[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

.aame ~ .aama ~ ajame <aia ~ .aade, aa ~ aja, impers aias ~ aets>
1. ajama ▪ aap lume piindres ajab lume vaalu; ah mine nüid aja rus´kage tuuld taga viil Trv (knk) ah mine nüüd, aja rusikaga tuult taga veel (pole mõtet ära võetut taga igatseda) || .jõrri .aame ~ .naidu .aame ~ .punni .aame jonni ajama, jonnima ▪ mes sa aat ilmaaigu oma naidu mis sa ajad ilmaaegu oma jonni; .nel´lä .aame nelja ajama, kappama ▪ obene juusk nel´lä ka, lõhk iist ja taga üles hobune jookseb nelja ka, lõhub eest ja tagant üles; .nuhki .aame jälgi ajama (lõhna järgi) ▪ peni om tük´k aiga nuhki aanu koer on tükk aega jälgi ajanud; .pirde .aame peerge kiskuma ▪ kase pirdu akats väl´läst puult aame, pedäje pirde aijas siist puult, süämest kasepeergu hakatakse väljastpoolt kiskuma, männipeerge kisutakse seestpoolt, [puu]südamest; .purri .aame .puristama ▪ lait´s aa purri suuge laps puristab suuga; .põrri .aame põristama, põrinat tegema (kiini moodi) ▪ karjatse aave põrri, aave eläje karguteme karjased põristavad, ajavad loomad jooksu; .pääle .aame nuruma, peale ajama ▪ aa pääle, mud´u ta ei anna aja peale, muidu ta ei anna; .rauda .aame piltl kangekaelselt vastu vaidlema ▪ ma tää, et mul õigus om, aga iki ta aa oma rauda ma tean, et mul on õigus, aga ikka ta vaidleb kangekaelselt vastu; rügä .aame (masinaga) rukist lõikama ▪ tuleve nädäli akats rügä aame tuleval nädalal hakatakse rukist lõikama; .selgä .aame süüks panema ▪ tahets vägisi inimesel vargust selgä aia tahetakse vägisi inimesel vargust süüks panna; süät .rindu .aame südant rindu võtma, ennast julgeks tegema ▪ ma pia süäme rindu aama ma pean südame rindu võtma; .vissi .aame ~ .vassi .aame sisisema ▪ uisk aa vissi uss sisiseb; uisk vaat´s otsa ja akas´ vassi aama uss vaatas ots ja hakkas sisisema; õtsikut .aame jonnima ▪ sii om kange õtsikut aame see on kange jonnima (jonnib sageli); ümmer .aame aelema, ringi hulkuma ▪ temä piab iki ümmer aame, ei kurda kodun paigal Hls tema pidavat ikka ringi hulkuma, ei seisa kodus paigal; .ürri .aame urisema ▪ koer aa ürri vastu, ei taha väl´lä minnä koer uriseb vastu, ei taha välja minna; pukki .aame uuesti elama hakkama ▪ es saa kedäki siin ikke, tulli ennest pukki aija ei saanud midagi siin nutta, tuli uuesti elama hakata (pärast leina)
2. õmblema, tikkima, pilutama ▪ vanast aeti meeste amme kaaltukse ärä vanasti pilutati meeste särkide kaelused ära; peris jämmest rõõvast olli tanu ja kirja aetu päris jämedast riidest olid tanud ja mustrid õmmeldud. Vt piluteme, .õmleme
3. lükkama, tõukama ▪ suur tuul olli rõõva aia pält maha aanu suur tuul oli riided aia pealt maha ajanud. Vt lükkäme, .tõukame
4. tasandama, mullaga katma ▪ kardule kuhja ollive kinni aet kartulikuhjad olid kinni aetud (mulla ja õlgedega kaetud). Vt tasandeme
5. toppima, suruma, lükkima ▪ aa miul lõnga nõgla taade aja mulle lõngad nõela taha. Vt .lük´me, .survme, .top´me1
6. riietuma ▪ aa nii kaldsa jalga aja need püksid jalga. Vt .säädme
7. teatud olukorda põhjustama ▪ tule säde aap maja palame tulesäde ajab maja põlema
8. tekkima, esile kutsuma ▪ kikk kotusse aap lume täus kõik kohad ajab lund täis (tuiskamisest)
9. mingit kehaosa liigutama ▪ ta ai miul ümmer kaala kinni ta haaras mul ümbert kaela kinni
10. midagi korraldama ▪ tii tüüd tüveni, aa asja aruni (vns) tee tööd tüveni, aja asja aruni (tee tööd põhjalikult ja targalt). Vt kõrraldeme, tegeme

