[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aa ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Haakhof (mõis), Haküll (küla), 1241 Hazæ (küla), 1583 Haka.  A2
● Küla on kuulunud vähemalt a-st 1287 kuni 1426 Kärkna kloostri alla, siis oli Saksa ordu valdus ja hilisemal ajal oli Aa mõisa järgi. Aa mõis (1497 Hake) rajati vahemikus 1426–1497 arvatavasti Aa naaberküla, hilisema ↑Moldova ehk Muldova (1241 Muldillippæ) maadele. 1920. a-test Aa asundus, 1977. a-st küla. P. Johansen, kes on Taani hindamisraamatu (LCD) Hazæ samastanud Aaga, on nime võrrelnud soome kohanimega Hakala. M. J. Eisen on märkinud, et LCD nime on loetud ka Hacae ja nime algseks kujuks peab ta Haka. Eiseniga samal seisukohal on A. Künnap, kes on algse nimekujuna näinud (H)a(a)ka, LCD kuju olnuks ladina omastav. Nime lähtekohaks võiks olla (h)aga : (h)aa ’hagu, oks, kaerapööris, sõkal’, mis tuleb kohanimedes esile mujalgi Eestis. Aa idaosas oli varem Nehatu küla (1650 Nyhatt), mis esines eraldi külana veel XX saj alguses. Aa küla piires, mõisast u 2 km kagus, asub Alulinn, soosaar ja muistne linnusekoht, mida seostatakse ↑Alutaguse nimega. ¤ Aa küla olevat neli korda ümber paigutatud. Esimene asukoht oli Aa mõisast vähe kirde pool, mererannas, teine asupaik Voorepere küla kõrval Aa mäel, kolmas Nehatu külana umbes pool versta Aa mõisast ida pool (alale on jäänud veski). Nehatu küla talud lahutati umbes 60 aastat tagasi koost ja põletati Aa mõisa lubjaahjus ära. 35 aastat tagasi tabas moonameeste ja vabadikkude elukohti sama saatus, ainult elamud viidi neljandasse paika, Varjale üle. Siin on halekuulsa Aa küla riismed rahu leidnud. (1924) Vrd Nehatu. – MK
BHO: 92, 97, 378; Eisen 1920: 91; EMS: I (1),117, 118; Joh LCD: 352–353, 506; Künnap 2002: 95; Liiv 1924: 352

Ahtme [`ahtme] ‹`Ahtme ~ -sse› Jõh – Kohtla-Järve linnaosa (Jõhvi mõis), 1712 Achtmeh Jörry (talupoeg Puru külas), 1913 Ahtme, Ahtme Einti (talud Jõhvi mõisa all), 1919 Ahme.  B3
● Ahtme ja Puru küla maadele ehitati linnamaju al 1946. Ahtme sai aleviks 1948, linnaõigused 1953. 1960 ühendati koos Jõhviga Kohtla-Järve linnaosaks. Nimi pärineb Ahtme külalt, mis ilmus kaartidele 1920. a-tel. Arvatavasti oli vahepeal metsavahikoht, 1913 oli seal kaks talu. Praegu on see linnaosa kaguotsas Vana-Ahtme, varem Tehnilise Ahtme nime all. Nime päritolu pole teada. V. Reimaa on nimega seoses nimetanud sõna ahe : ahte (ahe : ahtme) ’vilja kuivamapanek’, ’kuivatatav vili’, soome veejumalat Ahti ja eesti sõna ahtralt ’saagivaeselt’. Vrd ka sm ahde : ahteen ’mäerinnak’. Ahtme osadena on tuntud ↑Iidla kirde pool Ahtme maanteed, ↑Puru samanimelise küla naabruses edela pool Ahtme maanteed ning ↑Pargitaguse ja ↑Tammiku samanimeliste asulate kõrval. Ahtmega on 1977–1980 liidetud endised külad Altserva ehk Puru-Altserva (Altserva tänava edelaotsas) ja Ridaküla ehk Puru-Ridaküla (samanimelise tänava kandis Ahtme põhjaosas). Vrd Ahtma. – MK
BAE: 330; BHO: 7; EAA.3.1.448:6, L 4;  EAA.3724.4.1578, L 3; ENE-EE: I, 88; EO: 110; EVK; KNAB; Reimaa 2007: 188

