[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

habahutma v <habahuttaʔ, habahuda> krahmama, kiiresti haarama ▪ tä habahut´ lavva päält leeväkandsu ja nakaś .süümä ta haaras laualt leivakannika ja hakkas sööma. Vrd haarahutma, habima

hõimu|laud s <hõimu|lavva, hõimu|.lauda> hõimulaud, pidulaud seto pulmades mõrsja ja peiu pool omastele ▪ vanast .ülti vetśorkalaud, noʔ üldäs hõimulaud vanasti öeldi vetsorkalaud, nüüd öeldakse hõimulaud; mõni .ütles umastõlaud, mõni .ütles hõimulaud mõni ütleb omastelaud, mõni ütleb hõimulaud. Vrd umastõ|laud, vetserkalaud

jõ̭hvt´ s <jõ̭hvti, .jõ̭hvti> mürk, kihvt ▪ ko nuuŕpaaŕ lavva .taadõ .lääväʔ ja edimätse tsäärago .viina arʔ joovaʔ, ne .arke koolõsõʔ, sinnäʔ om jõ̭hvt .sisse pant P (muinasjutust) kui noorpaar laua taha läheb ja esimese peekritäie viina ära joob, siis surevad nad ära, [sest] sinna on mürki sisse pandud. Vrd ihvt, jaat, kihvt´

kassi|pink´ s <kassi|pingi, kassi|.pinki> / <kassi|pingi, kassi|.pinke P> kassipink, madal pink ahju kõrval ▪ aho küle kõrvalõ oll´ pant kassipink´, tõõsõ otsa pääle .panti sängü lavva otsaʔ ahjukülje kõrvale oli pandud kassipink, teise otsa peale pandi voodilaudade otsad; kassipink´ om aho kõrvah, mingaʔ aho pääle minnäʔ ahju kõrval on kassipink, millega ahju peale minna; tulõʔ õ̭ks lavva mano, kassipingi pääl või tsiakaŕᴜs süvväʔ tule ikka laua äärde, ahjupingil võib seakarjus süüa. Vrd kerk1, pink´1

kilstak s <kilstagu, kilstakut> kild, väike tükk; pilbas ▪ pall´o suur saa‿aiʔ kilstak ollaʔ väga suur ei saa kild olla; lavva kilstak, klaasi kilstak lauatükike, klaasikild. Vrd kilst, kilt

kirahus s <kirahusõ, kirahust> klirin; kõlksatus, kõlin ▪ lavva takast kuulõ‿s muud ku .kahvli kirahust laua tagant ei kostnud muud kui kahvliklirinat; esä pand´ .varguisi pudõliʔ .puuhu, kuulõ‿s kirahuistki isa pani salaja pudelid põue, ei kuulnud kõlksatustki

kreeben s <kreebenä, kreebenät> , kreebeń <kreebeni, kreebenit>
1. peakamm ▪ vana kreeben joʔ, .hambaʔ .katski vana kamm juba, piid katki; ma sui kreebenigaʔ pääd ma soen kammiga pead; mõsiʔ hinnäst ja soiʔ kreebenigaʔ pääd pesid ennast ja sugesid kammiga pead; pää sukɪʔ om kreebeń pea sugemiseks on kamm; kreebenät tohi‿i lavva pääle .pandaʔ, kreeben om .täiegaʔ arʔ pogandõt kammi ei tohi lauale panna, kammiga on täisid kammitud; puuʔ .ütleväʔ, õt ku sa tõist kõrd näet .nõida .hindälle .järge tulõvat, sis .viskaʔ kreebeń .maaha P (muinasjutust) puud ütlesid, et kui sa näed nõida teist korda enesele järele tulevat, siis viska kamm maha. Vrd kamḿ, kreepen
2. hobusesuga ▪ ummaʔ ravvadsõʔ kreebeniʔ hobõst sukɪʔ on rauast soad hobuse kammimiseks
3. linahari, linasuga ▪ .otśkõʔ kreebeń siiäʔ, ma naka linnu sugima tooge linahari siia, ma hakkan linu sugema. Vrd hari1, .kratsli

