[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Leitud 628 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

aimama ‹aimata 48›

1. ebamääraselt, hämaralt ette tundma v. arvama; vaistlikult tundma, tunnetama v. tajuma. Õnnetust, hädaohtu aimama. Süda aimab halba. Ma aimasin, et sa täna tuled. Seda ei osanud küll uneski, hinges(t)ki aimata. Takistus tuli sealt, kust seda ei osanud aimatagi. Seda ei oska täpselt seletada, seda võib ainult aimata. Läksime paha aimamata edasi. Toa sisustus laskis aimata naise kätt. Juba kooliajal võis temas aimata tulevast kirjanikku. Looduses võib aimata juba kevadet. *Preili Marchand .. heitis tüdruku peale niisuguse pilgu, et see nagu koer, kes head inimest aimab, tema juurde jooksis ja ta kätt suudles. E. Vilde. || (oletamisi) mõistma, aru saama, taipama. Näib, et ta aimas mu mõtteid. Ahaa, nüüd ma hakkan aimama, kuidas see lugu oli. Tema olekust aimasin, et ta ei taha sel teemal rääkida. Matemaatikast ta ikka niipalju aimab, et päris hätta ei jää. Tema näost ei oska midagi aimata. *Teinekord on nad käega võtta, aga sa ei aima kätt sirutada, kõnnid kui unenäos .. M. Metsanurk.
2. ähmaselt, ebamääraselt, ainult üldistes kontuurides nägema. Linna torne võis läbi udu vaevu aimata. Hommikuhämaruses võis eespool aimata metsaserva. Päikeseketas oli läbi pilveloori vaevu aimatav.
3. hrv järele aimama, matkima. *Püssiga õlal aimad vahti. G. Suits.

südant täis ajama vt süda

üle ajama
üle ääre, kallaste jne. tõusma v. voolama. Piim läks keema ning hakkas üle ajama. Kevadel ajavad jõed, kraavid üle. Taigen on üle ajanud. | piltl. Tal energia lihtsalt ajab üle. Süda tundmustest tulvil, üle ajamas.

alamus ‹-e 5› ‹s›

1. alam-olek. *Ainult peeglitükist osatuks jäänud [ahvid] istuvad mornilt, meel kibe, süda täis ühiskondliku alamuse tunnet .. F. Tuglas.
2. kõnek alam (2. täh.) Tore brigadir, saab ülemuste ja alamustega hästi läbi. *Torisemine alamuse kallal kuulus asja juurde. A. Sinkel.

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

[kellelegi] (oma) südant andma vt süda

süda annab järele vt süda

armu|heitlik
van halastav. *Sa jätad mu väetikese ellu ega võta mu rahapunga ära – sul on tõesti armuheitlik süda! E. Vilde.

au|pärg
van austuse märgiks antav pärg; piltl au, austus. *.. tema on veel palava verega noormees, kelle süda vahvate tegude janus suure sõja järele igatseb, et aupärga teenida .. A. Saal.

(oma) südant avama vt süda

ehk küll
möönev sidesõna (ehk ja küll vahel võib eriti varasemas pruugis esineda teisi sõnu); sün. kuigi, ehkki, olgugi et
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mindi teele, ehk küll sadas kõvasti. Jaak jätkas tööd, ehk küll Mikk arvas, et sellest pole kasu. Ehk küll see on juba vana lugu, võetakse ta vahel uuesti kõne alla. Ta läks koosolekule, ehk tal küll selleks tahtmist polnud. *Körber nikutas tõsiselt peaga, ehk süda küll naeris ... E. Särgava. *Ehk ta küll oma vettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski varsti magama. E. Vilde.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. See raamat meeldis rohkem poistele, ehk küll ka tüdrukute hulgas oli lugejaid. Ta oli hea inimene, ehk küll pisut äge. Niisugust asja juhtub, ehk küll mitte sageli. Üldiselt oldi arvamusel (ehk küll kuuldus ka kahtlevaid hääli), et töö tuleb hinnata heaks. *Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu, ehk küll ikka nii tõsine, tume. Juh. Liiv.

ehmatus ‹-e 5› ‹s›
ehmumine, kohkumus. Hetkeline, äkiline ehmatus. Silmad ehmatusest pärani. Süda hakkas ehmatusest pekslema. Niisuguse ehmatuse peale peab suhkruvett jooma. Potsatas ehmatusest istuli. Teeskleb ehmatust. Hakkab ehmatusest pikkamööda toibuma. Pidi ehmatusest, ehmatusega taldriku käest pillama. Esimese ehmatusega tahtsin jooksu pista. Oma suureks ehmatuseks leidis ta korteriukse avatuna.

ema|süda
Hell emasüda. Emasüdame soojus. *.. tema emasüda ei olnud teda petnud: ukse taga seisis tõepoolest ta poeg .. V. Ilus.

