[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

fiaal ‹-i 21› ‹s›

1. laia lameda kausi taoline kergelt sissepoole pööratud servadega kultus- ja tarbenõu Vana-Kreekas
2. ehit ristlillikuga lõppeva kitsa püramiidja kiivriga ehistornike gooti arhitektuuris

heli|kassett
lameda karbi kujuline seadis, milles asetseb helilint

ingel|hai
zool väga suurte kõhu- ja rinnauimedega ning lameda kehaga hai (Squatina)

joll ‹-i 21› ‹s›
väike lameda põhjaga purjepaat

kahur ‹-i 2› ‹s›

1. suurtükk; sõj lameda lennujoonega suurtükk. Kahurite mürin. Kahureist avati tuli. Vaenlase positsioone tulistati kahuritest.
▷ Liitsõnad: automaat|kahur, haagis|kahur, kauglaske|kahur, kiirlaske|kahur, laeva|kahur, lennuki|kahur, liikur|kahur, mootor|kahur, rannakaitse|kahur, tanki|kahur, tankitõrje|kahur, väli|kahur, õhutõrjekahur; harpuunikahur.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› tehn kujult v. tegevuselt kahurit (1. täh.) meenutav seade
▷ Liitsõnad: elektron|kahur, koobaltkahur; lume|kahur, tsemendi|kahur, veekahur.

kakand ‹-i 2› ‹s›
zool vees v. niisketes kohtades elav väike lameda kehaga koorikloom
▷ Liitsõnad: kala|kakand, keldri|kakand, mulla|kakand, vesikakand.

kast|maja
(suur) lameda katusega kastikujuline maja

ketas ‹ketta 19› ‹s›

1. sõõrjas plaat, lameda silindri kujuline ratas. Tõstekangi, randaali, ketaskoorli, ketasseemendi ketas. Võtsin telefonitoru ja valisin kettal numbri. Kuulipildur tulistas mitu ketast 'kettakujulist magasini' tühjaks. Liiklusreguleerija vibutab ketast. Palgi otsast saetud rattaga kõlbas ketast lüüa küll (teat. endisaegse mängu kohta). Juurvili peenestatakse kas ketasteks, ribadeks või narmasteks. *.. ishiast põhjustab sageli nimmelülidevaheliste ketaste säsiolluse väljasopistumine lülisamba kanalisse. E. Raudam. | piltl. Päikese hiilgav ketas. Metsa kohale kerkis täiskuu kahvatu ketas.
▷ Liitsõnad: kuulipilduja|ketas, lihv|ketas, lindi|ketas, magnetofoni|ketas, piduri|ketas, pöörd|ketas, siduri|ketas, spinningu|ketas, surve|ketas, valijaketas; juustu|ketas, kõhr|ketas, metall|ketas, puuketas; kuu|ketas, päikeseketas.
2. sport sõõrikujuline, hrl. metalläärisega heitevahend. Ketast heitma. Heitis, lennutas ketast 60.30. || kõnek kettaheide. Tuli kettas esimeseks.
3. info arvuti v. muu andmete püsisalvestust vajava elektroonilise seadme kettakujuline andmekandja. Magnetiline, optiline, magnetoptiline ketas.
▷ Liitsõnad: kõva|ketas, laser|ketas, magnetketas.

ketas|und
kal lameda kettaga und. Kalamehed püüdsid paadist ketasunnaga.

kubanka ‹6› ‹s›
madal tallenahast karusmüts lameda riidest v. nahast põhjaga

kuhik|sõlg
etn lameda koonuse kujuline sõlg

kärss|uss
zool veekogudes v. niiskes liivas elav pika peenikese lameda kehaga uss, kellel on enamasti keha eesotsas sissetõmmatav kärss

laba|tigu
zool lameda keeritsja kojaga mageveetigu (Planorbis)

lameda|katuseline ‹-se 5› ‹adj›
lameda katusega. Lamedakatuselised majad.

lameda|kehaline
lameda kehaga. Lamedakehaline putukas.

lame|juhe [-juhtme]
el lameda isoleerkihiga juhe

lame|selgne
lameda seljaga; med normaalsest väiksemate selgrookõverdustega v. selgrookõverdusteta

madu|täht, madutähed pl
zool lameda keskketta ja viie peene väga liikuva haarmega okasnahksete klass (Ophiuroidea)

mastaba ‹1› ‹s›
aj suursuguste isikute piklik längus seinte ja lameda katusega haudehitis vanaaja Egiptuses

meri|rist
zool läbipaistva lillaka v. roosaka lameda liua kujulise kummikuga karikloom, millimallikas (Aurelia aurita)

meri|siilikud pl
zool klass liikuvate lubinõeltega kaetud ümara v. lameda kehaga peam. troopikamerede okasnahkseid (Echinoidea). Söödav merisiilik. Astus rannas mürgise merisiiliku otsa.