Kaagjärve [`kaag‿järve] ‹-`järve ~ -le›, kohalikus pruugis harva `Kaagere Krl, Val – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Karula vallas, mõis, sks Kawershof, 1541 Rastgarwe, 1588 Kadwer Moiza, 1627 Kafers Gut oder Restgerw, 1638 Röstejerwe oder Caverszhoff, u 1690 Kafwers Hoff, 1717 Kaifhera wallast, Cagwerre wallast, Kaijere wald, 1798 Kawershof, Kaawri M., 1909 Кагъярвская вол. (vald), 1923 Kaagjärve; läti Kāģeri.  B2
● Vanast külanimest pärinev mõisanimi oli kasutusel veel XVII saj keskpaigani, siis asendus see täielikult keskaegse mõisnikusoo perekonnanimest Kawer saadud nimega. Kaagjärve mõisa alla koondusid varem samast mõisast jagatud *Krüüdneri (1627 Kruedeners Hoff) maad Valga linnast vahetult ida pool. Selle XVII saj mõisa keskuseks on peetud Seelimõisat praeguses Lätis, mis veel varem oli küla (1601 Selekuella, 1638 Zehlikyllo), hiljem Kaagjärve mõisa kõrvalmõis (sks Sehlen, läti Sēļi). Varem Sangastele kuulunud maadest läks XVII saj Kaagjärve mõisa alla suurem osa *Kiveste (Kiwiest, Kiewes) külast Kaagjärvelt kirde pool (↑Mürgi). 1920. a-test oli Kaagjärve asundus, mis pärast 1940. a-id jagunes kolmeks külaks, al 1977 taas küla. Mõisa eestikeelse nime Kaagjärve kujunemine käis kahes järgus. Esmalt on kasutusel olnud perekonnanime Kawer mugandused, sh vere-lõpuline nimevariant. XIX saj II poolel, kui tekkis talurahvavald ja vallamaja Rautina järve kaldale, asuti valla nime tõlgendama järve-lõpulisena. L. Kettunen on nime tegelikku päritolu teadmata pidanud seda järvenimel põhinevaks, järve nime aga saaduks linnunimetusest kaagutaja või sõnast kaak. Kaagjärve mõisa vana nimi pärineb külalt (1627 Reste Kuella, 1638 Röstifer kyllo), otsesemalt selle küla järgi nimetatud järvelt (1627 Reste Jerwe, tänapäeval ↑Rautina järv). Kadunud külanimi on säilinud Rästinä talurühma nimes, mis jääb Rautina järve ja Kaagjärve Alamõisa vahele, sealsamas leidub ka Rästinä soo. Samasugune *Räste küla nimi on kuni XVII saj-ni leidunud Krabil (Rõu, ↑Harjuküla). Kaagjärve asundusküla jaguneb Mäemõisaks (Krl, läti Kalnamuiža), mille tuumikuks on XIX saj II poole härrastemaja (pikka aega koolimaja), ja Alamõisaks (Val, läti Lejasmuiža), kus paiknevad 1880. a-tel rajatud vabrikuhooned (sks Kawershof Fabrik, ka Kroodi, sks Grotenhof Karula ja Kaagjärve tollase omaniku von Grote järgi). 1970. a-tel olid need nimekirjas Mäeküla ja Alaküla nime all, mis 1977 uuesti kokku liideti. Kolmas liidetud küla oli Parandu (Krl, 1970 Metsaküla). Kaagjärve piiresse läänes jääb ka ↑Struuga küla. Vrd Kaagvere1, Krabi, Rautina järv. – ES
BAL: 668; BHO: 206, 543; EAA.1297.2.1:16, 32, 34, L 14, 30, 32; EO: 306; KNAB; LGU: II, 839; Lvv: II, 80–81, 294; Mellin; PA I: 249; Rev 1624/27 DL: 161; Rev 1638 I: 27, 30; ÜAN

