[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

al´las <.al´la ~ .al´le, al´last>
1. haljas, roheline ▪ kikk tiiveere om al´le joba kõik teeääred on juba haljad. Vrd rohilane, rohilene, rohilin
2. klaar, selge ▪ lasti kiiä seni, ku al´las liim pääl olli lasti seni keeda, kuni selge leem peal oli (peale tuli). Vrd laar´2, .sel´ge, selgüne
3. läikiv, hiilgav (nt puhtusest) ▪ miul olli iki nõu al´le, puhtes küürit minul olid ikka nõud hiilgavad, puhtaks küüritud

alle Pst Hls Krk
1. alles ▪ sii vana koolimaja piab alle oleme see vana koolimaja olevat alles; kikk jäive alle, otsa es saa kedägi kõik jäid alles (ellu), ei hukkunud keegi. Vrd all2, .alla
2. äsja, hiljuti ▪ undi seive kaits koera ärä alle hundid sõid kaks koera hiljuti ära; meil ürjäti alle äesteme meil hakati alles äestama. Vrd ennist, .il´da|.aigu, .il´la|.aigu

en´g1 <enge, .enge>
1. hing ▪ ei võta ma ende enge sissi seast ei võta ma oma hingele sellist [tegu]. Vrd õng
2. õhk ▪ piip kõvast täüs topit, ei anna enge läbi piip on kõvasti täis topitud, ei lase õhku läbi. Vrd luh´t2, õhk1
3. elusolend, hingeline ▪ ma ole õnnetu en´g, ei ole omakest ma olen õnnetu olend, ei ole (ühtki) omast. Vrd engeline
4. surnu hing, vaim ▪ kelle enge näl´län, selle põld põdur Trv (vns) kelle hinged näljas, selle põld vilets. Vrd vaim1

en´g2 <enge, .enge> liikuv kinnitusosa, (ukse)hing ▪ vanast ollu usse sagare, nüid om enge vanasti olevat olnud uksesagarad (puust uksehinged), nüüd on hinged. Vrd in´g

engeline <engelise, engelist> elusolend, hingeline ▪ sääl ei joole engelistki seal ei ole hingelistki. Vrd en´g1

enge|pide <enge|pide, enge|pidet>
1. hingepide, kehakinnitus ▪ ta läit´s engepidet võtme ta läks kehakinnitust võtma. Vrd ihu|toidus
2. hingekosutus ▪ raamat om engepide, süük´ om ihutoidus raamat on hingepide, söök on ihutoidus. Vrd enge|toidus

enge|toidus <enge|toidusse, enge|toidust ~ enge|toiduse, enge|toidust> hingetoit; jumalasõna ▪ engetoidust om egäl vaja jumalasõna on igaühele vaja; muusika om engetoiduses ää muusika on hingetoiduks hea. Vrd enge|pide

engetu <engetu, engetut> hingetu, tegutsemisvõimetu ▪ kõnnip jusku engetu kõnnib just kui tegutsemisvõimetu; ärä ennest engetus joose ära ennast hingetuks jookse

enge|tõmb <enge|tõmbu, enge|.tõmbu> Krk hingetõmme ▪ ta om joba viimätse engetõmbul ta on juba viimasel hingetõmbel (surija kohta)

.engi|päe <.engi|päevä, .engi|.päevä> hingedepäev ▪ engipäe om talvekuu tõisel päeväl hingedepäev on novembrikuu teisel päeval; engipäevä paiku käive sandi hingedepäeva paiku käivad sandid

engitseme <engitse, engitse>
1. hingitsema ▪ ma es looda küll, et ta terves saa, aga akas´ jälle engitseme ma ei lootnud küll, et ta terveks saab, aga hakkas jälle hingitsema; tuli engitses tuha all tuli hingitseb tuha all. Vrd idaneme2
2. elutsema ▪ vii veeren nii konna engitsev vee ääres need konnad elutsevad. Vrd elutseme

en´g|puhul, en´g|puhult
1. hingetuna ▪ ta juus´k en´gpuhul autul vastu ta jooksis hingetuna autole vastu
2. puhkamata ▪ kes sis nõnda en´gpuhult ütte viisi tetä jõvvap kes siis niiviisi puhkamata ühtejärge teha jõuab. Vrd en´g|puhutsen

en´g|puhutsen hingetuna, puhkamata ▪ ma joosi en´gpuhutsen, es saa änäp engäte Krk ma jooksin hingetuna, ei saanud enam hingata. Vrd en´g|puhul