meri|tähed pl
zool klass (viieharulise) tähe kujulisi lameda kehaga merepõhja okasnahkseid (Asteroidea)

panama|kübar
madala lameda põhja ja sirge äärega punutud suvekübar; äärega suvekübar mingist kergemast materjalist. Valge laiaääreline panamakübar. Laste panamakübaraid õmmeldakse pikeest.

pargas ‹-e 4› ‹s›
suur lameda põhjaga paat v. jõepraam. Söelaadungiga pargas. Suur ulgumere pargas. Küttepuid laaditi pargaselt kaldale. Paat oli õige suur, seda võis peaaegu pargaseks nimetada.
▷ Liitsõnad: mootorpargas.

part1 ‹pardi 21› ‹s›
hanest väiksem jässaka kere ja laia lameda nokaga veelind (Anas); selline kodulind (Anas domestica). Pardi jalgadel on ujulestad. Pardid prääksuvad. Pardid tõusid kõrkjastikust lendu. Jahimehed käivad soos parte laskmas. Parte peetakse, kasvatatakse liha ja munade pärast. | (toiduna). Praetud, grillitud part. Sõime lõunaks parti.
▷ Liitsõnad: kodu|part, luitsnokk|part, mets|part, piil|part, räga|part, sinikael|part, soo|part, sukel|part, uju|part, viupart.

pesu|laud

1. lauakujuline puust (vm. materjalist) ese, mille peal pestes pesu nühitakse. Puust, lainelisest plekist pesulaud. Pani särgi pesulauale ja hakkas harjaga nühkima. Lame nagu pesulaud (öeldakse lameda rinnaga naisterahva kohta).
2. mööbliese pesemisel vajalike tarvete jaoks. Pesulaual oli kauss, seep ja kann veega. Vanaaegne peegliga pesulaud.

pott1 ‹poti 21› ‹s›
lameda põhjaga anum. a. keedu- v. haudepott, kastrul. Alumiiniumist, malmist pott. Täis, tühi pott. Potis on supp, puder. Veega täidetud pott. Pane pott tulele, pliidile. Hapukapsad on potiga ahjus. Ema kolistas pottide ja pannidega. Sõime otse potist. Nagu poti järgi 'järsu randiga ühepikkuseks' lõigatud juuksed. Tegin terve poti 'potitäie' makarone. b. lillepott. Potid alpikannidega, ilupuudega. Lilled on pottides. Palm istutati mahukamasse potti. c. ööpott; pissipott; WC-pott. Sangaga pott voodi all. Poiss tahab, küsib potile. Käi potil ära. Istub juba pool tundi potil. Potile tuleb uus prill-laud muretseda. Mine potile oma jutuga (halvustav ütlemine). d. ‹hrl. liitsõna järelosana› pudelike, topsik. Kastsin sule potti ja hakkasin kirjutama. Pott 'potitäis' tinti, värvi, liimi. Tušš maksab kaks krooni pott. e. kõnek kannu- v. pudelitäis. Joome poti õlut.
▷ Liitsõnad: ahju|pott, alumiinium|pott, haude|pott, keedu|pott, klaas|pott, liha|pott, malm|pott, mee|pott, savi|pott, supi|pott, toidu|pott, veepott; aaloe|pott, dekoratiiv|pott, istiku|pott, kivi|pott, lillepott; iste|pott, kempsu|pott, kloseti|pott, peldiku|pott, pissi|pott, väljakäigu|pott, WC-|pott, ööpott; liimi|pott, tindi|pott, tušipott; piripott.

rai ‹14› ‹s›
zool lameda hrl. rombja keha ja enamasti piitsja sabaga (mere)kala
▷ Liitsõnad: astel|rai, elektri|rai, kotkas|rai, oga|rai, saag|rai, sarvik|rai, täht|rai, täpikrai.

rump1 ‹rumba 22› ‹s›
etn lameda põhjaga sõudepaat, ruup. Rumbaga sõitma. Astus rumpa, rumba sisse.

ruup ‹ruuba 22› ‹s›
etn lameda põhjaga lootsik. *Kalamehed.. pakuvad meile Endlal sõitmiseks ruupa, madalat laiapõhjaga paati. G. Vilbaste.