kreepen s <.kreepnä, .kreepnät> , krepeń <krepenä, krepenät> kamm; linahari ▪ koh krepeń om, vaja pääd sukɪʔ kus kamm on, [mul on] vaja pead sugeda; pää sugimise .kreepnä nõsti arʔ lavva päält tõstsin juuksekammi laualt ära. Vrd kamḿ, kreeben

kungahtuma v <kungahtudaʔ, (ta) kungahtus> (maha) libisema; kalduma ▪ liud kungahtu lavva otsa päält .maaha kauss libises laua otsa pealt maha. Vrd kungatõlõma, .kunguma

leelotõlõma v <leelotõllaʔ, leelotõlõ> (kaua) leelotama ▪ kas iks lasõt ti lauldaʔ lavva man, livva man leelotõllaʔ (rahvalaulust) kas lubate laulda laua juures, liua juures leelotada; kataj õks jäl tsirgalõ ütel´, linnulõ leelotõlli (rahvalaulust) kadakas ütles lindudele, linnule leelotas; siih õks mi latsõst .laulu .leie, latsõ ao leelotõli (rahvalaulust) siin me lapsena laulu lõime, lapsepõlves leelotasime. Vrd leelotama, lelotama

.netśvä s <.netśvä, .netśvät> van pohemold; piklik puuliud ▪ .netśvä oll´ puust tett pohemold oli puust tehtud; .netśvät rapᴜtõdas kässigaʔ, sis .sõklõʔ .pillusõʔ .vällä pohemoldi raputatakse käte vahel, siis paiskuvad sõklad välja; pant .netśvägaʔ lavva pääle pliinɪʔ paned puuliuaga pliinid lauale; porovikkõ .tsaeti .netśväh puravikke peenestati pohemollis; kõtt kui .netśvä piltl kõht nagu pohemold (tüsedast inimesest); katõ otsagaʔ orɪk? (.netśvä) (mõistatus) kahe otsaga orikas? (pohemold). Vrd vessem

nõvvatõlõma v <nõvvatõllaʔ, nõvvatõlõ>
1. nõu pidama ▪ sajarahvas .istõ tühä lavva .taadõ ja nõvvatõlɪʔ, kes kohe .mõrśa puul istᴜs pulmarahvas istus tühja laua taha ja pidas nõu, kes kuhu mõrsjakodus [laua taha] istub
2. pärima, küsitlema ▪ papṕ naasś nõvvatõlõma .rahva käest papp hakkas rahva käest pärima; kuningas nõvvatõlli, et kes tekk´ kuninga.tütre .terves? (muinasjutust) kuningas päris, et kes tegi kuningatütre terveks?; õ̭nń nakaś timägaʔ kui vana .tutvagaʔ kõ̭nõlõma ni timä elo .perrä nõvvatõlõma (muinasjutust) õnn hakkas temaga otsekui vana tuttavaga kõnelema ja tema elu järele pärima; tõõnõ tõõsõlt küsütelles, küsütelles, nõvvatõllõs (rahvalaulust) üks teist küsitleb, [teist] küsitleb, [teiselt] pärib. Vrd küsᴜ̈telemä, nõvvotõlõma

