[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

al´lasteme <al´laste, al´laste> Trv puhtaks hõõruma, küürima (eriti hõbedast esemeid) ▪ õbekahvle ja väitse tuleve puhtes al´laste hõbekahvlid ja noad tuleb puhtaks hõõruda

arevil, arevili, areveli Hel
1. harali; laiali ▪ uibu ossa kasvave arevil õunapuu oksad kasvavad harali. Vrd .arki, .arku, lak´ka
2. hõredalt, laialt ▪ mis sa nõnda areveli olet puu panden, tuli ei putu manu miks sa nõnda hõredalt oled puud pannud, tuli ei tule ligi. Vrd erelt, .erre

aru3 <arva ~ aru, .arva>
1. harv, hõre ▪ kaldsa põlve om arva joba, akkave katik mineme püksipõlved on juba hõredad, hakkavad katki minema. Vrd ere
2. haruldane ▪ aru võõra tullive ussaia pääle haruldased külalised tulid õue peale. Vrd aru|.kõrdne

.arva harva, hõredalt ▪ iist otsa olet arva lasken levä, viimätse otsan olet kokku kiilun eestpoolt oled hõredalt lasknud leivad [ahju], viimases otsas oled kokku kiilunud (st liiga tihedalt pannud). Vrd arvalt

arvalt Hls Krk
1. hõredalt, harva ▪ ma tahtse õige pikalt pista ja arvalt astu, aga emänd taht´s iki, et ta pidi õige peenikselt ja äste tett olem ma tahtsin õige pikalt pista ja harva astuda, aga emand tahtis ikka, et tema [õmblustöö] pidi õige peenikeselt ja hästi tehtud olema. Vrd .arva
2. mitte sageli, harva ▪ kes arvalt tuleve, nii ütelts aru võõra kes harva tulevad, neid kutsutakse haruldasteks võõrasteks. Vrd aru|kõrd

arvendeme ~ arventeme <arvente, arvende> Krk hõrendama, harvendama ▪ noore kuuse tahave arvente noored kuused tahavad harvendamist

eleve ~ elev <eleve, elevet> Krk Hel
1. hõõguv ▪ väit´s olli tule sehen eleves lännu nuga oli tule sees hõõguvaks muutunud
2. terav, lõikav ▪ kange kül´m ja elev tuul om küindlepäevä aig talve kange külm ja lõikav tuul on talvel küünlapäeva ajal
3. kõrge ja kõlav ▪ midä suuremb jutt, sedä elevemp kell (vns) mida suurem jutt, seda kõlavam kell (tühja jutu kohta). Vrd el´le, kile1

elleteme <ellete, ellede> helletama, vastu laulma, lauldes hõikama ▪ elle võ elle, tule seiä võ elle, elletive karjalatse üit´stõstel hella või hella, tule siia või hella, helletasid karjalapsed üksteisele. Vrd elläteme2, eluteme, õlleteme

elläteme2 <elläte, elläde> Krk
1. helletama, hõigates vastu laulma ▪ ellät´s iki tõist karjast: ella ella helletas ikka teist karjast: ella ella. Vrd elleteme, eluteme, õlleteme
2. piltl saladust välja rääkima ▪ ärä sa ärä elläte, ärä sa lausta kedägi ära sa saladust välja räägi, ära sa lausu midagi

elp <elbu, .elpu> Hel, el´p <elbi, .elpi> Krk hõlp, õhin, nooruslik kergus, elurõõm ▪ noore obese om elpu täüs noored hobused on hõlpu täis

eluteme <elute, elude> Hel helletama, hõigates vastu laulma ▪ karjalatse laulsiv, elutive mõtsan karjalapsed laulsid, helletasid metsas. Vrd elleteme, elläteme2, õlleteme

ere <ere, eret> hõre; harv ▪ ku rüga äste ere om, sis võrsus kui rukis hästi hõre on, siis võrsub; ennep putti mõni ere vihmapisar enne kukkus mõni harv vihmapiisk; vahe tulli püstülaudest, mis ollive eres kujunu vahe tuli püstlaudadest, mis olid hõredaks kuivanud. Vrd arv, erelin

