[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

ehme <.ehme, ehmet> Trv ebe, helves ▪ tuule kähen lendlive pal´lu ehmit tuule käes lendles palju ebemeid. Vrd elles, elmes

eht|punane <eht|punatse, eht|punast> helepunane. Vt punane

.elde <.elde, .eldet> helde ▪ esä süä läits sihandse jutu pääle eldes isa süda muutus sellise jutu peale heldeks; kitsi annap kirstust, elde omast suust (vns) kitsi annab kirstust, helde oma suust. Vrd elle

.eldeke interj heldeke ▪ os sa eldeke, mes nüid tetä oh sa heldeke, mis nüüd teha. Vrd .eldene

.eldene heldene (imestusest) ▪ oh sa eldene aig oh sa heldene aeg. Vrd .eldeke

.eldus <.elduse, .eldust> heldus ▪ mede esivanembit avit´ maa eldus meie esivanemaid aitas maa heldus; tõise eldust ei või ärä kasute teise [inimese] heldust ei või ära kasutada

ele2 <ele, elet> , elle <elle, ellet> Hls, el´le <el´le, el´let> Krk
1. hele ▪ rüälilli sinine olli kige elep vär´m rukkilillesinine oli kõige heledam värv; miul om kere ele (knk) mul on kere hele (kõht tühi). Vrd el´le
2. selge (ilmast) ▪ täempe om elle ilm, om äste nätä täna on selge ilm, on kaugele näha. Vrd .sel´ge

eledus <eleduse, eledust> Trv Hls helendus ▪ päevä eledus paist´ mõtsa tagast päeva helendus paistis metsa tagant

elendeme ~ elenteme <elente, elende> helendama ▪ päe akas´ ommugu elendeme päike hakkas hommikul helendama; tähe elentive taevan tähed helendasid taevas

ele|sinine <ele|sinitse, ele|sinist> helesinine ▪ taivan ollive elesinitse pili taevas olid helesinised pilved; Eestin om pal´lu elesinitsit silmi Eestis on palju [inimestel] helesiniseid silmi

elest, eleste, elleste heledasti, heledalt ▪ kuu paistap väl´län õige elleste väljas paistab kuu õige heledalt; tule palave elest tuled põlevad heledalt

elgu pl <.elkude, .elkusit> helgud (helisevad ja säravad metallehted) ▪ elgu viil tetä, omgi tanu valmis helgud veel teha, ongi tanu valmis

elin <eline, elinet> helin ▪ ma tahas kuulda kandle elinet ma tahaks kuulda kandle helinat; kirkukellä elinege tervitedi pulmalisi kirikukella helinaga tervitati pulmalisi

eliseme <eliste, elise> helisema, kajama, kõlama ▪ kellä ja kurine elisi ja kõlisi kellad ja kurinad helisesid ja kõlisesid; pillimehe pannive pilli eliseme pillimehed panid pillid kõlama; kirkukellä elisive vastu kirikukellad kajasid vastu. Vrd kõlame, kõliseme

elisteme <eliste, eliste> helistama, helisema panema, helinat tekitama ▪ es eliste kellä kennigi, nüid kõlistets kellä ei helistanud kella keegi, nüüd kõlistatakse kella. Vrd kõlisteme

el´k <elgi, .elki> helk, sära ▪ tal ei joole silmä elki änäp tal silmad ei sära enam. Vt elü2

.elkjä <.elkjä, .elkjät> Hls heledavärviline, helkiv, särav; selge ▪ elkjä nigu laasi muudu helkiv nagu klaasi moodi; mul om leit siandsest elkjäst rõõvast mul on kleit sellisest heledast riidest

.el´kme ~ .el´kmä <.elki, elgi> helkima ▪ kuldine sõrmus el´k sõrmen kuldne sõrmus helkis sõrmes; emäl akassive silmänukan pisäre el´kme emal hakkasid silmanurgas pisarad helkima. Vrd .elkäme, .iilgäme, .ilkame