irmuteme <irmute, irmude>
1. hirmutama ▪ ärä oma jutuge miut irmute! ära hirmuta mind oma jutuga!; mea olevet temät eiduten, irmuten mina olevat teda heidutanud, hirmutanud. Vrd .erjäme, kohuteme1
2. peletama, ära ajama ▪ ma irmuti linnu pesä päält ärä ma ajasin linnu pesa pealt ära. Vrd peleteme, ujuteme
3. lööma või lüüa ähvardama, karistama ▪ piitsage irmutemist ira obene ei kannate sugugi erk hobune ei kannata sugugi piitsaga löömist. Vrd karisteme, .nuhtleme

jabruteme <jabrute, jabrude> Hls Krk
1. segast juttu ajama, jaburdama; jutuga keerutama, kaksiti kõnelema ▪ ütle õigest väl´lä, mis sa jabrutet ütle õigesti välja, mis sa keerutad. Vrd jaburteme, keeruteme, sonime
2. püsimatult töötama või olema, edasi-tagasi jooksma; rabelema ▪ tii ärä üit´s tüü mis tiid, mis sedäviisi jabrutet tee ära üks töö, mida sa teed, miks [sa] sedaviisi rabeled; looma jabrutev puha, na üte kotuse pääl ei kurda loomad jooksevad edasi-tagasi, nemad ühe koha peal ei püsi. Vrd aamerteme, ameleme, .jaamame, ribeleme, .rüüs´tme1
3. mässama (tormisest ilmast) ▪ ilm jabruts nõnda et ilm mässab koledasti (on väga tormine). Vrd .mässäme

jaburdeme ~ jaburteme <jaburte, jaburde> jaburdama, rumalusi rääkimna, jaburat juttu ajama ▪ ärä jaburte sedäsi, kõnele selgeste ära jaburda niimoodi, räägi selgelt. Vt jabruteme

.jah´tme ~ .jahtma <.jahti, jahi>
1. jahtima, jahti pidama ▪ noore mehe tahave iki jahti noored mehed tahavad ikka jahti pidada
2. piltl jahtima, taga ajama ▪ ärä jahti kikki tüdrikit, ei saa üttegi kätte ära jahi kõiki tüdrukuid, ei saa ühtegi kätte
3. jändama, jahmerdama; vaeva nägema ▪ siin ma jahi tage siin ma jahmerdan temaga. Vrd jamame2, .jandame, .jauname

.jahvame <jahvate ~ jahvade, .jahva>
1. jahvatama ▪ ves´ke jahvats jahu veski jahvatab jahu. Vrd jahume, jahvateme
2. piltl lobisema, juttu ajama ▪ lase mu ärä jahvate ende kot´t lase mul ära jahvatada enda kott (st oma jutt ära rääkida); Mari jahvats Annege iki Mari lobiseb ikka Annega. Vrd .jaamame, .latrame, .patrame, .vatrame

.jalgume <.jalgude, .jalgu> Krk idusid ajama, idanema ▪ linnase, ku na jalgume akkav, ku jala väl´lä tuleve linnased, kui nad idanema hakkavad, kui idud välja tulevad. Vrd idame, .laikume

januteme <janute, janude>
1. janu põhjustama, jooma ajama ▪ lämme päe aap kikki januteme soe päev teeb kõiki januseks
2. janunema, janutama, janu tundma ▪ selle pika tii pääl saive kikk janute selle pika tee peal said kõik janu tunda; ta janut´ viina järgi ta janunes viina järele. Vrd janume

.jon´me <.jonni, jonni> Trv Hel kiusu ajama, kiuslema; jonnima ▪ lait´s akas´ jon´me laps hakkas jonnima; mulgi jon´n om jumalest ant, siiperäst nii üleaidse jonnive mulgi jonn on jumalast antud, sellepärast need naabrid ajavad kiusu (teineteisega). Vrd .in´me, .kiusleme, .nääkme2, .pun´me1

jorime <joride, jori> Krk jorisema, jora ajama, tüütult rääkima ▪ sii miis võip ommugust õhtani joride, kennigi ei saa aru kas kõnelep tõtt võ võletep see mees võib hommikust õhtuni jora ajada, keegi ei saa aru, kas räägib tõtt või valetab. Vrd jorame, joriseme, joristeme, joruteme, jõrame

jutusteme <jutuste, jutuste> rääkima, juttu ajama; jutustama ▪ jutustes ja jutustes, egä temä jutt ei lõpe kunagi räägib ja räägib, ega tema jutt ei lõpe kunagi; sedäsi ta olli sis tõs´tel jutusten niimoodi oli ta siis teistele rääkinud. Vrd pajateme, rõkendeme2

