[VOT] Vadja keele sõnaraamat

alpa K-Al. (J-Must.), g alvaa halb | vn плохой, дурной
K ai mi hullu med́d́ee enne, alpa armiõizuõni (Al. 54) rl oi kui rumal (oli) meie ema, halb meie hellitajake
J ehtši od́jab tõisõ poolõ ja piäb alvass tõissa (Must. 157) rl võib-olla hoiab ühe poole ja peab halvaks teist

epä-üvä J halb | vn нехороший
jänez meeb üli tee, siz on epä-üvä õnni jänes läheb üle tee, siis on ebaõnn

gaada Kett. Set. K L P M Lu Li Ra (sõnatüvi | vn основа слова:) gaada- J-Must., g gaadaa Kett. K madu, uss; fig halb inimene | vn змея, гад
Li kassin mettsäz on paĺĺo gaadoja siin metsas on palju usse
Kett. gaada niglaaʙ madu hammustab
K noorõpall mind́all meneb gaada suhõõ nooremal minial läheb madu suhu
L suurõd gaadat purõlivaᴅ suured maod purelesid

heikko K-Al. M-Set. J-Tsv. eikko K-Ahl., g heikoo J
1. nõrk, jõuetu; kõhn | vn слабый, бессильный; тощий
J kül on tullu heikossi perält läzü küll on jäänud kõhnaks pärast haigust
J heikko meeᴢ nõrk mees
J heikoo meelekaa nõrga mäluga
2. vilets, halb | vn плохой, худой
K matk õli pittšä, tie õli heikko (Al. 29) rl matk oli pikk, tee oli halb
M heikod rütšeet (Set. 60) viletsad rukkid
3. õhuke, vile, vähe vastupidav | vn тонкий, непрочный
J kase on heikko sat́in see on õhuke satiin

kehno Kett. K P M Kõ S Po Lu Li Ra J I (U L) kehn K ḱehno J Ku kõhno, g kehnoo K Lu J I
1. halb, paha; vilets, kehv | vn плохой, дурной, скверный, скудный, худой, слабый
Lu inemizel on kahs tappaa: üvä i kehno inimesel on kaks loomust: hea ja halb
M üväd on koolluuᴅ, jäännüüd [sic!] on kehnoᴅ kk head on surnud, jäänud on (ainult) halvad
M vanapalõõ poigalõõ antõ üvää opõzõõ, tõizõlõõ vähä kehnopaa, kõlmattomalõõ kõikkinaa kehnoo (Set. 1) vanimale pojale andis hea hobuse, teisele veidi halvema, kolmandale sootuks halva
Li kehno tapa inotõb i lustii tütöö halvad kombed teevad ilusagi tüdruku vastumeelseks
M elä äńtšää kehnoa ińehmiissä ära puutu halba inimest
M I kehno inehmine ~ Kõ kehno inehmiin ~ Lu Li kehno inemin ~ Ra kehno inimin halb inimene
M üvä elo ińehmiissä ilogoitaʙ, a kehno elo päiväzä vaas̆saa vanagoitaʙ vs hea elu rõõmustab inimest, aga halb elu teeb päevas vaksa vanemaks
M meńä voon õli kehno voosi möödunud aasta(l) oli halb aasta
Lu ku päivä laskõõb i punõtiʙ, se tääp kehnoa ilmaa kui päike loojub ja punetab, see ennustab halba ilma
Lu ko rihez oŋ kehno luhti, siz miä avvaan uhzõõ vai akkunaa kui toas on halb õhk, siis ma avan ukse või akna
Lu nain on kehnoo tervüükaa naine on kehva tervisega
Lu mill on kehno mälehtüᴢ mul on kehv mälu
Lu ampajeekaa on kehno kaupp, alumaizõd evät kestä hammastega on kehv lugu, alumised ei pea vastu
Lu ammaz vizgattii üli pää ahjoo pääl i jutõltii: kehnot poiᴢ, rautazõt sihhaa hammas visati üle pea ahjule ja öeldi: viletsad ära, raudsed asemele
S kehnopat sõvat pantii päälee viletsamad rõivad pandi selga
Li tänävootta õli kehno ailipüüttö tänavu oli kehv räimepüük
M unõkkaa pääkaa on kehno tehä tüütä unise peaga on halb tööd teha
M vai sillõ on koton kehno kas sul on kodus halb?
Lu kehno on tervüü perässä tervise poolest on (asi) halb
I kehno li sillõ, liittsa algaʙ valkõhtussaɢ kas sul on halb (olla), (et) nägu hakkab valgeks minema?
I men̆nii mettsää, i millõõ tuli jo kehno läksin metsa, ja mul hakkas juba halb (= algasid valud)
2. subst halb, paha | vn зло, худо
M täm pajatti, što tehtii paĺĺo kehnua ta rääkis, et (posimisega) tehti palju halba
Lu kõikkõa võib ühes perreez õlla, üvvää i kehnoa kõike võib ühes peres olla, head ja halba
3. kõhn, lahja | vn тощий, худой
M jumala tšüzüp surmalta: missi siä nii kehno õõt jumal küsib surmalt: miks sa nii kõhn oled?
M ai ku on kehno: luu ja nahka oi, küll on kõhn: (nagu) luu ja nahk
M kase nii on kehno niku surmaa kuttsõri kk see on nii kõhn nagu surmakutsar
4. lahja, vesine | vn водянистый, жидкий, слабый
M õlut tuli kehnossi õlu lahtus (õlu muutus lahjaks)
5. vanapagan, vanakuri | vn нечистый, чёрт
I kehnoo jältšilöilee puuttujee sattusin vanakurja jälgedele
■
Lu ku kehnoo silmääkaa inemin tuõb vassaa, sis kazel on kehno vasuᴢ, ep saa mennä tüχ́χ́ee, a ku meeᴅ, tuõʙ õnnõtuᴢ kui paha silmaga inimene tuleb vastu, siis on see halb enne, ei tohi tööle minna, aga kui lähed, tuleb õnnetus
M nät ku tuli kehno tunni, etti piti nikastuttaa tšäsi, nüd en saa mit̆täit tehä näe, kuidas tuli õnnetu juhus, et pidi(n) nikastama käe, nüüd ei saa (ma) midagi teha
Lu tämä õli kuzõss kehno tal oli põiepõletik
Li teeb kehnoa ajab iiveldama

