[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ajake(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem aeg) (hrl. emotsionaalse varjundiga hüüatustes). Nii see ajake läheb, veereb! *Ah ajakest! Ah ajakest! / Mul vedas veel, üks majadest / läks puhtalt sularaha eest. U. Laht.

hahk|must
hahkja varjundiga must. Hahkmust hobune.

halva|maiguline

1. halvamaitseline. *Ainult leib jäi, tavaline, vesine ja halvamaiguline vangla leib.. R. Kaugver.
2. ebameeldiv, halva varjundiga. Halvamaiguline mälestus piinlikust vahejuhtumist. „Kraavihall” oli halvamaiguline sõna.

hõbejas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
hõbedavärviline, hõbedase varjundiga. Hõbejas veepind, valgus. Kogu maapind oli kaetud hõbejate samblikega. Hõbejate kulmude alt vaatasid nukrad silmad.

häh-häh-häh, hähähä(ä), hä-hä-hää
‹interj› põlastava, üleoleva varjundiga naeru imiteering. *„Sina ja aumees?! Hä-hä-hää! Aumees ei sülita sinusugusele varbalegi!” H. Väli.

kae ‹interj›
vaata; ennäe. a. (imestust ja üllatust väljendavates v. nentivates, kinnitavates väljendites). Kae imet! Kae hullu! Kae nalja! Kae, kuidas sajab! Ets(a) kae, kui suur poiss juba! Kae, naabrimees ka külla tulnud! Kae, missugune ilus lauluhääl! *Või nii teineteise külge olete kasvanud – Saalep ja sina! Kae, kae! E. Vilde. b. (pahameeleavaldustes ja põlastava varjundiga väljendeis). Kae kui pirtsakas, kui ninatark! Kae sindrit, või valetama. Kae mul asjameest! Kae nüüd asja, mida vaadata. Kae, kus tuli tark õpetama!

kiim ‹-a 23› ‹s›

1. ind [inna], suguiha (inimeste puhul üldiselt halvustava varjundiga); kiimalus. Kiimale, kiima minema. Loomad on kiimas, kiimal. See on üks kiimas vanamees. *.. soe ja sume sajujärgne ilm – küllap säärase ajaga on lindudelgi kiimad kihevil. M. Raud. *Ilmse kiimaga silmis rippus väheldane brünett mehe käsivarrel .. M. Jürna.
2. hrv kirglik, tugev tung v. iha. *.. röögatas kättetasu kiimast kui metsloom. M. Metsanurk.

koda ‹koja 27› ‹s›

1. etn ürgne elamu, hrl. koonilise püstteibaist sõrestikuga ning lahtise tulekoldega keskel. Neenetsi, samojeedi koda. || (hilisemal ajal:) (lattidest kooniline) suveköök. *Suvine keedukoht oli väljas õues, roovikutest „koda” .. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: püst|koda, suitsu|koda, suvekoda.
2. (arhailise varjundiga, sageli ka poetiseerivas stiilis:) maja, hoone; kodu. Talle olid vürstide ja kuningate kojad avatud. *Mina tõotasin peremehe surivoodi juures, et valvan ta koda ja naist nagu tema oma silm. B. Alver. *Üks on minul püham koda – / minu vanemate maja! – / Vaikne, lihtne eesti talu. A. Haava. | piltl. Oma koda kalju peale ehitama 'oma elu kindlale alusele rajama'. Oma koda liiva peale ehitama 'oma elu ebakindlale alusele rajama'. || ‹hrl. liitsõna järelosana› esineb mõnedes asutuste, ettevõtete, töökodade nimetustes. *Harjusin oma raamatuid köita viima sinna kotta, kus ligines meistri 5-aastane juubel .. J. Semper.
▷ Liitsõnad: isa|koda, jumala|koda, keisri|koda, kohtu|koda, kuninga|koda, kõla|koda, püha|koda, rae|koda, sammas|koda, tsaari|koda, vangi|koda, vürstikoda; kaalu|koda, kauba|koda, klaasi|koda, köite|koda, mõtte|koda, mündi|koda, parkali|koda, pesu|koda, sae|koda, sepi|koda, trüki|koda, töö|koda, valu|koda, vanutus|koda, vase|koda, viina|koda, värvimis|koda, õllekoda.
3. välisukse ja sisemiste ruumide vaheline eesruum (hrl. maamajades). Rehetoa, sauna koda. Astusin trepilt kotta. Jättis mantli kotta. Pani pakid kotta maha. Kojas oli poolhämar.
▷ Liitsõnad: ees|koda, trepi|koda, tuule|koda, vahekoda.
4. pol parlamendi põhiline struktuuriüksus. Inglise parlamendil on kaks koda.
▷ Liitsõnad: alam|koda, saadikute|koda, ülemkoda.
5. kutsekoda. Õpetajate Koda. Arstide Koda.
6. anat südamekoda. Vasaku koja kokkutõmbel paiskub veri vasakusse vatsakesse.
7. zool selgrootute (näit. limuste, käsijalgsete, paljude juurjalgsete) keha ümbritsev kõva kate. Tigude, karpide kojad. Ammoniidid olid enamasti spiraalse kojaga.
▷ Liitsõnad: karbi|koda, limuse|koda, lubikoda.
8. bot koldvetikate ja silmviburvetikate tselluloosist rakuümbris
vrd ema|koda
vrd lapse|koda
vrd luku|koda
vrd nõelakoda

