[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aiaste ‹-sse› Ote – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Vana-Otepää mõis), 1582 Oizykulla, 1628 Ayaste kuella, 1638 Ayasta kylle, 1686 Ays, 1749–1762 Ajastekülla, 1922 Aiaste.  B2
● Põlisküla, mida on revisjonides kohe mainitud külana, mitte taluna. Arula mõisas on olnud ka samanimeline talu (1811 Ayasta), kuid selle peremees võis olla sinna Aiastest kolinud. ste-lõpuliste nimede aluseks on enamasti isikunimi ja sellest tuletatud elanike nimi, kuid Aiaste nime aluseks hästi sobivat isikunime pole teada. Nime lähteks on pakutud kas suurpere nime *Ajassed või sõna *ajassed : *ajaste ’kõrvalises paigas või piiril elavad inimesed’. Elanike nimetus omakorda tuleneb läänemeresoome tüve *akja : *aγja- ’äär, serv; piir’ nõrgaastmelisest vormist. Aiastega liideti 1977 Suuna-Kiistu (kirjakeeles varem Soona-Kiista) küla, mille nimi viitab kahele talurühmale, ↑Suunale (Kan) ja Kiistule. 1930. a-tel nimetati Aiaste põhjaosa Laatre-Antslaks apostliku õigeusu kirikumõisa järgi, mille maal osa talusid asus. Vrd Vana-Otepää. – MF
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1260.1.9:290, L 290p; EAA.1865.2.51/1:8, L 7; Ernits 2015: 705; EVK; KNAB; PA I: 75; Rev 1624/27 DL: 108; Rev 1638 I: 296, 298; Vene TK 42

Annimatsi [anni‿matsi] ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Ani‿matsi Ote – paik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1825 Annimatz, 1909 Annimatsi.  C2
● Liideti 1977 Sihva külaga. Küla- või paikkonnanimeks on see arenenud talunimest. Talusid oli mitu, millele viitab mh kohanimekartoteegi teade („Annimatsi ommava Sihva ja Käärike vahel“). Rahvapärimuse järgi on nimi tulnud sellest, et talus elasid Ann ja Mats. Nime esimese poole taga tuleb siiski näha mehenime Hann, mis on mugandatud nimest Johannes. Tartumaa murretes sõnaalguline h ei hääldu. Teine nimi on Mats, mis on mugandatud nimest Matt(h)eus. Hann ja Mats võisid olla kas isa ja poeg või muud moodi sugulased. – MF
BAL: 614;  EAA.1368.1.12, L 1; KN; KNAB; Rajandi 2011: 87–88, 125

Arula ‹-sse› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Arrol, 1419 Arole (küla), 1477 Arrol (küla), 1475–1486 Wats, Arrol (mõis), 1582 Arrolakul (küla), 1638 Arrulakyllo (küla), Wats genand Wayst oder Arl (mõis), 1900 Arola m.  C2
● Arula on vana küla, mille nimi koosneb sõnast aru ja la-liitest. Aru-algulisi nimesid on harilikult seostatud sõnaga aru, Lõuna-Eestis on aro liivasegune maa. Ilmselt see sõna ongi külanime aluseks, sest Arula tuumikus on niisugune maapind. Teisalt on la-lõpulisi küla- ja talunimesid seostatud isikunimedega, seega *Aro võib olla samuti muistne isikunimi, kuigi sellist siiski teada ei ole. Arula mõis on rajatud arvatavasti ajavahemikus 1475–1486. XVI ja XVII saj paiknes Arula mõis kohas, mida tänapäeval tuntakse Vanamõisana (hilisem karjamõis, sks Althof). Siis oli selle mõisa nimeks *Vaiste (Wats ~ Waist ~ Waystemoyse), mis oli saadud *Vaiste külalt (mh kirjutatud waiwasta kyllo). 1582. a kasutati mõisa kohta nime Rail. Küla on ulatunud Vanamõisast Pülme järveni. Oletatavasti seostub küla nimi sõnaga vaev või vaene. Arula külaga on 1977 liidetud Meema küla (1839 Mema talud) ja ↑Äidu asundus. – MF
BAL: 140; BHO: 29–30; LGU: I, 207, 517; PA I: 79; Rev 1638 I: 27, 89; Rücker; Uustalu 1972: 14, 154; Westrén-Doll 1923: 40

Etsaste ‹-sse› Ote – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1582 Ecesth, 1638 Edsaszkyllo, Edsasz, 1721 Etsasse Külla, 1749–1762 Edsaste Dorf, Edsasteküll, 1813 Dorf Edsaste.  B3
● Etsaste on põline küla juba esmamainimisest alates. XVII saj on Pangodi mõisat nimetatud Etsaste mõisaks, enne kui hakkas kinnistuma Spandekowi perekonnanime järgi saadud nimi. ste-lõpulise kollektiivliitega nime algusosa võiks olla muistne isikunimi, kuigi nime *Etsa teada ei ole. Teine võimalik lähtekoht on keskalamsaksa etze ’karjatamiskoht, karjamaa’. Vrd Pangodi. – MF
EAA.1260.1.9:8, 272, L 9p, 272p; EAA.1260.1.11:68, L 66p; Lexikon der Familiennamen 2008: 207; PA I: 47; Rev 1638 I: 81–82; RGADA.274.1.172:150, L 149p

Ilmjärve [`ilm‿järve] ‹-`järve ~ -le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Ilmjärw, 1582 Jelmeiar (küla), 1627 Illmer, 1638 Illmejerv (küla), 1688 Ilm Järf By, 1721 Ilmjerwsche Dorf (küla), 1782 Ilmjerw (mõis), 1909 Ilmjärve m (mõis).  A3
● XVIII saj keskpaigas eraldus Ilmjärve mõis Otepää mõisast ning mõlemad jäid kroonumõisateks. Mõisanimi on saadud külalt, külanimi omakorda järvelt. Küla on olemas olnud hiljemalt XVI saj. 1920. a-tel tekkis mõisa maale Ilmjärve asundus, mis 1939. a paiku muudeti külaks. Ilmjärve nime (Illmjerw) on 1685. a kaardil kandnud Kauru järv Kaurutootsi külas. Järv paikneb Võhandu jõe ülemjooksul ja on selle kõige esimene ehk ülemine järv. Mingis läänemeresoomest erinevas keelevormis, mida on siinmail kasutatud, tähendas sõna *ilim(e) ’ülemine’ (vrd alguurali *wilä ~ *wülä). Sama algupära on Novgorodi lähedal oleva järve nimi Ilmen, eestipäraselt Ilmjärv (Ильмень, varem Ильмерь). On arvatud, et ilm-algulised nimed tulenevad sõnast ilm, mis tähendas õhku, ilma või taevast, ning et sel juhul on tegemist kohaga, mis mõjutab või teeb ilma. Selle nime puhul seletus hästi ei sobi, sest Ilm-algulised vetenimed Loode-Venemaal, Soomes ja Eestis paiknevad just vesikonna ülemises otsas. Vrd Ülemiste järv. – MF, ES
EAA.308.2.88; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Häkkinen 2004: 1535; Joalaid 2013a: 69–70; Mullonen 2002: 235–238; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 108; Rev 1638 I: 10; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:187, L 190p; Uustalu 1972: 34

Kaarnajärv [`kaarna‿`järv] Ote – järv Valga maakonnas Otepää vallas Otepää külas, 1628 Surri, Suri Jerw, 1628 Karnamah (talu), 1638 Karme, Kormant (küla), 1685 Karnama Jerw, 1867 Karnatz Jerw.  A1
● 1628. a revisjonis on järve nimeks veel Suurjärv. Samal ajal on olemas olnud *Kaarnamaa (Karnamah) talu ja järvest ida või kirde pool küla (1638 Karme ja Kormant). Hiljem külanimi kadus ja küla kohale tehti Anne ehk Kaarna karjamõis (sks Annenhof). Järvenimi vahetus XVII saj lõpuveerandil. Endisele külale ja järvele on nime andnud läheduses olev kahe tipuga silmapaistev Kaarnamägi Vana-Otepää külas, mille jalamil on praegugi Kaarnamäe talu. Mäenime aluseks on linnunimetus kaarna(s) ~ kaaren. Nimeahel on siis olnud selline: Kaarnamägi › Kaarnamäe järv › Kaarnajärv. Järvest voolab välja Kaarnaoja. See on tekkinud juba järvenime eeskujul. Oja äärde allavoolu Kastolatsi küla maale on tekkinud veel uus Kaarna-nimede pesa. Seal on samuti Kaarnamägi ja Kaarna talud. – MF
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.2059.1.169, L 1; KNAB; Rev 1624/27 DL: 107–109; Rev 1638 I: 10–11

Kassiratta [kassi‿`ratta] ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Ilmjärve mõis), 1945 Kassiratta.  A2
● Küla on asutatud arvatavasti XX saj algul tühjale Ilmjärve mõisa maale Madise, Juusa-Lauri ja Kol´u (Kolju) põlistalude vahele. Küla on koosnenud mitmest väiksest talukohast. Nimi ise koosneb sõnadest kass ja ratas, kuid need on tõenäoliselt olnud talumeeste lisanimed. Kassi-nimelisi kohti leidub Otepää khk-s ja mujal teisigi, Ratta on Põlva khk vana lisanimi. Huvitava asjaoluna võiks veel märkida, et Vastseliina khk-s Viitka küla lähedal on 1638 olnud Kassiratta puustus (Kasiratha Pustus), st tühi hajatalu. Niisiis võivad sellel nimel olla vanemad juured. – MF
KNAB;  LVVA.6828.4.385, L 1; Rev 1638 I: 174

