[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aabla [`aabla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹`Aab‿`lahte› Kuu – külad Harju maakonnas Kuusalu vallas: Kiiu- ja Kolga-Aabla (Kolga mõis), 1517 Habbelach (Kiiu mõisa rannaküla), 1535 Habel (Kiiu mõisas), 1538 Habela (Kiiu mõisas), 1586 Habelach, Habell (Kiiu ja Kolga mõisas), 1699 Habbla Bÿÿ.  A2
● Kiiu mõisal on olnud lahustükk Juminda poolsaare lääneosas, ülejäänud poolsaar kuulus Kolga mõisale. Piiriks oli Aablaht. Aabla küla on seetõttu jagatud kaheks, põhja pool Kiiu-Aabla, lõuna pool Kolga-Aabla. Varasemal ajal on mõlemat nimetatud lihtsalt Aablaks, XVIII saj lõpul saksa keeles ka Gross Habila ’suur Aabla’ (Kiiu-Aabla) ja Klein Habila ’väike Aabla’ (Kolga-Aabla). Samal sajandil on Kiiu rannakülad läinud Kolga mõisale. 1977–1997 olid kaks küla ametlikult ühendatud Aabla nime alla. Külanimi pärineb lahe nimest, mida arvab P. Johansenile toetudes ka L. Kettunen. Nimi on algselt olnud h-alguline, algusosa on puunimetus haab. Vrd Kiiu-Aabla, Kolga-Aabla. – MJ
Bfl: I, 849; EO: 333; Johansen 1951: 160–161; KNAB; Rev 1586: 97; Stuart 1699; Tarvel 1983: 60–61; Vilbaste 1956: 134

Allika2 ‹-le›, rahvakeeles `Perss‿allika, kirjakeeles varem ka Pirsallika ~ Pirsuallika Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1517 Pirsenallick, 1586 Pirschalligk, 1699 Pirhasallika.  C3
● Vana küla, mille on nimi olnud Pirssallika. Kuna i-d on hääldatud e-na, mis on murretes ja kohanimedes tavaline, on Perssallika nime hakatud tõlgendama kui Perseallikat. Rahvasuu ütleb, et külanimi pärineb kõrval olevast allikast, millesse on sant perseli kukkunud. See on rahvaetümoloogiline tõlgendus, kuid halvakõlalisuse tõttu on küla 1920. a-tel nimetatud Allika külaks. Tegelikult on pirss : pirsu (ka perss : persu) linnunimetus, ametlikult piilpart. Sama päritolu on HJn Pirsu (Pirso) küla nimi (1241 Pirsø, ↑Lilli¹). L. Kettunen üritab nimes näha vana kuju *Piirsoo, kuid toob märkustes ka Wiedemanni sõnaraamatus esineva linnunimetuse. Ta osutab J. Mägiste arvamusele, et pirs, pirts võiks olla tähenduslikult seotud sõnaga pirts : pirtsu, pirtsakas ’tujukas’. V. Prausti arvamus, et allikas oli varem loodusliku surve all ja vett pritsis kõrgele üles (pirsuma ’pritsima’), pole põhjendatud. Vrd Kiiu, Lilli1. – MJ
Bfl: I, 849; EKMS: II, 631; EO: 226–227, 340–341; Joh LCD: 550; KN; LCD; MS; Praust 2012: 39; Rev 1586: 97; Stuart 1699; Vilbaste 1949: 323; Vilbaste 1956: 158–159; VMS: II, 214; Wd

Andineeme [andi‿neeme] ‹-le› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Loo mõis), 1823 Antineme, 1871 Antinöm (talu), 1913 Andinömme (küla).  C3
● Kuusalu nooremaid külasid, külas on ka samanimeline talu. Algselt on olnud hajatalud. Andineeme tuli külanimena kasutusele XX saj alguses. Oma nime on saanud ilmselt neeme järgi, mida on omakorda nimetatud sealse elaniku järgi Antineemeks: Anti + neem. Kirikukirjades on 1839 ja 1846 sealseid talusid nimetatud Neemekopli külaks. Külas oli sellenimeline talu, mis jaotati hiljem kaheks, Neeme ja Kopli taluks. – MJ
KN; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 58; Vilbaste 1956: 113, 156, 552

Aru1 ‹-sse›, kohalikus pruugis Aru‿küla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), u 1690 Arroperre, 1844 Arro (talu), u 1866 Арокюля (küla).  C3
● 1977–1997 oli Kosu küla osa. Kohanimekartoteegi teatel on küla saanud oma nime kõige suurema ja vanema talu järgi, mida kutsuti rohkem Arupereks. Tundub, et tegemist on pisikülaga, mida u 1690 on nimetatud Arupereks, kus on olnud kaks talu. Kohalikus kasutuses on Arupere nimi säilinud. Nimes sisaldub sõna aru ’kõrgem, kuivem maa’. Balti kohaleksikon (BHO) peab küll varasemaiks kirjapanekuiks 1290 Arweculle ja 1291 Arrenküll, kuid see pole kindel. 1291 on mainitud Aruküla üksinda, 1290 on ta Kolga kloostrivendadele kuulunud külade reas: Kuusalu, Kahala, Kalamäe, Aruküla, Juminda, Uuri jt. Vrd Aruküla1. – MJ
Bfl: I, 25; BHO: 29;  EAA.1.2.C-I-1; EMS: I, 451; KN; LUB: III, 537; Schmidt 1844; Vene TK 126; Vilbaste 1956: 113

Eru laht, kirjakeeles varem ka Mungalaht Hlj, Kad, Kuu – laht Harju ja Lääne-Viru maakonna piiril, 1796 Münke wiek, 1844 Munkewieck, 1871 Moonke Wiek.  B2
● Laht Pärispea ja Käsmu poolsaare vahel. Eru laheks kutsutud lahe lõunarannikul oleva Eru küla järgi. Vrd Hara1, Eru. – MK
Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871

Haapse [`haapse] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Oapse Kuu – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Valkla mõis), 1541 Mathias Hapsa (isikunimi), 1563 Hapse Jöns (isikunimi), 1637 Habse Mart, 1693 Haba Sahr, 1798 Hapse, 1923 Haapse.  B3
● XVI ja XVII saj on Haapse kuulunud Valklaveski maade hulka. Viimane rajati 1521, kui suurest Valkla külast eraldati 3 adramaad, asutati vesiveski ja läänistati see eraldi. Seal olid juba varem olnud talud. Veski juurde kuulusid ka kolm üksjalga ja üks vabatalupoeg, kes tõenäoliselt elasid Haapse ja ehk ka hilisema Kullamäe küla alal. 1622 ostis Valklaveski maad Jacob de la Gardie ja seega läks see Kiiu mõisa alla. Kindlasti on Haapsel olnud paar talu XVII saj lõpul. Veel XVIII saj keskel oli siin kolm Habaste hajatalu, kuid sajandi lõpust alates hakkas talude arv kasvama, lisandus vabadikke. 1881 läks Haapse koos Kullamäega üle Valkla mõisale. Külanimi näib algselt olevat *Haavasaar ~ *Haabsaar. Hiljem on nimi läinud haabne-tüüpi , mis on omastavas haabse. – MJ
BHO: 94;  EAA.1.2.C-I-6; EAA kinnistud; EO: 111; EVK; Johansen 1951: 162; Mellin; Vilbaste 1949: 292; Vilbaste 1956: 114–115, 163, 186–187, 212–213

Haavakannu [haava‿kannu] ‹-`kandu›, kohalikus pruugis ka Aava‿kanna ~ Oava‿kannu Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kodasoo mõis), ? 1517 Havakand, u 1694 Hawa Kant, ? 1769 Hawakand (suurtalu).  B3
● Algne üksiktalu on hiljem olnud kõrts (Aavakanna korts). Oli 1920.–1940. a-tel kirjas külana, hiljem arvati Kodasoo alla; taastati 1997. Nimes on puunimetus haab + kand ’känd’. Haavakannu nimi esines ka Rummu mõisa alal praeguse Saunja küla Haavamäe talu varasema nimena (1693 Haffwa Kant), osa varasemaid kirjapanekuid võib käia selle kohta. – MJ
 EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-I-10; EVK; KN; KNAB; Vilbaste 1949: 293; Vilbaste 1956: 115

Hara1 ‹`Harga›, kohalikus pruugis Ara Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1630–1631 Harra (pere), 1637 Harra (küla), 1699 Haraholme, 1798 Hara (saar ja küla).  A2
● Hara on kõrge saar Hara lahes Hara küla kohal asuva kitsa, aga sügava väina, Hara salme taga. Rannaküla on saanud oma nime saarelt. Külas on hiljem olnud sadam. P. Johansen viitab rootsi murdesõnale har ehk hara ’rannaäärne kalju või madal’. Hara küla osad on Haagi (1687 Haaki Heik) ja Lohja, mida on varem omaette küladeks peetud. Hara lahe nimi on harva olnud ka Papilaht (sks Papenwiek), ilmselt viitena Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri aegadele. Vrd Hara2. – MJ
BHO: 102, 429; Johansen 1930b: 6; Johansen 1951: 160; Stuart 1699; Tarvel 1983: 63–64; Vilbaste 1956: 240

Hirvli [`hirvli] ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Irmari, 1455 Hermel, 1467 Hirmell, 1798 Hirmela, 1844 Hirmli.  A3
● Taani hindamisraamatus 1241 on märgitud kuuluvaks Ojamaa kloostrivendadele Kolgas. Kuid juba 1259 ei olnud see kloostri maade hulgas, vaid P. Johanseni arvates vahetatud Vohnja vastu, mille omanik oli Saxo, kellele kuulus ka Kiiu küla. 1455 on Hirvli koos *Kõndjärve või *Kõnnujärve (Kendegerwe) külaga läänistatud Kiiule. G. Vilbaste arvates võiks see paar korda Hirvliga koos mainitud nimi, mida on peetud ka Koitjärveks, olla samahästi Kõrveveski (1517 Korbe, ↑Pillapalu). Hirvli omanikud on XVI saj sinna Hirvlist lõunasse rajanud mõisa. L. Kettuneni arvates võib Hirvli nimi pärineda vanast läänemeresoome isikunimest *Irmari (millest on tulnud ka sm Ilmari nimi); häälikute m ~ v vaheldus on kohanimedes sage. – MJ
BHO: 117; EO: 104; Joh LCD: 389; LCD: 47r; Mellin; Schmidt 1871; Vilbaste 1956: 117–118, 147, 214

Härmakosu [härma‿kosu] ‹-le› Kuu – küla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1586 Hermakoszeck ~ Hermokosck (kaks talu), 1689 Hermakosko (küla), 1699 Hermakosko, 1725–1726 Hermakosso Jahn (hajatalu), 1798 Hermakosse, 1923 Härmakoosu (küla).  C4
● Kõrvemaa hajatalude alale jääv küla, 1977–1998 oli Vikipalu osa. Külas on samanimeline talu ning rahvapärimuse järgi on selle kõige vanema ja suurema talu järgi nimetatud kogu küla. XVI ja XVIII saj on Härmakosut taluks nimetatud. Kuna lähedal asuv Kosu küla on vanem (Härmakosu puudub 1379. a allikas, kus leidub Kosu), on võimalik, et tegemist on Kosust (ka algselt hajatalu) välja kasvanud taluga, mille asutas Härma-nimeline mees (Härm ‹ Hermann). 1923. a Härmakoosu näib olevat juhuvariant, kuid on võrreldav Kooskora nime algusosaga. Vrd Kosu, Kooskora. – MJ
BHO: 68;  EAA.1.2.C-III-31; EVK; KN; Mellin; Rev 1586: 92; Rev 1725/26 Ha: 349; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 118–120; ÜAN

Ilmastalu [ilmas‿talu] ‹-`tallu ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1811 Ilmaste Arro Tönno (vabadik), 1823 Ilmastallo.  C3
● 1977–1997 oli Kosu küla osa. G. Vilbaste andmeil tekkis Ilmastalu vabadikukohana Kiiu mõisale kuuluvas metsas vastu Kolga mõisa maid kõrgemale arukärkale. P. Ariste väitel on nimekuju varem olnud Ilmaste aro, Vilbaste arvates pärineb vabadikukoha nimi kärka, osalt ka lähedal olevate Kahala küla heinamaade nimest. L. Kettunen arvab, et nimi on Ilmastelu ‹ Ilmaste elu (talu?), O. Sandraku ja U. Kirtsi meelest on külanimi algselt olnud Lihukõrve. Viimast nime on siiski kandnud talu Kuusalu kirikuvallas, 1782 on mainitud vabadikku Lihokörbe Tönno; talu on praegugi olemas. – MJ
Ariste 1940: 61; EAA.1864.2.VI-29:234, L 231p; EO: 110; Sandrak, Kirtsi 2013: 6; Vilbaste 1956: 122, 756

