[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aina ‹adv›

1. kogu aeg, muudkui; üha, järjest. Hommikust õhtuni aina sajab. Läksime peatumata aina edasi. Aina mets – lagedat ei paista. Aina pidu ja pillerkaar! Tuul läheb aina valjemaks. Ilmad lähevad aina soojemaks. Rõõm aina suurenes. Mis te aina toas istute? Autosid aina voorib mööda. Hakkab aina kõvemini müristama. Hiilivad aina ligemale. Ta ei kaota kunagi, muudkui võidab aina. Aina üks ja seesama, ära tüütab juba. || (kogu aeg) ainult, vaid. Ta ei rääkinud kogu õhtu jooksul sõnagi, nohises aina. See tuleb asjale aina kasuks. Lumi sulab, aina vaht ja soga veel järel. *Puha vaskne peenraha – aina ühe-, kahe-, kolme- ja viiekopikalised. I. Sikemäe.
2. lausa, päris. Mets aina kubises loomadest ning lindudest. Võsad aina valendavad ülastest. Sõjas purustatud linnad – aina varemete väljad. Uhked käevõrud, kaelakeed – ja kõik aina kullast. Lapsed aina kilkasid rõõmust, kui jõuluvana kingikoti avas. *Pere mära oli aina märg kohe, kui kirikulised koju tulid. A. H. Tammsaare. *Üksnes paar särjepoega jäi õnge: needki nii tillukesed, et aina vihastu. A. Tigane.

dinas ‹-e 4› ‹s›
ehit dinastellis

finn ‹-i 21› ‹s›
zool paelusside ühe arenemisjärgu esinemisvorm, tang

iivan ‹-i 2› ‹s›
kõnek venelane

inar ‹-a 2› ‹s›
murd
1. õhukeseks kulunud riie; kalts, räbal. Pole hilpu ega inarat seljas.
2. (riide, juure) narmas. *Kuulan, kuis okste tippu / inaraist mahlu surud.. J. Semper.

inin ‹-a 2› ‹s›
inisemine. Lehmade vaikne, kaeblik, rahutu inin.

inn ‹-i 21› ‹s›
murd inin. Inni ajama 'inisema'.

jaan ‹-i 21› ‹s›
kõnek jaanipäev. Nädal, päev enne jaani. Enne jaani palu vihma, pärast jaani talu vihma! *Ja ta [= põud] kestis terveni seitse nädalat: jaanist rukkimaarjani. F. Tuglas.

jonn ‹-i 21› ‹s›
isemeelne tõrkumine, kiusakas kangekaelsus, liialdatud visadus, jonnimine. Rumal, sõge, väiklane jonn. Vana eesti jonn. Ajab, kisub aga pealegi oma jonni. Ta ei teinud seda lihtsalt jonni pärast. Poiss on püsti jonni täis. Jonni tal jätkub. Jonn on jumalast loodud. *Poiss ei jätnud jonni, kukkus kodus eraviisil hoolega õppima.. A. Hint.

junn ‹-i 21› ‹s›

1. pikergune jäme tükk, sellise kujuga asi (sageli väljaheidete kohta). Junn vorsti. Junni tegema, laskma 'väljaheidet tegema'. Ants on lühike nagu junn. *..poisid istusid pinkide peal ja keerasid tubakast ja paberist junnisid suhu. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: sigari|junn, sita|junn, tubaka|junn, vorstijunn.
2. kõnek juntsu, klunn, klutt. *..„junnid” ja „jõnglased” suurte keeli olid kõik kahe noorema jao õpilased. M. Raud.
▷ Liitsõnad: mehe|junn, poisijunn.

jõnn ‹-i 21› ‹s›

1. murd Kihnu mehe hüüdnimi. Kihnust tuli paaditäis jõnne.
2. rikas ja võimukas mees. *Miljonite õnnega mängib mõni jõnn. G. Suits.

jänn ‹-i 21› ‹s›
ummik, väljapääsmatu olukord, kitsikus, kimbatus, häda. Ilma sinu abita oleksin jänni jäänud. Olen oma töödega hirmsasti jännis. Tahame sind jännist välja aidata. Enne parastasid teisi, nüüd on endal jänn käes. || kaardimängus olukord, kus kaotaja on saanud silmi alla teat. minimaalse arvu. Võit, kaotus jänniga, jännita. Olen jännis, jännist väljas.

