[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 1 artikkel

kusadv
I. küsiv-siduv sõna: missuguses kohas
1. otseses küsimuses. Kus sa elad? Kus sa käisid? Kus me kokku saame? Kus on kõige lähem postkontor? Eedi, kus sinu asjad on? Millal ja kus see juhtus? Kus see kirjas on? Kus Madis on? '(tõlgendatav ka:) miks Madis siin ei ole?' Siin kusagil ta on, aga kus nimelt? Kus kohas sa teda nägid? Kus su aru oli! *„Kus siis sina olid!” karjus Eeva Lusja peale. L. Promet.
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Küsisin õelt, kus ema on. Ma ei tea, kus kandis see maja asub. Ma lähen vaatan, kus nad on. Ema hakkas pärima, kus ma käisin. Küllap ta on seal, kus teisedki. Kus esines alusmetsa, seal kasvasid sarapuud ja toomingad. Nad läksid järve äärde, kus noori oli juba varem koos. Kus suitsu, seal tuld. Ta rääkis sellest kõikjal, kus kuulajaid leidus. Nüüd mindi tuppa, kus toidulaud juba ootas. Ta aitas, kus võis. Ta rääkis paikadest, kus ta suvel käis. Siit on ühiselamuni, kus Margus elab, hea tükk maad. Näita mulle ajalehte, kus sellest on kirjutatud. See on ammu teada, kus ta on. Saar on ainuke, kus on säilinud haruldased taimeliigid.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta. Küll ma üles leian, olgu ta ükskõik kus, kus tahes. Kõik varjasid end, kus keegi. Kõik olid suvel kes kus. Ta on ilma peavarjuta, ööbib kus juhtub. Kus ta ka ei viibiks, kodu on ikka meeles. Pool päeva on möödas ja tagaotsitav juba kes teab kus. Poiss vedeleb kurat teab kus. Ta oli oma mõtetega jumal teab kus. || kõnek mitmesugustes enamasti fraseoloogilist laadi ütlustes. Käige, käi kus kurat! Kasi, kasige kus kurat! Mingu, lennaku kõik kus kurat! Mine siit oma jutuga kus kurat! Saada ta kus kurat! Tuul viib võrgud kus kurat. Käi siit kus kurivaim! Jäta kõik kus pagan! Minge kõik kus tuhat! Jäta, saada kõik kus see ja teine! Õppimine jäi seks korraks kus seda ja teist. *Kuni sa järele jõuad, oleme meie kus kolmkümmend. L. Metsar.
4. kõnek kuhu (hrl. otseses küsimuses). Kus kohta ma selle panen? *„Kus sa lähed?” küsis Tõnisson.. O. Luts.
5. kõnek (hrl. küsimusena:) kuidas. *Aga kus te üldse selle peale tulete, et teie Ines viibib Atlantises? B. Kabur.
II. siduv ajamäärsõna, alustab täiend-, aja- vm. kõrvallauset; sün. mil(lal) (sobib mõnikord). Küll veel tuleb aeg, kus sa seda kahetsed. Oli päevi, kus polnud midagi süüa. See oli silmapilk, kus kõik oli kaalul. See polnud ainuke kord, kus nad kohtusid. Nüüd, kus kõik tööd korras, võib pisut puhata. See pole võimalik enam praegu, kus olukord on muutunud. Nüüd, kus tuul selja tagant, liikus paat palju jõudsamini. See juhtus lõuna ajal, kus kogu pere kodunt ära. Kõige ülevam silmapilk oli see, kus mängiti hümni. *..liig järsku tuli see, kus ta köstri ette pidi minema. O. Luts.
III. kõneleja suhtumist, tundetooni rõhutav sõna a. hrl. lause algul aitab toonitada millegi hoogsust, ägedust, võimsust, suurust, ka kellegi imestust, üllatust vms. Kus hakkas rängasti sadama! Kus naised pistsid tänitama! Kus noorest peast sai möllatud ja trallitud! Kus käsi läks paiste mis hirmus! Kus siis läksid kõigil silmad suureks! Kus Andres sai vihaseks, ägedaks! Mina nii väga ei tahtnudki, aga kus tema! Vaata aga, kus poisil pea lõikab! Kus oli ikka vaprus! Kus oli pidu, süüa ja juua jätkus hommikuni! Kus see külarahva naer, kui teada saadakse! Vaat kus oli alles õnn! Vaat kus lugu – või kohe käsitsi kallale! Kus selle kahju, häbi ots! *Kus mul oli maal ilus talu nagu pupe, aga näe, vaja oli trügida linna.. O. Luts. b. rõhutab (ja vormistab) kõneleja põlastamist, pahandamist v. üleolekut. Ena kus mul targad väljas! Kus mul ka asjamees, käskija! Vaat(a) kus närukael, saatan, sunnik! Vaat kus kuradid! Kus mul kavaler, keda vaadata! Vaata kus kutsikanäru, või hammastega külge! Kus ikka tobu, tema ei ole nõus! Kus asi, millega ka uhkustada! Kus ka varandus, mida taga nutta! Kus ka leidis tuttava! Kus teeb ennast tallekeseks, tema pole kedagi puutunud! c. alustab hrl. vormilt jaatavat lauset (v. ütlust), mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut. Kus ma seda võisin teada! Kus meil see aeg ringi hulkuda! Kus ta's haige on! Tule õhtul meile! – Kus ma siis saan! Kus siis kõik meelde jääb! Oh, kus tema nüüd kodus püsib! Teised läksid ees, kus tema maha sai jääda. Kus Toomalgi see raha kohe võtta! Keelati küll, aga kus tema (kuulas)! Nii ma tulingi, kus sa hakkad ära ütlema. Aga kus nüüd nemad millestki hoolivad. Kus niisugune viitsib sul tööd teha! Ma pean minema, kus ma pääsen! Kus tema nüüd nõus ei ole! Et ka kellegagi nõu peaks, kus sa sellega! Kas sind sunniti? – Ei, kus sellega! *„Kas karjas pika päevaga uni peale ei tiku?” – „Kus ta ikka tikub, kui silmad lahti hoida!” A. Hint.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur