[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

agatama ‹37›
(tihtipeale) kahtlust, põiklust, vastuväidet väljendavat aga-sõna ütlema, tarvitama. Nüüd ei ole aega agatada, tuleb tegutseda. *„Jah, aga ...” – „Mis sa agatad! Ma tean küll sinu häda! ..” R. Roht.

ah

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, miimikast, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust, imestust, üllatust jms. Ah, kui tore ilm on täna! Ah kus oli alles vaatepilt! Ah! Sina! Ei osanud oodatagi. Ah! Juba valmis! b. igatsust, soovi. Ah, küll tahaks praegu kodus olla! Ah kuidas jooks praegu külma allikavett! c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Ah kui kurb! Ah, mis me küll nüüd teeme! d. ükskõiksust, minnalaskmist, tüdimust jms. Ah tühja kah, las jääb nagu oli! Ah, see on ju lõpuks ükskõik! Ah, tehku nii, nagu ise heaks arvab! Mis sa ütlesid? – Ah, ei midagi! e. viisakat tagasihoidlikkust, ka vastuvaidlemist, tõrjumist. Ah, mis nüüd mina, aga Toomas – vaat see on alles töömees! *„Ah, mine,” tõrjus Teele naeratades, „kust ma sulle's seda nüüd tean ütelda ..” O. Luts. f. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Ah, need tänapäeva noored! Ah sind küll, millegagi sa hakkama ei saa! Ah kui rumalasti sa talitasid! Ah, mis ta kelgib! Ah, pagan võtaks! g. äkilist meenumist. Ah jaa – täna on ju Leena sünnipäev! Ah, ma pidin ju talle helistama! h. teatavaks võtmist, konstateerimist (ka konstateeriva, retoorilist laadi v. eelnenud küsimust kordava küsimuse algul) jms. Ah nii, hea küll. Ah see olid siis sina. Ah Jaanil on siis ülikool läbi. Ah laupäeva õhtul on rahvamajas pidu? Ah et kuidas meil läks? – Üsna hästi. Ah Peeter? – Peeter on nüüd juhatuse esimees. *„Kuidas ta [= opman] su vastu siis on?” – „Ah opman? Siiamaale väga hea ..” E. Vilde.
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sa selle peale kostad, ah? Tore? – Ah? Miks ta vaikis, miks ta ei julgenud rääkida – ah? Keda sa lolliks pead, ah? Ah? – mis sa ütlesid?

ainuüksi ‹adv›

1. ainult, üksnes. Ta ei teinud seda ainuüksi enda pärast. Tänapäeva naine ei lepi ainuüksi kodu ja köögiga. Seda tean ainuüksi mina. Ainuüksi lubadusest ei piisa. *.. kuid nuhi sõbraks olla võib ainuüksi nuhk! B. Alver. *See oli öeldud nõnda, et seda sai mõista ainuüksi kui siirast tunnustust. I. Sikemäe. || kõike muud v. kõiki muid arvestamata v. kõrvale jättes, muu(de)st rääkimata. Kui palju uusi maju on ehitatud ainuüksi Tallinnas. Vaenlane kaotas ainuüksi langenutena 5000 meest. Ainuüksi viimase aastakümne jooksul on asula elanike arv kahekordistunud.
2. päris üksinda, päris üksi, ihuüksi. *Tihti viibis ta ainuüksi ja tundide kaupa oma kunstitemplis .. A. Saal. *.. ma kardan! Ainuüksi metsas ja öö tuleb! A. Kitzberg.

ammu ‹adv›

1. ajamomendil suhteliselt palju v. pikka aega tagasi, kaua aja eest; kauemat, pikemat, pikka, tükk aega. Lõuna on juba ammu söödud. Läks juba ammu poodi. Vihm on ammu üle. Kas sa tulid juba ammu? See juhtus päris, üsna, väga, õige ammu. Ammu kuuldud lugu, jutt, viis. Ammu möödunud ajad. Pääsmed olid juba ammu enne kontserti läbi müüdud. Ammu enne jaanipäeva. Ükskord ammu hallil ajal elanud kuri nõid. Kunagi ammu, vist Põhjasõja ajal. Ootan teda (juba) ammu. Ma tunnen, tean, armastan teda ammu. Seda ei usu ammu enam keegi. Kas sa elad ammu Tartus?
▷ Liitsõnad: igiammu.
2. ammuks (2. täh.), liiatigi. *Peremees ei pea hobust, kui tal seda tarvis ei lähe, ammu siis veel sulast. R. Sirge. *Ma pole kunagi midagi sarnast mõelnudki, ammu veel rääkinud. O. Tooming.
3. ammuks (1. täh.), alles. Ammu sa tulid ja juba tahad ära minna! Ammu see oli, kui ta pensionile jäi. *Need sibulad on ju alles nii väikesed. Ammu need maha pandi! A. Mälk.

embrüo ‹1› ‹s›
biol loomal v. inimesel loode, taimedel varajane arenemisjärk idu eristumiseni || piltl mingi idee, mõtte jne. alge, suge. *Nii on siginud novelli embrüo. Ma tean, et ma teda kunagi lõpuni ei arenda ega sõnadesse ei vormi. F. Tuglas.

et ‹konj›

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

ette|kuulutaja ‹1› ‹s›
ennustaja. *„Kust mina seda tean?” vastas õde naljatades. „Olen ma mõni ettekuulutaja?” J. Kärner. *Niisugune on see „Neetud talu” – otsekui H. Raudsepa külakomöödiate ettekuulutaja .. E. Nirk.

fuih ‹interj›
fui. *„Laku panni ... sina! Küllap mina ise juba tean, mis ma teen!” – „Fuih,” ütles proua, „kuidas te räägite, mu härra!” A. Jakobson.

haavama ‹haavata 48›

1. kellelegi haava v. haavu tekitama. Kedagi lasuga, mõõgaga, noaga haavama. Sai lahingus, sõjas, pommitamisel õlast, jalast haavata. Ta on kergesti, raskesti, elukardetavalt, surmavalt haavatud. Tulevahetuses haavas põgenik kaht politseinikku. Mürsukild haavas teda käsivarrest, käsivarde. Haavatud käsi valutas. Haavatud inimene, metsloom.
2. solvama. Kedagi sõnadega, käitumisega haavama. See jutt haavas naist hingepõhjani. Kõneleja toon oli lausa haavav. *Ma tean ju, .. kuidas ta inimesi oskab haavata ja ärritada .. E. Vilde. || valusalt puudutama ja riivama. Kellegi au, uhkust, iseteadvust, õrnemaid tundeid haavama. Selline maitsetus haavas ta ilutunnet. Kõrva haavavad sõnad, pilkelaulud. Silma haavav korratus.

hukka ‹adv›

1. hukatusse, hävingusse. Tormis, õnnetuses sai mitu laeva, inimest, looma hukka. Miks tahab ta meid hukka saata? Kes mõõga tõmbab, see peab mõõga läbi hukka saama. Mingu või kogu maailm hukka 'juhtugu mis tahes, tulgu, mis tuleb'. *..nagu Su jutustusest tean, sai ta hukka ühel laevaõnnetusel. O. Luts.
2. moraalselt laidetavaks, põhjaläinuks, allakäinuks; korratuks, käest ära. Liigne toredus ajab inimesed hukka. „Hukka läheb see ilmaelu,” arvas ätt. Viinapudel tema hukka viiski. *..kui nüüd veel saksa hakka mängima, siis läheb asi käest päris hukka. O. Luts.
3. ‹koos verbiga mõistma› taunitavaks, vääraks, ebaõigeks, ebasobivaks. Väärnähtusi, vägivalda, terrorit hukka mõistma. Mõistan tema käitumise, ellusuhtumise, teo täielikult hukka. Ärge mõistke teist inimest nii halastamatult hukka!
4. ‹hrl. koos verbiga minema› roiskunuks, halvaks, raisku. Sink, vorst, sült olid hukka läinud. Liha läheb soolata hukka. Kala kippus palavate ilmadega hukka minema. See võib haava hukka ajada.
5. millegagi kokku, määrituks, räpaseks. Veskis said riided jahuga hukka.