jüaan ‹-i 21› ‹s›
Hiina rahaühik

kinkan ‹-i, -it 2› ‹s›
kinkanipuu vili, kumkvaat

liaan ‹-i 21› ‹s›
bot pika (pool)puitunud varrega ronitaim. Liaanid väänlevad puude ümber. Troopikametsa liaanide rägastik. Ka metsviinapuu, luuderohi ja elulõng on liaanid.

lina ‹7› ‹s›

1. bot ühe- v. mitmeaastane kitsaste lehtede ning kuparviljadega taim (Linum)
▷ Liitsõnad: aaslina.
2. vormirohke kultuurtaim, harilik lina (Linum usitatissimum); selle taime töödeldavad varred ja neist saadav kiud. Lina külvama, kasvatama. Lina 'linapõld' on umbrohtunud. Lina kitkutakse käsitsi või koristatakse kombainiga. Peo linu. Lina kupardama, raatsima, leotama. Lina pandi likku, on leos. Leost võetud lina istutati, kükitati (kuivama). Lina harida tähendas teda lõugutada, ropsida ja sugeda. Keeras soetud linad nuusti, ketramiseks koonlaks. Keerutas linadest pastlanööri. Lina töötlemise vabrik. Linast kedratud lõng, niit. Vanasti olid põhiliseks riidematerjaliks vill ja lina. Pleekimata, pleegitatud lina. Juuksed valged nagu lina.
▷ Liitsõnad: kiu|lina, õlilina.
3. (mõnede algselt linasest materjalist esemete kohta). Valged värskelt triigitud linad laudadel. Magab puhaste lõhnavate linade vahel. Linad on pesus, kuivavad. Abar on kolmekordse linaga võrkpüünis. *Üksnes esimene puri .. paistis veel terve olevat, rabeles aga kogu linaga iilis, iga hetk rebeneda ähvardades. A. Hint.
▷ Liitsõnad: alus|lina, laud|lina, nooda|lina, pealis|lina, pits|lina, purje|lina, sauna|lina, supel|lina, suri|lina, teki|lina, vanni|lina, voodi|lina, võrgulina.
4. kinolina, kinoekraan. Millal uus film linale tuleb? *Oli äraarvamata mõnus see tuttav kinolõhn ja valge lina, millesse kiindus nii palju pilke. L. Promet.

linane ‹-se 4› ‹adj›

1. linakiust tehtud v. töödeldud (kedratud, punutud, kootud); sellisest riidest. Linane lõng, niit, nöör, köis. Linane kangas, riie. Linane voodi- ja ihupesu. *Ühel [mängu]hobusel ja suurel härjal on isegi jalad all ning linased sabad taga. A. H. Tammsaare. | ‹substantiivselt›. Pleegitamata linasest köögirätid. Särgid tehti pleegitatud linasest.
▷ Liitsõnad: pool|linane, täislinane.
2. hrv lina(kiude) meenutav. *.. linased juuksed kui metskuldi harjas. J. Oengo. *„Rumal!” sosistas Linda ja laskis oma linase pea mehe õlale. H. Sergo.