kollakas|must
kollaka varjundiga must. *Juba siis, kui mets ja aiad on alles lund täis, näitab alevitagune lagendik kohati oma kollakasmusta nahka. V. Saar.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kuigi
I. ‹adv› ‹laiendab hrl. adjektiivi v. adverbi, hrl. eitavas lauses› eriti, mainimisväärselt (tagasihoidlikumaks väitmiseks). Park pole kuigi suur. Vesi pole siin kuigi sügav. Teekond polnud kuigi pikk. Õunad polnud kuigi kallid. Maja ülesleidmine ei olnud kuigi keeruline. Aeg polnud veel kuigi hiline. Ma pole temast kuigi heal arvamusel. Sellest pole kuigi palju kirjutatud. Ei ole kuigi kaugel aeg, millal peame jälle tööle minema. Lapsed ei jäänud vette kuigi kauaks. Lennuk ei lennanud kuigi kõrgel. Taat ei kuule enam kuigi hästi. Soos ei jõutud edasi kuigi kiiresti. Ja või seda vilja kuigi palju saadigi! *„Tema ei tea isegi kuigi paljukest,” ütles Karin. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› möönev sidesõna
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud tegevus v. olukord siiski aset leiab; sün. olgugi et, ehkki, ehk küll. Mees sõi, kuigi tal isu ei olnud. Ta läks, kuigi väljas tuiskas. Kuigi töötati hommikust õhtuni, ei jõutud tööga ometi lõpule. Kuigi ta kuulatas teraselt, ei kuulnud ta ometi midagi kahtlast. Kuigi oli käes september, oli väljas veel siiski suviselt soe. Ei tea seda Tõnugi, kuigi on kõrgesti koolitatud. Isa paistis olevat väga rahulik, kuigi oli näost kahvatu. *Aga Kõrbojale peremeheks ei läheks ta mitte, kuigi perenaine kutsuks – niisugune arutu mees on Katku Villu. A. H. Tammsaare. *Vaadake, see keedetud vasikaliha on siiski etem, kuigi ta ei ole praad. R. Roht.
2. alustab piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa; sün. ehkki, olgugi et, ehk küll. Õpilane vastas, kuigi vaevaliselt. Ta tuli, kuigi hilinemisega. Ta räägib saksa keelt, kuigi mitte vabalt. Lugu ise on väheusutav, kuigi mitte võimatu. *Tüdruk oli nüüd töö juures alati jaol ja pani käedki külge, kuigi Eerik pidi teda enamasti aitama. A. Mälk. *Räägiti (kuigi seda liialt ei usutud), et õnnistatud vesi pidi rohkem kuulide vastu kaitsma kui hõberistid ja ikoonid.. A. Hint.
3. hrv kui ka, alustab möönva varjundiga tingimuslauset. *Või kuigi ta ise seda poleks tahtnud, siis sundisid teda teised, sundisid olud, sundis Kõrboja.. A. H. Tammsaare. *Miina peitis aga enda oma kambrisse. Kuigi teised noored tulevad, siis võib ema öelda, et Miina polegi kodu.. J. Vorms.

kuna
I. ‹konj› aega väljendav sidesõna: samal ajal kui, sel ajal kui, sellal kui
1. alustab hrl. vastandava varjundiga ajalauset, mille tegevus on pealause omaga samaaegne. Ema tõusis hommikul varakult, kuna pere jäi veel magama. Kuna ühed agaralt tegevuses olid, vaatasid teised niisama pealt. *Karl kõverdus koera üle, kuna see end kiunudes seljale heitis ja ta mädaseid käsi lakkus. A. Mälk. *Taneli lõug hakkab äkki vabisema, kuna suu abitult virilaks kooldub. B. Alver.
2. alustab vastandavat kõrvutuslauset. *Linna piiras ühelt poolt hõbedaselt läikiv järv, teiselt poolt tumeroheline mets, kuna mujal laiusid heinamaad ja nurmed. R. Roht. *„Meie elame rahus ainult kristlastega,” lausus nüüd piiskop teravalt, „kuna aga paganatega peame halastamatut sõda!” E. Kippel.
II. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset a. põhjuslause eelneb pealausele; sün. et. Kuna ta haige oli, (siis) ei saanud ta koosolekust osa võtta. Ja kuna elu juba kord oli viltu kiskunud, (siis) lõi ta kõigele käega. Rühma juht teatas, et kuna aeg on hiline, (siis) tuleb laagrisse jääda. *Kuna talle näis, nagu peaks ta millegi üle põhjalikumalt järele mõtlema, läks ta aidaesikusse ja istus tünniveerele.. A. Jakobson. b. põhjuslause asub pealause järel; sün. sest, sest et, sellepärast et, seepärast et. Ma pean seda tegema, kuna olen lubanud. Ta ei saanud tulla, kuna oli haige. Tootmine tuleb lõpetada, kuna toorainet ei jätku. *Ühe liivlaste muistendi järgi ei tohtivat ka Riia linn kunagi valmis saada, kuna ta muidu maa alla langevat. A. Annist. *Lahing puhkes, kuna see pidi puhkema, nad said haavata, kuna nii oli otsustatud.. I. Sikemäe (tlk).
III. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud tegevus v. olukord siiski aset leiab; sün. kuigi, ehkki, sellest hoolimata et, sellele vaatamata et, olgugi et. *Lible lasti parve pärast lahti, kuna ta ometi süüdlane ei olnud. O. Luts. *Suurt süüdlast Taavetitki nuheldi ainult ühe lapsukese surmaga, kuna tal neid küllalt ja küllalt oli. E. Vilde.
IV. ‹adv› kõnek kunas, millal a. *„Ja kuna ma siis kosja tulen?” küsis Jaan. A. Kitzberg. b. *Kõige selle närvelduse keskel ma ei märganudki, kuna kõledad talvetuuled olid lakanud.. F. Tuglas. c. *Kuna kuulutavad [kaardimoorid] blondi, kuna brünetti, aga ei tule kumbagi! M. Metsanurk.

