Autoriõigus:  Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross

EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

SISSEJUHATUS
ORTOGRAAFIA
MORFOLOOGIA
SÕNAMOODUSTUS
SÜNTAKS
LEKSIKOLOOGIA

SISSEJUHATUS

Kirjakeel ja murded

Kirjakeel. Terminil kirjakeel on kaks tähendust. Ühelt poolt märgib see sõna kirjalike tekstide keelt, st keele kirjalikku väljendusvormi (vt SJ 12). Teises tähenduses kasutatakse seda sõna aga ühtlustatud ning normitud keelekuju vastandamisel murdekeeltele. Selles tähenduses saab sõna kirjakeel kasutada ka näiteks lauses Mari kõneleb kirjakeelt, ehkki kiri ja kõne on kaks erinevat keele avaldumisvormi. Sõna kirjakeel kahte tähendust seob tõsiasi, et ühtlustatud ja normitud keelekuju tekkimise hädavajalikuks eeltingimuseks on kirjalike tekstide levimine üle kogu keeleala.

Eesti kirjakeele ajalugu on jälgitav alates XVI sajandist (vt SJ 5). XVII sajandil kujunes kahe põhilise murderühma alusel välja kaks kirjakeelt: põhjaeesti ehk Tallinna keel ja lõunaeesti ehk Tartu keel. Kumbki keelekuju ei jõudnud XVII sajandil areneda päris ühtselt normitud keelevormiks ning kummagi keelekuju tekstides esineb palju ebaühtlust. 1739. a ilmus esimene eestikeelne piibel, mis oli tõlgitud põhjaeesti keelde. Piibli levik oli üks olulisi tegureid, mis viis selleni, et põhjaeesti keel hakkas käibima kirjakeelena kogu eesti keelealal ning lõunaeesti kirjakeel hääbus. Praegu püütakse elustada Võru kirjakeelt.

Tänapäeva eesti kirjakeel on ühtlustatud keelekuju, millel on kõige enam ühisjooni põhjaeesti keskmurdega.