nina vastu lina vt nina

linn ‹-a 23› ‹s›

1. suur oma halduse ja juriidiliste õigustega hrl. kompaktse hoonestusega asula, mis on ümbruskonna majandus- ja kultuurielu keskus ning kus inimesed ei elatu põllumajandusest. Keskaegne, vana, uus, suur, väike linn. Linna majad, tänavad, pargid, väljakud. Peterburi linn rajati Neeva suudmesse. Antsla sai linna õigused 1938. aastal. Tartu on teaduse ja hariduse linn. Nii linnades kui maal oli töökäte(st) puudus. Jalutasime linnast välja. Algaja juht ei julge autoga linna vahel sõita. Noored kipuvad maalt linna, vanad jälle linnast maale (elama). Homme sõidame linna teatrisse. Linnas on kuulujutt liikvele läinud. Ta on üle linna kuulus. Linn 'linlikkus, linna elulaad' meelitab noori. Linn 'linnavalitsus' otsustas tõsta maamaksu. Seda teab terve linn 'kogu linna rahvas'. Linna ja maa erinevused. || kõnek kesklinn, eriti vastandatuna äärelinnale, kodule, töökohale. Küll olid jalad väsinud, kui linnast, linna pealt hotelli tagasi jõudsime. Kuulsin linna peal(t) hea anekdoodi. Jaaniga juhtusin lõunal käies linnas kokku.
▷ Liitsõnad: aed|linn, all-|linn, antiik|linn, ees|linn, ema|linn, feodaal|linn, festivali|linn, garnisoni|linn, hansa|linn, hiid|linn, kaevandus|linn, kaksik|linn, kauba|linn, kesk|linn, kodu|linn, kolka|linn, kubermangu|linn, kuurort|linn, maailma|linn, maakonna|linn, mere|linn, miljoni|linn, naaber|linn, olümpia|linn, pea|linn, piiri|linn, provintsi|linn, ranniku|linn, sadama|linn, satelliit|linn, suur|linn, suvitus|linn, sõprus|linn, sõsar|linn, süda|linn, sünni|linn, teadus|linn, turismi|linn, tööstus|linn, tütar|linn, uus|linn, vaba|linn, vana|linn, väike|linn, ääre|linn, üla|linn, ülikoolilinn.
2. van aj maalinn, linnus; kindlus, kants, loss. Üks kindel linn ja varjupaik. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. *.. [olid nõuks võtnud] sinna kohta, kus kirik praegu seisab, mõisat kui linna ehitada .. O. W. Masing. *.. Alakose kindlust käest ära anda, armast linna, mille ta oma esimesel sõjaretkel oli vaenlase käest võtnud .. H. Saari (tlk). | piltl. *.. ahju taga on laisa linn. M. Traat.
▷ Liitsõnad: ao|linn, maa|linn, muinaslinn; lume|linn, okaslinn.

Riia linna näitama
koolilaste naljana kedagi käsi ta kõrvade peal hoides peadpidi üles tõstma või kellegi kõrvu pihkudega hõõruma. *.. mõnele on Riia linna näidatud – isegi korrapidaja kõrvad on punased. M. Traat.

mina ‹rõhulises asendis›, ma ‹rõhutus asendis› ‹minu e. mu, mind, minusse e. musse, minus e. mus, minust e. must, minule e. mulle, minul e. mul, minult e. mult, minuks, minuni, minuna, minuta, minuga e. muga›
‹pron› ainsuse 1. isiku asesõna, osutab kõnelejale, lausungi väljendajale endale vt meie Seda teame ainult mina ja sina. Ma joonistan, arvutan, pesen. Ma olen juba söönud. Eks ma öelnud, et ära mine! Mina tulen ka kaasa. Seda minagi, et vara on minna. See olin mina, kes helistas. Mina, Tõnu Kukk, tõendan, et .. Minu Piret ja sinu Valli käivad ühes klassis. Matti on mu vend. See raamat on minu oma. Pull tuli otse minu poole. Sa oled minu vastu ikka hea olnud. Minu arvates sa hilinesid. Mind koheldi hästi. Halloo, kas te kuulete mind? Kas sa usud minusse? Minusse on ta alati hästi suhtunud. Sa kahtled minus. Mus tõusis viha. Mis te minust tahate? Ta ei ole must kunagi hoolinud. Palun, ulata mulle suhkrut. Minule küll tundub, et oht on möödas. Ta on mulle armas. Mis mul ometi arus oli! Minulgi on pilet olemas. See töö tuleb mul endal ära teha. Mult varastati mantel. Minult pole neil midagi saada. Minuni jõudis vaid plahvatuse kaja. Proovi end hetkeks minuna kujutleda! Minuta ei tehta siin midagi. Minuga juhtus hull lugu. Krõõt sarnaneb minuga. Miks sa minuga ei räägi? Vaata, mis nad on minuga teinud! Minuga on lood kehvad. || mitmesugustes (püsi)ühendites, väljendites, hüüatustes. Mis mina nüüd! Ah, mis nüüd mina! Oh sa mu aeg! Mu jumal! Mis see minu asi on? Ma sulle näitan! Kuidas sina mulle, nii mina sulle. Minu pärast mingu või maailm hukka. Minugi poolest võib minema hakata. Kui sa minu nahas peaksid olema! Minu ajad on möödas. Minu arust on emal õigus. Minu teada on Emmal poeg. See märkus oli kivi minu kapsaaeda. Minusse see asi ei puutu! Lapsed on minusse (läinud). Minust ei ole asja. Minule (sellest jamast) aitab, katsuge ise hakkama saada! Mul ei ole sinust sooja ega külma. Õige mul mees või asi. Kus mul asi! Ena mul asja! Vaadake te mul! Kus tuli mul keelaja välja! „Kah mul tark!” põlastas naine. Siin sa mul oledki! Vaata mul Evaldit, millega hakkama sai! || genitiivse atribuudina kellegi poole pöördumisel viisakus- v. poolehoiuavaldustes. Mu daamid ja härrad! *Ärge unustage, mu armas, et mina olen siin hingekarjane. V. Veber (tlk). || ‹koos verbiga käskiva kõneviisi ainsuse 2. v. 3. pöördes› hrl kõnek osutab tegevuse sunnitusele, kohustuslikkusele. Ma toogu 'pean tooma, mul kästi tuua' arstitõend. Mina tehku tema tahtmist mööda. Mina tee ja toimeta, aitäh ei ütle keegi. Mina too vett ja lõhu puid, tema ei liiguta midagi. || mina'p, minap (rõhutavalt, kinnitavalt:) just mina. Minap see olengi, keda nad otsivad. Mina'p ta sulle soovitasingi. *.. ütles: „Mina'p see peegli leidja olen ..” J. Kunder.