kuri J-Tsv., g kurii: kuri J subst., adj. kuri, halb | vn зло; злой, плохой
kui siä julkõõt kuria tüüt teh́h́ᴇ kuidas sa julged halba tegu teha?
Vt. ka kurja, kurjato

kurja K-Ahl. R-Lön. P M Lu Li Ra Kr (K-Al. K-Sj.) kurjõ J-Tsv. kurǵe Kr Ку́рья Pal₂ K-reg₂ Ii-reg₁ Курья́ Ii-reg₁ Куррья Pal₁ Ii-reg₁, g kurjaa Lu Li J kurja J
1. halb, paha, kuri; vilets, kehv | vn плохой, дурной; худой
M näväd eb bõltu kurjad rahvaaᴅ nad ei olnud halvad inimesed
L kurjall ilmall et saa mittää kujalla tehä halva ilmaga ei saa (sa) väljas midagi teha
Li kui sill on kurja elo, kehno elo küll sul on halb elu, vilets elu
Li küll sill on kurjaᴅ päiväᴅ küll sul on viletsad päevad (= vilets elu)
P kurja tuuli vinge (kuri) tuul
2. subst kuri, halb | vn зло
Lu lahs nõõp kurjaa tetšemää laps hakkab kurja tegema
3. subst nurjatu, raisk (sõimusõnana) | vn негодяй, негодник, окаянный (бранное слово)
J tuõt siä, kurjõ, kottoo kas sa, nurjatu, tuled koju!
J aissiä kurjõ, et siä õõ parõp, vet pani lühzikoo (piimäkaa) ümper ah sa raisk, ei ole sa parem, lõi (= lõid) ju lüpsiku (piimaga) ümber
4. Pal₁ Ii-reg₁ torm | vn буря.
Vt. ka kuri, kurjato