karjateme <karjate, karjade>
1. karjatama, karja hoidma, valvama ▪ me pidim ikki karjatem neid, et lehmä sinna augu viiri ei lääs me pidime ikka valvama neid, et lehmad sinna augu äärde ei läheks. Vrd paimenteme
2. karjana ajama ▪ latse karjatide vanal aol nukka ku võõras tulli lapsed aeti vanasti nurka, kui võõras tuli

kihuteme <kihute, kihude>
1. kiiresti sõitma või jooksma, kihutama, tormama, ruttama ▪ kihude no nigu jõvvat no kihuta nagu jõuad. Vrd leeguteme, robuteme, ruttame, .tormame
2. ajama, tagant sundima ▪ kihute ta mineme, ku ta nõnda kuri om aja ta minema, kui ta nii kuri on. Vrd rututeme, sudime2
3. lööma, virutama, viskama ▪ aknest kihutide kolm kivi väl´lä aknast visati kolm kivi välja. Vrd kupateme2, lähäteme, läigiteme, viruteme
4. midagi kiiresti või intensiivselt tegema, kiirustama ▪ väike Made ollu sõnassepp, iistlaulje, tõise kihuten taga järgi väike Made olnud sõnasepp, eestlaulja, teised kihutanud taga järele. Vrd kippame
5. õhutama, ässitama ▪ mea kihudi neid tüllü mina õhutasin neid tülli (minema). Vrd ässiteme

.kiitme <.kiitä, keedä>
1. keetma ▪ mea keedäs ärä küll, ei ole keedetevet mina keedaks ära küll, ei ole, mida keeta; maagelõng olli kirjutetev lõng, temä es keedä väl´lä, es aja värvi maagelõng oli kirjamislõng, sellest ei keenud [värv] välja, ei andnud värvi. Vrd .vaarame, vaariteme, .vaar´me
2. piltl lööma, virutama ▪ ma talle üte napsu keedi vastu pääd ma talle ühe laksu lõin vastu pead. Vrd läigiteme, .lüüme, viruteme
3. piltl metalli kokku jootma, sulatama ▪ sepp kiit´s kirvel teräse ette sepp sulatas kirvele tera ette. Vt .juutme, sulateme
4. piltl vett maa seest välja ajama, pulbitsema ▪ kiitev allik kiit liiva üles pulbitsev allikas ajab liiva üles

.kiskme ~ .kiskma <kista ~ .kisku, kisu>
1. kiskuma, tõmbama, võtma ▪ kisu jala valla võta jalad lahti (st jalatsid jalast ära); mine kisu üit´s korvitäis kardult mine võta üks korvitäis kartuleid. Vrd kakkame2
2. kaklema, kisklema ▪ poisi kisuve kikk sii aig poisid kaklevad kogu aeg. Vt .kiskleme, Vrd .tankleme1
3. sugutama, kannustama ▪ mudu ei saa poigi, ku egä muna jaos piap esäani kiskme, par´ts kisk kah muidu ei saa tibusid, kui iga muna jaoks peab isahani kannustama (emast), part kannustab ka. Vrd kannusteme, .tallame1
4. kurnama, vaevama, nõrgestama ▪ poja om vana emmise är kiskun, ku luu ja nahk põrsad on vana emise ära kurnanud, kui luu ja nahk. Vrd .utme, .vaevame
5. sassi ajama ▪ ärä lõnga ärä kista ära lõnga sassi aja. Vt .kiskume2
6. välja imema, imama ▪ kupp kisup alape vere väl´lä kupp imeb kehvema vere välja. Vrd imeme
7. sisse murdma, röövima ▪ aida kiskje tulliv, ait olli ärä kist aida röövijad tulid, aita oli sisse murtud. Vrd .murdme
8. puutuma, kätte võtma ▪ ei tohi tuld kista ei tohi tuld puutuda. Vrd .putme
9. muutuma ▪ taevas kisk vingu, päe om ilma el´ute taevas muutub hämuseks, päike on ilma särata. Vrd .muutme, .muutume
10. pingul, kitsas olema, halvasti istuma ▪ leit kisk õlgu ümmert kleit on õlgade ümbert kitsas
11. puud lõhastama ▪ karjatse ja tüdruku kissive pirru karjased ja teenijatüdrukud kiskusid peerge. Vt .kiskume1