kuu|kivi
omapärase hõbesinaka, kuuvalgust meenutava varjundiga päevakivi (ka poolvääriskivi)

kuuse|riisikas
bot peam. kuuskede läheduses kasvav oranž- v. telliskivipunane roheka varjundiga riisikas, väga hea söögiseen (Lactarius deliciosus). Marineeritud kuuseriisikad. Korjasin mitu korvitäit kuuseriisikaid.

kükitama ‹37›

1. kükakile laskuma. Ema kükitas lapse ette. Poiss kükitab kive silmitsema. Kükitas lehma alla ja hakkas lüpsma. Kükitan ahjusuu ette end soojendama. Kükitas, et laua alla vaadata. Jänes kükitas rohukõrte varju.
2. kükakil olema. Lüpsja kükitab lehma all. Kükitasime tule ümber. Kükitab ahjusuu ees ja topib puid ahju. Elli kükitab peenarde vahel ja kitkub umbrohtu. Turuservas kükitasid mõned käsikaubitsejad. || (loomade ja lindude istumise kohta). Kanad kükitavad õrrel. Hakid kükitavad puude otsas. Orav kükitab oksal. Jänes kükitab teerajal. Kass kükitas ahjusuu ees. || millelgi (hrl. kõveras ebamugavalt) istuma. Tooliserval, pinginurgal, madalal järil kükitama. Bussis ei olnud vaba istekohta, sellepärast tuli oma kohvri otsas kükitada. Jüts kükitas suure kivi otsas. *.. poiss püsti vankris, tüdruk kükitamas redeliserval. R. Sirge. *Me kükitasime eile öösel puhvrite peal.. R. Saluri. || oma loomulikke tarbeid (kükkasendis) õiendama. Et väljakäiku ei olnud, käidi põõsastes kükitamas. *.. keset vagunit oli auk, kus käidi kükitamas. A. Viirlaid. *Nimelt oli Tagapere koeral see rumal viis, et tema kippus Eespere akende alla või toa ette kükitama. A. H. Tammsaare.
3. piltl (sageli halvustava varjundiga:) konutama, ühe koha peal olema v. elama. Kükitasime rongi oodates jaamas. Ilusa ilmaga ei maksa toas kükitada. Ta ei käi kusagil, muudkui kükitab raamatute taga. Niipea kui vaba aega, kükitab Juku õngega järve ääres. Ta ei tahtnud eluaeg kehval töökohal, väikeses alevis kükitada. Kaua ma ikka kodus kükitan – vaja õige tööle minna. Juhan kükitas paar päeva redus. Metsavennad kükitasid aastate kaupa metsas. *Ässitad teisi, ise poed varjule. Kus sa lahingu ajal kükitasid? P. Kuusberg.
4. piltl asuma, seisma. Lahe kaldal kükitasid madalad puumajad. Saod kükitavad kuhja ümber. Nurgas kükitab lai ahi. Kuivale tõmmatud paadid kükitavad kaldal. Siin-seal mätaste vahel kükitasid kuusetaimed. *Kartulikuhi kükitas metsniku lauda taga.. O. Tooming. *.. nälg kükitas kõhus ning rinnakambris.. A. H. Tammsaare.
5. ‹objektiga›. a. murd istutama. Kapsaid kükitama. *Ta kükitas mul kõik kohad roose täis.. R. Saluri. b. kuhugi panema, tegema, asetama. *Ei tea, kes küll säärase imeköksi [= onni] siia kükitas, lapsele paras. O. Tooming. c. hrv kellelgi kusagil oma loomulikke tarbeid õiendada laskma. *Päeval mängisid liivakastis lapsed, õhtuti kükitas kvartalirahvas siin oma koeri. M. Veisserik (tlk).