mina ‹mina 11› ‹s›
(inimese olemuse kohta). a. kogu inimese enda vaimne (ja füüsiline) olemus tervikuna, tema loomus, isiksus, inimese eneseteadvus, -tunnetus; filos inimpsüühika muutuvates suhetes säiliv püsiv ühtsus, milles väljendub teadvuse kuulumine ühele kindlale inimesele. Harmoonilise minaga naine. Tema umbusklik ja kinnine mina. Laps hakkab oma mina järk-järgult tunnetama. Juht ei tohi oma mina teistele peale suruda. Tavaliselt lähtub inimene omaenese minast. Ta sulgus oma minasse. Suutis oma minast kõrgemale tõusta. Mees oli kaotanud oma mina. Mina jäin ikka minaks 'iseendaks'. *Selleks tuleb vaadata, kes on need minad, kes [autoril] romaanist romaani iseendaga aru peavad .. J. Kaplinski. b. teatud osa v. külg inimese loomusest, mida piiritleb ja/või iseloomustab eelnev atribuut. Inimese bioloogiline, sotsiaalne, vaimne, kõlbeline mina. Püüdis varjata oma sisemist mina. Luuletaja eetilis-esteetiline mina. Minu parem mina käskis hädasolijat aidata. Peetris võitles kaks mina. Lüüriline mina.
▷ Liitsõnad: autori|mina, luuletaja|mina, poeedimina.

(oh ~ oi ~ ah) sa mu meie vt meie

teine mina
kellegi varjatud loomus. Variserlus oli tema teine mina.