kurjato Kr halb, paha | vn плохой, дурной.
Vt. ka kuri, kurja

märännü Lu Li Ra J märänü Lu Li märännüᴅ Lu Ra J märänüᴅ Lu märäne Ra J märän J, g märännüü Lu Li J märännee Lu J märänee Lu Ra adj, subst halb, paha; inetu, ilge; vilets; kulunud, katkine, vana | vn плохой, худой; безобразный, гнусный; изношенный, рваный, старый
J märännü inimin suvab riijõll halb inimene armastab riielda
J tšem võisi duumõt, jot rodnoi vell lazzõp sõsarõss mokoma märännee slaavaa kes oleks võinud arvata, et lihane vend laseb õe kohta sellise ilge jutu lahti
Lu märänü maku halb maitse
Lu näin märänee unõõ, en tää, mitä leeʙ nägin halba und, ei tea, mis tuleb
J kleimi tõiss kui va võisi, kõikkiill märännüil sõnoill häbistas teist, kuidas aga sai, kõikide inetute sõnadega
Lu leeb märännüttä ilmaa tuleb halb(a) ilm(a)
J migä märänne koozii saanu missuguse halva kombe (on ta endale külge) saanud
Lu täll on mokoma märännü silmä, jot sõnnaab lahzõõ i žiivataa tal on niisugune paha silm, et sõnub (ära) lapse ja looma
J märän kuraᴢ vilets nuga
Lu on märännüü tervüükaa (ta) on viletsa tervisega
Lu parõp on märännü tütöö elo ku naizõõ üvä elo vs parem on vilets tüdrukuelu kui naise hea elu
Lu vee kase märänüt koto kaugõpõlõ minuu dvortsassa (muinasjutust:) vii see vilets maja minu lossist kaugemale
Lu märänneet sõvat pääll kulunud rõivad seljas
J kõlmõd märännütt vihtaa kolm vana vihta
Lu märännee karvaakaa pulstunud (viletsa) karvaga (koer)
■
Ra milla tuli märännüᴅ mul hakkas halb
Ra millõ õli märännüᴅ, a täll õli üvä meeli mul oli halvasti (halb), aga temal oli (sellest) hea meel
Lu rihmaa nii kaugaa virutattii, kunõz märännü vesi lähep poiᴢ (linast) lõnga loputati nii kaua, kuni must vesi kaob (= vesi muutus puhtaks)
J kõrtamizi võip põllolt märännü roho ävittä (põldu) korrates (= korduskündi tehes) võib põllult umbrohu hävitada.
Vt. ka mäännüᴅ

paha K R L P M Kõ S Ja Po Lu Li Ra J I Ku (Kett.) pahha I paaha Kett. Паха Pal₁ Пага Pal₂ Па́га Pal₂ Ii-reg₁ Пага́ Ii-reg₁, g pahaa P Po Lu Li Ra J Ku pah̆haa M Kõ
1. subst., adj. paha, halb(us), ebameeldivus, kehv, vilets | vn плохой, бедный, скудный, убогий; плохое, неприятность
P vokki on paha vokk on vilets
Lu koko elo õli paha kogu elu oli paha
Ja meit tapas paha ilma (Len. 238) meid tabas halb ilm
I pappi tuli vassaa, paha päivä papp tuli vastu, halb õnn (päev)
L täll on paha mie-li tal on halb tuju
J pajat kõvõpõssi – tämä om paha kuulõmizõka räägi kõvemini, ta on halva kuulmisega
J em miä kazelõ poigõlõ mee mehele – tämä on nii paha arvoka, täüz durakk ei mina sellele poisile lähe mehele, ta on nii kehva aruga, päris loll
M paha on elää vanalõõ paha on elada vanana (vanas eas)
L haizõp pahalõõ haiseb pahasti
L elkaa paŋkaa pahassi ärge pange pahaks
Ra ku kura silmä t́ihguʙ, siiᴢ üväätä, a õika silmä, siis pahaata kui vasak silm sügeleb, siis (ennustab) head, aga (kui) parem silm, siis halba
Lu üvvää ett-si, a pahõpaa joutu vs otsis head, aga sattus (veel) halvemasse (= sattus vihma käest räästa alla)
2. halb, tige, kuri; halb(us), kurjus | vn плохой, дурной, недобрый, злой; плохое, зло
S paha se õli herra see mõisnik oli halb
M tämä vaatab naizõõ päälee niku paha ärtšä ta vaatab naise peale nagu tige pull
Kõ mill on üvä paha koira mul on hea kuri koer
M tširos pahall sõnalla vandus halva sõnaga
M karu mär̆rääʙ pahalla äälellä karu möirgab hirmsa (kurja) häälega
L paha heŋki kolizõʙ paha vaim kolistab
M nõisi ööllä paha voima tšäümää kot̆too öösi hakkas paharet kodus käima
M kase õltii mokomad rahvaaᴅ, etti täättii tehä paĺĺo pah̆haa need olid niisugused inimesed, et oskasid teha palju halba
M mõnikkaall õli paha silmä mõnel oli kuri silm
J paha põlõp tämä süämeᴢ kurjus põleb tema südames
3. (vana)kurat, vanakuri, vanapagan; paharet; haldjas, vaim | vn дьявол, чёрт, бес; чертёнок, бесёнок; сверхъестественное существо, дух
L näimmä suurt pahaata, silmät suurõᴅ, vilisäb aivuo kõvii nägime vanakuradit: silmad suured, vilistab õige kõvasti
Ra pahal on äntä takana kuradil on saba taga
Lu paha tuli, tšäi lutissõli minnua vanakuri tuli, oli mul luupainajaks
M ińehmin meni pah̆haa jällelee, öhsü mettsääsee inimene sattus (läks) kuradi jäljele, eksis metsa
L paha vei ženiχaa vanakuri viis peigmehe ära
Lu pahaa poika tuli järvessä vanakuradi poeg tuli järvest
Lu ku vihmaa saab ja päivä paisaʙ, siz jutõltii: jumal pahaakaa tappõõʙ kui vihma sajab ja päike paistab, siis öeldi: jumal tapleb kuradiga
Lu pahaa pulmõᴅ, päivüᴅ paisab i vihmaa saaʙ, paha piäp pulmia vanapagana pulmad, päike paistab ja vihma sajab, vanapagan peab pulmi
Ra pahat tultii saunaa paharetid tulid sauna
Lu pahaa d́uužina kuraditosin, kolmteist
P metsää paha metshaldjas
4. fig kõva, kange (midagi tegema) | vn мастак (до чего-либо)
M kase meez on paha tširroamaa see mees on kõva kiruma
Lu noorõn miä õlin paha nagramaa noorena olin ma kange naerma (= olin väga naeruhimuline)
Lu miä õõn paha itšävöittämää ma nukrutsen alatasa
■
Lu pahad reŋgiᴅ suured rohutirtsud.
Vt. ka meripaha
Vt. ka pagana, paganikko, pahain, pahalain, pahamutka, pahan, pahapooli, pahapäivine, paharätte, paholain, pahuuᴢ, pahõlainõ, pappi, paska¹, paskapooli, perkele, piru