meel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. teat. liiki aistingute vastuvõtu ja eristamise võime; vastavate ärrituste vastuvõtu ring, ala tervikuna. Inimese viis meelt. Koeral on meeltest eriti arenenud haistmine ja kuulmine. Kõik meeled on elevil, ahmivad muljeid. Kaunis suveöö erutab meeli. Mu meeled väsivad selles muljete tulvas. Teda hoiatas hädaohu eest nagu mingi seitsmes meel. || millegi tajumise, mõistmise võime; taju, tunnetus. Andrus on väga eluvõõras, tal pole praktilist meelt. *.. kuid ta [= õpetaja] ei saanud seda vaimustust millegagi üle kanda tütarlastele, kellel puudus meel mehise ja range rooma luule jaoks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: haistmis|meel, kompimis|meel, kuulmis|meel, maitsmis|meel, nägemismeel; aja|meel, huumori|meel, ilu|meel, kunsti|meel, rütmi|meel, vormi|meel, värvimeel.
2. (inimese loomuse, hingelaadi, vaimu, meelelaadi vms. kohta). Lapse tundlik erk meel. Järeleandliku, alandliku, lepliku, äkilise meelega inimene. Unistava meelega nooruk. Kooselu nõuab leplikku, tasast meelt. Ants oli tuntud oma ausa, õiglase meele poolest. Ta on väga kriitilise meelega. Luuletundliku poeetilise meele päris ta emalt. Tee, mida hing ihkab ja meel lustib. Näitleja oskab publiku meeli köita. Hirm närib hinge, süütunne piinab meelt. Naistel pikad juuksed, kerge meel. *.. ta meel polnud paindlik iga uue tuule järgi. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kangelas|meel, kerge|meel, korra|meel, kriitika|meel, lapse|meel, ohvrimeel.
3. (eeskätt tunnetega ühenduses). a. meeleolu, tunne, tuju. Emal oli poja üle hea meel. Meel on rõõmus, paha, murelik, nukker, mõru, hapu. Meel läheb, muutub raskeks, kurvaks, härdaks, kergemaks. See teeb meele tusaseks, haigeks, kibedaks. Jüri oli ettepanekuga hea meelega 'meelsasti' nõus. Kinno ei tahaks minna, parema meelega 'meelsamini' jalutaksin veidi. Võime rahuliku meelega, rahulikul meelel koju minna. Mul hakkas temast hale meel. Võta, mul ei ole kade meel! Mu meeli valdas ärevus. Poiste meeled olid põnevil. Sõnum pani inimeste meeled kihama. Vaidlejate meeled rahunesid peagi. Mis sinu meelt pahandas? Läks peole, jõe äärde, kõrtsi, teiste hulka meelt lahutama. Püüdsin naljakate lugudega sõbra meelt lahutada. Edu, õnn ülendab meelt. Ohverdamisega püüti jumalate meeli lepitada. b. tahtmine, soov. Kosilane oli tütarlapsele meele järele. See asi pole Mihklile meele järele, meelt mööda. Talita oma meele järgi. Raske on igaühe meele järgi olla. *Kunagi ei jõua sa peremehe meele pärast teha. R. Sirge. *Sina oled poolteed vastu minu meelt Kristjanile läinud, sellepärast ei saa sa minu käest midagi. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: hea|meel, ise|meel, mure|meel, mässu|meel, paha|meel, protesti|meel, rahu|meel, tusa|meel, vihameel; tundemeel.
4. kõnek (sageli arhailise varjundiga väljendites:) mõistus, aru; mõtlemisvõime, kaalutlemisvõime, arukus. Mees läks meelest segaseks, meelest ära. Mõni jääb vanas eas meelest nõdraks. Meel läheb segi, sassi. Minu meel niisugust asja ei mõista. Joomine, viin võtab meele(d) meeste peast. Tormab siia-sinna nagu meelest ära. Noor virtin ajas vanapoisist peremehe meele(d) segi. Ta oli hirmu pärast lausa meelest ära. Naerab, karjub, trambib nagu meelest ära. Millal tema meele pähe võtab! Ema paneb küll lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe. Karul on üheksa mehe jõud, aga ühe mehe meel. Mitu pead, mitu meelt. *.. alati leidiski ta sealt [= loodusest] uut ning huvitavat, mis teritas meelt ja rikastas teadmiste varu. K. Põldmaa.
5. mõte; arvamus, seisukoht. Tal näib mingi plaan, ettevõtmine meeles mõlkuvat. Keegi ei tea, mis teisel meeles mõlgub. Selles asjas on nad ühel meelel, jõudsid ühele meelele. Seda plaani oli ta kaua meeles kandnud. Sinna minna – mis sul ometi meelde tuleb! Oli algul nõus, kuid on vahepeal meelt muutnud. Olen ikka olnud seda meelt, et .. *Mina peaksin talle kirjutama! ... Ei tule meelde! ... M. Metsanurk. *Juhtunu oli väga meelel ja keelel, Toomas saab ka kuulda. H. Kiik. || mõttelaad, -viis; meelsus. Rahvuslik, isamaaline meel ja vaim. Omaaegses koolis valitses saksa keel ja meel. Kust tuul, sealt meel. *Aga kõige esiti noomib ta neid südame kanguse, hariduse- ja uuendusevastase meele ja kõrkuse pärast. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: üksmeel.
6. ‹sisekohakäänetes› mälu. Kõik kuuldu, laulusõnad ei jäänud meelde. Jäta see koht hästi meelde! Lugu sööbis poistele alatiseks meelde. Äkki torkas, torgatas, välgatas, sähvas meelde, et .. Pika mõtlemise peale tulid, tärkasid üksikasjad meelde. See on, püsib igavesti, eluaeg meeles. Anekdoodid ei seisa mul meeles. Nähtavasti polnud sul meeles kella üles keerata. Pea siis meeles minu õpetusi! Tema nimi, majanumber on mul kahjuks meelest läinud. Mitte ei mäleta, nagu peoga meelest pühitud. Mis möödas, see meelest! Tuli meelde 'meenus' lapsepõlv, viimane kontsert, kunagine lubadus. Tuletasime meelde 'meenutasime' üliõpilasaastaid. „Vaadake, et te hiljaks ei jää!” tuletas ema meelde. See maastik tuletab meelde 'meenutab'. Haanjamaad. Sõbrad peavad mind alati meeles 'ei unusta kunagi'. *.. asi oli ema meelest varsti ununenud. Aga mitte Maali meelest. M. Metsanurk.

mustjas|pruun
mustja varjundiga pruun. Mustjaspruun soomuld. Mustjaspruun hobune. Mustjaspruunide silmadega tüdruk. Mustjaspruuni kübaraga seen. Linnu mustjaspruun sulestik. Saarma seljapool on mustjaspruun. Nägu päikesest mustjaspruuniks kõrbenud.

mustjas|punane
mustja varjundiga punane. Mustjaspunane koer. Lille õied on mustjaspunased.

mustjas|roheline
mustja varjundiga roheline. Mustjasrohelised küpressid. Kalakese selg oli mustjasroheline.

mustjas|sinine
mustja varjundiga sinine. Mustjassinine äikesepilv. Mustika marjad on mustjassinised.