.elkäme <elgäte, .elkä> helkima, särama ▪ mih ni sääl taga sel´lä elkäve? mis need seal selja taga helgivad?; tuli akas´ elkäme tuli hakkas paistma. Vrd .el´kme, .iilgäme, .ilkame

ell <ellä, .ellä>
1. hell, õrnatundeline ▪ ta olli siante ell inime ta oli selline õrn inimene
2. õrn, valutundlik ▪ amba elläs lännu, pel´gäv kül´mä hambad [on] tundlikuks muutunud, kardavad külma. Vrd aar, õrn

ellalt, ellält Krk hellalt ▪ ta võt´s ellält tütrekse rüppe ta võttis hellalt tütrekese sülle; tüdär oolitsep ellalt aige emä iist tütar hoolitseb hellalt haige ema eest. Vt .ellä, elläste

ellateme1 <ellate, ellade> (vähesest) heldelt andma ▪ ta os võinu miul ka elläte küben ta oleks võinud minule ka anda natuke. Vt elläteme1

el´le <el´le, el´let> hele, kõrge (hääl) ▪ ta uik´s el´le äälege ta hüüdis kõrge häälega. Vrd eleve, kile1

elle4 <elle, ellet> helde ▪ arva ammastege inimene, sii om õige elle (vns) hõredate hammastega inimene, see on õige helde

elles <ellesse, ellest> Trv helves ▪ edimese ellesse sadasiv käe pääl esimesed helbed sadasid käe peale; latse püünsive lume ellesit lapse püüdsid lumehelbeid. Vrd ehme, elmes

elleteme <ellete, ellede> helletama, vastu laulma, lauldes hõikama ▪ elle võ elle, tule seiä võ elle, elletive karjalatse üit´stõstel hella või hella, tule siia või hella, helletasid karjalapsed üksteisele. Vrd elläteme2, eluteme, õlleteme

elliteme <ellite, ellide>
1. hellitama ▪ emä es ellite egä es oia meid ema ei hellitanud ega ei hoidnud meid; vanempe ellitive oma poiga liiaste vanemad hellitasid oma poega ülearu. Vrd elläteme1, lilliteme2, tilliteme
2. hellaks muutma ▪ lämme kambrege ei või ennäst ärä ellite sooja toaga ei tohi ennast hellaks muuta

elläste, elläst Krk hellasti, õrnalt ▪ ruut´ võt´t temäst elläste kinni pruut võttis temast õrnalt kinni; emä om miut kik´k sii aig elläst oiden ema on mind kogu aeg hellasti hoidnud. Vrd ellalt, .ellä

elläteme1 <elläte, elläde> Krk hellitama; heldelt andma ▪ näin ellät´s miut vanaema hellitas mind. Vrd elliteme, Vt lilliteme2, tilliteme

elläteme2 <elläte, elläde> Krk
1. helletama, hõigates vastu laulma ▪ ellät´s iki tõist karjast: ella ella helletas ikka teist karjast: ella ella. Vrd elleteme, eluteme, õlleteme
2. piltl saladust välja rääkima ▪ ärä sa ärä elläte, ärä sa lausta kedägi ära sa saladust välja räägi, ära sa lausu midagi

elme <.elme, elmet> , el´me <.el´me, el´met> helmes ▪ ta es kanna elmit kaala ümmer ta ei kandnud helmeid kaelas; ku surnul el´me kaala ei pane, sis eidäp uisk ümmer kaala kui surnule helmeid kaela ei pane, siis heidab uisk ümber kaela. Vrd elmes

elmes <.elme, elmest> Hls helves; helmes ▪ raatel ollive valge elme kül´len traatidel olid valged helbed küljes. Vrd ehme, elme

elmiteme <elmite, elmide> helmestega kaunistama ▪ Tarvastun ollive elmitet tanu Tarvastus olid helmestega kaunistatud tanud

.el´pme ~ .el´pmä <.elpi, elbi> helpima ▪ vedelt körti om rasse lusikuge elpi vedelat körti on raske lusikaga helpida; mul miildip aput piimä üle kannu veere elpi mulle meeldib hapupiima üle kannu ääre helpida. Vrd .elpäme

.elpäme <elbäte, .elpä> Krk
1. helpima ▪ kikk elbässive liint süvvä kõik helpisid suppi süüa. Vrd .el´pme
2. piltl kiiresti käima ▪ sii elbäs´ tõiste ihen see käis kiiresti teiste ees. Vrd lemmeldeme, vilguteme2

eluteme <elute, elude> Hel helletama, hõigates vastu laulma ▪ karjalatse laulsiv, elutive mõtsan karjalapsed laulsid, helletasid metsas. Vrd elleteme, elläteme2, õlleteme