Kastolatsi [kasto‿latsi] ‹-`latsi› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Kastolatz, 1540 Kastlitz, Kastelitz (küla), 1582 Kastel (küla), 1638 Kastalatzakyllo (küla), 1684 Castlatz (mõis), 1688 Kastelatz Hoffs, 1749–1762 Castlats (küla), 1826 Kastolazz (mõis), 1909 Kastolatsi m, 1923 Kastlatsi.  A1
● Mõis on tekkinud XVII saj ja selle nimi on saadud külalt. Nime aluseks võib olla isikunimi *Kast, mis on üks võimalik mugandus katoliku nimest Kristianus (vrd alamsaksa Karsten, Kasten). Sellest isikunimest on kohanimesid tekkinud, nt Lääne-Soomes Turu lähedal on Kastu küla ja Parkano lähedal Kastula küla, Ida-Soomes on levinud Kasti-tüvelised kohanimed. Kastolatsi nimes on tüvele Kast lisandunud hellitusliide -o, talunimega seostuv liide -la ja kollektiivile viitav liide -ste : -tsi. Külas on arvatavasti elanud rahvas, keda on kutsutud lõunaeesti keeles kastoladsõ (vrd Karilatsi elanikud kariladsõq). – MF
BAL: 614; Bienenstamm 1826: 291; EAA.1260.1.9:256, L 256p;  EAA.308.2.89, L 1; LGU: II, 820, 822; PA I: 77; Rev 1638 I: 56; Sukunimet 1992: 182; Uustalu 1972: 50; ÜAN

Kaurutootsi [kauru‿tootsi] ‹-`tootsi›, rahvakeeles `Kikka‿külä ‹-`küllä› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Ilmjärve mõis), 1861 Кaypoтoщи, 1945 Kaurutootsi.  A2
● Kaurutootsi, Kauru ja Oriku on olnud talurühmad Ilmjärve kandis. Erinevatel aegadel on kõiki ka küladeks nimetatud. Kauru küla sulandus XX saj I poolel Kaurutootsi alla, Oriku liideti põhiosas 1977. Kaurutootsi näib neist kolmest olevat küll kõige noorem nimi, esinedes hiljemalt 1939. a nimekirjas. See võib olla tekkinud nii, et mõnest Kauru talust on peremees, kelle eesnimi oli Toots, oma majapidamise välja asutanud. Toots on olnud väga populaarne selle kandi eesnimi. Oriku lisanimega talupojad Orricke Hans ja Orriko Lauer esinevad esmakordselt 1686. a kaardil. Oriku aluseks võib olla looma tähistav sõna orik(as) või ka isikunimi, millele võib viidata Otepää khk-s olnud kadunud mõisa nimi 1628 Origes Gutt (ka Orgishof, perekonnanimest Orgis). Kauru nimi tuleb esimest korda esile 1628 talupoja lisanimes Kauri Peter. Nime aluseks on mugandus vene isikunimest Gavril. Nii Oriku kui ka Kauru on harilikud talunimed. Omaette talurühm lõunas on Loku. Vrd Kaaru. – MF
EAA.3724.4.1178; ERA.14.2.717 (Otepää vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); KNAB; Rajandi 2011: 63; Rev 1624/27 DL: 108; Uustalu 1972: 253

Ketneri [`ketneri] ‹-sse› Ote – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1749–1762 Kettneri Ewert, 1749–1762 Ketneri Wanna Ewert, Ketneri Noor Ewert (talupojad), 1813 (Gesinde) Ketneri (talu).  A1
● XVIII saj keskpaigast alates on mainitud allikates talupoega, kelle lisanimi on olnud Ketneri. XIX saj algul on mainitud Ketneri talu, 1922 Kukipea-Ketneri küla. Kukipää on olnud talurühm Ketneri küla lõunaotsas. Ametlikus nimekirjas on Ketneri küla hiljemalt 1945, varem on olnud nähtavasti Laguja osa. Veel üks Ketneri talu on olnud Kambja Uhti külas, mille kohta on öeldud, et see on saadud omaniku endisest nimest. Nimede aluseks võib olla kas saksa lisa- või perekonnanimi Kettner ’ketitegija, ketisepp’ või sõna Kätner ’saunik, pops’. – MF
EAA.1260.1.9:5, L 6p; EAA.1260.1.9:270, L 271; EAA.1260.1.11:60, L 58p; KN; KNAB; Lexikon der Familiennamen 2008: 338

Kunimägi [kuni‿mägi] Ote – mägi Valga maakonnas Otepää vallas, 1842 Kunni Meggi.  A2
● Mägi asub Soo talu maal Tehvandi spordikeskuse lähedal. Mäenime aluseks on Mulgi- ja Tartumaa sõna kuni või kune ’käbi, ümmargune asi’, mis Võrumaal on kuńń ’kühm, käbi’. Sõna on Lõuna-Eesti mäenimedes tüüpiline. Otepää khk-s on või on olnud peale selle veel vähemalt kaks Kunimäge. – MF
 EAA.2072.3.46a, L 1; EMS: kuni¹; KN; Saar 2008: 167

Kuutsemägi [`kuutse‿mägi], kohalikus pruugis Kuudse‿mägi, kõnekeeles, slängis Kuutsekas Ote – mägi Valga maakonnas Otepää vallas, 1795 Kutze Willem, Kutze Johann (talupojad), 1811 Kutse (talu), 1909 Kudse Tönnis, Kudse Hans (talu).  C2
● 217 m kõrgune Kuutsemägi on Otepää kõrgustiku kõrgeim. Nime on see saanud talult, sest asub Arulas Kuutse talu juures. Nime tänapäevane hääldus kaldub III välte poole, kuid algupärane on II vältes Kuudse. Kuutse talu nime aluseks on isikunime Konrad mugandus Kunz(e). Vrd Kuutsi. – MF
BAL: 612; EAA.1865.5.38:29, 33, L 52, 61; ENE: IV, 269; KN; Rajandi 2011: 97–98
Märkus. Kustutatud viide Leenardimäele, mis on tegelikult Harimäe rööpnimesid. 2022-12-31T07:20:11.

Kähri2 ‹`Kähri ~ -sse›, rahvakeeles ka Kure‿külä ‹-`küllä› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Palupera mõis), 1922 Kähri.  C1
● Kähri nime saamine külale on teadmata; võib-olla on külale nimi antud perekonnanime järgi, sest talu- ega lisanimena see varasemates dokumentides ei eksisteeri. Nimi tuleneb lõunaeesti sõnast kähr : kähri ’mäger’. Kähriga liideti 1977 Kureküla (Rõn), mis on õieti tänapäeva Kähri keskne osa ja rahvasuus seepärast endiselt selle nime all; algsed Kähri talud asusid Kureküla keskmest kagus, Kutsari ja Piirimetsa talu kandis. 1804. a on samal kohal asunud ajalooline Koiguta (Koigota) küla. Külas on olnud Palupera mõisa Koiguta karjamõis, mis taluna säilis hilise ajani. – MF
EAA.567.2.336:2, L 1p; KNAB; Tartumaa 1925: 301

Kärnjärv [`kärn‿`järv], kirjakeeles ka Otepää Kärnjärv Ote – järv Valga maakonnas Otepää vallas Sihva ja Mäha piiril (Pühajärve mõis), 1825 Kern jerw.  C2
● Asub Annimatsil. Täpsustav täiend Otepää eristab järve teisest tuntud Kärnjärvest, Pindi Kärnjärvest Võrumaal. Nime häälikuliseks aluseks sobivad nii kärn : kärna ’koorik, korp; nahahaigus’ kui ka kärn : kärni ’kirn’. Esimesel juhul võiks nime seletada nii, et sellest järvest võis saada kärnasid tekitava nahahaiguse; teisel juhul võis järv kuju poolest meenutada kirnu, aga see seos ei ole nii selge. – MF
 EAA.1368.1.12, L 1; EMS: kärn¹, kärn²; KN; KNAB

Kääni ‹-le› Ote – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1638 Koene Jürgen (talupoeg), 1749–1762 Kääni Dorf, Käni külla, Kääni Tomas (talupoeg), 1813 Dorf Käni.  B4
● Nimi ilmus allikatesse XVII saj talupoja lisanimena. Külanimi on kujunenud lisanimest. Kui esmast kirjapanekut lugeda saksa moodi, saame Köne, mis on eesnime Konrad alamsaksa variant (vrd Plv lisa- ja talunimi Köönä). Lisanimi võidi hiljem oma keele järgi mugandada Kääniks. Talupoeg Koene Jürgen oli 1638. a-ks elanud külas nimega Nerckstekyll seitse aastat. Sinna oli ta tulnud auszm luckenhöfischen, mis tähistas arvatavasti Luke mõisat Nõo khk-s. Teisalt võib nime aluseks olla lisanimi *Kään (vrd Käända), kuid sel juhul on raske seletada esmamainingu ö-list nimekuju. – MF
EAA.1260.1.9:15, 274, L 16p, 275; EAA.1260.1.11:85, L 83p; Lexikon der Familiennamen 2008: 355; Rev 1638 I: 83