.kiusleme <kiuselte, .kiusle> kiusu ajama, jonnima ▪ mis te iki miuge kiuslede mis te ikka ajate minuga kiusu. Vrd .in´me, .jon´me, .nääkme2, .pun´me1

kohuteme2 <kohute, kohude> Krk puhevile ajama, suurustama ▪ temä kohutep ennäst, mia võis kah suuruste, aga ma ei tii suudki valla ta ajab ennast puhevile, ma võiks ka suurustada, aga ma ei tee suudki lahti. Vrd .kel´kme2, .kerkleme, kõrgusteme, suurendeme, toorusteme

kommeldeme ~ kommelteme <kommelte, kommelde> Hls Hel
1. vemmeldama; ära ajama ▪ kommelde kana piindre pääld ärä aja kanad peenra pealt ära; na saive sääl kommelte nad said seal vemmeldada. Vt .utjame, vemmeldeme
2. kondama, ringi kolama; tuigerdama ▪ mes sa kommeldet üüssi, ku ei näe magade mis sa kondad öösel, kui ei mõista magada. Vrd koigerdeme, .kollame, .ründäme, toigerdeme, .tuikleme

koputeme <kopute, kopude>
1. koputama ▪ koputep ja sis kullep jälle, koputep ja jälle kullep koputab ja siis jälle kuulab, koputab ja jälle kuulab. Vrd kõputeme
2. kalu püünisesse koputama või mütaga ajama Trv ▪ koputive paadi äärt müüdä koputasid mööda paadi äärt (mütaga)

kupateme2 <kupate, kupade>
1. kedagi kuhugi saatma v ajama; midagi tegema sundima ▪ Karla olevet oma naese mineme kupaten Karla olevat oma naise minema ajanud; perenaene kupat´ tüdrigu lauta lehmi nüsmä perenaine sundis tüdrukut lauta lehmi lüpsma. Vrd .sun´dme
2. kiiresti minema, tormama; kiiresti sõitma ▪ esä kupat´ obesege tohtre manu isa kihutas hobusega arsti juurde. Vrd kippame, leeguteme, .sõrgame
3. loopima; virutama; hooga ajama ▪ ma kupati einä üte kõrrage maha ma niitsin heina ühekorraga maha. Vrd ludime, .luup´me, .pildme
4. lööma; peksma ▪ ta olli naese läbi kupaten ta oli naise läbi peksnud. Vrd kobime2, landsiteme, lobime1, lobuteme, .pesme

kõlisteme <kõliste, kõliste>
1. helistama ▪ kõliste kah vahel helista ka vahel. Vt elisteme
2. kõlinat tekitama, kõlistama ▪ mõnes talul olli adra nõna üles pant, sõs kõlistide sääl mõne talu juures oli adranina üles pandud, siis kõlistati seal (nii anti märku tööle minekuks ja töölt tulekuks). Vrd kilisteme
3. piltl kuulujuttu ajama ▪ küll muti kõlisteve külä pääl küll mutid ajavad küla peal kuulujuttu. Vt .kelläme

kõneleme <kõnelte, kõnele>
1. rääkima, kõnelema ▪ ma kõneli siul sedä mitu kõrda ma rääkisin sulle seda mitu korda; ta es mõista õigest kõnelde, rabel´ üit´s sõna siit, tõine sääld Trv ta ei osanud hästi rääkida, rabeles [ütelda] ühe sõna siit, teise sealt; kõnelts ku ommen kisk sadame räägitakse, et homme läheb sajule; äit kõneles tõelikut juttu vanamees räägib tõsist juttu; ma kõnele sul üte kohtutüki väl´lä ma räägin sulle ühe loo kohtust
2. vestlema, juttu ajama ▪ mia tahas siuge nel´lä silmä all kõnelte ma tahaksin sinuga nelja silma all vestelda. Vrd jutusteme

kõs´suteme <kõs´sute, kõs´sude>
1. tõrjuma, kõssitama, ära ajama ▪ ma kõs´sudi peni mineme liha mant ma kõssitasin koera minema liha juurest. Vt kõssiteme, Vrd sõhateme
2. kussutama, äiutama ▪ mia ei joole lait´s kedä vaja kõs´sute mina ei ole laps, keda [on] vaja kussutada. Vt kus´suteme

käunuteme <käunute, käunude> Krk käunutama, kräunutama, kräunuma ajama ▪ mis sa käunutet tast paganest mis sa kräunutad temast, paganast (kassi kohta). Vrd viugiteme

