[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 40 artiklit

aplamisi `apla|miisi Har Vas, -miiži Se hoolimatult, huupi; ettevaatamatult inemine `ütless `õkva `aplamisi tõsõlõ pääle. tõsõl inemisel saa ni˽häpe kui Har; missa võtiʔ nii `aplamisi Vas; `aplamiiži `ütle ei tut `hu̬u̬pi sõnna; `aplamiiži saa ai `ostaʔ Se

harjandus arjandu|ss Ran Urv, haŕandu|ss Kan Urv Plv Räp, g -se, -sõ

1. kraasitäis, kraasitud villarull haŕanduss, kraasitäüs `villu, mis käänetäss kokku Kan; haŕandusõ tuut́ Urv; mito kümme haŕandust, sõ̭ss sai üt́s kuŕst [kokkukeeratult] Räp Vrd harjandik

2. linakogus, mis korraga läbi harja tõmmatakse, harjatäis ku linno `suite haŕa pääl, sõ̭ss `ütlet: `viska taa haŕanduss är Plv

3. nööpaugupiste, sõlmtehnikas kinnitus nöbsil äste kõva arjanduss, es lää `katski; `nit́sit tei roobi pääl - - sõlmati, keedeti (köideti) `sõlmi - - olliva arjanduse Ran

atma `at|ma, (ma) ata(n) Saa eL(-me Hls Krk, -mõ San)

1. ahtma, vilja parsile kuivama panema öhe lau `atsime ülesse Saa; rihi om atet; vedäge eleje kodu, siss atame üles Trv; `atmise argi olliva `puutse Pst; Ahjuküĺle `atmine oleved kuri tü̬ü̬; mia `atsi `eile `rihte Hls; si̬i̬ olli sääl rihet `atmen; üits kańd `siśsi, tõine at́s, kolmass olli parsil; ni̬i̬ atets kiḱk mis kujume pannass Krk; viimäne `lauguss jäi iki üless, `vastne ateti jälle üless Ran; rihi tuleb atta; ku `rii all lade sai sõkuteduss, tu̬u̬d `aiga olli rihi atetu kah; tõu`viĺlä ateti nõnda nigu rükkigina, iki neli part kõrraga Puh; pää `viidi `karni `valmiss, sääld olli ää ommuku atta Nõo; kui vali `atja, siss olli kat́s `sisse `kanjat Kam; ku rehi üless atetuss sai, siss `panti ruttu tuli `ahju Ote; nemä tõeva nurmest kodu neli `ku̬u̬rmat ja ativa parsile Rõn; siss `lasti tu rihe atuss mahaʔ, mis üless oĺl atõtu San; parrõʔ atetass täüs Kan; ahu kuru `atmõni ja latsõ pudru `ki̬i̬tmeni nee omma kat́s rassõt `asja Krl; meil sai ka atuss üless atetuss Har; Hummugult peśsi riiht ja `päivält at́i üles; t́ää võt́t vihu `vasta ja `atsõ üless Rõu; `oĺgi atõtass üless (kuhja) Plv; Rehe `atmisõ vigõ̭l Vas; nimä at́ivaʔ mito riih́t üless; linno ka atõtass; läḱe `atkõ ar vili üless Se; kesvaʔ un `kaaraʔ dakš́iga atõtiʔ Lei || tugevasti sadama Kage att lummõ ku kasugõ käüssest Rõu

2. võrku, noota vette laskma lääme atame võrgu `sisse Trv; kiisa aevõrguga atetass jää alt kiissu, jääaugust atetass `sisse Ran; Armand võisõ atta sääl kerigu puul, ta sai kallo külläld Võn; tu̬u̬ nu̬u̬t atõti `sisse Urv; võrguʔ atat õdagu `sisse; atõtass soonõlt `sisse, üt́s võrk tõõsõ `pääle Räp; at́i võrgu `sisse; lääme loomust ~ `nu̬u̬ta ~ `võrka ~ meresit `atma ~ `viskama; ma ati sinnä ette ~ `sisse Se

3. sööma, õgima ata oma kõtt täüs Hls; ma lää rihet `atme (sööma) Krk; Kõ̭ik `atva lavva man nigu tü̬ü̬meheʔ kunagi; Neelä no neeläʔ, kunas sa taa suurõ kõtutüḱü jovvat täüś atta Rõu; maʔ at́i uma kõtu täüs Plv; ataʔ kõtt täüś, kavvas sa atat taah Vas; nigu att kõttu, t́äut kättu nigu riiht Se

heigu heigo, -u V

1. edev, kerglane (inimene); napakas heigo panõʔ ommõtigi naaʔ räbäläʔ säläst ärʔ Kan; taaʔ um heigo, heigotass ekä `mu̬u̬du, `rõivide ja jutuga Rõu; heigo mi̬i̬ss Vas; tuust inemisõst olõ õi t́aut́ miist, heigo om; heigo om ni heigo tüḱükiʔ; sust heigost saa no määne tüü teḱij Se Vrd heiga, heigonõ, eigukõnõ, heiku

2. edevus, kergemeelsus kiä `säärne heigonõ, heigot man om [öeld] vana huller Vas

heina|mauk 1. viirgu kokkuriisutud hein, vaal; pikk kitsas heinahunnik eina mauk soab kokku riisutud Kei; eena `mauku `lööma (heinakeeritist viirgu riisuma) Juu; neid on eina maugud mis obosega kokko `vietasse lao ette VMr

2. (müügiks, vedamiseks) kokkukeeratud heinakimp eina mauk ~ eina tuut Kõp

3. vastandkaar – Lüg

heina|tuut 1. väike kogus heinu `eena tuudid. piiri `peale `panda tuudid `püsti [märgiks] VJg

2. (müügiks, vedamiseks) kokkukeeratud heinakimp `Tehti `einätuut, `kiereti `einäd, `pandi pikk rida, `unniku `tõisest `õtsast pulk `sisse, sis `kiereti jämä trull; `vääneti `einä `tuudid, `kiereti ja punuti. nied `viedi `jaama `juure `posti ovostelle Lüg; enne `keerti eina `tuuta, kui pitkad einad `ollid; eina tuudid `võeti koa kalakaubale `seltsi Muh; einätuut́ `pańti köiegä ri̬i̬ taha Saa; eina tuut (presshein) Trm; `este `vi̬i̬di keriko `mõisa eenä tuudid Kod; taludel olli `sundis viia eina`tuute jaamamoonas Pst

Vrd haina|tuut

elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor Lä, Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(-e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), -a Lüg Trv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR || (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi „nad elagu“) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik - - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei || (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema `Paĺjugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se

et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod

hibarik hibari|k pl -ku räbal vana `rõiva närdso hibarik; tuut́ oĺl kõigil nooda perädel - - näide `küĺge omaʔ vana võrgu hibariku `pantu Räp Vrd hibalik

hila ila S(h- Phl); ela Rid; ela- Jäm Käi võrgu ankrukivi vanasti oli [võrk] iladega `pöhja `pandud. vörgu ila, `seoke suur kivi. nüid o `ankur Khk; kui `vörku kergidatse, siis `vöötse ilad alt ää; ilal oo tamme väät `ümber; vanast olid vörgu jädade `otsas `keikidel ilad. ilal oli suur tuut ülal. vörgu jäa ila Mus; ilad raiuti pae kivist, augud raiuti `sisse Muh; lest`võrkudel keib ela märgi asemel. ela on üks pikk paeskivi - männapuu juur keeratse `ümber Rid Vrd hilakivi

inutu inutu Jõe HJn, g -ma Hlj Vai/-o-/ KuuK; inudu g -tuma p -dundu Kuu
1. ilge, vastik, ropp Inudu on kohe moni nuor inimine oma `suuga; Oled inudu `nindagu mädänend `raibe (halvustavalt) Kuu; inutu kuer, ei süö Hlj; sie on inotu, `ilge `pääle `vahti Vai; inutu on must ropp inimene; looma `kohta `öeldakse, kui ei soa `põhku `alla panna, oled ika va inutu HJn
2. häbitu (hrl häbistamissõnana) Mene inudu `toiste `silmä alt `korvale ja puhasta `endäst `puhtaks; Ist tuut vana inudu `ilged `haukuda `aeva vanu inimisi; Ust inudu, kas sen `suuga ka süöd; Küll on igä se moni `naiste`rahvasigi inudu, ei häbügi ole Kuu
Vrd inetu

jank|sepp jank|sepp g -sepa, -sipp g -siba; `jänksep
1. rehetont janksipp um reheh; janksipp oĺl eihüä miiś; üt́skui hiidutati Lut
2. teat jõulumäng, kingsepp olõ tuut um tuu, miist säetäss janksibalõ jalaʔ; jankseppa `tsuskama Lut

julk1 julk g julga L K I; n `julk(a) g `julga RId; g julgu spor L, Kos; juĺk g julgi Sa(jü- Mus) Muh ?Juu/g juĺgi/ a. midagi lühikest, piklikku; teat osa millestki; jupp, ots, tükk `paljad löŋŋa julgid; [teeb] nii pisissi kaaritäsi kut `julkisid Khk; ma annan `sulle ühe julga `voŕsti VJg; paĺgi julk KJn; suka `villu kaastiti, tetti `seantse julgada, veeretide kaasti seĺlä pääl Trv || puupulk, -kaigas noppisime ned puu julgad metsäst kokku ja tõime koeo Mar; pani julk oavalt puud pliidi `alla Kos; tule `näitset sa `kuskilt ei saa, ütte `kuiva puu `julka ei ole `kuskil Krk; julga löömine (karja)poiste mäng, milles pikema kepiga 15–20 cm pikkust puust „julka“ edasi lüüakse `julku `lööma Kse; julgu `löömine. `tehti rink, kes rinki `sesse julgu lõi, sai `lahti sellest löömast `jälle Han; `tehti aed, kepigä `löödi `julka, kui `aeda läks, akkas `klõpsusi `löömä, pani kepi `peäle julga ja üpitas, mitu `klõpsu ta sai Juu || väljaheitepabul laps `kõnnib `julgad peräs Lüg; tegi kõva `julga Jõh; Va kassi raibe teind oma julgid `siia moha Pöi; läks nii et julgad taga (kiiresti, põgenes) Mär; `Uhke kui koer `keskmise julgu pääl Hää; Jumalaga! (hum vastus) Julgad taga Lai; Ägäb nagu koer viimse julga pääl Vil; om nii tõte (tõsine) kui Pit́su perämätse julga pääl Ran; Kõnnib nagu julk oless `persen ollu Trv; `lamba julgaʔ; lätt nii mis julga ti̬i̬ takan Rõu || piklik hunnik ku ärä rehitseduss sai, siss pannit põhu `julka, põhk `viidi julgast `küini Puh; õle rehitsedi `julka; rüä kõrt riibutass `julka Ote; riha oĺl käen, `jalga `vasta `võeti tu̬u̬t́ `põhku, sõ̭ss rehitsedi sain `vi̬i̬rde `julka Urv b. väike vahemaa, jõnks, nõks kui oled selle jäo [kangast] ää let́tind, lased [käärpuid] `jälle üks julk edasi Juu Vrd julikas, julp

jupka n, g jupka Mär Vig Kse Pä spor K, I M Puh Rõn Ote San Kan Urv Plv; jupka g `jupka Iis; n, g `jupka R Jäm Khk Var Tõs Aud Saa Hag Juu Iis Trm Lai Trv Hel Võn San V; n, g `juupka Se; jopka Ran; `jopku hum Rid
1. seelik, alusseelik `jupkad ka olivad `triipulised ja sis pisa·ts ja pisa·`t́side pial s‿olivad `paelad IisR; sieliku jupka VJg; mis olli pidamise `rõiva, nu̬u̬ olliva jupka, mis parambast olli tetu, nu̬u̬ olliva undruku Ote; vanast oĺl pruńts, nüüd üldäss iks `uńdruk ja jupka Kan; Laia ummõĺdi kokko, tu̬u̬t `pańti ala, päält voĺditi ärʔ, `värdli `pańti pääle - - nii `oĺligi `jupka käen Urv; ma panõ `jupka `ümbrelle Plv; `juupka śjo om poolõni kihäni kabõhiisil, pääl om sarahvan; harvakult oĺl `juupkit, ku inemine‿m penükene ku ru̬u̬sk, sõ̭ss köüt `juupka ümbre `perse Se Vrd judska
2. jope, poolpalitu; (meeste)kuub; lühike üleriie jupkadel o ikka krae peal ka Mär; jupka oo pintsaka `moodi; lühike riie nagu jupka `seĺgas Kse; `jupkel oo villad all, poolest reiest saadik; talve kandasse `jupkasi Var; riietest `väĺla `kasvand, pinsak nagu jupka teisel Koe || meeste kampsun mehil omma `juupka pääl Se Vrd jupa2, jupkakuub

jututama jutu|tama KJn Nõo Kam Ote Rõu Se, -tamma Har, -tõmõ San Krl = jutustama küll temäl om juttu, ta võip vil jututada; jututap ja jututap, ja mitte minemä‿i saa Nõo; minge koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha Kam; mõistab `enda `vällä jututada Ote; om jututõt jo mitu lehe täut Se

juudi|pära hum ree varvuline seljatugi juut́ sõit́ iks `krõslaga, tuuperäst tu̬u̬t perrä kutsuti juudiperä Räp