.engus <.enguse, .engust> , .en´gus <.en´guse, .en´gust>
1. hingamine; hingus ▪ ku aige om, sis engus jää vähepes kui haige on, siis hingamine jääb aeglasemaks; maalise tuleve, ku magat maa enguse kottal enne müristemist maalised tulevad, kui enne müristamist magad maa hingamise kohal (st palja maa peal magamisest tuleb nahahaigus)
2. puhkus, rahu ▪ koeril en´gust ei ole, ku inimese käive müüdä koertel rahu ei ole, kui inimesed käivad mööda. Vrd .puhkus
3. piltl söögivahe ▪ enguse aig olli oodet aig söögivahe oli oodatud aeg

.engäme <engäte ~ engäde, .engä>
1. hingama ▪ lait´s akas´ iki lõpus engäme laps hakkas ikka lõpuks hingama
2. puhkama, seisma (maast) ▪ engät maa pääl saap jälle vil´la külüde puhanud maale saab jälle vilja külvata. Vt .puhkame
3. lahtuma, ära hingama ▪ sii juuk´ om seisten peris ärä engänu see jook on seistes päris ära lahtunud. Vrd .lahkume, .lahtume

engästeme <engäste, engäste> hingeldama ▪ en´g jääp kinni, panep engästeme hing jääb kinni, paneb hingeldama. Vrd .tehkleme, .tehk´mä

engäteme <engäte, engäde> hingama laskma, puhkust andma ▪ engäte obesit raasik aiga lase hobustel puhata natuke aega

engätse|kotus <engätse|kotusse, engätse|kotust ~ engätse|kotuse, engätse|kotust>
1. hingamiskoht, õhuauk ▪ tual ei jole engätsekotust toal ei ole õhuauku. Vrd engätse|auk
2. hauakoht, võrendik ▪ engätsekotuses inemisi uppuvet ärä hauakohta uppuvat inimesi ära. Vrd neelätse|kotus

.erjäme <erjäte ~ erjäde, .erjä> Hel tõrjuma; eemale hirmutama ▪ lammas erjäp talle lammas tõrjub talle; erjä kana ussaiast ärä hirmuta kanad ukse eest ära. Vrd irmuteme, kõs´suteme

idaneme2 <idante, idane> hingitsema ▪ tuli akas´ vähä idaneme tuli hakkas natuke hingitsema. Vrd engitseme

igi1 <igi, igi>
1. higi ▪ küll rühmäp, nii et igi tilgup küll rabab, nii et higi tilgub; obese igi andas joodikul sissi, sõs lää viin tal irmses joodikule antakse hobuse higi, siis muutub viin talle vastikuks
2. nõgi, piibu- või korstnapigi ▪ piibu sehen om paks piibu igi piibu sees on paks piibupigi

igine1 <igitse, igist>
1. higine ▪ sel´g igine, sis olet iki levä otsan (vns) [kui] selg higine, siis oled ikka söönud
2. udune, aurune ▪ akne olliv igitse aknad olid higised. Vrd aurine

igisteme <igiste, igiste> higistama, higi eritama ▪ ihu igistep pal´lu ihu higistab palju; rasse tüü man tule pal´lu igiste rasket tööd tehes tuleb palju higistada. Vrd igitseme

igitseme <igitse, igitse> Krk
1. higistama ▪ ma akka tüü man igitseme ma hakkan töö juures higistama. Vrd igisteme
2. piltl niiskusega kattuma ▪ ku akne igitseve, sis tulevet vihma kui aknad higistavad (lähevad auruseks), siis tulevat vihma

.ihkame <ihate, .ihka> ihkama, himustama, endale soovima ▪ seda tüüd om ta ammu ihanu seda tööd on ta ammu endale soovinud. Vrd ihalteme, imaleme, imusteme

.iidläne <.iidläse, .iidläst> hiidlane ▪ iidläse eläve Iiumaal hiidlased elavad Hiiumaal; iidlästege om ää äri aia hiidlastega on hea äri ajada

.iilame <iilate, .iila> , .iiläme <iiläte, .iilä>
1. hõõguma ▪ vähä iki iilap, ka ta lää palam või ei lää natuke ikka hõõgub, kas ta läheb põlema või ei lähe. Vrd .erkame, .iilma, .õhkame1, .õõgume
2. hiilgama ▪ taeva viir iilas´ taevaäär hiilgas. Vrd .iilgäme, .ilkame, .kiilame

.iilgäme <iiläte, .iilgä> Hls hiilgama, helkima; läikima ▪ keväde iilgäve lume lapi eleste päevä kähen kevadel helgivad lumelapid heledalt päikese käes. Vrd .el´kme, .elkäme, .iilame, .ilkame, .kiilame

.iil´me1 ~ .iil´mä1 <.iili, iili ~ iil´dä ~ iil´tä, iili>
1. hiilima, luurama; varitsema, (salamisi) piiluma ▪ miis lännü iil´me mees läinud luurama; kes säält siist iilip? kes sealt seest piilub?. Vrd .iiläme1
2. piltl himustama, (salaja) soovima ▪ sii om ihne, ken iilip kokku panna raami see on ihne, kes himustab koguda kraami (st vara)