.käändme ~ .käändmä <käändä, käänä> , .kääntme <kääntä, käänä>
1. käänama, keerama; liikumissuunda muutma ▪ käänä käisse üles! kääna varrukad üles!; käänä ennest tõise kül´le pääle! keera ennast teise külje peale!; ku peri päevä käänäp tuul ümmer, sis nakap vihmä sadame kui päripäeva muudab tuul suunda, siis hakkab vihma sadama. Vt .kään´me, Vrd .käär´me1 || tagasi .käändme tagasi keerama, tagasi pöörama ▪ ütel´ et temä es saa änäp tagasi käändä ütles, et ta ei saanud enam tagasi pöörata
2. pöörama (ümber, kummuli jms) ▪ tõine räuskap ja vannup ärä, käänäp sel´lä ümmer ja ää jälle teine räuskab ja vannub, keerab selja ja on jälle hea; vanger kään´d kikk neli ratast taeva poole (knk) vanker pööras kõik neli ratast taeva poole (läks kummuli). Vrd .püürme
3. lamanduma ▪ ku rügä enne äitsnemist om maha käänden, sis ei tule terä kui rukis enne õitsemist on lamandunud, siis ei tule tera. Vrd lokasteme, lokisteme
4. segi ajama; üles sonkima ▪ nüid olli sii kun´t kikk lauda pahupidi käänden nüüd oli see kult kõik lauda pahupidi pööranud. Vrd .son´kme
5. kruvima; keerama ▪ käänä ruvi valla! keera kruvi lahti!. Vt keerenteme, keeruteme, .ruime
6. pööritama ▪ sii süük´ käänäs´ miu süä ärä see söök ajas mul südame pööritama (süda läks pahaks). Vrd .käändume, pööriteme
7. painutama; koolutama ▪ sae ambit om vaja iki käändä saehambaid on ikka vaja painutada. Vt painuteme
8. välja väänama ▪ tii olli nõnda libev, ma käändsi oma jala ärä tee oli nii libe, ma väänasin oma jala [liigesest] välja. Vt .väändme, .väänme
9. keerutades või sidudes ühendama; midagi punudes või keerutades valmistama ▪ mahan kääneti rästä vihu kokku maas seoti räästavihud kokku; meeste üüke kääneti kõladege meeste vööd punuti kõladega. Vrd .keitme, .köitme, punume, sidume
10. teise suunda juhtima ▪ käänä obest vähä kõrva juhi hobune natuke kõrvale. Vt .juh´tme
11. juhtunut või öeldut jutus moonutama ▪ käänt ja väänt ütsipidi ja tõisipidi, aru ei saa, mes ta kõnelep moonutab ja väänab ühtepidi ja teisipidi, aru ei saa, mis ta räägib. Vt moonuteme, muunuteme
12. rasket kandamit tõstma ▪ sel om ää kidam sel´gä käänet sellel on suur kandam selga tõstetud. Vt .tõstme

.küüt´me <.küüti, küüdi>
1. sõidutama, küütima, vedama ▪ kel täempe om aiga sedä last küüti kellel täna on aega seda last sõidutada. Vrd sõiduteme, vedäme2
2. (sisse) ajama, pressima ▪ mia ole küllält käpäge küütin üskit sissi ma olen küllalt käega pressinud tuulamata vilja sisse (rehepeksul). Vt .res´me

laagerdeme ~ laagerteme <laagerte, laagerde> valjult juttu ajama, laterdama, praalima ▪ mehe laagertive kõrtsi man mehed praalisid kõrtsi juures; puul´be sai rahvamaja man naestege laagerte laupäeval sai naistega rahvamaja juures laterdatud. Vrd larame, laterteme1, .latrame, lõhverteme, .raal´me

ladisteme2 <ladiste, ladiste> lobisema, tühja juttu ajama ▪ mes sa nüid sääl ladistet mis sa nüüd seal lobised. Vt labiseme, lahverteme, lobiseme, lobisteme2, laterdeme1

lahuteme <lahute, lahude>
1. laiali või lahku ajama, laotama; selginema ▪ kätege kakuti ja sis lahutedi villu kate kepige kätega katkuti ja siis lahutati villu kahe kepiga; ilm lahutep, pilve lääve lahku ilm selgineb, pilved lähevad laiali. Vrd .laoteme
2. lahku viima, eraldama, lahutama ▪ sii mitu naist är pidänu, mitmege lahuten joba see [on] mitu naist ära pidanud, mitmega lahutanud juba; lahute na ärä, mis na kakleve! lahuta nad ära, mis nad kaklevad!. Vrd keriteme
3. lahedamaks või rõõmsamaks muutma ▪ mia lää miild lahuteme pidukse pääle, kodun jäät ju tuimas kah mina lähen peole meelt lahutama, kodus jääd ju tuimaks ka. Vrd iluteme