nina ‹7› ‹s›

1. inimese ja selgroogsete loomade hingamisteede algusosa ning haistmisorgan. a. (inimesel). Suur, väike, madal, lai, kõrge, pikk, terav, sirge, kongus, nõgus, kõver, viltune, lömmi löödud, ülespidi otsaga, taevasse vaatav nina. Kreeka nina 'profiilis sirgjooneline nina'. Nina ots, selg, tiivad. Tal on nösus, nipsis nina. Nina on (külmast) punane, punetab külmast. Nina on märg, vesine, tatine. Nina nohiseb, luriseb, löriseb, tilgub. Nohistab, luristab, löristab, tõmbab, veab nina, ninaga. Nina on kinni, nohune. Nina nuuskama, pühkima, harima, rookima. Nina nokitsema, nokkima, urgitsema. Nina jookseb verd. Katsub näpuga ja nuusutab ninaga. Nina krimpsutama, kirtsutama. Nina sügeleb. Tõmbab, veab ninaga õhku, lõhna. Lõhn, lehk hakkas, lõi, tungis ninna. Nii vastik hais, et hoia nina kinni, peos. Külm näpistab nina, hakkab ninasse (kinni), nina kallale. Lapsed vaatavad aknal, ninad vastu klaasi. Me hingame kas läbi nina või suu kaudu. Räägib, iniseb läbi nina. Pomises, pobises (endale) midagi nina alla. Paneb, sätib prillid ninale. Vanaisa loeb, prill(id) ninal. Võtab prillid ninalt. Ta loeb palju, kogu aeg on nina raamatus. Tõstis nina raamatust. Lapsed, ärge vahtige kaevu, kaevukoll võtab ninast kinni! Tahab alati igal pool oma ninaga 'ninapidi' juures, jaol olla. Ära ninaga kirjuta 'meenutus kirjutajale, kelle nina on kirjutatavale liiga lähedal'. Silm sirkel (ja) nina vinkel (silma järgi, mõõduvahendit kasutamata tehtava töö kohta). Lähme tuppa nina 's.o. ka ennast' soojendama. Ära krimpsuta ühti nina, võid vahel mustemat tööd ka teha! Esteedid kirtsutasid põlglikult nina. Neil on inimene maha lasta nagu nina nuusata. Ants näitas Heinole isa selja tagant narrimiseks pikka nina 'pani harali sõrmedega käe(d) ninale pikenduseks otsa'. Habe mehe au, nina mehe nägu, kübar mehe kõrgus. *.. ei olnud keegi nii peene ninaga, et ei oleks ära kannatanud keskmist raipehaisu .. A. Kork. *.. ta on mulle nii omaseks saanud nagu silm peas ja nina näos .. E. Vilde. b. (loomal). Koer jookseb lõhna ajades ringi, nina maas. Külm nagu koera nina. Koer nuusib, nina pikal toidu poole. Hunt ulub, nina taeva poole, vastu taevast. Näe, seal juba nina kartulihunnikus! Hobune nuhutab nina(ga). Pullile pandi rõngas ninasse. Põdral on hea nina, tunneb kaugelt inimese lõhna. Torka vasikal nina piima sisse, siis õpib ise jooma.
▷ Liitsõnad: kong|nina, kotka|nina, kulli|nina, kõver|nina, nosu|nina, nõgu|nina, nöbi|nina, nöps|nina, nösu|nina, püst|nina, sadul|nina, tömpnina; kärss|nina, ratas|nina, rõngas|nina, terav|nina, vibunina.
2. kõnek inimene, isik; ka halvustavalt tegelase, asjamehe kohta. Iga nokk tuleb norima, iga nina tikub õpetama. Tähtsad, suured ninad sõidavad limusiinidega ette. Ära lase iga(l) nina(l) ennast käsutada. Viina arvestati, osteti pudel nina peale. Kingiraha koguti 10 krooni nina pealt. *Kus veel on nina välja ilmunud! Käsib aru anda ... V. Ilus.
▷ Liitsõnad: nalja|nina, napsi|nina, nõgi|nina, tahma|nina, tatt|nina, tindi|nina, viinanina.
3. kõnek taip, vaist, oskus midagi nagu õhust, nagu haistes välja uurida v. ennustada. Vaat kus on mehel nina, niisuguse asja aimas ette! Naistel on eriline nina kõike märgata. Küll ta välja nuhib, tal on hea, terav nina. *Kas oli Liina nina, see tähendab taip, teravam kui ühelgi teisel? K. Ristikivi. *Mõned rääkisid ka, et Vakkusel on nina, mingi kuues meel, millega ta end alati vee peal hoiab. R. Sirge.
4. hrl. esiletungiv, eenduv (ees)ots, tipp. Adra nina. Laeva, paadi, lennuki nina. Auto ootas juba ukse ees, nina linna poole. Paat keeras nina vastu tuult. Paat jooksis ninaga kaldaliiva(le). Üks istus paadi ninas, teine päras. Kirvetera eesnurk on nina, taganurk kand. Vanaaegne ninaga 'eenduva mootoriosaga' buss. Kinga, saapa, suka, soki nina ja kand. Laia, tömbi, terava ninaga kingad. Saapatald on ninast lahti. Lahtise ninaga tuhvlid. Rautatud ninadega saapad. Kingad olid suured, nina(de)sse tuli paberit toppida. Traktor tõmbab nii, et nina tõuseb püsti. Teisel suusal murdus nina. Lilled, taimed tärkavad, torkavad ninad mullast välja. || poolsaare, neeme tipp, maanina. Kõpu poolsaare Ristna nina. *Leidsin siis neeme ninas vene, lükkasin lainetele ja katsusin põgeneda. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: adra|nina, kinga|nina, laeva|nina, maa|nina, neeme|nina, paadi|nina, saapa|nina, suusanina; veenina.
5. lastek (vahtrapuu tiibvilja kohta, mida lapsed kinnitavad näpitsana nina otsa). *Ta imestas, et vahtrapuule on alles jäänud ainult ninad ja et pajud on oma lehtedega kogu teeraja .. sillutanud. L. Promet.