Juminda ‹-le›, kohalikus pruugis ka Jumida ‹-lle› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1290 Iumentake, 1357 Jumentaken, 1425 Jwmentacken, 1637 Jumida, 1699 Jummitta, XVII saj lõpus Ummita Capel och By, 1798 Iumida.  C1
● Nimi on algselt liitnimi, mis koosneb osadest jumi : jume + taga. Varasemates variantides on säilinud veel omastava käände lõpp -n. Hiljem on see kadunud, kuid esineb praegu uuesti ametlikus nimekujus. Nime algusosa on tõlgendatud mitmeti. P. Wieselgreni arvates on tegemist maastikuterminiga (‹ jõmm, jumm ’tihe, tugev tükk’), G. Vilbaste oletusel võiks külast lõunas varem olla olnud suurem järv nimega Jumi. L. Kettunen seob nime sõnadega jumi ’judin, võbin, värin’ ja jume (näol) ning arvab, et tegu on mütoloogilise värvinguga sõnaga, mis on ühenduses jumal-tüvega või sm tüvega jummi ’kurat’. P. Johansen on sellele lisanud, et palju laevu on sealkandis karile sattunud. – MJ, PP
Bfl: I, 25;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 13–14, 21, 326; LUB: VII, 283; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 57–58; Vilbaste 1956: 123–125; Wieselgren 1951: 271–272

Kaberla ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Kaperla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kodasoo mõis), 1241 Gabriel, 1287 Kabriel, 1507 Kabergel, 1541 Kabberla.  B3
● 1287 kinkis kuningas külast neli adramaad Tallinna Mihkli naistsistertslaste kloostrile. XVI saj algul oli omanikuks juba Anija ja Kodasoo mõisnik Herman Soye. U 1375 aset leidnud püha Brigitta imeteo kirjelduses, millega taheti põhjendada kloostri rajamist Eestisse XV saj algul, on nimetatud castrum Cabris ~ Cabbris. See on kindlasti liialdus (castrum ’kindlus, linnus’) ja tähistab siiski pigem Kaberla kui P. Johanseni pakutud Kaberneeme küla, mis ilmus külana allikatesse XVI saj. Kaberlale kuulusid küll ilmselt kalastuskohad rannikul. Nimes peitub vana metskitse tähistav sõna kaber (murdepäraselt kaper) või kabris. L. Kettunen peab algkuju *Kapris kõrval võimalikuks kuju *Kaprihela (*Kaprijala?), mis pole siiski usutav. Pigem kajastavad -gel jt sõna küla (*Kaberküla). Esmaste kirjapanekute Gabriel on kristlik isikunimi ja P. Wieselgren on leidnud sellele paralleeli Soomest, kuid ilmselt on see kirjapanijate rahvaetümoloogiline tõlgendus, mis on põhjendatav sellega, et ka Kaber on nimes olnud isikunimi, nagu on la-lõpuliste külanimede algusosa kogu läänemeresoome alal. Seega on tegemist olnud muistsele suguvõsale nimega Kaber kuulunud külaga ja kalastuspaikadega lähedal asunud neemel. Külas eristatakse kaht osa: Altküla Narva maantee ääres ja Tagaküla ehk Ubari samanimelise kalda läheduses. Vrd Kaberneeme. – MJ
BHO: 160; Collijn 1926: 134;  EAA.1.2.C-II-39; EE: IV, 254; EO: 72; Joh LCD: 337; Johansen 1951: 162–164; KN; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 125–126; Wieselgren 1951: 257–258

Kaberneeme [kaber‿neeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis ka Kaber‿`nieme ~ Kaperneme Kuu – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kodasoo mõis), 1537 Kapperyene, 1541 Kappernimes, 1633 Kabbernehm, u 1690 Nemeotza, 1694 Nehme; sks Kabbernömme.  B2
● Algselt Kaberla küla juurde kuulunud rannaküla Kaberneeme poolsaare idaosas. XVII saj lõpul kuulus osa külast Kaberlale, st Kodasoo mõisale, osa Anija mõisale. Põhjasõja ajal jäi küla tühjaks ja kuulus al 1732 Kääniku mõisale, kuni läks 1739 jälle Kodasoole. Nimes peitub ilmselt sama kaber (kaper), mis Kaberla nimes. Kuigi sellegi külanime kirjapanekutes on segunenud neem ja nõmm nagu muude seda tüüpi kohanimede puhul, asub küla selgelt poolsaarel ehk neemel (Kaberneem ehk Neemeots) ja on ilmselt saanud sellelt oma nime. Rootsi aja lõpu kaartidel on küla nimetatudki üksnes Neemeks või Neemeotsaks. Vrd Leppneeme. – MJ
BHO: 160;  EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-II-39; EE: IV, 255; EO: 72; Joh LCD: 337; Johansen 1951: 162–164, 539; Jõelähtme 2010: 143; KKI MT: 354 ‹ EMH 2106, 2107; KN; Lepik 2002–2003: 18; Mellin; Vilbaste 1956: 126–127

Kahala1 ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Kaial, 1259 Kaele, 1290 Kaile, 1637 Kahall, u 1694 Kahela (küla ja järv).  A3
● XIII saj algul kuulus Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele. Koht on olnud suure tee ääres. 1893 mainitud Kolga mõisa Kahala (koos Luubaga) kõrvalmõis asus vana postijaama kohal. Küla asub samanimelisest järvest lõunas. Järve kohta on arvukalt muistendeid, et ta on tulnud oma praegusele asukohale mujalt. L. Kettunen võrdleb nime sõnaga kaha ’väike käsivõrk, jääkuhi’. Kui külanimi tuleneb järvenimest, siis tõlgendus sobib, muidu võib lähteks olla ka la-liitega isikunimi, mis la-lõpulistes nimedes ongi tavaline. E. Tarvel võrdleb nime XIII–XVI saj dokumentides esinevate isikunimedega Kage, Caye, Cayo jt. Kahala järve kagukaldal on Kalamäe, mida on munkadele kuuluvana mainitud samuti 1241 (Kalameki). Nime järelosa oli XVIII saj-ks ilmselt lühenenud, sest 1725–1726 oli külas Kallama Pern. Kalamäe küla mõisastati ja tehti karjamõisaks (sks Kallamäggi, ka Kallamäe) ajavahemikus 1811–1837. 1920. a-tel jagati karjamõisa maad uuesti taludeks, kuid küla ei taastatud, talud arvati Kahala küla alla. Vrd Kahala3. – MJ
Bfl: I, 11, 25; BHO: 165; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26;  EAA.1.2.C-I-1; Eesti järved 1968: 86; EO: 73; Joh LCD: 242, 393–394, 396; LCD: 47r; LUB: I, 340, 537; Rev 1725/26 Ha: 368; Tarvel 1983: 20–21, 89–90; Vilbaste 1956: 128, 130

Kalme1 ‹-le› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1839 Kalme weski, u 1900 Кальме (küla).  A3
● 1977–2000 oli Kõnnu küla osa. 1694 on Kalme küla kohal olnud *Mägipere (Meggi Perre), kus elas Kõnnu mõisa linakangur. Kalme veskit on teiste külade reas nimetatud 1839 Kuusalu koguduse personaalraamatus. Taludest, mis hiljem külasse kuulusid, on XVIII saj ja XIX saj algul mõned suuremad Kimbalu küla all, teised on Kõnnu mõisa vabadikutalud. XIX saj algupoolel on mainitud Kalme kõrtsi, veskit ja talu. Rahva mälestuses on külana tekkinud alles siis, kui Kõnnu mõis hakkas kohti müüma. Oma nime saanud külas leiduvate vanade kalmude järgi. – MJ
EAA.1216.1.271:86, lk 159; KN: Vilbaste; KNAB; Tarvel 1983: 94; Vilbaste 1956: 131

Kasispea [kasis‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis Kasispa Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1580. a-tel Casispe By, 1637 Kaßkißpee, 1699 Kasipaby, 1798 Kassispa.  B2
● Kasispea küla esineb ajalooallikates 1580. a-tel (enne 1587), kui seal oli kolm peret, sh Lasse Merten. Kasispea on pää-lõpuline nimi, mille algusosa on olnud puunimetuse kask mitmuslik vorm, nagu on näha ka esimesest kirjapanekust. Sama etümoloogia annab L. Kettunen, kuid pakub ka välja seost nimega *Kassine : *Kassise (nagu Kassisaba, nii ka Kassipää), pidades seda siiski pigem rahvaetümoloogiaks. Kasispea rannal kasvas kaski just neemenuki kohal. Osis pea tähendab otsa, tippu, lõppu ja tähistab kohanimedes väheliigendatud rannajoonest veidi (sujuvalt) etteulatuvat neemekest, kusjuures neem-sõna tähistab teravat kaugele merre ulatuvat maanina. Küla jaguneb kolmeks otsaks: Karuots lõunas, Peebuots põhjas ja Pügalaots ehk Pügala või Pügalaküla läänes (külast kaugemal asuvad metsapered). Mõnikord esineb ka Idapooltots. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 2–3, 206–207; KN; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 66–67, 83–85; Vilbaste 1956: 111, 131–132

Kemba ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kemba‿küla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1592 Kempe Andresz (isikunimi), 1694 Kempa (talu), Kiempa Hans (isikunimi), 1699 Kiemba, 1798 Kemba (karjamõis).  B3
● XVIII saj lõpul võttis Kõnnu mõis Kemba hajatalu endale karjamõisaks. Pärast mõisate jagamist 1920 asutati Kemba lähedale mõisamaadele mitu talu. Alguses Kõnnu asunduse osa, sai Kemba 1930. a-teks omaette külaks. Külas on Kemba talu, mille kohal olnud rahvajutu järgi vana Kemba mõisa viinaköök; küla saanud nime mõisa järgi. Nime tähendus on ebaselge, algselt esineb see isikunimes. Küla maa-alale jääb endine Tõldjõe kõrts (1694 Tellijöggi krogarn Jörgen, 1725–1726 hajatalu Toljöggi Hans, 1798 Toljöggi). Kembaga on 1977 liidetud ↑Uurita küla. Vrd Kõmmusselja. – MJ
 EAA.1.2.C-I-7; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); Essen, Johansen 1939: 1808, 294; KN; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 374; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 132

Kiiu ‹`Kiidu› Kuu – alevik Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kida, 1241 Kithæ, 1290, 1418 Kida (mõis ja küla), 1699 Kijenshof, 1794 Kiokülla. ⇒C3
● 1241 on küla omanik olnud mõjukas Saxo, kelle suguvõsale on see jäänud XIII saj lõpuni. Et küla suuruseks on 30 adramaad, arvab P. Johansen, et see on tähendanud laiemat maa-ala koos naabruses asuvate *Sääreküla (1517 Serenkulle, hilisema Kiiu küla), ↑Mäepea ja Pirssallika (↑Allika⁵) külaga. 1586 on *Sääreküla (Serenküll) kohta lisatud, et seda kutsutakse rohkem Kiiu (Kida) külaks. 1418 on Kiiu ja Kolga mõisa vahel sõlmitud kokkulepe Kiiu kalastusõiguses Pärispeal (Pernespe). Kiiu mõisa alla on varem kuulunud Juminda poolsaare lääneosa, ülejäänud poolsaar kuulus Kolga alla. Kiiu mõisa maale moodustati 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Kiiu külaga; asunduse ida- ja kagupoolset osa on rahvas kutsunud Salukülaks. 2005 sai Kiiu alevikuks. Johansen ja ka L. Kettunen näevad külanimes isikunime (sm Kiia). O. Sandraku ja U. Kirtsi arvates tuleneb nimi sõnast kiit : kiidu ‹ kiitma, kuid nad toovad seletuseks ka Wiedemanni mainitud naisenime Ki(i)do ja E. Rajandi teate, et see on nii mehe- kui ka naisenimi (võib-olla kujul Kiit). Vrd siiski Kiidjärve ja Kiiajärv (rabajärv HJn Aruaru külas). Vrd Kiia. – MJ
Bfl: I, 25, 849; BHO: 224; EO: 93; Joh LCD: 254, 434–435; LCD: 46v; Saks 1974: 53; Sandrak, Kirtsi 2013: 7–9; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 153–154