häbematult ‹adv›

1. väljakutsuvalt, jultunult, häbitult. Pilkab, käitub, luiskab häbematult. Küsib, vastab häbematult. Poiss vahib tüdrukut häbematult. *„Kus! Kus!” nihvas tüdruk häbematult. „Aitasin väljas lund rookida.” L. Promet.
2. väga, tohutult. Häbematult odav, kallis. Häbematult julge plaan. Häbematult lihtne lahendus. Honorar oli häbematult väike. Korter jäi neljale inimesele häbematult kitsaks. Näeb häbematult noor välja. Kui häbematult vähe ma temast tean. Sul on nii häbematult sageli õigus. *..sa ise tahaksid ju ka häbematult matkata ja üldse suveks kuskile maale minna. R. Roht.

jaatama ‹37›
ant. eitama
1. „jaa”, „jah” ütlema (v. vastavat žesti tegema); mingit väidet heaks kiitma v. sellega nõustuma. Noogutas jaatades pead. *".. selles neetud kolkas oli vähene väljavalik, tead?” – „Tean,” jaatas Lea. O. Luts. *Ann jaatas rõõmsa peanoogutusega. A. Hanko (tlk).
2. midagi õigeks pidama, heaks kiitma, millelegi positiivset hinnangut andma. Jaatab neid põhimõtteid. *Kunstnik võib loodust armastada ja vihata, teda kunstnikuna jaatada või eitada.. H. Raudsepp.

jonnima ‹42›
millelegi kiuslikult vastu seisma; oma soovi v. tahet kangekaelselt, mõistmatult läbi viia püüdma. Ole mõistlik, ära jonni! „Ikka teen!” jonnis Matu. Laps jonnis isaga vähem kui emaga. Jonnid end ogaraks. Laps jonnis sülle(võtmist). *Ma tean ju oma lapsepõlvest – niikaua sai jonnitud, kui klaas mõdu käes.. L. Kibuvits.

jooks ‹-u 21› ‹s›

1. jooksmine, jooksmise üksikjuhtum. a. (inimeste, loomade kohta). Tuli suure, tulise, kange, kõva, väleda jooksuga. Peremees sundis hobust kiiremale jooksule. Võisteldi 1000 m jooksus. Olime jooksust väsinud. Nööpis kuue jooksu peal kinni. Avasin jooksul paki. Kukkus jooksu pealt maha. Hunt kargas jooksult lambale kõrri. Vasakäär lõi täielt jooksult 1 : 0. Rebase jooks oli vaevaline. Poiss pani, pistis minu eest silla poole jooksu. Olin päevad läbi jooksus 'mingi asjatoimetuse pärast liikvel'. *„Jah, ega me ühe jooksuga ikka jõua Jõessaare alla minna,” arvas ka Andres ning jättis jooksmise. A. H. Tammsaare. b. (vee vm. vedeliku kohta, harilikum: vool, voolamine). Käreda, vaikse jooksuga jõgi. *Esimese vee jooksu tahtis aga Andres oma silmaga näha. A. H. Tammsaare. c. (sõiduriistade, liikuvate esemete kohta). Vankri rataste jooks. Kerge jooksuga regi, jalgratas. Nad vaatasid pilvede jooksu. Sõrmede väle jooks klaveriklahvidel. Püssi, haavlite, kuuli jooks. Hommikul kastega on vikatil hea jooks 'vikatiga jõudus niita'. *Laev juhtus ladusa jooksuga ja parras nii kõva, et ole mees ja anna purje. H. Sergo. d. (muu kohta). Puidukiu, vuukide jooks. Mõtete vaba jooks. Aastate, päevade jooks. Jutule ei tulnudki õiget jooksu. Lõnga jooks 'kanga käärimisel ühes salgus olevad lõngad'. *Küllap märkasid vähem enese elu jooksu kui lehma või lambapaari oma siinsamas onni teises otsas. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: amoki|jooks, järk|jooks, kiini|jooks, kotis|jooks, metsa|jooks, nelja|jooks, tormi|jooks, võidu|jooks, ära|jooks, ülejooks; eel|jooks, finaal|jooks, hoo|jooks, keskmaa|jooks, kestus|jooks, kiir|jooks, kiirendus|jooks, krossi|jooks, lisa|jooks, lõpp|jooks, lähte|jooks, lühimaa|jooks, maastiku|jooks, maratoni|jooks, mitmepäeva|jooks, murdmaa|jooks, orienteerumis|jooks, pikamaa|jooks, soojendus|jooks, sörk|jooks, takistus|jooks, taktika|jooks, teate|jooks, tempo|jooks, tervise|jooks, tunni|jooks, tõkke|jooks, vahejooks; käär|jooks, paigal|jooks, põlvetõste|jooks, pöiajooks; mahla|jooks, vaigu|jooks, vee|jooks, verejooks; alam|jooks, kesk|jooks, ülemjooks; tühi|jooks, vabajooks; lõnga|jooks, säärejooks.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› pagu, deserteerimine. Oli sõjaväest jooksu läinud. Sellelt laevalt pole kunagi jooksu mindud. Kanti ette, et soldat on jooksust tagasi tulnud. Jooksus olnud pärisorjad. *Ent rahvaarmees püüti väejooksikuid.. ja Mihhail Starkov tabati mõni nädal pärast ta jooksu.. R. Roht. *Meie hulgast on üks nekrut juba kolm päeva jooksus, ja ma tean, et [ta] .. meie heinaküünis varjul on. Suve Jaan.

juht ‹juhu 21› ‹s›
üksiksündmus, -nähtus; kord. Säärane, soodus, käesolev juht. Paar-kolm juhtu, mitte ainsatki juhtu. Mitte mingil juhul. Paremal, halvemal juhul. Parajal, sobival juhul tuletan talle ta lubadust meelde. Vastasel juhul jään tulemata. See on võimalik ainult ühel juhul. Äärmisel juhul helistage mulle homme. Tulen ka juhul, kui vihma peaks sadama. Mäletan, tean sellist juhtu. Esineb, leidub juhtusid, kus.. Paljudel, pidulikel, seaduses ettenähtud juhtudel. Juhtude suhe, üldarv. *Ja kuhu sinusugune näitleja saab? Heal juhul provintsi. A. Liives.
▷ Liitsõnad: erand|juht, eri|juht, esinemis|juht, haigus|juht, mõrva|juht, mürgitus|juht, piir|juht, surma|juht, vargus|juht, õnnetus|juht, üksikjuht.

juhtumisi ‹adv›
juhuslikult. Ega sul juhtumisi varuvõtit kaasas pole? Nägin teda eile juhtumisi toidupoes. Olen sellesse seltskonda täiesti juhtumisi sattunud. Ma tean juhtumisi ta aadressigi.

julgesti ‹adv›

1. kartmatult, vapralt, hirmu tundmata. Vaatas õpetajale julgesti otsa. Ütlesin oma arvamuse julgesti välja. Tormas, tungis julgesti edasi. Võitles julgesti oma õiguste eest. Tule julgesti, see koer ei hammusta.
2. kindlasti, kahtlemata. Temale võib julgesti loota. Seda võin ma julgesti väita, kinnitada, tõendada. Tean seda julgesti paremini kui tema. Jüri on teistest poistest julgesti peajagu pikem.