elü1 <elü, elü> , eli <eli, eli>
1. heli, hääl ▪ latsi elü om kosta laste hääled on kosta; esä akas´ madale elüge laulma isa hakkas madala häälega laulma. Vrd ääl
2. lärm, kära ▪ ken väl´län elü tiip kes väljas lärmi teeb. Vrd lar´m, lär´t

elü2 <elü, elü> , eli3 <eli, eli>
1. värvitoon, varjund ▪ kõllaka elüge rõõvas kollaka tooniga rõivas
2. helk, kuma, sära ▪ päävä elü om nätä päikesekuma on näha. Vrd el´k, kuma, õhe

enge|laadik <enge|laadiku ~ enge|laadigu, enge|laadikut> Krk piltl tundlik inimene, hellik ▪ oh sa engelaadik küll oh sa hellik küll. Vrd enge|laat´

enge|laat´ <enge|laadi, enge|.laati> Krk piltl hell, nõrk inimene, hellik ▪ kedägi sa_i taha tetä, olet üit´s engelaat´ midagi sa ei taha teha, oled üks hellik. Vrd enge|laadik

ihles´ <ihlese, ihlest> Hls (väike) siig; muu väike heleda soomusega kala (nt viidikas) ▪ ta tõmmas´ pal´lu ihlesit väl´lä ta tõmbas palju siigu välja. Vrd ihes

.iilgäme <iiläte, .iilgä> Hls hiilgama, helkima; läikima ▪ keväde iilgäve lume lapi eleste päevä kähen kevadel helgivad lumelapid heledalt päikese käes. Vrd .el´kme, .elkäme, .iilame, .ilkame, .kiilame

.ilkame <ilgate, .ilka> Krk helkima, hiilgama ▪ kikk ei oole mitte kuld, mis ilkap (vns) kõik ei ole kuld, mis hiilgab; kaste ilkap ja lumi ilkap kah kaste hiilgab ja lumi ka hiilgab. Vrd .el´kme, .elkäme, .iilame, .iilgäme, .kiilame

joru <joru, joru>
1. madal hääl, ühetooniline pidev heli ▪ ku üüse autu joruge müüdä lääve, sis seinä värisev puha kui öösel autod mürinaga mööda lähevad, siis seinad värisevad kõik
2. tüütu jutt, loba ▪ sihande joru aap egäüte vihatses selline tüütu loba ajab igaühe vihaseks. Vrd jori
3. vihatuju ▪ inimene saa ende üle valitse, ta lask joru müüdä inimene saab enda üle valitseda, ta laseb vihatuju mööda
4. rida, rivi ▪ müüdä tiid lää vankri joru, mõtsast veets pal´ke kiriku manu mööda teed läheb vankririvi, metsast veetakse kiriku juurde palke. Vrd jada, jodi, rida, rodi

.keisre|sinine <.keisre|sinitse, .keisre|sinist> helesinine (värvus) ▪ keisresinine om keisrel linte pääl keisrisinine on keisril lintide peal; keisresinine om tümemp ku sel´ge taevas keisrisinine on tumedam kui selge taevas

kile1 <kile, kilet ~ killet> kile, hele (hääl) ▪ pernaine rüük´ kile äälege perenaine karjus heleda häälega. Vrd eleve, el´le

kilin <kiline, kilinet> Hls Krk hele kõlin, kilin ▪ nüid om üit´s kilin ja kolin pääle, põrss tulli väl´lä aidust nüüd on üks kilin ja kolin ikka, põrsas tuli välja aedikust. Vt kõlin

kiliseme <kiliste, kilise> Trv kilisema, heledalt kõlisema ▪ laasi kiliseve kasti sihen klaasid kõlisevad kasti sees. Vt kõliseme

kirenteme ~ kirendeme <kirente, kirende> kirendama, helkima, sädelema ▪ aas kirentes lillest aas kirendab lilledest; päe kiren´ts kangest päike säras erksalt (päikeselise selge ilma kohta). Vrd .el´kme, .elkäme, .iilgäme, .ilkame

kobin <kobine, kobinet>
1. kobin, nõrk astumise vm heli ▪ väl´läst olli kobinet kuulda väljast oli kobinat kuulda
2. kobinal, ruttu ▪ sõs tule vaindlen siiä ku kobin siis tuleb vaenlane ruttu siia. Vrd kabinen, vudinen