erekas <ereka, erekat> Krk hõredavõitu ▪ sii külv olli seande erekas see külv oli selline hõredavõitu; tal ollive viil ereka juusse pähän tal olid veel hõredavõitu juuksed peas. Vrd erelin

erelin ~ ereline <erelise, erelist> hõre; hõredavõitu ▪ lammas olli seantse erelise village lammas oli sellise hõredavõitu villaga; ku sihande erelin vili om, sedä sii tuul´ lüüp maha kui selline hõre vili on, lööb seda tuul maha. Vrd ere, erekas

erelt hõredalt, harvalt ▪ täo aaste lina olli õite erelt üles tullu tänavu oli lina õige hõredalt üles tõusnud; küll ollive väikse unigu ja erelt pant küll olid väiksed hunnikud ja hõredalt pandud (sõnnikust). Vrd arevil, .erre

.erkame <ergate, .erka> , .erkäme <ergäte, .erkä> Hel hõõguma ▪ üdse erkase tuha all söed hõõguvad tuha all; taeva viir erkäs joba taevaäär hõõgub juba. Vrd .iilame, .iilma, .õhkame1, .õõgume

.erre hõredalt, harvalt ▪ pane kangas erre sukka pane kangas hõredalt sukka (st lõimelõngad soapiide vahelt läbi). Vrd arevil, erelt

.iilame <iilate, .iila> , .iiläme <iiläte, .iilä>
1. hõõguma ▪ vähä iki iilap, ka ta lää palam või ei lää natuke ikka hõõgub, kas ta läheb põlema või ei lähe. Vrd .erkame, .iilma, .õhkame1, .õõgume
2. hiilgama ▪ taeva viir iilas´ taevaäär hiilgas. Vrd .iilgäme, .ilkame, .kiilame

.iilma <.iilu, iilu> Hel hõõguma, miilama ▪ kolden iilup tuli koldes hõõgub tuli. Vrd .erkame, .iilame, .õhkame1, .õõgume

iran´ts <irantsi, irantsit> Krk, iren´ts <irentsi, irentsit> Hls Krk hõre, kehv, vilets ▪ seantse va irentsi juuse sellised hõredad juuksed; õige ere ja lühik, sii vili ütelts iran´ts õige hõre ja lühike, selle vilja kohta öeldakse irants. Vrd iran, iren´t

iren´t <irenti ~ irendi, irentit> Krk hõre, kehva kasvuga ▪ lõika ära mul nii irenti lõika ära mul need hõredad [juuksed]; obesel om õige iren´t, kakanu lakk hobusel on väga kehv, katkenud lakk. Vrd iran, iran´ts

kaalus <kaalusse, kaalust>
1. kaelus. Vrd kaala|tagune, .kaaldak, kaalduk
2. kaelarihm ▪ peremiis pan´ds kaalusse obesel kaala peremees pani rihma hobusele kaela
3. (hõbedast) kaelaehe ▪ miu emäl olli täis õbe kaalus, viis raha ja neli lehte, ku kõndin sis kõrisnu minu emal oli puhtast hõbedast kaelaehe, viis raha ja neli lehte, kui kõndinud, siis kõrisenud

kajame <kajade, kaja>
1. kajama ▪ ta õigas nõnda, et mõts kajas ta hüüdis nii, et mets kajas. Vrd kolame1, kõlame
2. hõikama; naerma ▪ sis panden tõse kikk kajame siis hakanud teised kõik naerma. Vrd .õikme

karuline <karulise, karulist> van 25-kopikaline hõberaha ▪ ta mas´s kate karulisege ta maksis kahe 25-kopikalise hõberahaga

.kergest, .ker´gest, .kergeste
1. lihtsalt, hõlpsalt, kergesti ▪ neid süse es saa nõnda kergest, sõs tulimaade päält sai neid süsi ei saanud nii lihtsalt, siis alemaade pealt sai; teräve kuulmine, temä kuul kergeste kõne ärä terav kuulmine, tema kuuleb lihtsalt jutu ära. Vrd .lihtselt, lobevest, .õlpsalt, .õlpsaste
2. nõrgalt, vaikselt ▪ ütelnu kirikumiis õige kahreste ja kergeste öelnud kirikumees õige jämedalt ja vaikselt. Vrd il´lakeste, il´laksi, il´lukesi, tasakeste