jupiti ‹adv›
juppide, osade kaupa, jupikaupa. Tegin seda jupiti muude tööde vahel. Tean selle laulu sõnu ainult jupiti. *Jupiti sinna-tänna katkeb ta pudev mõttelõng. M. Raud.

jutlus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (hrl. jumalateenistuse ajal peetav) vaimulik kõne. Kogudus kuulas jutlust. Õpetaja peab kantslist jutlust. Vanaema luges laua taga lihavõtte esimese püha jutlust. *Linnas öeldakse ju nüüd ammust aega kirikus maakeelset jutlust ka. J. Kross.
▷ Liitsõnad: mäejutlus.
2. piltl kõne, eriti noomitus-, manitsus-, õpetuskõne. Ära mulle jutlust pea, tean ise, mida teha. Vallatule poisile peeti kodus pikk jutlus. *„Aitab,” segas Tääger vahele.. ära hakka talle pikka jutlust pidama. Sa juba ütlesid hästi. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: moraalijutlus.

kalju|kindlalt ‹adv›
(< kaljukindel). Kaljukindlalt väitma, nõudma. Tean, usun seda kaljukindlalt.

kanake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem kana (1. täh.)) Kull on kanakarjast mitu kanakest ära viinud.
2. (naise kohta). a. (hellitussõna). *Ole vait, mu kallis kanake, mina tean, mis ma tean, sina ei ole mitte ilma varanduseta. J. V. Jannsen. b. nlj kodukana (2. täh.) *„Ah teie, härra Kilimit, püüate siis meie noortest naisterahvastest kanakesi kasvatada,” ütles ta veidi pilkava häälega .. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: kodukanake(ne).

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

katma ‹katta, katan; kaetakse, kaetud 47›

1. mingi aine v. esemega pealt, väljastpoolt kaitsma v. varjama; mingit kaitsvat v. varjavat kihti v. eset peale paigutama. Tänav kaeti asfaldiga, põrand linoleumiga, seinad plaatidega, tapeediga. See pind kaetakse värviga, lakiga, glasuuriga. Riidega kaetud poolkasukas. Plüüsiga kaetud diivan. Kattis augu pealt okstega (kinni). Koorem kaeti presendiga. Katab voodi, magava lapse tekiga. Haige tuleb soojalt kinni katta. Katmata pea, keha, käsivarred, sääred. Tüdruk kattis poisil selja tagant kätega silmad (kinni). Nägu oli kaetud looriga. Aken on katmata, kaetud. Katust katma 'katust lööma v. tegema'. Kattis lehekülje lehekülje järel tiheda kirjaga. Pilved katsid sinise taeva. Suits ähvardas katta päikese. | piltl. Puudusi, vigu kinni katma. || riietust, kehakatet muretsema v. sellega varustama. Tal oli suur pere toita ja katta. Mees toitis ja kattis ennast kalapüügiga, metsatööga. *Katab, koolitab, teeb neist [= lastest] korralikud inimesed .. A. Jakobson. || söömiseks ja joomiseks vajalikku (ka toidunõusid) lauale paigutama; kedagi söögi ja joogiga võõrustama. Laud kaeti rõdule, saali. Ema katab söögitoas lauda. Seekord tuli katta viiele. *Nata ema .. vaatleb mõttes külalisi. Tean, ta loeb nüüd võõraid, et kõigile kaetaks. B. Alver.
2. varjavaks v. kaitsvaks kihiks, katteks olema, millelgi (sellisena) laiuma v. lasuma, paiknema vms. Paks lumi, kaste, hall katab maad. Suurt osa Gröönimaast katab igijää. Paene tasandik on kaetud õhukese rähkmullaga. Lompe, vett katab õlikord. Ookean katab üle 70 % Maa pinnast. Seinu katavad värvirõõmsad tapeedid. Põrandat katab paks vaip. Käsivarsi katsid küünarnukkideni ulatuvad kindad. Päikese eest kattis nägu lai kübar. Lauda katab lumivalge lina. Kingad olid kaetud paksu tolmukorraga. | piltl. Hämarus, öine pimedus kattis maad. Kõike katab kord unustus. || kusagil, millegi pinnal (tihedalt) kasvama v. suurel hulgal esinema. Põlde kattis tihe oras. Rannikut katab männimets. Rand on kividega kaetud. Taime lehed on karvakestega kaetud. Linnumuna oli pruunide tähnidega kaetud. Nägu katsid punased täpid ja laigud, tedretähed. Tihe must habe kattis põski.
3. vajadusi, nõudmisi rahuldama; millelegi täielikult vastama. Terasetoodang kattis täielikult oma maa vajadused. Eestis katab elanikkond suurema osa C-vitamiini tarvidusest kartuli söömisega. Tehas suutis katta vaid poole, kolmandiku nõudmisest. Metsa juurdekasv ei suutnud raiet katta. || tasuma, korvama, hüvitama. Seltsi kulud kaetakse liikmemaksudest. Katame räimede vajaku teise kalaga. Saadud summa katab ainult osa võlast.
4. mingit tegevust, liikumist toetama v. soodustama. a. sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumist vm. liikumist julgestama. Lennukid katsid maavägede operatsioone õhust. Ainsa kuulipildujaga katavad nad oma väeosa taandumist. b. sport vastasvõistkonna mängijate liikumist, sööte, pealeviskeid vms. takistama (näit. jalg-, korv- ja veepallis). Vastasmängijaid kaeti hoolega üle platsi. Vasakkaitsja peab katma vastaspoole paremäärt. Vastasmeeskond ei suutnud meie mängijaid alati katta.
5. üle kostma, summutama, matma. Aplaus katab kõneleja viimased sõnad. Orkester kippus solisti katma. Kohati ähvardavad vask- ja löökpillid orkestris keelpille katta. *.. nad [= veoautod] katsid ju oma põrinaga puutelgedega vankrite kauni klõbina. L. Kibuvits.
6. teat. vahemaad läbima. Sprinter kattis distantsi 10,2 sekundiga. See vahemaa loodetakse katta paari päevaga. Lennuk katab selle maa paari-kolme tunniga.

kiljuma ‹42›

1. heleda häälega karjuma. Lapsed kiljusid heameelest, rõõmust. Naised pistsid ehmatusest, hirmust heleda häälega kiljuma. Tüdruk kilkas ja kiljus kiigel, kõditajate käes. Tehti ringmängu, lauldi, hõisati ja kiljuti. Ta lausa kiljub naerust, naerda. Kiljuv hääl, nutt. || (loomade, eriti lindude kõrgetoonilise häälitsemise kohta). Kajakad kiljuvad. Kiivitaja tõusis heledalt kiljudes lendu. Kutsikas põgenes kiljudes. *.. kaugemal rabametsa kohal kiljus vihmakass ja kõlas musträhni helisev hüüd. O. Tooming. || piltl (eluta looduse mingi kõrge heleda heli kohta). *Tramm lähenes, lüües kurviks painutatud roopapaaril kiljuvat vilet. V. Gross.
2. midagi kõrgel heledal toonil hüüdma. „Lase mind lahti!” kiljus tüdruk mulle otse kõrva sisse. *„Ah nii,” kiljus poisi ema. „Ma tean küll su plaane, va jääger ja riigivaras! .. ” L. Kibuvits.