sellepärast et
alustab põhjuslauset. Kõik läksid telki, sellepärast et väljas oli kõva tuul. *Ja minul läks süda siis palju kergemaks, sellepärast et polnud enam vaja karta .. A. Jakobson.

haamer ‹-mri, -mrit 2› ‹s›
vasar. Väike, suur, raske haamer. Haamriga kopsima, taguma. Lõin haamriga naelu seina. Toksas haamriga kogemata näpu pihta. Isa pani haamrile uue varre. Süda tagus nagu haamriga.
▷ Liitsõnad: auru|haamer, oksjoni|haamer, puu|haamer, sepahaamer.

haamerdama ‹37›
haamriga taguma, vasardama; taguma nagu vasaraga. Naine hoidis latti ja mees haamerdas. Mõlema rusika ja lõpuks ka jalgadega haamerdas ta vastu ust. Süda haamerdab.

haige ‹1›

1. ‹adj› mingit haigust põdev; halvas tervislikus seisundis olev, mitteterve vrd haige (2. täh.) Haige inimene. Ta on raskesti, väga haige. Ma ei ole sugugi haige. Vihastas, ehmatas end päris haigeks. Jäi päev-päevalt haigemaks. Haige käsi, jalg, süda, maks, hammas. Kopsud on haiged. Lapsel on kõht haige. Haige koer, lehm. Põõsaste noorendamiseks tuleb aeg-ajalt välja lõigata kuivanud ja haiged oksad. | piltl. Haige aeg. Haige kirjandus, kunst. || valus, valutav. Selg jääb kummardamisest haigeks, on kummardamisest haige. Eilsest pidutsemisest oli tal pea haige. *.. maatöö oli teinud ta kondid kangeks, lihased haigeks. P. Vallak. || murelik, kurb, nukker. *Udusse upuvad sihid kõik eel / haige on süda ja väsinud meel. G. Suits. *Mida lähemale jõudis päev, kus teised pidid Vana-Võhmale tagasi sõitma, seda haigemaks muutus Olevi meel. V. Saar.
▷ Liitsõnad: pool|haige, puru|haige, surma|haige, ülihaige.
2. ‹s› mingit haigust põdev, mitteterve inimene. Haigete vastuvõtt. Haigete külastamise kellaajad. Lamav haige. Kergete, raskete haigete palat. Haige vajab rahu, on meelemärkuseta, suremas. Haige paranes hästi. Haige eest hoolitses tema õde. Haiget põetama, ravima, talitama. Arst kuulas, opereeris haiget. Haigele tehti vereülekanne.
▷ Liitsõnad: astma|haige, difteeria|haige, düsenteeria|haige, gripi|haige, hüpertoonia|haige, jooksva|haige, jooma|haige, katku|haige, koolera|haige, kopsu|haige, leepra|haige, leetri|haige, maksa|haige, mao|haige, mere|haige, mumpsi|haige, nakkus|haige, neeru|haige, närvi|haige, podagra|haige, rahhiidi|haige, reuma|haige, roosi|haige, rõuge|haige, sarlaki|haige, sugu|haige, suhkru|haige, südame|haige, tiisikus|haige, tuberkuloosi|haige, tüüfus|haige, vaimu|haige, vähihaige; haigla|haige, operatsiooni|haige, palaviku|haige, voodihaige; mees|haige, naishaige; ebahaige; surmahaige.
3. ‹s› ‹sg. partitiivis seoses verbidega saama, tegema› valu, häda, viga; hingevalu. Põlv teeb haiget. Poiss sai puu otsa ronides haiget. Tegi oma käitumisega emale haiget. Mida kõrgemalt kukud, seda rohkem haiget saad. *Vabandage, kui tegin teile sõnadega haiget. J. Mändmets.
4. ‹adj s› piltl midagi kirglikult harrastav; ‹hrl. liitsõna järelosana› midagi kirglikult harrastav isik. Ta on lihtsalt haige raamatute, seiklusfilmide järele.
▷ Liitsõnad: jalgpalli|haige, kaardimängu|haige, kino|haige, korvpalli|haige, male|haige, margi|haige, moe|haige, raamatu|haige, spordi|haige, tantsu|haige, teatri|haige, televiisori|haige, tennisehaige.

haige|võitu ‹adj adv›
pisut haige, haiglane. Haigevõitu inimene, süda. Tõnu näis, oli eile pisut haigevõitu.

südamele ~ südame peale hakkama vt süda

halastaja ‹1›

1. ‹s› (< tgn halastama)
2. ‹adj› van halastav. Halastaja süda, inimene. *Helde ja halastaja oli ta vaeste vasta .. M. J. Eisen.

