[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

bensiin ‹-i 21› ‹s›
peamiselt mootorikütusena kasutatav kergete süsivesinike segu, kergesti süttiv värvusetu vedelik. Puhastatud bensiin. Väiksema, suurema oktaaniarvuga bensiin.
▷ Liitsõnad: auto|bensiin, avio|bensiin, gaas|bensiin, kerg|bensiin, krakk|bensiin, lahusti|bensiin, lennuki|bensiin, polümeer|bensiin, põlevkivi|bensiin, raskbensiin.

hõng ‹-u 21› ‹s›

1. (nõrk) lõhn. Küpse vilja, kodutare hõng. Närbunud rohu ja mulla hõng. Moonide mõrkjas hõng. Riietest hoovas kopitanud hõngu. Ninna lõi meeldiv lõhnaõli, piibutubaka hõng. Sõõrmeisse tungib soo, adru, mere hõngu. Hõng oli kirbe, imal, vürtsikas. *Ja kui siis tulevad mehed, / kalaahjude hõng / veel vammuste küljes.. E. Niit.
2. hingus (1., 2. täh.). a. kerge(te) lõhna(de)ga nõrk puhang. Õhus on tunda kevade, sügise, talve hõngu. Maast tõusis sooja, külma hõngu. *Keskpäevane puisniit hõõgutab neile nagu lahtise kerise hõngu näkku. R. Sirge. b. õhk, hingeõhk. *Noorel inimesel on ju kops nagu lähker, tõmma teine kord hõngu täis, siis soperda nagu saarmas vee all. O. Luts.
3. piltl millegi omapärased lisajooned, -tunnused, sugemed. Endiste aegade, mineviku, uue ajastu hõng. Kaugete maade hõng. Rahvuslik, poeetiline, omapärane hõng. Murdesõnad toovad teosesse rannaküla hõngu.

kerge|meelne

1. muretu, mittetõsise suhtumisega, ükskõikselt hoolimatu millegi suhtes. Kergemeelne tuuletallaja. Ta oli alati rõõmus, vahel veidi kergemeelnegi. Pisut kergemeelsed mõtted. Rääkis ehk liigagi kergemeelses toonis. || mitteküllaldaselt kaalutud, mõtlematult tehtud, kergekäeline. Kergemeelne lubadus, tegu, otsus. See oli küll üsna kergemeelne temp. Kergemeelsed kavatsused.
2. kergete elukommetega, kombelõtv. Kergemeelne seikleja ja naistekütt. Teda peeti kergemeelseks ja kõigile kättesaadavaks naiseks. Elasin tollal kergemeelset elu. Kergemeelsed elukombed, lõbud.

kokott ‹-koti 21› ‹s›
kergete elukommetega naine, poolmaailmadaam. Pariisi võluvad kokotid.

kurtisaan ‹-i 21› ‹s›
kõrgemas seltskonnas liikuv kergete elukommetega naine, poolilmadaam. Kuulus, tuntud kurtisaan.

kõpp ‹interj adv›
‹hrl. korduvana› annab edasi koputamist, kergete kõpsuvate löökide heli. Tüdruk tuli kõpp, kõpp trepist üles. Kõpp! kõpp! koputas ta sõrmenukiga vastu akent.

käbe ‹-da 2› ‹adj›
(eriti vanema inimese, tema oleku kohta:) (veel) tragi, kärmas, kergete liigutustega. Käbe eideke, taat, vanamees. Ta on käbedam, kui tema aastate kohta võiks arvata. Eit oli käbe astuma, liigutustelt käbe. Käbe ja terane poiss. Ta oli neljakümne ringis käbe tööinimene. Tõnis on käbedate kätega. Astub käbedal sammul. Naiste käbe askeldus. *.. Juhan Meos on kinnise suuga mees, tema memm Anna aga seda käbedama kõnega. P. Kuusberg.

kämping ‹-u 2› ‹s›
turistide ja matkajate peatuspaik telkide v. kergete puitehitistega. Linnalähedane kämping. Matkajad ööbisid kämpingus.

latter ‹latri, latrit 2› ‹s›
kergete vaheseintega eraldatud osa ruumist. Iga hobune oma latris. Kümne latriga tall. Laudas olid lehmade latrid ning vasikate ja lammaste aedikud. *See [= kohvik] oli pikk, kitsas, vineerist poolseintega latriteks jaotatud ruum, mille igas latris laud .. R. Sirge. *Tal oli tööriistade kapi kohal väike kolme latriga riiul. I. Pau.

lits ‹-i 21›

1. ‹s› hlv tasu eest meestega seksuaalvahekorda astuv naine, lõbunaine, hoor; kergete elukommetega, liiderlik naine. Litsimajad oma litsidega. Tüdruk hakkas linnas litsiks. Litsid passisid tänaval kundesid. Mutid räägivad, et Peetri naine olevat litsiks läinud, ajavat teiste meestega ringi. Mees on komandeeringus, naine lööb kodus litsi 'liiderdab, hoorab'. || kõnek (sõimu- v. kirumissõna). Oh sa lits, ära läks meelest! Ta kuradi lits läks meie peale kaebama, no mis sa ütled litsile! Oh sa tuline lits! *.. annaks teisele [= Pearule], litsile, kere peale.. A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› kõnek litsakas, liiderlik. Litsid tüdrukud, plikad. Võttis litsi naise, nüüd on hädas.
3. ‹adj› kõnek vilets, näru. Lits tunne on teise käest raha laenata. Ilm keerab järjest litsimaks, ei saa heina teha ega midagi. *Aga lits number on see praegune asi [= ebakindel jää] küll! A. Mälk.