kaema1 `kae|ma hv Vai HljK Äks KJn, M(-me) T(-mõ, -me, -madõ San) V(-mõ,`kaimõ Krl, kaõma Lei, `kaemadõ Har, kaemma Rõu); `kae|da Trv T(-de San, `kaia Ran Puh Kam), kaia M(`kaede Krk Hel) Võn, kaiaʔ V(`kaiaʔ Lei; kaia,`kaia Se Lut)
1. a. vaatama läks `kaema sedä `asja Vai; ma tulli siit kaut `kaema, kudass teie `tü̬ü̬ga `vaĺmiss saade Ran; lammass läits järven nii `puhtass et luśt `kaeda Puh; päiv paestap nii valusalt, et `kaeda ei saa Kam; annaʔ vaŕokaetus siiäʔ, maʔ kae kas suu om must Kan; `siĺmi man `puuduss, kõveralõ kaess Krl; ala˽sa takka kaiuʔ; tu käü maad-`i·lma mü̬ü̬dä kaien mis `konkina om Har; ta kaess muʔ pääle iks üle ola (vaatab halvakspanevalt) Rõu; tulgõ˽`kaema, mis asi seo um; mis mul sääld viga kaiaʔ, kae nigu `peegli pääld; ma‿i `lääki tõsõ eläjät sõ̭ss `kaema, et sõ̭ss, olõt nõid vai, nõiut ärʔ vai Plv; `saaja läät, `saani kaetass (otsitakse kingitusi); mul lät́s süä halvass kaiõh; mul om halv kaiaʔ, ku sa `läädeʔ ja `ti̬i̬deʔ; mul om `väega˽hallõ kaiaʔ, ku˽tõõnõ läbi hädä tü̬ü̬d teǵe Vas; `tihka ei `pääle kaiaʔ tõõsõlõ, nii om häbü Räp; timä ei olõ vi̬i̬l vanaki kaiaʔ aiʔ; ma ka `tahtnu (oleksin tahtnud) tu̬u̬t kaiaʔ; poisiʔ vai naaseʔ tulõva `saaju `kaema (kontvõõraks) Se; ette kaema ette vaatama; ettevaatlik olema sa ei kae `eńde ette, jooset üle pää kaala; ette kaemate inimene Hel; kae ette, et sa `jalgapidi `auda ei lähä Nõo; märä om ramm, kae˽sa no ette sõiduga Kan; paŕemb om ette kaet ku `perrä kahit Har; ma˽hei kõ̭ik väädse˽teräväss, `kaege no ette, et `sõrmõ ei `lõikaʔ Plv; Ettekaeja inemine Räp || fig Taa poiss kaess joʔ üle katusõ Rõu | (päikesest) päiv veretäb, kaeb `taade, `näitäp `kuiva `ilma Ran; päiv kai `taadõ hummogu, küll nakass `vihma sadama Vas; hummõń saa illoś iĺm, ka päiv kaess `perrä Se || (imperatiivivormides tähelepanu osutavalt, imestavalt, ähvardavalt) kae kos kadekops; kae kui `tõmban sulle `mü̬ü̬dä kaala `su̬u̬ni Ran; kae, Rolli (koer) meil väherd, lätsivä ilma `õkva `saole ja tuulele Kam; `oina kae sügise jooseva lammaste perän `kangede Rõn; elusu̬u̬ń, kaeʔ ta liiguss kah Krl; kae et `kaot mu˽siĺmist Har; kae˽timä es tiiäʔ Rõu; kae `naĺja mis ta tege; `kaegõ˽ku suuŕ piĺv, sado tulõ Plv; kaeʔ et sä jalamaid siin olõt; kae `määrtse naase võt́t kui tingõsse Räp; kae koh om lännüʔ rahvass targast Se b. tegevusetult vahtima ta kaess mud́u ku päev `mü̬ü̬dä saa, aga tü̬ü̬d ei viisi tetä Hel; eläje˽`kaesse õnnõdõ, mitte ei˽süüʔ San; misa˽kait, naka˽tegemä Har c. tähele panema, hoolima egäüit́s askeldap oma askelduisi, kellel‿om `aiga tõśtest `kaeda Ran; võõrastele tükip `persede, oma elust ei kae midägi Nõo; `tüt́rigu likerdava pääle pośte `ümbre, kas särätse tü̬ü̬st ehk `kestegi `kaeva; es olõ latsõst `kaemist (hoolimist) Rõn; `liitrepuu maŕa omaʔ `jõ̭h́vtsõʔ, a `meh́tseʔ `koŕjasõ kõvastõ mett, ei `kaeva midägeʔ, et hais Räp d. käejoonte, kaartide jm järgi ennustama Kõvasi Kadri olli raamatuge `kaenu. `aigust ta‿p kai, kas om jumala `aiguss või maast või tuulest Krk; `mustlase kaeva kätt, nu̬u̬ olliva nu periss käe `kaeja Ran; temä käe päält kai, ega ta `kaardit es pane Puh; miä es lase kätt `kaeda Nõo; kotoh ka˽käveʔ õ̭ks käe‿päle `kaemah ja Vas; käve vana paaba man, laśk `kaartõ kaiaʔ Se; `arbd́a `kaiõ ḱätt kah, bõt põŕõda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte); `arbd́a kaess `t́šukri‿bäle, t́šukõr `oĺli `andminn tõvitsõlõ; ku moud is olõʔ sõss `arbd́a `kaie vi̬i̬‿bäle Lei; arbi`ańdja kaõss mustast raamatust; ummaʔ `säändseʔ mõistjaʔ, kätt kaõss ni `ütless sullõ tuu sul oĺl ni tuu sullõ või saiaʔ Lut || kurja silmaga vaatama, nõiduma Ennembi es taheta, et võõras kaeb nuuri luume, peĺläti et ärä kaeb ja looma lähvä siss kõtust `valla Nõo; ää meelega ei kae, kaess `kõõrdi Ote; kahe siĺmäga inemine, kaess tõsõ inemise eläjä ärä; lehmä olli˽nii hämmeʔ ku vi̬i̬st `vällä tulnuʔ, üt́s kuŕja silmäga inemine om üle kaenuʔ Har; Ku˽timä mõ̭nõlõ eläjäle pääle kaess, sõ̭ss tu̬u̬ elläi `haigõss jääss Rõu; kadõ˛uss `kaeõ `kõõri; tu̬u̬ kadõ˛uži kaess; `kaie mu lehma `väĺla Lei Vrd kaetama
2. järele või üle vaatama, kontrollima; revideerima inspektoŕ tuli `kuuli `kaema Trv; koolimaja `olli lähüksen kävvä, `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen, `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; vanast olli poe leti pääl kivi vikadi `kaemise jaoss. `kaeti, kudass ta rü̬ü̬ḱs Krk; kae `perrä, kas kari om jo kodu tullu Puh; tu̬u̬ minnev `lauta, `kaevõt kas elä˛iid paĺlu om San; ku taheti eläjäl suud kaiaʔ, `pańti pagu `suhvõ Urv; mineʔ kaiʔ aian mehitsiid Krl; ma˽pia kanul `perrä `kaema Har; opõtaja tuĺl `lat́si `kaema Plv; keväjä ińne `külvmest `pandass vilä teŕri idanõma, et kaiaʔ, kas `kaussõʔ Räp; `tohtri kaess arʔ, ant tähe; lääme `mõrdo `kaema, kallo `vällä `võtma mõrrost Se; vaia hobõśsile `hambilõ `kaia paĺlo um `aastaki Lut || fig varastama tõine [laps] ollu nõnda vagune, aga tõine mud́u `karmanist kaija; ega ega ma suur varass ei oole, ma ole `seante `karmani `kaeje Krk; `mõrdo `kaema (võõrast mõrrast kalu varastama) Se
3. proovima sõrme vedämisega kaetass `jõudu Pst; ma kae `õnne, `viska `lu̬u̬si; ma `kaie õnne `pääle tetä üit́skõrd Krk; [rukist] `kaeti `amba all, kui terä kõva, siss `olli valmiss Ran; ega sa tolle `kangusega midägi ei võeda, paremb kae `ääga Nõo; `kaie, kas jõvvap `tõsta Kam; ei viisi tü̬ü̬t tetä, mugu lü̬ü̬p `luikari, kaep kudass ta `kergembide läbi saab Rõn; taah `veivä suvõl aiah `poiskõsõ `luuri, `tahtva kaiaʔ kiä kõvõmb om Räp; oodaʔ, pan [hobune] et́te, ma kae t́al `jalga (jooksuvõimet) ka viil Se || maitset proovima, maitsma mia kai iki ärä, mis maik tal om Trv; si̬i̬ om taari `kaeje si̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku kaes talu `taari (teenijast, kes tihti kohta vahetab) Hls; kae `maiku, ka soolane või make; supil kaets `su̬u̬la, kaets ka ta parass om; ma ei ole iva `marjagi `kaenu (ei ole veel midagi söönud) Krk; kae, kui makuss leib om Kam
4. katsuma, kompama, kobama, puudutama poiss `kaie tidrukit Hls; si̬i̬ oo `käege kaia, et si̬i̬ võle om; kae `käege surnut, siis ei `peĺgä Krk; tiiä küll, `juśtku `kaessi `peoge, aga ei tule `mi̬i̬lde; `mõistlik näge silmäge, rummal kaess `käege; lätsi oma `peoge `kaeme, `määntse rautti̬i̬ `rü̬ü̬pä om Hel; temä‿m `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä Puh; kobi ja kae, sinnä ma panni tu asja Kam; surm võt́t kolm `poiga, t‿om jo egäl ütel `peoga `kaeda, kui vallus tu̬u̬ om Rõn
5. püüdma `kaeme ruttu mineme minnä, ei ole `aiga `u̬u̬ta. no kae kae ruttu `säädä, missa nõnda kava ehit; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; kaeme ärä tallitada ja `keŕkude Ran; inimese om kurja, `kaeva kudass üitsütte maha sõkku saava Nõo; ma kobisi hilläkeiste ussõst `vällä, `kaiõ kuis tulõma `saiõ Urv
6. hankima, muretsema; hoolitsema; otsima, valima sõss oĺl linadege si̬i̬ raha `kaemin puha Pst; kae ruttu pruukośt lavva `pääle Hel; kaed iki pühäpäevän söögi valmiss, et sa äripävän saat jälle tü̬ü̬n olla; miu käest sa abi ei saa, nüid kae esi, kudas sa oma elu säed ja sekid Ran; vana `Mälton läits `liina ratta osasit `kaema; ku karjalatse ollime, siss käesime `linnu pesi kaeman Puh; läits `endäle parembat aset (elukohta) `kaema; täl olna tõene naene `valmiss `kaetu; obestel ei ole `kaaru, tulep `kaeda, kost saab Nõo; lääme mõlepa `rändämä, `kaeme kost saap parepat tü̬ü̬d Kam; `enne `pulmi olli laits ärä kaetu Ote; läsä˽käävä asõnd `kaeman ~ `ot́sman ku˽mihiläne `poiga taht `laskõʔ Har; olõss ta mullõ `kaesi huulõ piĺli Plv || korrastama `kaegõ iks mu matust kah Plv || arvestama kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm Hel; vanast `kaeti [naisevõtul] iki toda, kud́ass `kiäki tü̬ü̬t tei, ega siss muud es `kaeta Ran; vanast kaeti iks sitavedämist kah, ku lihaeite päeväl sitta olli `veetu, siss mädäni sitt ärä; temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote; sõ̭ss `naksi ma `kaema et, mis minnu suńd nii tõsõ all elämä Urv; vanast `kaet́i `aiga `taiva`tähti `perrä Har
7. külastama `kutsus `sinna `kaema, aga minust ei ole minijäd KJn; lääme last `kaema ~ `kaejatsi; `käidi `aiget `kaeman Ran; ku‿ma tule, ma tule iks su `kaema Nõo; poig käve iks ütte alasi minnu kaeman Urv; tu om `haigõ, ma˽lähä tu̬u̬d `kaema, siss vii toolõ ka˽medägi; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli Har; ärä˽sa minno ka ärʔ unõhtaguʔ, tulõ iks minno harvakultki `kaema Plv; `karksi üle läve sinno `kaema ka siiäʔ Räp
Vrd kaehhutma, kaelõma, kaetama

kaharambast kaharambast adv < kahar pallapoolõl ka tu̬u̬t́, sõss om vi̬i̬ŕ kõvõmp `uńdrik sais kaharambast Kan