nagu
I. ‹konj›
1. esineb metafoorsetes sarnasusvõrdlustes.; sün. justkui, otsekui, kui. a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Mees nagu härg. Juuksed nagu harjased. Kõrvad nagu kapsalehed. Nägu nagu kitsejälg, täiskuu. Nina nagu kartul. Lillekimp nagu lehma lõuatäis. Poiss nagu ponks. Hobune nagu unistus. Kaupmees nagu lahkus ise. Õnne nagu tõrva! Uni nagu linnul. Mehel on isu nagu hundil. Tal on elu nagu kuninga kassil. Niisugune arenenud maa nagu Taani. Mees nagu mees ikka. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Tuba külm nagu hundilaut. Kena nagu nukuke. Pime nagu kotis. Raske nagu tina. Punane nagu tuli, veri. Kerge nagu lind, sulg. Vait nagu sukk. Tumm nagu kala. Käed pehmed nagu siid ja samet. Paljas nagu porgand, püksinööp. Süütu nagu sündinud laps. Häbelik nagu peksa saanud peni. Vaene nagu kirikurott. Lahutamatud nagu kaksikud. Üksi nagu vana känd. Selili nagu sitikas. Kinni nagu tinutatud. Järsku nagu noaga lõigatult. Kiiresti nagu filmis. Teen nii hoolikalt nagu üldse võimalik. *Nõu oli varsti täis, aga tundus veel niisama kerge nagu tühjalt. H. Sergo. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vm. Tammub nagu karu. Seisab nagu verstapost. Magab nagu nott, jahukott. Istub nagu nui. Haaras mu käe nagu pihtide vahele. Sõnu tuli nagu kuulipildujast. Nina tilgub nagu mahlakask, kevadine jääpurikas. Räägime nagu mees mehega. Mangub, ajab peale nagu uni, mustlane. Karjub nagu ratta peal, nagu põrsas aia vahel. Kleit istub seljas nagu valatud. Kargas üles nagu ussist nõelatult. Poiss visati nagu vedrust püsti. Hääl tuli nagu tõrre põhjast. Koputab nagu viisakas inimene ikka. Teen, arvan nagu teisedki. Mäletan seda nagu läbi une, udu. Vihma kallab nagu pangest, pangega. Tõmbab ligi nagu magnet, magnetiga. d. seostab öeldisverbi onomatopoeetilise verbi või substantiiviga, mis osutab tegevuse intensiivsust, heli vm.; sün. (nii) et, (nii) mis. Magavad nagu noriseb, nagu norin 'norinaga, norinal'. Läks mööda nagu mühises, nagu mühin. Naerab nagu lagiseb, nagu lagin. Nuuskab nagu löriseb, nagu lörin. Laps jookseb juba nagu madiseb, nagu madin. Õunu tuleb alla nagu robiseb, nagu robin. Laseb laulu nagu laksub. Kloppis vaipa nagu matsus.
2. alustab võrdlus-, viisi- vm. võrdlust sisaldavat kõrvallauset. a. alistavas lauses hrl. korrelaadina nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi jmt. adverbid; sün. kui. Sajabki nii, nagu ilmajaam ennustas. Sain niipalju raha, nagu ülikonna ostmiseks vaja on. Tegi nõnda, nagu poleks midagi kuulnud. Ujus niiviisi, nagu kunagi varem polnud ujunud. Nagu ema ees, nii tütar järel. b. alustab näimist v. tundumist väljendavat võrdluse varjundiga viisilauset; sün. kui, justkui, otsekui, just nagu. Nägin unes, nagu oleksin olnud põrgus. Mulle tundub, nagu oleksime kunagi kuskil kohtunud. Tuleb tunne, nagu oleksin sellest juba kuulnud. Paistab, nagu sajule lõppu ei tulekski. c. alustab muud võrdlust sisaldavat kõrvallauset; alistavas lauses hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. Lugu paistab seesugune, nagu oleks meie arusaamad ses asjas täiesti erinevad. Kas tead teist niisugust tüdrukut, nagu oli meie klassiõde Viiu?
3. alustab ajalauset, mille tegevus v. olukord eelneb vahetult pealause tegevusele v. olukorrale; sün. niipea kui. Nagu mind nägi, pistis kisama ja lippas minema. Nagu lähemale tuled, löön küüned näkku. Nagu teada saad, ütle teistele ka. Nagu ühed kindad valmis, alustan teisi.
II. ‹adv› kasut. mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel; sün. justkui, just nagu a. esineb tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Võiks nagu õhtule jääda, kinno minna. Oleks nagu põhjust rääkida. Aga eile sa nagu lubasid kindlasti tulla. Ootasin, lootsin nagu enamat. Kas oled seda tööd varemgi teinud? – Nagu oleks. b. esineb näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Hakkab nagu sajule, sulale, külmale minema. Vihm on nagu hõredamaks jäänud. Sai mu peale nagu pahaseks. Sa nagu ei rõõmustagi? Tal on nagu piinlik küsida. Seda on temast nagu raske uskuda. Niimoodi nagu ikka ei sobi. Keegi nagu kobistab ukse taga. Oli nagu kuskilt kuulnud, et .. Pidavat nagu hakkama naist võtma. See paistab nagu tõukoera moodi. c. esineb millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele v. hurjutuse väljendamiseks. Nagu ta seda ise ei teaks! Nagu ta mu nõu kuulda võtaks! Nagu nad ise ilma süüta oleks! Nagu mina sinna midagi parata saaks! Nagu keegi teda siia oleks palunud!