halb ‹halva 23›
ant. hea
1. ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, ebarahuldav. a. (võimete, oskuste v. nende omajate, ka füüsilise v. psüühilise seisundi vms. kohta). Halb nägemine, haistmine. Vanakese kuulmine oli halb. Halva peaga õpilane. Tal on halb maitse. Mu mälu läks iga päevaga halvemaks. Halb joonistaja, õppija, ujuja. Ta polnud sugugi halb luuletaja, näitleja, organisaator. Veelinnud, kes hästi sukelduvad, on enamasti halvad lendajad. Halb enesetunne. Halb jume, välimus. Halb meeleolu, tuju. Tervis läheb järjest halvemaks. Ta näeb halb välja. Süda läks halvaks 'hakkas iiveldama'. Tal hakkas bussis halb. *Väga halb ja raske oli olla. Tusk tegi pea otse valusaks. R. Janno. b. (esemete, ainete vms. kohta). Halb sulg, pliiats, labidas, paber. Halb supp, toit, vein. Nende korter on halb. Tee on halb ja porine. Halb sõnaraamat, õpik. Halb näidend, maal. Puu on halb soojusejuht. Ventilatsioon oli ruumis halb. Halvemad põllud jäeti metsa alla. Mu riided pole sugugi halvad. || riknenud; roiskunud. Halvaks läinud kala, toit, vorst. Haav on halvaks läinud. Toas oli halb õhk. *Järsku on halb liha ja rahvas saab süües mürgituse .. L. Vaher. || vastumeelne, vastik. Halb lõhn, hais. Mehe hingeõhk oli halb. Pudrul on halb maitse. *Maailmaparandaja! Millise halva maigu oli see sõna aja jooksul omandanud. E. Krusten. c. (nähtuste, olukordade, tegevuste vms. kohta). Halb ajalehekeel, stiil. Halb meetod, süsteem. Halvad omadused, tingimused. Haige halb hooldamine, põetamine, ravimine. Ega see ettepanek, kavatsus, mõte halb ole. Tunnistusel oli ka halbu hindeid. Tema õppeedukus on halvim kogu klassis.
2. ‹adj› negatiivsete eetiliste omadustega, moraalselt vääritu; laiduväärt. Halb inimene, naine. Halvad kaaslased, sõbrad. Ta oli olnud halb isa. Halvad harjumused, kalduvused, kombed. Ära pea mind halvemaks, kui ma olen. Poisi käitumine ja iseloom on halvad. Sattus halba seltskonda. Läks halvale teele. Näitas ennast halvast küljest. See tegu heidab sulle halba varju. Kahetseb oma halba tegu. Ära anna teistele halba eeskuju! Tal on halb kuulsus. Ta on elanud halba elu. Halb haigus 'suguhaigus'. || ebasõbralik, ebalahke. Halb kohtlemine, vastuvõtt. Halvad suhted. Tüdrukud tegid Mardiga halba nalja. Tal on töökaaslastega halb vahekord. Ma ei öelnud talle ainsatki halba sõna.
3. ‹adj› mingis suhtes ebasoodus, mittekasulik. Halb ilm, kliima. Halb vilja-, marja-, õuna-aasta. Halvad kaardid (mängus). Halvad teated, uudised. Halvad ajad. Halb eelaimus, enne, üllatus. Halb juhus, tagajärg, tulemus. Halb mulje, arvamus. Andis mulle halba nõu. Tal oli halb õnn. Haigus võttis halva pöörde. Asjad, lood on väga halvad. Lootsin pääseda halvimast. *Ah, sel kevadel ei saa ta mehele, / halbu märke metsas pani tähele. M. Veetamm (tlk).
4. ‹adj› ebamugav, tülikas. Linakitkumine on halb töö. Jalgadel oli halb asend. Kõval asemel on halb magada. Sellel kohal on halb istuda. Libedast paadiservast oli halb kinni hoida. Tee oli nii porine, et oli halb käia. Halb on, kui väljendate oma mõtteid segaselt.
5. ‹adj› van odav. *Hinna poolest võiks raamat natuke halvem olla. F. R. Kreutzwald. *Toad olid [võõrastemajas] imeilusad .. ja hinnad naeruväärt halvad. E. Bornhöhe.
6. ‹s› halb, mittehea asi v. nähtus. Endale, teistele halba tegema. Ega ma seda halva pärast tee. Ega ma sulle halba soovi. Aimasin halba. Pole halba ilma heata. Sellest tuleb ainult halba. Kaardid ennustasid halba. Ärge rääkige teistest halba! Hea ja halb võitlesid tema hinges.