oiᴜtõlõma v <oiᴜtõllaʔ, oiᴜtõlõ> , .oitõlõma <.oitõllaʔ, .oitõlõ>
1. folk ulatama, andma ▪ innep jaaʔ õks sa .hammõʔ jänesille, oiutõllõʔ oravillõ (rahvalaulust) ennem jaga sa särgid jänestele, ulata oravatele; Kaadsi pand´ õks sis viina lavva .pääle, ollõkorvi oiutõlli (rahvalaulust) Kaadsi pani viina laua peale, andis üle õllekorvi; and´ õks tä käe künnär.pääni, olõst saani oiutõlli (rahvalaulust) sirutas käe küünarnukini, ulatas õlgadest saati; meele‿ks upõ .oitõllõʔ, meele‿ks .läätsi lähätelleʔ (rahvalaulust) meile ikka ube ulata, meile läätsi läheta. Vrd oiᴜtama
2. folk liigutama ▪ lehmäʔ õks jo .tahra tandsutõlli, lõia .otsa oiutõlli (rahvalaulust) lehmad juba karjaaeda tantsitas, kütke külge kinnitas; velekene õks vaest tarõ tappa pand, ussõ lukko oiutõllõs (rahvalaulust) vennas vast tare tabasse paneb, ukse lukku keerab; sullõ kõõ ma ussõ oiutõli, sullõ kõõ lingi liigutõli (rahvalaulust) alati ma sulle ukse avasin, alati linki liigutasin; ussõst õks tä .vällä oiutõlli, lävest õks .vällä lähätelli (rahvalaulust) uksest ta (poisi) välja juhatas, üle läve välja lähetas
3. folk kostitama, hoidma ▪ umal viinal veerätelle, umal ollõl .oitõllõ (rahvalaulust) oma viinaga lõbustan, oma õllega kostitan; sinno‿ks ma söödä sibulil, sinno .oitõllõ ubinil (rahvalaulust) sind ma söödan sibulatega, sind ma kostitan õuntega

perä|nulk s <perä|nulga, perä|.nulka> toa tagumine nurk (hrl ikoonide asukoht) ▪ hähätarõ man võõdõti ilosahe .vasta, .panti perä.nulka .süümä (muinasjutust) pulmatare juures võeti ilusasti vastu, pandi taganurka sööma; tä jo istus lavva takah otsani peränulgah, a meele pilluti ka kassipingi .pääle luid (muinasjutust) juba ta istub laua taga päris taganurgas, aga meile pilluti ka luid kassipingi peale; võta‿ks asõ .aknillõ, piidsa asõ perä.nulka (rahvalaulust) võta ase (istu) akende juurde, piitsale ase taganurka. Vrd pühäsenulk

prõ̭nni|laud s <prõ̭nni|lavva, prõ̭nni|.lauda> nlj põll ▪ noorigõʔ kääväʔ, prõ̭nnilavvaʔ iih noorikud käivad, põlled ees. Vrd põll´, põ̭nni|laud

putassõllaʔ adv pudenemas, küljest murdumas ▪ kagoh om takań jo lavva veere pääl, putassõllaʔ otsanɪ joʔ vaat kus teeklaas on juba [nii] laua ääre peal, täiesti alla pudenemas juba. Vrd hebevelläʔ, putakõllaʔ

rätɪtämä1 v <rätɪtäʔ, rätidä> (tagant) kiirustama; õhutama, utsitama ▪ tüüd rätɪtedäs, tiiʔ sedä ja sedä, sukugi .aigu anda‿aiʔ töötegemist kiirustatakse tagant, tee seda ja seda, aega ei anta sugugi; lavva mant kosilasõ umadsõʔ kõ̭gõ rätɪteväʔ, õt rutobehe ja rutobehe P laua äärest kiirustasid kosilase omaksed kogu aeg tagant, et rutem ja rutem. Vrd katatama, kihotama, kärbendämä, kärotama2, rutatama

saagovin s <saagovina, saago.vinna> , saagovinn <saagovinna, saago.vinna> paastu eelpäev ▪ ku saagovin om, andas .höste süvväʔ, muna.putru tetäs, sis peräh tulõ paast kui on paastu eelpäev, antakse hästi süüa, munaputru tehakse, siis [see]järel tuleb paast; saagovin om .talsipühi paastᴜh, pandas söögɪʔ lavva pääle ja katõtas rätigaʔ kinniʔ kui on jõulupaastu eelpäev, pannakse söögid lauale ja kaetakse rätikuga kinni; muidõ .paastõ .aigu saagovinah süvväs kõ̭kkõ muude paastude eelpäeval süüakse kõike