neidis ‹-e 4› ‹s›

1. (hrl. kõrgstiilse varjundiga:) neid, neiuke, kaoke. Õrn, habras neidis. *Nüüd kahel pool su teed on lilleaiad, / õrn neidis peenardele kummutab sääl kannu. B. Kangro. *„Neidised ilmusid!” ütles Heiti pidulikult. „Meie klassi neidised.” K. Saaber.
2. zool nümf

neitsi ‹1› ‹s›

1. süütu, seksuaalvahekorras mitte olnud tüdruk v. üldse naisterahvas. Puutumatu, süütu neitsi. Ta on veel neitsi. Abiellus neitsina. *Mõne lõbulapse kohta on öeldud, et istus allikasse ja sai uuesti neitsiks .. K. Saaber. || (arhailise varjundiga:) neiu. Noormees ja neitsi. *Helejuukseline kooliplika sirgus veelgi hurmavamaks neitsiks. H. Raudsepp. *Vanematütar Kauna oli lapseks liiga suur ja neitsiks liiga noor .. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: hiid|neitsi, meri|neitsi, näki|neitsi, pruut|neitsi, templi|neitsi, vesineitsi; kirja|neitsi, lilleneitsi.
2. van teenijatüdruk, piiga. *Neitsi peab mul olema ja Olga oskab juba väga hästi mind riidesse panna ja kammida. E. Aspe.
▷ Liitsõnad: kammer|neitsi, koja|neitsi, toaneitsi.

nuhtlema ‹nuhelda 49›
(hrl. arhailise varjundiga:) karistama. a. (määratud) karistust täide viima. Mõisahärra laskis teolisi tallis peksupingil vitstega nuhelda. Rahvas kogunes vaatama, kuidas kurjategijaid nuheldakse. Ülestõusnud talupoegi nuheldi kadalipuga, läbi kadalipu lastes. Nõidu nuheldi tuleriidal. Mässu juhte nuheldi hobuste vahel neljaks kiskudes, võllapuus, rattal. Abielurikkujat naist nuheldi kividega loopides. Haaras vitsa ning nuhtles sellega üleannetut poissi. Kuritegu ei või jääda nuhtlemata. Sai ilmaaegu, ülekohtuselt nuhelda. b. peksma; kolkima. Mis sa hobusesetukast nuhtled, ta ei jõua ju vedada. *.. hautas kadakaviha hästi pehmeks ja nuhtles tigedalt söödikutest puretud ihu. E. Järs. *Lepiku serval seisis vanasti .. mõsuruhi, mille kummaski otsas naised kurikatega pesu nuhtlesid. J. Semper. c. häda, katsumusi osaks saada laskma. Jumal, saatus nuhtleb inimest. Vanemate patud nuheldakse laste kätte. Rahvaid nuheldi nälja, põua ja ikaldusega. Katkud ja sõjad nuhtlesid Euroopat. Aednikku nuheldakse umbrohtude ja taimehaigustega. Mis kurja tema küll on teinud, et teda haigusega nõnda (raskesti) nuheldakse.

oranž|kollane
oranži varjundiga kollane. Oranžkollane kõrvits, aprikoos, seen.

oranž|pruun
oranži varjundiga pruun. Oranžpruuni kübaraga seen.

oranž|punane
oranži varjundiga punane. Oranžpunane leek, valgus, kuma. Oranžpunased pihlakamarjad. Aedkullerkupu õied on oranžpunased.

oranž|roosa
oranži varjundiga roosa

pale ‹pale 6 või palge illat palgesse e. palge 18› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› põsk. Perenaise punased prisked palged. Krimpsu kuivanud, kortsuliste paledega vanainimene. Jämedad pisarad jooksid tal üle palgete. Erutusest hõõguvad palged. Lapse paled hõõguvad palavikust. Kahvatud lohkus, auku vajunud paled.
2. (hrl. arhailise v. poeetilise varjundiga:) nägu. Haige kahvatu pale. Pühib palgelt higi. Veri, puna tõusis palgesse. Rahuilme palgel. Kitsas tedretähine pale. Lai priske pale. Ema kortsuline pale. Ta palgelt paistis valu ja kurbus. Õnn toob jume palgesse. Valust, vihast moondunud pale. Jahimees tõstis, pani püssi palge 'laskeasendisse' ja tulistas. *Kuni vesi kuumenes, pesi vanamees palet ja kammis habet. A. Mälk. | piltl. Loojuva päikese punetav pale. Lillelise palgega seinakell.
▷ Liitsõnad: kooljapale.
3. (mõnede esemete külgmiste osade kohta). a. (rangidel:) padi, rangide sisekülje polster. *.. selle eest oli rangi pale riidest, paks ja pehme, mis looma kaelale kunagi liiga ei teinud. A. Kitzberg. b. (kirvel:) külg, laba. Kirjatud palega kirves.
4. piltl omapära, eripära, nägu (2. täh.), ilme. a. (väline). Kodulinna pale on praeguseks tundmatuseni muutunud. Lilled annavad aiale rõõmsa palge. *Ikka teine pale nüüd sel Saaremaal ja kogu riigil. A. Mälk. b. (sisemine). Väljakujunenud, oma palgega kirjanik, luuletaja. Kunstniku loominguline pale. Kui ta vihastub, tuleb ta õige pale välja. Rikas vaimne pale. Inimliku palge kaotanud lurjus.
▷ Liitsõnad: inim|pale, kunstnikupale.

paleus ‹-e 5› ‹s›
(arhailise ja piduliku varjundiga:) ideaal. Ärkamisaja rahvuskultuurilised paleused. *.. armunud noormees, kes oma paleusele komponeerib pühendusi. H. Raudsepp. *See on seal meri, mu nooruse paleus! See on seal meri, mu hinge igatsus! F. Tuglas.