kergiteme <kergite, kergide> , kergüteme <kergüte, kergüde>
1. kergitama ▪ kergite oma taguots pengi päält üles kergita oma tagumik pingi pealt üles (tõuse pingilt istumast püsti). Vrd kehiteme1
2. kohendama ▪ kergüde patja vähä, kergüde uudit kohenda patja natuke, kohenda voodit. Vrd kobisteme, kõbisteme2
3. kerkima panema ▪ pärmige iki kergidets saia pärmiga ikka pannakse sai kerkima. Vrd tõusuteme
4. piltl kergendama, hõlbustama, paremaks tegema või saama ▪ nüit ta elu kergüdets nüüd ta elu kergendatakse. Vrd kergendeme
5. piltl kiitlema, ennast kiitma ▪ sii suurustes ken ennäst kitt ja kergites see suurustab, kes ennast kiidab ja kiitleb. Vrd .kehkleme, kergeldeme, .kerkleme, .kiitleme, suurusteme

kergitus <kergituse, kergitust> , kergütüs <kergütüse, kergütüst>
1. juuretis ▪ pane kergütüs akkame pane juuretis hakkama (tainas kerkima). Vrd juuret´s, kohetus, nõstatus, tõstatus, tõusak
2. kergendus, hõlbustus ▪ sii olli suures kergituses aigele see oli suureks kergenduseks haigele

kinniline <kinnilise, kinnilist> Krk Hel
1. kinnine, mittelahtine ▪ ei massa kinnilist purki valla võtta ei tasu kinnist purki lahti võtta. Vrd .kindine, kinneline
2. hõivatud, piiratud liikumisvõimalustega ▪ ma ole seantse kinnilise elu sehen, justku van´g elä kodun mul on selline kinnine elu, nagu vang elan kodus

kobevelt Hls, kobevest hõredalt, harvalt; lahedalt ▪ silgu om pütin kobevelt silgud on pütis hõredalt; kapuste om kobevest püti sehen kapsad on lahedalt pütis. Vrd arevil, erelt, .erre

kore <kore, koret>
1. kare, krobeline ▪ tõugjas om kore soomussege Trv tõugjas on kareda soomusega. Vrd .kahre, karbane, kare, .karplik, .kärplik
2. jäme, jämedakoeline, suureteraline või -kiuline ▪ koret einä eläje ei süü jämedat heina loomad ei söö; kore luuge linal om kiud ka lai jämeda luuga linal on kiud ka lai. Vrd jämme
3. hõre, kore, poorne ▪ sii om üit´s kore ruusa maa, lask väe läbi see on üks hõre kruusamaa, laseb väe läbi (st ei hoia väetist mullas). Vrd ere, ereline, loga2

koredede Hel koredalt, hõredalt ▪ silgu om nii koredede pütti laot silgud on nii hõredalt pütti laotud. Vrd arevil, .arva, erelt, .erre, kobevelt

kulume <kulude, kulu>
1. kuluma, õhemaks, vanemaks v vähemaks muutuma ▪ mis asi liigus, sii ka kulus (vns) mis liigub, see ka kulub; ku liiv ärä kulli, sis raputedi jälle luisal pääle kui liiv ära kulus, siis raputati jälle luisule peale. Vrd .vintsume
2. hõõrduma; sööbima (mällu) ▪ sii om miili kulunu see on mul mällu sööbinud
3. tarvis olema, vaja minema ▪ vakk kesvi kulus aastege üte inemise pääle ärä vakk otri kulub ühe inimese peale aastaga ära
4. vaja olema ▪ sii õpetus kulus sel poisil ärä seda õpetust oli sellele poisile vaja || marjas kulume hädasti vaja olema; hästi sobima ▪ sii lait´s kulus neil marjas ärä seda last oli neil hädasti vaja; vihm kulus marjas ärä vihm kuluks hädasti ära

kuluteme <kulute, kulude>
1. kulutama, kasutama ▪ mis sa ajast kuludet ilmaaigu mis sa [ikka] aega kulutad niisama || suud kuluteme liigselt või asjatult rääkima ▪ selle lorage kulutet pal´lalt oma suud selle lobaga kulutad ainult oma suud. Vrd .ruuk´me1, tarviteme
2. ära hõõruma ▪ peenikse varda kulutiv sõrme ärä peenikesed vardad hõõrusid sõrmed ära. Vrd .nüistme, .õõrme