Kiiu-Aabla [kiiu-`aabla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-`Aab‿`lahte› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1517 Habbelach, 1535 Habel zu Kida, 1538 Habela zum Hofe Kidy, 1637 Kyo-Abell, 1798 Kioabla, 1844 Kiohabla, 1871 Kioabla.  C2
● 1977–1997 oli Aabla küla osa. Kiiu mõisa alla on kuni XVIII saj lõpuni Juminda poolsaare lääneosas kuulunud kolm küla: Tammistu, Leesi ja pool Aablast. Ülejäänud Juminda poolsaar kuulus Kolga alla, nendevaheliseks piiriks oli Aablaht, millest põhja pool oli Kiiu-Aabla, lõuna pool Kolga-Aabla. Kiiu-Aabla oli neist tõenäoliselt vanem ja ka suurem. Rahvapärimuse järgi on Põhjasõja järel katk hävitanud enamiku inimestest ja siis on tulnud siia inimesi Soomest ja Venemaalt. Seetõttu on küla nimetatud ka Venekülaks. Vrd Aabla, Kolga-Aabla. – MJ
BHO: 227–228;  EAA.1.2.C-I-5; EVK; Joh LCD: 254; Johansen 1951: 160–161; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 60–61; Vilbaste 1956: 134–135

Kimbalu [`kimbalu] ‹-sse› Kuu – paik (küla) Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1683 Kimpallo Volmer (isikunimi), 1687 Kimpallo, Kimpall Jürrj, 1694 Kimbala Bÿÿ, 1699 Kimbala bÿÿ.  B2
● Rahvapärimuse järgi liitnud Kõnnu mõis 1833 küla maad oma maade külge ja küla kohale asutatud mõisa moonameeste maja. Tegelikult on juba 1805. a kaardil märkus: Kimbalu küla, nüüd abimõis. Karjamõis eksisteeris siiski vaid nimeliselt. Teomeeste külaks jäi ta kuni mõisamaade riigistamiseni, siis asutati küla põldudele jälle asundustalud. Loeti algul Kõnnu asunduse osaks, 1930. a-tel moodustati eraldi küla. 1977 liideti Kõnnu külaga. Mõnevõrra erandlikult ei taastatud Kimbalu küla 1997 koos teistega ja praegu moodustab ta lahustüki, mida eraldavad Kõnnu põhiosast Kalme ja Murksi küla. Nimi võib olla liitnimi, järelosaga -palu, kuid nime algusosa jääb ebaselgeks. – MJ
 EAA.1.2.C-I-7; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); KN; KNAB; Stuart 1699; Tarvel 1983: 44, 94–95; Vilbaste 1956: 135–136

Kodasoo [koda‿`soo] ‹-sse›, kohalikus pruugis Kodasu ‹-sse› ~ Kodase, kirjakeeles ka Kodasuu Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kotzum, 1477 Kottesem (küla), 1485 Kottasem (mõis), 1561 Koddessam, 1732 Koddasu mois.  B3
● Pärast Kodasoo mõisa teket küla kadus. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus mõisa ümbrusest ja lõunapoolsest osast, mis 1977 nimetati külaks. Varaste kirjapanekute järgi tundub, et nimi on olnud *Kodasema, nagu neid Eestis teisigi on. Vrd Kodasema1, Kodasema2, Kodesmaa. – MJ
Bfl: I, 318; BHO: 176, 260; Johansen 1951: 163; Joh LCD: 337; KNAB; Vilbaste 1956: 136, 681

Koipsi [`koipsi] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Koipse ‹-sse› Kuu – küla ja saar Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Kodasoo mõis), 1770 Kobo, 1798 Koibse, 1823 Koipse Klaus.  B2
● Saar jääb Kaberneeme Neemeotsast vaevalt paar kilomeetrit põhja poole, teda eraldab mandrist üsna sügav Koipsi salm. Saar on kuulunud alati Kodasoo mõisa maade hulka Kuusalu khk-s, kuid oli vahepeal Kääniku mõisa all Jõelähtme khk-s (↑Ruu). Saar asustati XVIII saj lõpul, kui sinna asus elama Soomest tulnud vaba talupoeg, keda mainitakse Kuusalu kiriku personaalraamatus 1823 Kaberneeme küla vabadikuna. Koipsi oli külade nimekirjas XX saj algupoolel, kuid pärast 1940. a-id kadus sealt; taastati 1997. Nime päritolu on ebaselge. Wiedemann on andnud saare rööpnimeks Kaupsesaar. – MJ
KNAB; Mellin; Vilbaste 1949: 121; Vilbaste 1956: 136–137, 235–236; Wieselgren 1951: 261, 263; Wd

Koitjärve [`koit‿järve] ‹-le›, kohalikus pruugis `Käidra ~ `Käidre ~ `Käidruma Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Koitjerw, 1518 Coyttyerffe, 1586 Kautjerve (talu), 1592 Koeitiarw (*Köitjärv), 1594 Keyte Jerue, 1653 Koitjerw, 1840 Koitjerwe, Keidra, 1900 Кейкерве.  A3
● Tallinna linnamõis 1733–1940. Algselt üksiktalu ja ilmselt nii suur, et juba 1592 on seda nimetatud mõisakeseks (Gütchen). „Eesti mõisate“ andmeil rajati mõis siiski XVII saj II poolel. 1703–1733 kuulus Maardu mõisale. Siis ostis selle oksjonilt Tallinna linn, kes paigutas sinna oma metsavahi. Enamasti oli mõis rendil. Viimane linna metsavaht oli 1903–1943 kirjanik Tammsaare vend Jüri Hansen. Talusid oli mõisal ainult mõni. Aegviidu sõjaväepolügooni rajamisel 1952 mõisasüda ja talud lammutati ning asustus lakkas. Nimi taastati 1997, kuid praegune Koitjärve asub põhja pool Soodla jõge, samas kui ajalooline Koitjärve asus jõest lõunas Anija valla Pillapalu küla maa-alal. Mõis on saanud nime järvenimest. Käidra nime lõpuosa -ra peab L. Kettunen lühenenuks sõnast -järve. Nime algusosa üleskirjutustes on erinevaid täishäälikuid, tähendus ebaselge. J. Kents on venekeelse verstakaardi kujule (Кейкерве) toetudes pidanud nime algkujuks *Käikõrve või *Keikerve, millest on ekslikult tagasi tuletatud -järve, nagu on tehtud Aukõrvest Augjärve ja Aukjärve. Koitjärve puhul ei toeta seda siiski rahvapärane kasutus ega varased kirjapanekud. Praeguse Koitjärve maa-alale jääb Koonukõrve küla (Amb, 1379 Konocorbi), mis kaotati Koitjärvega samal ajal. – MJ
Bfl: II, 129, 145, 667; BHO: 243–244; EM: 62; EO: 168; Kents 1947: 15; KNAB; Koitjärve 2008: 5; Mellin; Rev 1586: 97; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:20; Vilbaste 1956: 211

Kolga1 ‹`Kolka› Kuu – alevik Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kolk, 1241 in Holki, Pøtræth alio nomine, 1371 Kolke, 1586 Kolcka (mõis).  A3
● Esmamainimisel tähistab ala (kolk, kolgas tähendab kõrvalist maakohta), kuid sel alal on olnud ka teine nimi Pøtræth. Viimast tuleks küllap lugeda *Põdratu, milles liide -tu väljendab millegi rohkust. Ala kuulus siis Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri tsistertslastest munkadele, kes rajasid sinna oma mõisa. Mõis jäi kloostrile kuni 1519, kui sellest sai Taani enklaav ordu maade sees. Pärast Liivi sõda läänistas Rootsi kuningas mõisa Pontus de la Gardiele, kelle pojatütre abiellumise kaudu Stenbockiga läks mõis Stenbockide valdusse lühikeste vaheaegadega kuni maareformini. Kolga mõis moodustas koos Kõnnu, Kiiu ja Loo mõisaga fideikomissi. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati Kolga külaks, al 2005 on Kolga alevik. Kolga mõisakoha nimi XV ja XVI saj vahetusel on olnud muu: 1488 Purckell, u 1500 Purkull või Purkel. Kolga nimi tuli mõisa kohta käibele hiljemalt 1519 (Kolke), enne seda, 1371–1418, oli kasutusel arvatavasti piirkonna nimena. P. Johansen oletab, et kusagil Kolga lähedal paiknes *Kullava (1241 Kullawa, 1290 Culluas), mida on viimati mainitud veel 1637 (Kullamegi). Nimi Kullawa esines 1637. a talupoegade loetelus Kolga ja Uuri küla vahel. G. Vilbaste arvates võis see olla hilisema Kahala postijaama kohal. Nimi pole siiski ilmselt mägi-lõpuline ja sisaldab E. Tarveli arvates *Kulta-tüvelist isikunime. Vrd Kolgaküla, Mustametsa1, Purku. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26; Joh LCD: 368–370, 457, 784; KNAB; LCD: 47r; Tarvel 1983: 21–22, 41; Vilbaste 1956: 141–143, 197–204

Kolga-Aabla [kolga-`aabla] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹-`Aab‿`lahte› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1586 Habell, 1798 Kolgaabla, 1844 Kolgahabla, 1871 Kolgaabla.  A2
● 1977–1997 oli Aabla küla osa. Kuni XVIII saj lõpuni on Kiiu mõisa alla kuulunud Juminda poolsaare loodeosa, sh põhjapoolne osa Aablast. Ülejäänud Juminda poolsaar kuulus Kolga alla, kahe Aabla vaheliseks piiriks oli Aablaht. Kolga-Aabla küla on allikates mainitud vähem ja hiljem kui Kiiu-Aablat. Mõnikord on Kolga-Aablas külaosadena eristatud Altküla ja Kadaguotsa. Vrd Aabla, Kiiu-Aabla. – MJ
Joh LCD: 254; Johansen 1951: 161; Mellin; Schmidt 1844; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 60–61; Vilbaste 1956: 161

Kolgaküla [kolga‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1290 Kolco, 1547 dorp Kulck, 1592 Kolkekulle, 1637 Kolck, 1699 Kolck Bÿÿ.  B2
● Taani hindamisraamatus 1241 mainitud Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele kuuluv in Holki tähistas ilmselt territooriumi, kolk ja kolgas tähendab kõrvalist maanurka. Esimeses läänikirjas 1259 kloostrile kuuluvate külade hulgast Kolga puudus, esines aga järgmises 1290. Kolga küla ja sellest 7 km edelas olnud Kolga mõis olid sama nimega pikka aega. Kõnnu mõisa eraldamisega Kolgast XVII saj sattus küla ka teise mõisa piirkonda ja valda. 1977 otsustati nimesid eristada sel moel, et Kolga mõisa kohal olnud Kolga asundus nimetati Kolga külaks (praegu alevik), siinne küla aga Kolgakülaks. Viimast varianti esines ka 1930. a-te lõpul, kui esimest korda üritati asundusi küladeks muuta. Kolgakülaga on 1977 liidetud ↑Suurekõrve küla. Vrd Kolga1. – MJ
Bfl: I, 11, 25; BHO: 245–246; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 25; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); Essen, Johansen 1939: 292; Joh LCD: 368–370; LUB: I, 340, 537; Stuart 1699; Tarvel 1983: 91–92; Vilbaste 1956: 139–140, 174

Koljunukk [`kolju‿`nukk], kohalikus pruugis `Kolju‿nuga ~ `Kolju‿nenä ‹-le› Kuu – neem Harju maakonnas Kuusalu vallas Virve külas.  A2
● Merre tungiv neem küla põhjaosas. Sõna kolju tähendab merre eenduvat teravat kaljuserva. – MJ
KN; KNAB; Vilbaste 1956: 688