kobiseme <kobiste, kobise>
1. kobisema, tuhmi heli tekitama ▪ puunõu kobisep ku om ärä kujunu puunõu kobiseb, kui ta on ära kuivanud; ega ta sääl pikält ei pisu, tule ku kondsa kobisev ega ta seal pikalt ei püsi, tuleb nii, et kontsad kobisevad
2. vaikselt pomisema; porisema; riidlema ▪ ku tõne viil kobises, sis ütle, mis sa pimme võlsit Hel kui teine veel [vastu] pomiseb, siis ütle: mis sa ometi valetad; sia jõm´m, kasva viil ja sis kobise sina, laps, kasva veel ja siis porise. Vrd kabiseme, mügiseme, poniseme, põmiseme, töniseme

kohiseme <kohiste, kohise> kohama, kohisema; kohisevat heli tekitama ▪ vesi nakas kohiseme vesi hakkas kohisema; kiib vesi kohisi paa sehen keev vesi kohises paja sees; järv akkas lainentem ja kohiseme järv hakkab lainetama ja kohisema. Vrd kohame, mühäme

komame1 <komade, koma>
1. kumama, tuhmilt helendama ▪ tule komave kavven tuled kumavad kaugel. Vt kumame1
2. kõmama, kumisema ▪ suuren saalin koma ääl ikke vastu Krk suures saalis kõmab hääl ikka vastu; vaat´ koma vastu ku tühi om vaat kumiseb vastu, kui tühi on. Vrd kohame, kumiseme, tümäme
3. kõmistama, kolistama ▪ naese komasive keldren naised kolistasid keldris. Vrd kolame1, kolisteme, .kollame, kõmisteme

koos´u <koos´u, koos´ut> Krk lehma hellitusnimi ▪ koos´u om au nimi, lehm om ike peris nimi koosu on hellitusnimi, lehm on ikka päris nimi

kopsatus <kopsatuse, kopsatust> Hls kopsatus, lühike tuhm heli ▪ ei tää mes kopsatus sii jälle oli ei tea, mis kopsatus see jälle oli. Vrd kok´s2, koksatus, kops2, kopsak

kuku|lind <kuku|linnu, kuku|.lindu> Hls Krk
1. kägu ▪ kas sa kukulindu olet joba kuulu? kas sa käo kukkumist oled juba kuulnud?. Vrd kägu, mõtsa|kukk
2. kukupai, lapse hellitusnimi ▪ olet sia iki üit´s kukulind oled sa ikka üks kukupai. Vt kuku

kumame1 <kumade, kuma>
1. tuhmilt helendama, kumana paistma, kumama ▪ kuu akas´ joba puie tagast kumame kuu hakkas juba puude tagant kumama. Vrd komame1
2. kumisema, vastu kajama ▪ tühjä asja kumav vastu, vaat´ kuma vastu tühjad asjad kajavad vastu, vaat kumiseb vastu. Vrd kohame, kumiseme

kumin <kumine, kuminet> Krk kumisev heli, kumin; kumisemine, kohin ▪ suure kellä kuminet olli kuulda suure kella kuminat oli kuulda. Vrd kohin

kut´u <kut´u, kut´ut> Hel hellitl kotsu (sea hellitusnimi); sea kutsehüüd ▪ perenaise ääl om siia kuulda ku ta kuts kut´u, kut´u, kut´u perenaise hääl on siia kuulda, kui ta kutsub: kutu, kutu, kutu

.kuulme1 <kuulta ~ kuulda, kuule>
1. kuulma, heli tajuma ▪ kuule ei sia oma ennist õigakut sa ei kuule oma varasemat hüüet
2. kuulda saama, teada saama ▪ temä om ker´ge puha uskme, mis ta kuul kustigilt tema on kerge ikka uskuma, mida ta kuskilt kuuleb; siast asja mea ole kuulu sellist asja ma olen kuulnud. Vrd .kuuldume

kõbin <kõbine, kõbinet>
1. vaikne kõbisev heli, krõbin ▪ varas eitup egäst kõbinest varas ehmub iga krõbina peale. Vrd rõbin
2. piltl hooga liikumisest ▪ kadri tullive nigu kõbin üle kül´mänu maa kadrisandid tulid hooga üle külmunud maa

kõgin <kõgine, kõginet> Krk kägin, tasane heli; (naeru)kõgin ▪ pal´lald naaru kõgin olli kuulta ainult naerukõginat oli kuulda. Vrd kõhin, kädsin, kägin

