EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS

Kirjakeel ja murded

Õpikutes ja käsiraamatutes kirjeldatakse keelt tavaliselt kui selgepiirilist süsteemi, kus iga tähenduse jaoks on olemas kindel vorm. Näiteks väidetakse keeleõpetuses, et eesti keeles on vormid andnud ja kasvatanud, ehkki igapäevases suhtluses võib sageli kuulda vorme annud, and, kasvatand.

Suhtluses tarvitatav kõnepruuk on eri paigus ja sotsiaalsetes rühmades erinev. Tegelikult on iga inimese kõnepruuk teistest veidi erinev. Õpikutes ja grammatikates kirjeldatav normitud kirjakeel on ideaalne süsteem. See on pikaajalise teadliku valiku, reeglistamise ning korrastamise teel loodud keelekuju, mida enamik keelekasutajaid püüab jäljendada. Mil määral see õnnestub, oleneb paljuski sellest keelekujust, mida kõneleja ümber tema lapsepõlves on kõneldud, ja kõneleja haridusest. Kuid väljenduse keeleline vorm sõltub ka konkreetsest suhtlemise vormist ning eesmärgist. Näiteks kirjalikus tekstis püütakse normingutest täpsemini kinni pidada kui suulises kõnes; suure kuulajaskonna ees loengut pidades püütakse korrektsemalt väljenduda kui hea tuttavaga vesteldes jne.

Eri paigus kõneldavaid keelekujusid nimetatakse lokaalseteks ehk kohamurreteks. Ühiskondlike rühmade keelekujusid nimetatakse sotsiaalseteks murreteks. Iga keelekasutaja eripärane keelekuju on idiolekt.

Territoriaalselt on Eesti keeleala üsna sügavalt ja tihedalt liigendatud murreteks ning need omakorda paikkondlikeks murrakuteks. Seevastu sotsiaalselt on eesti keel suuremate keeltega võrreldes suhteliselt ühtlane. Erinevused n-ö lihtrahva keele ja haritlaste keele vahel või igapäevase kõnekeele ja normitud kirjakeele vahel pole eesti keeles kuigi teravad. Võib küll rääkida teatud sotsiaalse rühma kõnepruugist (nt õpilasargoo), kuid selle eripära piirdub peamiselt teatud valdkondi hõlmava sõnavaraga.

Lokaalsele ning sotsiaalsele varieerumisele lisaks teiseneb keel ka ajalises lõikes. Normitud kirjakeel on keele arengust alati sammu võrra maas. Tegelikus keelekasutuses sugeneb keelde üha uusi jooni. Mõned neist piirduvad kitsa kasutajaskonnaga ning hääbuvad ruttu, teised levivad laiemalt ning jäävad püsima. Kirjakeele normiks kuulutatakse uus nähtus alles siis, kui ta on oma elujõudu ja otstarbekust tõestanud.

Kohamurded. Eri piirkondades on aegade jooksul välja kujunenud erinevad keelekujud. Eesti keele kahe suurema murderühma, põhjaeesti ja lõunaeesti murrete vahelised põhierinevused on väga vanad ning ulatuvad aega, mil läänemeresoome algkeelest alles hakkasid eralduma üksikud keeled. Kahe hõimumurde lähenemisest sai alguse eesti keel. Kuid sunnismaisuse tekkimisega alates XIV saj lõpust kitsenesid eri paigust pärit inimeste suhtlemisvõimalused – tihedam läbikäimine säilis kihelkonna piirides, ühe kiriku ümber koondunud inimeste vahel. See tõi kaasa paikkondlike keelekujude üha selgema eristumise. Paikkondlik diferentseerumine süvenes kuni XIX saj teise pooleni. Viimase 100–150 aasta jooksul on need erinevused laiema läbikäimise ning ühise kirjakeele mõjul taandunud ning tänapäeval on murdekeeled tugevasti ühtlustunud.