.laikume <.laiku, .laiku> Krk idanema, idude otsi teradest välja ajama ▪ pane kesü laikume pane oder idanema; ku kesü om vähä laikume lännü, sis om paras aig kujume panna kui oder on natuke idanema läinud, siis on õige aeg kuivama panna (linnaseid). Vrd idame, idaneme1, ideneme, .jalgume

laristeme <lariste, lariste>
1. kolistama, pläristama ▪ mis sa laristet selle okige! mis sa kolistad selle vokiga!. Vrd kolisteme, .kollame, lädisteme, läristeme
2. ladistama, pladistama; vett maha ajama ▪ küll om siin lastel ää lariste küll on siin lastel hea pladistada. Vt ladisteme1
3. raiskama, pillama; pummeldama ▪ küll laristes, sii kopikul üümaja ei anna (knk) küll pillab, see kopikale öömaja ei anna. Vrd .laarame, larasteme, .lartskame

lemmeldeme ~ lemmelteme <lemmelte, lemmelde>
1. lehvima ▪ juusse lemmelteve tuule kähen juuksed lehvivad tuule käes. Vrd .leh´vme, .loitme
2. narmendama ▪ ruus´k om är pesset lemmelteme roosk on ära narmendama pekstud. Vrd karvendeme, närmendeme, närvendeme, rapendeme, räpenteme
3. helbeid, lemmeid ajama, lemmendama ▪ lemmeltep osse palutemiseg väl´län lemmit okste põletamisega lemmendab väljas [tuha]kübemeid; lumi lemmelts, sii mis satas suure tuulege tuleb lumehelbeid, neid, mida sajab suure tuulega. Vrd .kiudleme, lemmendeme
4. hooga minema, kiiresti käima ▪ läit´s nõnda ku lemmeltep, nõnda ku jala võtave läks nii kiiresti, nii kuidas jalad võtavad. Vrd .elpäme, vilguteme2

lemmendeme <lemmente, lemmende> Hls lemmendama, lemmeid ajama ▪ sa lina roobitset nõnda ku lemmendeve kähen sa ropsid lina nii, et lemmed lendavad käes. Vt lemmeldeme

lidisteme <lidiste, lidiste>
1. kiiresti (ja arusaamatult) rääkima; tühja juttu ajama ▪ küll ta nüid lidistep Trv küll ta nüüd räägib kiiresti; lidistes iki oma keelege tõist tagasel´lä Krk räägib ikka teist tagaselja. Vrd lidiseme, läterdeme, .läträme, võristeme
2. isutult (läbi hammaste) sööma ▪ siga lidistes liimi siga sõi isutult leent. Vrd lidsime, lidsisteme

.lirtame <lirdate ~ lirdade, .lirta>
1. edvistama, tühja juttu ajama ▪ muti lirtave müüdä külä [vana]mutid ajavad küla peal tühja juttu. Vrd edeveme, edvisteme, ependeme, kergateme, läterdeme
2. ringi jooksma; amelema ▪ ta taht lirdate egäl pool, mes sa sis järgi lirtat! tema tahab igal pool ringi joosta, mis sina siis [kohe] järele jooksed!; naene lirtap ümmer tõiste meestege naine ameleb ringi teiste meestega. Vrd amaleme, etsiteme, .ir´tme, jõõbiteme, .jõõp´me

lobame <lobade, loba> Hls Krk lobisema, tühja juttu ajama ▪ ei ole siin kedägi lobade ei ole siin midagi lobiseda. Vt lobiseme, Vrd labiseme, larame, lorame, löräme

lorame <lorade, lora> lora ajama, tühja juttu rääkima ▪ ärä ilmaaigu lora, ku midägi kõnelte ei ole! ära ilmaaegu lora aja, kui sul midagi rääkida ei ole!. Vrd .jahvame, loriseme, .lorkame, .läträme, .parrame

loriseme <loriste, lorise> lobisema, lora ajama; latrama ▪ ärä lorise kedägi! ära lobise midagi!. Vt lorame

lõhasteme <lõhaste, lõhaste> Hls
1. lõhki ajama, lõhestama ▪ pilpa lõhastets liimeistrege paku kül´lest ja tehässe pilpa katust pilpad lõhastatakse liimeistriga paku küljest ja tehakse pilpakatust
2. ära lõhkuma ▪ sii miis om lõhasteje, lõhastep ärä puha, mes tal om, ei oia suguki see mees on lõhkuja, lõhub kõik ära, mis tal on, ei hoia midagi. Vrd .lahkme, .laoteme, .lõhkame, .lõhkme1

masindeme ~ masinteme <masinte, masinde> masindama, läbi masina ajama ▪ meestel om joba seidsmes päe vil´lä masinte meestel on juba seitsmes päev vilja masindada (rehepeksumasinast läbi lasta). Vt massindeme