kargama `karga|ma, kara|ta üld (-daʔ V; -me, -te Hls Krk(-de) Hel; -mõ, -me, -de San; -maie Lüg; `kargama Jäm Ans Khk; da-inf `kargada R Mus Vll, karrata Han Mih Aud
1. a. hüppama, hüplema nii `pitka pistent `sööstand nönda kut uńt ümber Rüssa pau `kargand Jäm; `kargas ahju‿pelt maha Khk; urt lammas kes armastab üle aide `kargada Mus; obu `kargab ühna `kraavi Muh; pulmarahvas oln hundid ja läin keik karates `metsa Phl; `kargas maast `vilksti üles Mär; Mia `jõutsi parajuttõ üle pao karata Khn; mes `aśsa te löhote ja `kargate ühtepuhko peal Ris; kui `veised kevade `väĺla lased, siis löövad `kepsu, `kargavad ja üppavad Juu; lapsed `kargavad `reial Amb; obune nõnna ei `karga, aga lehm `kargab üle aa küll Ann; üpates ja karates lähäb VJg; obune `kargass `püsti Trm; `kiissel ei `anma `rohkem `jõudu kui üle aia karata Kod; sääd nagu peni üle aia `kargama Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sai karate Hls; oravakese `kargava puu otsan Puh; mis sa `kargat ilma aegu, kas sa paigal ei või `saista San; pih́tpimme sügüse ü̬ü̬, `karga vai `soelõ `säĺgä, midägi ei näeʔ Urv; ma˽`karksi üle kraavi Har; kunnaʔ eläseʔ vi̬i̬hn ja `kargasõʔ kuival Rõu; `karksi (tulin) üle läve sinno `kaema ka siiäʔ; Karga no häste (hüvastijätusõnad) Räp || fig mõts `kargap `kaala (on lähedal), aga maea om lagunu Nõo || fig mis sa `kargad üle `tähtede (jätad tähti vahele), loe korralikult Juu; aidu kargama üle aia hüppama (pahur loom) Kiuduga oli `risti küll, see `kargas `aidu Pöi; obone akas `aidu `kargama KJn; loomadel `pantas pia jala `küĺgi kui `aidu `kargab SJn b. hüppama, lendama, põrkama, viskuma rahe terad - - nagu `aavlid `kargavad Jõe; sädemed `kargasivad lage Lüg; kala `kargas `riistast `vällä Vai; Kena ilmaga ääre kalad `kargasid vee peale öles Pöi; paĺl `kargas tagasi Juu; siss karass tuli räni küĺlest pessu `külge, pańd pessu palama Nõo; tulõ kipõn karaś ahost `vällä Vas || fig imä `vi̬i̬di ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä Kan; || võpatama – Krk TMr Se ma äkki midägi kuule, ma karasi periss (ehmatades) Krk || üles-alla kõikuma laev lähäb `kargama. mõni paat karata üht`jooni nagu obu Pöi || pritsima vesi `kargab nüid ülespidi, kui mõni sõedab `vankrega Juu; vesi `kargas `vasta `siĺmi kohe VJg; mädä karas nõnnagu vuratas Kod; `varva vahelt `kargas vesi `väĺla Plt; `kargass veŕi `rõividõ päle vai käśsi päle lihonikil Se || om nii külm, et täheki `taivah `kargasõ̭ Se || kiiresti levima tuli `kargab laiemalle Juu; tuli `kargab `kange tuulega laiali Kos; tuli karaśs laialõ Krl || kokku tõmbuma inne `vaĺmist tegemist vinütädäss (võrgulina), siss ei `kargaʔ nii kokko Se || pekslema, ägedalt tuksuma süä `kargass ku ärä `eitüt Krk; oi kuidas veri jamsip, soone `kargava (pulss väga kiire) Nõo; nakass süä `kargama siseh, pess nigu jõ̭ḿps Se | karand lagi karand lagi oli sedäsi, `laudest `löödud nõnna et, kaks tükki oli `vastamesi, kaks `lauda, ja kolmas oli seäl vahepeäl Juu || fig Kis oma naise maha jätab ja teise `juure läheb, si̬i̬ on üle ti̬i̬ `kargaja Hää; jalg on ää karand (nikastanud); karvad `kargasid pea lae peal kokku (ehmatusest) Juu; tämä `kargab kui raud `silmä (ütleb teravusi); kui üle kruavi `kargama akad, piä silmäd `lahti (naist võttes ole ettevaatlik) Kod; karaśs kate jalaga õnnetuse `siśse Ran; ta `tah́tse mul perä `pääle karata (tikkus kurameerima) Ote; tu̬u̬ `tütrik oĺl üle aia karanuʔ Har; aja sitta asjale, karga ise kannule inimesest, kes oma ülesandega toime ei tule aja sitta aśsale, `karga ise kannule JõeK | kaela kargama a. peale kaebama – Hää; b. teravusi ütlema ma `ütlen kedägi, siis ta `kargab kõhe `kaala Kod | lakke (~ pilve) ~ nahast (~ närtse seest ~ pükstest) välja kargama a. väga rõõmustama `ninda `ruemuss kohe, et `kargab lakke Hlj; minul õli nõnna üvä mi̬i̬l, et kas karata nahass `väljä Kod; nüid om `sääntse ää mi̬i̬l sul, nüid `kargass kas või `närtse sehest `vällä; mul nõnda ää mi̬i̬l, et `kargass kas või `pilve Krk; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se b. kiitlejast, suurustajast mõni om väegä `uhke, `kargab vai nahast `väĺlä, keksib ja eputab Ran; tahat ummi `närtsa seest `vällä karataʔ uma `uhkusõga Se | naba karanud veninud naba om är karanu, ärä liigutet Hls; mia tõsti toda mahla `tüńni ja, tõsti `endä ärä, naba karass paegald ärä Nõo; naba om no˽`tõistõ `paika karanuʔ Har | ratsa kargama kanga kudumisveast niide kord soeb `sisse kui sool jalgutid ukka `lähtavad `muljudes, siis akkavad äärepäältsed löŋŋad `ratsa `kargama, ei vöta kudet `sisse mette Khk
2. tantsima – Se Lut Kra lasat́skit karatass; pühil`aiga õks `tansti ja karati; t́sura ĺei `kiika, `tütrik karass Se; `kahru `kargama; rasõhhalõ karatass Lut
3. kiiresti, ootamatult toimuma, tekkima a. äkki tulema (haigus, viha jm) `jookseva `kargass `jalga Jäm; naŕr `kargas ihu `sisse; `kargas äkist viha täis Khk; ma `tunsi pölve `sisse `kargas naa `aige Vll; siis `kargas moole rooś, `kohkomisest `kargab rooś Mih; kui ma üles tõuse, põlvetesse `kargab nii suur valu Khn; tääle oo luu roos `kargan Pär; veri `kargab palesse; vesi `kargas `silmi; `kange kramp `kargas pöia `sisse Juu; sõna pialt `kargab vihasest Pal; karaśs viha täis Trv; karaś vihatses ku üits tuli Krk; `kargaje ru̬u̬s, si̬i̬ kes `kargap ihu `mü̬ü̬dä Krk; mia sai tolle leeväraasu suhu susata, `tu̬u̬gi karass `kurku (sattus hingekurku) Puh; veri karaśs näkku Rõn; mul tu̬u̬ sõ̭na karaśs `mi̬i̬lde Plv; ku `sü̬ü̬mise `aigo `kurko karaś, sõ̭ss täheńd tu̬u̬d, et kas saat `viina vai saat tõrõldaʔ Räp b. fig `kargab nagu püśs täis (vihastab äkki) Koe; ei jõvva enese üle taĺlitseda, `kargab nõnnagu püss `täite Kod; elu ~ hing ~ süda kargab täis (~ üles) äkiliselt vihastama las `kargab temagi elu täis; ing `kargas kohe täis Hlj; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; süda `kargas täis, `ütlesin kohe‿t siit suadik ja mitte enamb Kad; elu `kargas täis, ma kihuti tälle üte jõõdi Ran; süä `kargass üless nigu kikkal Se | silmad kargavad tuld äkiliselt vihastama silmad `kargasid tuld täis VJg | tuli kargab silmist (välja) (terava, äkilise valu puhul) tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) kui kederluu kohegi vasta lü̬ü̬d, siss tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) Ran c. soojendamisel kokku minema (piim) – Sa Tõs Ris Nõo piim `kargas kogu Jäm; piim `kargab kogu, kui ta juba apuks on läind ning siis keedetasse Khk; piim `kargab soea ölle sees ära Vll; kui pala aeg on siis piim `kargab ää, se `kargab juba `lehmi sies ää se piim Ris d. äkki suunda muutma (tuul) tuul `kargab ju vahest nii äkist `teisse `kohta Jäm; tuul `kargab `ümber, otsib omale pesa, puhub kaksiti; pilve tonk tuli pääva ede ning `kargas tuule `pöhja Khk; tuul `kargas `teisele Mus; Kui tuul seda`viiti öhest kohast `teise `kargab on sadu oodata Pöi; `kargaja tuul teeb `kurja `ilma Hää; tuul on `jälle karand täna `teise `poole Juu; tuul karand `teisi `kańti juba Lai; tuuĺ karass `põhja Rõu
4. haarama, kinni võtma; ründama, kallale tulema kuer `kargas `kallale Lüg; `kargas `rindo, votti `rindost `kinni ja akkas rapputamma Vai; karga töö piha `kinni, missa `aegled; äkist ühed suured kääd `karksid mo `ümbre `kinni Jäm; `kargas ammastega porgandi `otsa `kinni, `krahftik tüki `otsast εε; tangidel on uuled, nendega sa `kargad naila pεεst `kinni Khk; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; teine `kargab `teise `sanga kinni; saab näha, millal ta mu `kurku kinni `kargab Muh; `karga soppi kinni ja `puista kotist `välja Muh; koer `kargas `reide `kinni Rei; need `üiti `saapa tripod, siis karati nende `külgi `kinni ja tõmmati saabas `jalga Mar; [hunt] `olle `kurku `kargan obustele Aud; kui ma muido ei `ärka üles, `karga `varva `otsa `kinne Ris; mõni tahab `lüia, `kargab puu `algu `kinni Juu; kuri kuer `kargas `näosse `kinni JMd; `kargas ammastega `kinni, `kargab kallale Trm; karas ku uńt minu kallale Kod; Koer `kargab obusele ninasse Lai; koer karaśs ammastega `otsa `kinni Trv; ta karaśs `rindu `kinni miul Krk; kes tsusip `penni, peni `tunnep `väega `tolle ära, `kargap vai nõna `küĺge Rõn || fig `täämbe om paĺlu küĺmemb ilm kui eilä olli, `kargab kohe `nõnna kui `vällä lääd Hel; peale kargama kärkima, riidlema, ründama Kui sa teise inimese läbi praugud, see nägu pragad või pääl `kargad, see `öeldaks kah põrgib Hää; valitseja `kargas `tiume `peale VJg; see on äkiline, kohe `kargab teisele `piale Plt; vallavanemp karanu kurjaste `pääle, et sul om edimene poig `vällä `võetu `toitjass, sedä ei saa Hel; ku ma˽pääle `karksi, üttegi tü̬ü̬ińemist ei olõ teil `õiguss `tsüśkiʔ Har; ninna ~ nina otsa ~ näkku ~ silmi(le) ~ harja kargama sõimama, kärkima, tüli norima Sie on `mõistlik mies, ei lähe `kellegille `silmille `kargama. Vana `kargas `kõigile `silmille IisR; Kus pidi kohe silmile `kargama Pöi; `kargab `ninnä õma sõnadega Kod; tahap `persega näkku karata Ran; ta `oĺli viha täis, karass mulle `arja Nõo; ärä sa nõ̭na `otsa karaku Krl; ka määne kusik vi̬i̬l ei olõʔ vai `kargas mullõ vanalõ inemisele `nõ̭nna Plv
5. jooksma; ringi hulkuma Mes sa üöd läbi `aeva `kargad, et eit nää sis `millaski kodu magada Kuu; lips lops `viimne paar `üitasse ning siis kaks tükki `akvad `kargma Khk a. lõhkuma (hobusest) obone `kargas `neljalt jalalt, `tõmmas käest `lahti Lüg; märal oli `kargamise viga `juures Ans; obu akkas `kargma, `peksas rattad puruks Khk; obu läks `kargama, nagu suur tuut oli rataste all Kaa; kui tuima poolt obu oo ja `kohkub, siis läheb `kargama, pire‿p lihagid nönda `kargama Jaa; obu läks `kargama, `lõhkus mehe ää Muh; kui obu `kargab, siis purustab kohe vankri ko ää ja jooseb isi ennast puru Kse b. kappama, galopeerima obused `kargavad ummisjalu Pha; obu jooseb `nelja, kui ta - - ülejala `kargab Jaa; obune `kargab `neĺla Juu; `kargas tuhat`neĺja VJg; ku hobõnõ kaḿmitsaga karaśs, sõ̭ss kell tilisi Räp; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu pit́eh; olõ‿iʔ illoś ku hopõń karatõh juusk Se c. kiini jooksma kiil paneb looma nii `kargama, kihutama, et kas tulest läbi Krj; `parma paelu täna, loomad `kargavad Tõs; `täämbä om paĺlu `kiinläiśi, eläjä˽`kargasõʔ Urv; pasadsõ `persega vaśk aja karja `kargamõ Krl; eläjä˽`karksi˽`hirmsadõ; eläje `kargasõ ku˽parmu omma Har; kiili kargama kiini jooksma palabaga lehmäd `kargavad `kiili, sabad `seĺges Vig; ku parmu om, siss eläjä `kargava `kiini, and säĺlän ja, jooseva karjamaald ärä kodu Nõo
6. põgenema, pagema vang õli `kargand `välle Lüg; `kargas kroonu teenistusest ära Ans; `seiksed noored mehed - - vahest `kargasid käest äe, läksid `metsa Kaa; `kostel `kargas saare otsast ära Vll; löi mind nii, et ma `kargasi `koolist εε Käi; vangid `kargan vangimaeast ää Tõs; see on sõea väest ää karand Juu; varas oli ära karand Kos; siis `üeldi viel karand naine, kes lahutud naine oli JJn; Karjapoiss `kargas ära Iis; si‿o nõnnagu kabeliss ärä karanud (kõhnast inimesest) Kod; läheb [naine] ää mehe juurest, siis `üeldasse karand naine, `kargand ää ju mehe juurest Ksi; kroonu pääld ärä karanu soldat Nõo
7. paaritama, sugutama obone `karga toist, on täkkol Vai; piab mära täku `juure `viima karata Khk; oli tüdrugu ää `kargand, siis polnd muud‿ku vöta naiseks Mus; naine oo ää karatud Muh; Muud amõtid põlõmtõ kui `kargab tüdrikä Khn; ärg `kargas lehma ää Tor; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; karas ära selle tüd́riku, siis võt́t ärä Kod; las ta `kargab pääle ärä, mud́u jääb lehm vi̬i̬l `ahtrese Hel; perän siss nakass jälle `tõisi `tüt́rige `kargama, neid `oĺli täl mitu Ran; tu̬u̬ om `laskunu˽tu̬u̬l poisil henne üle karadaʔ Har; naane om˽ar karanu, ku om rasõvat `jalga jäänüʔ Se; tu̬ `tütrik om ĺäbi karat Lei Vrd karatama

