikond latsi tal on trobikond lapsi. Vrd kump, kurn1, losenik, losentik, robi|kond

lugeme <lugede, loe ~ lue>
1. (kirjateksti) lugema ▪ miut õpet´s esä lugeme mind õpetas isa lugema || ette lugeme ette lugema, oma lugemisoskust näitama ▪ latse käisiv õpetejel ette lugemen van lapsed käisid (kiriku)õpetajale ette lugemas
2. loendama ▪ temä luges´ eläje kokku, mitu neid olli ta loendas loomad kokku, mitu neid oli. Vrd .arvame
3. jutlustama, palvet ütlema ▪ ku surnu rõõvis panti, sis loeti kui surnu riidesse pandi, siis loeti palvet
4. sõnu peale lugema; manitsema, hurjutama ▪ ka lue puule või sulle, sii üit´s puha (knk) kas manitse sind või puud, see ükskõik. Vrd saaguteme, tohuteme, ujuteme, urjuteme, õleteme
5. sõnuma, loitsima ▪ sii naene mõis´t äste lugede see naine oskas hästi loitsida. Vt ajome, sõname, sõnume, sõnuteme
6. millekski pidama, arvama ▪ loep tõisel süüde, oma süüdi ei tunne arvab teist süüdi, enda süüd ei tunne. Vrd pidäme

.luhkame <luhate, .luhka> Krk ringi hulkuma ▪ miis võip luhate sääl kun ta tahap mees võib hulkuda seal, kus ta tahab. Vrd .kollame, kul´ateme1, .lirkame, loogerdeme, .mõõlame

luhver´t <luhverti, luhvertit> Krk hulkuja; korratu inimene ▪ ei sest luhvertist tüütegijet saa ei sellest hulkujast töötegijat saa. Vrd jõlgat´s, lahver´t, .luuster