rästik ‹-u 2› ‹s›

1. zool suhteliselt lühikese ja jämeda keha ning lameda kolmnurkse peaga mürkmadu (Vipera). Harilik, armeenia, kaukaasia rästik. Rästik oli kännul rõngasse tõmbunud. Sisisev rästik. Suur rästik vingerdas üle tee. Rästik nõelas, hammustas last. || ‹liitsõna järelosana› esineb mitme teise mürkmao nimetuses, näit. puurästik
▷ Liitsõnad: liiva|rästik, stepirästik; kärn|rästik, sarvikrästik.
2. piltl (õela, vaenuliku inimese kohta, ka sõimusõnana). *Vasta, rästik, kus on kambamees? V. Pant.

sammal ‹sambla 20› ‹s›
ka bot lehistunud varre ja lameda rakisega eostaim, millel on juurte asemel risoidid. Hallrohekas, pruun sammal. Mitmesugused samblad. Viskas end pehmele samblale pikali. Maa, kivi oli kaetud samblaga. Sisalik puges samblasse 'samblakihti'. Katus on juba samblas 'samblaga kaetud, sammaldunud'. Seinapalkide vahed tihendati samblaga. Korjake, kiskuge metsa alt sammalt! Veereval kivil ei kasva sammalt. | piltl. Varjab end teises maanurgas, kuni juhtunule kasvab sammal peale. *Kokkuhoidlik ja endast lugupidav inimene võib maal ruttu sambla selga [= varandust] kasvatada, naeris onu mu imestust; velskriamet annab köömekese, aga ära unusta ka kartulimaad ja siga ja mesilasi. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: karu|sammal, leht|sammal, maksa|sammal, metsa|sammal, palu|sammal, pruun|sammal, raba|sammal, salu|sammal, soo|sammal, turba|sammal, täht|sammal, veesammal.

savi|pott
põletatud savist lameda põhjaga savinõu. Glasuuritud savipotid. Piim toodi lauale savipotis, savipotiga. Savipottides taimed, istikud. Maal ringi sõitvad setud vahetasid kaltsude eest savipotte.