kauplema `kauplema Vai, kaubelda (-ao-, -ou-) eP(-aa- I, `koupleda Rei) M(-me) T[-lõma]; `kaupelda Lüg Jõh KuuK, `kaubella Kuu VNg; `kauplõ|m(m)a(ʔ), kaubõldaʔ V(-mõʔ Krl)
1. müüma `kauple `tõise `kraami, mis sa õled saand `selle iest Lüg; `suitseti kalo ja läks `kauplema Vai; siis ta akkas puudega ja `nahkadega `kauplema Khk; ma lähe kalu `kauplema Muh; kaussidega `kauplejad `tahtsid obusesaba `jõhve Kul; ma `kauplesin ää, mul enäm `müia põle Juu; `maarja laadal kaubeldi obuseid VMr; ma ise nihukse kaubaga ei `kauplend Ksi; tämä käis `kauplemas, `õśtis `silka ja müis taludesse Trm; juut́ `kaupleb raamige Hls; tu `möie talu maha ja `naksi `kauplõmma Har; Petsereh om väega paĺlo śetokaisi ja `kauplõiji säntsit `väikäisi kauplõji; ta `kauplõss hingega, ta võtt nii `kaĺlihe Se || fig käe är külmänu, külmeteve sis muku `kauple rääbust (vehi kätega) Hls; temä om kasuga kaabelnu (elab hästi) Nõo
2. a. kaupa sobitama, kokkulepet taotlema või sõlmima `anna `ninda pali kui küsita, `kaupelda ei `uoli Lüg; `kuida `kauplimo `ninda `tiemo `kauba `vällä Vai; oli kraavi podretsik, oli kraavi kanali oma jauks `kouplend, maksis töölistele Jäm; `kauples ennast `sönna tühe Khk; `aastasulane oo see, kes `aasta `peale oo kaubeldud Mar; tüiri inimesega on paha kaubelda Kad; süllä pialt makseti nääle seda `katsetegemise raha, kud́a süld kaabeldud õli Kod; ma `kaupli kige parembe `tiindre ja kige ilusembe tüdruku Hel; ta pidi `aasta läbi `mõisale tü̬ü̬t teǵemä, sai oma palga, mes `oĺli kaobeldu Ran; `mõisniku kaobõlnuva saari käest kõiksugutse `õiguse `vällä; sańt ütel aledade `vasta, et ega ma‿i `kauple, mia sandi Nõo; Laadepääl `kaeva kõik toda, ei `ütleva enne `müijale sõnagi, perän kui kõik lehmä läbi`kaetu, lääva `kauplema Rõn; tiä lät́s mulle naist `kauplõmõ Krl; kaŕusõ`kauplõja ka tuĺl Se || tutvust sobitama Äi tea mis sa vana inimene änam naistega `kaupled, olgu see ikka noorde asi Pöi b. vastuseisust hoolimata paluma, nõudma või pakkuma midagi `kauples ennast moo `seltsi `linna, äga ma‿s vöta täda `ühtid Khk; `kupja poeg tuli `vasta, se ise eläs Talinas, se oli parunite poolt `väĺlä kaubeldud Vig; ma `kauplesin end puśsi `peale, küll `andis `enne kaubelda kui `peale sai Juu; eks ikke küla kaubeld (karjase) `juodi `liiku VMr; eenäkuhuja `kauples `mitmele Kod
3. tingima (hinna juures) `kaupleb nagu juut `viimase vere `tilgani Lüg; `peio `poissi `kauples `pruudiga (kirstu lunastamisel) Vai; `kauplevad odavamaks, ind on `kõrge Juu; silgud, nende iest olid vekesed innad, nende iest ei old `kauplemist VMr; pulman `pantse puu ette ja kaabeldasse kui peiu pulm tuleb et mes asjamehed te õleta, kohe lähta, kos paśs Kod; mia massa raha ja sa tulet vi̬i̬l `kaupleme Krk; tuut massab niipaĺlu, kaobõldi kah ja masseti si raha `väĺlä, mes tä nõus Ran; ega tä muido odavambast es olõss `jätnüʔ, a ma iks `tinkli ja `kaupli `kõvva Kan; Kauplõ˽ku juut́, a massa˽ku saks Urv; meil oĺl `täämbä lihunikuga suuŕ `kauplõmine, poolõ `henda kaubõĺ mahaʔ, mia ma lehmäst küüsse Har; kaubõĺ vil mano, `tahtsõ `rohkõp Se
4. vaidlema, jagelema; riidlema mis sääl änam koubelda on Jäm; mis sa `kaupled paigulist nende emastega Khk

keelama `keel|ama, keelata spor L, HaLä(-ämä Juu) Jä Trm TaPõ(`ki̬i̬l- MMg Pal); `kiel|ama, -ada R(-dämä Kuu Vai, -ämäie, -ädä Lüg; -ämä, `kielä Vai), kielata K Iis; `keel|ma, -da Hi Rid Han Mih, keel|da Sa Muh L(-mä, -dä LNg Tõs; -dama Khk, tgn -ja Muh) Ris, `kiel|ma (-mä) Khn(kieldä) Ris; `ki̬i̬l|ma (-ĺ|mä), keel|da (-dä) Hää Saa Kod(kiältä) VlPõ eL(-me M, -mõ San; -däʔ V, keeĺ|däʔ ~ -täʔ Se, kiilda Lei, `kieldäʔ Lut); `ki̬i̬ldmä (-ĺ-) Hel; `keeltmä Luk; (ma) keel|a(n), -ä(n) S L VlPõ eL, kiälän Kod, `keel|a(n), -ä(n) Emm Mär Mih Ha(kie- Ris) Jä TaPõ(`ki̬i̬- Pal); `kiel|an, -än R K Iis
1. a. keelu alla panema, mitte lubama `Kieletud vili on magus Kuu; ne juttud on jo `vällä `kieletu, neid ei `maksa aruta Vai; oled sa mu keelija Jäm; `sεεdus keelab sandid asjad εε Käi; ahingaga püid keelati ää Kir; siś ahengaga lõid, enne ei ki̬i̬ldud ju Hää; kes võib minuda kiältä Kod; teeńe keeläb, teeńe käsib KJn; ma `ki̬i̬ĺdsi, aga ta läit́s ike Hel; kalluda mu˽peräst ta mahaʔ, maʔ ei˽keelä˽sul kallutamaldaʔ Har b. korrale kutsuma 1. manitsema mina ei akka enämb `tõisi `kielämäie Lüg; natukse aea eest ta `keelis last, laps jähi siis vagusi jälle Vän; `keelis teda järjesti Vän; Sia ju paõlu suurõm, piäks vähämäd `kielmä; Lapsi `kielti kao `piäle minemäst Khn; sedä kiäläväd kõik et ärä müi maja Kod; keela `laitsi vagambass San; `poiskõist piat ki̬i̬lmä, muidu lätt piniss Urv; sa tahat iks `kurja tetäʔ, ei `kullõʔ ki̬i̬ĺmist eiʔ Räp; 2. vaos hoidma, talitsema keeläʔ umma suu`mulku Plv; saʔ piät umma süänd `veitkese `ki̬i̬ldmä, ar saʔ uma `süäme `perrä elägu‿i Se c. takistama, takistuseks olema ei mena keela tät kasomast, ma ole täta `kastnd koa, aga see tähenda kedagist üht Mar; ei see vai `keela teda `lahti `soamast, kui tahab, siis `tõmmab ikka `lahti Juu; ei meil siin seda ole, et vesi `keelab `eina teha Amb; nied rohud `kielavad tõbi ära VJg; si̬i̬ [vihm] meid ei `ki̬i̬lnud Kod; kõrva `auku vahel läheb prügi või `prahti `sisse, kes `kuulmese ära `keelab Ksi; tõrv keeläb `audumast `jalgu KJn; kes sedä ikku `kinni saap keeldä, ku südä lähäp aledass Nõo; ku˽na [varblased] hulgahna mano lät́sivä, sõss seivä˽kõiḱ ärä ega kana näid es keelä˽kah söömäst Plv; ma kae kuis tut `päivä sa keeĺtäʔ [päikesevarjuga] Se || Et keela-kaitse küll, nüd oo vassikad jälle koplist välja tulnd Kaa; jumal `oetku ja `keelgu Mar; Oja ning kielä ikka `sioksõ asja iest Khn; oh jumal `oitku `keelgu, küll oli aga ermus Mih; jummal `kiilku õnnetusõ iist Krl; jummal `kiiltku esiʔ, ku sa minno ei `kullõʔ Se
2. maha salgama `kohtus ta ära `keeland, et ta küll ühekorra löönd (tegelikult lõi mitu korda) Jäm

keerus1 keeru|s g -se Hää; -ss g -sse Äks M T, g -sõ Kan Krl, g -ssõ Urv VId(-o- Plv, -śs Räp Se); kiäru|s g -sse Kod; `kieru|s Kuu, `kiero|s Vai, g -kse
1. säie, keere, võrge Keerusi topitaks `praude vahel Hää; noh eintest sai keerutada nisukene keeruss Äks; kui keerust tetäss, siss üteldäss et `tõmba äste sikku Ran; Paklist ehk ravikist keerutedi keerussit, keerussega keideti lina puńte kinni Nõo; keerusse tetti pöörä pääl `valmis Ote; `kapla tetä ääpäidi, keerust keerutada kurapäidi Rõn; ta keeruss oĺl nii huba, et joba `väikese `tõmbamise `järgi katski läts Kan; keerusõ `laśti kokku, sõ̭s sai kõva köüd́s Krl; olõ keerussõʔ omma talvõl `uibidõ `ümbre Plv; `paklast höörätedäss kokko, tu‿om keeruśs; keerussõga köüdetäs `pundõ kińni Se || riba keerused, kellega maavikat `otsa `pańti, plekist `oĺlid Hää
2. heina-, linahunnik lina `kieros jo `pello pääl Vai; suur kaar `ainu `panti maha, tu̬u̬ keerutadi pulgaga `ki̬i̬rdu, siss‿sai nigu suur aena keeruss, aena tuut Ran
3. keerd, kruss, sõlm Vahel tegid `turskad ja `kammilad `verguss `olless `nindasugusi `kieruksi, et ole mies ja aruda `enne tükk `aiga sedä `kierust `lahti Kuu; `kütkel on `kieroksed sies Vai; käib kui kierus Iis || keeris tuule keerus võtab vett merest üles, ta läheb ühest kohast läbi, nagu nüür vahest Hää
Vrd keerd