pahain Lu Li Ra J Ku paha·in Kett. pahainõ Lu Li J pah̆hain M pah̆ha·in Kett. pah̆hainõ M I pahhain Lu, g pahaizõõ Lu pahaizõ J-Tsv.
1. kõhn | vn худой, тощий
Lu tšen on pahain, jutõllaa: luukõz inemin kes on kõhn, (selle kohta) öeldakse: kondine inimene
Lu se jäi pahaizõssi niku haamo, niku luu da nahka see jäi kõhnaks nagu viirastus, nagu luu ja nahk
J siä taita läzit ku nii jäät pahaizõssi sa oled vist haige, et jääd nii kõhnaks
Lu kĺaattša õpõn, ku on vana ja pahain kronu hobune (on siis), kui (ta) on vana ja kõhn
Ra pahaizõt põzgõᴅ, aukod õllaa põskiᴢ kõhnad põsed, põsed on aukus
2. vilets, armetu, kehv | vn убогий, плохой, дрянной, скверный
Lu täll on pahaizõt sõvat päällä tal on viletsad rõivad seljas
M pah̆hain, kehnokkõin koto armetu, vilets(ake) maja
J pantu ku paja pahainõ rl ehitatud kui vilets (sepa)paja
3. halb, kuri; pahane | vn дурной, злой, сердитый; досадливый
J pahain ilma halb ilm
Ra pahain juttu halb jutt
J pahaizõ emintimäka lahzõd näh́h́ä gooŕa kurja võõrasemaga näevad lapsed viletsust
Lu pahhain tauti süüfilis, fig. paha haigus
J mitä õõttõ suruillõ suillõ, mitä meelille pahaizillõ rl miks olete murelike suudega, miks paha(se) meelega?
Vt. ka pagana, paganikko, paha, pahan, pahapäivine, paska¹

pahuuᴢ K M Kõ pah̆huuᴢ M pahuᴢ M Li J pahus J-Must. Пагу́сь Pal₂, g pahuu: pahusõõ Li
1. subst paha, halb(us) | vn плохое, зло
M õltii arpuliᴅ, kummat täättii tehä pah̆huutta oli nõidu, kes oskasid halba teha
M rissiä piettii kaglaza, siz miltin pah̆huuz ep tarttunnu risti kanti (peeti) kaelas, siis ei hakanud midagi paha (miski paha) külge
M pir̆ruu paska õli pahuutta vassaa juudavaik (kõnek. juudasitt) oli (kõige) paha vastu
2. kurat | vn дьявол, чёрт, бес
Kõ vaikka milläin töö tehtii, ain tehtii rissi päälee, etti pahuuz ep kerttäiᴢ ükskõik, millist tööd tehti, ikka tehti rist (= ristimärk) peale, et kurat ei puutuks.
Vt. ka pagana, paganuᴢ, paha, pahalain, pahapoika, pahapooli, paholain, pahõlainõ, paska¹, paskapooli, paskuuᴢ, perkele, piru