palisander ‹-dri, -drit 2› ‹s›
lillaka varjundiga punane kuni pruun väärispuit, roosipuu. Brasiilia, India palisander. Palisandrist ja mahagonist mööbel.

pilu|silm [-a] ‹s›

1. viltune kitsa avaga silm. Kollasesse rassi kuuluvatel inimestel on mongoli voldiga viltused pilusilmad. Tumedate pilusilmadega siiamlannad. Naeratav hiinlane vaatas oma pilusilmadega mulle otsa. Mehel olid ahtad, kitsad pilusilmad. Šamaani pilusilmades välgatas kavalus. *.. tõstab [siga] nina maast, latsutab lõugu kinni-lahti, mullased juurikad heleroosas suus, kitsad pilusilmad seiravad karjast. M. Pihla.
2. (selliste silmadega inimese v. looma kohta, hrl. halvustava varjundiga). „Ma ei usalda neid pilusilmi!” ütles ta hiinlaste kohta. Kass on kadunud, kus see pilusilm küll on? *„Ah sa, pilusilm!” möirgas vihane Fjodorov. „Loll asiaat!” M. Lott (tlk).

pisar ‹-a 2› ‹s›

1. pisaranäärmeis tekkiv üle alalau serva langev vedelikutilk; ‹pl.› (sageli nutu kohta). Pisar on silmas, laugel, silmanurgas, tuleb silma. Tuul, suits ajas, võttis pisarad silma. Naerab pisarateni, nii et pisar silmas, nii et pisarad tulevad silma. Meeleliigutusest, valust, suure rõõmu pärast tulid, valgusid pisarad silma. Silmad läikisid pisaraist. Nägin ta silmis pisaraid. Pisaratest kalkvel silmad. Pisaraist märg, nõretav nägu. Ta nägu, silmad olid pisarais. Ema silmist purskusid, voolasid, veeresid pisarad. Pisarad jooksevad ojadena üle näo, mööda põski alla. Ta silmist langes, kukkus jämedaid, suuri pisaraid. Ann valas lahkudes kibedaid, palavaid, kuumi pisaraid. Poetas, pillas kaastundest mõne pisara, paar pisarat. Ema on poja pärast valusaid pisaraid nutnud. Tüdruk puhkes pisaraisse 'hakkas nutma'. Pühib, kuivatab põselt pisara, pisarad silmist. Pisaraid tagasi hoidma, varjama, (alla) neelama. Võitlesin pisaratega. Naine oli üleni pisarais, uppus pisaratesse. Ei tema hoolinud orbude ja lesknaiste pisaraist. Oli oma jutust pisarateni liigutatud. Ta heldis pisarateni. Mul hakkas vaesekesest pisarateni kahju. Need olid ehtsad, siirad, tehtud 'teeseldud' pisarad. Viimased sõnad ütles ta läbi pisarate, pisarad hääles. Tüdrukul olid pisarad kurgus 'oli nutma puhkemas', tõusid pisarad kurku. Häälest kostsid pisarad. Sõnad lämbusid pisaraisse. See oli naer läbi pisarate 'kurb naer'. Pisaraist nõretav 'sentimentaalne' armastusfilm.
▷ Liitsõnad: haledus|pisar, heldimus|pisar, häbi|pisar, härdus|pisar, jonni|pisar, kahetsus|pisar, kergendus|pisar, leina|pisar, liigutus|pisar, mure|pisar, naeru|pisar, rõõmu|pisar, silma|pisar, valu|pisar, viha|pisar, õnnepisar; krokodillipisar.
2. (sageli poeetilise varjundiga:) tilk, piisk. Kevadvihma soojad pisarad. Vihmajärgsed pisarad hiilgavad murul. Veepritsmeist pisarad õitel. Lumeräitsakaist sulanud rasked pisarad. Laubal läikisid hirmuhigi pisarad. Kuivanud jõesängis pole pisaratki vett. Vere punane pisar sõrmeotsal. *Kuigi lehitud, nõrisesid oksad pisaraist. V. Uibopuu. | piltl. *Tema pilkes oli ka pisar enesepilget. F. Tuglas. || kõnek (õige vähese alkoholi kohta). Võtame ühe väikese pisara konjakit. Nii raske päeva peale kuluks üks pisar marjaks ära. *Andsin talle siis pisara puskarit, et pista kinni ja saa õnnelikuks. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: higi|pisar, kaste|pisar, rasva|pisar, udu|pisar, vaigu|pisar, vee|pisar, vere|pisar, vihmapisar; viinapisar.

plika ‹6› ‹s›
(kõnekeele varjundiga:) tüdruk, tütarlaps. Alp, edev, rikutud, vahva plika. Kas naabritel sündis poiss või plika? Plikast peast, plikana oli ta väga arg. Ann on plikast peale ennasttäis olnud. Mikk, mis sa pirised nagu plika! Nukumängud on plikade värk. Ma olen linnatüdruk, Nõmme plika. Poisid-plikad, sööma! Ise paariteistaastased plikad, ja juba vahivad poisse! Selle plika järele on kõik poisid nagu hullud. Juba vana mees, aga jahib plikasid. Noorim naiste hulgast oli päris plika. || pruut, kallim. Mardil on iga kuu ise plika. *Sirje, mis ajast sa selle päti plika oled? M. Saat.
▷ Liitsõnad: aguli|plika, karja|plika, kooli|plika, küla|plika, linna|plika, maa|plika, mustlas(e)|plika, naabri|plika, pisi|plika, poe|plika, teenija|plika, tänavaplika.