keetma `keetma, (ma) keeda(n) S(`keetama SaLä) L HaLä Jä TaPõ VlPõ; `keetmä, (ma) keedä LNg Vig Tõs Juu; `kietama, (ma) `kiedan R; `kietma, (ma) kiedan KPõ I(`ki̬i̬tmä, kiädän Kod); `kietmä, (ma) kiedä Khn; `ki̬i̬tma, (ma) keeda Pil Vil Võn; `ki̬i̬tmä, (ma) keedä M(-me Krk) T V, `ḱi̬i̬t́mä Rõu Vas, da-inf `ḱiit́ä Lei, (ma) ḱeedä
1. a. (vedelikus) keeda laskma, toitu valmistama ajama vie `kiema ja siis `kietasimma vähä [vorste] VNg; ma `mötle täna `öhtagid `keeta neid [käkke], aga ma‿p tεε, kas ma `umbest keeda; säinas pole midagid `keetades kena Ans; ternes see läheb `keetades kogu; oli öpitud kodu öllega ussi `kesta `keetada ning `juua Khk; `aksi metsast ära tulema süia `keetma Kär; Ta naine keetna (keetvat) keige parama supi terve küla kohta Kaa; `poargu misse sihes inimeset sui `keetvad; `Erned `pandi `keetmise ees ligu, siis läksid `keetes kehast `pehmeks; Kabeli vana akkas omal täna `keetma (õlut pruulima) Pöi; see apurokk o piimaga keedet; mei põle kalu kietn Muh; katel akkas `ammu `keetma juba Emm; vanast keedede sui ja `talve ikka `paargos Phl; siis `öötasse, et keedetade (keedetavat) `parbara suppi (rabarberisuppi); ma `keetsi tänä roho teed Mar; `viimse päävä keedeti `kapsa suppi (pulmas) Vig; toores piim annetse `vaśkale ja keedetse ära, kui inimesed omale `keetvad Han; irre või lati köögid olid ika sui `keeta Mih; kas sa tänä kiedäski `räimi; Annusõl kiedetäte `ülge liha; Kellele eit `putru `kietkä? Khn; Si̬i̬ supp on küll pesemata `puudega keedetu (liiga tuline); Liigub kui keedetud siajalg (laisk inimene) Hää; Mari läks umikuks `süiä `keetmä, keedäb pudru Juu; [soolatud] siened tahvad ülesse `kieta, siis on nagu `värsked Amb; sia jalad keedavad süĺdiks Ann; kiedin `terne `piima Rak; `taŕvis üks kord viel `kieta muoś `ümbär, siis saab ehk east VJg; tämä ki̬i̬t kalu `kartlid Kod; jõulu `lauba `öösi keedetud rihma `pandlid kuremarja vee sees Lai; [kartulid] om ninda pudeve, `ki̬i̬tän laov ärä; mea keedäss ärä küll, ei ole keedetevet Krk; keedetu `piimä `anti `aigile Hel; taren tuhkavva pääl keedime `süvvä; kuremarja saesava ilma `ki̬i̬tmädä kah Ran; mia oless ka läädsä suppi söönu, kui oless `keetu Puh; olessime siin katekeisi `putru `ki̬i̬tnume ja ollume; sul om kate sia liha `süvvä ja sina keedät sooliku suṕpi; kikerpiĺlest ja kõigist marjust `ki̬i̬tnuva `sahtit Nõo; kuivalt keedetüisi soolaga upõ `võtnuva `teolise rehele ka üten; meil keedivä kańepi leemega vedelät kesväjahu `putru Võn; `kapstit `keeti iks ää ulga, ega `talve na ukka es lää Ote; ku piimä är˽keedät, sis oiuss kas vai tõseni pääväni San; toorõss piim keedetäss, sõ̭ss kutsutass tsäärpiim Kan; ku ma `su̬u̬rma söögi ka˽keedä, sõ̭ss ma˽keedä iks kõrrõ, ma‿i keedä hiivalõ Urv; `keet́i mõni viiś anumõ täüt `sü̬ü̬ḱi; peterselli keedetev ummussin Krl; Ku˽`keet́i kas `herneʔ vai uaʔ, tu̬u̬d `üĺti ru̬u̬g Har; õdagu oĺli `kapsta˽`keedüʔ (keedetud); ku kangast lõpõtadass, siss `keetäss sagõhõt kesväjahu `putru Rõu; mul oĺli havvudu˽`kapstaʔ, upõga˽keededüʔ; tiä ki̬i̬t́ jahu pudro, nii et kuvvõss vooriss sai süvväʔ Plv; üt́s t́siakõnõ sai tappaʔ, tu̬u̬ `kullu ruvva `ki̬i̬täʔ; jahu pudru keedi `väega˽piimädse Vas; keedetüisist munnõst küdsetäss piirakut Se; vajag säräst sourt [katelt] kon ubina ḱiedetäse t́šeolõ Lei || kui möni asi pole nii `küpse, siis `εεtasse: jo köht keedab veel Khk || täbarat olukorda, sekeldust põhjustama vat mis supi ta `moole `valmis `keetas, poleks `uskuntkid Khk; Kust ta sulle jälle midagid kaela keedab, seda‿p vei mette arvatagid Kaa; oled aga supi keet küll, kui olete ta keet, siis sööge koa Juu; siis `ütled veneläse `viisi, et siis su piäl oo palju `ki̬i̬tmiss Kod; küll ńä˽küd́si ja keedi˽minno (laimasid) Rõu; Jaan om visa hingega, tuud keedä‿i üte leemega Vas b. mingit saadust valmistama; värvima; pehmitama tahan siis akkada `siepi `kietama, kui akkan pesu pesema Jõe; [seep] tab `kaua `kieta, üks kolm `tundi juo, `enne kui saab kieb `küpsest VNg; `riide asi mis on ära `pleekind, ma keeda see uuest üle Jäm; sa keedad `törva, akkad sa `laeva `törvama Khk; Uied võrgu [ja] mõrra linad said kõik tamme koordega läbi keedetud Pöi; `enni oli lubjaga keedetud `seepi Mar; linased `kangad said ikke ää keedetud Aud; `kietsin `siepi Kei; villast `lõnga `jälle lehelesega ei kanna `keeta Tür; pessod pidid tuhaga ära kiädetämä Kod; piän selle seebi `ümmer `ki̬i̬tmä KJn; maagelõng olli kirjutetev lõng, temä es keedä `väĺlä, es aja `väŕvi Trv; vanast es ole `kivvi, seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh; kähr olna `väega rasvane ja keedetänä `si̬i̬pi kähri rasvast; tedä (kelgujalast) piäb ummussin `ki̬i̬tmä Nõo; kedrassi langa, siss tuhaga `ki̬i̬tse nu̬u̬ langa, tuhk võtap langa `väega `valges Ote; liiv ja tõrv `keet́i˽kokku Rõu; seebi kiviga˽keedetäss `si̬i̬pi Plv
2. kuumaks ajama, (kuumaga) hautama üsna `keetas kohe (palavus); `päike keedab `tuhlid εε maa sihes, nii palavast paistab; ammus se oli nii pala, et pidi ää `keetama Khk; Niid peab kalatarja puu vilusse panema, muidu päike keedab räimed ää Kaa; [puupütte] keedeti palava `veega, keedeti köik kividega kui `ahju `kööti Vll; Ta on nii kuiv ja pala, ta keedab ta (kartuli) juba mulla sihes äe Pöi; vanad inimesed ikka `reakisid, et nüid keedab `vihma Muh; pannasse natoke `külmä vett `peale, et teeb mud́o pudroks [hauded], et `keete kohe ää Mar; sõńnik keedab `riide nii läbi ja `apraks Juu; vesi kiädäb viĺjä ärä madala mua piäl Kod || lööma, virutama keedan soole ühü pläu üle `kõrvade Mär; ma talle üte napsu keedi `vastu pääd Trv | ku ohja aru `kintse vahel lääp, muutku ki̬i̬ts iki tagant üles (hobune) Krk
3. metalli kokku jootma, sulatama sai nisusi `rummu võrusi `kinni `kieta ja `ümmarguse `assa teha Hlj; ratta `vitsu keedetasse kogu Khk; kui terane (teras) ravale vahele keedetse, siis seda kutsutse käänid Mus; sel aal oli sis teras koa mis rotsi teraseks `üiti, pikkadele `otsa keedeti; Puumoa mees tegi köik `eese sepa töö ise, `keeta ja taguda `oskas iga mees Pöi; tules nüd tätta `keetvad, siis vesatasse vee `sesse Mar; sepp keedäb `rauda, keedäb `katki läin raua kokku Tõs; enne nad `ütlesid `keetma, nüid `itsima Kei; `rauda keedetakse kokku kui tahetakse jätkata Juu; `enne tegi isa `kerve silma `väĺla ja siss `kietis terakse `sinna ette Kos; sepp põle `easte kiet: sepa püksid sies (ühenduskoht lööb lahti) Jür; kiädetud raud one pehme, egäpidi suab taguda Kod; sepp ki̬i̬t́s `kirvel teräse ette, ta aap ravva `ki̬i̬mä Krk; `kirve laba `otsa keedeti `mürki (terast); mõni laśk `mürki `kirve siĺmä pääle ka `ki̬i̬tä, siss ta `olli kõva Nõo; sepä `ütlivä: väega murre raud, es kennätä `ki̬i̬tä Kam; vasõga om valõt, tu̬u̬t keedetäss vallalõ Se
4. vett maa seest välja ajama, pulbitsema `Kaivo auk ja `allika auk, kust vett üles `kietab Lüg; seal on need suured auad, kus vesi keedab maa seest üles LNg; umbaĺlikas, kiedab vett ülesse Amb; Aravete küla all kiedab `väĺla aĺlikas JMd; allikad kiedavad vett üles Koe; sie (vihm) paneb viel allikad `kietma VMr; aĺlikas kiedab vett ülesse nõnnat vulinal, üsku paa sies, kui vesi kieb Kad; allikast kiedab vett `väĺja VJg; `kieva põhjaga maa, mis ülesse keedab Sim; mua kiädäb ülesi (allikane) Kod; on päält `kińni kasnu, aĺlik all, keedab vett ülesse Äks; `surnuaed mää pial, aga väga `keedev koht, maa nigu keedab üless Plt; allikust keedäp `liiva üless; `ki̬i̬tev allik kes `liiva üless ki̬i̬t Krk; sääl om lätte kotuss, keedäp maa sehest `väĺlä vett Nõo; vesitse `kalda aeava vett `väĺlä, sääl keede põhi, keedäp üless põhja vett Kam || (sulaveega) kergitama kelts kiädäb ülesi (pinnast) Kod
5. (kõhulahtisusest) keedab seest läbi Mar; Ma jõi raba vett, kus `keetis na `lahti, et `aitas kohe Han; kõht keedäb seest `lahti, mine aga `jälle sitale Tõs; nüid `keetis mu seest nii `lahti et, kui ma `sańti `aśja `kuulan; `keetis mu seest läbi nõnna et, kui ehmatab või kardab Juu; siest kiedab `lahti, kui kõht `lahti on VJg; temä keedäb läbi KJn

kimalane1 kimala|ne g -se Rid Kse PJg Hää Saa Kos Kod KJn Kõp Trv Puh Kam Ote(g -sõ) Rõn San(-lõne), -nõ g -sõ Võn V(ḱimalanõ Se Lei/-n/; pl -dsõ Rõu, -dzõ Lei; kimalõ|ni g -sõ Krl); kiimala|ne g -se Pöi maamesilane (Bombus) kimalane `korjab pääval ja sü̬ü̬b `ü̬ü̬sel `jälle sedä ärä Saa; kimalase teevä pessi `pervi `siśse vai aenamaale - - om jämedämbä kui `vaablase - - `korjava mett; kimalase kupp Kam;`naksime endäle pesäkest ehitämä nigu kimalase jälle Ote; kimalasõ urg Krl; Kimalanõ om paksukõnõ, karvanõ,`armsakõnõ Har; kimalanõ um suur, `musta ja `pruuni `kirjä, verevä `persega; kimalasõʔ paĺlo ei `nõklaʔ Rõu; tu̬u̬t kimalasõʔ mett vi̬i̬l hoietass silmärohost, kel silmä `haigõʔ Se || fig (tüütava jutuga inimesest) Jusku kimalane kõrva `ääres, ti̬i̬d kimalast ikki Hää; kimalaisi pähä `puhkma meelitama, petma Har Vrd kimaline
2. teistest putukatest a. herilane kimalanõ tege uma pesä kah elomajjo, küüne, lauto ja tsia`sulge katusõ veerde `külge Räp b. kihulane – PJg Vrd kimalas2

kopikas kopik|as Pha Pöi hv L, spor KPõ, Iis Trm Plt, kopp- VNg Lüg(kob-) Iis, g -a; kopik|ass g -a, `koṕka Rõn; kopi|k (koṕi|k V) HaLo, g -ku L Rap Kad KLõ M, -ka spor Sa, Kse Hää Kei hv Jä, VJg Trm Pil Vil T hv V, -ke Tõs Rap Juu Ann Kod(g `koṕke, -p-) Krl/-kõ/, -ki Muh, -gu Jäm Khk Rei, -ga Kär Hi Rõu, -ge Khk Kär(-gi), `kopka Trm Kod KJn Trv spor T(`koṕka) V, `kopku KJn SJn, `kopki Mar; kobi|k g -ga Kuu, -ka Lüg; koppi|k g -ka VNg Lüg(g `kopka) Jõh, -ku Vai; kobi|ka g -ga VNg; kope|k g -ga Käi Phl, `kopka Võn Plv, `koṕka Se; n, g kobeka Vai; koṕk g `koṕka hv Nõo; `kopk|as g -a Kuu Lüg IisR Kos Jür Amb VJg; n, g `kopka Vai Jür hv ViK, Rõn Rõu; p `kopkad Kär Äks Vil(-t), `kopkut Aud Pst Hel, -d Vän, kopked MMg, kapikõt Lei
1. (veneaegne) raha a. peenraha ühik, kopikas; vastava väärtusega münt `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi, neid sai kaks tükki `koppikalle VNg; Piad iga koppika `uolega lugema, `ennegu kedagi `ostad IisR; mette üht kopikid es jää järele Muh; kui inimesed kerigu `tulled, möni `andis `neile (santidele) sis kopiga Phl; `enni oli naela tubakas, kakskümmend kopik oli see nael Mar; anna veel üks viiene või viis kopikud; pool kopik `maksis timp sai Mär; `eńni oli kopikas ikka suur raha Ris; kopikete eest ei soa kedagi Juu; kolmkümmend kopika oli sie pääva palk Kos; vaśk mõedud, kellega `viina valati miestele kopikate luol Kad; tal kas on `kopkas raha vai pole sedagi VJg; vanass õlid `koṕked ja rublad, kopik on veeke raha; vanass õlid veikesed `kringlid, kaks tükki `ańti `kopkelle Kod; läksivad kolme kopiku `pääle `riidlema Äks; `enne oli mul kuus rubla kopikutega [pensioni] Plt; seni kui sai sada kopikud, siss `oĺli rubla KJn; ega mia kehv mi̬i̬s ei ole, et mia raha kopikide viisi loe Hls; vanast `panti `surnul raha `rinde pääl, kopik ja kaits, ku vi̬i̬l [puusärk] `valla `võeti ja vaadeti enne äräviimist; egä viimast kopikut ärä ei või anda, siis ei lää siga ka ti̬i̬ päält `kõrva Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese, `väike põrss `masnu kopik; tu̬u̬ `oĺli igävene kooner, ois `kopkat peon et ta kuumass läits Ran; ta tingeldäb tolle `kopkaga, ta‿i täi tedä käest ärä `anda Nõo; `väike pät́s kamma `oĺle kopek, suurõmp pät́s oĺl kat́s `kopka, suuŕ määts oĺl kolm `kopka Võn; `koṕkedega sõ̭ss kõ̭iḱ õiendõdi ega sõ̭ss `ruubledegaʔ Räp b. väike rahasumma; raha üldse `Heinaajal olin kogu `heinaaja siis `ilma kobigatta Kuu; kui kopigud `taskust vötta on, ikka midagid saab Khk; [looma müügist] sis ta mened kopikad ikke sai ja Pha; aga ilma kopikuta ei saa kodust `väĺla minna Saa; mina ei ole `ühte kopiked musta pääva jäoks korjand Juu; põle `kopkastki inge taga Kos; mes `kopka saab ju̬u̬b maha Ran; ega mul ei ole `täämbä pääväni, et ma periss ilma `kopkada ole; mis‿sa `onte laits tu̬u̬t ja `raiskat `endä kopikat Rõn; mu oma kopikide i̬i̬st ostetu asi; seo olli joba tol kõrral kaunis kenä kopik San; jääguʔ jumala tassoʔ, ma‿i˽taha˽`kopkatki˽taast kaṕist Rõu
2. fig (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Paneme tööle kena jooni sisse, siis oo löunaks valmis kut viis kopikad (kindlasti, tingimata) Kaa; Nägu nagu serviti kopikas Kul; Mina olen kohal nagu vana viis kopkat (kindlasti) Jür; sii on selge ku kaks kopked MMg b. (vanasõnad, kõnekäänud) kes `kopkaid ei `korja, sie `rupla ei saa Vai; Kes kopigid äi `korja, see rublad äi saa Emm; Kes kopikast ei korja see rublat ei saa PJg; kes kopikeid ei `korja, siis `rupla ei soa Juu; Kes kopkut ei kogu si̬i̬ rublat ei saa Pst; kes kopikat ei oia, si̬i̬ rublat ei näe Kam; Kiä `kopkat ei˽koŕja, tu̬u̬ rublat ei˽näeʔ; `Kopkit `korjat, rubla saat Rõu | Ei kobik ole raha egä ludik ~ `prussagas (p)ole liha Kuu; kopikas raha egä kõhutäis `süiä ei õle mitte midagi (seda ei loeta võlaks) Lüg; Kopik pole raha, äga sitik pole liha Emm; Kopik om raha, aga lutik ei ole liha Nõo | Kon kotin kopik iin, sinna tulõ tõnõ manu Krl c. `seante `uhke inimene kes nooren ian kopiku raha pääl tańts Krk | (millestki väheväärtuslikust) Kuer vai asi - - `augu ei kedagi, sie ole kaht koppikagi väert IisR; rublane nimi ja kopike väärt ammet – si pidada perenaese põli olema Juu; Taa jutt massa õi˽sul joht `kolmõ `kopkat Rõu | (rahanappusest või puudusest) Ei ole omalegi viel `talveks `süömä`silku saand, kaik pane vade kobiga nenässe (tee kogu töövaev rahaks) Kuu; õlen `nõnda `vaine, et mitte koppika `krossi mul ei õle; mina õlen küll `nõnda `vaine, et mitte puold `kopka rahagi mul ei õle Lüg; kopik ööra punaseks `enne püus, kut sa εε annad Khk; Sellel pole punast kopikat inge taga Kaa; mul ei ole mette punast kopikid Muh; sa piad igad kopikud keerutama (vähese rahaga toime tulema); mul põle pimedat kopikut ka `taskus Hää; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid hrl ~ kopiked hv Juu; põld punast kopikad `taskus; Põle kopikut serviti persse lüüa Plt; taa ei˽saaʔ ütte pümehet kopikat säält henele Har | (pillajast; vähese sissetulekuga inimesest) Ei sel kobik `päivä vanuseks saa; Ei kobik mekkijäl mihel `päivä vanuseks saa Kuu; Ei kobik kobika nää Lüg; Ega temal mehel ka kopikas kopikat taskus ei näe Kad; Si kopikule öömaja ei anna Pst; kopik es näe `koṕkat, `ta‿lli kõva viinami̬i̬s Puh | (ahnest või ihnsast inimesest) Kobika `täüdü `püüdä, `vaika ~ `ehkä kaks menis Kuu; Ennem sandilt rubla kui sinult kopikas Vän; Sel lääb kopik peon punatses Pst; Lask `kopka i̬i̬st vai `päähä lüvvä Räp | (peatselt surijast) Ise tahab maja ehita, omal pool kopikad surmaga `võlgu; Ise surmaga kopikas `võlgu Pöi; Surmaga kopik võlgu Vän; kopika eest natuke, pisut, veidi; (eitavas lauses) natukestki, vähematki, sugugi `Kopka iest `asja `rupla iest `sõisa (järjekorras seismisest); `Kopka iest `asja, `rupla iest `riidu Lüg; Küll on inime, oleks tal koppika `iestki aru pias IisR; Sul ei ole ka mitte poole kopiku eest mõistust Vän; Vanast mi̬i̬ss ehit́ maja üless, panõ es `kopka i̬i̬st `rauda manuʔ Rõu; tälle tuĺl vaast vaguvast `tüŕmä minnäʔ, tä es olõ `koṕka i̬i̬st tennüʔ kellelegi [halba]; Kopka iist om joonuʔ ja ruubli iist näütäss vällä Se; kopika peal ~ pealt elama rahapalgast elama Ega‿s sie koppika pial elada kedagi väert ole, `olgu palk vai kui suur tahes, läbi läheb ikkegi IisR; ta elab `kopki peal, kui tal maad eesel põle, peab raha `eest kõik `eesele `ostma Mar; elab nii kopike peal ja peost suhu Juu; elab `kopka pial (vaeselt) Trm; `koṕka päält eläss (linnas raha eest) Se

