EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS

Kirjakeel ja murded

Kohamurded. Eri piirkondades on aegade jooksul välja kujunenud erinevad keelekujud. Eesti keele kahe suurema murderühma, põhjaeesti ja lõunaeesti murrete vahelised põhierinevused on väga vanad ning ulatuvad aega, mil läänemeresoome algkeelest alles hakkasid eralduma üksikud keeled. Kahe hõimumurde lähenemisest sai alguse eesti keel. Kuid sunnismaisuse tekkimisega alates XIV saj lõpust kitsenesid eri paigust pärit inimeste suhtlemisvõimalused – tihedam läbikäimine säilis kihelkonna piirides, ühe kiriku ümber koondunud inimeste vahel. See tõi kaasa paikkondlike keelekujude üha selgema eristumise. Paikkondlik diferentseerumine süvenes kuni XIX saj teise pooleni. Viimase 100–150 aasta jooksul on need erinevused laiema läbikäimise ning ühise kirjakeele mõjul taandunud ning tänapäeval on murdekeeled tugevasti ühtlustunud.

Eesti keeleala jaguneb kahte selgesti erinevasse ossa: lõunaeesti murded ja põhjaeesti murded – piir nende vahel kulgeb umbes Võrtsjärve põhjakalda kohalt (vt kaart). Päris omaette jääb kolmas ala, Kirde-Eesti rannikumurre (R), mida kõneldakse Tallinnast ida poole jääval Soome lahe rannikul. Põhjaeesti murderühma kuulub neli murret: saarte murre (S), läänemurre (L), keskmurre (K) ja idamurre (I). Lõunaeesti murderühma kuulub kolm murret: Mulgi murre (M), Tartu murre (T) ja Võru murre (V).

Eesti murdealade kaart

Iga kohamurre jaguneb omakorda väiksemateks paikkondlikeks murrakuteks, mille piirid kattuvad enam-vähem omaaegsete kihelkondade piiridega.

Kahe suure murderühma vahelised erinevused puudutavad keele ehituse olulisi nähtusi, nagu näiteks käändsõna mitmusevormide moodustamine: põhjaeesti murdeis kasutatakse te-mitmust kõigis käänetes alates sisseütlevast (kala/de/st), lõunaeesti murdeis aga vokaalmitmust (kallu/st). Rannikumurde eripärana võib mainida sise- ja lõpukao puudumist paljudes vormides (nt kandama pro kandma, metsa pro mets) ja vältevahelduse puudumist.

Põhjaeesti murderühma murrete erijooni on nt ö esinemine õ asemel saarte murdes (söber pro sõber); b esinemine v asemel läänemurdes (kibi pro kivi); d säilimine laadimuutuslike sõnade nõrgas astmes idamurdes (padas pro pajas). Keskmurre on kirjakeelele kõige lähemal, sest eesti kirjakeel on tekkinud peamiselt keskmurde alusel. Siiski on ka keskmurdel mitmeid kirjakeelest hälbivaid erijooni, nt diftongid pikkade vokaalide asemel (moa pro maa, miel pro meel).

Lõunaeesti murderühma murrete erijooni on nt teisest silbist kaugemal e esinemine a asemel Mulgi murdes (kirjuteme pro kirjutame), tugevaastmelise vokaalmitmuse esinemine Tartu murdes (lehtist pro lehtedest või lehist). Kirjakeelest kaugeim on Võru murre, mille erijooni on nt he-tunnuseline sisseütlev kääne (huunõhe pro hoonesse), h- või hn-tunnuseline seesütlev kääne (mõtsah, mõtsahn pro metsas), järjekindel vokaalharmoonia (kõnõlõma pro kõnelema), larüngaalklusiili esinemine (naisõ? pro naised, kastõ? pro kaste) jm.