Kaarnajärv [`kaarna‿`järv] Ote – järv Valga maakonnas Otepää vallas Otepää külas, 1628 Surri, Suri Jerw, 1628 Karnamah (talu), 1638 Karme, Kormant (küla), 1685 Karnama Jerw, 1867 Karnatz Jerw.  A1
● 1628. a revisjonis on järve nimeks veel Suurjärv. Samal ajal on olemas olnud *Kaarnamaa (Karnamah) talu ja järvest ida või kirde pool küla (1638 Karme ja Kormant). Hiljem külanimi kadus ja küla kohale tehti Anne ehk Kaarna karjamõis (sks Annenhof). Järvenimi vahetus XVII saj lõpuveerandil. Endisele külale ja järvele on nime andnud läheduses olev kahe tipuga silmapaistev Kaarnamägi Vana-Otepää külas, mille jalamil on praegugi Kaarnamäe talu. Mäenime aluseks on linnunimetus kaarna(s) ~ kaaren. Nimeahel on siis olnud selline: Kaarnamägi › Kaarnamäe järv › Kaarnajärv. Järvest voolab välja Kaarnaoja. See on tekkinud juba järvenime eeskujul. Oja äärde allavoolu Kastolatsi küla maale on tekkinud veel uus Kaarna-nimede pesa. Seal on samuti Kaarnamägi ja Kaarna talud. – MF
 EAA.308.2.88, L 1;  EAA.2059.1.169, L 1; KNAB; Rev 1624/27 DL: 107–109; Rev 1638 I: 10–11

Kirdalu [`kirdalu] ‹-sse› Hag – küla Harju maakonnas Saku vallas (Kurtna mõis), 1565 Kyrdle, 1725 Kirdall, 1732 Kirdallo m.  A1
● Kirdalu küla on mainitud 1565 Liivi sõja aegsete sündmuste kirjelduses. 1662 eraldati Kohila mõisast Kirdalu mõis, al 1789 olid Kirdalul ja Kurtnal ühised omanikud. 1920.–1930. a-tel tekkis mõisasüdame ümber Kirdalu asundus, mis hiljem muutus külaks. Nimi võib koosneda tüvedest kirre : kirde + alu (alune vms). Küla piiresse jääb ka ajalooline Saku mõisale kuulunud Kõrnumäe (1499 Kornurm /üksjalg/, 1725 Kerre Norme Jurri, 1871 Kernoma), mis on varem olnud *Kõrenurme (vrd kõre ’pikk ja sirge’, kõrend). – PP
Bfl: I, 586; EAA kinnistud; EM: 56; EO: 88; Joh LCD: 569; Rev 1725/26 Ha: 190, 245; Schmidt 1871; Thor-Helle 1732: 312

Murdõmäe [`murdõ‿`mäe] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Murdemäe Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1939 Murdemäe.  C2
● Murdõmäe oli 1977–1997 Kokõmäe küla osa. Kokõmäe, Rebäse ja Hotõmäe küla piirile tekkis asustus XIX saj lõpus. 1900. a Haanja mõisa kaart mainib sealt Kuremäe talu nime (Дв. Курге). 1997. a külade taastamise käigus on Murdõmäe küla maa-ala nihkunud kirde poole Lutika küla vanale ääremaale, ajalooline Murdõmäe kuulub praegu Kokõmäe küla alla. Murdõmäe talu ja küla nimi on tõenäoliselt saadud perekonnanimest Murde, vrd Murde talu Purka külas. – ES
 EAA.3724.4.1858, L 1; Eesti TK 50; KN;  LVVA.6828.4.380, L 1