kõk´s1 <kõksi, .kõksi> Hls Krk
1. kiire hoop, löök ▪ kõk´s pähä rivolvrege, sõs ei röögi kedägi siga kõks pähe revolvriga, siis ei röögi ükski siga (seatapust). Vrd kok´s2, kõlak
2. kõks, kiirest löögist tekkiv heli ▪ linna inime kõnnip iki oma kontsege kõk´s ja kõk´s linnainimene kõnnib ikka oma kontstega kõks ja kõks. Vrd kõksak, kõlts3

kõksak <kõksagu ~ kõksaku, kõksakut> kõks, kõlksatus, nõrk lühiajaline heli ▪ kõrrage mia kuuli ütte kõksakut äkki ma kuulsin üht kõlksatust. Vrd koksatus, kõk´s1, kõlak, kõlts3

kõla1 <kõla, kõla>
1. kõla, heli ▪ tal om ää ääle kõla, ta laulap iluste tal on hea hääle kõla, ta laulab ilusasti. Vrd elü1, ääl
2. lärm, kära ▪ tulev suure kisa ja kõlage tulevad suure kisa ja käraga. Vt kärä, lar´m
3. kuuldus; kuulujutt ▪ nüid om sedä tühjä kõla kikk ilm täüs nüüd on seda kuulujuttu terve maailm täis. Vt .kuuldus, kuulu|jutt, kõmu1

kõlak <kõlagu ~ kõlaku, kõlakut>
1. löök, hoop, kolakas ▪ peremiis ańds talle üte ää kõlagu küll, üte kõltsu peremees andis talle ühe hea hoobi küll, ühe kolaka. Vrd kolak1, .kõhkam1
2. lüües tekkiv kõlav heli, kõlksatus ▪ kate kuiva puuge andas ää kõlak kahe kuiva puuga antakse tugev hoop (nii et tekib kõlav heli). Vrd kõksak, kõlts3, kõm´m1

kõlame <kõlade, kõla>
1. kõlama, kuulda olema ▪ ku puu vastu lüüt, sis kõlap kui vastu puud lööd, siis kõlab. Vrd kolame1
2. helisema; kajama ▪ meeste ääle kõlave kaugel meeste hääled kajavad kaugele. Vrd eliseme, kajame
3. kära tegema, karjuma; valjult lobisema ▪ mis sa nõnda pal´lu kõlat mis sa nii palju lobised. Vt käräme, larame, lämäme

kõlin <kõline, kõlinet ~ kõline, kõlint> helin, kõlin ▪ linnu tõmbav mõtsan ku üit´s kõlin linnud laulavad metsas, nii et heliseb; temä teräsriista kõlinet pel´gäs tema terariista kõlinat kardab. Vrd elin, kilin, tilin

kõliseme <kõliste, kõlise>
1. helisema, kõlisema ▪ kõrre kõllatse ja libeve, ku kõliseve vahest kõrred [on] kollased ja libedad, nagu kõlisevad vahel. Vrd kiliseme
2. kajama, kõlama ▪ vahest karjalatse uiksiv üit´s tõisi nigu mõts kõlisi vasta vahel karjalapsed huikusid üksteist, nii et mets kajas vastu. Vrd kajame, kolame1, kõlame

kõlisteme <kõliste, kõliste>
1. helistama ▪ kõliste kah vahel helista ka vahel. Vt elisteme
2. kõlinat tekitama, kõlistama ▪ mõnes talul olli adra nõna üles pant, sõs kõlistide sääl mõne talu juures oli adranina üles pandud, siis kõlistati seal (nii anti märku tööle minekuks ja töölt tulekuks). Vrd kilisteme
3. piltl kuulujuttu ajama ▪ küll muti kõlisteve külä pääl küll mutid ajavad küla peal kuulujuttu. Vt .kelläme

kõps2 <kõpsu, .kõpsu> kõpsatus, kopsatus, kerge löögi või astumise heli ▪ üit´s tulli küüki kõps, kõps, kõps üks tuli kööki kõps, kõps, kõps; mia es kuule üttegi kõpsu ma ei kuulnud ühtki kõpsatust. Vrd kops2, kopsak, kopsatus

kõrin1 <kõrine, kõrint> kõrin, kõrisev heli; korin; rögin ▪ joba om surma kõrin kurgun juba on surmakorin kurgus. Vrd korin, rõgin