[millestki] haisu ninasse ~ ninna saama, [kellelgi] on hais ninas vt hais

[millestki] lõhna ninasse ~ ninna saama, [kellelgi] on lõhn ninas vt lõhn

nina alla ~ ette, nina alt ~ eest, nina all ~ ees
(vahetu läheduse v. kättesaadavuse kohta). Torkas paberi mulle nina alla: eks loe! Tal peavad kõik asjad kogu aeg nina all olema, muidu ei leia kätte. Nina ees räägib mahedat juttu, tagaselja kirub. Hoiame tahapoole, ülemuste nina alt kaugemale. Raudtee läheb meil lausa nina alt läbi. Buss läks nina eest ära. Teine ostja jõudis ette, suvila läks nina alt minema. Lõi teisel mehel pruudi nina alt üle.

[kellelegi midagi] nina alla hõõruma
(kellelegi midagi) korduvalt, tüütavalt ning etteheitvalt meelde tuletama. Seda tookordset ebaõnnestumist hõõrub ta mulle ikka ja jälle nina alla, seda hõõrutakse elulõpuni nina alla.

nina (alles ~ veel) tatine (peas)
(veel, alles) noor ja kogenematu. Endal nina alles tatine, aga tuleb vanemaid inimesi õpetama. Mis naisevõtja August on, tal nina veel tatine.

ninaga pilduma
millessegi halvustavalt, üleolevalt suhtuma; liialt valima (nii et üks ega teine ei kõlba). Autojuhi amet on väärt amet, see pole ninaga pilduda. Kui ta nii kaua poisse ninaga pillub, jääb vanatüdrukuks. *Meil on praegu see meeldiv võimalus ja seda võimalust ei maksa ninaga pilduda .. H. Saari.

nina nina vastu
hrv vastakuti, silm silma vastu, ninapidi koos. *Ühel päeval .. oli ta nina nina vastu Järvega, keda ta varem polnud pannud tähele. V. Uibopuu. *.. metsa ääres seisid [Nigul ja Madli] kaua ja kõnelesid teineteisega nina nina vastu. E. Vilde.

nina norgu laskma, nina norgus ~ norus
meeleolul, tujul langeda laskma, masenduma; keegi norutab, on masendunud, löödud, häbistatud jne. Sellest saame üle, ära sellepärast nina norgu lase. Ei pruugi sul nina norus ega saba jalge vahel käia.

nina peale ~ ninale kirjutama

1. kellegi tähelepanu (demonstratiivselt) millelegi juhtima, kellelegi midagi ütlema. Nii see oli, aga ma ei lähe talle seda nina peale kirjutama. *„Tean või ei tea [kuidas Pearu Andrese rukkisse sai], sinu ninale ma seda ikkagi ei kirjuta,” vastas Andres iseteadvalt. A. H. Tammsaare.
2. hästi meeles pidama, kõrva taha kirjutama. *Aga pea meeles ja kirjuta endale nina peale, et sa meile tood või saadad küllaldaselt toidupoolist. O. Luts.