krõmsa `krõ̭msa ravim, silmarohi `krõ̭msa, tu̬u̬t ka `lasti `silmä [kui kae oli]; `aptikih kaʔ om `krõ̭msat Se

kurk2 kurk g kurgu üld (g -o Käi Mar; n kuŕk Mar), g `kurgu R(n `kurku Vai)
1. suuõõnele järgnev neeluosa `kurgus kibeleb VNg; kui `kurku ei õle, `miska sa siis saad `süia, `kurgust `nielad `süömise `alle Lüg; `kuiva `leiba jääb `kurku `kinni Vai; ta‿p tule mu kurgust `välja see söna Jäm; kala roog jähi `kurku `kinni, paisetas keik kurgu üles Khk; Läks nagu vaalaskala `kurku (ahnest neelamisest); See (jook) aitab `kurku loputa küll Pöi; see joob nõnna et saabas kurguks ja tõŕs kõhuks Muh; körist `ingeda, `kurkust lεheb toit `alla Emm; küll on karune leib, viib kurgu `katki Phl; `kõikidel eläjädel oo kurgod Mar; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Kukuljõnnulõ lähäb sügüse odra oga `kurku Khn; kaela rahud akkavad `paistema ja matavad kurgu kinni Vän; końt jäi `kurku `kinni Jür; `kurku kuristama VJg; käul lääb õdra õkas `kurku, ta enam ei kuku; kala nokkab krutska `kurku Trm; laalab tumedass kurgu põhjass; käed sõńnikuga, lähäb `kurku si̬i̬ ais kõhe; koer akab siinsaman `kurku ajama (ahnelt sööma) Kod; köhis ja kröbises, ei saand iast `riakida, siis `ööldi et nigu konn kurgus; läks kui uńdi `kurku (sai kiiresti otsa) Lai; kurk om kipe, kipiteb kurgun; loputeme `kurku ka vähä (joome alkoholi) Hls; kurk om mao küĺlen, kõri om kopsu küĺlen Krk; temä (liha) jäi nii kõvaste `kurku `kinni, et `õkva `lõpmise veere pääl; mia sai tolle leevä raasu suhu susata, `tu̬u̬gi karass `kurku Puh; oi `kurku läits, ei tää kost ma `viina saa vai saa `kurje `sõnnu; siga lambib nii `ahnede, et lü̬ü̬b `endäle `kurku Nõo; köhä tulõ nigu tojauss `pääle, nakass nigu käpistämmä kurgun Kan; K´agu kuuk seenis ku kesvä uhak `kurku lätt, sõ̭ss om laulul lõpp Urv; ei˽tiiäʔ kuis mul see kurk om nii kińni jäänüʔ, nigu tüḱk om kurgun Har; Ku `sü̬ü̬mise `aigo `kurko karaśs, sõ̭ss täheńd tu̬u̬d, et kas saad `viina vai saad tõrõldaʔ Räp; kõ̭gõ heĺüga, kõ̭gõ kurguga `täńtäss Se || kuumalt `kurku ja palavalt `perse, kae iki ku ruttu `kurku saat Krk || ane kurgu (hingekõri kõhre) `sisse pannasse körid (lastele mängukanniks) Khk; kurguni ülimal määral Ei enamb või `süüa, täis kohe `kurguni IisR; Ta on kurguni täis, aga ikka ajab `sisse veel Pöi; aes ennast kurguni täis Emm
2. fig a. (ähvardamisest, peksa andmisest) `selle inimisele on `annetu ia mats, `ambadki on `kurku mend kõhe Lüg; lubas `meite pisise poisile `ambad `kurku `lüüä Jäm; saab näha, millal ta mu `kurku kinni `kargab Muh; pane ninda et `ambad `kurku Emm; ma peksa so `ambad `kuŕku Mar; löön lõuad `kurku Kei; aga ma löön so `ammad `kurku kohe `kuude `järku Juu; lüen su `ambad kurgu `põhja JMd; ähvardas `ammad `kurku `lüüja Plt; panen `sulle mödä `ammid nõnna et `ammad `kurku käeväd KJn; `hambid `tahtsõ `kurku lüvväʔ Plv b. (vara mahajoomisest) kõik o läbi kurgu joosn Muh; Kurk kulutab änam ku käed teevad Hää; puha läbi `lasken oma kurgust Krk; tuu miiss om kiiḱ umast kurgust `alla `niildünüʔ Krl c. (janust) Mo kurk nii kuiv, ehk sool on veel pireke [õlut] kiha põha peal Pöi d. Süda viha täis - - süda tõuseb `kurku üles Hää e. Laps `etsis emä, omal nutt `kurguss (nutma puhkemas) Kuu; Mis sa säel `irmuga viel `vastad, sõnad kippuvad `kurku `kinni `jäema IisR
3. kurgualune Kuorm läks `ümber, `raŋŋid obuselle `kurku, `mutku korises viel IisR; kanal on pisised eldad kurgu all Khk; kitsel o `väiksed sarved ja abe kurgu all Jaa; vatid ollid kurgu alt `kinni; Tiinal `olli suur sõlg kurgu all Muh; särgi krae tuleb kurgu `alla, nööbiga `kinni Mar; meestel olid koa reesid kurgu all Vig; põdra meie põllal kahe vassikaga, vassikad kurgu all Kse; preesid olid justkui `pandlad meeste`rahva särgi kurgu all Hag; siidi paelad olnd kõik siin kurgu `alla `siotud Ksi
4. millegi ava või suu; millegi kitsam koht a. põlveõnnal, varbaalune, jalakurk nii pikkad kääd olid, `polve `kurkude kuhal; `polvekurk on just `polve `silma all voi taga Jõe; `Varba `kurgu `tallasin `heinämaal `katki Kuu; panin `terva `varba `kurku, siis ei akka `auduma VNg; `pastli paelad, nee - - keivad jala kurgu peelt kogu Mus; jala kurgu peal suur jäme jurakas (paise) Vll; Kurgu pealt põletand vassaku jala kõik äe Pöi; Naistel oudust sui vesise ajaga einamal varbakurgud maha; Jälg on kurgu pεεld `aige Emm; kuub oli jala `kurku (põlveõndlani); `varba kurgud nii maha `vötnud (katki) Rei; `varva kurgo alosed oo kat́ti Mar; `varva kurk o maas, `tõmma `nartsu `ümmer Kse; se `varva kurgu alune lähäb vahest sui nii kat́ti Juu; `varba kurgu alt `sorksi ärä Hls; mul om si̬i̬ konnasilm `varba vahel, `õkva `väikse `varba kurgu all Puh b. saapakurk; kontsaõnarus Minul `tahvad `saapad `kurgust ikke `piigistada IisR; saabas kurgu pεεlt kitsas, ei liha `jalga Jäm; Ma `kaapisi luua pεεl korgikurgu tühaks; Kamass oo kurgu peelt välja venind Kaa; kiŋŋad [on] kurgo pεεld `ketsad Käi; `saapad kurgust `kitsad Tor c. voki lühi auk kurk on lühü `ravva `õtsas `ümmargune auk, niit `juokseb `kurgust `värtne `pääle Jõh; löng läheb oki kurgust läbi Khk; oki kuŕk oo ees posti `külgis Mar; oki kurgust lähäb lõng läbi Aud; oki kurgust jooseb lõng pooli `peale Tor; Vokiga ei saand nii jämedat [lõnga] kedrata, vokikurgust ei lähe `alla nisuke jäme Kei; voki kurgu nahad Koe; voki kurguss juakseb lõng Kod; Kui lühi kurk - - ärä kulub, siis `joodeti `jälle vasega täis KJn; lõng läits `kurku, ei lää kurgust ala, kisub `kurku Trv; oki kurk, lõng lääp kurgust läbi Krk; voḱi kurk taht `ju̬u̬tmist, timäl um t́salk siseh Plv d. nurk adra vanda, adrapuu ja sõle vahel adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse Khk; kadaka tuut pannasse `kurku; kurk ummistab märja mullaga ää Kär; Topp `pańdi adra `kurku ja `aeti vagusi LNg; adra `kurkos see raud oo adra sõĺg Mar; adra `kurku jääb rohi `kińni, paneb adra `umpses Lih; mua adral tuli seda `tihti, et kurk jäi `kińni, kupatas lipeti ja saha vahe täis Trm; adra kurk um raup̀uu `vaihhõn ni kammidsa vahjüssõn Lut e. mõrrapära suue mörra `kurkust `vöötse kalad `välja Mus; kui kalad `tahtsed mörrast `välja ujuda, kurgud `hoidsid tagasi Phl; kalaʔ `oĺli mõrra kurgust läbi `lännü `mõrda ja is mõista enämb tagasi tullaʔ Har f. nuiad (pommid) ülal `kurkus kellul (kellal); piibul on kurk, kust vars lεheb kaha `sisse Khk; vikatil oli kanna `kurkus pagu sihes; raad `aksid aŋŋu `kurku `kinni Kär; löötsa kurk (sepalõõtsa osa, kust tuul välja tuleb) Pha; `lamba naha koogul o raud `kurkus; see lips, mis suus köib, o piibu kurk Muh; ülemine paĺk oo peńni `kurkus Mär; seal kus pulk sees oo, seal ta (lõuguti) kurk oo Vig; piibu kurk läks umpses Kse
5. (kitsas) väin; väina, lahe vm veetee kitsas koht (ka maakitsus) Laev söitas Sääre kurgust läbi Jäm; sii `pöldude vahel on Maiendi kurk, kitsas tee Khk; Kui sui oli kui, `mindi Nasvale kurgult otse läbi Kaa; tuleb metsa `kurkust läbi `minna Krj; `Lamrine oli lammastega lau `kurkus; Kui mered `kangest `töusvad, siis ajab lau kurgu vett täis (ujutab maakitsuse üle) Pöi; Ari (Hari) `kurkus paestab üks lae Muh; Mo isa oli püüumees, püüdes kala Voose kurkus Käi; kurgu sees vesi jooseb kõvasti Rid; lähme kurgult `vällä kui me sinna Rotsi mere lähme Khn; ku tuul mere kurgust pidi olema, siis kala ei saa Aud; kurk, kost laiv kääse läbi Võn; kävväss sinnä `mõtsa toda `kurku `müüdä - - ei ole sinnä puid kah kasunu Ote; ei mälehta kuna tu̬u̬ oĺl, aga üt́skõrd kaav́eti Uhtinõna `kurku (Meerapalu ja Piirissaare vahel) Räp Vrd kurgumeri