Kosu ‹`Kosku› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1379 Cosko, 1798 Kosso.  C3
● Hajatalude alale jääv küla, mida XIV saj on nimetatud kolme adramaaga külaks. Pärimuse järgi olevat küla asemel vanasti olnud mõisataoline suur talu, mille peremees kinkinud Kuusalu kirikule kella. Selle talu järgi saanud küla nime. Talu on võinud saada nime lähedal voolava Kosu oja järgi. Hilisemal ajal külas enam Kosu talu pole nimetatud, kuid Lõpe talu põllul on muistne matusepaik Naerismägi, mille juures olevat olnud suur kivi. Vrd Kooskora. – MJ
BHO: 260; Johansen 1932: 24; KN; Mellin; Vilbaste 1956: 140–141

Kotka1 [`kotka] ‹-le› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1687 Kotkowetzki (jahuveski), 1694 Kotkas quarn (veski), 1699 Kotka quarn, 1923 Kotka (veski).  B2
● Algselt on olnud tegemist Kotka veskiga, mis on arvatud Loksa küla alla. Teda on loetletud Kõnnu mõisa hajatalude seas, kuid arvatud ka Kolgaküla talude hulka. 1977 nimetati senine Loksa küla Kotka külaks, kuid Loksa küla taastati oma tuumosas 2000, Kotka nimega jäi kunagise pioneerilaagri ümbrus. Veski nimi võib pärineda linnunimetusest, tõenäolisemalt siiski linnunimetusest lähtunud isikunimest. Vrd Loksa1. – MJ
 EAA.1.2.C-II-37; ENE: IV, 161; ENE-EE: V, 101; KN; KNAB; Stuart 1699; Vilbaste 1956: 141; ÜAN

Kullamäe1 [kulla‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Kullamä Kuu – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Valkla mõis), 1782 Kullama Jaan, u 1900 Кулламя (küla).  B3
● Ahelküla mererannal Haapse ja Salmistu küla vahel, 1977–1997 oli Haapse osa. XVIII saj lõpul ja edasi kõigis revisjonides kuni 1858. a-ni esines Valklaveski maade hulgas Kullamäe vabadikukoht. XIX saj algupoolel oli Haapse talude hulgas kolm Kullamäe nimega peremeest, sajandi lõpupoolel muutus Kullamäe külaks. Nimi on liitnimi: kuld + mägi, on võimalik, et koha nimi pärineb mäenimest. – MJ
BHO: 268; EAA.1864.2.IV-1:281, L 270; KN; KNAB; Vilbaste 1956: 141

Kupu ‹-le› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1772 Kuppe, 1798 Kuppo (küla ja kõrts), 1923 Kupu.  C3
● 1977–1997 oli Sõitme osa. O. Sandraku ja U. Kirtsi järgi olid Kupu eelkäijaks Maidu karjamõis ja Sõitme lõunapoolsed talud. Küla on hüütud küll Kupuks, kuid kirikukirjades oli ta Eest-Sõitme (vastukaaluks Loo mõiaa Sõitme külale, mis oli Taga-Sõitme). Külas oli kolm suuremat talu, ülejäänud olid popsikohad. Kupu nime olevat küla saanud mehe järgi, keda kutsuti Kuppari Mikuks, üldse olevat külas elanud mitmeid kupulaskjaid. Vrd Sõitme. – MJ
BHO: 272; EVK; Mellin; Sandrak, Kirtsi 2013: 6; Schmid 1772; Schmidt 1844; Vilbaste 1956: 143; ÜAN

Kursi2 ‹`Kurssi› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1798 Kursi (küla).  C3
● 1977–1997 oli Kosu küla osa. Rahvajutu järgi olevat nimi tulnud mõisate kruntimise ajast, kui krundid külaks mõõdeti. Küla sai lühike, kuigi külad on muidu loomu poolest sageli pikad. Maamõõtja panigi talle saksa keeles nimeks Kurz (sks kurz ’lühike’). Kohalikud hakkasid küla kutsuma Kursiks. Tegelikult on nimi vanem, algselt on see olnud Hirvli küla vabadikukoht. Küla teke võib küll olla seotud talumaade kruntimisega. Vrd Kursi1. – MJ
KN; KNAB; Mellin; Vilbaste 1956: 143–144

Kuusalu1 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse› Kuu – alevik Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kuusalu kirikumõis).  C3
● Kuusalu alevik hakkas kujunema XIX saj kiriku ümber, laienes 1920. a-tel kiriku maadele ja kasvas jõudsalt 1950.–1970. a-tel. P. Johanseni arvates rajati kirik juba 1220. Kuusalu kirikumõisale kuulus kolm talu juba XVII saj lõpust alates. Kirikumõisa hajataludest moodustus 1920. a-te maareformiga Kuusalu asundus (vahel ühe talu järgi nimetatud ka Lihukõrveks; 1782 Lihokörbe), mis liideti alevikuga 1977. Vrd Kuusalu3. – MJ
BHO: 278; Joh LCD: 211; Vilbaste 1956: 144

Kuusalu2 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse› Kuu – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Kusal, 1241 Kusala, 1517 Kosszel.
● Kiriku on ehitanud ja seega kihelkonnale aluse pannud Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri mungad P. Johanseni arvates 1220, kes rajasid siia oma abikloostri. XIII saj kuulus Kuusalu kirikukihelkond veel *Rebala ehk *Räpälä muinaskihelkonda (Repel kylagund), hiljem oli Harjumaa kihelkond. Vrd Kuusalu3. – MJ
BHO: 277–278; Joh LCD: 183, 211, 784–785; LCD: 46v

Kuusalu3 [`kuusalu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Kuus‿salu ‹-salu ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1241 Kusala, 1290 Kusele, 1418 Kusal, 1693 Kuhsall, 1732 Kusallo.  C3
● Kuusalu küla oli 1977–1997 Kuusalu aleviku osa, seejärel taastati iseseisva külana. 1290 oli Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri valdus. Küla kuulus Kolga mõisale kuni XVII saj alguseni. Siis viis Jacob de la Gardie, kes a-st 1614 oli ka Kiiu mõisa omanik, küla Kiiu alla. P. Wieselgren võtab kokku nime varasemad etümoloogiad, neist vanim on H. R. Pauckeri oma, kelle järgi pärineb nimi Gudswalli kloostri rajatud kiriku nimest. Tema järel näeb A. Saareste Kuusalu nimes Skandinaavia laenu nimest Gudsval. P. Johansen arvab, et Kuusalu võiks olla kuus alut, st kuus allikat kiriku juures olevas soos, võrreldes seda Perila 1872. a mõisakaardil oleva nimega Kuus allo soo. Ta lisab võimaluse, et Kuusalu pärineb nimest Kuusemägi. P. Wieselgren ei usu kummagi seletust paikapidavaks, ta ise peab koos P. Aristega loomulikuks tõlgendust Kuussalu sõnast kuus ’kuusk’. Sellega on raske mitte nõustuda, kinnituseks on ka kohalik hääldus. Sama etümoloogiat toetab L. Kettunen, kes lisab, et kiriku lähedal on Salumägi. Ta peab kahekordset s-i nimes tavaliseks kahekordistuseks (nagu Külasilma › Külassilma). Selleks pole siiski vajadust, sest siin moodustub ühend liitnime eri osadest. – MJ
BHO: 278;  EAA.1.2.C-I-3; EO: 111–112; Joh LCD: 459–460; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 144–146; Wieselgren 1951: 257

Kõnnu1 ‹`Kõndu›, kohalikus pruugis ka Konnu ‹`Kondu› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Könda, 1290 Kundis, 1637 Kondo, 1699 Kondo (mõis).  B3
● XIII saj oli Ojamaa kloostri munkade käes, hiljem Kolga mõisa osa. Kõnnu karjamõis tekkis enne 1637. a. XVII saj lõpus sai iseseisvaks mõisaks. Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, al 1977 küla. Nimes peitub sõna kõnd : kõnnu, L. Kettunen osutab soome vastavale sõnale kontu. Kõnnuga on 1977 liidetud ↑Kimbalu ja Soosilla (1938). Vrd Kõnnu3, Kõnnu4. – MJ
Bfl: I, 25; BHO: 249; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 25; EO: 22, 155, 211; ERA.14.2.713 (Kõnnu vallavalitsuse kiri 30. XII 1938 nr 28/442); KNAB; Stuart 1699

Külmaallika [külma‿allika] ‹-le› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1693 Küllma Hallicka, Küllma Hallikas, 1834 Külma-Allika, 1850 Külmaalliko, 1936 Külmaalliku.  C3
● XVII saj lõpu kaartidel on märgitud kolme mõisa (Anija, Kiiu ja Rummu) piiritähisena, kus on näha ka allikas. Koht on ilmselt saanud nime allika järgi. Külana, kus oli ainult mõni talu, esines alles XIX saj II poolel. 1834 ja 1850 on tähistanud Kiiu mõisa vabadikku; sajandi lõpul oli Külmaallikal kolm talu. Oli nimekirjas veel 1930. a-tel, hiljem kadus; taastati 1997. – MJ
 EAA.1.2.C-I-8;  EAA.1.2.C-I-10; EVK; KNAB; Vilbaste 1956: 147–148, 729

Leesi1 ‹-le›, kohalikus pruugis `Liesi Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1517 Leisy, 1586 Lesy, 1637 Lessi, 1693 Lesze Bÿÿ, 1699 Lesibÿÿ.  C1
● Kuulus varem lahustükina koos Tammistu ja Kiiu-Aablaga Kiiu mõisale. XVIII saj lõpul, kui krahvidele Stenbockidele kuulusid mõlemad mõisad, läks Kolga mõisa alla. P. Wieselgreni järgi peitub nimes sõna leesk : leese ’liivamadalik’. Selline tähendus on ka Wiedemanni sõnaraamatus (paralleelvorm lees). Küla jaguneb kolmeks otsaks: Liivaots ehk Liivaniots (lõunaosa), Suuguots (keskel Suugu talu ümber) ja Ternemäeots (põhjaosa). Mõned eristavad Leesil ka Rasiotsa ja Sebaotsa. – MJ
Bfl: I, 847; BHO: 297; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 29;  EAA.1.2.C-I-5; Johansen 1951: 160; Rev 1586: 96–97; Stuart 1699; Tarvel 1983: 61–62; Vilbaste 1956: 148–149; Wd; Wieselgren 1951: 268–270

Liiapeksi [liia‿peksi] ‹-`peksi›, kohalikus pruugis ka Liia‿päksi Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1844 Liabs (talu), 1871 Liapse (talu), u 1900 Ліапекси (küla).  A3
● Küla talud on XIX saj algusest alates kuulunud Vahastu ja ka Sigula küla alla, omaette külaks kujunes XIX saj lõpus. Kohanime algusosa vasteks on pakutud isikunimi Elias : Elia. Nimi on küll siinkandis olnud populaarne, kuid kasutusel kujul Liias : Liiakse, mistõttu pole see etümoloogia kindel. Nime järelosa on pääks : pääksi ’soosaar, võhmas’. ¤ Selle küla rahvas olnud saand mõisa ajal liiga pal´lu peksa, sellepärast on küla nimi. (1949) – MJ
KN: 1949; KNAB; Schmidt 1844; Schmidt 1871; SK I: 318; SK II: 110; Tarvel 1983: 95; Vilbaste 1956: 149

Loksa1 ‹-le›, kohalikus pruugis ka ‹-lle›, rahvakeeles ka Aasu‿küla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1630–1631 Lox Peter (Kolga vabatalupoeg), 1637 Locksa Peter (Kolga mõisa talupoeg), 1687 Loxa (Kõnnu mõisa kolm kaluritalu), 1694, 1699 Loxa Byy, 1798 Loksa (küla ja kabel).  B2
● Küla asub Valgejõe suudme lähedal, mis oli oluline kudema tulnud lõhe ja silmu püügikoht. Hiljem on püügiõigus olnud ainult Kalamäe (Kalame) talul, mis jäi tellisetehase ümber tekkinud alevi keskele. Hiljemalt XVII saj on küla kõrval kabel, mida on Kuusalu kirikukroonika andmetel parandatud 1629. Vältimaks segiminekut Loksa alevi, praeguse linnaga, nimetati Loksa küla 1977 ↑Kotka külaks; 2000 Loksa küla põhiosas taastati, lõunapoolne ots jäi edasi Kotka nime alla. Loksa nimes peitub sõna loks : loksu ’madal, vesine koht, soo’. Algul on nime ka vastavalt käänatud (omastav Lokso), kuid hiljem on see teisenenud Loksa kujule. Vrd Kotka1, Loksa3. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EMS: V, 22, 362; EVK; KN; KNAB; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 64; Vilbaste 1956: 150–151