.iiläme1 ~ .iildmä <iiläte, .iilä> hiilima, luurama ▪ mis sa iilät sääl taga nuka, usse vahelt mis sa hiilid seal nurga taga, ukse vahelt. Vrd .iil´me1

.iinlane <.iinlase, .iinlast> , .iinlene <.iinlese, .iinlest> hiinlane, Hiina elanik

iir1 <iire, iirt> hiir ▪ ku iire rõugu pääl teeve pesä, sis tule õhuke tali, ku iire paeve sügäves, tali tule kül´m kui hiired rõugu pealmises osas pesa teevad, siis tuleb soe talv, kui hiired pagevad sügavale, tuleb talv külm

iir2 <iire, iirt> hiirekarva hall, hiirjas ▪ miu obene om iir mu hobune on hiirekarva. Vrd iirak, iire|.karva, iiruk

iirak <iiragu ~ iiraku, iirakut> Hel hiirekarva, hallikas ▪ sääl talun olliv kikk iiragu obese seal talus olid kõik hobused hiirekarva. Vrd iir2, iire|.karva, iiruk

iire|ernes <iire|.erne, iire|ernest> hiirehernes (Vicia) ▪ iireernit om katte muudu, sinitse ja kõllatse hiireherneid on kahte moodi, sinised ja kollased (õitest)

iire|.karva hiirjas, hallikas ▪ sii märä olli iirekarva see mära oli hallikas. Vrd iir2, iirak, iiruk

iire|kõru <iire|kõrva, iire|.kõrva> puhkenud lehepung, hiirekõrv ▪ urbe piap enne iirekõrva minemist korjame urbasid peab enne lehepungade puhkemist korjama

iire|kõrval hiirekõrvul, puhkenud lehepungadega ▪ ku kase iirekõrval, sis säre ja ahvena kudu kui kased [on] hiirekõrvul, siis särjed ja ahvenad koevad. Vrd iire|kõrvun

iire|kõrvun hiirekõrvul, puhkenud lehepungadega ▪ kõivu om iirekõrvun kased on hiirekõrvul. Vrd iire|kõrval

iire|urg <iire|uru, iire|.urgu> hiireurg, hiireauk ▪ iireurge om kikk kotusse täüs hiireauke on kõik kohad täis

iire|vihk <iire|vihu, iire|.vihku> hiirevihk, esimene väike rukkivihk, mille lõikas peremees või perenaine ▪ iirevihk panti aida rästes üles, sis iire es süü kot´te purus ja es tule näl´g hiirevihk pandi aida räästasse, siis hiired ei söönud kotte puruks ja ei tulnud nälg

iiruk ~ iiruke <iirukse, iirukest ~ iirugu ~ iiruku, iirukut> hiirekarva hall, hiirjas ▪ obene al´l om, sis kutsuts al´l iiruke [kui] hobune hall on, siis kutsutakse [teda] hall hiiruke; al´l iiruk, iire karva (rahvalaulust) hall hiirukas, hiirekarva. Vrd iir2, iirak, iire|.karva

iis <iie, iit> hiis, püha metsasalu ▪ ei meid nännü iide neiu, ei meid kuulu iide koera (rahvalaulust) meid ei näinud hiite neiu, meid ei kuulnud hiite koer

.iivame <iivate, .iiva> Hel
1. hiivama, üles vinnama ▪ iiva kott´ sel´gä, vii aita hiiva kott selga, vii aita
2. piltl näppama, varastama ▪ kaugas olli ärä iivat rahakott oli ära varastatud. Vrd .nihväme, .nähväme, .näppäme

ilbak <ilbagu ~ ilbaku, ilbakut> Hls Krk hilp, rõivanäru ▪ tal om rõõva ilbagu sel´län tal on rõivanärud seljas. Vrd idak, ilben´t, ilp, räbel´

ilbendeme ~ ilbenteme <ilbente, ilbende> lipendama, tolknema, hilbendama ▪ ilbendep ku varestel ärä kist lipendab nagu oleks vareste poolt (katki) kisutud; tulli nõndagu kinsu ilbendive tuli kintsude hilbendades. Vrd .ilpleme, .ilpneme, .lipneme, lipenteme

ilben´t <ilbendi, ilbentit> Krk hilp, (vilets) riidetükk ▪ üit´s il´bent sel´län, tükk ihu tõine ilpu üks riidetükk seljas, tükk ihu, teine hilpu. Vrd ilbak, ilp