Eesti keeleala jaguneb kahte selgesti erinevasse ossa: lõunaeesti murded ja põhjaeesti murded – piir nende vahel kulgeb umbes Võrtsjärve põhjakalda kohalt (vt kaart). Päris omaette jääb kolmas ala, Kirde-Eesti rannikumurre (R), mida kõneldakse Tallinnast ida poole jääval Soome lahe rannikul. Põhjaeesti murderühma kuulub neli murret: saarte murre (S), läänemurre (L), keskmurre (K) ja idamurre (I). Lõunaeesti murderühma kuulub kolm murret: Mulgi murre (M), Tartu murre (T) ja Võru murre (V).

Eesti murdealade kaart

Iga kohamurre jaguneb omakorda väiksemateks paikkondlikeks murrakuteks, mille piirid kattuvad enam-vähem omaaegsete kihelkondade piiridega.

Kahe suure murderühma vahelised erinevused puudutavad keele ehituse olulisi nähtusi, nagu näiteks käändsõna mitmusevormide moodustamine: põhjaeesti murdeis kasutatakse te-mitmust kõigis käänetes alates sisseütlevast (kala/de/st), lõunaeesti murdeis aga vokaalmitmust (kallu/st). Rannikumurde eripärana võib mainida sise- ja lõpukao puudumist paljudes vormides (nt kandama pro kandma, metsa pro mets) ja vältevahelduse puudumist.

Põhjaeesti murderühma murrete erijooni on nt ö esinemine õ asemel saarte murdes (söber pro sõber); b esinemine v asemel läänemurdes (kibi pro kivi); d säilimine laadimuutuslike sõnade nõrgas astmes idamurdes (padas pro pajas). Keskmurre on kirjakeelele kõige lähemal, sest eesti kirjakeel on tekkinud peamiselt keskmurde alusel. Siiski on ka keskmurdel mitmeid kirjakeelest hälbivaid erijooni, nt diftongid pikkade vokaalide asemel (moa pro maa, miel pro meel).

Lõunaeesti murderühma murrete erijooni on nt teisest silbist kaugemal e esinemine a asemel Mulgi murdes (kirjuteme pro kirjutame), tugevaastmelise vokaalmitmuse esinemine Tartu murdes (lehtist pro lehtedest või lehist). Kirjakeelest kaugeim on Võru murre, mille erijooni on nt he-tunnuseline sisseütlev kääne (huunõhe pro hoonesse), h- või hn-tunnuseline seesütlev kääne (mõtsah, mõtsahn pro metsas), järjekindel vokaalharmoonia (kõnõlõma pro kõnelema), larüngaalklusiili esinemine (naisõ? pro naised, kastõ? pro kaste) jm.

Kirjakeel. Terminil kirjakeel on kaks tähendust. Ühelt poolt märgib see sõna kirjalike tekstide keelt, st keele kirjalikku väljendusvormi (vt SJ 12). Teises tähenduses kasutatakse seda sõna aga ühtlustatud ning normitud keelekuju vastandamisel murdekeeltele. Selles tähenduses saab sõna kirjakeel kasutada ka näiteks lauses Mari kõneleb kirjakeelt, ehkki kiri ja kõne on kaks erinevat keele avaldumisvormi. Sõna kirjakeel kahte tähendust seob tõsiasi, et ühtlustatud ja normitud keelekuju tekkimise hädavajalikuks eeltingimuseks on kirjalike tekstide levimine üle kogu keeleala.

Eesti kirjakeele ajalugu on jälgitav alates XVI sajandist (vt SJ 5). XVII sajandil kujunes kahe põhilise murderühma alusel välja kaks kirjakeelt: põhjaeesti ehk Tallinna keel ja lõunaeesti ehk Tartu keel. Kumbki keelekuju ei jõudnud XVII sajandil areneda päris ühtselt normitud keelevormiks ning kummagi keelekuju tekstides esineb palju ebaühtlust. 1739. a ilmus esimene eestikeelne piibel, mis oli tõlgitud põhjaeesti keelde. Piibli levik oli üks olulisi tegureid, mis viis selleni, et põhjaeesti keel hakkas käibima kirjakeelena kogu eesti keelealal ning lõunaeesti kirjakeel hääbus. Praegu püütakse elustada Võru kirjakeelt.

Tänapäeva eesti kirjakeel on ühtlustatud keelekuju, millel on kõige enam ühisjooni põhjaeesti keskmurdega.