[kellelegi] nina peale ~ pihta andma, [kelleltki] nina peale ~ pihta saama
kellelegi (ninakalt, ülbelt, isekalt käituvale) õpetust andma; sellist õpetust saama, nina kõrvetama. Ära mine teisi õpetama, saad nina peale. Talle kuluks nina pihta anda, arvab endast ei tea mis. *Ometi kord saab see sakste sabarakk oma ülespidi nina pihta. A. Hint.

[kellelegi midagi] nina peale viskama
etteheitvalt meelde tuletama. *Kardad vahest, et keegi Sulle minevikku nina peale hakkab viskama? M. Metsanurk.

[kellelgi] nina peal tantsima
kellegi suhtes endale kõike lubama, kedagi üldse mitte arvestama. *Ta laskis sellisid teha, mis need tahtsid, ja õpipoisidki tantsisid tal vahel nina peal. E. Vilde.

[kuhugi] nina pistma

1. kuhugi sisse minema v. kuskilt välja tulema; sisenemas v. väljumas olema. Vahel harva pistab juhataja nina meie tuppa. Igaüks, kes nina uksest sisse pistab .. Nii külm, et ei julge nina välja pista. Igas poes, kuhu nina pistad, muudkui maksa. Isegi päike pistis nina välja.
2. raamatutesse, paberitesse, õppe- jm. materjalidesse informatsiooni saamiseks sisse vaatama, nendega tutvuma. Ei viitsi õppida, ei pista ninagi raamatusse. *Olgu uks lukus või lahti, mina tema pabereisse nina ei pista. M. Metsanurk.

nina püsti ~ selga ajama, nina (on) püsti ~ seljas
ülbeks, uhkeks muutuma; (keegi on) uhke, ülbe, ennast täis. Kes kõrgemale ametikohale saab, ajab kohe nina püsti. Peab end teistest tähtsamaks, ajab nina selga. Kõik on tähtsad tegelinskid, kõigil on nina püsti, seljas. *.. ära pea end teistest paremaks. Ära hoia nina püsti! L. Promet.

ninasid kokku pistma
(hrl. sosistades, salatsedes rääkimise, nõupidamise kohta). Pisteti ninad kokku ja peeti nõu, plaani. *Juba esimesel päeval nad pistsid oma ninad tema selja taga kokku ja irvitasid teda .. P. Vallak.

ninasse ~ ninna (kinni) kargama, ninas kinni olema, ninasse ~ ninna ~ nina peale hüppama
häbematult, ülbelt, tigedalt kellelegi midagi ütlema; kedagi sõnadega salvama. Madis kargab, hüppab kõigile ninna, tal on selline loomus. Ta on mul alati ninas kinni, iriseb ja jõriseb. Iga nolk tuleb nina peale hüppama.

[midagi] ninasse ~ ninna võtma
millestki puudutatud, solvunud olema. See oli üsna tavaline lõõp, aga tüdruk võttis selle ninasse ning läks minema. Ei maksa iga väikest asja, ütlemist ninasse võtta.

[kellelegi midagi] ninasse pistma
hrv kellelegi midagi (provotseerivalt, ässitavalt) ette rääkima. *.. ja eks võinud leiduda äraandjaid küllalt, kes seda [et Päärn Mahtra sõjast osa võttis] kohtusakstele ninasse pistaksid. E. Vilde.

ninast vedama
petma, tüssama, ninapidi vedama. *Mõnikord vedasid need irvhambad teda ninastki, narrisid ja valetasid suud-silmad täis. F. Tuglas (tlk).

nina tuule järgi hoidma ~ seadma vt tuul

nina täis võtma ~ tõmbama, [kellelgi] on nina täis
(purjujoomise, purjusolemise kohta). Ega tema oska piiri pidada, võtab, tõmbab nina täis.

nina umbe tõmbama
(purjujoomise kohta)

nina vastu lina
kino esimestes ridades. Kinos saime pileti esimesse ritta, istusime nina vastu lina.

nina vingu ajama ~ tõmbama, nina vingus
(halvustava, põlastava, rahulolematu ilme jm. tundeväljenduse kohta). Vaat kus preilikene, tõmbab laudatöö peale nina vingu. Alati on su(l) nina vingus.

nina vinklisse keerama ~ lööma
(peksmise, vastu vahtimist andmise kohta). Ähvardas mul nina vinklisse keerata.