Kääriku ‹-le›, kohalikus pruugis ka Käärike ‹Käärikile› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1628 Kergi kuella (küla), 1627 Kirckus Jerw (järv), 1638 Kerickjerwe (järv), 1749–1762 Kerike Tomas, Kerike Ado (talupojad), 1825 Kerke (talu, järv).  C2
● Kääriku on ametlik küla al 1977. a-st. Enne 1977. a nimetati küla Lükardiks (koh Lükärdi) talude järgi, mis jäävad Käärikult põhja. Külanimeks on Kääriku saanud talunime kaudu. Talukohale rajati 1947 spordibaas. Nimi pärineb eesnimest Gerhard, mille alamsaksa mugandus on Gericke. XVII saj on Lõuna-Eestis elanud talupoeg Konne Kerck. Teine, kuid häälikuliselt problemaatiline võimalus on, et nimi on motiveeritud liigendatud maastikust ja pärineb sõnast kääräk ’kõverus, käänd, sopp’, mis on maastikusõnana tuntud just Lõuna-Tartumaal. Kääriku lääneosas on Laane talud, 1930. a-tel on neid külaks peetud. Vrd Kääraku. – MF
EAA.1260.1.9:158, L 159p;  EAA.1368.1.12, L 1; EMS: IV (18), 581; ENE: IV, 303; Rajandi 1966: 208; Rev 1624/27 DL: 58, 114; Rev 1638 I: 33

Laguja ‹-sse ~ -le› Ote – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1582 Lagoya, 1601 Laggia Kuelle, 1638 Laggojekyllo, Laggoyakyll, 1749–1762 Laygoja külla, 1796 Dorf Laggoja, 1909 Dorf Ljapuja.  A1
● Küla on nime saanud Laguja ojalt. Varem on see olnud *Laǵaoja, mis on lõunaeesti keeles ’lai oja’. Külanimi on olnud alguses *Laǵaojakülä, mis on hiljem lühenenud Lagojaks ja siis muutunud Lagujaks. Samas on võimalik, et sõnakuju oja ~ uja on varieerunud ka Tartumaal. Ojanime puhul on liigisõna nimes topelt: Laǵa + oja › Laguja + oja. Ojanimi on igal juhul vanem kui külanimi. – MF
BAL: 610; BHO: 314; EAA.1260.1.9:269, L 269p; ENE: IV, 338; EO: 48; KNAB; Mellin; PA I: 47; Rev 1601: 26; Rev 1638 I: 82

Laguja oja Ote, Rõn – jõgi Tartu ja Valga maakonnas.  B3
● L. Kettunen tuletas kohanime tuumosa lõunaeesti liitsõnast *laǵaoja ’lai oja’. Seda oletust kinnitab 1601. a külanimi Laggia. Vrd Laguja. – EE
EO: 48; Rev 1601: 26

Lutike ‹-le›, kohalikus pruugis ka Lut´ke, kirjakeeles varem Lutika ~ Lutiku Ote – küla Valga maakonnas Palupera vallas (Neeruti mõis), u 1900 Лутико.  A1
● 1910 müüdi Päidla mõisa karjamõisa Ripina (sks Gustavsberg) maad põllu- ja käsitöölistele, tekkis eraldi asula. Selle nimi tuleneb sõnast lutikas ja on tüüpiline pilkenimi, mille talurahvas andis külale, kus elas vaesem rahvas. Nime ke-lõpp tuleneb kohalikust nimemallist (vrd Käärike ja Vidrike). Lutikega liideti 1977 ↑Saluala küla. – MF
ENE: IV, 518; KN; KNAB

Makita ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1582 Makitakul, 1628 Mackitta, 1749–1762 Makita Dorf, Makkitakülla, Makkita, 1869 Mäkkita.  A1
● Põlisküla, mis XVIII saj lõpul kuulus Hellenurme mõisa, XIX saj Neeruti mõisa ja sama sajandi lõpul Päidla mõisa alla. A-tel 1977–2007 oli Lutike koosseisus, seejärel taastati omaette külana. Nimest on olemas rööpvariant Mäkita, mis viitaks mägedele, kuid see on ilmselt rahvalik ümbertõlgendus. Mõni Maki-alguline kohanimi leidub Eestis veel, nt Hanila khk-s Makimägi ja Laiuse khk-s Maki talu. Viimase nimi pärineb võib-olla isikunimest Makar. Kui Makita nime puhul lähtuda samast isikunimest, võiks liide -ta pärineda sõnast tare või tagune, ent seda arvamust ei kinnita miski. Nimi on püsinud muutumatuna sajandeid ja selle algupära jääb ebaselgeks. – MF
BHO: 334–335; EAA.1260.1.9:236, 280, 281, L 237p, 281, 281p; EVK; KNAB; PA I: 75; PTK I: 134

Meegaste ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Arula mõis), 1880 Megaste (talu), 1909 Megastimäe II, 1936 Meegaste (küla).  C2
● Meegaste talu rajati XIX saj keskel talumaade kruntimise ajal mõisamaale. Suured hooned 1906. a kaardil näitavad, et Meegastet võidi majandada nagu karjamõisat. 1909 oli see Richteri aadressiraamatu andmeil müüdud. Hiljem, 1920. a-te paiku, on Meegaste jagatud väiksemateks asundustalude kruntideks. Siis hakati Meegastet ka külaks pidama. Meegaste talu- ega lisanime ajaloolistes allikates ei leia. Kuid et mägi, millele talu rajati, on Otepää kõrgustiku kõrgemaid, siis võib oletada, et Meegaste mäe nimi ongi vanem kui XIX saj talul. ste-lõpuline nimi võiks olla isikunimelist päritolu ja kanda edasi isegi keskaegse küla nime. Naabruses on praegu Mägiste küla. Ajalooline Mägiste (*Mäkste) asetses praegusest põhja pool ja kuigi Arula mõisa maadele pole see küla teadaolevalt ulatunud, võisid kas keerukad maakasutuslikud suhted või liikumisteed anda naaberküla järgi Meegaste mäe nime. Meegaste nimes sisaldub oletatavasti Mägiste nime hääldusvariant, kuid külanime algupärane kuju jääb vaid oletuseks. Meegastega on 1977 liidetud Albi (1945, varem Rebase) ja Koorvere (esmamaining 1449 Korever) küla. Vrd Meegomäe, Miikse, Mägiste. – MF
BAL: 612;  EAA.3781.1.122, L 3;  EAA.2469.1.10001, L 6; Eesti TK 200; KN; KNAB; LGU: I, 336

Miti ‹`Mitti ~ -le› Ote – küla Valga maakonnas Palupera vallas, karjamõis (Palupera mõis), 1925 Mitri, 1930 Miti; sks Bethel (karjamõis).  C1
● Miti oli Palupera mõisa karjamõis, hiljem talu. Karjamõisa süda paiknes Miti talu maal tee ääres. Nimevariant Mitri annab vihje, et kohanimi võiks pärineda slaavi isikunimest Dmitri (hellitusnimena r-ita Mitja). Vrd Ida-Eestis küllalt levinud talunimega Miitra. Miti küla maale jääb Palu veski (↑Palupera). – ES, MF
KNAB; Tartumaa 1925: 301

Mõrtsuka ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Mõrtsigu ~ Mõrdsuka Ote – paik (küla) Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1627 Martzug Juergen, 1638 Mertschock Jürgen (talupoeg), 1686 Merzica Tinn (talupoeg), 1749–1762 Mörzika Dorf, Mortsuga külla, Mörtsuga külla, Mörtsugaküll.  A1
● Küla on liidetud Päidlaga 1977. Külas on Mõrtsuka järv, mis on nime saanud taludelt, nagu külagi. 1638. a revisjonis kirjutatakse, et talupoeg Mertschock Jürgen on Tartumaale kolinud Pärnumaalt. 1686. a kaardi legendis on Päidla mõisa all kirjas juba viis Merzica lisanimega talupoega, kes on tõenäoliselt Jürgeni järeltulijad. H. Ligi on välja uurinud, et lisanimi Martzug (Merzuck) tuli Lõuna-Eestis tarvitusele 1620. a-tel ja enamik selle nime kandjaid oli mujalt sisse rännanud. Mujal on sama lisanime tarvitatud ka pool sajandit varem. E. Tarveli arvates tähistab lisanimi Mõrtsuk(as) sõjameest, kelleks oli kohalik talumees. Ka see tähendus tuleb keelde XVII saj algul. Teisalt võib nime aluseks olla mehenimi Mertsi(k) või Mertsin (‹ Smerts). Näiteks Aiaste külas on 1756 olnud talupoeg Krisa Merzina Jurri. Ka Soomes on tuntud mehenime Mertti või Mertsi. Kui see eesnimi või sõjamehe tähendus võõraks muutusid, mugandati külanimi rahvaetümoloogiliselt arusaadavamale ja ilmekamale kujule Mõrtsuka. Nimi on saanud paljude rahvajuttude allikaks. ¤ Keegi vanamees, ammu juba surnud, seletanud nime kohta järgmist: vanasti, pääle sõdade käinud rüüstajate salk taludes röövimas ja tapmas. Rahvas põgenenud metsa peitu. Väärsi talu rahvas olnud aga kodus. Rüüstajad tulnud sinna, leidnud toas naised sööki keetmast, kuid need olnud mehed naiste riideis. Nad piiranud röövijad sisse ning ajanud järve kõigi hobustega, kus kõik uppunud. – MF
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1260.1.9:27, 266, 267, 290, L 28p, 266p, 267, 267p, 290p; KN; Ligi 1980: 279–281; Rev 1638 I: 33; Tarvel, Tiik 1980: 534–538; Vilkuna 2003: 130

Mägestiku ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Palupera mõis).  C1
● Palupera mõisavalla mägisemale osale on 1977 antud uus nimi, mille eeskujuks võis olla uuem talunimi Kivistiku Palu metsavahikoha kõrval. Kuni 1977 oli küla nimi Palupera (1922 Palu). 1939. a oli küla vallakirjades Kettaküla nime all Ketta talu järgi. – MF
ERA.14.2.717 (Otepää vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 5); KNAB

Mäha ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1749–1762 Mähha Hans (talupoeg), 1825 Mæhe (talu), 1870 Gesinde Maehe (talu).  C2
● Külanimi on kujunenud talunimest. Talunimi Mäha ~ Mähä on Lõuna-Eestile küllaltki omane. Kõrvuti Mäha taluga on kogu aeg olnud Tammuri talu. 1920.–1930. a-tel on küla nimetatud mõlema nimega. Tammuri nimi tuleneb vanast ojanimest *Tammora, milles ora tähendab oja või väikest jõge. Mäha nime aluseks on kõige tõenäolisemalt kas mugand Maho(i) või Mähö(i) (tuleneb mehenimest Makarios) või mugand Mehvo(i) (vene nimest Mefodi). On arvatud, et nendest nimedest kujunesid Soome perekonnanimed Mähönen, Mähkönen, Mahanen ja Mahonen. Mäha järv on nime saanud külalt, järve vanem nimi on olnud 1638 Majursjerwe. Selle kaldal on 1521 olnud küla Maiors, 1582 Maiuristokull. Nimi on tänapäevaks kadunud. – MF
 EAA.1368.1.12, L 1;  EAA.1368.1.15, L 1; EAA.1260.1.9:167, L 168p; EVK; Rev 1638 I: 58; Sukunimet 1992: 350; Tartumaa 1925: 301

Märdi1 ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1825 Merdi (talu), 1945 Märdi.  C2
● Talunimena esineb Märdi XIX saj algupoolel. Külanimi on kujunenud talunimest. Külana on seda mainitud hiljemalt 1939. Nime aluseks on isikunimi Märt, mis on kujunenud nimest Martinus. Vrd Märdi2. – MF
 EAA.1368.1.12, L 1; ERA.14.2.717 (Pühajärve vallavalitsuse 6. VI 1939 koosoleku protokoll nr 7); KNAB; Rajandi 2011: 124

Nahijärv [nahi‿`järv], rahvakeeles Juksi järv Ote – järv Valga maakonnas Otepää vallas Vidrike külas (Pilkuse mõis), 1638 Nahajerw, 1750 Naehjerw, 1903 Nahhi jerw, 1934 Nahi järv.  A2
● Juksi järve nimi on saadud Juksi talult. Nahijärve nimi jääb aga hea seletuseta. Nime esmane üleskirjutus võib olla juhuslik ja on ehk seotud läheduses asuva Nahajärvega. 1628. a on Pilkuse mõisas elanud talupoeg Nacki Peter, kelle lisanimi võib olla järvenimega seotud. Eestis on veel Nahesaare talu (Amb) ja Nahe küla (HJn). Kaks Nahi talu on ka Lääne-Soomes Loimaa kandis. Nende näidete põhjal võib arvata, et sellise algusosaga nimed on mingit moodi seotud asustusega. – MF
 EAA.2469.1.675, L 1; Karttapaikka; KN; KNAB; Rev 1624/27 DL: 109; Rev 1638 I: 10; RGADA.274.1.226:657, L 644p

Neeruti2 ‹Neeruti ~ -sse› Ote – küla Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Megel, 1782 Neroti, 1826 Neroti-M., 1908 Neroti, Niroti mõis.  A1
● Mõis tekkis XV saj II poolel. XVI saj lõpul ja XVII saj algul on Neeruti mõisa omanikuks olnud Magnus Nieroth (Nyrod), kelle perekonnanime mugandades on saadud tänapäevane eestikeelne nimi. Saksa keeles kasutati Nierothi perekonnanimel põhinevat kohanime Nierothsgut või Nierotshof vaid lühikest aega. Neeruti saksakeelne vaste Megel on tõenäoliselt koha varasem eestikeelne nimi (1447 küla Megel) ning võiks tuleneda *Mäekülast. Mõisat on XVI saj kutsutud ka tollase omaniku perekonnanime järgi (Mettstack, Metstacken, Mettstaken), mis on eesti juurtega (’metstaga’). Neeruti mõisast idas olevad talud kannavad Klaverikülä nime. Vrd Neeruti1. – MF
Bienenstamm 1826: 292; KNAB; Kond 1986: 742–744; LGU: I, 331; Paatsi 2012: 115–117; Uustalu 1968: 737; Uustalu 1972: 86, 251, 272

Neitsijärv [`neitsi‿`järv], rahvakeeles varem ka `Näitsk‿`järv Ote – järv Valga maakonnas Otepää vallas Pühajärve külas, 1638 Neitzejerwe, 1824 Neitzik Jerw, 1825 Neitze Jerw, 1937 Neitsi järv.  A2
● Pühajärve ühes otsas mõisahoone lähedal asetsev järv, mille nime aluseks on sõna neitsi ’puutumatu tüdruk’. Varem on seda kohalikus keeles kutsutud ka Näitskjärveks, mis tuleneb samatähenduslikust sõnast näits(i)k. Rahvas on arvanud, et Näitskjärve nimi tuleneb selle mädast ehk nätskest põhjast, kuid see on kindlasti rahvaetümoloogia. Nime taust võib olla hoopiski mütoloogiline, sest läheduses on ka Pühajärv. Soome kohanimedes esinevad nii mõnelgi korral Neitsi-, Püha- ja Hiie-algulised nimed koos ja nende taust on samuti mütoloogiline. ¤ Neitsijärv on saanud rahva jutu järgi niiviisi. Noh, oli esimese öö õigus ja tüdruk pidi minema sinna mõisniku juurde. Ja ta ei läinud sinna mõisniku juurde, ta läks ja uputas enda ära sinna. See peab ikka ammu olema, kui see esimese öö õigus kehtis ja mõisnikul oli täis võim käes. (2004) – MF
 EAA.1368.1.11, L 1;  EAA.1368.1.12, L 1; KM: EFA II 47, 42 (3) – 2004; KN; KNAB; Rev 1638 I: 58; SPK: 288

Nuustaku ‹-le› Ote – paik Valga maakonnas Otepää vallas, karjamõis (Pühajärve mõis), sks Nustago, 1688 Nustacko Petter, 1749–1762 Nustako Johann (talupoeg), 1825 Nustago (talu).  A2
● XVII saj lõpuveerandil on Pühajärve mõisa all kadunud külas (Tanze By) olnud Nuustaku talu. Hiljem tehti sinna Pühajärve mõisa karjamõis, mille ümber kujunes 1862. a-ks alevik. 1922. a nimetati see M. J. Eiseni ettepanekul ↑Otepääks. Nime variante esineb ka mujal Lõuna-Eestis (Nuudsaku järv Paistu khk-s ja Nuustaku talu Hargla khk-s). Varem kui Pühajärvel on seda nime esinenud Kammeri mõisas (Kam), nt 1585 Nusta Meis, Nustaku Mik ja Peter. Nime päritolu pole selge. Kõrvutus Ukraina perekonnanimega Нуждак, Нуждаков, mille aluseks on sõna нужда ’häda, puudus’, ei vii kaugele, kuigi talupoja lisanimena on selline sõna usutav. Ka võrdlus sõnaga nuustak ’tuust, nutsak’ ei anna palju juurde. Seda, et nime aluseks on sks Nußtag ’pähklipäev’, tuleb aga pidada rahvaetümoloogiaks. – MF
BHO: 396; EAA.1260.1.9:171, L 172p;  EAA.1368.1.12, L 1; ENE: V, 536–537; PA I: 176; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:319, L 325p

Nõuni ‹`Nõuni ~ -sse› Ote – küla Valga maakonnas Palupera vallas (Vana-Otepää mõis), 1582 Neiwekul, 1628 Nauni kuella, 1686 Naun Bÿ, 1749–1762 Nauni Dorf, Nouni, 1843 Nöuni.  A1
● Nõuni küla vanem osa asub Nõuni järve põhjaotsas ning paikneb Nõuni ja Väike-Nõuni järve vahel. Nõuni nime tähendus pole päris selge. See võib pärineda muistsest isikunimest Neuvo ’nõu, tarkus’, mis on andnud ka mitu Soome kohanime, ent nime lõpp -ni jääb seletuseta. Küla osa, mis jääb Tartu–Otepää tee äärde Nõuni järve idakaldale, nimetatakse talu järgi Tükiks. – MF
BHO: 376; EAA.1260.1.9:70, 276 L 71p, 276p;  EAA.308.2.104, L 1; ENE: V, 472; PA I: 75; Rev 1624/27 DL: 108; Sukunimet 1992: 365

