kõõmekõõmeVänTrvHelRanPuhRõn, g `kõ̭õ̭meNõo; kõõmõh g `kõ̭õ̭mõVas 1.kõõm, ketendus mõnel lei kõõmet pähä Ran; pää kõõmen Puh; om `õkva küüdsega tuta, et paks kõõme om pään; `ü̬ü̬se kissi küll kammiga, nüid kisu küśtega, iks tulep kõõmetNõo || kõnts – VasVrdkoome 2.(vähesest, viletsast villast, rohust) vill oĺli muedu üks kõõme sial `seĺgasVän; sel ei ole `villagi pääl, nagu kõõme kunagi; sedä `eina ei saa vi̬i̬l tetä, si̬i̬ om ku kõõme kunagi, las `kasva vi̬i̬lTrv; sääl einämaal `siande kõõme, et tapa üten `samblageHel Vrdkõõm1