Malusi saared, kohalikus pruugis ka Malus‿saared Kuu – saared Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1798 Gr. Malus, Kl. Malus, 1855 Malos, Malö (rts).  B1
● Kolmest saarest koosnev ahelik Kolga lahes: Väike-Malusi (ka Põhja-Malusi, koh Veike-Malusi, rahvak ka Väikemaa või Vähemaa), Vahekari (sõltuvalt veeseisust ka Vahekarid) ja Suur-Malusi (Lõuna-Malusi, rahvak ka Suurmaa). Saarte ümbrus oli hea kalastuspaik, seetõttu asusid seal väiksed kalastusonnid. Peamiselt kasutasid saari Pudisoo ja Kolga-Aabla kalurid. Suur-Malusil oli 1820–1865 kõrts. Saarte kaudu käis soola- ja viljavedu, samuti piirituse salakaubavedu. Nime on peetud rootsipäraseks, sidudes selle rootsi murdesõnaga mal ’jäme klibu ja väikekivid mererannas’ (P. Wieselgren) või ’leetseljak, liivaseljak’ (P. Johansen). L. Kettunen oletab arengut perekonnanimest *Malluste › Maluste : Malusi (nagu Rohusi ehk Rohusaar). L. Vaba peab võimalikuks aluseks balti laensõna mala ’liivane mererand’. Vrd Malla. – MJ, PP
Alasti maailm 2002: 13, 15, 93–94; Ariste 1940: [34]; EO: 203, 337–338; Johansen 1951: 162; KN; Mellin; Russwurm 1855: I, 156; Vaba 2015: 62–63; Wieselgren 1951: 258–259; Õun 2008: 13–14

Mohni [mohni, kohalikus pruugis ka `mohni] ‹`Mohni› Kuu – saar Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1503 Moneser, 1540 Eckholm, 1566 Eickholm, 1798 Ekholm, Mohni Saar; sks Eckholm.  B1
● 1286. a ürikut, kus esineb nimi Monasar, peetakse võltsituks, sest see on välja antud olematu kuninga nimel. Tallinna Mihkli tsistertslaste nunnakloostri ürikud on kõik enamasti võltsingud. Saar ei kuulunud seega neile, vaid Ojamaa kloostri munkadele Kolgas. Hiljem, juba XVII saj lõpul, on saar olnud Kõnnu mõisa maade hulgas. Saar jaguneb kaheks osaks, Länspääks ja Idapääks, viimases on XIX saj olnud talu, milles asunud ka kõrts. P. Wieselgren väidab, et nimi tähendab mungasaart, sest munk on eesti keeles moonak(as). Arvamus on ekslik, sest sõna tähendab mõisatöölist. Etümoloogia jääb seega ebaselgeks, kuid tähelepanu väärib, et ka Muhu saare saksakeelne nimi on Mohn. – MJ
Bfl: I, 631; BHO: 58; EMSK; Johansen 1951: 152–153; Mellin; Tarvel 1983: 26–28; Vilbaste 1956: 242–243; Wieselgren 1951: 283

Murksi [`murksi] ‹`Murksi› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1798 Murksa (talu), 1871 Murksi (talud).  B2
● 1977–1997 oli Kõnnu küla osa. Algselt hajatalu (Murckse), mis esines juba XVIII saj lõpul Kõnnu mõisas Parksi ja Aru talude vahel. Loetud ka pisikülaks, pärast 1920. a-te maareformi mõisamaade jaotamisel sai talusid juurde ja eraldati 1930. a-teks Kõnnu asundusest omaette külaks. Murksi talu on küla vanim, kuid 1920.–1930. a-tel on pank selle väiksemateks kohtadeks jaganud. – MJ
EVK; KN; KNAB; Mellin; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 94; Vilbaste 1956: 105, 153, 504

Mustametsa1 [musta‿metsa] ‹-`metsa› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis).  A3
● XVII saj lõpul oli praeguse Mustametsa küla kohal kaks talu, XIX saj algul aga üks Mustametsa talu, mis loeti Vahastu külge. Kui XVIII saj II poolel asutati osa Vahastu küla (sh Luuba talu) asemele Luuba karjamõis (esmamaining 1765), anti mõnele perele võimalus ehitada elamu Mustametsa talu lähedale liivikule. Küla tekkis mõisatööliste (tiumeeste) elamutest XIX saj II poolel, küla rajamise aastaks peetakse G. Troska andmetel 1866. a. Kalamäe küla asemele samanimelise karjamõisa rajamisel asustati osa elanikke Mustametsa. Pärast 1920. a-te maareformi rajati juurde asundustalusid. Rahva seas olevat hüütud ka Kolu külaks, Laastukülaks, Mustkülaks ja Saunikute külaks. Mustametsa põhjaosas on Luuba, nimetatud endise karjamõisa (sks Annenhof) järgi, mis omakorda on saanud nime hajatalult. 1637 on *Kullava (Kullawa) küla all nimetatud talupoegi Pulck Jürg ja Lupaa Jürg; E. Tarveli järgi viidi need talud Vahastu külla. Pulga asundustalu jääb samuti Mustametsa põhjaossa. Vrd Kolga1, Vahastu1. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26; EVK; KNAB; Tarvel 1983: 93; Vilbaste 1956: 152–153

Muuksi [`muuksi] ‹`Muuksi› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Loo mõis), 1290 Munkenkulle, 1637 Mukis, u 1690 Mukast, 1699 Mukast Byy, 1725–1726 Muksi.  C2
● Nime esmamaining näitab selgelt, et algne nimi oli *Mungaküla, muuk on murdeline kuju. Hiljem näib nimes olevat järelliide, kas -stu või -si. P. Johanseni järel arvab seda ka L. Kettunen, kes annab nime lähtekujuks *Muukasi-. G. Vilbaste peab munkade asumise tõendiks kloostri majade aset Lepiku talu maal. E. Tarvel viitab talle, kuid peab kloostri aset siin rahvapärimuseks. Muuksi osad on olnud Liivaküla ehk Liivaots põhjas ja nüüdseks hääbunud endine popsiküla Vainuküla ehk Kassisaba kagus. – MJ
Bfl: I, 25; BHO: 372;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26; EO: 200, 337; EVK; Joh LCD: 785; Rev 1725/26 Ha: 368; Stuart 1699; Tarvel 1983: 91; Vilbaste 1956: 153–154, 1050

Mäepea [`mäe‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis `Mää‿`pia Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1517 Mehenphe, 1586 Mehempe, 1637 Meepeel (alalütlev).  C3
● Mäepea on liitnimi: mäe + pää (pea). L. Kettuneni järgi peaks kohalik hääldus olema Mäebe, seega on -pää lühenenud kujuks -be või -pe, kuid kohanimekartoteegi andmed seda ei kinnita. Mäepea küla külge arvatakse ka Kurblu (1693 Kurcküll) Allika (Pirssallika) külast tuleva oja suubumiskoha lähedal. Vrd Kiiu. – MJ
Bfl: I, 849;  EAA.1.2.C-I-4; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 28; EO: 6; KN; Rev 1586: 96; Tarvel 1983: 83–84; Vilbaste 1956: 154–155

Mähuste järv, kohalikus pruugis ka `Mäuste järv Kuu – järv Harju maakonnas Kuusalu vallas Koitjärve külas, 1694 Mehuste sioo (järv), 1935 Mäoste.  A3
● Kaunis suur ja sügav metsajärv, mille läänekallas on kõrge Mähuste mägi, ümbruskonnas mets. Mägi, mis on Kuusalu khk kõrgeim punkt, laskub peaaegu järvepinnani, mujal on kaldad madalad. Mähuste metsa olevat läinud pärisorjuse eest põgenejad, ponnikud, kes elanud koobastes. Pärispea poolsaare üht tippu (ja külaosa) kutsutakse Mähü otsaks, kasutatakse ka sisseütlevat Mähkü. Mõlemas nimes peitub sõna mähk : mähu, kuid kas tegemist on variandiga sõnast mähk : mäha ~ mähi ’puu koorealune’ või millegi muuga, jääb ebaselgeks. L. Kettunen võrdleb Mähustet soome nimega Mähönen. Jumindalt on kirja pandud mähkülane ebaselge tähendusega ’kõikteadja?’. Võimalik, et ongi tegemist isikunimega. – MJ
 EAA.1.2.C-II-40; Eesti TK 50; EKSS; EO: 216; KN; Vilbaste 1956: 257; Vilbaste 1967: 427

Nõmmeveski [nõmme‿`ves´ki] ‹-le› Kad, Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis, Loobu mõis).  B2
● Veskikohta nimetati XVII saj Vanaveskiks (quarn Wanna Weskil) ja arvati Vanaküla alla. 1712 on mainitud Kõnnu hajatalude hulgas Wanna Külla Möll, mille E. Tarvel on oletamisi samastanud Nõmmeveskiga. 1739 on Vanaküla all mainitud juba talupoega Nöm̄e Weski Mick. Mellinil 1796 Nömme, märgitud on kaks veskit. A-st 2000 ametlik küla, varem Joaveski osa. – MK
EAA.3.1.147:95, L 89p; Mellin; Tarvel 1983: 92

Parksi [`parksi] ‹`Parksi› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), u 1694 Barkus (hajatalu), 1694 Barckus Wenne Claus (nahaparkal), 1798 Porkseja (talu), 1844 Parksi (talu), u 1900 Паркси (küla).  B2
● 1977–1997 oli Vanaküla osa. Algselt oli see nahaparkali üksiktalu, mida loeti XVIII saj omaette hajataluks (1716 ja 1732 Pargiste) või ka Vanaküla külge. XIX saj keskel tekkis talu ümbruse metsadesse uusi talusid, sajandi lõpul liideti külaga 15 talu, sealhulgas ↑Murksi ja Pikametsa. Küla on saanud oma nime arvatavasti venelasest nahaparkali talu järgi. – MJ
 EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-I-7; EVK; KNAB; Mellin; Schmidt 1844; Tarvel 1983: 92, 94; Vilbaste 1956: 156–157, 475

Pedaspea [pedas‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis Pedaspä ~ Pedaspe Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1586 Pedispee, 1637 Peedißpee Jürg (talupoeg Kolga-Aablas), 1687 Peddaßpäbÿ, 1798 Peddaspä.  A2
● Rannaküla, mille elanikke kohalikud ei pidanud siiski päris kalameesteks. Elanike pilkenimeks oli lähkritegijad, sest nad olid rahvapärimuse järgi läbi aegade osavad puusepad. 1687 on külas elanud neli talupoega lisanimega Puu (Pu). 1630–1631 on vana sepp Pedispeh Jurg elanud Kolga-Aabla külas. Küla on oma nime saanud neemelt ja pärineb puunimetusest pedajas, pedakas, millele liitub rannakülades tavaline -pää. Pedaspeal kasvavad tänini männid. Osis pea tähendab otsa, tippu, lõppu ja tähistab kohanimedes väheliigendatud rannajoonest veidi (sujuvalt) etteulatuvat neemekest. Vrd Pedaspää. – MJ
BHO: 439; EAA.1.2.940:33, L 24p; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 2–3, 6; Johansen 1951: 161; KN; Mellin; Tarvel 1983: 59–60, 83–85; Vilbaste 1956: 157

Pedassaar [pedas‿`saar], kohalikus pruugis ka Pedas‿`soar Kuu – saar Harju maakonnas Kuusalu vallas, 1693 Pöddar Sahr, Pöddre Sahr, 1798, 1871 Peddasaar, 1923 Pedassaar.  C2
● Männimetsaga kaetud saar Kolga lahes. Kuulus Valkla mõisale, kuid läks 1880 vahetuskaubana Kiiu mõisale. XIX saj lõpupoolel oli idarannikul metsavahi talu. Nime algusosa on praegu sama mis ↑Pedaspea nimes, kuid esmamainimisel on tähenduseks *Põdrasaar. – MJ
BHO: 439; Mellin; Praust 2012: 83; Schmidt 1871; Vilbaste 1949: 321; Vilbaste 1956: 237; Wieselgren 1951: 260–261; ÜAN