.kuumame <kuumate, .kuuma> Trv kuumama, hõõgama; kuum olema ▪ lait´s peris kuumas palaviguge laps päris kuumab palavikust. Vrd kuumendeme, tuliteme1

kuumendeme ~ kuumenteme <kuumente, kuumende>
1. kuumaks tegema, kuumendama, soojendama ▪ kuumende sedä vett viil raasike aiga soojenda seda vett veel natuke aega. Vrd lämiteme, lämmisteme, peesiteme, .soendeme
2. kuumama, hõõgama ▪ mia ole tõbine, ihu kuumendep sel´län ma olen haige, keha kuumab. Vt .kuumame, Vrd tuliteme1

.küür´me1 <.küüri, küüri> Hls Krk küürima, hõõrudes pesema ▪ miul olli iki nõu al´le, puhtes küürit minul olid ikka nõud läikivad, puhtaks küüritud. Vrd .küir´mä, .nühkäme

laaprok <laaproki, laaprokit> lai ülerõivas, hõlst ▪ ta tah´t egäkõrd sedä vana laaprokit sel´gä panna ta tahtis igakord seda vana hõlsti selga panna. Vrd laabuk, laabruk

laar´2 <laari, .laari>
1. selge, läbipaistev; arukas, terane ▪ vesi olli sel´ge ja laar´ vesi oli selge ja läbipaistev; ta kaie mul laari sil´mege otsa ta vaatas mulle teraste silmadega otsa. Vrd al´las, .sel´ge, selgüne
2. hõre ▪ osti tüki laari rõõvast ostsin tüki hõredat kangast (st marlit). Vrd ere, ereline
3. hea jumega, klaar ▪ sii olli sihande laari paletege tüdrik see oli selline hea jumega tüdruk. Vrd jumikas

laba|sõrmus <laba|sõrmuse, labasõrmust> Krk lai (hõbe)sõrmus ▪ labasõrmus om lai õhuk õbe sõrmus labasõrmus on lai õhuke hõbesõrmus. Vt sõrmus

lang1 <langu, .langu> lang, mehe ja naise vanemad vastastikku, hõimlane ▪ mine langu kõrva süüme mine langu kõrvale sööma; langu ollive kikk kogusin pulman mehe ja naise vanemad olid kõik koos pulmas

leht|ader <leht|adra, leht|.atra> Krk hõlmader ▪ lehtadrage või poisik kah kündä hõlmadraga võib poisike ka künda

.lendäv2 ~ .lendäve <.lendäve, .lendävet> lendav, hõljuv ▪ sii olli ku lendäv pori suu, silmä ja suu ollive apatsit täüs see oli kui lendav porisoo, silmad ja suu olid pori täis; lendäje tähe tõstave tuult ja vihma lendtähed toovad tuult ja vihma

.liivame <liivate, .liiva> Trv liivaga hõõruma ▪ kipu tahive igä laube liivate puunõusid tuli igal laupäeval liivaga hõõruda. Vrd liivateme

lir´ts <lirtsi, .lirtsi> Hls, lirts <lirtsu ~ lirdsu, .lirtsu> Krk
1. sorts, lonks ▪ ta sai lirdsu viina ta sai sortsu viina. Vrd lirtsuk, lonks, sorts1
2. vedel toit, lahja jook ▪ jälle andas vedelt supi lirtsi jälle antakse vedelat suppi. Vrd laga, lake1, larbe, larts, löm´ps
3. hõre riie ▪ nendest lir´tsest puhkap ju tuul läbi nendest õhukestest riietest puhub ju tuul läbi
4. piimjas noor kaun või viljatera ▪ terä lir´ts alle, ei saa viil lõigade [vilja]tera on piimjas alles, ei saa veel lõigata. Vrd lirtsik
5. lirtsatus ▪ pastal vett täüs, jala like all, kõnni pääl lirts lörts pastel vett täis, jalad märjad all, kõnni pealegi lirts-lörts. Vrd lurts