kõrik1 kõri|k Hel Rõn Krl, g -ku Pst Krk(kõõ-) San Kan, -ka Trv Urv Plv, -ke Kod, -gu Har(-ga) Plv Lei Lut, -gõ Plv Vas Se(kõõ-); kõŕk San Plv muistne rõivastusese a. kokkuõmblemata vaipseelik undrukad kutsuti kõrik, õli `kanga õtsass tükk, vü̬ü̬ piäl; poesid võtid kõrike serväss `kińni ja tõmmasid; suvel kääsid [naised] tü̬ü̬l kõrikitegä Kod; kõõrikul om ollu tina `ehte all Krk; nimä `kutsõva mi vanõmbaʔ `uńdriku kördiss ja kõrikuss Kan; kõrikaʔ oĺli˽villatsõst `rõivast, mustaʔ; kõrikaʔ oĺli `ümbre kihä mähitüʔ, päält `vü̬ü̬ga˽kińniʔ Plv; kõrik, sääne villanõ, toominõ (toimne) villanõ rõivass, `valgõ vai hahk, mähiti `ümbre kihä nigu `ündrik, pussusõglaʔ oĺli kõrigõ pääl Se || ehi ehi `mõŕsakõnõ, seeni‿gu `ehte tuvvass, lepätse liniku, `kõotsõ kõrika rhvl Urv b. sõba, suurrätt kõrik, lapanõ `villanõ rõivass, `olgõ˽pääle `võeti `säärtseil `rõivõil; Võt́t kõrigu `olgõ˽pääle ja `astõ kerigu poolõ Har; kõrik, ka‿kui hõĺsti võtiʔ `pääle - - mu maama kõneli Lut || pruudilinik kõrik olli `ümmer pää nagu räti i̬i̬st, kõrik olli `siante `valge rõõvass; laulatse poisi võtive siss pääle laulatust kõriku pääst ära piitsavarrega ja visasive üless parsile Pst c. villane (katte)vaip (pulmas) mine jo võta kosilanõ kõrigõ pääle; kosilanõ tulõ rattelt `maaha, `viskass ega nulga pääle raha, kess`paika kah, siss lätt üle - - tu̬u̬t `kutstass tu̬u̬ kõrik, [hiljem] tu̬u̬ viiäss jäll `kirsto, tõõsõlõ `tütrelle; kõrik kutsuti, [kosilase] hopõń oĺl kińni˽katõt kõrigõgaʔ Se

käe|kiri isikupärane kirjutamisviis ilus kääkiri Lüg; nii irm sańt kääkiri Khk; siis otsiti kõik mõisa rahvas läbi et kelle kääkiri Kir; se kiri põle `moole, põle mo laste kääkiri Tõs; ää käekiri tal Krk; tu̬u̬l om hüä käekiri; vanast tiiäḱ‿is tut käe `kiŕja Se || käejoon `kaeja kaess käe`kiŕjä kaʔ Se

käo|kull kägu käokuĺl, enne kui ta `kukse, siss oĺl kägu, aga kui vakka jäi, `kukmise aig `mü̬ü̬dä, siss jääss kulliss Kam || fig (karjuvast lapsest) [tüdruk] esi olli ku käokuĺl rü̬ü̬ḱs; mis sa tu̬u̬t sel käokullist siiä, ta ei kurda jo Krk

lortsak(as) lortsa|k g -ku Hls Puh, lordsa|k g -gu Krk; lortsak|as Kaa Kse Hää VJg Iis Krl/-k|ass/, lorsak|as Tõs, g -a; `lortsakas Lüg; g lortsaku Iis Kan/-rd-/
1. lumelobjakas, lörts saeab lume lorsakast Tõs; satab lortsakud `taevast maha Hls || (märjast asjast) märg nagu lortsakas Kse Vrd lörtsakas
2. larakas, lärakas Kes see jalgus söhukse lortsaka läkku sisse toond oo; Kukk laskas ukserepi peele igavese lortsaka sitta Kaa; sülitäb suure tati lorsaka parandale Tõs; näe suur `kartuli lortsakas maas Hää; `viskasin süle lortsaku talle `vasta `silmi Iis
3. hoop, löök kui ma üte lortsaku anni, siss ta pühk minema kui Puh
4. a a. laisk, vedel `lortsakas obone, `lortsakas inimine. ei `viitsi tüöd tehä Lüg; temä om `seante lordsak inimen, ti̬i̬p lirtsat lortsat mud́u Krk b. vedel, pehme pallapoolõl ka tu̬u̬t́, siss om vi̬i̬r kõvõmp, `uńdrik sais kaharambast, muido satass lordsakumbass Kan
Vrd lartsak(as), lorts1

maak2 maak g maagõ Võn Plv(g `maakõ) maagelõng maagõga ummõldi nimmi Võn; maagõʔ `koeti rõivale `otsõ `sisse; vanast osteti tut `maakõ, `koeti käteräti ja nõnaräti `otsah Plv Vrd maage2

mutt2 mut́t Jõe Võn, g mut́i Rid Var hajusalt Pä, Kos Pee I KJn Räp, muti Jäm Khk Pha Pöi Phl Var Tõs Khn Hää Trv Hls Ran Ote (kalapüügivahend) Panime mutid mere Jäm; väiksed aŋŋera mörrad saab kutsutud muttideks Pha; Mutti `lastakse vaikse ilmaga madalikkude peale, seal on kala madalas Pöi; mutid oo suurte `silmega, võrgu `moodi, aga suured silmäd Var; mut́t, `sirge püis, muud `ühti, põle kotti taga; muttega `püiti ahuni, `räimi `püiti `võrkega Tõs; mutiga püüdässe iä alt ahuni, `siigu, `kohasi, mis mutissõ `lähtväd; Lähäb vist tormaks, ei tohe mut́ta `sisse jättä Khn; üks sulane `olle `pandud mut́ti kuduma; mehed läksid mut́ale Aud; mut́idel õmmeldaks kivid kohe alumeste paelte `küĺgi Hää; lähme `mut́ti vedama Iis; sügise kui jää `pääle paneb, siis akkavad mut́is `käima Trm; nuadaga ei sua nõnna `mängä ku mut́iga (mutt on kerge) Kod; me lähme mutile, ole sa kodu Trv; muti ja riisi om `väikse kalade püügi jaos Hls; vene iki `olli egäl kala`püidjäl ja mut́t kah; mutil `käidi kate mehega Ran; tu̬u̬t́ oĺl kõigil nooda perädel, kes mut́i nimme `kandvaʔ Räp

mõse|vesi pesuvesi ku sa edimest `kõrda latsel mõsevett tu̬u̬t ja säält maha loputat, siis laits eit suust Krk

neljüisi `neĺjüisi Se; `neĺl|üsi, -usi Har nelja, ülejala ku˽mi ääsä hommugu liinast `tuĺli, siss - - mu hopõn ju̬u̬sk üle jala vai `neĺlüsi Har; karatõh lää äi, a lätt tut `sõitu `neĺjüisi hopõń Se

nõudma `nõudma Pal Äks Ksi, (ma) nõua(n) Pöi Muh L Ris HMd Juu Jür Jä VJg Iis Trm VlPõ, nõvva(n) Iis MMg M(ma-inf -me) T V, nõva Khn, nõõdan Kod; `nõudama, (ma) `nõuan Lüg Jõh; `nöudma HMd, (ma) nöua Sa(`nöudama) Käi; `noudma, (ma) noua Jäm Emm Rei; `noudama, (ma) `nouan Kuu Hlj VNg Vai

1. soovi, tahtmist esitama; kohustavalt kutsuma Näväd ei `teadand kõhe parema `nõudagi, ega õld kõhe `aiga ega `julgemistki `nõudada Lüg; kirjutamist `nöuti väga vähe Pha; Akkas oma raha nüid `kohtuga `nõudma Pöi; pärijad `nõutsid oma osa Muh; ega `teenijad tema `juures seisa, ta nõuab nii paĺlu [tööd] Mär; mina ei ole sinu kääst midagi nõudn Kse; `nõudis omale `süiä Tõs; punnik akand `seltsi `nõudma, tuleb puĺli `juure `viia PJg; `kümne `aastaselt `nöuti juba `kooli HMd; sie [parun] nõund väga `pehmed `sõitu Jür; ta `nõudis nii `kõrged `inda, et äbi oleks `maksta old Amb; ega ma `tühja nõua, `sinna (katusele) ei tohi `minna JJn; `nõutku kui pailu ta tahab, ma maksan kõik, mis te nõuate Ann; oma peab kätte `nõudma VJg; nõõsid ike `üste ja tõiss; kui sedä vana ki̬i̬lt nõvvetasse, siis piäd vana ki̬i̬lt kõnelema Kod; ma akasin ka `nõudma, et `antke mulle majad tagasi Äks; temät kävväss kül ütte`puhku `nõudmen; nüid na (mõisnikud) ei `saagi änäp nõuda seast `massu inimeste käest Krk; ta nõud sedä tüdrukut, et ta tedä kätte saa Hel; rüä maa piäb kaits nädälit enne `küĺvi valmiss tettu olema, `mõisan nõvveti nii Ran; ega ma‿i oless saanu siu käest toda raha nõoda, mes käest kätte `antu Nõo; ma `saaśsi küll riigi pu̬u̬ld veedike abi, ku ma nõvvassi Rõn; no sääräst miist om vähä, kiä sullõ ilma `nõudmalda medägi and Har; timä `nõusõ viielist `kulda, a ma nõusõ umma kangast tagasi Rõu; toogõ˽lat́s kodo, last nõudass `ku̬u̬li Plv; esimi̬i̬ss `nõuśe minno `tü̬ü̬hü Räp; vot `õigut om vaea nõudaʔ; muud `palka ma‿i nõvvaʔ, ku vanaesa kastikõist Se || piltl (ära suremisest) tädä `noueti siit `vällä VNg; tedä nõuõti siist ilmast välläʔ, timä päävä `oĺli täüs Har

2. küsima a. (tungivalt) pärima ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; tu̬u̬ ei kuule kõrvust, tolle käest ei saa sääl midägi nõoda; vanast üteldi, et nõid petäb noid, kes nõvvu `nõudva nõia käest Nõo; tuĺl parun Saksamaalt ka kodo ja - - `nõudiss siss minu‿käst, et kuda si̬i̬ asi oĺl ja TMr; ku˽ma timäga kokku os saanuʔ, siss ma os timä käest `nõudanu, kuiss tu tapõluss teil sääl oĺl Har; kõigildõ tä nõusõ, et kuiss sa `vargusõ plaanidsiʔ Rõu; mis sa mu ello nõvvat Se b. (kauba eest) mis sa oma ärja eest nöuad Khk; mes tämä vakass nõõdab Kod; tuut massab niipaĺlu, kaobeldi kah ja masseti si raha `väĺlä, mes tä nõus Ran; Mes sä nõvvad neist marjust Nõo; küsü `järgi, kui paĺlo niäʔ `nõudva `vaśka i̬i̬st Plv

3. vajama; eeldama, ette nägema `Vergu lappimine - - sie nous juo omajagu osavust ja `silmä Kuu; siis tegin `neile kotlettisi ja sääl seda `sousti ka mis, kuda sie kord ja kohus `noudas ja Hlj; kõht on tühi - - kõht `nõuab `süia Lüg; kui maa `öitseb, siis pöld nöuab seemet Khk; `Pandi `rohtusi `peale ja `võeti `sisse, nõnda kudas `aigus `nõudis Pöi; [truubid] nõõdavad puhassamiss Kod; mua nõvvab `vihma MMg; koolitamin nõus ju paĺlu raha ennemält Pst; si̬i̬ tü̬ü̬ nõud `aiga, sedä ei saa ruttu tetä Krk; mia raba `linnu ja kua kangast ja ti̬i̬ kõ̭ik, mes elu nõvvap Nõo; annum om nigu ärä tuhnatedu, nõvvab puhastamist Rõn; põdrikide tegemine nõud küĺlält `vaiva Kan; ega asi nõud umma `aigu ja umma `kõrda Har; Anna iholõ, mis iho nõud Räp

4. nõutama, hankima, soetama ruudi pulmalised lεksid `järge `ruuti `nöudama Khk; nüid taris uut naist nõuda Muh; `nõudis omale uued põllutööriistad Mär; `Nõutsime ne tangud külapealt Var; kõiksugu `kraami nad `nõutsid `sisse, iad kaupmehed olid Ris; mia `mõtli iki kah omal seĺtsilist nõuda (naist võtta) Krk

5. püüniseid kontrollima ja neist kalu välja võtma kui ilm lubab, `nöutakse iga pääv. tuulega äi saa nöuda Pha; nöuame vörgud ära Vll; Mehed läksid juba omiku vara merele `mõrdi `nõudma Pöi; Siia vörkusi peab mütu korda öö sees noudmas käima Emm; särised `nõudis läbi ja siis läks `undi `nõudma; suure mõrra `nõudmist ma näind ei ole Rid; täl oo mõrrad ka meres, `köie näid vahel `nõudmas Var; ku mutid `õhta said `sisse `viidud, siis omigu vara sai `nõudma `mindud Tõs; tänä üese `meitel olid õngõd `nõutud (kalad püünistest ära varastatud); Ei või enäm elädä, kjõrbud `seüäd ää, piäb `särki `nõudma akkama nalj Khn; käisime `räime `nõudmas Hää || (ankru laskmisest) `ankrud `nõutakse sedasi siin, köis lähäb tieb sedapidi luoga ja ike et sedasi et vie juoksu järel `alla vuod HMd

6. perrä ~ taga nõudma 1. küsima, pärima mea nõusi temä käest `perrä, mis ta ti̬i̬b Trv; si̬i̬ olli siut taga `nõuden Krk; timä `tahtsõ mu˽käest kõ̭kkõ `perrä nõudaʔ, ma is kõnõla telle medägi Har; Mi̬i̬ss lät́s `pu̬u̬te ja nakaśs kaupmeehe käest `perrä `nõudma, et kost kaupmi̬i̬ss om timä vikahte `lõikamise väädse kätte saanuʔ Räp 2. igatsema, ihkama kellegä inimene one - - `aŕjund, sedä ta nõvvab taga Kod; jalapikune lavvatüḱk, aga toda nõvveti vil taka Nõo; välja nõudma 1. kätte nõudma `nõudasin oma `palga `välla Lüg; Nõua `välja, ega sa või omast osast ilma `jääja Pöi; sai sinna laenatud, tuleb `väĺla `nõuda Amb; `nõudsive `õiguse `väĺlä Pst; sa˽piat ka õks uma kuu palk `väĺlä `nõudma Har 2. küsides välja uurima nõua `väĺlä ta käest see saladus KJn

1. a. kalts, näru Ta pani märja närtsakaga kärmestele `pihta Kaa; kas sa lavva närtsakast tääd Hää; si̬i̬ om üits vana närtsäk, sellega ei ole tetä midägi Trv Vrd nartsakas b. kaltsakas tikõ tõsõ `teotõss, ńardsak tõsõ naaratõss vns Krl; ta‿m `väega närdsak, ei olõʔ `õigit `rõivit säläh Plv; käuse kui ńardsak, pan no `hińdäle tõõsõ˽kaadsa˽`jalga Se

