[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

see|sugune ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna; sün. selline, niisugune
1. sisaldab viidet ümbritsevale tegelikkusele: osutatava moodi, sellega sarnanev. Seesugused kartulid paneme teise korvi. Kas teil seesuguseid nööpe on veel järel? „Seesugune mu kleit ongi,” lõpetas ta joonistamise. Seesuguseid kombeid õpetatakse maast-madalast. | ‹substantiivselt›. Näita oma kingi; jaa, just seesuguseid oleks mulgi tarvis. Küll on hea inimene, teist seesugust sa ei leia.
2. sisaldab viidet eelnenud tekstis mainitud v. järgnevas mainitavale tunnusele v. iseloomustusele. Sa oled paha ja jonnakas, seesugust last ei julgegi teatrisse kaasa võtta. Anu osutus just seesuguseks naiseks, nagu olema peab. Teist seesugust sõpra ma enam ei leia. Ära käi küürus, viimati jäädki seesuguseks. Ennu polnud veel kunagi seesugusena nähtud. Miks ta nii sünge on? – Ta on alati seesugune. Armastan seesugust karget päikselist talveilma. Ükskord juhtus taas seesugune lugu. Peame minema hakkama, seesugune on minu arvamus. Taskurätt on seesugune asi, mis peab ikka kaasas olema. Ma ei leia seesugust nõu, kuhu marjad panna. Siin kehtib seesugune seadus, et kõik löövad kaasa. Jõgi on siin seesugune, et suvel saab kuiva jalaga läbi. Poes ei leidunud midagi seesugust, mida osta oleks tahtnud. *.. kõikidel ei ole seesugust vankumatut usku nagu sinul, Hegesias. L. Metsar. | ‹substantiivselt›. Ta hoopleb küll, aga eks seesuguseid ole ennegi nähtud. Miks sa seesugustega sõbrustad? Koob kindaid, salle ja muud seesugust. *Paulil on võrgutaja välimus, seesugused meeldivad tüdrukutele.. J. Semper.
3. üldisemalt, konkreetse viiteta; ka kergelt nentiv rõhutu sõna. Tema on meil seesugune... unistaja. Vanaisa oli seesugune suur ja tugev. Õhk oli seal seesugune paks ja raske. Toob küll see-, küll teistsuguseid ettekäändeid. *Aga üldiselt ei seisa küsimus lõpplahenduses, vaid probleemis kui seesuguses. L. Vaher.