[SESS] Seto eripäraste sõnade sõnaraamat

.kosli s <.kosli, .koslit> , .kosle P <.kosle, .koslet>
1. heinamärss, heinavõrk ▪ tuu om .kosli, kohe .hainu pant tii pääle üteh hobõsõlõ too on heinamärss, kuhu paned hobuse jaoks heinu teele kaasa; .kosle om kablost koet, hobõsõl hainaʔ siseh P heinavõrk on nööridest punutud, hobuse jaoks heinad sees. Vrd kosselka, märsś
2. võrkkott eluskala säilitamiseks ▪ võrgust .kosli vai kumḿ võrgust kott või mõrralina. Vrd kumḿ2

kullᴜsseh ~ kullᴜssõh, kullᴜssih adv peidus (kuuldekaugusel); kättesaadaval ▪ seeni olli‿ks vitsaʔ vihosõh, kubo vitsaʔ kullusõh (rahvalaulust) seni olid vitsad [saanud] vihtumiseks valmis, vitsakubu ootas peidus

kumanits s <kumanitsa, kuma.nitsa> ämmamäng, lastemäng puust munaga, mida aetakse kepiga auku; ämmamängus kasutatav puumuna ▪ kuma.nitsa .lüümä: tetti puinõ muna, sis tuud .aeti kepigaʔ sinnä imä.hauda ämmamängu mängima [tähendas et]: tehti puust muna, siis toda aeti kepiga sinna keskel asuvasse auku; kuma.nitsa .lüüdi nuiagaʔ ämmamängus löödi puumuna kepiga. Vrd kiila, kõ̭õ̭la2

kumaruistõ ~ kuma.ruistõ adv kummargil, kummargile ▪ seeni koŕaś õks miisś kuma.ruistõ seni korjas mees [marju] kummargil; sis naari õks mi, kuusõʔ, kuma.ruistõ, ossaʔ, upildõ jäimeʔ (rahvalaulust) siis naersime me, kuused, end kummargile, oksad, jäime upakile. Vrd kumaruisi

.kumbuisi ~ kum.buisi adv kombel, viisil ▪ sandi kum.buisi tull´gi sandi kombel tuligi. Vrd .kombõl, .kumbõl, moodol, .muudu, .viisi

kõrahutma v <kõrahuttaʔ, kõrahuda ~ kõrahuta> krõbedaks muutma ▪ halv kai, õt latsil kuio‿iʔ pääʔ pia arʔ, lei sis näil pääʔ vana vikahtegaʔ otsast, visaś .ahjo, kõrahut´ sääl arʔ, kisk´ ahost koogugaʔ .vällä ja paigaś sis latsilõ lehmäsitagaʔ jäl .otsa P (muinasjutust) vanapagan vaatas, et lastel ei kuiva juuksed niipeagi, lõi neil siis pead vana vikatiga otsast, viskas ahju, kõrvetas seal krõbekuivaks, kiskus ahjust roobiga välja ja pani lastele [pead] lehmasitaga jälle otsa [tagasi]. Vrd kõrbahutma, palotama

tikõlanõ s <tikõlasõ, tikõlast> põrguline, sunnik ▪ tõhhõh tikõlanõ, egas ma sullõ ait´oma iist .närtsa es annaʔ tohoh, sunnik, ega ma sulle räbalaid aitüma eest andnud; oodaʔ sa, tikõlanõ, .kaemiʔ, kumb kummast jako saa (muinasjutust) oota sa, põrguline, vaatame, kumb kummast jagu saab. Vrd .perkläne, .põrglanõ, .põrgolinõ, tigolanõ, tikõveletś, tikõvits, veletś, äiolanõ

upildõ adv upakil; upakile ▪ sis naariʔ õks miʔ, kuusõʔ, kuma.ruistõ, ossaʔ, upildõ jäimeʔ (rahvalaulust) siis me, kuused, naersime kummargil, siis me, oksad, jäime upakile. Vrd tuurakallaʔ, tuurakõllaʔ, tuurɪkõllaʔ, tuurilõ, upɪkallaʔ, upɪkõllaʔ, upilõ, urvɪkallaʔ, urvɪkil, urvildõ, uurɪkõllaʔ

.väärdlemä v <vääreldäʔ, .väärdle> , .väärlemä <vääreldäʔ, .väärle> maadlema, võitlema; võistlema, jõudu katsuma ▪ nakamiʔ .väärdlemä, kuas kõvõb, kuas kuvva ala lüü hakkame maadlema, kumb on kõvem, kumb kumma pikali lööb; ku .naksiʔ .väärlemä, sis Timofei Herräpoig lei edimätse paugugaʔ Ivvań Hatapoja põlviniʔ maa .sisse (muinasjutust) kui [nad] hakkasid jõudu katsuma, siis lõi Timofei Herräpoig Ivvan Hatapoja esimese pauguga põlvini maa sisse; massaʔ‿õi vääreldägiʔ ei maksa võisteldagi; .võtkõʔ ilosahe .ümbre kihä kinni ni sis väärelgeʔ võtke ilusasti ümber keha kinni ja siis maadelge; .poiśkõsõʔ nakasõʔ .väärdlemä, vägi.pulka vidämä ja muid .ull´uisi tegemä poisid hakkavad jõudu katsuma, vägipulka vedama ja muid narrusi tegema; angõʔ vääreldäʔ laske jõudu katsuda; väärelgu‿iʔ ärge maadelge. Vrd .maadlõma, .võtlõma