kindla peale

1. sellist moodust v. võimalust kasutades, et soovitav tulemus oleks igal juhul väljaspool kahtlust. Ei võinud riskida, pidi välja minema kindla peale. Valge oleks võinud võita ka kiiremini, kuid ta mängis kindla peale.
2. kindlasti; kahtlemata. Ta on nüüd juba kindla peale kodus. *Ma tean seda kindla peale, paps rääkis. V. Raud (tlk). *Ta mõtles, et tüdrukut peaks suudlema, et tüdruk seda kindla peale ootab .. V. Ilus.

king pigistab
miski valmistab raskusi v. ebameeldivusi, kusagil on midagi viga. Ma tean küll, kust sind king pigistab. *Kuid oleks imelik, kui ametiühisus muude asjade ees, kus meil king pigistab, silmad kinni paneks. P. Kuusberg.

kinnine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. suletud, kinniolev, mitteavatud. Kinnine uks, aken. Istub päevad läbi kinnises ruumis. Kinnine kohver. Märgusõna peab olema kinnises ümbrikus. Lamab kinniste silmadega. Kinnine raamat.
2. väljastpoolt, pealt kaetud. Kinnine (sõidu)auto, vagun, tõld. Kinnine kuivendusvõrk, drenaaž. Kinnine keris. Kinnine luumurd, vigastus 'kus pehmed kattekoed on vigastamata'. Kinnine maastik 'vähese vaateväljaga (metsane, mägine jne.) maastik'. || müüride, seinte, majadega ümbritsetud. Kinnine rõdu. Maja õu oli kinnine. *Masin peatus lõpuks kinnisel betoneeritud hoovil .. V. Gross.
3. täiesti v. rohkesti kattev v. varjav. Kinnine kaelus. Kinnised kingad.
4. vähe liikumist ning vaheldust võimaldav. *Ka minul on ju kahju vahetada oma vaba hulkurielu sulasepoisi kinnisema elu vastu, aga ma tean, et see on ometi etem. E. Vaigur. || piiratud tegutsemis- v. arendusvõimalustega (näit. males jm.). Kinnine avang, seis. Valis Sitsiilia kaitse kinnise variandi. Mängu algus oli kinnine (näit. jalgpallis).
5. laiemale üldsusele suletud, üksnes teat. kitsamale ringkonnale määratud. Kinnine õppeasutus, pansion. Kinnine söökla, raamatukogu, organisatsioon. Kinnine koosolek. Nõupidamine oli täiesti kinnine. Kinnine pidu, koosviibimine, etendus. Sündmust tähistati vaid sugulaste ja lähemate tuttavate kinnises ringis. See kohtuprotsess on kinnine, toimub kinniste uste taga 'protsessist võtavad osa ainult asjaosalised'.
6. iseloomult, hingelaadilt endassetõmbunud, oma mõtteid ja tundeid mitteavaldav; teiste suhtes ligipääsmatu ja tõrjuv. Kinnine ja umbusklik inimene, mees. Kinnise (ise)loomuga nooruk. Pärast ema surma muutus tüdruk veel endassetõmbunumaks ja kinnisemaks. Ta on minu vastu, võõrastega kole kinnine. Mehe nägu muutus läbitungimatult kinniseks.
7. salajane (hrl. hääletamise kohta); ant. lahtine. Seltsi juhatus valitakse kinnisel hääletamisel.
8. kõnek mitte eriti arusaav v. taiplik. *Paul oli kidase jutuga mees, mõistus oli tal ka võrdlemisi kinnine. M. Traat.
9. keel konsonandiga lõppev. Kinnine silp.

kogemus ‹-e 5› ‹s›
elus, tegevuses kogetu põhjal omandatud teadmine v. oskus. Aastatega omandatud isiklikud kogemused. Ma tean seda iseenese vähestestki kogemustest. Vanad pedagoogid jagasid noortele, omavahel, teistega kogemusi. Suurte kogemustega meister, näitleja. Teadis juba oma varasemate, pikaajaliste kogemuste najal, põhjal, et emaga pole mõtet vaielda. Selles aitasid mind eelkäijate kogemused. Mul on koertega juba halbu, kurbi kogemusi. Ta on jälle ühe kogemuse võrra rikkam. Teil on rohkesti, häid kogemusi lutserni kasvatamisel. Teiste kogemustest võib mõndagi õppida. Viimase aja kogemused näitavad, et ..
▷ Liitsõnad: elu|kogemus, esinemis|kogemus, töökogemus.

komplott ‹-loti 21› ‹s›
kõnek
1. (midagi sepitsev, pahatahtlik) kamp. *Tean küll, et olete kõik kokku üks punane komplott siin. O. Tooming. *Vahel [ülesostjad] võistlesid omavahel, vahel olid ühes komplotis. A. Hint.
2. hrv salasepitsus, vandenõu

konvent ‹-vendi 21› ‹s›

1. ühishuviliste kokkutulek, nende koosolek v. organ. Rüütelkonna konvent.
▷ Liitsõnad: aadli|konvent, kirikukonvent.
2. üliõpilasorganisatsiooni korter v. koosolek, ka vastav organisatsioon ise. Läks konventi, et kaasvõitlejatega kokku saada. *.. ma tean, mida sa tahad ütelda: konvendi aumõisted ja nõnda edasi. Hea – siis astume konvendist välja. A. Jakobson.
3. aj valitav seadusandlik v. muu haldusorgan mõnes riigis. Prantsusmaal oli Konvent 1792–1795 kõrgeim võimuorgan.
4. aj ühe linnuse ordurüütlite kogu. *Ristisõdijad, mõõgavennad konventide viisi ja piiskopi sõjamehed .. moodustasid igaüks omaette salga oma lipuga. A. Vassar.

kribal ‹-a 2› ‹s›
murd väike, vilets mari, taim vms. *„Mina nüüd kõigi kribalate nime tean,” lõi isa lapse küsimise peale käega, „ja kas igal idul seda ongi – üks umbrohi kõik.” M. Seping.
▷ Liitsõnad: marjakribal.

kust ‹adv›
I. küsiv-siduv sõna
1. otseses küsimuses: missugusest kohast, missugusest allikast v. missugusel põhjusel. Kust sa tuled? Kust see oja alguse saab? Kust ta pärit on? Kust sa selle raamatu ostsid? Kust kandist täna tuul puhub? Kust koolist need poisid on? Jüri, kust sa seda kuulsid? Kust sa tead, et ma haige olin? Kust sa Erna Maranit tunned? Kust see tuleb, et sina täna kodus oled?
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Isa hakkas pärima, kust kandist reisimees tuleb. Karla ei teadnud, kust kogu lugu alguse sai. Ma imestasin, kust küll poisil äkki see minekutuhin. Ta elas mõnda aega Pärnus, kust siirdus pealinna. Leida läks oma tuppa, kust hakkas peagi kostma laulu. Abi tuli sealt, kust seda kõige vähem teati oodata. Ronisime mäe tippu, kust avanes hea vaade ümbrusele. Läksime sinna majja, kust kostis pillihääli. Võib kerkida küsimus, kust tagavaraosi hankida. Teda ei huvita, kust ma selle raha sain. Teada, kust tal need andmed. Kust tuul, sealt meel. *Räägiti ka tulevaist pidudest ja sellest, kust ja millise kleidi keegi endale tellib ning mis see maksma minevat. A. H. Tammsaare.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta, millest keegi v. miski lähtub v. millest midagi saadakse. Delegaadid tulid kohale kes kust. Talvel pääses kust tahes üle jõe. Olgu ta ükskõik kust, aga meie seadusi peab austama. Võta see raha välja kust tahes! *..hakkavad [mälus] valusalt tuikama jumal teab kust ja millal talletatud sõnad. K. Kangur.
II. kõneleja tundetooni rõhutav sõna, alustab hrl. vormilt jaatavat lauset, mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut. Kust mina tean, kas see on õige või mitte? Kust mina selle raha võtan? Kust Miinal aega kõike tähele panna! *Kust ma vana inimene enam nii äkki tunnen. Silmanägemine kaob juba ära ja kuulmine pole kah enam korralik... V. Uibopuu.