Pillapalu [pilla‿palu] ‹-`pallu ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Anija vallas (Jägala mõis), 1686–1689 Pillapalla, 1693 Pillapall (pered), 1726 Pillapal Hans, Pillapal Casper, 1798 Pillopal (karjamõis).  A4
● Pillapalu asub vähese asustusega alal, kus on peamiselt metsad ja sood. Rootsi aja lõpul on siin olnud paar talu, mis on asunud Harjumaal, kuid Järvamaa piiril. XVII–XVIII saj vahetusel on Pillapalus olnud kaks Jägala mõisa üksiktalu. 1725.–1726. a revisjonis on need paigutatud Rebala küla alla. Ka Wrede järgi kuulus Pillapalu (Pillapallo) XVIII saj algul Jägala mõisale, kuigi asus Kuusalu khk-s metsas. E. Varepi kogutud pärimuse kohaselt olnud Pillapalu vanasti Ahula karjamõis ja kuulus alles hiljem Maardu ja Jägala mõisa alla. Nimi on liitnimi: Pilla + palu. Nime algusosa on tõenäoliselt muistne isikunimi. Pillapalu praegune küla hõlmab suurt maa-ala, millele jäävad mitmed vanad asulakohad. Kuusalu khk poolel on ↑Koitjärve vana mõisakoht, Kõrveveski (1517 Korbe, 1586 Korps, 1589 Corpusz, ↑Hirvli) ja Tõrrepõhja (1798 Terrepohja talu). Asustus oli varem suurelt jaolt metsavahitalud: Liigmäe ehk Liidmäe (Maardu mõisa metsavaht, siin oli ka Maardu noorhärra jahiloss), Poolvahe ja `Putka (Jägala metsavahid). Poolvahes oli lisaks Anija mõisa renditalu ja kunagi ammu Kassisaba kõrts. Putka oli saanud nime sellest, et maja oli väike, vaht seal ei elanudki, käis ainult varjus. Ambla khk poolel on Kaikvõhma (koh ka Kaikamäe; 1379 Kadikenwomes), Pruuna metsavahikoht, mis on Rootsi aja lõpul olnud kõrts (1693 Kaick Wohema Krog). Muud Ambla poole suuremad asulad on olnud Apuparra (koh Apupara, 1798 kõrts Appopar), Koolme (1379 Kolymus; 1798 Koolma), Leppsilla (u 1900 Лепсиля), Maanteeääre (1871 Maande), Nahe (1798 Nahhe), Pruunakõrve (1922 Pruuna-Kõrve), Rekka (1379 Reckenoya), Saukõrve (1871 Saukörw) ja Uuejärve (1798 kõrts Uusjerwe). 1379 läänistati siitkandist Lehtse mõisale Kaikvõhma, Rekka (asus Rekkaoja ääres), Kosenõmme (Cosgenomne, praegu Aegviidu põhjaosa), Koolma, Koonukõrve (Konocorbi) ja Laudisalu (Laydezalo), ka ↑Läpi. – MJ
EVK; Johansen 1932: 23; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 359; Schmidt 1871; Vilbaste 1949: 367; Wrede 2006: 49, 243

Pudisoo [pudi‿`soo] ‹-le›, kohalikus pruugis Pudisu Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), u 1690 Puddisu wehasu, 1699, 1798 Puddisu.  A2
● 1977–1997 oli Uuri küla osa. J. Tiidemanni järgi kujunes Pudisoo küla XVIII saj alguseks, kuid hingeloendites esinesid Pudisoo ja Sae hajataludena veel XIX saj I poolel. Sae asub küla tuumikust kaugel ja on põline veskikoht (jääb praegu Uuri küla piiresse). Rootsi aja lõpu kaartidel on Pudisoo igal juhul hajataludena olemas, Sae esines 1637 (Sage Jürg). G. Vilbaste järgi said siin elada vaid kalamehed, sest Pudisoo jõe suue on lõhede kudemiskoht. Nimi on tegelikult Pudisuu, st Pudi jõe suue, kus pudi tähendab väikest. E. Tarveli arvates on küllalt suur ja sügav Pudisoo jõgi saanud oma nime võrdluses Jägala, Loobu või Valgejõega, mis on temast suuremad. Nime on ehk algselt kandnud jõeke, mille suubumiskohal praegusesse Pudisoo jõkke on hajatalu XVII saj lõpu kaardi järgi asunud (praegusel põhikaardil Ohrpa oja). Pudisoo jõge (koh Pudisu jogi) kutsutakse ka Pärlijõeks jões leiduvate pärlikarpide järgi. Pudisoo külatänavat nimetatakse Kassisabaks. – MJ
BHO: 468;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; KN; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 59; Tiidemann 2010: 106, 110–111; Vilbaste 1956: 159–160

Purekkari [purek‿kari] ‹-le› Kuu – paik Harju maakonnas Kuusalu vallas, 1798, 1871 Purrikarri.  A1
● Eesti mandriosa põhjapoolseim tipp Pärispea poolsaare tipus. Nimi on liitnimi liigisõnaga kari. Algselt on ta olnudki kari, veel Mellini kaardil 1798 on ta saar. Nime algusosa seostab P. Wieselgren mh sõnaga purjekas. Võrrelda võiks ka tüvega puri(hammas) (‹ purema). – MJ, PP
Ariste 1940; Mellin; Schmidt 1871; Wd; Wieselgren 1951: 274

Põhja ‹-le›, kohalikus pruugis Põhja‿küla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), u 1900 Похя (küla).  C3
● 1977–1997 oli Allika küla osa. XIX saj asusid praeguse Põhja küla kohal Mäepea ja Pirsallika (↑Allika⁵) küla hajatalud ja vabadikud. Uusi talusid rajati vanade vahele peamiselt Kurblu oja kaldale. Külana kujunes välja XIX saj lõpuks. – MJ
KNAB; Vilbaste 1956: 160

Pärispea [päris‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis Pärispä ‹-lle›, kohalikus pruugis harva Pärnis‿`pää Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1259 Pernispe, 1290 Prenespe, 1418 Pernespe, 1798 Perrispe.  A1
● Kaluriküla samanimelisel poolsaarel. Algul on poolsaarel saanud kalastamise õiguse ka Kiiu mõis, mis tekitas tülisid Kolga tsistertslastega. 1418 on Kiiu mõis loovutanud Kolgale Pärispea (Pernespe) kinnise loomusekoha kasutamise ainuõiguse. P. Wieselgren peab vanu kirjapanekuid korrektseteks, mistõttu nime tuleb tõlgendada kui pärnaneeme. Sellega nõustub L. Kettunen, lisades nime arvatava algkuju *Pärnispää. Neemedel asuvad külad on Kuusalus sageli puunimetusest lähtuvad neeme tähistavad pää-lõpulised nimed. Osis pea tähendab otsa, tippu, lõppu ja tähistab kohanimedes väheliigendatud rannajoonest veidi (sujuvalt) etteulatuvat neemekest, kusjuures neem-sõna tähistab teravat kaugele merre ulatuvat maanina. Pärispea jaguneb kohalikus pruugis osadeks: Aleküla, Hauaneeme (Väikeküla) (loetud ka omaette külaks), Mähüots, Odakiviots, Oruküla, Piksiküla ja Päältküla (ka Suurküla ehk Keskküla). Küla piires on Eesti mandriosa põhjapoolseim tipp ↑Purekkari. Vrd Mähuste järv. – MJ
Bfl: I, 11, 129; BHO: 431; EO: 2; KN; LUB: I, 669; Mellin; Tarvel 1983: 56, 83–85; Vilbaste 1956: 161–162; Wieselgren 1951: 278

Rehatse ‹-le›, kohalikus pruugis ka Rihatse ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1517 Reotse, Redtste, 1586 Retze, 1798 Rehhats, 1844 Rehhatse.  C3
● 1977–1997 oli Kosu küla osa. Rehatse oli varem hajaasustuse alal asunud vabatalu. Hilisem küla (XIX saj II poolest) koosnes põhiliselt popsikohtadest, ainus suurem talu oli Rehatse. Küla ümbritseb Rehatse raba (turbaraba). Sõna rehatse tähendab murretes rehealust, rehepeksuruumi. – MJ
Bfl: I, 849; BHO: 493; EVK; Mellin; Rev 1586: 97; Schmidt 1844; Vilbaste 1949: 400; VMS: II, 318; Wd

Rohusi1 ‹-le ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Valkla mõis), 1805 Rohhose Jaan (isikunimi).  B2
● Arvati varem Haapse küla alla, kinnitati omaette külaks 1997. T. Peil oletab, et püsiasustus tekkis saarel XVIII saj lõpul ja piirdus XIX saj-ga. Esimesed asukad pärinenud Rammult. Vrd Rohusi2. – MJ
Alasti maailm 2002: 91–92; KNAB

Rohusi2 Kuu – saar Harju maakonnas Jõelähtme vallas, 1798 Rohosaar, 1805 Rohhose Jaan, 1814 Rohhosesaar.  B2
● Saar Kolga lahes, Umblu saarest põhja pool. Mellini järgi on saare nimi Rohusaar, kuid teised samaaegsed kirjapanekud seda ei kinnita. Sõnaga rohi : rohu nimes siiski tegemist on. Nimi võis olla liitega, sõnast rohune (saar). – MJ
Alasti maailm 2002: 73, 91; EO: 338; Mellin

Salmistu ‹-le ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1455 Zalmes, 1517 Salmiss, 1586 Sallmisz, XVII saj lõpul Sallmosz, 1839 Salmisto.  C3
● Nimes sisaldub sõna salm ’väin’, mille mitmuse vormile on lisatud liide -stu. Liide on vana, nagu ütleb ka L. Kettunen, kes arvab küll, et see võib sageli esineda -ste asemel. Et 1637 esineb Salmse Peep, võiks külanime arengut kujutada järgmiselt: Salmne : Salmse › elanikunimetus Salmised : Salmiste. Nimekuju Salmisto esinevat esimest korda kirikuraamatus 1839. Kuna stu-lõpulised külanimed on Kuusalus tavalised (vrd Tammistu, Vahastu, Viinistu), siis on selline areng kõikide nimede puhul kaheldav. Võib-olla peaks seda liidet käsitama hoopis kujuna -isto (-istu). – MJ
Bfl: I, 253, 849; BHO: 531;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.1216.1.271:110, lk 204; EO: 220–222; Joh LCD: 265; Rev 1586: 96–97; Wieselgren 1951: 260

Sigula ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Sicutol, 1259 Sicudal, 1290 Sicudale, 1405 Syckowal, 1507 Sigkull, 1576 Sigkola kulla, 1637 Sickull, u 1690 Siggul.  A3
● Kuulus XIII saj Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele, kelle omandiõigust Taani kuningad sel sajandil korduvalt ka kinnitasid. Kolga kloostrivendade maade hulka jäi Sigula kuni konvendi likvideerimiseni XVI saj, pärast seda oli Kolga mõisa valdus. XIII saj on küla olnud suur, 22 adramaad, hiljem jäänud väiksemaks; küla jäi suurtest teedest kõrvale. 1858. a revisjonis oli küla piirides lisaks 18 talule 53 vabadikku, kelle hulgas on hilisemate Vahastu, Liiapeksi ja Koopa küla talud. Sigula nime peab L. Kettunen pärinevaks sõna siga tuletisest *sigoi, mis võib olla ka isikunimi (*Sigoi › Sigo › Sigu). Ta võrdleb seda vepsa külanimega Sigoila (tegelikult Šigoil´) ning soome perekonnanimega Sikanen ja kohanimega Sikala. Vorme, nagu 1259 Sicudal, peab ta võimalikuks mitmuse alalütlevaks (*Sigadel). Kuid kolmesilbiline kuju esineb varasemates mainingutes korduvalt kuni XV saj-ni välja, ka näib teises silbis algne olevat u. Seega jääb etümoloogia ebaselgeks. Koopa nime all tuntakse Sigula küla idaosa Liiapeksi küla pool. Siia liivaseljandikule koondusid XIX saj Sigula vabadikud, nime sai küla(osa) arvukate kartulikoobaste järgi seljandikul. – MJ
Bfl: I, 11, 25;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 25; EO: 83; Joh LCD: 604; LCD: 47r; LUB: I, 340, 537; Vilbaste 1956: 140, 169–170