paska¹ Kett. K L P M Lu Li (Ränk U Ra) pask Kett. J-Tsv., g pazgaa P J
1. pask, kõnek. sitt | vn кал, испражнение, простор. дерьмо
J mitäle kõig lehmed ajõ pazgõlõõ miski ajas kõik lehmad pasale
Lu siä et tää ni paskaa sa ei tea (mitte) sittagi
2. adj., subst halb, paha, vilets; kuri | vn плохой; злой; плохое, зло
J meet siä kazell pazgõll ilmõll mettsä lähed sa selle halva ilmaga metsa?
K õlivad üväd i pazgad altiaaᴅ olid head ja halvad haldjad
J arga opõizõka om pask tšüntä kartliku hobusega on halb künda
P mill on elämine paska mul on elu vilets
P täll on paska silmä tal on kuri silm
K mitä miä sillõ nii paĺĺo paskaa tein että siä minua nõõd lõikkaamaa mida ma sulle nii palju halba tegin, et sa hakkad mind tapma?
K nõita võisi tehä üvää i paskaa nõid võis teha head ja halba
P sein obaχkoi, nõisi millõõ paskaa tetšemää sõin seeni, mul hakkas halb
3. pl räbu, (raua- jne.) puru | vn шлак, лом
M siεll on süed i rav̆vaa pazgaᴅ, paj̆jaa siha on siεll seal on söed ja rauaräbu, (sepa)paja koht on seal
4. kurat, paharet | vn дьявол, чёрт, чертёнок, бес
M kukkõ laulastii, mentii nee pazgad väĺĺää (kui) kukk laulis, (siis) läksid need paharetid välja
■
M pir̆ruu paska õli pahuutta vassaa juudavaik (kõnek. juudasitt) oli (kõige) paha vastu
M pir̆ruu paska õsõttii tšerikossa juudavaiku osteti kirikust
Ku piruu paska juudavaik.
Vt. ka ravvaa-paska
Vt. ka pagana, paganikko, paha, pahain, pahalain, pahamutka, pahan, pahapoika, pahapooli, paharätte, paholain, pahõlainõ, paskapooli, perkele, piru

ruma M Lu Li J, g rumaa Lu rum̆maa M ruma J-Tsv. jäme, kore; räme; toores; rohmakas; halb, paha, jõhker, vilets; lihtne; vähenõudlik | vn простой; плохой; скудный; грубый; хриплый; скромный
J koto-suukkun on rumap õsõttua kodukalev on ostetust jämedam
J ruma leip kore (jämedast jahust) leib
J ruma kaŋgõᴢ jäme(dakoeline) kangas
J karull on ruma ääni karul on räme hääl
Li elä õõ nii ruma (käitumise kohta:) ära ole nii toores!
J ruma nägokaa rohmaka näoga (inimene)
J rumat sõnaᴅ toored sõnad
J tänä nii ruma ilm, sato, tuuli ja tuisku täna on nii halb ilm: sadu, tuul ja tuisk
J rumad inimizeᴅ jõhkrad inimesed
J roojõkõss tšiuttoa oŋ kuile ruma pann pääle musta särki on kuidagi paha selga panna
J ruma tüü pääle on ruma i kattsoa rohmaka töö peale on halb vaadatagi
Li oi ku se inemin süüb rummaa rookaa oi, küll see inimene sööb viletsat toitu
M ennee sõvad õltii rumaᴅ, kaŋkõizõᴅ ennemalt olid rõivad lihtsad, linased
M täm on ruma söömää, tällee anna hot́ aapõzõd algoᴅ, täm kõik sööʙ ta on söögi suhtes vähenõudlik: talle anna kas või haavahalud, ta sööb kõik (ära)