Mõtsavaara [mõtsa‿vaara] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles varem Metsavaara Räp – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Veriora vallas (Veriora mõis), 1866 Metsawara Pedo, Metsawara Sammul, u 1866 Вара, 1871 Mötsa-Wara (küla), 1909 Metswahra, u 1900 Метсавара.  C2
● Seda kohta, kus on Mõtsavaara Peedo ja Sammuli talu, tänapäevane Mõtsavaara küla ei hõlma. Peedo, Sammuli ja Vaara-Vidrigu talu ei kutsuta ka mitte Mõtsavaaraks, vaid Vaaraks. Tänapäeval on see ühendatud Tsirksi küla alla Räpina vallas. Praegune kohalik arusaam ongi, et Mõtsavaara küla on Vaara küla talude metsamaa ja uuemad talukohad edela pool raudteed, kirde poole raudteed jääb aga kolme põlistaluga Vaara küla. XIX saj, kui Mõtsavaara talude nimed kinnistusid, oli vaatenurk analoogiline: Vaara talud olid algupäraselt asunud Viluste külas (seal oli kuni viimase ajani Vaara-Joosepi talu) ning külast välja metsamaale ehitatud talud said nimeks Mõtsa-Vaara. Vrd ka Jõevaara, algupäraselt Pääsna küla talud samast lisanimest. Vaara lisanime päritolu on hämar. See ilmus Viluste külas kujul Andrys Worszth (1582) või Andrzei Warsth (1584). Järgneval kahel sajandil leidis see põhiliselt kasutamist kujul Worsti ja Worsse. Võib-olla on *Vorsti olnud kantseleietümoloogia, kuid samas on võimalik, et hääldus oligi [`voorsti, `voorssõ]. Pole teada, kas Vaara nimi kuulub kokku Süvahavva külas kujunenud Vareste lisanimega (1582 Piep Waraz, ↑Vareste). Võiks toetada hüpoteesi, et Viluste st-lõpuliste lisanimede taga on kollektiivliitega nimi *Vaaraste ning Vaara on selle algupärasena säilinud liiteta variant. Vrd Jõevaara, Vaartsi, Vareste, Varstu. – ES
BAL: 687;  EAA.2486.3.266, L 16, 18; EAA.1269.1.797:265, L 590; Eesti SK 10; PA I: 93, 141; Roslavlev 1975: 26, 28, 46; Vene TK 42; Vene TK 126

-ra – Eesti kohanimede lõpp.
● Peamiselt Kirde- ja Ida-Eesti talunimedes levinud -ra on pärit järelosast -rahva. Selle lõunapiiriks on Põhja-Eesti murrete piir Põhja-Tartumaal ja läänepiiriks Tartu- ja Virumaa läänepiir. Levila läänepoolsetest naaberkihelkondadest on fikseeritud üksikuid nimesid, mõni nimi on teada kaugemaltki. Tulenemist -ra ‹ -rahva on oletatud näiteks Trm Metsara küla puhul. Sageli on -ra lühenenud varasemast lõpust -vere (Koora, Kuundra, Kõera, Mädara, Oera, Põhara). Ka liitnime järelosa võis anda -ra, nt -järve (Aitsra, Jabara), -vare (Kiivera), -pere (Nõmbra, Soomra), -aru (?, Pöi Metsara), -kangru (Läbara). Muidugi leidub ka nimesid, kus -ra on tüve osa (Kamara, Kehra, Tatra, Ura). Mõne nime kirjapanekuist ei ole selge, mis osis oli algne, näiteks Tabara nimes võis -ra lähtekohaks olenevalt kirjapanekust olla kas -järve või -aru. – MK
EMK 2009: 278–279; PTK I: 140; PTK II: 119–120

Valgjärve [`val´g‿järve] ‹-le› Kan – küla Põlva maakonnas Kanepi vallas, kuni 2017 Valgjärve vallas, mõis, sks Weißensee, 1444 Weissesee (mõis), 1553 Wytten sehe, 1582 Wittensehe, Walgi (mõis ja küla), 1628 Walgri Moysa, Walgikuella, 1638 WalJerwe, 1782 Weissensee, Walgiere mois.  B1
● Juba keskajal olemas olnud mõisa nimi tuleb järvenimest Valgjärv. Mõisa nime on tõlgitud nii alamsaksa (witten-) kui ka saksa (weissen-) keelde. Al 1582 on lisaks mõisale mainitud *Valgi küla, mis paiknes kahes harus järvest loode ning kirde suunas ja mille esialgse tuumiku oli ilmselt hõivanud Valgjärve mõis. Selle küla maadele tekkis XVIII saj Tamme mõis, Pikareinu talust sai XIX saj karjamõis ja XX saj küla. Valgjärve mõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, 1970. a-tel oli kirjas Valgjärve-Soona külana, al 1977 Valgjärve küla. Valgjärve nime kohalikus häälduses on ainulaadne l-i tugev peenendus. Vana külanimi nimelt sisaldab mitmuse i-d (*Valkeajärvi › elanikud *Valkeat › küla *Valkeiten › `Val´gi). Järgnevalt on *Valgi nime mõjul peenendus kandunud ka järve nimesse. – ES
BAL: 666; BHO: 660; Hupel 1774–1782: III, 276; Ligi 1961: 354; PA I: 77; Rev 1624/27 DL: 110–111; Rev 1638 I: 5; RGADA.274.1.174:459, L 452p; Saar 2008: 108