2. kehv, vilets tu̬u̬t́ oĺl iks vanal `rahval all, muido kakkõss är ja `uńdrik oĺl `väega närdsak Kan

prostoi `prostoi, prostoi· Kuu RId(`prosto Vai) Jäm Khk Kaa Muh Käi Rei hajusalt Lä, Tõs Khn Tor Ha JJn Koe VMr Kad TaPõ Plt KJn Kõp Trv Puh Nõo Ote San hajusalt V; `rostoi, rostoi· Khk Kär Vll PäPõ Trv Hls Krk lihtne; lihtlabane; ropp nisused `prostoimad `püksid `tehti, suvel olid jalas, kui `moisas `käisivad ja `vieti `sonniku VNg; tõi `siia `piipusid `müia, üks õli ia piip, aga `tõised õlid `nuore mehe `kõhta `liiga `prostoid Lüg; Ega tal `muidu viga õld, aga - - kole `prostoi oma juttuga Jõh; `prosto `ihmine, tämä ei piä `itsed `uhkest Vai; vanast see `prostoi viin `üiti karja jaaguks Khk; See riie oo ikka väga prostoi ruutleidiks osta Kaa; mokad, see on päris `prostoi keel, aga `üitakse uuled ka Käi; Ma ole va prostoi inimene, mis mina neist saksa kommetest tää Rei; teeb väga prostoi· tööd Mär; Ää aag `siokõst prostoi· juttu Khn; sitaauk, se oo kõege `rostoim sõna PJg; Moaelu on prostoi· kõik Kei; Mat́s oli ise `prostoi ja mat́si jutt ka Jür; sõduritel olid jalas, padinkad, päris juhtnahast, `prostoi nahast JJn; `riide palitud `prostoid olivad, ega nad mue `järgi old VMr; ärrä õli prostoi· vanami̬i̬s ja valitseja õli ärrä Kod; maaviin, si̬i̬ on si̬i̬ `prostoi kibe viin Äks; toores inimene ei ooli kellegist, lükkab teist, lööb, `toorelt räägib, `ütleb `prostoi sõnu Plt; tuhk om va `prostoi asi, si̬i̬ṕ om iki‿si kige paremb Trv; mõni inimen om `rostoi, `rostoi om rumalep ku `lihtne inimen Krk; Si̬i̬ om `väega prostoi·, ei ole illoss sugugi Puh; nu̬u̬ om `prostoi naese, mia ole ike kõ̭ige sagsemb Nõo; va `prostoi talumat́s San; Vana˽`prostoi inemine, seere˽sitaga jaʔ `üńdrigu tu̬u̬t́ ripõndass Urv; ta om vana `prostoi püksirõõvas Har; ma olõ vana `prostoi inemine, mis ma õigõ tiiä Plv Vrd prosta

puigutised pl puigutised (mõistatus härjarakendist) pisikesed puigutised, puigutise niigutised (härjad), `niiksed `naaksed nibidi (ike), tamm taga sagaras (ader), tammel tuut `järge (inimene), tuudil napard pöos (piits), napardil vars `järge Jaa

pära1 pära Jõe Hlj S L(-ä) K(-ä); pera, perä R Saa TaPõ KJn Vil eL(p perrä)

1. tagumine osa või ots a. (paadil, laeval:) ahter tema pidas `aina pera, ega `paati voind `poigiti `lassa Jõe; `teine `naiste`rahvas laseb neid `rõnkaid - - ja `kolmas sis laseb neid `pullusi, `istub peräs Kuu; perasse tuleb vesi VNg; `silda on vähä `korgemal peräst Vai; Isa `istus poadi päras, tüüri vars kää ja `tüüris Pöi; laeva pära `olli lagun; kalad `lähtvad pärase Muh; Mio võrk piäb puadi päräs olõma Khn; eks seda (paati) lükata pära pidi ka, kuda tarvis on Kad; loodsigu perä Krk; poesi `isteva kesk venet, kos sai `aerdega tõmmata, mina `iste `taade venne perä pääle Puh; istu noʔ saʔ taha `ruuhvõ perä pääle, ma edepu̬u̬l sõua Har b. (reel, vankril); ka kori `enne olid rie peräd `köüest ehk `väänetüd `väädist, pajust ehk `kaige `rohkemb kasest Kuu; Vana kossutas ree päras, poisi kää olid ohjad Pöi; korju olli, kolmekõdarege regi ja perä olli taga kah Pst; vanast es ole üttegi perä ri̬i̬l Ran; mi̬i̬s `oĺli sääl `vankre perä sehen, pää otsekeli maan; kreslul om `jälle `pulkest tu̬u̬ perä Puh; peni `tuĺli sala`mahtu ri̬i̬ perä `taade, ju̬u̬sk ri̬i̬ perä taka Nõo; Oĺl lavvudsõ peräga [regesid], a oĺl niisama leeniga kah Rõu; `kargaʔ perä pääle Räp; saani perä tett `korgõp, nigu hüä `istuʔ Se c. (kalapüünistel) rüsa `seisab ikke suvi otsa meress, `käia teda `vaatamas, `temmata pera `paati, `voeta kalad `välja Jõe; `nuoda pera oli keik kala täis Hlj; kui kalad `onvata `nielust `merda mend, siis - - ei saa enämb peräst `vällä VNg; lestad `lähtavad nooda pärase Khk; mörra pära nii `raske, küll sii sihes ka midagid on Mus; Taga oli noodal suur koti `moodi pära Pöi; noodal on ölmad ja pära Rei; `sjõnna pärässe - - läksid räemed Khn; ega nooda pära arvem tohe `olla Vän; pera jääb `keskele ja reied kahele `puole Trm; `nuota piirati kalad ja siis läksid perä `sisse Kod; talvenoodal om kaits`tõistku `süldä perä pikk Trv; kui perä seen `oĺli `kiissu, siss valeti nu̬u̬ `vennede maha ja `lasti `jälle võrk `sisse Ran; Nigu˽kala tuĺl, nii `õkva mõrra suust `sisse ja˽läbi poja mõrra perä `sisse Rõu; at́inoodal om perä keśkpaigan Räp d. (töö- ja laskeriistadel ning muudel esemetel) `pitkä perägä võtti; `lamba`raudadel ka `üelti ikke peräd Lüg; puuri pära, misse `otsa puur saab `pandud Ans; Saha aisad olid tamme puust koolutud päradega Pöi; `lamba `routel on pära Rei; Tie viglalõ uus pärä Khn; lammaste rauad olid nagu käärid, aga laiad pärad Aud; mõõga pära Tor; oherdi pära, selle otsas kaba Ris; `võt́me keel on luku sees, pära on pios Nis; päradega aesad olid ennemuiste puu`assidega `vankrel Hag; `lambarauad - - päradest [hoiad] ja siis võtavad `villa `sinna vahele kriuh ja kriuh Amb; võtab püśsi õtsass `kińni, võta perä pu̬u̬lt; võta tangi perädess `kinni ja `tõmma naal `väĺjä Kod; püśsi peräga lõi KJn; võti läit́s perä mant katik Krk; [jäin] ohja perä `sissi tõist `jalga piti Hel; esi tetti iki ilusad ohjad, tetti rihmust ja langust perädega ohjad Ran; ma olli joba kolme`kümne `aastane, ku `vehmrele raud perä `panti Nõo; ussõ hingõ perä om `kat́ski, ei saa ust ette pandaʔ ennegu `vastsõ hingõ tu̬u̬t Har; püssä perä ja püssä kikass Se e. (kindal, käisel) `kinda perä, sedä võib ka `kolmes `mustris tehä Jäm; kainupaigad [tehakse] särgi `käise pärase, et kää ouk laiem on Jäm; Kinda pera tehase teine silm teist pidi Trm; `käise perä om ülearu lai lõigat Krk; ma alusta täl `kinda perä üless, siss ta esi kuab Nõo; Perälapi˽`pańti kah, sõ̭ss om käüss - - peräst laemb Urv; vanast oĺli˽naistõ `hammil maagõlise˽`käüsse peräʔ Plv f. (kehaosadel) `Kurgulae perä on tagapuol `kurgulage Lüg; Keele pära punane ja nii `aige Pöi; korra akka aegutama, aeguta lõua päräd oagist ää Juu; mõni kõneleb kiäle perägä ja kurgu põhjass Kod; sel naesel om ää perä (tagumik) taga Trv; kurgu perä om kahre Krk; juuss `oĺli käänetu ants`kuplide, serände sõ̭õ̭r `oĺli siin lagipää pääl, siin `kukru perä pääl Nõo; lehmä keele perän om mulk, tu̬u̬ om `uhtõid täüś lännüʔ Har; keä saĺliss baabat kaʔ jämehhe peräga (tagumikuga), a mõni saĺl‿ei Lut g. (ahjul) ruobil suur pitk vaŕs taga, et ahju peräle ulatab Kod; ahju perä alles liigutamata (tagumised tukid on segamata) KJn; pirrualu riit olli periss ahju perä pääl Krk; mia ai üitskõrd tuha `taade ahju `perrä Nõo; veidüʔ puid om pant, ahu perä om must Har h. (muudel juhtudel) Seda‿p tea, kus `põrgu päras see [mees] nüid on Pöi; tano perä om vallalõ Kan; tulõ no˽perä poolõ, mis sa taha lävesoolõ `saisma jäät Har; mul jutusõ raamat oĺl peräst (seljast) vallalõ Vas

2. põhi jõe ośjad kasuvad järve peras Saa; vanast olliva ümärigu peräga paa Nõo; kot́i peräl om veidikõni terri jäänuʔ Krl; sa˽`kõrbõt taa pudru paa `perrä, ku‿sa nii suurõ tulõ ti̬i̬t; sääl omma nu̬u̬ igävetse ilma peräldä lätteʔ, sinna ei `julgu `kiäki `sisse minnäʔ Har; Ku˽küĺg kińni˽sai, sõ̭ss `naati perrä kudama (sarjast); taa [loom] um sääne peräldä, sü̬ü̬ ja säälsamahn um tühi jälʔ Rõu; `laatka om lavvust tett, lavvunõ perä all Vas; mõ̭nõl [klaasil] om süvä perä, a mõ̭nõl om tasanõ Se; sõgla perä `pańti manu, ummõldi kesvä `niidsiga Lut

3. riismed, üle- või järelejäänud osa; põhja vajunud paks või soga `kaljal on pära Hlj; `leelse pära sehes `lähtvad õte `valgeks nõud Muh; Seebi pärä oo paksem kui seep ise oo Mar; lähme pulma pära veel `saama Mär; värvi pärä veel järel, pistan veel ühü aśsa `sesse Juu; siäbi perä pargib peso ärä Kod; õlle perast tihasse `kaĺla Äks; seebi pära, see on `niukene pruunakas, vahest on ta - - vedel, aga teinekord on niisugune nigu süĺdi `taoline Plt; kohvi perä Hls; mea ole iki lipe peräge `mõsken Krk; nüid om ää mõsu perä, om ää põrmandut `mõske; mia ei taha su perä, võta lürbi esi ärä; siss `tu̬u̬di meele ka `peie perä Nõo; eelä jäi lipe peräd üle Kam; si̬i̬ṕ om muidu illuss saanu, perrä om enne võidukõsõ `põ̭hja jäänü San; tõnõkõrd om mõ̭ni pańgi täüś tu̬u̬d [taari] perrä, perä pandass lehmile; Ku es jõvva suṕpi är˽süvväʔ ütekõrragaʔ, sõ̭ss ku jäi ütte üle ja jäi tõist üle, sõ̭ss olli˽kõ̭iḱ perä˽kokko läḿmistedüʔ Urv; võta taa lipõ perä, kalluda `kapstamaa pääle Har; juvvass päält är˽tu̬u̬ taaŕ, perä pandass `tseolõ ja eläjille; pühapäävä õdaguss oĺli˽sakõ˽`kapstaʔ ja noidõ perä tet́ti i̬i̬sspääväss vedeläss, `keeti `kartold `sisse; Kellel um, toolõ andass, kellel ei olõʔ, tu̬u̬l `võetass perägi käest ärʔ Rõu; hää pudõr küll `oĺle, a maʔ es sü̬ü̬ʔ toda, ma lastõ perrä es tahaʔ Plv; Küläliste `aigo saivaʔ ka latsõʔ küläliste peräʔ `hindälle Räp; mahla perä, sakõ kõ̭iḱ `valgõ ku pudõr Se || (pärandusest) surnu perä ja naise vara, nendeg ei saavet rikkass; mis sea ka surnu peräss sait Krk

4. hrl pl kõlu vm tuulamisel järelejäänud sodi `vilja perad `sarja all `lähvata `pahma saba VNg; `kaura peräd `anneta kanudelle Lüg; Perad pühiti `tuulamise järel kohe eri `unniku, `luomidelle `anti IisR; Pärad tehakse `veega pehmeks ja pannakse kiha `sisse Kaa; rugi pöhust tuleb see pära Pha; Vilja `tuulamisel jähi paks pära kord rihaltse parandale Pöi; pärad said `jälle `oostel `pandud, sai jälle kotiga pähä `pandud `süia Mih; alumesi saab ikki jahvatada vi̬i̬l, aga nii kõige sańdemad, nii saavad päradeks `pantu Hää; tuulutamese aal tuule `alla jäävad `kerged perad Vil

5. a. (millestki viimasest) perä raha ańd opetajale Puh; ma küd́säsi perä liha ärä, nüid mul enämb liha ei ole Nõo; no‿m ots käen, perä peon Har; jätami˽perä linno `laotamadaʔ Plv; `täämbä võt́i jo˽perä timä `tu̬u̬duisi [kompvekke] Vas b. (elu otsa saamisest) ega taal pikka pära ole Mär; ei ole pikka pära änam Koe; surm ike tuleb pea, pikkä perä ääp ei ole Hls; siss arvassiva kõik, et täl pikkä perä ei ole - - aga poiss es koole kohegi Ran; Ei olõ˽tal inäp piḱkä perrä, tal om `vaŕsti mineḱ Urv