kõõruteme <kõõrute, kõõrude>
1. kõõrutama (kana häälitsusest) ▪ kanase kõõruteve kah kanad kõõrutavad ka; kana kõõrutes, ku ta ärä munenu sis kaak kana kõõrutab, kui ta ära munenud on, siis kaagutab. Vrd kõõristeme2
2. piltl heleda häälega laulma ▪ tütrigu olli kateksi küll kõõruten tüdrukud olid kahekesi küll kõõrutanud

kärtsuteme <kärtsute, kärtsude> Trv kärtsuvat heli tekitama, kärtsutama ▪ mes sa kärtsutet oma saapist siin mis sa kärtsutad om saabastest siin

ladin <ladine, ladinet> pladin, voolava vee või vihma heli ▪ rästä jooseve ku ladin räästad jooksevad pladinal. Vrd labin, ladsin, lodsin, lädsin, sobin

.lahkus <.lahkuse, .lahkust> sõbralikkus, heldus, lahkus ▪ viimäti es ole lahkust kunnigi enämp lõpuks ei olnud sõbralikkust enam kuskil. Vrd .eldus, lahedus1

latsuteme <latsute, latsude> Hls Krk
1. latsuvat heli tekitama, matsutama ▪ sa latsudet ku siga sa matsutad nagu siga. Vrd matsuteme
2. mätsima; laksuga kinni lööma ▪ savi latsutets seinä pääl ku paigats savi mätsitakse seina peale, kui parandatakse [seina]. Vrd .mät´smä, mätsuteme

lauk1 <laugu, .lauku> hele laik loomal, lauk; lauguga loom ▪ sii om valge lauguge lehm see on valge laiguga lehm; vii laugul einu ette vii lauguga loomale heinu ette. Vrd laik1

lemmel <.lemle, lemmelt>
1. helves, lible, kübe ▪ tuld änäp sääl ei ole, pal´t lemle tuld enam seal ei ole, ainult [söe] kübemed. Vrd ehme, elles, elmes, kiben, lipe3
2. linaluu; linakiud ▪ rihaalutsen ollive lina lemle, mis roobitsege maha lüvväs rehealuses olid linaluud, mis roobitsaga maha lüüakse. Vrd kard4, kard|luu

lemmeldeme ~ lemmelteme <lemmelte, lemmelde>
1. lehvima ▪ juusse lemmelteve tuule kähen juuksed lehvivad tuule käes. Vrd .leh´vme, .loitme
2. narmendama ▪ ruus´k om är pesset lemmelteme roosk on ära narmendama pekstud. Vrd karvendeme, närmendeme, närvendeme, rapendeme, räpenteme
3. helbeid, lemmeid ajama, lemmendama ▪ lemmeltep osse palutemiseg väl´län lemmit okste põletamisega lemmendab väljas [tuha]kübemeid; lumi lemmelts, sii mis satas suure tuulege tuleb lumehelbeid, neid, mida sajab suure tuulega. Vrd .kiudleme, lemmendeme
4. hooga minema, kiiresti käima ▪ läit´s nõnda ku lemmeltep, nõnda ku jala võtave läks nii kiiresti, nii kuidas jalad võtavad. Vrd .elpäme, vilguteme2

liiguteme <liigute, liigude>
1. liikuma panema, liigutama ▪ liigute ennast raasik! liiguta end veidi!; nüid om kala korki liiguten nüüd on kala korki liigutanud. Vrd kehiteme1, riiväteme
2. puutuma ▪ ei liigute neid vanu, uvvembit laalami Hel ei puutu neid vanu [laule], uuemaid laulame. Vt .putme
3. segama, ümber keerama ▪ sedä kaari sa ei oole liigutennigi seda kaart ei ole sa liigutanudki (heinakaare kohta). Vrd pöörüsteme, segäme
4. tegutsema ▪ ole vähä kähkump, kärmsämp, liigute ennäst ole natuke kiirem, kärmem, liiguta ennast. Vrd .teotseme
5. heldimust tekitama ▪ üit´s ilus jutt olli, sii liigut´s inimese läbi üks ilus jutt oli, see liigutas inimesi

lilliteme2 <lillite, lillide>
1. millegagi uhkeldama ▪ ei kästä tat näütä ja lillite ei kästa tal näidata [ennast] ja uhkeldada. Vt suurusteme, .upsma
2. hellitama ▪ lillitep latse ära, sis peräst om kimbun hellitab lapse ära, siis pärast on hädas. Vrd elliteme, elläteme1, tilliteme
3. hüpitama, mängitama ▪ lillitep last põlve pääl hüpitab last põlve peal. Vrd mängäteme, õputeme, üpäteme

