[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

käristi1 n, g käris|ti Jõe Hlj VNg Jõh S Mar Han Kse Khn Juu Jür Amb ViK(n -t VJg) Vil, -te Lüg, käris|ti g -tim(m)e Kuu
1. a. käriseva heliga mürariist (loomade peletamiseks või mänguasjaks) rüsal käib käristi, sie on väike `veske, sie irmutab `ülgeid Jõe; Mihed `tehkä siva käristimed, juaks müdäd ajavad `mulda üles Kuu; käristel on `päälimine võll, `pitkite `suoned sies, siis `niske raam nagu lina`massinal, `vändäga ajad `ümber Lüg; Kael sul nagut käristi võlv (pikk ja peenike) Pöi; käristi keel lõriseb `vastu `ambud, kui virutad, siis teeb ikka lõrr lõrr lõrr lõrr; käristiga kohotatse `lambud Muh; käristi käristab ja obust `kartvad seda εεld Käi; Käristi oli puust `tehtud, `piśse `veske `moodi, `aeti vändast `rinki, siis kärises ja ragises; Must nagu käristi võĺl Han; lapsed teevad käristisi. sooniline võĺl nagu lina masinal, `piske pind köib `sooni kauda läbi siss see liriseb Kse; kisendab nagu väilavahi käristi VMr Vrd käristaja, käristija b. kangapoom käristil oli `ambad `küljes ja `pulgad, siis `sinne sai `ümber `kierada [kanga] VNg Vrd käristipakk
2. a, s karjuja (laps); riidleja küll selle käristiga on äda, `karjub mis kole Jõe; va käristi inime, suure `vaĺju käre äälega, tige inime Jäm; on üks käristi, alati on tal teistega tegemist, suud pidi ühe ning teise pεεl Khk; seda käristid äp taha `keski oida, igavene käristi Krj; see laps oo `öige käristi, `löugab ilmast`ilma Vll
Vrd kärin1, käristis, käristus, kärr3, käru2