sitta K-Ahl. P M Kõ Lu Li J I (Kett.) sittᴀ Ku sitt K J, g sitaa P M-Set. Lu J sit̆taa M sita J-Tsv.
1. väljaheide, roe, vulg. sitt | vn кал, испражнение, простор. говно
P elä mene sittaasyõ ära mine sita sisse!
Lu mikä on puuttunu sittaa miski on sitaga koos (saanud sitaseks)
Lu meez ja nain on sika ja sitta kk mees ja naine on (nagu) siga ja sitt
Li suvvaajõllõ sittaa, tahtojõllõ taitšinaa kk armastajale sitta, (naiseks)tahtjale tainast
M elä äńtšää sittaa sõrmõõkaa, siz eb i aizõ vs ära puutu sitta sõrmega, siis (see) ka ei haise
Lu sika vinkub sitta suuza? – uhõrti (Must. 159) mõist siga vingub, sitt suus? – Oherdi
J sital tšävve sital käia
J lahzõõ sittaa kõik maa täün lapse sitta kogu põrand täis
P kaz on kuivannu lehmεä sitta see on kuivanud lehmasitt
Kõ kupoĺoo ööll tšääntääz lehmää sittoi ümperi (jaanipäeva kombestikust:) jaaniööl pööratakse ümber lehmakooke (lehmasitta)
J sinu tšiitettü kuraz eb lõikka opõizõõ sittatši sinu kiidetud nuga ei lõika hobuse sittagi
M leipä õli mussa niku kar̆ruu sitta leib oli must nagu karu sitt
Ku oma kiitoz oŋ kissaa sittᴀ vs oma kiitus on kassi sitt (~ oma kiitus haiseb)
Li lampaa sitta lamba pabulad
Li vazikaa sitta vasika sitt
M jänessee sitta jänese pabulad
M pääzgoo sitta pääsukese sitt
J sitt jaššikk sitta täünö (kemmergu) sitakast (on) sitta täis
J sitt böröläin ~ Tum. Сита бомбо sitasitikas
2. sõnnik | vn навоз, помёт, дерьмо
J sittaa rattii ümpär paĺĺo aida ümber on palju sõnnikut
J sitaka, sitall valotõta põltoa sõnnikuga väetatakse põldu
J valoa (~ sitta) veittemä sõnnikut vedama
J liivpõlto suvab opõizõõ sitta liivane põld tahab hobusesõnnikut
J linnu sitt annõb maalõ voima linnusõnnik annab maale rammu
3. rämps, pahn | vn дрянь
Lu sille sitta, millõ rauta (äratulnud piimahammas visatakse ahju peale ja öeldakse:) sulle rämps, mulle raud (= raudhammas)
4. fig väike inimene, tähtsusetu isik | vn незначительный, незаметный человек
Lu tšen minnua sittaa tulõp kattsoma kes mind sitta vaatama tuleb!
5. adj halb, paha (inimese iseloomu kohta) | vn скверный, дурной (характер)
Li sitta inemin halb inimene
■
Lu mehed juuvvaa ilma jannua olutta, õltii umalaᴢ sittanaa mehed joovad õlut ilma januta, olid maani täis
J sitt platsill vesi ahjus (= lõi kartma)
M iiri in̆nõa, a sitta mak̆kõa vs hiir (on) vastik, aga sitt magus (= vanainimest on vastumeelt hooldada, aga pärandus meelitab)
P levvid mokomaizyõ kärnakkaa tšivie, sitä juoltii ravvaa sitta (kui) leidsid sellise krobelise kivi, (siis) seda kutsuti rauaräbu (murd. rauasitt).
Vt. ka koirasitta

skvernoi J-Tsv., g skvernoi J
1. paha, halb | vn скверный, дурной
skvernoi inimin paha inimene
2. vilets, kehv, halb | vn скверный, скудный
skver-noi rook vilets toit

slaava Lu slaavõ J-Tsv., g slaavaa J
1. kuulsus, reputatsioon; fig halb kuulsus | vn слава, репутация; дурная слава
Lu tämä eness õli üvä slaava, a väess eb õllu üvä slaava, tätä niku nagrõttii enda arvates oli tal hea kuulsus, aga rahva seas ei olnud hea kuulsus, teda nagu naerdi
J guĺaššoi poik tšiire levveb õmas slaava ulaja poiss saab ruttu kuulsaks
2. kuulujutt | vn сплетня
J tüh́jess paĺĺass slaava eväd lazᴢ ilmaasjata (tühjast-tähjast) kuulujuttu lahti ei lasta
J tšem võisi duumõt, jot rodnoi veĺĺ lazzõp sõsarõss mokoma märännee slaavaa kes oleks võinud arvata, et lihane vend laseb õe kohta sellise ilge jutu lahti