Nüpli [`nüpli] ‹-sse› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Knippelshof, 1628 Monnameggi, Knuepelmoysa, 1684 Knippelshof, 1811 Knippelshoff.  A2
● Mõisat on esmakordselt mainitud 1508 (Monenberg või Mynnenberg). Nime aluseks on Munamäe nimi (↑Väike Munamägi). Juba 1449. a-st on Otepää khk-st teada isikunimi Hermen Munnenberg, seega nimi võib olla vanem. Poola ajal on mõis olnud Sangaste khk all, XVII saj on saanud kroonumõisaks. 1868 jagati mõisa maad kruntideks, müüdi taludeks ning mõis kadus. Nüpli nimi on mugandus saksakeelsest nimekujust, mille aluseks on sõna Knüppel ’malakas, vemmal, kaigas’. XX saj algupoolel on küla nimetatud Mäekülaks (u 1900 Мяе-Кюля). Nüpliga liideti 1977 Ojamäe küla, nimetatud endise karjamõisa järgi (sks Ojama). Omaette paigad Nüplis on Kolga Pühajärve ääres, Laane Nüpli keskuse ja Kolga vahel ning ↑Tehvandi kirdes. Nüpli järve vana nimi oli 1627 Mellaste Jerwe ning 1684 Mellista. See võis ühtlasi olla järveäärse küla vanem eestikeelne nimi (vrd Melliste). – MF
BHO: 235; EAA.1865.2.51/5:2, L 1;  EAA.308.2.92, L 1; KNAB; LGU: I, 336; Rev 1624/27 DL: 109

Otepää2 [ote`pää] ‹-le› Ote – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Odenpäh, 1417 der kerspel kerken tome Odempe (’kihelkonna kirikule Otepääl’), 1449 ime kerspel tome Odenpe.
● Otepää on olnud ↑Ugandi muinasmaakonna keskus. Linnamäge, mis on kõigi Otepää nimede lähtekohaks, on esmakordselt mainitud 1116. Otepää on vanimaid kirikukihelkondi Eestis, rajatud XIII saj. 1224 rajati linnuse lähedale Eliisabetile pühendatud kirik. 1234. a-st on teada, et Otepääl oli oma preester. Tülid eestlaste ja sakslaste vahel viisid selleni, et eestlastele rajati Mariale pühendatud kirik praeguse kiriku kohale väljapoole linnuse territooriumi. 1417. a dokument mainib mõlemat kirikut. Praegune kirik on ehitatud 1890. Enne Kanepi khk moodustamist 1675 kuulusid ka Kanepi alad Otepää khk alla, v.a Põlgaste, Hurmi ja Krootuse kant. XIX saj oli kihelkonna territooriumil 12 mõisat, varem veelgi rohkem. Vrd Otepää1. – MF
BHO: 400; Kruus 1969: 3–5; LGU: I, 197, 336; Valga praostkond

Otepää3 [ote`pää] ‹-le›, rahvakeeles varem Kiriku‿`mõisa, kõnekeeles, slängis `Keskus Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Otepää kirikumõis, Vana-Otepää mõis), 1749–1762 Ottepakülla, Ottepäkülla.  A1
● Tänapäevase küla territoorium hõlmab osaliselt Vana-Otepää mõisa lõunapoolsemat ala ja osaliselt Otepää kirikumõisa maad. XVIII saj tähistas Otepää küla nimi põlistalusid nii lõuna kui ka põhja pool Vana-Otepää mõisat. See tähendab, et ajalooline Otepää küla kannab tänapäeval Vana-Otepää nime ja ainult selle lõunapoolne serv kuulub praeguse Otepää küla alla. Küla territooriumile jäävad Otepää linnamägi, kihelkonnakirik ja keskaegse alevi koht. 1923. a olid sellel kohal Otepää kirikuasundus ja vanad Juusa talud. Nõukogude ajal tekkis siia Otepää sovhoosi keskus. 1970. a-tel nimetati asula Otepää külaks. Vrd Otepää1. – MF
EAA.1260.1.9:260, L 260p–261; ENE: V, 537; KNAB

Palupera [palu‿pera] ‹-`perra ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Palu‿perä Ote – küla Tartu maakonnas Elva vallas, kuni 2017 Valga maakonnas Palupera vallas, mõis, sks Palloper, 1582 Paliaper (küla), 1627 Pallopoene, 1782 Palloper, 1909 Palopera m.  C1
● Nii küla kui ka mõisat mainitakse selle nime all esmalt 1582. Palupera ja Kammeri mõis on kuulunud pikka aega samale omanikule, kuni need 1751 jagati ja lahutati. 1920. a-tel moodustati mõisa maadele Palupera asundus. Teine asula tekkis XX saj algul Palupera raudteejaama ümber. Algul nimetati seda Pritsu kõrtsi järgi Pritsu külaks või alevikuks, 1930. a-te lõpul Palupera alevikuks. 1977 ühendati alevik ja asundus Palupera külaks. Palupera nimi sisaldab sõnu palu ’kuiv kõrge männimets’ ja perä ’pära’. See on Otepää poolt vaadates kõige viimane kihelkonna sopp palumetsa taga. Palupera hääbunud nimi on *Salo, mida on allikates mainitud 1449 ja tuntud veel XVIII saj lõpus. Otepää poolt tulles enne Palupera on Miti küla piires Palu veski. Veskikoht on vana ja allikates mainimist leidnud XV saj (1449 Sallo myt der heydemolen unde Monnes, st *Salo koos Palu veskiga ja *Mõnnastega (kadunud küla); 1628 Pallo Wessky). Palupera raudteejaama on varem kutsutud Pritsu jaamaks, saksakeelne nimi oli Middendorf. Vrd Saluala, Äidu. – MF
BAL: 615; BHO: 427; Hupel 1774–1782: 272; LGU: I, 336; PA I: 78; Rev 1624/27 DL: 113; Uustalu 1972: 99

Pedajamäe [pedaja‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Pedäjä‿`mäe Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Otepää kirikumõis), 1940 Pedjamäe A37 (talu).  A1
● Pedajamäe küla piirid langevad suuresti kokku endise Otepää kirikumõisa (sks Pastorat Odenpäh) piiridega. Vald eksisteeris ametlikult 1866–1892, aga nii enne kui ka pärast on kohta kutsutud nimega Kirikuvald. 1920.–1930. a-tel nimetati piirkonda Kirikuvalla külaks või Otepää kirikumõisa asunduseks, hiljem kuni 1977. a-ni oli nimeks Kirikuküla. Osa kirikumõisa maad jääb tänapäeval Otepää küla alla. Valla maa-alal on ka tänapäeval Kurnakese talu, kus XIX saj algul elas mõisa kubjas (1813 Hofkubjas in Kurnakse). Pedajamäe talu on arvatavasti Kurnakese talust jagatud omaette üksuseks. Läheduses asub Pedajamägi, mille järgi talu sai nime. Nimi sisaldab puunimetust pedajas. Tuntuks tegi koha paiknemine Otepää, Palupera ja Pühajärve teede ristumiskohas, mistõttu 1977. a valiti uueks külanimeks just see väikese koha nimi. – MF
EAA.1260.1.11:312, L 311; Eesti SK 10; KNAB

Pilkuse [`pilkuse] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹`Pilkuste› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Bremenhof, 1782 Pilkusse mois.  A2
● A-tel 1629–1783 on mõis olnud Billingshuseni (Bellingshauseni) perekonna valduses, kelle perekonnanimest on mugandatud tänapäevane eestikeelne kohanimi. 1920. a-tel tekkis mõisa maale Pilkuse asundus, mis jagunes kaheks osaks: põhjapoolne Mäeküla ja lõunapoolne Alaküla. Need olid ametlikud külanimed a-ni 1977, kui nad ühendati Pilkuse külaks. Pilkuse omaette paigad on põhjas Karjamõisa (Anne ehk Kaarna karjamõisa järgi, ↑Kaarnajärv), mõisast kagus Pilpakülä ja kagupiiril Vastsemõisa ehk Tsiberimõisa. Viimane on nimetatud Vastsemõisa ehk Väike-Pilkuse karjamõisa järgi (sks Klein-Bremen). Mõisa saksakeelne nimi Bremen ehk Bremenhof tulenes varasema mõisniku perekonnanimest Bremen. Mõisal oli kaks osa, Bremenhof ja Tillemoise (asukoht teadmata). Mõisat on esimest korda ürikutes mainitud 1541, kui see müüdi Georg (Jürgen) Holtzschuerile. Tema pani mõisale uue nime samuti oma perekonnanime järgi (1629 Holtschuershof, 1638 Holtschur). Billingshusen nimetas mõisa küll oma perekonnanime järgi ümber, kuid eelmised nimed elasid vähemalt ürikutes veel edasi. Vrd Pilguse. – MF
BHO: 45; Eesti PK 20; Eisen 1924c: 26–27; Hupel 1774–1782: 273; Rev 1638 I: 10; Uustalu 1972: 231–232, 244–245

