[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Leitud 2 artiklit
kobima1 kobi|ma, -da üld (-me M San; da-inf kopiʔ V; kovi- Lei)
1. hum, fig (käimisest, liikumisest, minemisest) Kas vanamies kobis jo magama `mennä Kuu; kuer kobis eest ära Hlj; `Tarvis akkada kodu kobima Jõh; `aige akab juba üles kobima; koer kobis oma `put́ka magama Khk; Kui tuba küetud sai, siss taet kohe kobis ennast ahju pääle magama Pha; Ma kobisi siis ennast sealt eest ää, läksi teise kohta Pöi; kobi aga asemest `välja Muh; Ma kobi ege rammupölves εε (kaon tasahilju) Emm; Siin läheb nii kuumaks, peab minema kobima Vig; Tule nüid kobides loudilt alla Han; aina `sisse näid (kive) oo nii `tihti pandud, muidu võrk kobib ülese Var; meie akkame siit ää kobima Khn; kobi ennäst maast üles Tõs; nüid on lavale kobitud, nüid võin `vihtu Saa; kobime (liigutame) `kärmeste, et me küini aluse `puhtaks `suame Juu; ma kobin eemalle JMd; Olid inimised tüdind, ei teind enam `õhta kedagi, kobisid magama, igaüks oma koju Amb; kobib tooli `piale `istuma Koe; said rehed ära, siis kobisime rehetuppa VMr; ma kobisin siis vaestemajasse kui pueg Vene`maale läks VJg; teśte uhal ta `sinna läks, küll ta tagasi kobib Sim; kuke koidu aeg kobib üless, et akkame minema Lai; kobisime `siia vana majasse `jälle tagasi Pil; kobi oma kotuse `pääle Hls; vana kobiss ahju `pääle ärä Krk; nu̬u̬r astup iluste, vanal om kondid kõ̭ik `kanged, tu̬u̬ kobip nigu sańt konagi Ran; No‿i olõ˽muud ku kobi˽kot́i pääleʔ (mine magama) Urv; es läpe˽kaia midägi, `karksi üless ja muutkui kobõʔ minekit Rõu; ta kobõ ka no `sü̬ü̬mä Vas; kes ärä `vih́tõ, tu̬u̬ kobe [saunast] `vällä; Nakaʔ ärʔ kobima innembide mineket, kunass sä saat jo Räp; `valgõ väläh, vaja koṕiʔ üless Se Vrd köbima
2. a. kobama, kompama kobis kätega `seinu katu, pimespidi‿s löva ust üles Khk; `olli kübärä ärä `kaotanu, siss kobiss `ümbre miu pää ja, sängi alt leis siss kübärä Nõo; kobi ja kae, sinnä ma panni tu asja Kam; `ruuśtli sattõ maha. pümeüsi vanami̬i̬ś habisi, `peoga kobisi, `saie kana˽sita `piiu Har; Mis sa˽tan `karmannõ piten kobit Rõu; ma habõ `jalgapannust, kobõ siist ja säält, es lövvä˽sukka, es lövvä˽saabast Vas; kobiʔ `ümbre vi̬i̬l, vaest lövvät Se b. käsikaudu, kobamisi liikuma kobides läheb, katsub käsikaudu teed Khk; nüid kobi pääle ja kõnni essitust kae kudass sa `tarre tagasi saad Ran; `pimme inimene kobib ette kui ta lääb Puh; `käega kobisi ja tulli, siss sai `vi̬i̬rde väĺlä, igäne `pimme mõts Nõo; ku sa saat esi meeli`kaudu minnä, et ma tiiä kos aid om, siss tokiga kobi ja lää Ote; vana pümme majatüḱk, midägi sa‿i˽näeʔ, käsi`kaudu kobiʔ, kae˽kuis trepist `alla saat Urv c. (käega) katsuma, kobama miä `käega kobisi, vesi om joba jaki sehest vähämbäle `kahkõnu Ran; miä ei tiiä, mes täl sääl kotin `olli, miä es kobi toda kotti; t‿`olli jo nii suur ülekohuss, et `õkva käpäga kobida Nõo; vanaemä kobe iks mino pääd, ütel et sul om ku opõtaja provva pää Võn; poesi kobiva `tüt́rige, kui `mürrävä Kam; ega˽ma‿s näeʔ, ma `käega˽kobisi Urv; ośt `lehmä ja kobesi piimätäh́ti kõtu alt Räp; ma kobi kas kana‿m munagaʔ Se || Si̬i̬ om jo käega koppi (ilmne, selge) Räp