kustpoolt

1. ‹adv› missugusest suunast, mis kandist. a. otseses küsimuses. Kustpoolt nad tulevad? Kustpoolt mehi olete? b. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Ma tean, kustpoolt teda otsida. Taipas teise jutust peagi, kustpoolt tuul puhub. Nad asusid kaitsele sinnapoole, kustpoolt oli oodata vaenlast. *..hoolsast kuulatamisest hoolimata ei saadud jälile, kustpoolt hääl tuli... A. Kivikas.
2. ‹prep› [part] hrv missugusest suunast millegi v. kellegi suhtes. Kustpoolt rada sa need marjad korjasid?

kuuld ‹kuulu 21› ‹s›

1. kuuldus(ed), jutt v. jutud, mille õigsuses ei või päris kindel olla (hrl. ühendis kuulu järgi). Kuulu järgi minevat neil uues paigas päris hästi. Kuulu järgi olevat ta rikas mees. Tunnen, tean teda rohkem kuulu järgi. *Kumu kulges, kuulud käisid.. H. Visnapuu.
2. van kuulamine. *Säädis kõrvad kuulu pääle, silmad vahtis pääst.. M. Under.

kõlav ‹-a 2› ‹adj›

1. tugeva, puhta kõlaga. Lauljannal on ilus kõlav hääl. Lindude kõlav laul. Tüdruku naer oli kõlav. Kõlav kõrvakiil. *..andis energilisi, nappe ja kõlavaid käsklusi. L. Promet. || kaunikõlaline, ilusa kõlaga. *Meie kodumaal on vähe kõlavaid maakohanimesid. Tean ainult mõnda, nagu Helme ja Hellamaa. R. Roht.
2. piltl väliselt ilus, uhke, kõrgelennuline, kuid tegelikult enamasti tühine. Kõlavad sõnad, fraasid, loosungid. Kõlava pealkirjaga teos. *Mihkel Sõmeras pole seda sorti mees, et usuks kõlavaid kiidulaule, kui ta ise pole asjas veendunud. E. Tennov.
3. piltl ergas, väljendusrikas, tugevalt mõjuv. Kunstnik kasutab intensiivseid, kõlavaid värve. *Tumedale näole on kõlavaks kontrastiks hele turban või punane fess. E. Einmann.

kõrval
I. ‹postp› [gen]
1. asetuselt kellegi, millegi külje ligidal, juures, ääres, veeres. Istusin ees autojuhi kõrval. Laps magab ema kõrval. Nad lamasid, istusid külg külje kõrval. Ta ujus päris minu kõrval. Poisike astus arglikult võõra mehe kõrval. Mehed kõndisid koorma kõrval. Seisis ukse kõrval nurgas. Lauda kõrval on kuur. Labidas on käru kõrval maas. Tee kõrval on metsasalu. Õlg õla kõrval 'lähestikku' seisma, töötama, võitlema. *Siin on palju panku, rahavahetusasutusi ja äri äri kõrval kinni. J. Sütiste.
2. osutab tihedale, pidevale ajalisele järgnevusele (seejuures põhisõna kordub). Ta oli päev päeva kõrval ametis. Tüütab ära päev päeva kõrval kuulata üht ja sama juttu. *Õhtu õhtu kõrval võisid nad üheskoos kõndida ja oma unistusist rääkida.. A. H. Tammsaare.
3. peale millegi, kellegi lisaks, paralleelselt, samaaegselt millegagi v. kellegagi. Selle kõrval, mida vaja läks, ostsime tarbetutki. Pedagoogitöö kõrval tegeles ta sordiaretusega. Kutseliste näitlejate kõrval esines filmis isetegevuslasi. Kreutzwaldi kõrval tuleb siin mainida veel Faehlmanni ja Kunderit. Kuuse kõrval oli tähtis tarbepuu kask. Toit peab valkude, rasvade ja süsivesikute kõrval sisaldama mineraalsoolasid ja vitamiine.
4. millegagi, kellegagi võrreldes. Minu töö ei ole sinu oma kõrval midagi. Mis on lepad põlismändide kõrval! Mis sina tema kõrval ka oled. See kõik ei ole veel midagi selle kõrval, mis mina tean. *Kõrboja on suurem ja Katku väiksem, Katku pole Kõrboja kõrval midagi. A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. külje suunas päris juures v. väga lähedal. Kes tal kõrval käib? Ärgates märkas, et keegi magas kõrval. Seiske, käed vabalt kõrval! Vanamees istus, kepp kõrval. Tal peab alati olema nõuandja kõrval. *..ei ees ega taga, ei kõrval sul muud / kui kõleda tuule käes kohavad puud.. M. Nurme.
▷ Liitsõnad: käekõrval.
2. (millestki) eemal. Hooned on maanteest mõnisada meetrit kõrval. Talu seisab kõikidest teedest kõrval. || (millestki) mitteosavõtvas seisundis. Ta seisis ühiskondlikust elust kõrval. *Ühtepidi oleks hea, kui vana seisaks kõigest kõrval. Teistpidi parem, kui ta teab. R. Sirge.

käest
I. ‹adv›
1. valdusest, omandusest, kasutusest (ära). Positsiooni, kindlust käest ära andma. Asula, kõrgendik käis lahingutes käest kätte. Isa oli sunnitud talu käest ära andma. Annab või viimase käest. Võit libises käest. Ta ei lasknud esikohta käest. Rahvas ei anna oma vabadust käest. Ära lase soodsat võimalust käest! Lugemisjärg, jutulõng kadus käest. || (millegi otsasaamise, lõppemise kohta). Aeg kaob, kulub märkamatult käest. Vähehaaval kadus suvi käest.
2. silmapiirilt, nähtavalt ära. *Lonni Rautsik oli juba trügides Anu Teearu käest ära kaotanud.. A. Hint.
3. võimusest, meelevallast, küüsist. *Ütlesin, et pidin sinna tooma ühe purjus polkovniku ja lipniku, aga ära pagesid käest. O. Luts.
II. ‹postp› [gen]
1. ‹sageli asendatav käändelõpuga -lt› kellegi valdusest, omandusest v. kasutusest. Ostsin lapse käest kimbu lilli. Kui palju ta selle eest sinu käest võttis? Algatus läks meie käest ära. Võttis koha rentniku käest ära. Laenasin sõbra käest 3 krooni. Me ei saa seda sinu käest vastu võtta.
2. võimusest, meelevallast, küüsist. Tõmbasin end teiste käest lahti. Õnnestus sandarmite, valvurite käest põgeneda. Minu käest ei ole sul pääsu. Põgenes kiusaja, tülitaja käest. Arstidel õnnestus haige surma käest päästa. Päästis linnu kassi käest. Jänes pääses koerte käest.
3. millegi mõju v. toime alt ära. Külma, tormi, pakase, kõrvetava kuumuse käest. Tule ära päikese käest! Puges valguse käest pimedasse nurka. Nüüd sattusime küll vihma käest räästa alla! *.. küsis: kes tiris Maarja välja vaesuse käest, sellest näljasest lastekarjast ja tegi temast suure talu perenaise. E. Maasik.
4. ‹sageli asendatav käändelõpuga -lt› märgib mingi tegevuse, informatsiooni, arvamuse jne. lähtumist v. pärinemist teat. isikult. Ta sai ema käest naha peale, riielda, võtta, nahutada. Aga ta veel saab mu käest! Sain esimese hariduse isa käest. Sain kirja Leo käest. Kuuldused levisid ühe käest teise kätte. Ega tema käest head sõna kuule. Käsk tuli keisri käest. Sai selleks ülemuse käest loa. Kelle käest sa seda kuulsid? Ma tean seda tema enese käest. Küsib, pärib, uurib seda teiste käest. Ta tuli minu käest abi, nõu küsima.