Päidla [`päidla] ‹`Päidla ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Päidlä ‹-de› Ote – küla Valga maakonnas Palupera vallas, mõis (Hellenurme mõis), sks Samhof, 1582, 1585, 1588 Paidel, 1601 Paydell, 1627 Mah Peidel, Wennepeidel Kuella, Sammamoysa, 1638 Paydel, 1749–1762 Päidlakülla.  A1
● Päidla on algselt olnud küla, mis 1627 jagunes kaheks, *Maa-Päidlaks ja *Vene-Päidlaks. Võimalik, et üks oli eesti küla, teises räägiti mingit võõrkeelt. Viimases paiknes varasem mõis ja seal on 1627 elanud kaks talupoega lisanimega Lettlini ’lätlane’, kellest üks ongi pärit Kuramaalt. 1920. a-tel moodustati mõisa maadel Päidla asundus, mis 1977 muudeti külaks. Päidla nime aluseks võib kõige tõenäolisemalt olla isikunimi, vrd Peit(h) vanades ürikutes, millele on lisatud liide -la. Päidla mõisat mainiti esmalt 1522 muude nimede all (Krowelshof, Samhof). Selle saksakeelne nimi Samhof tuleneb arvatavasti koha varasemast eestikeelsest nimest *Sammaste. Päidlaga on 1977 liidetud ↑Mõrtsuka küla. Vrd Päide. – MF
BHO: 532; EAA.1260.1.9:262, L 262p; ENE: VI, 318; PA I: 80, 175, 243; Rev 1601: 41; Rev 1624/27 DL: 156; Rev 1638 I: 32–33; Uustalu 1972: 120–121

Päästjärv [`pääst‿`järv] Ote – järv Valga maakonnas Otepää vallas Meegaste külas (Arula mõis), 1638 Affwajerw, 1909 Pästjerw (karjamõis), 1948 Пейcтъяpвe.  C2
● Tõenäoliselt on järvel olnud kaks nime: *Alajärv, millele viitavad Alajärve talud, ja Päästjärv, mille järgi on nimetatud karjamõis. Mõnel kaardil esineb veel nimi Peräjärv, kuid see on eksitav ja rahvas ei ole seda nime siinse järve kohta kasutanud. Järve mainitakse esmakordselt 1638. a revisjonis nimega Affwajerw, mis on ilmselt üleskirjutusviga (peaks olema Allajerw). Järve juures on olemas Alajärve talu ja sellest lääne pool on kaks Mäejärve talu ning kinnikasvanud järveke, mis võis olla *Mäejärv. 1909. a Richteri aadressiraamatus mainitud Päästjärve karjamõisa asukoht pole teada. Päästjärve nimi sisaldab arvatavasti sõna pää ’pea’, liidet -ste ning sõna järv. Üks oletus on, et Päästjärve ja Arula mõisa lähedal asuvat Peräjärve on nähtud koos kui paari pää ja perä ’pära’. Teine võimalus on, et järvenimes sisaldub kadunud asustusnimi. Vrd nt Päästu talud Iigastes (Krl). – MF
BAL: 611; KNAB; NL TK 25; Rev 1638 I: 89

Pühajõgi2 [püha‿jõgi], kohalikus pruugis Pühä‿jõgi, rahvakeeles ajalooliselt Pühä Võhandu Kan, Ote, Urv – jõgi Põlva ja Võru maakonnas, 1684 Helige Beck, Helige Bäcken, 1798 Wöhhando Fl., Pühhajöggi, 1839 Pühha Fl.  C1
● XX saj on Võhandu jõe ülemjooksu Vagula järvest Kauru järveni (Ilmjärveni) tuntud Pühajõe nimega. XVII saj kirjalikes allikates on olukord teistsugune – alamjooksul ei kasutatud Võhandu nime, vaid nimetati jõge asustusnimedega: Kirumpää jõgi, Räpina jõgi. Just ülemjooksul on jõge tuntud siis Võhandu nimega, nt 1638 on Sõmerpalu kohta kirjas, et piirkonnast voolab läbi jõeke nimega Võhandu (wæhand), mis saab alguse Otepää Ilmjärvest. 1627 on Kärgulas olnud küla Wohanda (↑Sulbi²) ja Linnamäel küla Wiehandt (↑Alapõdra). Pühajõe nime ei esine kirjalikes allikates enne XVII saj lõppu. Kirjalikult hakati Pühajõge enam mainima pärast J. Gutslaffi kirjeldatud Võhandu jõe pühaks pidamist ja Pühajõe vastuhakku 1642. a. Esimene kirjalik nimekuju Helige Beck ’püha oja’ leidub Kärgula mõisa kaardil 1684. Jõe pühaks pidamist kinnitavad kohanimed Pühikmägi ja Pühälätte mõts Ilmjärvel Kolju (Kol´u) koolimajast põhja pool (1825. a kaardil Pühhicke Meggi ja niit Pühhalätte). Püha läte, mille sees olid enne Teist maailmasõda puust rakked, olevat jäänud kuivaks, kui lättest ülevalpool süvendati tee läbi mäekülje. 1979. a ilmunud Eesti NSV jõgede nimestik määratles Võhandu alguse Vagula järvest, Pühajõe suudme Vagula järves ja lähte hoopis Sirvaste külas. Traditsiooni järgi tuntud Ilmjärvelt algav ülemjooks sai nimeks Sillaotsa jõgi Sillaotsa talu järgi Koorastes. 1982 liideti Pühajõgi Võhandu jõega ja määrati ülemjooks ümber Savernasse. 2014 sai traditsiooniliselt tuntud ülemjooks, vahepealne Sillaotsa jõgi, tagasi oma ühe ajaloolise nime Pühajõgi (Pühäjõgi). Vrd Ilmjärve, Võhandu jõgi. – ES, MF
 EAA.308.2.182, L 1; EJOK 1986; Loopmann 1979: 38, 40;  LVVA.6828.4.385, L 1; Mellin; Rev 1624/27 DL: 61, 101; Rev 1638 I: 146; Rücker

Pühajärv [püha‿`järv], kohalikus pruugis ka Pühä‿`järv Ote – järv Valga maakonnas Otepää vallas, 1510 die heilige See (’püha järv’), 1628 Poeha Jerwe, 1638 Pyhajerwe, 1684 Pöha Jerw, 1825 Pühha Jerw.  A2
● Pühajärve on peetud Eesti üheks ilusaimaks järveks. Pühajärves on rahva teadmise järgi seitse saart, sh Inussaar, Kloostrisaar, Lepässaar, Sõsarsaared. Järvel on ka palju lahtesid ja mitu poolsaart. Soomes tähistab Pyhäjärvi sageli mingit piiri, kuid pole teada, et Otepää Pühajärv oleks mingi eriti põlise piiri märkija. Tegemist on pühaks peetud ja peetava järvega, sellest ka nimi. Vrd Pühajõgi. – MF
Bfl: I, 741; BHO: 109–110;  EAA.1368.1.12, L 1;  EAA.308.2.92, L 1; Eesti PK 20; ENE: VI, 339–340; KN; Rev 1624/27 DL: 114; Rev 1638 I: 58; SPK: 357–358

Pühajärve [püha‿järve] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Pühä‿järve, kohalikus pruugis varem ka Pühäre Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Heiligensee, Wollust (varem), 1782 Pühhajärw (mõis), 1836 Heiligensee (mõis), 1922 Pühajärve (küla).  A2
● Mõisat mainitakse esmakordselt, aga nimeta, 1398. a. Järgnevad kirjapanekud on *Võluste või *Valuste nimega (1417 Wollust, 1508 Hof Wollust; külana 1582 Waliusth, 1628 Walluste, 1749–1762 Walluste Dorf). Kuigi mõisat on mainitud varem, näib nii, et mõisasüda on nime saanud seal varem eksisteerinud külalt, sest ste-lõpp viitab eestipärasele nimele. Nimi oli kasutuses kuni XIX saj keskpaigani, ent tänapäeval on see tundmatu. On teada, et kohalikud elanikud kutsusid mõisat juba XVIII saj lõpul Pühajärve nimega (Pühhajärw). 1836 lasi omanik oma valdused saksa keeles ümber nimetada Heiligensee’ks, mis vastab tähenduslikult eestikeelsele Pühajärve nimele. 1920. a-tel tekkis Pühajärve asundus, mis 1977 muudeti külaks. Mõisa peahoone ümber on arenenud tänapäevane küla, mis on kokku kasvanud Otepää aedlinnaga. Pühajärve külaosad on Rüüvlikülä järvepoolses küljes ja Lillekülä maanteest põhjas. Kaugemad paigad on loodes Kannistiku ja Laose, viimane nimi on karjamõisa järgi. ¤ Otepään oli kuningas Pühan, sellega oli ka järvel Pühani nimi. Otepää kuningal oli 12 last. Siss lask Pühan järve täita 12 saart, ega latse jaoks üits. Üte saare täitmise jaoks oli tarvis 1000 paari härgi. Talvega saanu üits saar valmis. Nendest om säitse saart alles, viis saart om aga ära vajunu, nii on suvisel ajal umbes 4 jalga vett pääl. Pühajärve mõisa om ollu kesk valda enne Põhjasõda, Vooluste mõisa nime all. Pääle Põhjasõja om mõisa tehtud sinna, kus ta om praegu, Pühajärve veere pääl. Siss oli ikka Vooluste nime all. Kui Villapoi Pühajärve mõisa omanik oli, siis lask tema Riian nime muuta. Nii et Pühani järvele sai nimeks Pühajärv ja mõisale Pühajärve mõisa. See nime muutmine maksis Villepoil 2000 hõberubla. Vanarahva mälestuse järgi, et sääl, kus asub nüüd mõisa, olnud enne klooster. See tee, mis kõrtsi mant mõisade üle tuleb, olevat vana Juudas täitnu umbes 140 aastat tagasi. Vesi om katsipidi üle tee lainetanu. Siis hakkanu mõisniku katsipidi teed järve täitma. Nimelt Paumann, Sampson, Strük ja Srenk. Srenk täitis põhjapoolse osa järve näiteks kandudega täis. Ja Siivest täitse viimase osa, ja tegi suure tee üle. (1939) Vrd Pühajärv. – MF
BHO: 109; EAA.1260.1.9:153, 316, L 154p, 317; ENE: VI, 340; KM: ERA II 242, 283 (3) – 1939; KN; KNAB; LGU: I, 150, 197; PA I: 76; Rev 1624/27 DL: 114; Uustalu 1972: 201–202

