[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

keriteme <kerite, keride> Krk
1. ringikujuliselt sõela liigutades sõeluma ▪ ku vil´lä sõgluti, sis keritet kui vilja sõeluti, siis [olevat] liigutatud sõela ringikujuliselt
2. eraldama, kõrvale lükkama ▪ osja om väl´lä keritet osjad on muust heinast eraldatud. Vrd lahuteme, seleteme