küll ‹adv›

1. mingit väidet eriliselt toonitav sõna. Istu rahulikult, küll mina lähen. Ole mureta, küll me saame hakkama. Küll ta tuleb, ta ju lubas. Küll ma ta üles leian! Küll näed, et ta peab sõna. Kasva suureks, küll siis saad kõik teada! Küll mina juba tean, mis ma teen! Võta aga, küll sa pärast tasud! Pole viga, küll ta paraneb. Poiss veel noor, küll ta võtab pärast aru pähe. Küll tuleb aeg, kus sa oma sõnu kahetsed. Kas ma talle küll ei rääkinud, et ära mine. Ilm on halb. – Küll päeva peale paraneb. *Kui need näevad, et järele ei anta, küll nad lepivad poole, vahest isegi kolmandiku hinnaga. K. A. Hindrey. || vastust kinnitav sõna. Kas jääb meelde? – Jääb küll. Saad sa üksi hakkama? – Küll (saan). Te olete vist arst? – Seda küll. Sa oled muidugi rahul? – Olen küll. Kas see on direktor? – Vist küll. Sa ei ole vist varem seda tööd teinud? – Ei ole küll. Saad sa sellest aru? – Ega ei saa küll. Mul pole sulle paremat toitu pakkuda. – Ah, see käib küll. *„Ta ei ütle!” – „Ütleb küll! Lubame kompvekki.” R. Vaidlo. || rõhutav sõna, enamasti täh. 'igatahes; tõega'. Nüüd ma pean küll minema. Mihkel nüüd küll selles süüdi ei ole. Praegu ei saa ma küll tema plaanidest aru. Mina küll nii ei teeks. Teile ma sellist õnnetust küll ei sooviks. Mida see küll peaks tähendama? Siin küll poolt kilogrammi ei ole. Upsakas ja uhke ta küll ei ole. Nüüd olen küll ära eksinud! Sellest on küll juba oma paar nädalat, kui ma Hildat nägin. Uudishimulikke oli palju, enamuses küll naised. *See oli küll esimene kord, kus soos oli korraga nii palju inimesi.. L. Metsar.
2. kinnitav, rõhutav sõna mingi vastanduse korral. a. esineb vastandusele eelnevas lauseosas. Lubasime küll teineteisele kirjutada, aga lubadus ununes peagi. Talv on küll peaaegu läbi, kuid väljas ikka veel külm. Ma pole küll päris terve, kuid tulen siiski kaasa. Töö ei olnud küll raske, ent väsitas ometi. Mahtusime küll kuidagi ära, aga kitsas oli. Hooples küll, aga ise oli hirmu täis. Sihtisin küll, aga ei saanud pihta. Aiman küll, missugust vastust ta minult ootab, kuid vaikin. Ta on küll lahke, ent samal ajal nõudlik. Siin on küll rahulik, kuid igav. Küll otsiti kõik metsad ja rabad läbi, aga kadunut ei leitud. b. esineb vastanduvas lauseosas v. lauses endas; hrl. eelneb sel juhul eitavasisuline väide. Venda ta ei kohanud, küll aga nägi vennanaist. Raamatut ma ei saatnud, küll aga kirja. Külm ei tee mulle midagi, küll aga ei talu ma tõmbetuult. Mind nad ei märganud, aga mina nägin neid küll. Ta polnud kuri, aga range küll. Saar on asustamata, küll peatuvad siin vahetevahel kalamehed.
3. ‹sageli elliptiliselt› aitab esile tuua kõneleja arvamust v. tundetooni. Imelik küll, kuhu ta nii kauaks jääb. Kurb küll, aga nii see on. Oleks ikka hull küll, kui sadama hakkab. Kahju küll, aga nii see läks. Ime küll, et see vanker nii kaua vastu pidas. Veider küll, et mõni inimene nii põikpea on. Õige küll, sina ju seda veel ei tea! Sellest me ei rääkinud, tõsi küll. Vaevalt küll ta enam tuleb! See tekst käib küll. *Aga olid ikka rängad ja rasked sõnad küll. Keelepära võttis kangeks.. T. Braks.
4. rõhutav sõna mitmesugustes oletust, kõhklust, imestust, nõutust vms. väljendavates otsestes ja kaudsetes küsimustes, sageli täh. 'ometi, siiski'. Mis sind küll siia tõi? Mis sa temas küll leiad? Mis ta küll praegu peaks tegema? Mis meid küll seal ootab? Miks ta küll nõnda kardab? Kuidas need inimesed küll omavahel sobivad? Kes küll võis arvata, et see nii läheb! Kuidas see küll võis juhtuda, et ta alla jäi! Imestati, kuhu nad küll nii kauaks jäävad. Huvitav, kust ta küll selle raha võtab. Jäime ootama, mis ta küll ütleb.
5. rõhutav sõna mitmesugustes hüüatustes. Küll on ilus õhtu! Küll alles tuiskab! Küll on tore, et sa tulid! No küll ikka ütles vägevasti! Ah teid küll oma pärimistega! Kuidas küll tahaks reisida! Küll on aga palju inimesi! Küll sa ikka oled rumal! Mis teil küll arus on! On aga lugu küll! „Ah sind küll!” pahandas ema. Oi jumal küll, mis nüüd saab! Sa heldene aeg küll! Oi kuradit küll, mida nüüd peale hakata!
6. esineb kõneleja tundetooni rõhutavalt jaatavas lauses, mis aga tegelikult sisaldab eitavat v. kahtlevat arvamust millegi suhtes. Küll ta sul tuleb! Kuhu niisugune temp küll kõlbab! *„Ma luban, et ta enam kunagi ei põgene.” – „Usub Emai sinu lubadust küll!” väitis Thompson. H. Treimann (tlk).
7. küllalt, piisaval määral, piisavalt. Süüa ja juua oli üsna küll. Ehitusmaterjali, raha on veel küll. Puudust ei olnud millestki, kõike oli küll. Ära sina mine, seal on aitajaid isegi küll! Vara alles, koiduni on veel aega küll. Siin on ruumi küll. Pole rohkem vaja, sellest on küll. Küll, ära mulle rohkem suppi tõsta! Laiseldud on juba küll, aeg on tööle hakata. Põhjust sääraseks arvamiseks oli rohkem kui küll. Kas minu kallal norimisest veel küll ei ole, nüüd asud ka laste kallale! *Mitja kelgutas liumäel ja uisutas kinnikülmanud jõel, nii et küll sai.. M. Veetamm. || ‹korduvana› külluses, hästi palju. Aega, tegemist on veel küll ja küll. Selliseid juhtumeid on olnud küll ja küll. Inimesi oli seal juba ilma minutagi küll ja küll. *Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju.. A. H. Tammsaare.
8. seob rõhutades ühendava sidesõna laadselt korduvaid lauseliikmeid v. eri lauseid. Mindi küll üksikult, küll hulgakesi. Temaga on proovitud hakkama saada küll heaga, küll kurjaga. Tuli ette küll suuremaid, küll väiksemaid vigu ja möödalaskmisi. Väntasime küll parema, küll vasaku käega, küll mõlemaga. Küsisin seda küll isalt, küll emalt. Küll oli nüüd rõõmu, küll oli nüüd naeru ja kilkamist! *Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. A. H. Tammsaare. *Küll oli tal igav, küll ta palus, et teda lastaks sõbra juurde, küll ta tahtis ära leppida, küll ta tiirutas ümber arestimaja.. J. Smuul.
9. ‹sidesõnalaadselt› alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat lauseosa v. kiilsõna laadi ühendit. *.. aga nüüd kuulukse Laes „Vabaduses” jälle tegelane olevat, küll mitte enam juhatuse esimehena.. A. Hint. *Pealegi leidub veel teisi tõlkeid, mida võib (küll ainult oletamisi) siduda Mango Hansuga. R. Põldmäe. | ‹ühendsidesõna osana› ehk küll vt ehk