lipe3 <.lipme, lipent ~ .lipne, lipent> , lipen <.lipne, lipent> lible, helves; leheke, seemnetiivake ▪ mõni sireli äidsen om viie lipnege mõni sireliõis on viie lehekesega. Vrd elmes, lemmel, libel, libluk, .lipnek

lirin <lirine, lirinet> Hls Krk
1. klirin ▪ laas läit´s katik ku üit´s lirin klaas läks klirisedes katki. Vrd tirin2
2. piltl hele linnulaul; tühi kõne, loba ▪ linnu võttiv keväde ussaian ku lirin linnud laulsid kevadel õues heleda häälega; kõnel pähl ku lirin-larin, jutul es ole jakku rääkis pealegi mingit loba, jutul ei olnud jätku. Vrd lari, lir´t, lärin, sirin

liristeme <liriste, liriste>
1. vedelat toitu lürpima, liristama ▪ ta liris´t liint läbi ammaste ta liristas leent läbi hammaste. Vrd .lar´pme, .lür´pme, .vir´pmä1
2. siristama, heledat häält tegema ▪ linnu liristeve ommugu vara linnud siristavad varahommikul. Vrd siristeme

.liugel <.liugle, .liugelt> , .liukel <.liukle, .liukelt> Krk
1. harv, kehv vili (ka hein, vill) ▪ mõni liugel on kasunu, egä säält midägi saia ei ole mõni harv [viljakõrs] on kasvanud, ega sealt midagi saada pole (saaki). Vrd ud´sal, utser´t
2. kübe, helves ▪ kerge lumesadu, mõni liugel tulep ala kerge lumesadu, mõni helves tuleb alla. Vrd .liugen, .liugen´ts

login1 <logine, loginet> Hls Krk
1. login, vankri vms liikumisel tekkinud heli ▪ vankre rataste login olli kavvapelt kuulda vankrirataste login oli kaugemalt kuulda
2. kulinal (joomisest) ▪ küll ta kaldas endel viina sissi ku login küll ta kallab endale kulinal viina sisse

lõik2 <lõigu, .lõiku> Krk (piklik ja peenike) helmes, piiprell ▪ noorigu ehte olli lõigu nooriku eheteks olid piiprellid

läristeme <läriste, läriste> Krk Hel
1. plärisevat heli tekitama, pläristama ▪ pilli män´gje läristes pilli pillimängija pläristab pilli (kehvast pillimängust). Vt laristeme
2. vihisema, vilistama (tuulest) ▪ tuul´ läit´s läristen tuul läks vihinal. Vrd lädisteme

lükis <lükisse, lükist> Trv Hel helmepael ▪ lükis läit´s katik helmepael läks katki