.liugen´ts <.liugentsi, .liugentsit> Krk kehv, hõre vili ▪ sii om siande liugents see on selline hõre vili. Vt .liugel, .liugen

lobevest
1. lõdvalt; lohakalt ▪ ta panden pastle kabla õige lobevest kinni Krk ta [olevat] pannud pastlanöörid üsna lõdvalt kinni. Vrd lodevaste, lössätsist, nigevest
2. hõlpsalt, kergelt ▪ inimene tah´t lobevest ärä eläde inimene tahtis kergelt ära elada. Vrd .kergest, .õlpsaste

lobin1 <lobine, lobinet>
1. solin, lobin ▪ partsi ojuve ku üit´s lobin pardid ujuvad lobinal. Vrd libin, lodsin, solin
2. hõlpsalt, ladusalt ▪ tüü lää edesi nõnda ku lobin töö edaneb ladusalt. Vrd lobevest

loga2 <loga, loga> Hls Krk
1. lopsakas, lihav; tugev ▪ loga kontege vasik, ää luum tulep tast Krk tugevate kontidega vasikas, hea loom tuleb temast; küll om ää ein, om loga kasunu küll on hea hein, on lopsakaks kasvanud. Vrd loge
2. kore, hõre ▪ jalajit tuudi mõtsast loime päält, mis sikke ja tehe olli, mis loga olli, sii läit´s katik jalakaid toodi metsast lohu pealt, [need] mis sitked ja tihedad olid, [aga see] mis kore oli, see läks katki. Vrd ere, kore

lõdu <lõdva, .lõtva>
1. lõtv ▪ nüür´ om lõdu nöör on lõtv. Vrd lõdev
2. hõre, harv (koest) ▪ rõõvas om lõdu, ku ta arva om koet riie on lõtv, kui ta harvalt on kootud. Vrd aru3, ere, erelin, kore, loga2
3. pehme ▪ lepä om lõdva süüge lepad on pehme [puidu]süüga. Vrd lepe, pehme, sõbe
4. lodev, laisk ▪ laisk ja lõdu, ei viisi tüüd tetä laisk ja lodev, ei viitsi tööd teha. Vrd lobev, lordsak
5. jõuetu ▪ sii om lõdu obene, ku vähä sõit, om lige see on jõuetu hobune, kui natuke sõidab, on märg (higine). Vrd jõvvetu, loid, oimetu, tümä1

lõgame <lõgade, lõga> Pst
1. kiirelt põlema ▪ ruttu lõgasive läbi nii puu ruttu põlesid ära need puud. Vt .lõõmame
2. hõõguma ▪ puu om ahjun ärä palanu, pal´lald üdse lõgave viil puud on ahjus ära põlenud, ainult söed hõõguvad veel. Vrd .erkame, .iilame, .õhkame1, .õõgume

lördsäk2 <lördsägu ~ lördsäku, lördsäkut> Krk, lörtsäk <lörtsäku ~ lörtsägu, lörtsäkut>
1. lörts, lobjakas ▪ lörtsäkut aap maha taevast lörtsi ajab taevast maha (st sajab hooga). Vt lörts1, Vrd lötsäk, rätsäk
2. hõre, lörts (riidest) ▪ sii kört olli sihande lördsäk see seelik oli selline lörts. Vt lördsüne

lördsüne <lördsütse, lördsüst> Hls Krk, lörtsune <lörtsutse, lörtsust>
1. lörtsine ▪ tii om kik´k puha lördsüne tee on kõik täiesti lörtsine. Vrd lobine, lopsune, lördsine, sobine
2. lörts, hõre ▪ rõõvas olli sihande lördsüne kuat riie oli selline hõre kootud. Vrd lördsäk2, lörts1

lörts1 <lördsü, .lörtsü Krk ~ lördsu, .lörtsu Hls> , lör´ts1 <lörtsi ~ lördsi, .lörtsi>
1. lörts, märg lumi ▪ liket lörtsü aa taevast maha märga lörtsi ajab taevast maha (st sajab märga lund). Vrd lobjak, lops2, lopsak3, lor´ts1, lördsäk2
2. lärakas, plärakas ▪ sül´gä üit´s lör´ts siia kõvaski pääle, sis võtt parempest sülga üks lärakas siia luisu peale, siis võtab paremini (vikati teritamisel). Vt larak, lardsak, läräk
3. pehme; hõre, õhuke (kangast) ▪ sii om seante lörts kõiv, mis vilun kasvap see on selline pehme kask, mis vilus kasvab; siast rõõvast ei massagi osta, ninda lörts ja vedel sellist kangast ei maksagi osta, nii õhuke ja hõre. Vrd lördsäk2, lördsüne
4. törts, väike kogus ▪ jahva viil üit´s lörts jahu jahvata veel natuke jahu. Vrd tör´ts