pool|valge ‹adj›

1. osaliselt, pooleldi valge. Poolvalged pohlad.
2. mingi varjundiga valge; hämar. Poolvalge leib. Poolvalged linased palakad. Põhjamaa poolvalge suveöö.

poti|sinine

1. ‹s› värv(itoon), mis saadakse hapendatud uriinis lahustatud indigoga. Potisinisega värviti villa ja villast riiet. Ta vöökirjas on kõrvuti potisinine ja Muhu roosa. Pesukindel potisinine. *Head potisinist, mis ei pleekinud ka päeva käes, on tehtud muiste just joomaste meeste uriinist. U. Toomi.
2. ‹adj› tuhmi varjundiga tumedapoolne sinine. Potisinine kuub, kübar, ülikond. Potisinist värvi riie. Potisinised äikesepilved.

punakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
veidi punane, punase varjundiga. Punakas värvus, värvitoon. Punakas valgus, kuma, helk, läige, helendus, hämarus. Päikese punakas ketas, punakad kiired. Loojuv päike paistab punakana. Kuu oli värvunud punakaks. Punakas õhtutaevas, udu. Tulekuma värvis taeva punakaks. Punaka jumega tüdruk. Punakad põsed, käed. Punaka nahavärvusega indiaanlased. Nahale ilmusid punakad laigud. Kühmnokk-luige jalad on tinahallid kuni punakad. Linnu punakas kurgualune. Punakas hobune. Punakad juuksed, vuntsid. Punakas habe, pea. Punakate karvadega käed. Punakate vartega taim. Puu lehed muutusid punakaks. Naistepuna lehtedest eritub punakat mahla. Punakas liiv, liivakivi, kalju. Kübar oli vanadusest punakaks pleekinud. || (taime- ja loomanimetuste osana). Punakas penikeel, pajulill, maatäht. Punakas männivaablane.
▷ Liitsõnad: hall|punakas, hele|punakas, kaneel|punakas, kollakas|punakas, liha|punakas, lillakas|punakas, määrdunud|punakas, oranžikas|punakas, ploom|punakas, pruun|punakas, rooste|punakas, savi|punakas, sinipunakas.

puna|nägemine
med esemete nägemine punase varjundiga

puna|rohekas
punaka varjundiga roheline. Punarohekas valgus.

purpur ‹-i, -it 2› ‹s›

1. purpurtigudest saadav hinnaline värvaine; selle lillaka varjundiga punane värvus. Muinasajal kuulus Tüürose purpur. Puhas purpur näib varjus mustana. Purpuri värvi kangas. Kirsstume purpur. || piltl miski, mis on purpuri värvi. Vahtrad on endalt purpuri heitnud. Sügav purpur värvib neiu palgeid. *Kauguses kattus meri juba purpuri ja kullaga.. O. Samma (tlk).
2. (purpuriga värvitud) purpurpunane kangas v. rüü. Purpuriga kaetud hobune. Kuninga õlgade ümber pandi purpur. Purpurisse riietatud, purpuris doodž. Kardinal kannab kiriklikku purpurit. Purpurist väejuhimantel, tuunika, baldahhiin.
3. med veritähnus

purpur|sinine
punaka varjundiga sinine. *Hämardus. Merel ja kallastel olid juba purpursinised varjud. M. Arak (tlk).

pärl|hall [-i] ‹adj›
sinaka varjundiga kahvatuhall. Pärlhall kleit, auto. Taevas, meri on pärlhall. Pärlhallide sulgedega lind.

rohekas|must
roheka varjundiga must. Pardi rohekasmust nokk.

rohe|pärdik
zool kodukassist pisut suurem lühikese kollakasroheka varjundiga karvaga pärdik (Cercopithecus aethiops)

roosakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
veidi roosa, roosa varjundiga. Roosakas lapsenägu. Roosaka nokaga lind. Roosakas koiduvalgus. Siirupiga roosakaks värvitud jook. Roosaka värvusega kristall, vesilahus. Tuhkpuu õied on roosakad. Taevakaar tõmbus roosakaks. *Katkistes saabastes naersid roosakad varbad. A. Gailit. || (loomanimetuste osana). Roosakas rohuöölane.
▷ Liitsõnad: hall|roosakas, hõbe|roosakas, kahkjas|roosakas, kahvatu|roosakas, määrdunudroosakas.

roostjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
nõrgalt roostevärviline, roostese varjundiga. Roostjas sulestik, värvitoon. Roostjate tähnidega linnumunad.

ruskjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
veidi ruske, ruske varjundiga. Kaluri ruskjas nägu. Lumise künka veerud olid ruskjaks tõmbunud. Taevaserval näisid pilved ruskjamad.

ruuge ‹1› ‹adj›
tumekollane, (punaka varjundiga) helepruun; rebasekarva. Ruuge rukkipõld. Silmad särasid ta päevitusest ruuges näos. Ruuge habe, ruuged juuksed. Sügise ruuged, pruunikad toonid. Kevadel saab orav ruuge karvkatte. Ruuge rebane. Karjakoplis söövad ruuged ja rusked lehmad. *Perenaine toob lauale näkileiba, ruuget võid.. J. Parijõgi. *.. rätiku serva alt vaatas välja saialille ruuge silm. L. Kibuvits. | (taime-, loomanimetustes). Ruuge mändvetikas, päevaliilia, kääbusujur.
▷ Liitsõnad: hallikas|ruuge, kuldjas|ruuge, rebu|ruuge, rooste|ruuge, tumeruuge.

ruugjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
ruuge varjundiga. Mändide ruugjad tüved.

safran|punane
safrani varjundiga oranžpunane