[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 4 artiklit
kõõm1 kõõm g kõõm|a Pöi Muh L Kei Juu JMd Pai Koe TaPõ Plt KJn M; kõ̭õ̭m Räp, g kõõma Nõo; kööm Noa, g kööma Jäm Vll Käi Rei
1. kõõm, ketendus kõõma kord peal nagu ahvena soomus; pea oo kõõmal, kiheleb `kangest Muh; nögese tee on kööma `vastu Käi; obo nühib `kangeste, tal oo kõõma kärnad naha sees; einputke `juuri peab keedetama, et see peab kõõma ää `võtma Mar; näljetud loomadel ka kõõm `seĺges Hää; `kõõma suiutse peenikse kammiga, siss tuleb puha maha Saa; paks kõõma kord jäi laua `piale, kui sugesid Juu; `veikse lastel tükib kõõm tulema Plt; siga ajab `kõõma Trv; õõruve `sarvi vahelt `kõõma Hel; ega õre kaḿm `kõ̭õ̭ma maha ei tu̬u̬ Nõo; kõõma kõõmaseks, ketendavaks `Tuhkapääval ei tohi pead `kammida, siis peab pea `kööma `lööma Jäm; pεε lεheb `kööma Käi; jalg `kõõma läin Tõs; loom läheb kua `kõõma Ksi; kui pia läks `kõõma, ikke `võiga määriti Plt; keväde om tuulege nägu `kõõma tõmmanu Krk; kõõmas ~ kõõmes ~ kõõman ~ kõõmen kõõmane, ketendav pia oo nii `kangesti `kõõmas Mär; loomad `kõõmas Kse; pea oo `kõõmes Tor; vasik on kõõman ja täiän; kui sa `puhtass ei pese, si̬i̬p jääb `sisse, on kõhe piä kõõman Kod; piä `kõõmas, aas `kangesti sügelemä KJn; ihu om kõõman; mõnel om pää kah kõõman Hls Vrd kohm3, kõhm
2. (millestki väheldasest, viletsast) Rohe kasvab pial nagu kõõm, põle sialt saada kedagi Tor; [oksad] mis nihuke kõõm ja peenike oli, need said mua kasuks ää põletud Pai; meil kodo rohi nagu kõõm, kuabivad tõiss eenämul Kod; es saa kedägi, `väike kõõm olli, ku `väikse village; ein om ku kõõm kunagi, niidä ku `kõõma Krk; järve kõ̭õ̭m prah́t aet `vällä Räp
Vrd kõõme
1. kõõm, ketendus kõõma kord peal nagu ahvena soomus; pea oo kõõmal, kiheleb `kangest Muh; nögese tee on kööma `vastu Käi; obo nühib `kangeste, tal oo kõõma kärnad naha sees; einputke `juuri peab keedetama, et see peab kõõma ää `võtma Mar; näljetud loomadel ka kõõm `seĺges Hää; `kõõma suiutse peenikse kammiga, siss tuleb puha maha Saa; paks kõõma kord jäi laua `piale, kui sugesid Juu; `veikse lastel tükib kõõm tulema Plt; siga ajab `kõõma Trv; õõruve `sarvi vahelt `kõõma Hel; ega õre kaḿm `kõ̭õ̭ma maha ei tu̬u̬ Nõo; kõõma kõõmaseks, ketendavaks `Tuhkapääval ei tohi pead `kammida, siis peab pea `kööma `lööma Jäm; pεε lεheb `kööma Käi; jalg `kõõma läin Tõs; loom läheb kua `kõõma Ksi; kui pia läks `kõõma, ikke `võiga määriti Plt; keväde om tuulege nägu `kõõma tõmmanu Krk; kõõmas ~ kõõmes ~ kõõman ~ kõõmen kõõmane, ketendav pia oo nii `kangesti `kõõmas Mär; loomad `kõõmas Kse; pea oo `kõõmes Tor; vasik on kõõman ja täiän; kui sa `puhtass ei pese, si̬i̬p jääb `sisse, on kõhe piä kõõman Kod; piä `kõõmas, aas `kangesti sügelemä KJn; ihu om kõõman; mõnel om pää kah kõõman Hls Vrd kohm3, kõhm
2. (millestki väheldasest, viletsast) Rohe kasvab pial nagu kõõm, põle sialt saada kedagi Tor; [oksad] mis nihuke kõõm ja peenike oli, need said mua kasuks ää põletud Pai; meil kodo rohi nagu kõõm, kuabivad tõiss eenämul Kod; es saa kedägi, `väike kõõm olli, ku `väikse village; ein om ku kõõm kunagi, niidä ku `kõõma Krk; järve kõ̭õ̭m prah́t aet `vällä Räp
Vrd kõõme
kõõm2 kõõm g kõõma Mar Kse Han; kom `kiemuga Kuu kiirus, rutt Tuli `suure `kiemuga `meile Kuu; igavene kõõm oli pial kui läks; tuli suure kõõmaga Kse; Mool oo kua kõõm sihes, tahas `tuhlid `võtma `minna, põle `aega `rääki Han
*kõõm p `kõõma lõõm ega mool põle `kästud `sõukest `kõõma `alla `panna Muh
kõõme kõõme Vän Trv Hel Ran Puh Rõn, g `kõ̭õ̭me Nõo; kõõmõh g `kõ̭õ̭mõ Vas
1. kõõm, ketendus mõnel lei kõõmet pähä Ran; pää kõõmen Puh; om `õkva küüdsega tuta, et paks kõõme om pään; `ü̬ü̬se kissi küll kammiga, nüid kisu küśtega, iks tulep kõõmet Nõo || kõnts – Vas Vrd koome
2. (vähesest, viletsast villast, rohust) vill oĺli muedu üks kõõme sial `seĺgas Vän; sel ei ole `villagi pääl, nagu kõõme kunagi; sedä `eina ei saa vi̬i̬l tetä, si̬i̬ om ku kõõme kunagi, las `kasva vi̬i̬l Trv; sääl einämaal `siande kõõme, et tapa üten `samblage Hel
Vrd kõõm1
1. kõõm, ketendus mõnel lei kõõmet pähä Ran; pää kõõmen Puh; om `õkva küüdsega tuta, et paks kõõme om pään; `ü̬ü̬se kissi küll kammiga, nüid kisu küśtega, iks tulep kõõmet Nõo || kõnts – Vas Vrd koome
2. (vähesest, viletsast villast, rohust) vill oĺli muedu üks kõõme sial `seĺgas Vän; sel ei ole `villagi pääl, nagu kõõme kunagi; sedä `eina ei saa vi̬i̬l tetä, si̬i̬ om ku kõõme kunagi, las `kasva vi̬i̬l Trv; sääl einämaal `siande kõõme, et tapa üten `samblage Hel
Vrd kõõm1
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|