Raudsepa1 [`raud‿sepa] ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt `Rautsõba Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1749–1762 Rautseppa Jaan (talupoeg), 1825 Rautsep (talu), 1945 Raudsepa (küla).  A2
● XVII–XVIII saj on see olnud Vangja küla (1638 Wange, 1749–1762 Wangia Dorf), samanimeline talu on tänapäeval olemas. Raudsepa talu nimi kujunes külanimeks ilmselt veskikoha pärast. Nime aluseks on sõna raudsepp ’sepp’, mis on tüüpiline ka mujal Lõuna-Eestis. Vrd Raudsepa2. – MF
EAA.1260.1.9:146, 318, L 147p, 319;  EAA.1368.1.12, L 1; KN; KNAB; Linnus 1968: 103–112

Risttee [`rist‿`tee] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Ristiotsa, rahvakeeles Karja‿`mõisa Ote, San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Sangaste vallas (Restu mõis), 1923 Restu-Korjuse, 1945 Risttee.  C3
● Küla territoorium kuulub tänapäeval pooleldi Otepää, pooleldi Sangaste kihelkonda. Uus küla on moodustatud Restu küla maale Karjasilla teeristi ümbrusesse. Sellest ka Risttee nimi (kuni 1977 oli Risttee II küla). Rahvapärane nimi Karjamõisa tuleneb Restu mõisa Vanamõisa karjamõisa (sks Althof) nimest. Küla kirdepiiril on Mutike, endine Ilmjärve mõisa popsiküla. Teeristist kirdesse jäävaid talusid on varem kutsutud Korjuskülaks ehk Koruseks (koh Kor´usküla, 1499 Coresztevalde, 1723 Korrust). Vrd Restu. – MF
Eesti PK 20; KN; KNAB; Troska 1987: 101; ÜAN

Räbi ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1638 Rabbi Jürgen, 1686 Rebbi Mertt, 1749–1762 Räbbi Kangor Tanni, 1754 Räbbi külla, 1811 Räbbi Peep, 1922 Räbi.  A1
● 1950. a-tel asus külas Semmeni koorejaam ehk piimavastuvõtupunkt. Külanimeks on Räbi saanud talunimest. XVII saj on külas elanud mitu Räbi lisanimega talumeest. Nime päritolu pole selge, ent selle aluseks võib olla mõni vene mehenimi, nt Ряб, Рябина, Рябуха vms. Isikunime aluseks võib omakorda olla sõna pябoй ’rõugearmiline; tähniline’. 1977 liideti Räbiga ↑Elva ja Raiga küla. Räbi keskusest kagus on Kiisa, mis 1920.–1930. a-tel oli küla. Vrd Rääbise. – MF
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1260.1.9:22, 264, L 23p, 265; EAA.1865.2.51/8:3, L 14; KN; KNAB; Rev 1638 I: 33; VEES

Saluala [salu‿ala] ‹-`alla ~ -sse› Ote – paik (küla) Valga maakonnas Palupera vallas (Hellenurme mõis), 1582 Salwala, 1584 Salohala, 1628 Sallo Alla, 1749–1762 Sallo-all, Salloal, 1839 Saluall.  A1
● Algselt on küla kuulunud Palupera mõisa alla ja olnud selle lahustükk. Palupera vanem nimi on olnud *Salo ja sellest eraldi on olnud Saluala küla. 1638 on viimase nimeks Klein Sallaw ’väike Salo’. Võimalik, et Saluala küla on endisaegsest *Salo külast välja asutatud. Nimi on tähendanud ehk küla *Salo küla või mõisa võimu all. Nimes sisaldub sõna salu ’metsasaar’. Saluala on koos Päidlaga läinud tsaariaja lõpus Hellenurme mõisa koosseisu, XX saj algul olnud Päidla mõisa karjamõis. 1977 liideti ametlikult Lutike külaga. Vrd Palupera. – MF
EAA.1260.1.9:231, 288, L 232p, 288p; KNAB; PA I: 78, 132; Rev 1624/27 DL: 113; Rev 1638 I: 92; Rücker; Tartumaa 1925: 301

Sassi2 ‹-le› Ote – küla Tartu maakonnas Nõo vallas (Pangodi mõis), 1638 Saszi Hansz, 1749–1762 Sassi Märt, Sassi Mikk, 1813 Sassi (Tanni) Mikk, 1909 Dorf Sassi-Sassi.  B4
● Nimi on ajaloolistes dokumentides esinenud kogu aeg talupoja lisanimena. Alles XX saj algul mainitakse Sassi-Sassi küla, mis on ilmselt nimetatud kahe Sassi talu järgi. 1945. a nimekirjas on Metsa-Sassi küla. 1638 on talupoeg Saszi Hansz elanud külas nimega Wilwast 20 aastat. On aga teada, et ta on tulnud elama ausz dem luckhofischen, st Luke mõisa alalt Nõo khk-st. Sassi nime aluseks võib olla isikunimi Sass, aga ta võib tuleneda ka alamsaksakeelsest lisa- või perekonnanimest Sass(e) ehk Saß(e), mis tähendab saksimaalast. – MF
BAL: 610; EAA.1260.1.9:9, L 10p; EAA.1260.1.11:72, L 70p; KNAB; Lexikon der Familiennamen 2008: 521; Rev 1638 I: 83

Sihva ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1749–1762 Sihwa Märt (talupoeg), 1825 Sichwa (talu).  A2
● Talunimi Sihva ilmus allikatesse XVIII saj. Külanimi on kujunenud talunimest, külade nimekirjas on ta hiljemalt 1945. Nime aluseks on arvatavasti isikunimi Sigfried. Sihva küla tunti varem ↑Voki nime all. Sihvaga on 1977 liidetud ↑Annimatsi küla. – MF
EAA.1260.1.9:174, 318, L 175p, 318p;  EAA.1368.1.12, L 1; ENE: VII, 164; Rajandi 2011: 152

Sirvaste ‹-sse› Ote – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas (Vana-Otepää mõis), 1582 Serstakul, 1628 Sirwaste Kuella, 1638 Sirwasta kylle, 1686 Serbs kÿlla, 1749–1762 Sirwast Dorf, Sirbastekülla, 1930 Sirvaste.  B2
● XVI–XVII saj-st pärineb teade, et Sirvastes on olnud Otepää abikirik. XVIII saj on elanud külanimega sama lisanime kandnud talupoeg Sirbsi Peep. Külanime aluseks võiks olla mõni muistne isikunimi, millele viitab ste-lõpp. Muistse isikunimena võiks ehk sobilik olla Sirviö, mis esineb Kesk-Soomes perekonnanimena. Teisalt võiks nime aluseks olla mugandus nimest Sigfried, mis on muude hulgas andnud kujud Sipri ja Sipro. Sama nimi on olnud Otepää khk ealt noorema kohanime ↑Sihva aluseks. Nimekujust Sipro võis siis häälikute kohavahetuse kaudu saada *Sirpo, millest omakorda *Sirpa ~ Sirba › Sirva + -ste. Kumbki lahendus ei ole aga päris rahuldav. Sirvaste jaguneb tänapäeval vanade ja suurte taludega Alakülaks, väiksemate taludega Mäekülaks ning popsitaludega Pullikülaks ja Pilpakülaks. 1970. a-tel olid Sirvaste-Ala ja Sirvaste-Mäe ametlikud külad, kuni need liideti Sirvasteks 1977. Edelaosa kannab Tagamõtsa nime. Vrd Vana-Otepää. – MF
BHO: 553;  EAA.308.2.104, L 1; EAA.1260.1.9: 95, 294, L 96p, 295; EVK; Forsman 1894: 128; KNAB; PA I: 75; Rajandi 2011: 152; Rev 1624/27 DL: 108; Rev 1638 I: 298; Sukunimet 1992: 563; Vilkuna 2003: 167

Sulaoja1 [sula‿oja] Kam, Ote – jõgi Tartu, Valga ja Võru maakonnas.  B1
● Tikutaja järvest alguse saav oja suubub Leevi jõkke. Nimi lähtub sõnadest sula ’lahtisulanud; jäätumata’ ja oja. ¤ See oja on peaaegu kaupluse ligidal. Olgu talvelgi ilm kui tahes külm, aga siiski ei külma see oja ära, vaid jookseb alati vulisedes. Sellejärele on sellele kauplusele ja ojale nimeks pandud Sulaoja. (1939) – EE
EJOK 1986: 17; KM: ERA II 243, 39/40 (23) – 1939