serv ‹-a 22› ‹s›

1. (hrl. õhukese, lameda) eseme äär, äärejoon või külgpind, mõnikord ka osa sisepinna poole suunduvast äärealast, kitsam v. laiem riba tasapinna v. eseme välispiirdel. Margi hammastatud servad. Saagja servaga puuleht. Terava servaga kivikild. Kirjuta paberi paremale servale oma nimi. Pildi alumisel serval on kunstniku signeering. Lehekülje servadele oli tehtud märkmeid. Pargitud nahk on servast õhem ja rabedam. Riide lõigatud serv tuleb palistada. Varrukate servad on narmendama kulunud. Tüdruk tõmbas rätiku serva näo ette. Toppisin juuksed mütsi serva alla. Kampsuni alumine serv on soonikkoes. Must valge servaga pilv. Sakiliste servadega haavaarm. Mündi rihveldatud serv. Loojuvast päikesest paistis veel punane serv. Labida serv puutus vastu kivi. Vanaema tegi käe servaga leivataignale risti. Näkitses isutult võileiva serva. Vesised, punaste servadega silmad. Istusin voodi, tooli servale jalgu puhkama. Hoidsin tooli servast kahe käega kinni. Saapad olid sängi serva all. Istusime parve serval, jalad vees. Tõmbasin taldriku laua serva poole. Katuse serva all oli pääsukesepesa. Saematerjali kitsas külg on serv. Korrapärase kujuga tellise või kivi pikki külgtahkusid nimetatakse servadeks. || mat hulktahuka kahe külgneva tahu kokkupuutumiskoht, kahetahulise nurga tasanditele ühine sirge. Kolmnurkse püstprisma kõik servad on võrdsed.
▷ Liitsõnad: all|serv, ees|serv, esi|serv, külg|serv, otsa|serv, põhi|serv, sise|serv, välisserv; kinnitus|serv, lõike|serv, paindeserv; hõlma|serv, kai|serv, keele|serv, kleidi|serv, laua|serv, lava|serv, lehe|serv, mantli|serv, naha|serv, pilve|serv, seeliku|serv, sängi|serv, tooli|serv, voodiserv.
2. mingi ala, territooriumi piirjoon ja osa välisäärest keskkoha poole jäävast pinnast, ääreala; vahel ka osa väljaspool olevast vahetult külgnevast alast. Jahimehed varitsesid metsa serval. Püstitasime telgi lagendiku servale. Kopli servas sõid hobused rohtu. Tihniku serv ulatus järve kaldale. Töötati põllu ühest servast teise ulatuva ahelikuna. Õue teises servas on lillepeenrad. Meie müügilaud on turu sealpoolses servas. Sõitsime trammiga linna serva, servale. Ta elas linna servas. Kolisin elama linna teise serva. Selliseid sõnumeid tuli Eestimaa igast servast. Sõjad puhkevad kord siin, kord seal maailma servas. Kogu mannerjää mass liikus keskkohast servade poole. Tuul kihutas pilvi taeva ühest servast teise. Maantee, kõnnitee servas ootasid inimesed bussi. Hoidusin tee servale. Rada on mõlemast servast valge triibuga märgistatud. Tee servadele istutati ilupuid. Põllu servale korjatud kivihunnikud. Majake pargi serval. *Ma olen nüüd oma väikest isamaad servast servani näinud, teda tundma õppinud.. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: heinamaa|serv, jää|serv, linna|serv, liustiku|serv, maa|serv, metsa|serv, muru|serv, pargi|serv, põllu|serv, raba|serv, ranna|serv, rentsli|serv, soo|serv, söödi|serv, taeva|serv, tee|serv, turu|serv, tänava|serv, võsa|serv, väljakuserv; ida|serv, kagu|serv, loode|serv, lõuna|serv, lääne|serv, põhja|serv, õhtuserv.
3. augu, süvendi, järsaku äär, ääreala. Vahtisin augu servalt alla. Seisime jõe kaldal, üsna serva peal. Laava valgus üle kraatri serva allapoole. Ratsutasime piki järsaku serva. Kraavi serv tuleb sirgeks võtta.
4. rinnaku, järsaku külgpind. Kõrgendiku parem serv on järsk. Niisutatavate põldude külgi piiravad kumerad servad. Tallinna lahte piiritleb lõuna pool Põhja-Eesti platoo järsk serv.
5. nõu, anuma vm. (kõrgem) äär, külg, eriti ääre ülaosa. Katkise servaga savikauss. Kass pani käpad lüpsiku servale. Ronisin üle tünni serva sisse. Kullatud servaga tass, kauss. Ämbrid on servani, servini täis. Jõi piima otse kannu servast. Lind vaatas üle pesa serva. Uppuja haaras kinni paadi servast. Vesi valgus üle kalossi serva sisse. Üles, alla keeratud servaga kübar. Tõmbasin kaabu serva silmadele.
▷ Liitsõnad: kaabu|serv, kausi|serv, klaasi|serv, paadi|serv, sõime|serv, taldrikuserv.
6. piltl (abstraktsetes seostes). Oma aastatelt jõuab ta juba kolmekümnenda serva alla. Ta kaldub juba üht serva pidi meie mesti. Lugu jäi mulle mõnest servast segaseks. See film näitas meie elu servast serva. Neiu on täitnud mehe meeled servast servani. *.. kuskil teadvuse serval.. uitab üks mõte, see on rõõm. M. Traat.

sirmik ‹-u 2› ‹s›
bot kandseente hulka kuuluv lameda kübaraga söögiseen (Macrolepiota, hrl. Macrolepiota procera). Suur sirmik. Korjas metsaservast sirmikuid. Praadis lõunaks muna ja jahuga paneeritud sirmikuid.
▷ Liitsõnad: safransirmik.

tsirk ‹tsirgi 21› ‹s›
astr suur lameda põhjaga kraater Kuul

tuhat|jalg
zool tuhatjalgsete hulka kuuluv silinderja v. lameda kehaga kõdutoiduline hulkjalgne

tömp ‹tömbi 21› ‹adj›

1. ümarajooneline, teravikuta, ümara v. lameda otsaga, nüri; ant. terav. Muna tömp ots. Tömbi otsaga haamer. Rannajoonelt tömp poolsaar. Saarma tömbid kõrvad. Tatarlastel on tömp nina. Tömbi ninaga tuhvlid. Tömbi nurgaga reväärid. Tömp nool, nõel. Tömpide piidega kamm. Koera tömp saba. Tömp koon. *Oleviste [kirik] on saanud uue sihvaka torni .. Minu ajal seisis ta tömbina .. H. Salu. || lõiketeravuseta, nüri. Tömbid hambad. Kirves on tömp.
2. jäme (ja kohmakas). Lühike tömp naine. Öökulli tömp matsakas keha. Niisutab keeleotsaga oma tömpe huuli. Pliiats libises tömpide sõrmede vahelt maha. || (liikumise kohta:) aeglane, kohmakas. Poiss on tömp jooksma. Tatsab tömbil sammul.
3. juhm, rumal; tuim, tundetu, ilmetu, nüri. Mõistuselt tömp mees. Tömbi aruga vanainimene. Ta tömp aju ei suuda seda kinni võtta. Tömp väsinud nägu. Vahib tömbil ilmel, tömbi pilguga enda ette. Ta huumorimeel näib tömp olevat. Elu ilma ohuta tundus tömp. Kummardas tömbi alandlikkusega. Tömp laul. Tömbid laused.