kümnis ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
aj feodaalaja naturaalmaks vaimulike ja kiriku ülalpidamiseks, hiljem ka igasugune viljakoormis mõisniku heaks. Suur kümnis 'kümnis põllusaaduste pealt'. Väike kümnis 'kümnis aiasaaduste pealt'. Kümnist maksma, andma. Kümnist sisse nõudma, koguma. | piltl. *Tean, kui vanasti sai looma tapetud või kalarannas käidud, olid kõik ümbruskonna varesed mobiliseerunud kümnise saamiseks koduõuele. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: karja|kümnis, vere|kümnis, viljakümnis; kirikukümnis.

liiaks ‹adv›
liiga, üleliia, liialt. Selle töö peale on ta liiaks püsimatu. Ma tean liiaks hästi, mida see tähendab. Poiss on liiaks hellitatud. Seda on liiaks palju.

ette lugema

1. midagi häälega, valjusti lugedes kuulaja(i)le esitama. Vanake ei näe enam ise lugeda, talle loetakse ette. Direktori käskkiri loeti koosolekul ette. *.. tegi isegi luuletusi ja luges neid naerulagina saatel piduõhtutel ette. M. Metsanurk.
2. loetlema. *Ma tean kõik Tagaküla, Ihaste .. koerte nimed peast. Tahad, loen sulle ette? J. Parijõgi. *Ühtlasi luges ta opmanile tema endised erootilised salapatud ette .. E. Vilde.

maandama ‹37›

1. maapinnale (mõnikord ka veepinnale), Maale laskuma panema, maanduma panema. Meeskond maandas lennuki tagavaralennuväljal. Helikopter maandati metsalagendikul(e), jääpangal(e). Halvast nähtavusest hoolimata maandasid lendurid lennuki õnnelikult. Kosmoseaparaat maandati India ookeanile. Lennukitelt ja helikopteritelt maandati vaenlase tagalasse dessant. *Taheti lennata Severnaja Zemljale ja põhjapoolusele ning maandada neisse paikadesse uurijate rühmi. V. Masing (tlk). || midagi mingile teisele taevakehale laskuma panema. Kosmoselaeva kuukabiin maandati Kuu pinnale. Automaatjaama laskumiskapsel maandatakse Veenusele.
2. maale (2. täh.) suunama, maabuma panema. Eskaader maandas saarel dessandi. 1944. a. juulis maandati Normandias liitlasväed.
3. el elektrit juhtivaid seadmeosi maaga ühendama. Maandatud antenn, elektrimootor, vooluring. Piksevarras peab olema hästi maandatud. Maandamata elektriseadmed on eluohtlikud.
4. piltl lõdvendama, lõõgastama. Puhkus, uus keskkond, lõbustused maandavad närvipinget. Ta kipub end alkoholiga maandama. *Tean ju, et ta on täpselt valitud naljaga nii mõnegi pingsa situatsiooni juhatuse koosolekul naeruks maandanud. K. Helemäe.
5. vet looma (raviprotseduuriks, opereerimiseks) pikali panema

maik ‹maigu 21› ‹s›
hrl kõnek maitse (1. täh.). a. (suuga, maitsmismeelega tajutav; ka kõrvalmaitse kohta). Hea, halb, paha, imal, hapu maik. Ärgates oli suus vastik maik. Katsun, mis maik sel supil on. Maigu poolest pole õllel viga. Piimal oli lausa vee maik. Liha on halvaks läinud – lõhn ja maik juba juures. Kui tervis parem, oli ka toidul jälle õige maik. *.. kui ometi saaks veel kord elus proovida, mis maiku on korralik juust! J. Peegel. b. piltl (iseloomuliku kõrvaltooni, varjundi, värvingu, hõngu jne. kohta). Ta juttudel on pisut kelkimise, enesekiituse maiku. Etendusel oli jandi maik. Poliitilise maiguga anekdoodid. Pikantset maiku seiklused. Kogu lool oli seikluse maik juures. Pole püssirohulõhna nuusutanud ega sõja maiku tunda saanud. Püüdis asjale, ütlemisele nalja maiku anda. Erilist maiku ma sellest raamatust ei saanud. Ma tean, mis maik vaesusel on. *Saite ka kord aru, mis maiku on päris põllutöö! A. Kaal. | (mitte) maiku(gi) van mitte sugugi, vähimatki, mitte mõhkugi. *Korratunnet ei ole sul mitte maikugi. M. Mõtslane. *Ta ei teadnud üldse mitte, mis temaga oli sündinud, ei ka maikugi sellest, mis ta oli kõnelnud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: järel|maik, kõrbe|maik, kõrval|maik, muda|maik, nutumaik.

meele|vald
võim, võimus, voli (kellegi v. millegi üle). Vallutajatel oli allaheidetud rahva üle täielik meelevald. Talupojad olid mõisniku meelevalla all, meelevallas. Ära anna, jäta mind võõraste meelevalla alla! Olen tema meelevallas, teeb minuga, mis tahab. Meie meelevallas on otsustada .. Laev oli tormi, mässavate voogude meelevallas. *Ma tean, et sul on meelevalda tema üle; ma näen, et ta sind kardab .. E. Vilde. *Väsinud ja ikka veel hirmu meelevallas, liikusid nad vaid üha kaugemale sellest põrgust .. H. Lepik (tlk).