nii|sugune ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna; sün. selline, seesugune
1. sisaldab viidet ümbritsevale tegelikkusele; osutatava moodi, sellega sarnanev. Niisugust asja näen ma küll esimest korda. Aitäh, just niisugust salli ma soovisingi. Mis niisugused kingad maksavad? „Maja fassaad tuleb niisugune,” näitas ta joonisele. | ‹substantiivselt›. Võta see õun! – Ei, niisugust ma ei taha, anna mõni muu.
2. sisaldab viidet eelnenud tekstis mainitud v. järgnevas mainitavale tunnusele v. iseloomustusele. Niisuguses mornis meeleolus ära parem haige juurde mine. Ta on niisugune suur ja tugev mees. Korrektuuri lugemine võttis tal palju aega, sest ta polnud niisugust tööd enne teinud. Kartsin, et kari jookseb laiali, aga midagi niisugust ei juhtunud. Mul oli niisugune hirm, et lausa värisesin. Oli niisugune tunne, et keegi kuskilt piilub, nagu keegi kuskilt piiluks. Sel kevadel tuli aprill niisugusena, nagu harilikult on mai. Ta on just niisugune inimene, keda meil on vaja. Mis laps see niisugune on, kes kommi ei söö! See on niisugune raamat, mida peab kindlasti lugema. Meil pole niisugust ruumigi, kus külalisi vastu võtta. Armastan mahla, limonaadi ja muid niisuguseid jooke. | ‹substantiivselt›. Linnainimene, mis niisugune põllutööst teab! Teie hulgas pole niisuguseid, kelle peale võiks alati kindel olla. Küll on suur puu, niisugust pole varem näinudki. Ega ma mõni niisugune 'kergete elukommetega naine' ole. *Härra Martini? Pole meil siin niisugust. A. Aspel (tlk). *Niisugune teeb lihtsalt niisama heast peast otsa peale. R. Saluri. || kõnek (pahameeleavaldustes). Sa ikka veel magad, unimüts niisugune! *Vaata õige, kas põrsad pole jälle aiaauku lahti kaevanud, sunnikud niisugused. R. Roht.
3. üldisemalt, konkreetse viiteta: üldse mingisugune. Inimesi on niisuguseid ja naasuguseid. Kes tegi niisuguseid, kes naasuguseid vigu. Nii- ja niisuguse eriala mehed. Osa ta loomingust oli nii- või teistsugusel kujul juba eesti keeles ilmunud. Kes sa niisugune oled? Kes see niisugune sealt tuleb? Elu, maailm, loodus, kunst, kirjandus kui niisugune 'omaette võetuna, olemuslikult'.

püksi|kumm
(alus)pükste kummipael. Venitas püksikummi ja lasi selle plaksuga vastu kõhtu. Lõdva püksikummiga 'kergete elukommetega' tüdruk.

reforming ‹-u 2› ‹s›
tehn kergete naftafraktsioonide (näit. bensiini) termiline töötlemine temperatuuril 450–550 °C

tapsutama ‹37›
kergete sammudega liikuma. Tüdrukuke tapsutab joosta. Jänes tapsutas minema.

termotuuma|reaktsioon
füüs kergete aatomituumade ühinemine rasketeks ülikõrgel temperatuuril, tuumasünteesireaktsioon. Plahvatuslik termotuumareaktsioon. Tähtedes kulgevad termotuumareaktsioonid. Teaduse üks eesmärke on juhitav termotuumareaktsioon.

tibima ‹37›
väikeste, kergete sammudega (kiiresti) liikuma; tippima. Kanapojad tibisid üle tee. Laps tibis kikivarvul ukse poole.

tibin ‹-a 2› ‹s›

1. vihmatibade tasase langemise heli. *Vaikus. Ainult männiokste prigin ja vihmatilkade tibin. L. Kibuvits. *Vihm polnud vahepeal ei kõvenenud ega vaibunud, ikka seesama tibin .. R. Põder.
2. (väikeste, kergete sammudega liikumise kohta). *Ning ta jookseb tibinal kirikusse, laseb altari ette põlvili. A. Murakin (tlk).

trapets ‹-i 2› ‹s›

1. mat nelinurk, mille kaks külge on paralleelsed ning kaks külge mitteparalleelsed. Võrdhaarne, täisnurkne trapets. Trapetsi alused, haarad, kõrgus, pindala.
2. sport nööride v. trosside otsas rippuv kang, millel sooritatakse võimlemisharjutusi (ka tsirkuses), rippkang. Harjutused trapetsil.
3. mer paatide ja kergete jahtide tugisüsteem

triblama ‹37›
sport palli v. litrit kergete (pette)löökidega v. põrgatades edasi toimetama. Triblas palliga vastasest mööda, äärelt läbi. Kesktormaja oskas väljakul pikalt triblada.

ümber|aeleja ‹1› ‹s›
kõnek kergete elukommetega inimene, ringiajaja, ringitõmbaja. Tüdrukut peeti lipakaks ja ümberaelejaks.