3. a. kohmitsema; seadma, sättima mis sa kobid nii kaua et `riidesse ei soa Trm; Vanamis kobib ikka kodumail ühte ku teist Lai; kobinuva `püśsi, sääsivä püssi `kõrda ja lasnuva soe maha Ran; mis sa sääl nii kavva kobit, tulõʔ innembäʔ Rõu; timä jäi `ildass jah, nikani kobõ ja vaĺmist nii˽`pańti ti̬i̬ kińniʔ Vas; tõinõ saa ruttu tüü manoʔ, saʔ kobidõʔ, sa ei tetä tu̬u̬d tü̬ü̬d ei Se b. kokku korjama siit majass kobis kruami kokko ja läks ärä Kod; Kobi nüid oma asjad ka kokku ometi Ksi; Kobi˽kraaḿ kokku Urv; kobi aśaʔ kokko, `naksi minema Plv
4. peksma; maha nottima kobisid ta ää LNg; üks akkab üht kobima, teine teist Mar; ma kobisin [ussi] maha siis Kul; Isa kobis `lamba ää Han; mis sa tast nii paelu kobid Juu; sai naise kääst kobida Plt; ärä kobi `koera Hls Vrd kodima
5. kosuma; toibuma, paranema Soand vana `jälle sui läbi kobind on sügiseks kena kamps pääl Pöi; vassikas akkab kobima, `jalga `võtma Muh; ta akkab juba kobima, põle änam `aige `ühti Kse; See tüdrik oo koa kibrik, ei tea kas kobib edaspidi või jääb `neukseks Han; sussita ja aa veist taga, aga ta ei kobi mette üks maik Var
Vrd kobama, kobistama, koblama
1. hum, fig (käimisest, liikumisest, minemisest) Kas vanamies kobis jo magama `mennä Kuu; kuer kobis eest ära Hlj; `Tarvis akkada kodu kobima Jõh; `aige akab juba üles kobima; koer kobis oma `put́ka magama Khk; Kui tuba küetud sai, siss taet kohe kobis ennast ahju pääle magama Pha; Ma kobisi siis ennast sealt eest ää, läksi teise kohta Pöi; kobi aga asemest `välja Muh; Ma kobi ege rammupölves εε (kaon tasahilju) Emm; Siin läheb nii kuumaks, peab minema kobima Vig; Tule nüid kobides loudilt alla Han; aina `sisse näid (kive) oo nii `tihti pandud, muidu võrk kobib ülese Var; meie akkame siit ää kobima Khn; kobi ennäst maast üles Tõs; nüid on lavale kobitud, nüid võin `vihtu Saa; kobime (liigutame) `kärmeste, et me küini aluse `puhtaks `suame Juu; ma kobin eemalle JMd; Olid inimised tüdind, ei teind enam `õhta kedagi, kobisid magama, igaüks oma koju Amb; kobib tooli `piale `istuma Koe; said rehed ära, siis kobisime rehetuppa VMr; ma kobisin siis vaestemajasse kui pueg Vene`maale läks VJg; teśte uhal ta `sinna läks, küll ta tagasi kobib Sim; kuke koidu aeg kobib üless, et akkame minema Lai; kobisime `siia vana majasse `jälle tagasi Pil; kobi oma kotuse `pääle Hls; vana kobiss ahju `pääle ärä Krk; nu̬u̬r astup iluste, vanal om kondid kõ̭ik `kanged, tu̬u̬ kobip nigu sańt konagi Ran; No‿i olõ˽muud ku kobi˽kot́i pääleʔ (mine magama) Urv; es läpe˽kaia midägi, `karksi üless ja muutkui kobõʔ minekit Rõu; ta kobõ ka no `sü̬ü̬mä Vas; kes ärä `vih́tõ, tu̬u̬ kobe [saunast] `vällä; Nakaʔ ärʔ kobima innembide mineket, kunass sä saat jo Räp; `valgõ väläh, vaja koṕiʔ üless Se Vrd köbima