massindeme ~ massinteme <massinte, massinde> masindama, masinast läbi laskma või ajama ▪ rügä om viil massindemede rukis on veel masindamata (rehepeksumasinast läbi laskmata). Vrd masindeme

mokuteme <mokute, mokude> Trv
1. jokutama, aeglaselt tegema ▪ üit´s miis mokut´ siin joba lõunest saandig üks mees jokutas siin juba lõunast saati. Vt mökuteme
2. segast juttu ajama ▪ purjun inemise muudku mokuteve purjus inimesed muudkui ajavad segast jutttu. Vrd mekuteme

mul´ame <mul´ade, mul´a> Krk Hel
1. mulisema ▪ anise võtav nõnda et vesi mul´ap haned võtavad (st liiguvad) nii et vesi muliseb. Vrd moliseme, muliseme, müliseme
2. lobisema, mula ajama ▪ miul ei ole siuge aiga mul´ade mul ei ole sinuga aega lobiseda. Vt mo´lame2
3. mürama, hullama ▪ vahel latse mul´asive kah vahel lapsed mürasid ka. Vrd aamerteme, jurame, jõrame, .mülläme, müräme

mulliteme <mullite, mullide> mullitama, mulle ajama ▪ levä taigen joba mullitep leiva tainas juba mullitab

.mäs´me <.mässi, mässi> Hls Krk mässima; puntrasse ajama ▪ mässi sal´l kõrraligult kaala mässi sall korralikult kaela; tuul om lõnga ninda ärä vanuten ja mässin kokku tuul on lõngad nii ära vanunud ja puntrasse ajanud. Vrd .mäh´kme

mögiseme <mögiste, mögise>
1. mökitama, katkendlikult häälitsema ▪ keväde mögisep taevakits jälle taeva all kevadel mökitab tikutaja jälle taeva all. Vrd mekiteme, mekuteme, mäkuteme, mökiteme
2. mögama, segast juttu ajama ▪ sii ei ole kedäki kõnemiis, mögisep pääle oma ette see ei ole mingi kõnemees, mögab peale omaette. Vrd mögäme

mögäme <mögäde, mögä> lorama, mögama, segast juttu ajama ▪ ka sa tullit siia jälle mögäme, tarka juttu ei kulle? kas sa tulid siia jälle lorama, tarka juttu ei kuule?; egäüit´s ei saa kõnet pidäde, mõni mögäp niisama igaüks ei oska kõnet pidada, mõni ajab niisama segast juttu. Vrd kobame2, mögiseme

möliseme <möliste, mölise> möla ajama, mölisema; norivalt rääkima ▪ külüge äste, mudu akkap vana jälle möliseme külvake hästi, muidu hakkab vana [peremees] jälle norima. Vrd mölisteme, möläme

mölisteme <möliste, möliste> Hel möla ajama, mölisema ▪ ta mölis´t ja mölis´t, õiget juttu es aa ta mölises ja mölises, õiget juttu ei ajanud. Vt möliseme, möläme

möläme <möläde, mölä> Krk möla ajama, mölisema ▪ missa mölät ku sa midägi ei tää! mis sa mölised, kui sa midagi ei tea!. Vrd möliseme, mölisteme

.mütme2 ~ .mütmä2 <.müttä, mütä> mulda üles ajama (mutist) ▪ mütäs tulli piinres mütmä mutt tuli peenrasse mulda üles ajama. Vrd müttäme2

müttäme2 <mütäte, müttä> müttama, mulda üles ajama (mutist) ▪ mütäs müttäs piintre segi mutt müttab peenrad segi. Vt .mütme2

naarateme <naarate, naarade>
1. naeratama ▪ ta naaratep kah raasike ta naeratab ka natuke; või ma naari, ma naaradi vähä ega ma ei naernud, ma naeratasin ainult. Vrd muiateme
2. naerutama; naerma ajama ▪ naarat´s last nõnda et lait´s tõmmas´ kõõksi peris, lait´s jäie engest kinni Krk naerutas last nõnda, et laps kõõksus päris, lapsel jäi hing kinni; mis sa latsest nõnda pal´lu naaradet mis sa last nii palju naerutad; ka miut naarat´ ka mind ajas naerma. Vrd naaruteme

naaruteme <naarute, naarude> naerutama, naerma ajama ▪ ärä naarute sängün last, sii ei jää magame! ära naeruta voodis last, see ei jää magama!; ei tohi sedäsi naarute, lait´s ei jõvva nindapal´lu naarda ei tohi niimoodi naerutada, laps ei jõua niipalju naerda. Vrd naarateme