.lüümä ~ .lüüme <lüvvä, lüü>
1. lööma ▪ lüü sii uisk surnus! löö see uss surnuks!; tel´le ei seisä mud´u kogussin ku pias kiilege kokku lüüme teljed ei seisa muidu koos, kui peaks kiiludega kokku lööma. Vrd .lah´mme, .lõhkme1, .lõikame, .läh´mme, tagume
2. raiuma, lõhestama ▪ ma lüü suurest lastust ärä, puhtamp tüü om siu asi ma tahun suurematest laastudest ära, puhtam töö on sinu asi (palgi tahumisest). Vrd .lahkme, lõhasteme, ragume, .raime
3. koodi või kurikaga lööma ▪ mõni löönu vähä ja jätten teri vihu sissi mõni [on] löönud vähe ja jätnud teri viljavihu sisse (vilja peksmisest koodiga); kate tõlvage mõsti rõõvit, lüüdi lugu väl´lä kahe pesukurikaga pesti riideid, löödi ühes rütmis. Vrd .kuut´me, .pesme, viruteme
4. löömisliigutustega midagi tegema, niitma ▪ õhtus om vakamaa kah maha lüüt´ õhtuks on vakamaa ka maha niidetud. Vrd .niitme1, .veh´kme
5. kloppima, loksutama ▪ ei tohi levä juurt lendu lüvvä, sis leib aap nõust väl´lä ei tohi leivajuuretist loksutada, siis ajab leib nõust välja. Vrd .kol´kme, .lom´me1, .lop´me
6. tuksuma ▪ miu süä lüüp kõvaste minu süda lööb kõvasti. Vrd .põksme, .põn´ksme, .põn´tsme, .tuksme
7. välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama ▪ piken lei karjal sekkä, lei kolm luuma ärä, sinitse juti käisiv üle kül´le pikne lõi karja sekka, surmas kolm looma ära, sinised jutid käisid üle külje. Vrd .läitmä, .näütme2, .süüt´me3, .tapme1
8. sademete või tuule tagajärjel lamandama või puruks peksma ▪ mõtsan marja kah är löönü, kus sii rahe jut´t läit´s, säält tei puha lages metsas marjad ka puruks peksnud, kus rahe jutt läks, sealt tegi puhta lagedaks. Vrd lammusteme, lämuteme, niserteme, purusteme
9. heli tekitama ▪ kate puu vasarege lüüdi, et mõisa kõlasi kahe puuhaamriga löödi [heli], et mõis kõlas; pühäbe ommuk lüüti kellä pühapäeva hommikul löödi [kiriku]kella. Vrd elisteme, kõlisteme || .norri .lüümä nurru lööma ▪ vana kõuts lei nukan norri vana kass lõi nurgas nurru
10. midagi intensiivselt tegema || luus`.lanti .lüümä luuslanki lööma, logelema ▪ temä ei taha kedägi tetä, akkap luuslanti lüümä ta ei taha midagi teha, hakkab logelema; lõkadit .lüümä lõgisema, lõksuma ▪ amba lööve lõkadit, lõgiseve suhun hambad lõksuvad, lõgisevad suus; nõuss .lüümä nõusse hakkama, nõustuma ▪ siantse nõuss tah´t egäüit´s lüvvä sellise plaaniga nõustus igaüks; .põrni .lüümä viltu kiskuma; perutama ▪ regi lüü põrni regi kisub viltu; obese lööve põrni hobused perutavad; rakku .lüümä lahtiseks minema (köhast) Krk ▪ ku kühä rakku lüü, sõs akkas paraneme kui köha lahtiseks läheb, siis hakkab paranema; rapadit .lüümä hüplema Krk ▪ kinda leive rapadit ehen kindad hüplesid ees (vöö küljes); .servä .lüümä sehvti pidama, kurameerima ▪ poiss tah´ts tüdrikuge servä lüvvä poiss tahtis tüdrukuga kurameerida; .valla .lüümä lahti lööma ▪ lei raamadu valla lõi raamatu lahti

maa|kõru <maa|kõrva, maa|.kõrva> Krk harilik helvik (lehetaoline sammal) (Marchantia polymorpha) ▪ maakõrva kasvav söödi pääl, al´l sammal, lehe muudu maakõrvad kasvavad söötis heinamaal, [see on] hall sammal, lehe moodi

mats2 <matsu, .matsu>
1. mats, hoop ▪ nüid ta sai üte matsu, mis mats olli (knk) nüüd ta sai ühe matsu, mis mats oli (jäi rasedaks). Vrd pats3, põõn, tüm´m, vänts2
2. hoobi, matsutamise vms heli ▪ tapeti ku mats, mats ike kapstit purus löödi (nuiaga) mats, mats ikka kapsaid katki
3. suur tükk, kamakas ▪ lavva pääl olli suur mats liha laua peal oli suur tükk liha. Vrd kamak, kambak, kamp2, matsak, patsak

.miilame <miilate, .miila> miilama, heledalt põlema ▪ tuli miilap õige ahju suust väl´lä tuli miilab päris ahjusuust välja

neiblu|sinine <neiblu|sinitse, neiblu|sinist> Trv van helesinine ▪ neiblusinitse leidi ollive lastel sel´län helesinised kleidid olid lastel seljas. Vt ele|sinine

nilbik <nilbikse, nilbikest> titake, väikse lapse hellitusnimi ▪ alle tilluk nilbik om alles väike titake on. Vt nolbik

näks5 näks, näksimise heli ▪ lait´s süüp leibä näks-näks laps sööb leiba näks-näks

paat´2 <paadi, .paati> kollakashall, helepruun, paatjas ▪ paat´ obene om siante alle karvi ja kõllatsit ja valgit paatjas hobune on selline [millel on] halle karvu ja kollaseid ja valgeid. Vrd paadikas, .paatjas

pat´su Krk lastek patsti, sulistamise heli vannitamisel ▪ nüid lää lait´s pat´su sopal nüüd läheb laps patsti pesema. Vt .patsti

Peedu Peeter (hellitavalt)