2. a. kobama, kompama kobis kätega `seinu katu, pimespidi‿s löva ust üles Khk; `olli kübärä ärä `kaotanu, siss kobiss `ümbre miu pää ja, sängi alt leis siss kübärä Nõo; kobi ja kae, sinnä ma panni tu asja Kam; `ruuśtli sattõ maha. pümeüsi vanami̬i̬ś habisi, `peoga kobisi, `saie kana˽sita `piiu Har; Mis sa˽tan `karmannõ piten kobit Rõu; ma habõ `jalgapannust, kobõ siist ja säält, es lövvä˽sukka, es lövvä˽saabast Vas; kobiʔ `ümbre vi̬i̬l, vaest lövvät Se b. käsikaudu, kobamisi liikuma kobides läheb, katsub käsikaudu teed Khk; nüid kobi pääle ja kõnni essitust kae kudass sa `tarre tagasi saad Ran; `pimme inimene kobib ette kui ta lääb Puh; `käega kobisi ja tulli, siss sai `vi̬i̬rde väĺlä, igäne `pimme mõts Nõo; ku sa saat esi meeli`kaudu minnä, et ma tiiä kos aid om, siss tokiga kobi ja lää Ote; vana pümme majatüḱk, midägi sa‿i˽näeʔ, käsi`kaudu kobiʔ, kae˽kuis trepist `alla saat Urv c. (käega) katsuma, kobama miä `käega kobisi, vesi om joba jaki sehest vähämbäle `kahkõnu Ran; miä ei tiiä, mes täl sääl kotin `olli, miä es kobi toda kotti; t‿`olli jo nii suur ülekohuss, et `õkva käpäga kobida Nõo; vanaemä kobe iks mino pääd, ütel et sul om ku opõtaja provva pää Võn; poesi kobiva `tüt́rige, kui `mürrävä Kam; ega˽ma‿s näeʔ, ma `käega˽kobisi Urv; ośt `lehmä ja kobesi piimätäh́ti kõtu alt Räp; ma kobi kas kana‿m munagaʔ Se || Si̬i̬ om jo käega koppi (ilmne, selge) Räp
3. a. kohmitsema; seadma, sättima mis sa kobid nii kaua et `riidesse ei soa Trm; Vanamis kobib ikka kodumail ühte ku teist Lai; kobinuva `püśsi, sääsivä püssi `kõrda ja lasnuva soe maha Ran; mis sa sääl nii kavva kobit, tulõʔ innembäʔ Rõu; timä jäi `ildass jah, nikani kobõ ja vaĺmist nii˽`pańti ti̬i̬ kińniʔ Vas; tõinõ saa ruttu tüü manoʔ, saʔ kobidõʔ, sa ei tetä tu̬u̬d tü̬ü̬d ei Se b. kokku korjama siit majass kobis kruami kokko ja läks ärä Kod; Kobi nüid oma asjad ka kokku ometi Ksi; Kobi˽kraaḿ kokku Urv; kobi aśaʔ kokko, `naksi minema Plv
4. peksma; maha nottima kobisid ta ää LNg; üks akkab üht kobima, teine teist Mar; ma kobisin [ussi] maha siis Kul; Isa kobis `lamba ää Han; mis sa tast nii paelu kobid Juu; sai naise kääst kobida Plt; ärä kobi `koera Hls Vrd kodima
5. kosuma; toibuma, paranema Soand vana `jälle sui läbi kobind on sügiseks kena kamps pääl Pöi; vassikas akkab kobima, `jalga `võtma Muh; ta akkab juba kobima, põle änam `aige `ühti Kse; See tüdrik oo koa kibrik, ei tea kas kobib edaspidi või jääb `neukseks Han; sussita ja aa veist taga, aga ta ei kobi mette üks maik Var
Vrd kobama, kobistama, koblama
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|