.saisama v <saisadaʔ, .saisa> seisma ▪ olõ‿i hüä vana kaivo .lähkohegi saisadaʔ ei ole hea vana kaevu lähedalegi seista; ma .saisa taha.saandõhe ma seisan siiasamasse; imä saisaś sanna nulga .taadõ, kai säält ema seisis sauna nurga taha, vaatas sealt. Vrd .saisma, .saistama || üles ~ ülest .saisama püsti tõusma ▪ oodaʔ noʔ, ma .saisa ülest ja lasõ ussõ vallalõ oota ometi, ma tõusen püsti ja teen ukse lahti; vanapoisi kõtt oll´ kolmõkõrra täüś, ku tä ütśkõrd lavva takast üles saisaś (muinasjutust) vanapagana kõht oli kolmekordselt täis, kui ta ükskord laua tagant püsti tõusis

.tseesnahe ~ .seesnahe adv ausalt, õiglaselt; viisakalt, kombekalt ▪ ma .ütle sedä sullõ .tseesnahe ma ütlen seda sulle ausalt; .mõrsja istᴜs lavva takah .veiga .tseesnahe mõrsja istub laua taga väga kombekalt; illos poisś, .seesnahe sais ilus poiss, viisakalt seisab. Vrd .ausahe, .tseeste

tsõõrakohe ~ tsõõrakuhe adv ringi; ringjalt ▪ paaba jagi .kaartõleheʔ tsõõrakuhe lavva pääle ravitseja jagas kaardid ringikujuliselt lauale; mäe .otsa jõ̭õ̭ tsõõŕakohe .juuskma .pandminõ olõ‿õi ütegi ehitüs.meistri .võimusõh (muinasjutust) jõe mäe otsa ringi jooksma panemine pole ühegi ehitusmeistri võimuses. Vrd tsõõrakoh, tsõõrɪkohe

tsärnil I s <tsärnila, tsärnilat> tint ▪ lavva pääl om tsärnila putel´ laual on tindipott; .hämmäʔ pero tsärnila seeh! kasta sulg tindi sisse!

tsääräk s <tsäärägu, tsääräkut> / <tsäärägo, tsääräkot> / <tsääräga, tsääräkat I> viinaklaas ▪ ma anna sullõ üte tsäärägu .viina, sis om .kergep .vahtiʔ ma annan sulle ühe klaasi viina, siis on kergem vahipostil olla; sääl oll´ illos vesi ni tsääräk veereh seal oli ilus vesi ning tops juures; nuuŕpaaŕ lätt lavva .taadõ ja joosõ ärʔ edimätse tsäärägo .viina ne .arkeʔ koolõs (muinasjutust) noorpaar läheb laua taha ja joob ära esimese pitsi viina ja nad surevadki ära; vanajuudas näkk´ .arkiʔ, et tõrv om, olõ‿i viin, heit´ tsääräga .merde I (muinasjutust) vanakuri nägi ära, et see on tõrv, polegi viin ja viskas klaasi merre; peremiisś õks võtt´ .pikre, kätte kandido tsäärago (rahvalaulust) peremees võttis peekri, võttis kätte kanditud klaasi. Vrd ŕumka, tśaarak, tserenka

.tölk´mä v <.tölkiʔ, (ta) tölk´> iiveldust tekitama, vastikuks muutuma ▪ tõõnõ om külʔ sääne, õt kannahtas .sääntsit sõ̭nno lavva man, a tõõnõ või‿i kullõldaʔ, nakas .tölk´mä mõni on küll selline, et kannatab lauas niisuguseid [inetuid] sõnu, aga teine ei kannata kuulatagi, [jutt] ajab iiveldama. Vrd tülgähämä, tülgähümä, tülgähütmä, .tülk´mä

vetserka|laud s <vetserka|lavva, vetserka|.lauda> , vetśorka|laud <vetśorka|lavva, vetśorka|.lauda> hõimulaud, sugulaste esimene söögikord pulmas nii pruudi- kui ka peiukodus ▪ vetśorkalavva .aigu kes pand´ rahha, sukkõ ja .kindit ja seto .hammit .liuda hõimulaua ajal pulmas kes pani kaussi raha, kes sukki ja kindaid ja seto särke. Vrd hõimulaud, umastõ|laud