milline ‹-se 4› ‹pron›
I. ‹adjektiivne küsiv-siduv asesõna› missugune, mis
1. otseses küsimuses alustab täpsustusküsimust millegi v. kellegi omaduse kohta v. valiku kohta teatud kohtade, objektide, nähtuste, isikute jne. hulgast. Millist toimet see ravim avaldab? Milline tuleb tänavune heinasaak? Millised on osavõtu tingimused? Millistes riikides sa oled käinud? Millisest õpikust Mari ilma jäi? Milline juuksur võitis konkursi? Ah et milline ta välja nägi?
2. alustab kaudküsimust vm. kõrvallauset ning osutab omadusele v. valikule mingite objektide, isikute, nähtuste vm. hulgast (eriti kui pealauses esineb v. on juurdemõeldav korrelaat selline, niisugune, säherdune vms.). Ma mäletan, milline ta noorena oli. Aeg näitab, milliseks ta elu kujuneb. Räägi, milline uus õpetaja on. See, milline ilm tuleb, pole oluline, matkale läheme ikka. Pole tähtis, milline ta näib, vaid tema tõeline olemus. Tüdrukud ei teadnud, millises auditooriumis loeng on. Meil pole aimugi, millises suunas edasi minna. Mõtles, milliselt puult õunu võtta. Anna nõu, millisel päeval ära sõita. Milline saab olema minu palk, seda ma veel ei tea. Lektor oli just selline, millisena teda ette kujutasime. Meeleolu ei olnud just niisugune, millisega pulma minna. Milline on ehitaja, selline on ka eluase. Millised oleme ise, selliseks kujunevad ka me lapsed. Taevaskojas kohtab sellist looduse ilu, millist vaevalt näeb mujal Eestis. Luuletaja värss on saavutanud nõtkuse, millist kohtab harva. | milline rõhutatuna sisaldab hinnangut. Võib kujutleda, milliseid ettevalmistusi peoks tehti 'ettevalmistused olid suured'. Tean, millist vaeva töö nõudis. Katrin aimas, millise rangusega poissi kasvatati.
3. hüüatustes lähedasena näitavale asesõnale tugevdab lausungis sisalduvat hinnangut v. osutab kellegi v. millegi täisväärtuslikkusele. Milline (tore) poiss! Milline (kohutav) sadu! Milline aja raiskamine! Milliseid rumalusi sa usud! Oo, milline galantsus! Millised lõhnad ja milline õrn ilu! Millises puuduses nad elasid! Kas nad elavad õnnelikult? – Milline küsimus, loomulikult! Ostsin kübara ja veel millise! *Millise kergendustundega ärgatakse võikast unenäost, kus elu on kaalul olnud .. E. Krusten.
II. umbmäärane asesõna (eriti mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites, nagu milline tahes, ükskõik milline, teab milline, ei tea milline). Astronoom võib välja arvutada millise tahes päikesevarjutuse aja. Kodu jääb koduks, olgu ta milline tahes. Sõidame ükskõik millises suunas. See oleks nagu teab milline ime, et Juss kooli tuli. Mind süüdistatakse ei tea millistes pattudes. Milline ka poleks tulemus, vaja ikka proovida. *.. ajab millist lora tahab, näpistab missugust tüdrukut tahab ... V. Lattik.

mistap ‹konj›
mistõttu ju. Kahjuks tean sellest väga vähe, mistap ei saa mingit hinnangut anda . Laps haigestus, mistap jätsime reisi ära.

misuke(ne) ‹-se 5› ‹pron›
kõnek missugune. a. otseses küsimuses. Misuke see uus juhataja kah on? Misukest koera sa endale tahaksid? Majast väljus üks naine. – Misuke naine? *„Miks sa siis just selle koha ostsid?” – „Aga misukese siis?” küsis peremees vastu. A. H. Tammsaare. b. alustab kaudküsimust vm. kõrvallauset. Ütle, misuke see praam päris on? Nüüd alles näen, misuke sa oled. Mõtle ometi, misukese pahanduse sa meile kaela tõmbad. Küll ma tean, misukest tüdrukut sa jahid! Vahi, misukeste katkiste kingadega ma pean käima. *Ei saa enam aru, misuke kruvi temal logiseb või misuke minul. A. Kaal. c. retooriliselt, hüüatustes. Ena, misuke veidrik sa oled! Misukesed ilusad riided sul on! Misuke kole mees! Oh, misuke siga sa oled! Misuke jultumus, sõbra naine üle lüüa! *Milline menu, misuke entusiasm kuulajate keskel, määrased aplausid! F. Tuglas. d. umbmäärastes ühendites. Olgu töö misuke tahes, tema lööb ikka käed külge.

mitu ‹mitme, mitut 17› ‹pron›
umbmäärane arvsõnaline asesõna; käitub atribuudina ning hrl. ka aluse ja öeldise ühildumises nagu arvsõna, nõuab arvsõna rektsiooni
1. väljendab umbmäärast arvu, mis on vähemalt, hrl. aga rohkem kui kaks, kuid hõlmab siiski kergesti loendatavat hulka hrl. samasuguseid olendeid, esemeid, nähtusi; võib väljendada (eriti mitmuslikuna) suuremat umbmäärast hulka (kasut. sõna palju tagasihoidlikuma sünonüümina) vrd mõni. a. ‹substantiiviga›. Neid oli mitu meest. Mitu kilogrammi, tonni kaupa. Mitu kuud, aastat, inimpõlve tagasi. Alevis on mitu kauplust. Vallutati mitu asulat. Kogunesid mitme ala eriteadlased. Mitut liiki kalad. Mitmes suuruses karbid. Seda võib teha mitut moodi, viisi, mitmel (eri) kombel, moel, viisil. Juhtunust tegi ta juttu päris mitmel korral, puhul. Mitmel pool Eestis. Mitu ja mitu korda suurem, kallim, huvitavam. See materjal sobib väga mitmeks otstarbeks. Ootasime teda mitu head tundi. Ma olen kuulnud seesuguseid lugusid üsna mitu. Kui mitu korda olen sind hoiatanud! Mitme tähendusega sõna. Kirjandis ei ole mitte üks, vaid on mitu viga. Plaat purunes mitmeks tükiks. Jagasin õuna mitmeks võrdseks osaks. See on mitmes tükis huvitav lugu. Majandi kordaseadmiseks kulus õige, üsna mitmeid aastaid. Mitmed eesti kirjanikud on ka head tõlkijad. Tutvusin mitme silmapaistva sportlasega, mitmete silmapaistvate sportlastega. Kirjuta, et oled töölt puudunud nii ja nii mitu korda, hilinenud nii ja nii mitu korda. Heal lapsel mitu nime. Sügisööl on üheksa poega ja merel mitu nägu. | (ühendarvsõnades). Mitu tuhat. Mitu miljonit, miljardit. || (väljendab umbmäärast määra, hrl. aja kohta:) päris, üsna hulk. Tuba oli mitu aega kütmata. Töö soikus mitmeks ajaks. Mitme aja tagant, üle mitme aja saan jälle rahulikult magada. See ahastav hääl ei kadunud mu kõrvust veel mitmel ajal. Seda juhtus jälle üle mitme-mitme aja. b. ‹ilma substantiivita›. Mitmeks jagunema. Mitmeks, mitme peale jaotama. Neid polnud üks ega kaks, vaid mitu. Üle mitme saadi vajalik summa kokku. Köök on mitme peale. Saadetisest jätkus mitmele. Ma tean mitut, mitmeid, kes seda haigust on põdenud.
2. ‹substantiiviga v. ilma› väljendab küsimust arvu, hulga kohta. Mitu nädalat te ehitusel töötasite? Mitu last sul on? Mitu kotti, kilo kartuleid nad ostsid? Mitu kilomeetrit siit linna on? Mitu teid on? Mitu sa ostsid? Kui mitu korda ma pean sind hüüdma?
3. ‹substantiiviga v. ilma› esineb kõrvallause algul. Ma ei mäleta, mitu neid oli. Tuleta meelde, mitu sa ostsid? Õige põllumees teadis, mitu seemet annab rukis, mitu oder või kaer. Mind huvitas küsimus, mitu õpilast täna puudub.

miuke ‹miukese e. miukse, miukest, miukesesse e. miuksesse e. miukesse, miukeste, miukesi e. miukseid e. miukeseid, miukestesse e. miukseisse e. miukesisse e. miukeseisse 5 või 4› ‹pron›
kõnek missugune. Sa räägid Sassist, aga miukesest Sassist? *Ma tean küll, miuke see linnarahvas on .. J. Rähesoo (tlk).

monotoonsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as monotoonne). Hääle, jutustamise monotoonsus. Töö, ülesannete monotoonsus tülbistas. Tüüpprojektid ja suurpaneelid tõid kaasa linnade monotoonsuse. *Ma tean, et silmad on siis väsinud vaatamast piiritut sinist või halli veevälja, mere monotoonsus on kõrini ära tüüdanud .. J. Smuul.