[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

kägu <käo, kägu> kägu (Cuculus canorus) ▪ ku kägu ninda vara väl´lä tule, et mõts vitsan om, sis saa leibä, ku urba, sis ohku, ku lehte, sis leinä (vns) kui kägu nii vara tuleb, et mets raagus on, siis saab leiba, kui [kägu] urbade ajal tuleb, siis [saab] muret, kui lehtede ajal, siis [saab] leina. Vt kuku|lind, mõtsa|kukk