[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kitsi ‹6› ‹adj›

1. ülemäära kokkuhoidlik ja kulusid kartev, ihnsusele kalduv. Kitsi perenaine, pererahvas. Loomult hirmus kitsi inimene. Meest peeti väheke kitsiks. Ta oli nii kitsi, et ei raatsinud perele korralikult süüagi anda. Ta ei ole rahadega, tasuga kitsi. Kitsi käega, olemisega peremees. *Vald oli kitsi [koolile] puid andma. Saadud süldadest jätkus vaid talviseks kütteks. K. Rumor. || piltl midagi napilt, otsekui vastu tahtmist andev. Kitsi pinnas. Karm ja kitsi loodus. Saare paesed põllud on kitsid vilja andma. Märtsis on veel päike soojusega kitsi. Elu oli kitsi õnnehetki andma. *Ta teadis, missugune maa oli mille peale annikas ja milles kitsi. V. Ilus.
2. mingis suhtes tagasihoidlik, midagi napilt väljendav v. esitav. Kitsi jutuga noormees. Ema oli kitsi kiitma, kiitusega, hellitustega kitsi. Mees polnud õpetamise ja nõuandmisega, lubadustega kitsi. Ta on kitsi nii tunnetes kui ka sõnades. *..see naeratus oli kitsi ja polnud raske oletada, et harva ulatub see mehe suunurkadest kaugemale. E. Krusten.