voodi|lutikas
zool inimelamuis elav ja inimverest toituv lameda kehaga tiivutu parasiitputukas (Cimex lectularius)

või|kala
zool Läänemeres elutsev lameda kollakaspruuni kehaga ja tumedate ristvöötidega kuni 20 cm pikkune kala (Pholis gunellus)

võsa|jooksik
zool piklik lameda kehaga kirju mardikas (Dromius)

äär ‹-e, -t 34› ‹s›

1. mingi ala, territooriumi piirjoon ja sellega vahetult külgnev sees- v. väljaspoolne pinnaosa, maariba vms.; serv, veer. Kõndis põllu äärt mööda kodu poole. Maanteelt läheb rada edasi piki jõe äärt. Lõpuks jõuti välja linna põhjapoolsesse äärde. Raiesmiku teises ääres kasvab maasikaid. Maanteel tuleb käia vasakul äärel. Elab linna äärel. Teede ääred on koristamata, võssa kasvanud. Õhurõhk kahaneb tsükloni äärtelt keskme suunas. || piir, kus mingi ala lõpeb, lõpp, ots. Põllu äärt pole nähagi. Ei tea, kas sel metsal äärt ongi. Metsavaht saatis äraeksinud poisid metsa ääreni. Maailma äärel. *.. igal teel on oma ots ja igal avarusel oma äär. T. Paul. || (jalgpallis, korvpallis:) väljaku ääreala. Poolkaitsja mängis end paremale äärele. || kant, nurk; maakoht. Laulupeolisi tuli kokku Eesti kõigist äärtest. *Omanikud näivad olevat ühe ääre mehed, vähemalt on nad üksteisega tuttavad. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: linna|äär, mere|äär, metsa|äär, põllu|äär, taeva|äär, tee|äär, tänavaäär; aia|äär, plangu|äär, seina|äär, taraäär.
2. augu, süvendi ülemise otsaga vahetult külgnev ala; perv. Augu äärel käige ettevaatlikult. Kirst asetati haua äärele. Kraavi äärtel kasvab rohi.
▷ Liitsõnad: kraaviäär.
3. mingi (hrl. õhukese, lameda) eseme piirjoon v. küljepoolne pind, eseme serv; külg. Raamatu vahelt paistis ümbriku äär. Äärest ääreni täis kirjutatud leht. Kutsikas armastab närida vaiba ääri. Riide äär tuleb palistada. Kuue alumine äär on kulunud. Otsis ka teki ääre alt. Istu mu voodi äärele!
▷ Liitsõnad: all|äär, ees|äär, tagaäär; ultusäär; kleidi|äär, seeliku|äär, silma|äär, sängi|äär, vankri|äär, voodiäär.
4. peakatte alumine (ärakeeratud) osa; rant, ääris. Lükkas juuksed mütsi ääre alla. Laia äärega kübar. Karusnahkse äärega talimüts.
5. nõu, anuma vms. kõrgem külg, eriti selle ülemine osa, mis on ühtlasi eset muust eraldavaks jooneks, ka mahtumise piiriks. Piim kees üle kastruli ääre. Kallas klaasi äärest saadik, ääreni täis. Prügikastid ajavad üle ääre 'on nii täis, et rohkem ei mahu'. Hüppas üle ääre paati. Koorem ei tohi ulatuda üle veokasti ääre. Nõjatus rõdu äärele 'piirdele, rinnatisele'. || (piltlikes väljendites, mis märgivad millegi rohkust, üleküllust v. mingi tunde ülimat intensiivsust). Õnn ajas üle ääre. Viha, uudishimu kees üle ääre. Maril voolas hing üle ääre. Kannatuse mõõt sai ääreni täis.
▷ Liitsõnad: paadiäär.
6. ‹hrl. väliskohakäänetes› piltl abstraktsemas seoses märgib läheneva olukorra piiri, algust. Firma seisab pankroti äärel, on jõudnud pankroti äärele. Tüdruk oli nutu äärel. Ekspeditsioon oli hukkumise äärel. Merehädalised olid näljasurma äärel. Rahvas on viidud hukatuse äärele. Talu on sattunud oksjoni äärele. *Minus on talletatud pilt – ema minestuse ääre peal, näost valge ja käsi laiutav .. H. Mänd.
vrd äärde
vrd ääres
vrd äärest
vrd ääri-veeri