kõbima1kõbimaRIdHanJürKadVJgSimTaPõPilKJnNõoUrv, da-inf kõpiʔRõu 1. (aeglaselt) liikuma, minema Kõbi magama ükskordIisR; kõbib minu `juurde Vai; minä vi̬i̬l kõbisin ti̬i̬ jäären, en jõõda minnäKod; akkame kojo`poole kõbimaPil; timä ka kõbi viil kõvastõ, tõõnõ miiśs jovva aiʔ üteh mińnäʔSe || figaga ädäd kõbivad, alate kõbivad (suurenevad) KodVrdkobima, kõppima, köbima 2. väheke parandama, kohendama, korda seadma `Vanker sai kõbitudJõh; `Veikemad kõbimised tieb vanames kõik ise äraIisR; Kõbi peenar pialt rehaga siledamaksJür; las ma kõbin natukene neid `suapaidKad; ei ilma kõbimatta käi riist `kuigi kauaSim; kõbin vana `riide ära, siss käib `jälleTrm; kõbi sedä tuld, pane kuuse alg `alla; kõbi õma kraam `koomale, siis lähäd `sü̬ü̬mäKod; vana riie laguneb, kui sa teda ei kõbi Pal; tema `kutsus `siia kõbima `aedaÄks; maja mädanes ruttu ära, ei saand kõbidaLai; Kõbi˽mul taad väidsekeist, taal om terä joba katõkõrra Urv || veidi ihuma, teritama Kui tahad et sul kerge niitä om, siss piad üttelugu vikatit kõbimaNõo 3. (majanduslikult) kosuma, paranema puari `uassaga õli ta palju kõbinud; inimesed armuss `aitasid, nüid akab [talu] jälle kõbima; kui ta (loom) ike kõbib ennäss, võtab ike `sü̬ü̬miss, siis kõbibKodVrdkõbinema Vrdkõbistama2, kõvima