sää¹ Kett. K L P Ke-Set. M Lu Li J I (Ra) sεä L P śää Kett. Се́а Pal₁ Ся Tum., g sää M Lu Li J
1. ilm | vn погода
M sää i ilma, se on ühs sõna. saaʙ juõlla nii, i saaʙ juõlla kanni {s.} ja {i.}, see on üks (ja seesama) mõiste, saab öelda nii, ja saab öelda naa
M tuli sää kehno ilm läks halvaks
I kõõs pilved leeväᴅ, sis kehno sää leeʙ kui tekivad pilved, siis tuleb halb ilm
P en nõõ χuolimaa χuonua säätä (ma) ei hakka hoolima halvast ilmast
M tänänn on kehno sää, sat̆taap šlottaa täna on halb ilm, sajab (lume)lörtsi
M ai ku on tuhmara sää, eb näütä jumalaa päivää oi kui sombune ilm on, ei näita jumala päikest
M mettsä elizeʙ eell üv̆vää säätä mets kajab ilusa ilma eel
M tänän on sirkõa sää, tširkas sää täna on selge ilm, kirgas ilm
M võtap teep talvõlla sopi soojaa sää võtab teeb talvel täiesti sooja ilma
K vilu sää külm ilm
M põuta sää kuiv päikesepaisteline ilm
J paha sää (Must. 182) halb ilm
2. halb, vihmane, tormine, tuisune ilm, torm, tuisk | vn непогода (буря, вьюга, дождь)
I tuõp sää, pilvissüüje, leeʙ vihmaa tuleb halb ilm, läks pilve, tuleb vihma
M sat̆toa kaivaʙ, tuõʙ säätä kisub sajule, tuleb halb ilm
M kahs päivää eezä säätä mill jo vaivattaab luita juba kaks päeva enne halba ilma valutavad mul luud
I lahsi idgõʙ sää nalla, tällä on grõõza laps nutab enne halba ilma (= enne ilmamuutust), tal on song
K jäi sähääsee jäi halva ilma kätte
P tänänn on sää, tuiskaaʙ, lunta sataaʙ täna on tuisk, tuiskab, sajab lund
J sää tuiskõs tee tuisk on tee kinni tuisanud
Lu taivas punõtti, see tääp säätä taevas punetas, see ennustab tuisku
Lu süttü sää tõusis torm
Lu saap säät tuleb raju
J sää meni müütä torm vaibus (läks mööda)
J merell suurõõ sääka on repinnü kõig alusõ snaastiᴅ suure tormiga on merel rebinud (katki) kogu (purje)laeva taglase
I ümpär räštogua õlivat suurõt sääᴅ jõulude paiku olid suured tormid
Lu kõns tuulõb ja vihmaa saaʙ, on sää ilma kui puhub tuul ja sajab vihma, (siis) on tormine ilm
J kajaga tääb meri säätä, sis tuõb meress vällää, maalõ (kui) kajakas tunneb (ennustab) mere(l) tormi (tulekut), siis (ta) tuleb merelt ära, maale
Ra ku tääb meree säätä, siz meri kohizõʙ kui merel on torm tulemas (kui ennustab mere tormi), siis meri kohiseb
P kõva sεä kõva torm
P sis tääp kõvaa sääᴅ siis ennustab äikest.
Vt. ka hoonosää, lumisää, põuta-sää, šlottusää