nadu <nadu, nadut ~ nadu, nadu>
1. nadu, meheõde ▪ nadut-vellenaist olevet tullu meheõde ja vennanaine olevat tulnud; me ollim nadul käimen me olime meheõe juures külas
2. vennanaine vms hõimlane ▪ kait´s velle, tõine tõisel naine, nii naise õikav üit´stõisi nadu kaks venda, mõlemil naine, need naised hüüavad teineteist nadudeks

nal´lalt naljalt; hõlpsalt ▪ sii om sihande tüü, et kennigi ei taha sedä nal´lalt tetä see on selline töö, et keegi ei taha seda naljalt teha; nal´lalt ei saa jagu kennigi tast, sääl piap jõudu oleme hõlpsalt ei saa temast keegi jagu, seal peab jõudu olema (kurjast pullist). Vrd .kergest, .õlpsalt

nõre2 <nõre, nõret> Trv hõre, harvade okstega (puust) ▪ nõre kaseke kasvi rõuna all hõredate rippuvate okstega kaseke kasvas mäeveerul. Vt nõrene

nõrene <nõretse, nõrest> Krk hõre, harvade okstega ▪ nõrekase ossa ku tilgents, midä vanep, sedä rohkep kasvap ta nõretses leinakase oksad nagu tilgendavad, mida vanem, seda rohkem kasvab ta harvaoksaliseks. Vrd nõre2

.nüh´kme <.nühki, nühi>
1. nühkima, hõõruma ▪ lehmä nühiv ennäst lehmad nühivad ennast; mailma aig nühi, enne ku sa ta pehmes saat kaua aega nühi, enne kui sa ta pehmeks saad (lina puhastamisest) || .nälgä .nüh´kme piltl nälgima ▪ tali otsa pere pidi nälgä nühk´me kogu talve pidi pere nälgima || läbi .nüh´kme vaevaliselt elama; piltl raskelt reega lumest läbi sõitma ▪ miul an´d selle lumege sedä tiid läbi nühki mul andis seda teed selle lumega läbi sõita. Vrd .nühkäme, nühäme, .nüistme, .nüüstme
2. teha vehkima, kiiresti liikuma ▪ temäl aiga ei ole, temä nüh´k tüüd ütte viisi piltl tal ei ole aega, ta vehib kogu aeg ühtemoodi tööd
3. tüssama, kahjustama ▪ sii nüh´k egät ütte, kes nühki las´k, egä sii kedägi nüh´kmede es jätä see tüssas igaüht, kes [end] tüssata laskis, ega ta kedagi tüssamata ei jätnud. Vrd .nüür´me, .tüssäme

.nüistme <.nüistä, nüistä> Krk nühkima, hõõruma ▪ söödigu akkav tulem, laits nüist sõrmevahesit söödikud hakkavad tulema, hõõrub sõrmevahesid (sügelistest). Vrd .nüh´kme, .nühkäme, .nüüstme, .õõrme, .üüräme1

.nüüstme <.nüüstä, nüüstä> hõõruma, nühkima; sügama ▪ nüüstä miu sel´gä! süga mu selga!; sia põrse akkav kah nüüstme seapõrsad hakkavad ka nühkima. Vt .nüistme

.orku Trv
1. hõredalt ▪ teibä om väige orku pant teibad on väga hõredalt pandud (st üksteisest liiga kaugele). Vrd arevil, .arva, erelt, .erre, kobevelt
2. kohevile ▪ õle om orku aet õled on kohevile aetud. Vrd .erku, kohuvile