hale ‹-da 2› ‹adj›

1. (pisarateni) härras, kergesti kurvastav, kaastundlik; kurb. Haleda loomuga inimene. Meel, süda läheb haledaks. Mul hakkas, on sinust hale. Emal hakkas nii hale, et vesi tuli silma. Hale (meel) tuli peale. Seda on hale mõelda, meenutada, vaadata, näha, veelgi haledam ise kaasa teha. Pisut nagu hale on kodunt lahkuda. || kurbust, kahju- v. kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust v. kannatust väljendav. Hale jutt, lugu, raamat. Laste hale saatus. Laulu sõnad olid haledad. Nüüd tuli hale lahkumine. Ta nägu, näoilme, naeratus, muie on hale. Neiu vaatab mehele otsa haledate silmadega. Kostis hale hädaldamine, nutt, nuuksumine. Naise hääl oli üpris hale. Kajakate hale kisa. On kuulda kutsika haledaid niutsatusi.
2. vilets, kehv, haletsemisväärne, armetu. Hale koopia kellestki, millestki. Millegi haledad riismed, jäänused. See on kõige haledam enesekiitus, väljamõeldis, vale. Poissi narriti haledal kombel 'armetult, haletsusväärselt'. Sai haledal moel 'armetult, haletsusväärselt' petta. See on hale lohutus. Ruumid olid haledas seisukorras. *Ma hale narr, kel ausus paheks muutus! J. Kross (tlk).

haraka|kivi
van kvarts. *..olgu mehe süda ikka kõva nagu valge harakakivi. F. Tuglas (tlk).

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

heaks võtma

1. (ära) sööma, hea maitsta laskma. *Kõndis nüüd manu kass – oli just natukese aja eest metskana heaks võtnud, süda kõrbes. A. Jakobson.
2. suvatsema; nõustuma. *.. ma pean seda [= oma vanust] teatama igaühele, kes võtab heaks küsida .. R. Kaugver.
3. ‹käskiva kõneviisi 2. pöördes› viisakusväljend, millega vastatakse tänamisele. *„Suur tänu sõidu eest!” .. – „Võtke heaks,” vastab Anne-Mai jäiselt .. E. Rannet.

helde ‹1› ‹adj›

1. oma osast teistele meelsasti, ohtrasti andev, lahtise käega; ant. kitsi. Helde andja, inimene, perenaine. Helde jagama, andma, kinkima. Onu oli laste vastu helde. Ta on helde loomuga. Isa süda, meel läks heldeks. Mees muutus ootamatult heldeks ja kinkis poisile viis rubla. Jagas heldel käel, helde käega ande, kingitusi. Arvustaja oli kiitusega helde. Mida vaesem, seda heldem. Kitsi annab kirstust, helde omast suust. || annikas, viljakas; soosiv, lahke (maa, looduse, saatuse jms. kohta). Helde lõikuskuu, vilja-aasta, meri, päike. Maa on hoolsale helde. Põhjamaine loodus pole kunagi liiga helde. Saatus oli noormehe vastu helde.
2. hrl van lahke, sõbralik. *Seal astus Anna haige voodi äärde .. ja katsus heldete sõnadega teda vaigistada. L. Koidula.
3. heldene. Oh sina helde aeg!

heldima ‹37›
tundeliseks, leebeks, hellaks muutuma; härduma. Süda, hing heldib. Lõpuks ema meel heldib. Heldis sõbralikest sõnadest, looduse ilust. Mälestused panid mind heldima. Ta oli sõprade kaastundest, teiste eneseohverdamisest pisarateni heldinud. Kergesti heldiv inimene. Heldinud ilme, pilk, nägu. Meeleliigutuse tõttu rääkis ta heldinud häälega. || murd järele andma. *Teist päeva näikse taeval Noalaeva, / kuid heldimata kestab hirmus põud. V. Ridala.

helluma ‹37›
hellaks (1. täh.) muutuma; heldima. Meel, hing hellub. Süda hellub kaastundest, liigutusest. Ta hellus rõõmust, õnnest pisarateni. Isa vaatas tütart hellunud pilguga. *Tüdrukki hellub ja liibub tugevasti poisi vastu. M. Traat.

hepp ‹hepu 21› ‹adj›
hrv hepik, eputav; elav, erk. *Kuid süda tal veelgi erk ja hepp. J. Semper.

himustama ‹37›
millegi järele himu tundma, midagi väga tahtma, tungivalt soovima, ihaldama. Himustab magusat, viina, õlut. Laps himustas pähkleid. Himustab endale autot. Ahne himustab raha ja vara. Võta, mida silm, süda, hing himustab! Himustab kättemaksu, võimu, õnne. Ta ei himustanud au ega kuulsust. Ära himusta võimatut! Himustab reisida, hästi riietuda. Himustab kellegi elu, hinge. *..sest sinu ema himustas Vargamäele perenaiseks juba siis, kui tema esimene mees Juss alles elas.. A. H. Tammsaare. || kellegi vastu meelelist himu tundma, kedagi ihaldama. *Kas see on üldse armastus? – Võib-olla on vennal õigus, et mees ainult himustab teda.. R. Vellend.