Soorinna [`soo‿rinna] ‹-le› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Loo mõis), 1922 Soorinna.  C3
● 1920. a-te maareformi käigus rajati Loo mõisa maadele uus küla, mis nimetati Soorinnaks, kuna küla asetseb vastu Kahala järve ümbritsevaid soid. 1977–1997 oli Andineeme küla osa. Et küla asub Loo mõisa südames, on seda 1920.–1930. a-tel kutsutud ka Loo asunduseks. Loo mõisa (1708 Lomois, 1732 Lo mois, sks Neuenhof) kohta on teateid a-st 1536 (Nyge Kolck ’uus Kolga’). Mõisa nimi tuleneb arvatavasti sellest, et mõisa ja Muuksi küla vahel paelaval asub laialdane lood, mida nimetatakse Looks (Esilood, Tagaloo). – MJ
BHO: 381; EM: 62; Joh LCD: 369; KNAB; Tarvel 1983: 42; Vilbaste 1956: 170, 207

Suru ‹`Surgu› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Surro, 1541 Surro (Kadrina khk-s), 1663 Suro (mõis), u 1694 Surro (mõis), 1792 ee Sur-pallo, 1798 Surro (mõis ja küla), 1923 Suru (asundus ja küla).  B3
● Algul on küla kuulunud Kadrina kihelkonda, mis on ka loomulik, sest asus Valgejõe idakaldal. 1795 oli Suru Kuusalu khk iseseisev mõis, kuid revisjonis on märgitud, et 1782 on Suru veel kuulunud Kadrina khk Kihlevere mõisa alla. Asunud kahe kihelkonna piiril, oli ilmselt osa tema maid juba varem olnud Kuusalu khk-s. Kuusalu kirik oli lähemal ja sinna oli parem väljapääs. Väljapääsutingimused on Surus alati olnud halvad, seepärast on kohalikud kutsunud küla ka Suru põrguks. Mõis, hilisem asundus, liideti 1920 külaga ja talud, mida oli juurde tulnud, jagati valla kirjades kolmeks: Suru asundus, Suru-Pikkoja põhjaosas ja Suru-Vahtriku kaguosas. Rahvasuus on Suru põhjaosa kutsutud Eeskülaks (Suru-Eeskülaks) ja metsadega eraldatud lõunapoolset osa Taganurgaks või ka Tagakülaks (Suru-Tagakülaks). Suru asustus likvideeriti 1953 Nõukogude sõjaväepolügooni rajamisel, kuid küla jäi edasi ametlikku nimekirja. – MJ
BHO: 569; Joh LCD: 176; KN; Mellin; Tarvel 1983: 36; Vilbaste 1956: 173–174, 215–216, 522, 523, 969; ÜAN

Suurekõrve [suure‿kõrve] ‹-`kõrbe ~ -sse›, kohalikus pruugis ‹`Suurde‿`kõrbe› Kuu – paik (küla) Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1834 Suurekorwe (Kõnnu Kolgaküla vabadik), 1871 Surekorw (talu), 1923 Suurekõrve.  A2
● Liideti 1977 Kolgakülaga. Külale pandi alus XIX saj I poolel. Esimene talu rajati Suurekõrve metsa Kolga Hara Suursoo ja Kõnnu Kuivoja soo vahelisele seljakule 1833. Rahvapärimuse järgi oli siia asunud Kõnnu Kimbalu küla kaotamise järel sealse Kadapiku talu peremees Mikk. XIX saj lõpul oli külas seitse talu, kuid 1938, kui küla liideti Kõnnu vallaga, ainult neli hajakülana. Küla on saanud nime metsa järgi, kuhu esimene talu rajati. – MJ
KN; KNAB; Schmidt 1871; Tarvel 1983: 94–95; Vilbaste 1956: 174; ÜAN

Suurpea [`suur‿`pea] ‹-le›, kohalikus pruugis `Suurba Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1637 Surepell (küla), 1687 Surpä, 1712 Surispä, 1782 Suhrpä, 1923 Suurba.  A1
● Nimi esineb talupoegade lisanimena varemgi: 1580. a-tel Viinistu külas Surepä Jaack ning Surepä ehk Lulle Jöran, Pärispea külas Surespä Hintt ja Hålgerdh. 1630–1631 on Viinistu ja Pärispea vahel kirja pandud Surpeh pere. Viimases mainitud mehenimed Hemmel Matz ja Kaya Mart esinevad äratuntavalt 1637. a vakuraamatus Suurpea küla all (Emma Matz, Kayä Matz). L. Kettunen arvab, et sellised nimed nagu Surpä näivad pärinevat isikunimest, kuid on ka võimalik, et külanimi tuleneb neeme nimest. Teine oletus on tõenäolisem. Nimi on liitnimi: suur + pää ’neem’. Kohalikus häälduses on liitnime iseloomu kaotanud, mistõttu pää on asendunud ba-ga. Nime algusosa on E. Tarveli järgi sõnast suur, sest lähedane neemenukk on tõesti suhteliselt lai. Vrd Pärispea. – MJ
BHO: 568; EO: 2; KN; Tarvel 1983: 64–65, 83–85; Vilbaste 1956: 174–175; ÜAN

Sõitme [`sõitme] ‹-le› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Loo mõis), 1693 Sotmeggi, Söttmeggi (Kiiu mõisas).  C3
● Küla on jagunenud kaheks, üks osa (Ees(t)-ehk Väike-Sõitme, ↑Kupu) on kuulunud Kiiu mõisa alla, teine osa (Taga- ehk Suur-Sõitme) Kolga mõisa alla. Praegune Sõitme on kunagine Taga-Sõitme. Hiljem on Kolga mõisa osa läinud sellest eraldunud Loo mõisa alla (↑Soorinna). 1637 Kolga mõisal veel Sõitme küla ei olnud, 1680. a-tel on Kolga mõisa all Soitma Loo jõest lääne pool, Kiiu mõisa Sotmeggi on hajaküla veidi lääne pool, mõlemad Narva maanteest põhjas. 1693. a Kiiu mõisa kaardil on kaheksast perest kaks olnud Kolga mõisa omad. Nimi on algselt mägi-lõpuline (Sõitmäe), nime algusosa jääb ebaselgeks. Loo mõisa XIX saj rajatud Maidu karjamõis asus samanimelise talu maadel. Vrd Kupu. – MJ
 EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-I-3; Tarvel 1983: 89; Vilbaste 1956: 175–177, 207

Tammistu2 ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1517 Tammes, 1539 Tammest, 1586 Tammes, 1637 Tammisto, 1693 Tammist Bÿÿ, 1699 Tammise, 1798 Tam̄isto.  C1
● 1977–1997 oli Leesi osa. Kuulus varem lahustükina koos Leesi ja Kiiu-Aabla külaga Kiiu mõisale, XVIII saj läks Kolga alla. Nime tänapäevane kuju on tähenduslikult ’tammemets’, kuid varasemad kirjapanekud viitavad sõnale tammine : tammise, mida L. Kettunen peab isikunimeks. Vrd Tammistu1. – MJ
Bfl: I, 849; BHO: 581; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 29;  EAA.1.2.C-I-5; EO: 2–3, 222; Johansen 1951: 160; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 61–62; Vilbaste 1956: 179; Wieselgren 1951: 270–271

Tapurla ‹-sse›, kohalikus pruugis `Tappurla ~ `Tappulla ~ Taburla ‹-`lahte›, kohalikus pruugis harva Taberla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1537 Tapper, 1586 Tabba, 1637 Tubberla, 1732 Taberla, 1798 Tapparla.  A1
● Küla asub poolsaarel, millest kagusse jääb Tapurlaht, loodesse Naskali laht (1690 Nasgalli). Rahvapärimuse järgi olid Põhjasõja järel kõik inimesed külas surnud katku, nende asemele olevat Soomest tulnud kolm meest, kelle nimedega senini talusid kutsutakse. Küla on saanud nime ilmselt loodusnime Tapurlaht järgi, mille ääres ta asub, laht omakorda E. Tarveli arvates isikunime järgi (Tappe, Tappete, Tapara, Tapari jt). Silma torkab külanime kohalike kujude kirevus. – MJ
BHO: 584; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; Johansen 1951: 160; KN; Mellin; Tarvel 1983: 62; Vilbaste 1956: 180

Tsitre [`tsitre] ‹`Tsitre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Tsitri ~ `Sitre Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1630–1631 Sitter Siby (Aabla külas), 1637 Zitter (Kolga mõisa kolm rannatalupoega), 1683 Zitter (ametimehed ja hajatalud), 1782 Zitter (karjamõis), 1798 Sitter, 1923 Tsitri.  C2
● 1977–1997 oli Muuksi küla osa. Kuigi 1637. a allikas on räägitud rannatalupoegadest, on hiljem külas elanud Kolga mõisa ametimehed ja küla alla on arvatud hajatalud, nt Vesilinnu (1693 Wessilindo Matz). 1765 rajati mõningail andmeil Tsitresse Loo mõisa karjamõis, kuid E. Tarvel seab selle kahtluse alla. XIX saj on see allikates üldiselt Kolga abimõis, keskseks elatusalaks käsitöö. Sajandi keskel rajati Kolga suvemõis. Esimest hakati kutsuma Tsitreks ehk Suur-Tsitreks (sks Groß-Zitter), teist Väike-Tsitreks (sks Klein-Zitter). Mõisate tekkimise aeg ja täpsem paiknemine jääbki veidi ebaselgeks. Kohalikud arvavad, et küla nimi tuleneb tsistertslastest, kuid küla on ilmselt hilisem kui XVI saj. Võib-olla on tegemist isikunimega. – MJ
BHO: 693; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 28; Mellin; Tarvel 1983: 43, 58–59; Vilbaste 1956: 180–182; Wieselgren 1951: 265; ÜAN

Turbuneeme [`turbu‿neeme] ‹-`neeme›, kohalikus pruugis `Turbu‿`nieme, kirjakeeles varem ka Turbaneeme Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1580. a-tel Casispä ~ Tuerpä Pep (Kasispea külas), 1630–1631 Turwa Pehp (Kasispea külas), 1637 Turba Pepe (Kasispea külas), 1694 Turbanem ~ Urbanem (neem), 1699 Turbo Nehm, 1732 Turboneme (küla), 1739 Turbonehm, 1770 Turbanem, 1797 Turbane, 1798 Turbonem, 1940 Turbinieme.  B1
● Nimi on esinenud Turbaneeme ja Turbuneeme kujul ning osa külaelanikke on korduvalt taotlenud esimese kuju ametlikuks muutmist. Turba-osis esineb esimestes kirjapanekutes XVII saj, aga Turbaneeme on ka olnud ametlik kuju XX saj valladokumentides. XVIII saj-st alates ilmneb allikais põhiliselt Turbuneeme kuju. Turbunieme on kohalik hääldus kohanimekartoteegi järgi, Viinistul tuntakse küla Turbiniemena. Esmamainingud on isikunimed Kasispea külast, kuid E. Tarveli järgi oli Turbuneeme XVII saj Viinistu küla osa. Ka kohaliku rahva arvates on küla hiljem asutatud kui Viinistu. 1694. a kaardi järgi oli juba nelja taluga küla (kaardikirjelduses Turbanem, kaardil endal ekslikult Urbanem), kuid Kasispea külas elas Turba (võib lugeda ka Turbæ) Madisz ja Viinistul Turbe Thomasz. Külanimi pärineb neeme nimest, millel ta suuremas osas asetsebki. Esimeste kirjapanekute järgi tundub, et see on algselt olnud pää-lõpuline, nagu on ümberkaudu muud neemenimed (Kasispea, Pärispea, Suurpea). Hiljem on sellele liitunud liigisõna neem. Täpsustamine on jätkunud tänini, neeme nimi on ka Turbunieme ots. Algse nimekuju hämardumisele on kaasa aidanud vokaalharmoonia reeglid, mille tõttu esimese silbi u on tinginud järelosa pää muutumise ba-ks (nagu Suurpää › Suurba). E. Tarveli arvates (suulised andmed) on nime algusosas kalanimetus turb : turva. Teise silbi u (või Viinistu i) võiks sel juhul viidata mitmuslikule tüvele sõnast turb. Turbuneeme külaosad on Ahjuots, Lõukaots ja Prassiots. – MJ
Ariste 1940; BHO: 609;  EAA.1.2.C-II-41; EAA.3.1.466:62, L 56p; EAA.3.1.473:98, L 92p; KN; KNAB; LUB: I, 340, 537; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 66; Vilbaste 1956: 182, 1016