Tehvandi ‹-le› Ote – paik, talukoht Valga maakonnas Otepää vallas Nüpli külas (Nüpli mõis), 1749–1762 Tehwanti Sanna Jürri (talupoeg), 1813–1835 Gesinde Teffandi (talu), 1937 Tehvandi (talu).  A2
● Tehvandi lisanimega talupoega on mainitud esmakordselt XVIII saj keskpaigas. Pikka aega oligi Tehvandi talunimi. 1978 rajati talu lähedale talispordikeskus ja nimi laienes kogu piirkonnale. Kohanime aluseks on eesnime Stefanus mugandus. – MF
EAA.1260.1.9:259, L 259p; EAA.1260.1.11:325, L 325p; KNAB; Rajandi 2011: 154

Tõutsi ‹`Tõutsi ~ -le›, kohalikus pruugis ka Tõudsi Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas (Ilmjärve mõis), 1749–1762 Tautsi Hanns (talupoeg), 1861 Двр. Теутси (talu).  A3
● Küla on tuntud nii Urmitootsi kui ka Tõutsi nimega. Mõlemad on lähestikku asuvad talud, mille nime on eri aegadel kasutatud külanimena. Tautsi lisanimega talupoeg on teada XVIII saj personaalraamatust. Ilmjärve kandis on tegemist omapärase nimekooslusega Tõutsi ~ Tautsi ~ Tootsi, mida on peetud eri nimedeks, kuid mille algupära on üks. Rannus Ervu külas on 1588 elanud Tewdzy Hanc. Kõikide nende nimede aluseks on isikunime Theoderich alamsaksakeelne mugandus Teuzo. Tõutsiga liideti 1977 Kolju (Kol´u) küla. – MF
EAA.1260.1.9:139, L 140p; EAA.3724.4.1178; KN; KNAB; PA I: 233; Rajandi 2011: 163

Vana-Otepää [vana-ote`pää] ‹-le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, sks Schloß Odenpäh, 1582 Odempe, 1684 Odenpä hoff, 1782 Ottepä, 1844 Schloss Odenpäh, 1909 Vana Otepää.  A1
● Vana-Otepää ehk Otepää mõis on asutatud arvatavasti juba XIII saj Otepää linnuse juurde. Praegusesse asupaika on see viidud hiljemalt XVII saj keskpaigas, kui tekkis uutmoodi mõisamajandus ja vajadus põllumaa järele mõisa ümber. Otepää mõisa alla kuulusid XVI–XVII saj lahustükkidena Sirvaste, Aiaste, Makita, Nõuni, Ilmjärve ja Hellenurme. 1641 eraldati Hellenurme koos Makitaga, XVIII saj keskpaigas eraldati Ilmjärve. Sirvaste ja Aiaste põhjal moodustati 1869 Vastse-Otepää vald (sks Neu-Odenpäh). Alles sellel ajal, kui tekkis kahe vallanime vastastikku täpsustamise vajadus, ilmus kirjalikesse allikatesse Vana-Otepää nimi. 1920. a-tel tekkis Vana-Otepää asundus, al 1977 küla, mis hõlmab ka põlistaludest koosnevat ajaloolist Otepää küla. Vrd Otepää1, Otepää3. – MF, ES
BAL: 615; BHO: 112; EAA.308.2.88;  EAA.2072.3.47a, L 3; ENE: VIII, 302, 327; Hupel 1774–1782: III, 272; PA I: 75–76; ÜAN

Vidrike ‹-sse ~ -le› Ote – küla Valga maakonnas Otepää vallas, mõis, 1764 sks Friedrichshof, 1826, 1900 Widriko m.  A2
● Vidrike mõisa maad eraldati Pilkuse mõisast, kui osa maadest anti pärast 1714. a Johann Friedrich Bellingshauseni kasutusse. 1764 müüdi tekkinud mõis edasi. Selleks ajaks oli Bellingshauseni teisest eesnimest kujunenud mõisanimi, mis mugandati eesti keeles suupäraseks kohanimeks. 1920. a-tel kujunes mõisa maadele asundus, 1939. a paiku muutus see külaks. ke-liide tuli nime lõppu ilmselt teiste nimede eeskujul, vrd Käärike (↑Kääriku) ja Lutike. Vidrikega liideti 1977 osa Oriku külast, täpsemalt Kandsu talurühm. Vidrike lääneosa on Säre, endine karjamõis (sks Serre). – MF
BAL: 140; BHO: 87; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Stryk 1877: 116; Uustalu 1972: 281

Voki2 ‹-le› Ote – paik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas (Pühajärve mõis), 1627 Wocki Peter, 1638 Woyke Peter, 1749–1762 Wokki Märt (talupojad), 1909 Wokki (endine karjamõis).  A2
● XVII saj on olnud Woeheste (1627) või Woytze (1638) küla, mille ainsa põlise taluna on märgitud Voki talu. Külanime varasem kuju on 1419 (wacken) Wodis. Voki kui paikkonna nimi on arenenud talunimest. Esimene teadaolev Voki talu peremees Peeter on tulnud Vastseliinast. Võimalik, et ta tuli Saaluse mõisa Voki külast ja tõi oma lisanime sealt kaasa. Nimi võib olla seotud tööriistaga vokk, aga see võib olla ka mingit muud päritolu. Praegu on Voki ametlikult Sihva küla osa, moodustades selle lääneosa. Vrd Sihva, Voki1. – MF
BAL: 614; EAA.1260.1.9:151, L 152p; ENE: VIII, 462–463; LGU: I, 207; Rev 1624/27 DL: 114; Rev 1638 I: 58

Väike Munamägi [`väike muna‿mägi], kohalikus pruugis Muna‿mägi, kõnekeeles, slängis Munakas Ote – mägi Valga maakonnas Otepää vallas, 1842 Munna Meggi.  A2
● 1508. a on olemas olnud mõis, mille saksakeelne nimekuju on Monenberg. See on piirnenud Pühajärve mõisaga ja on arvatavasti hilisem Nüpli mõis. Mõis on tõenäoliselt nime saanud mäelt, mille nimi on pooleldi saksa keelde tõlgitud. Niisiis on tegemist küllalt vana mäenimega. Väike Munamägi on Otepää kõrgustiku kõrgeimaid mägesid. Nimeandjatele on mäe kuju võrreldes teiste mägedega meenutanud muna. See nimeandmismall on Lõuna-Eestis harilik. Täiend väike on nimele saadud võrdluses Suure Munamäega Haanjas (Rõu). Kohalikus pruugis kutsutakse mõlemaid mägesid lihtsalt Munamäeks. Vrd Nüpli. – MF
 EAA.2072.3.46a, L 1; ENE: V, 476, VIII, 504; LGU: II, 46; Saar 2008: 167

Äidu ‹-le› Ote – paik (küla) Valga maakonnas Otepää vallas (Palupera mõis), 1418 Heyduwe, 1475 Heydewe, 1582 Haidakul, 1584 Heidokila, 1628 Heide Kuella, 1638 Heydokyll, 1795 Eido, 1811 Mae Eido, Alla Eido (talud), 1922 Äidu (karjamõis).  C2
● Äidu on olnud vana ja laialdase territooriumiga küla Arulast põhja pool, mida on XV saj dokumentides mainitud alati koos Arulast lõunas paiknenud külaga (1418 Woynel, hiljem Waist, ka waiwasta kyllo, ↑Arula). Balti kohaleksikon (BHO) mainib ka Äidu mõisaks olemist (1436 Hof von der Heyde), aga pole kindel, kas see on ikka sama koht. Samuti pole kindel, millist veskit on mõeldud Heydemole (1449) nime all, kõige tõenäolisemalt siiski Palu veskit (↑Palupera). XVI–XVIII saj kuulus küla Arula mõisa alla. Äidu küla nimi kandus XVII saj üle talurühmale. XIX saj omandas selle kandi Palupera mõis, Äidule rajati karjamõis. Karjamõisa maad jagati 1920. a-te alguses asundustaludeks. 1977 liideti Äidu Arulaga. Äidu nimi on ilmselt sama päritolu nimega, mida kandis Võnnu Poka mõis (sks Heidohof, 1582 Heitho). Seda nime on saksa keeles olnud lihtne samastada sõnaga Heide ’nõmm, palu’. Kõige usutavamalt pärineb Äidu nimi vanast isikunimest, mis kestis edasi talupoegade lisanimedena, nt Häide (Räp). Varajastes mainingutes näib sisalduvat kesksõna kuju *häitüvä. Isikunime aluseks võiks olla vanasaksa nimi Hait, Heit, Heite, Heito, Haito. Nt soome perekonnanime Heittola peetakse põhinevaks sellel, hiljemalt keskajal Soome jõudnud isikunimel. Vrd Poka2. – MF, ES
BHO: 29–30, 61, 109; EAA.1865.5.38:18, L 30; EAA.1865.2.51/1:8, L 7; KNAB; LGU: I, 202, 508; PA I: 79, 132; Rev 1624/27 DL: 112; Rev 1638 I: 90; Sukunimet 1992: 91–92