himuti ‹adv›
nii palju, kui süda himustab, soovi järgi. *Siin söö kõike himuti.. V. Ilus. *Aga maa ei jäta tänamata, kui ta nii himuti on puhata saanud. M. Raud.

hirm ‹-u 21› ‹s›

1. erutusseisund, mida põhjustab selgesti tajutav oht, suur kartus. Ebaõnnestumise, kaotuse hirm. Salajane, varjatud, haiglaslik, alatine hirm. Metsik, paaniline, õudne, tarretav, kohutav hirm. Masendav hirm vanaduse, surma ees. Hirm eksida, hiljaks jääda. Kellelegi hirmu tegema. Kellelegi hirmu peale, nahka, naha vahele ajama. Oma hirmust jagu, võitu saama. Naist haaras, valdas hirm. Hirm rõhub, ängistab rinda. Mul on hirm. Hirm on südames, poeb südamesse. Hirm on nahas, naha vahel, poeb naha vahele. Mul hakkab sinu pärast hirm. Lapsel tuli pimedas hirm peale. Silmist paistab sõnatu hirm. Silmad on hirmu täis, hirmust pärani. Hirmu ja õuduse jutud. Surus oma hirmu maha. Hirmu tundma millegi, kellegi ees. Süda hirmu täis. Ema oli kogu talve elanud hirmus ja kartuses. Hirmust haige, meeletu, segane. Kiljatab, lõdiseb, väriseb hirmust, hirmu pärast. Hirmust, hirmu pärast jäi tal hing kinni, süda rinnus seisma. Viskusin hirmuga pikali. Haige oli hirmul 'kartis' oma tervise pärast. Võttis karistuse hirmul 'kartuses' ise endalt elu. Hirmul on suured silmad. *„Ega peremees ometi selle minu asja pärast?” küsis eit hirmul. A. H. Tammsaare. || hirmuks hirmutamiseks. Poissi karistati teiste hirmuks.
▷ Liitsõnad: kabu|hirm, sala|hirm, surma|hirm, sõjahirm.
2. hirmuvalitsus; nuhtlus, (kehaline) karistus, vitsahirm. Jüri hoidis terve maja, klassi oma hirmu all. Enne hirmu, siis armu. Parem oma ema hirm kui võõra arm. Kus ei ole hirmu, seal ei ole armu. Kes hirmuta kasvab, see auta elab. *Aga.. et ta käsitsi hirmu hakkab andma, seda ma küll ei oleks uskunud... L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: vitsahirm.
3. hirmuäratav olend v. ese. Vanemõde oli haigla hirm. See koer on hirmuks kogu külale. *Kaasaja moodsaim gigant [= lennukilaev] / – ookeanide hirm – / algas manöövrit. U. Laht.

hirmsasti ‹adv›
(üli)väga, kõvasti, tohutult. Higistab, köhib, rabeleb hirmsasti. Ta vihastus hirmsasti. Poiss häbenes, kahetses oma tegu hirmsasti. Neiu meeldis talle hirmsasti. Tahan hirmsasti magada. Pea valutab hirmsasti. Käsi paistetas hirmsasti üles. Väljas sajab, tuiskab hirmsasti. Mul oli süda hirmsasti täis. Olime kõik hirmsasti ärevil. *Ta oli hirmsasti nõutu, pisut koguni nagu häbistatud.. J. Kärner.

hirmu|kahkvel ‹adv›
(väheke) hirmul, hirmuärevuses. *Süda oli äkki hirmukahkvel, rõske soouduna hiilis hinge kartus.. O. Jõgi (tlk).

hirmukil ‹adv›
hirmul, hirmunud. *Kuis on mu süda hirmukil! B. Alver (tlk). *Pärja pidas hinge, hirmukil silmades küsimus.. L. Promet.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

hulga ‹adv›
palju, tublisti. a. ‹adjektiivi v. adverbi komparatiivi ees›. Hulga enam, rohkem, paremini. Süda läks hulga kergemaks. Enn on viimase paari aastaga hulga mehelikumaks muutunud. Tuba on suvel hulga valgem kui talvel. See tee on hulga lühem. Ta jõudis kohale oodatust hulga varem. b. ‹verbi laiendina›. *Lilli tuli vannitada, pesu pesta ja ka õppida oli hulga. E. Rängel. *Tuul oli hulga tasanenud.. A. Mälk.