tuska K-Ahl. R-Reg. L P M Kõ Ja-Len. Lu Li J tuskõ Lu tusk Lu J-Tsv., g tuzgaa M Kõ Lu J
1. mure | vn горе, забота
M kassenn kooz on paĺĺo tuskaa siin majas on palju muret
Lu vaivaa piäb nähä ja tuskaa tuleb näha vaeva ja muret
L viel pien tuskaa ep tεä (kes on) veel väike, (see) muret ei tea
M täll on taitaa suur tuska tal on vist suur mure
Lu mill tuli nii tuska, niku pimmiä pilvi pää päälle mul(le) tuli niisugune mure, nagu tume pilv pea kohale
J mill on kõvassi tuska mul on palju muret
Lu tämä ommaa tuskaa pajataʙ ta räägib oma murest
Lu täll on oma tuska süämel tal on oma mure südamel
Li tuska ahisõʙ minu süätä mure ahistab mu südant
Lu miä ain nooriiᴢ päiviiᴢ lugin tširjaa suurõss tuzgõss nooruspäevil ma lugesin ikka pühakirja suure mure pärast
Lu tuska tuzgill on väli, tšell on suurõpi, tšell on peenepi mure(l) ja mure(de)l on vahe, kellel on suurem, kellel on väiksem
Lu kõikil eväd õõ ühellaajõzõd murheeᴅ, tuzgõᴅ kõigil ei ole ühesugused mured
M võta entä tšäzille, et siä tuzgaakaa mit̆täid üv̆vää tee võta end käsile, murega ei tee sa midagi head (ära)
Lu inemizel ku on tuska, siz jutõllaa: mee hot́ siitümää kui inimesel on mure, siis öeldakse: mine vähemalt ennast tuulutama
L tulin tuskaa tuulõttõlõmaa rl tulin (oma) muret tuulutama
P nüt tulin kaipaamaa kalliini kazvattõlijõinõ suuriita tuska päiviitä tuima õnnõlikko (Mäg. 81) (itkust:) nüüd tulin kaebama, mu kallis kasvatajake, (oma) suuri murepäevi, (ma) õnnetu
2. kurbus | vn печаль, грусть
P ai siä sõsarõni .. älä tuskaa tuppau rl oi sina, mu õde, .. ära lämbu kurbusesse
Lu mill on tuska ma olen kurb
Kõ millõ ebõõ tuskaa seness see ei kurvasta mind
3. tusk, meelehärm, halb tuju; igavus, igatsus | vn тоска, досада, худое настроение; скука
Lu ku süäntüüb dali tuska on, siz rihta müü kõntaaʙ kui vihastab või on (tal) halb tuju, siis kõnnib edasi-tagasi mööda tuba
Lu mill on paĺĺo tuskaa mul on palju meelehärmi
J tuulottamaa minuu tuskije rl tuulutama mu tuskasid
Lu sill on tuska sul on igav(us)
Lu nüd miä marjaa tuskaa koolõn nüüd ma suren marjaigatsusse (pimedana ei saa enam marjul käia)
J juumizõõ tuskiiz õlõma pohmeluses olema
4. häbi | vn стыд
Ja lahzile tuli tuska lastel hakkas häbi
5. murelik, murerohke, mure- | vn озабоченный, тревожный, полный забот
Lu suur tusk tehhooʙ sinne, tuzgõss eloss sinne tehhooʙ (vähihaigusest:) suur mure mõjub sellele (sinna), murerohke elu mõjub (tervisele)
Lu se on tusk elo, ku on juumari meeᴢ see on murelik elu, kui (naisel) on joodik mees
6. kurb | vn печальный, грустный
Lu lehto puussa laŋkõõb jo, tuõp tuska sütšüzü juba langeb leht puust (= juba langevad lehed), tuleb kurb sügis
J se inemin on tuzgaa liitsakaa see inimene on kurva näoga
P õnnõvad by müö õlõizimma, a kassee tuskaa surmaa emmä õlõiss kuollu (itkust:) me oleksime (olnud) õnnelikud, aga sellesse kurba surma me ei oleks surnud
J tusk on elää vanann vanana on kurb elada
J tusk on elä võõrall maall, kaukall kalliss õmass maass kurb on elada võõral maal, kaugel oma kallist maast
7. indekl. tusane | vn хмурый, мрачный, угрюмый, тоскливый
Lu tuska liittsa tusane nägu
Lu tuska liitsaakaa tusase näoga

törmä I, g törmää halb ilm, rajuilm | vn худая погода, непогода
törmä bõõ törmä, mennäɢ ain piäʙ kas on rajuilm või ei ole, minna tuleb ikkagi

viratoo M Kõ Lu Ra J virato Lu, g virattomaa M Lu J halb, paha, tige, kangekaelne, riiakas, riivatu, vilets, murd. viratu | vn плохой, злой, упрямый, сварливый, задорный, подлый
M meill õli viratoo dabušnikka meil oli paha hobusekarjus
Lu viratoo inemin tige inimene
J virattomaa viitaan allõ rl viletsa (viratu) kuue all
M viratoo ińehmin, jõka õhsaasõõ tartuʙ riiakas inimene, haarab igast asjast (oksast) kinni (= norib iga asja pärast tüli)
Lu kui vanõp on viratoo, i lahsi on mokoma kui vanem on riiakas, (siis) lapski on niisugune
Ra se on nii viratoo inemin, što tšettä ep taho kuunõlla, teeʙ ize niku tahoʙ see on nii kangekaelne inimene, et kedagi ei taha kuulata, teeb ise, nagu tahab.
Vt. ka vihain, vihakaᴢ