Ulglaht [`ulg‿`laht], kohalikus pruugis `Ulk‿`laht Kuu – järv Harju maakonnas Kuusalu vallas, 1881 Ulklacht.  B1
● Väike madal rannajärv Viinistu külast läänes, mida nimetatakse ka laheks. Ta on ühenduses Hauaneeme merelahega madala ja kitsa kivise lohu, Ulgjuoma kaudu. Suurvee ja põhjatormide ajal on ühendatud merega, eriti suvel esineb selgekujulise järvena. Madalikku u 5 km kaugusel Juminda rannast, tähtsat kalapüügikohta, kutsutakse Ulgmadalaks ehk Ulkmatalaks, väikest neeme Pedassaare põhjarannas Ulkmise otsaks. Algusosa pärineb rannamurde sõnast `ulgu ’lage meri külast kaugemal, avameri’. – MJ
KN; Vilbaste 1956: 253, 1033; VMS: 602

Uuri ‹`Uuri› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1241 Ueri, 1259 Ugri, 1290 Ughri, 1547 Uhry, 1689 Uhre, 1798 Uri.  A3
● 1241 kuulus Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele. Kruntimisel XIX saj II poolel viidi pered laiali, sest küla keskus oli liiga tihe. Pärast 1886. a suurt tulekahju ehitati uued hooned väljamõõdetud kruntidele. Talud paiknesid enamasti hajali, lääneotsas oli tänavküla. L. Kettuneni järgi on nime kohta kaks tõlgendust, kas sõnast *veeri või P. Johanseni oma, kes peab Taani hindamisraamatu õigeks kujuks *Ucri. Kettunen näib temaga nõustuvat ja leiab, et *Ukri võiks olla isikunimi omastavas (*Ukri › Uuri nagu kakra › kaer). Ta võrdleb ka Uurita nimega, kuid arvab siiski, et need nimed tuleb lahus hoida. – MJ
 EAA.1.2.C-I-1; EO: 229, 285; Joh LCD: 662; LCD: 47r; Mellin; Tarvel 1983: 90–91; Vilbaste 1956: 183–184

Uurita ‹-le›, kohalikus pruugis ka Uuritaja Kuu – paik (küla) Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1694, 1699, 1798 Urrita (hajatalu), u 1900 Урита (küla).  A3
● Liideti 1977 Kembaga. Algselt hajatalu. Rahva jutu järgi saanud küla nime kõige vanema talu järgi, mille esimene omanik pidi hiljem talust loobuma. Külanimena ilmus kirikuraamatutesse XIX saj keskel, siis haaras küla ka osa Kembast, Koseselja talud ja Liiapeksi. Nimekuju Uuritaja eeldab, et külanimi tuleneb tegusõnast uuritama. Võimalik, et külanimi tähendab uuristajat. Küla alale jääb teine kunagine hajatalu Künakõrve (1694 Künakorb, 1699 Kinakorp), mis olevat oma nime saanud seal kasvanud jämedate puude (künapuude) järgi, neist õõnestati pesukünasid. Mõningail andmeil on metsa nimi olnud ka Künade kõrb. Kui suur mets maha võeti ja järele jäi ainult võsa, hakkas rahvas Künakõrve talu kutsuma Mollimetsaks. – MJ
BHO: 623;  EAA.1.2.C-I-7; EO: 229; KN; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 94; Vilbaste 1956: 184, 729

Vahastu1 ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1290 Wasth, 1637 Wahasto Jaan (vabatalupoeg), 1683 Wahast, u 1690 Wahast Byy, 1798 Wahasto (kõrts).  A3
● 1977–1997 oli Liiapeksi küla osa. XIII saj on küla kuulunud Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri munkadele. Pärast esmamainimist külanime allikaist enne XVII saj ei leia. A-ks 1637 olid Vahastusse üle viidud ka *Kullava küla talupojad. Samuti kaob küla allikaist uuesti ajavahemikus 1750–1782. Rahvapärimuse järgi on siis asutatud Luuba karjamõis (sks Annenhof) ning küla, mis asus Luuba väljal, on viidud mujale. Osa talusid sattus Hirvlisse, kus nad XIX saj jäid Kursi küla talude hulka, teised Mustametsa talude juurde. Mellini kaardil 1798 on Vahastu ainult kõrts (hilisem Männiku). XIX saj kujunes küla vabadiku- ja saunakohtadest uuesti. L. Kettuneni ja E. Tarveli arvates võib külanimi tuleneda sõnast vaha ’suur kivi’. Küla hüüti ka Vopska linnaks, nimi olevat tulnud sellest, et Kuusalu Vopska talu peremees Mart öelnud, et tema on selle linna kubernier. Vrd Mustametsa1. – MJ
BHO: 635;  EAA.1.2.C-I-1; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EO: 222; KN; Mellin; Tarvel 1983: 92–93; Vilbaste 1956: 184–185

Valgejõe [`valge‿`jõe] ‹-le› Kad, Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis, Loobu mõis), ? 1290 Witena (küla), 1689 Walgejoggi Jaak (talupoeg Kõnnu mõisa all), 1796 Walgejöggi (kõrts).  B3
● Külana nimekirjades al 1922. Nimi on pandud Valgejõe järgi, mille kaldal asub. Esmamainingut on seotud ka Vanakülaga. Vrd Vanaküla1. – MK
EAA.1.2.940:101, L 92p; KNAB; LUB: I, 537; Mellin

Valkla [`valkla] ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Wallküll, 1241 Uvalkal, u 1400 Walleküll, 1442 Walkul, 1563 Walkülla, 1732 Walkülla, 1840 Walkla.  B3
● XVI saj on siin olnud veski, mõisa rajas 1627 Hermann Wrangell, eraldades selle Kiiust. Samanimeline küla säilis mõisast 2,5 km kagus. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis liideti külaga 1977. Nimi on olnud küla-lõpuline ja lühenenud alles XIX saj-ks praegusele Valkla kujule. Võimalik, et nime algusosa on Valg-, st valge, kuid k võib pärineda ka sõnast küla, mis ei ole kokku sulanud eelmise k-ga. Sellisel juhul oleks nime algusosa Vall-, mille tähendus jääb ebaselgeks. – MJ
BHO: 646; Eisen 1924a: 72; Joh LCD: 642; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 186–188

Vanaküla1 [vana‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1630–1631 Wanaküla Jack, 1637 Wannaküll Jaack (Kolga mõisa vabatalupoeg), 1683 Wannakül (küla), 1699 WanaKÿla.  B3
● Pole päris selge, mille alusel on Vanaküla hakatud nii nimetama. G. Vilbaste on arvanud, et Vanaküla tekkis XVI saj sõdades hävitatud Valgejõe küla maadel XVII saj I poolel. E. Tarvel oletab, et kohale võidi viidata juba 1290 nimega Witena, mis tähendas Valgejõge. Kuna see asus vana küla maadel, hakati seda kutsuma Vanakülaks. Valgejõe silla lähedal olevat külaosa, mis praegu ulatub jõe mõlemale kaldale, loetakse omaette ↑Valgejõe külaks. – MJ
EAA.1.2.940:40, L 32; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; Stuart 1699; Tarvel 1983: 92; Vilbaste 1956: 189–190

Vihasoo [viha‿`soo] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Vihasu Kad, Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1586 Wehas (küla), 1630–1631 Wihaso, u 1900 Выхосоо (küla).  B2
● Palmse mõisa XV saj-st pärinevates võltsdokumentides esineb jõenimena Videnso. Jõesuus on 1586 nimetatud sadamat (Wehas), Kolga mõisa all ka küla. Küla tekkeajaks on E. Tarvel pakkunud XV–XVI saj. Külanime seletuseks on kaks võimalust. Muistsest isikunimest lähtumisel tuuakse võrdluseks Wiha, Vya, Wye, Vichty, Vychte. Jõenimest lähtudes võis nimi algselt olla *Võhasoo sõnast võhk, mis oleks sobinud võhkadesse kasvanud jõesuule. Sel juhul oleks pidanud õ asenduma i-ga. Nime järelosis on algselt võinud olla -suu, mis märkinuks jõesuud. L. Kettunen, kes tunneb nime kujul Vihasu, on eelistanud järelosise lähtumist sõnast soo. – MK
EO: 226; Tarvel 1983: 69–70

Viinistu ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Viinistü ‹-lle› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kõnnu mõis), 1372 Wynest vischer (kalur), 1542 Wintze (küla), 1587 Wijnies, 1590–1591 Winisto, 1694 Winist Pä Bÿÿ, 1699 Winist, 1798 Winisto.  B1
● E. Tarvel on 1372 Tallinna kalameeste hulgas mainitud nime kohta arvanud, et tõenäolisemalt on tegu isikunimega, mis Viinistuga ei tarvitse olla seotud. P. Ariste tõlgenduses tähendab nimi salaviinavedajate kohta (viini + kohaliide -stu). P. Wieselgreni arvates on aga küla nimi algselt olnud *Finnplatsen või *Finnby, st soomlaste koht või küla. Põhjenduseks toob ta rahvatraditsiooni, mille järgi on küla elanikud tulnud Soomest. Küla on 1686 olnud tühi, võimalik, et Soomest on tulnud siis uut asustust. Rahvapärimuse järgi asutanud küla kaks Suursaarest pärit soomlast, Heiki ja Aadu, kes kandnud valget särki ja pikki pükse. Heiki ehitanud maja põhja, Aadu lõuna poole, seetõttu hüütakse küla põhjapoolset otsa Heikiotsaks, lõunapoolset Aaduotsaks (Aadu naise järgi ka Sohviotsaks). Nende kahe vahele jäävat osa kutsutakse vahel Keskkülaks. – MJ
BHO: 649; KN; Mellin; Stuart 1699; Tarvel 1983: 65–66; Vilbaste 1956: 192–194; Wieselgren 1951: 282–283

Virve ‹-le› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kolga mõis), 1580. a-tel Wirwo Teffen (isikunimi), 1586 Wiruo, 1630–1631, 1637 Wirwell, 1683 Wirbell, 1732 Wierwe.  A2
● Rannaküla, mille kohta öeldakse, et Virve on selge kivikära (kära ’kobar, salk, hunnik’), kus silgukoormagagi on tegemist, et üle kivide ja kändude saada. XVII saj kirjapanekute järgi on võimalik, et tegemist on la-lõpulise nimega. Mõnedes XVII saj kirjapanekutes esineb b. Võimalik, et nimes on sõna virb : `virve ’puuoks, raag’, la-lõpulises nimes võiks see esineda isikunimena. Virve küla põhjapoolse väljaulatuva neeme nimi on ↑Koljunukk. – MJ
BHO: 678; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 27; EMS: IV, 931; Johansen 1951: 160; Tarvel 1983: 62–63; Vilbaste 1956: 194–195, 1076–1077; Vilbaste 1967: 931

Ämmaoja [ämma‿oja] Kuu – jõgi Harju maakonnas Kuusalu vallas.  A3
● Kolga jõe vasakpoolne lisajõgi, suubub Vahastu külas. Läheduses, veidi põhja pool, suubub Lohja järve Ämmoja, Tammistu külas on Ämmässoo. Soome Ämmä-nimesid uurinud K. Mallat on seal leidnud neid umbes poolteist tuhat, millest ligi 70% tähistab loodusobjekte, sageli vesiseid. Nimeobjektide hulgas on nii väga suuri kui ka väga väikesi. Nime algusosa ämm : ämma (sm ämmä : ämmän) tähistab soome ja teistes sugulaskeeltes vanaema või üldse vanemat naist, eesti keeles abikaasa ema. Liigisõnaga -oja on Mallat leidnud 31 soome nime, neist omastavalise täiendosaga (Ämmänoja) 30 ja nimetavalisega (Ämmäoja) ühe. Soome Ämmä-nimed moodustavad ka paare Äijä-nimedega, kus äijä tähendab vanaisa või vana meest. Vrd Äijärv. – MJ
KN; KNAB; Mallat 2007: 121–152, 165, 220–232.