hulk ‹hulga 22› ‹s›

1. kogus, arv, määr. Süsihappegaasi, vedeliku, sademete hulk. Saabuva informatsiooni hulk. Lillede hulga ja valiku tingib aia suurus. Võtsin kaasa niisuguse hulga toitu, et jätkub terveks nädalaks. Vitamiinid on inimesele tarvilikud väikestes hulkades. Teile tasutakse vastavalt töö hulgale ja kvaliteedile. Autobaas ei saanud kütust vajalikul, piisaval hulgal. | (koos rohkust rõhutavate omadussõnadega). Arutu, ilmatu, tohutu, päratu, otsatu hulk rahvast. Arvutu, loendamatu, lõputu, määratu hulk siravaid tähti. Seal oli lugematul hulgal linde. Ta teadis hea, kenakese hulga lustakaid lugusid. *Jürkal läks süda suure hulga kergemaks.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: energia|hulk, sooja|hulk, soojus|hulk, valgus|hulk, vooluhulk.
2. suur kogus v. arv. Sinna on hulk maad. Külmal talvel hävis hulk viljapuid. Sain hulga raha. Nad kasvatasid üles hulga lapsi. Hulga rahva seast oli teda raske leida. Hulga piltidega raamat. Ma pole teda hulgal ajal näinud. Üle hulga aja tundis ta end tervena. See juhtus hulga aastate eest. Vahepeal on hulk vett merre voolanud 'hulk aega on mööda läinud'. Oma tilk on enam kui võõra hulk.
3. ‹ka pl.› suur rühm inimesi, harvemini muid olendeid; salk, jõuk. Ärplejate ümber oli kogunenud pealtvaatajate, uudishimulike hulk. Turistide hulgad ummistavad vanalinna tänavaid. Hulga peale saime poisist jagu. *Niipalju kui me üle hulga nende jutust aru saime, olid nad veristanud oma ainsa vasika.. J. Peegel. *Kolooniatena pesitsevate lindude hulgad väetavad rannikumerd tugevasti oma väljaheidetega.. V. Masing (tlk).
▷ Liitsõnad: inim|hulk, rahva|hulk, töölishulk.
4. mat üksteisest erinevate objektide kogum, mida vaadeldakse ühe tervikuna. Lõplik, lõpmatu hulk. Tühi hulk. Hulkade summa, vahe.
▷ Liitsõnad: alam|hulk, ülemhulk.

hullupööra ‹adv›
üliväga, meeletult, pööraselt, hullumoodi. Rõõmustab, kurvastab hullupööra. Armastab hullupööra vaheldust. Ta on otse hullupööra armunud. Süda peksab hullupööra. Tal vedas hullupööra. Sul oli lihtsalt hullupööra õnne. Hullupööra huvitav raamat. Kõht on hullupööra tühi. Auto sõitis hullupööra kiiresti. Toas oli kõik hullupööra segamini. Päike paistis hullupööra palavalt.

hõiskama ‹hõisata 48›

1. hõiset v. hõiskeid kuuldavale tooma. Rõõmu pärast, lapse kombel hõiskama. Talgulised hõiskasid ja lärmitsesid. „Hoh-hoh-hoh-hoo-o-o-o!” hõiskas poiss täiest rinnast. Salkkond lapsi jooksis hõisates õue. Poisid hõiskasid laulda. *Oleksin võinud hõisata õhku uue ärkamisaja elurõõmu ja teguiha. F. Tuglas. || (lindude häälitsemise v. muusikariistade rõõmsalt kõlava heli kohta). *..tuiskasid siis [pääsukesed] vidiit-vidiit hõisates avatud kuuriuksest sisse ja välja.. O. Tooming. *Viiul hõiskas ja torupill ajas rõõmsat joru. M. Aitsam.
2. rõõmsalt valju häälega midagi hüüdma, hõikega midagi teatama. *„Noh, mis sa seal kannad?” küsis sulane.. – „Viiul, viiul!” hõiskas Arno temale vastu. O. Luts. *„Härra dr. Hermann?” hõiskas rentnik õnnetuhinal. „Teie oletegi härra dr. Hermann?” E. Vilde.
3. piltl rõõmustama, juubeldama; hooplema, kiitlema. Rind, süda hõiskas võidurõõmust. Vara veel hõisata, sest raskused on alles ees. Mille üle siin nii kangesti hõisata. Ära hõiska enne õhtut. *Korteriperenaine Eeva ei hõisanud oma allüürniku varajase ilmumise puhul. A. Beekman. *Nii kaltsus mehi polnud politruk Rein Mänd siin varem kohanud. Ega teisedki oma riietusega hõisata saanud. P. Kuusberg.

härduma ‹37›
härdaks muutuma. Ta meel, süda härdus. Naine härdus pisarateni. Vana õpetaja härdus talle osaks saanud tähelepanust. Kõneleb härdunud häälel. *Ent raskeim on Juulil lahkuda Kirikumaja ja Niidutoa inimesist, siin ta ise härdub sellisesse nuttu, et midagi ei näe ega kuule. A. Hint.