.pehmelt Krk
1. pehmelt; nõrgalt ▪ ta pudus´ pehmelt einä kantsi ta kukkus pehmelt heinavirna; meil kaos kõne lõpp ärä, tule nõnda pehmelt meil kaob kõne lõpp ära, tuleb nii nõrgalt. Vrd .kergest, nõrgaste
2. vaevata, hõlpsalt ▪ miul iki üit´s ädä ja kirgamine, temä saap pehmelt ärä eläde minul ikka üks kiratsemine, tema saab vaevata ära elada. Vt lobevest, .õlpsalt

pu`.liirme <pu`.liiri, pu`leeri> poleerima, läikima hõõruma ▪ kummut´ olli kik´k ärä puleerit kummut oli kõik ära poleeritud; ah mis sii puliirmin muud ei joole, et na puleerive, et ta rohkep kiilam lää ah mis see poleerimine muud pole, [kui] et nad hõõruvad, et ta rohkem läikima hakkab

puserdeme ~ puserteme <puserte, puserde> väänama, puserdama ▪ ta puser´ts rõõva viist väl´lä ta väänas riidest vee välja || .silmi puserteme viha pärast nutma, silmi nutule hõõruma ▪ kellel sii kerge ikk om, akkas silmi puserteme kellel see kerge nutt on (kergesti nutab), hakkab silmi nutule hõõruma. Vrd .väändme, .väänme

põrgu|kivi <põrgu|kivi, põrgu|kivi> põrgukivi, tahke hõbenitraat ▪ põrgukivige ravites koeranaklu hõbenitraadiga ravitakse koeranaelu; põrgukivi om väike valge kivik, sellege kõrvedets aaba põrgukivi on väike valge kivike, sellega kõrvetatakse haava

rabandus <rabanduse, rabandust>
1. kudumisviga, hõre koht kangas ▪ ossa pimme, rabandusi kik´k täis! oh sa pime, kangas kõik hõredaid kohti täis!. Vrd rabavus, rübelus, sõhar
2. rabandus, haigussööst ▪ rabandus om üit´s irmus aigus rabandus on üks hirmus haigus. Vrd rabadus, raban´ts, rabat´s

rabavus <rabavuse, rabavust>
1. kudumisviga, hõre koht kangas ▪ sii jät´t rabavuse kangal sissi see jättis hõredad kohad kangale sisse. Vrd rabandus, rübelus
2. halvatus, rabandus ▪ ku siante äkilin aigus olli, sis vana inimese ütliv, et rabavuse aiguses är surenu Krk kui selline äkiline haigus oli, siis vanad inimesed ütlesid, et rabandusse ära surnud. Vrd rabadus, raban´ts, rabat´s, rabavus

raspeldeme ~ raspelteme <raspelte, raspelde> raspeldama, raspliga hõõruma ▪ ma võti uvve rasple ja akassi saabast raspeldeme ma võtsin uue raspli ja hakkasin saabast raspeldama

.riik´me <.riiki, riigi> triikima; hõõruma ▪ villast vanast es riigitegi villast [riiet] vanasti ei triigitudki; pidurõõva olli vaja ärä riiki peorõivad oli vaja ära triikida; riigi miu sel´gä, soone om nõnda valuse! hõõru mu selga, sooned on nii valusad!. Vrd .res´me, .õõrme

.riivel <.riivle, .riivelt> Krk van kümnekopikaline hõberaha ▪ mitte ütte riivelt es jää omale mitte ühtegi kümnekopikalist hõberaha ei jäänud endale

.ruime1 <.ruiu, ruiu>
1. rutjuma; hõõruma ▪ ruiju miu kaala suuni! hõõru minu kaelasooni!. Vrd rudime, rudsume, .rut´sme
2. sudima, torkima ▪ mis te neist tüdrikidest iki ruijude mis te nendest tüdrukutest ikka sudite. Vt .sor´kme, .sus´kme, .süs´kmä, .tor´kme

.rut´sme <.rutsi, rutsi> Trv Pst rutjuma; pigistama, hõõruma ▪ rutsi miu pihta, miu soone om valuse! hõõru mu pihta, mul on sooned valusad!. Vrd rudsume, .ruime

rübelus <rübeluse, rübelust> Hls hõre koht kangas ▪ rübelus sisse tullu ku kangas ei_ole õige, tõine kanga viir´ om lobevemp hõre koht on sisse tulnud, kui kangas ei ole õige, teine kanga äär on lõdvem. Vrd rabandus, rabavus