ojoteme <ojote, ojode>
1. ujutama ▪ suve om ää obesit jõe sehen ojote suvel on hea hobuseid jões ujutada
2. vett maha ajama ▪ temäl om mõskmise aig likke puha, muud ei tii ku ojots tal on pesemise ajal märg kõik, muudkui ajab vett maha; ku ta mõsk, sõs ojots kikk ilma vett täus kui ta peseb, siis ujutab kogu ilma vett täis

ossendeme ~ ossenteme <ossente, ossende>
1. oksendama ▪ aige ossent´s kikk söögi väl´lä haige oksendas kõik söögi välja. Vt öksendeme, össendeme
2. piltl sogast mahla välja ajama ▪ ilm läit´s lämmes ja kas´k akas´ ossendeme ilm läks soojemaks ja kask hakkas sogast mahla välja ajama

.pahname <pahnate, .pahna> Trv loba ajama, lobisema ▪ mis sa pahnat, aa iki mõistlikku juttu! mis sa lobised, aja ikka mõistlikku juttu!. Vrd .jahvame, .latrame, .läträme, .paarame, .patrame

parveteme <parvete, parvede> parvetama, palke mööda vett edasi ajama ▪ palgi om kokku parvetet palgid on kokku parvetatud. Vrd .par´vma

peleteme <pelete, pelete> peletama; ära ajama ▪ ma peleti susi karja mant ärä ma ajasin hundi karja juurest ära; ma peleti ende alva mõtte pääst ärä ma peletasin halvad mõtted peast ära

peleteme <pelete, pelede> Trv peletama, ära ajama ▪ sa peletet oma jutuge kik´k ärä sa peletad oma jutuga kõik ära. Vrd irmuteme, .kaitsme, ujuteme

pinguteme <pingute, pingute>
1. pingutama, pinguldama, tugevalt sirgu tõmbama ▪ ma pinguti lõnga peenikses küll ma pingutasin lõnga peenikeseks küll (ketramisel). Vrd kanguteme, .pin´me
2. vaeva nägema ▪ ta pingutes viimätse jõu kokku ta võtab vaevaga viimase jõu kokku. Vrd .len´me, .väidleme
3. kehva toiduga läbi ajama ▪ piame iki peenikselt läbi pinguteme, et kevädeni väl´lä tulla peame ikka vähese toiduga läbi ajama, et kevadeni välja tulla

poriseme <poriste, porise> Hls Krk
1. porinat, podinat vms heli tekitama ▪ puder akas´ liidi pääl poriseme puder hakkas pliidi peal podisema. Vrd podiseme, viriseme2
2. lora ajama, lobisema ▪ temät ei massa tähele panna, ta porisep üttepuhku teda ei maksa tähele panna, ta lorab ühtelugu; porisi pääle ku pudrupada (knk) lobiseb pealegi nagu pudrupada (vahetpidamata). Vrd loriseme, moliseme, .paarame, .patrame, .vatrame
3. torisema, porisema ▪ vanamiis porisi midägi vihatselt vanamees porises midagi vihaselt. Vrd kobiseme, porame

.putrame <pudrate, .putra>
1. putrama, puterdama, segaselt rääkima ▪ putrave pääle, summagi ei saa aru putravad pealegi, üldse ei saa aru. Vrd pogiseme, pomisteme, pudisteme, pudruteme, puterdeme
2. tühja juttu ajama, patrama ▪ missa iki putrat ilmast ilma mis sa ikka patrad ilmast ilma. Vrd .latrame, .lirtame, .läträme, .partame, .patrame, soderdeme

pökerteme <pökerte, pökerte> Krk
1. vaevaliselt jalule ajama, koperdama ▪ vas´k akkas pökerteme, aap jalge pääle üles, satas maha parmatsti [vastsündinud] vasikas hakkab koperdama, ajab [end] jalgadele üles, kukub prantsatades maha. Vrd päkerteme, tallerdeme, tokerdeme, toperteme, tökerteme
2. puterdama ▪ ta pökertes pääle, ta ei saa selgest väl´lä ütelte ta puterdab ühtlugu, ta ei saa selgelt välja öelda. Vrd pokerdeme, pudruteme, puterdeme, .putrame

rajame <rajade, raja>
1. määrama, seadma Krk ▪ ta om ninda rajat, kes om ää tüdruk, saap sita mehe see on nii määratud, [et] kes on hea tüdruk, saab halva mehe; sii olli jumalest nõnda ärä rajat, et ta es pia sureme see oli jumala poolt nii määratud, et ta ei pidanud surema. Vrd .määräme, .säädme
2. piiri ajama Trv ▪ raja mul siit sii põld ärä! määra mul siit selle põllu piirid ära!