härras ‹härda 19› ‹adj›
tundlik ja hale, halemeelsusse kalduv; härdust, haledust väljendav. Süda, meel läks härdaks, veelgi härdamaks. Kurb laul tegi hinge härdaks. Olin väga härdas meeleolus, tujus. Härdaid pisaraid valama. Härras palve, lauluviis. Toast kostis härras nutt. Rääkis härdal toonil.

häälitsema ‹37›

1. mingit häält tegema, hääli kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Laps hällis hakkas häälitsema. Ta häälitses ebamääraselt unes. „Vissi, vissi, vissi!” häälitses perenaine lehma kutsudes. *Iga kord, kui ta oma oletusi kinnitava tundemärgi leidis, häälitses ta kuuldavalt läbi suletud huulte. A. Jakobson. *„Nii et siis... ei!” häälitseb õnnetu kosilane. M. Traat. b. (muude elusolendite kohta). „Kukku! Kukku!” häälitseb kägu. Rukkis häälitses rääk. Ka kalad on suutelised häälitsema. *Siis hakkas häälitsema / ta jalge ees valge voon. M. Under. c. hrv (millegi elutu kohta). Kõrvalseinas häälitseb veetorustik. *Meri möirgab, kattes puude kohinat ja kõike, mis tormil häälitseb. A. H. Tammsaare.
2. murd sõnadega rahustama, vaigistama, meelitama; meelitavalt kutsuma. *Ära häälitse mind nagu last, mu süda ei kannata seda välja – ega ma mõni memm ole. A. Taar. *Ala-Sepale jõudnud, ronis Toomas üle püstandaia, häälitses koera vaikseks ja läks kohe aida juurde. A. Jakobson.

hüppama ‹hüpata 48›

1. hüpet v. hüppeid tegema, kargama; hüppega v. hüpetega kuhugi liikuma (inimeste ja loomade kohta). Alla, kõrvale hüppama. Üle nööri hüppama. Hüppas sadulast maha. Hüppasin ühel jalal. Hüppas vankrile, vankrisse, rekke, sadulasse, hobuse selga. Hüppas üle tara, kivilt kivile ja mättalt mättale. Hüppas aknast välja, vankrilt, vankrist maha. Hüppasin jala paigast ära. Hüppasime ja kargasime rõõmu pärast. Ohtlik on hüpata liikuvale trammile. Ta jooksis üle poriloikude hüpates. Hüppasin vette, et uppujat päästa. Orav hüppas oksalt oksale, puust puusse. Kass hüppas põrandale. Konn hüppas tiiki. | piltl. Süda hüppab suurest rõõmust. Pilk hüppas ühelt esemelt teisele. | sport. Harki, harkseisu hüppama. Hüppasime üle kitse. Kaugust, kõrgust, kolmikut hüppama. Teivast hüppama 'teivashüpet sooritama'. Langevarjuga hüppama. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga, hooga sööstma. Jalule hüppama. Hüppas püsti, toolilt üles. Hüppas voodis istukile. Sõdur lõi jalaga ukse lahti ja hüppas kööki. Hüppas mulle kallale, teele ette. || kõnek korraks kuhugi minema. Lubas minu juurest läbi hüpata. *Kui kinno lähme, siis teel hüppan kuhugi poodi sisse ja ostan vihiku. H. Rammo.
2. (üles) kargama, viskuma, paiskuma. Saag hüppas puu seest välja. Haak hüppas aasast välja. Käivitasin mootori ja traktor hüppas paigalt. Tuli hüppas kuiva samblatuti külge. Sädemed hüppasid igale poole laiali. *Vasja virutas käes olnud kivi niisuguse jõuga vastu maad, et see hüppas teelt kaugele rohu sisse. V. Beekman. || hüplema (2. täh.) Pall hüppab põrandal. Paat hüppas lainetel.
3. piltl kiiresti ja järsult muutuma; äkki muule siirduma. Turuhinnad hüppasid kõrgele. Temperatuur kord langeb, kord hüppab üles. Ühest äärmusest teise hüppama. Ühelt teemalt, kõneainelt teisele hüppama. Hüppas oma jutuga ei tea kuhu. *Venna juurest hüppas mõte koju isa ja ema juurde. A. Hint.
4. kõnek millegagi kelkima, kiitlema, uhkeldama. Vaat kus alles hüppab oma teadmistega! *Mis ta hüppab – muudkui kunst ja kunst! Justkui arstidel poleks vaja ürgset loomisjõudu.. E. Tennov.

iganes ‹adv›

1. (rõhutava sõnana:) vähegi, üldse; eales, iial, aga. Teeb, mis ta iganes tahab. Võta, mis sa iganes soovid! Rääkis kõik ära, mis ta iganes teadis. Aitas mind, kuidas iganes sai. Läheb, kuhu iganes tahab. Päästku end, kes iganes jõuab! Ütle kõigile, keda sa iganes näed! Tal on kõike, mis süda iganes ihaldab. Mängi, mida iganes tahad! Mis ta ka iganes teeb – ikka laste pärast. Nii kiiresti, nii palju, nii kaua, kui iganes võimalik. Lauldi nii valjusti, kui keegi iganes suutis. See oli kõige halvem, mis nad iganes teha võisid. Lugu lõppes paremini, kui iganes oskasin arvata. Otsin su üles, kus sa iganes oled, (ei) oleks. Oled teretulnud, kust sa ka iganes tuled, ei tule(ks).
2. ‹eitavas lauses› iialgi, kunagi, mingil juhul. Sellist asja pole iganes kuuldud. Siit ei tahaks iganes lahkuda. Mitte iganes ei saa seda unustada. *Papa ei salliks iganes, et lapsed oma nina tema asjusse topivad. E. Vilde. *..ei õnne iganes too ei siid-, ei sametkangad. J. Kärner.

igatsema ‹37›
igatsust tundma, igatsust tundes midagi soovima, ihkama, ihaldama; (pilgu, häälega jne.) igatsust väljendama. Igatseme vaikust ja rahu. Oma kodu oli ta eluaeg igatsenud. Oi, kuidas ma olen sind igatsenud kõik need pikad aastad! Tüdruk igatseb kallima järele. Igatses oma töölaua, Tartu järele. Igatsen teda näha. Igatseb koju tagasi. Võta kõik, mis süda igatseb! Poiss igatseb endale jalgratast. Igatsen terveks saada, siit välja pääseda. Igatseme tagasi neid ammuseid aegu. Hing igatseb õnne. Maa igatseb vihma. Igatsev pilk, hääl. Igatsevad silmad. Kurb, igatsev meloodia. *Enne nutsin ja igatsesin, enne unistasin ja juurdlesin, praegu aga naeran oma elu üle.. A. Gailit. *Kuidas oli igatsenud, et lõppeksid kord sajud.. V. Saar.

igatsus ‹-e 5› ‹s›
nukker, hell tunne, mis sisaldab endas (unistuslikku) soovi, iha millegi v. kellegi järele. Palav, kirglik, valuline igatsus. Armunute igatsus teineteise järele. Igatsus kaugete maade, kevade, millegi tundmatu järele. Tunneb igatsust kodukandi, omaste järele. Süda on täis igatsust. Imelikud igatsused hinges. Vanaemal on kange igatsus näha lapselapsi. Ootan igatsusega haiglast pääsemist. Poisi suur igatsus oli kord sõjameheks saada.
▷ Liitsõnad: armu|igatsus, kodu|igatsus, sala|igatsus, õnneigatsus.

ihaldama ‹37›
iha tundma millegi v. kellegi järele, midagi v. kedagi väga (endale, omandada) soovima, ihkama. Õnne, kuulsust, vabadust ihaldama. Ihaldab tulusat ametikohta, paremat elu, kergeid võite. Tal on kõik, mis süda ihaldab. Just niisugust vaipa oli ta aastaid ihaldanud. Kuidas oli ta endale lapsi ihaldanud! Ordu oli juba ammu ihaldanud Taani valdusi. Ta ihaldab teid näha. Heitis roale ihaldavaid pilke. Ihaldatud mänguasi, eesmärk, meistritiitel, viigivärav. *Neid kevadeid ja suvesid sai oodatud ja ihaldatud. Ja kui nad saabusid, tahtis süda õnnest lõhkeda. H. Raudsepp. || (vastassoo kohta:) meelelist iha tundma. Poisid ihaldasid üht ja sama tüdrukut. Mees ihaldas teda meeletult, pööraselt, kogu hingest. Noored ihaldavad teineteist. Kõige ihaldatum tütarlaps.

ihkama ‹ihata 48›
väga tahtma, ihaldama. Kuulsust, vabadust, võimu ihkama. Haige ihkab rahu. Ihkan kättemaksu. Ihkas surra. Ihkab uusi elamusi, teise inimese lähedust. Naine ihkab last. Ihkas kõiges ise selgusele jõuda. Rahvad ihkavad elada rahus ja sõpruses. Hing ihkab tagasi maale. Mis sa, hing, veel ihkad? Laual oli kõike, mida süda ihkab ja suu himustab. Tõenäoliselt ihkab ta ise esimeheks saada. Ihkab näha võõraid maid. Revanši ihkav vastane. *Sirutun voodis ja tunnen, kuidas käed aerusid ihkavad, jalad joosta ning hüpata tahavad.. B. Alver. *Oo, Taavet on just see mees, keda Dagi viimasel ajal ihanud. R. Roht.