.il´da ~ .il´dä Hel
1. hilja ▪ nõnda il´da ei ole küll enne einä tett nii hilja ei ole küll varem heina tehtud. Vrd .il´la
2. hiline ▪ il´dä õhtu olli kähen hiline õhtu oli käes. Vrd iline, il´lane
3. hiljuti ▪ miul esi olli viil il´dä üit´s põdrakarva lehm mul endal oli veel hiljuti üks põdrakarva lehm. Vrd alle, .il´da|.aigu, .il´la|.aigu

.il´da|.aigu ~ .il´dä|.aigu Hel hiljaaegu, hiljuti ▪ ta läit´s il´däaigu mehele ta läks hiljuti mehele. Vrd .il´la|.aigu

.il´das ~ .il´däs Hel hiljaks ▪ ta jäi egä kõrd il´däs ta jäi iga kord hiljaks. Vrd .il´las

iline <ilitse, ilist>
1. hiline ▪ varalise vasigu ja ilitse tallekse olevet ää varased vasikad ja hilised tallekesed olevat head. Vrd .il´da
2. pärastine, hiljem tekkinud ▪ irmume om ike nagu ilitsemb sõna hirmuma on ikka hilisem sõna (st hiljem kasutusele tulnud). Vrd il´lane

.ilkame <ilgate, .ilka> Krk helkima, hiilgama ▪ kikk ei oole mitte kuld, mis ilkap (vns) kõik ei ole kuld, mis hiilgab; kaste ilkap ja lumi ilkap kah kaste hiilgab ja lumi ka hiilgab. Vrd .el´kme, .elkäme, .iilame, .iilgäme, .kiilame

.il´la ~ .il´lä
1. hilja ▪ ommuku vara ja õhtu il´la tõmbas tüü man hommikul vara ja õhtul hilja rühmab tööd teha. Vrd .il´da
2. hiljuti ▪ sii olli il´lä alle, ku ta siin käüs see oli alles hiljuti, kui ta siin käis. Vrd alle, .il´da|.aigu, .il´la|.aigu

.il´la|.aigu ~ .il´lä|.aigu hiljaaegu, hiljuti ▪ il´läaigu ma näi alle tat alles hiljaaegu ma nägin teda. Vrd .il´da|.aigu

il´laksi ~ il´läksi Hls Krk
1. hiljukesi, tasakesi ▪ tullive tõstive väräti il´läksi iist ärä tulid tõstsid värava tasakesi eest ära. Vrd il´lakeste, illiksi, il´lukesi, .il´lukeste
2. aeglaselt ▪ kõnele il´laksi, sis ma saa aru kõnele aeglaselt, siis ma saan aru. Vrd il´luksi

il´lane <il´latse, il´last> , il´läne <il´lätse, il´läst>
1. hiline ▪ aig om il´lane, akkame kodu mineme aeg on hiline, hakkame koju minema; külimise jaos om aig joba il´läne külvamise jaoks on aeg juba hiline. Vrd iline
2. hiljutine ▪ tin´t om il´lane, alle mõni aaste tagasi tulli tint on hiljutine, alles mõni aasta tagasi tuli (st tint tuli alles mõni aasta tagasi kasutusele)
3. õhtusöök ▪ tüümihe lätsive il´latsele Hel töömehed läksid õhtusöögile. Vrd .õhtune

.il´las ~ .il´läs hiljaks ▪ il´läs ta jäie pimme kätte hiljaks ta jäi [õhtu] pimeda kätte. Vrd .il´das

il´lepest hiljem ▪ naarmine tule tal il´lepest ku kukmine naermine tuleb tal hiljem kui kukkumine (käost). Vrd jären, peräst

illiksi Hel hiljukesi, vaikselt ▪ kae illiksi pesä manu iil´dä proovi hiljukesi pesa juurde hiilida. Vrd il´lakeste, il´laksi, il´lukesi, .il´lukeste, il´luksi

il´lukesi Hel hiljukesi, vaikselt ▪ ütel´ il´lukesi kõrva sisse ütles vaikselt kõrva sisse. Vrd il´lakeste, il´laksi, illiksi, .il´lukeste, il´luksi

il´lukest ~ il´lukeste Trv hiljukesi, vaikselt. Vrd il´lakeste, il´laksi, illiksi, il´lukesi, il´luksi

il´luksi Krk hiljukesi, tasakesi; aeglaselt ▪ suun piap il´luksi käümä soos peab aeglaselt käima. Vrd il´lakeste, il´laksi, illiksi, il´lukesi, .il´lukeste

ilp <ilbu, .ilpu>
1. hilp, vilets rõivas ▪ esi ilbun, naine närtsen (knk) ise hilpudes, naine nartsudes. Vrd ilben´t, supsuk
2. väike liistakas, viil ▪ pal´t liim, mõni kardule ilp olli põhjan ainult leem, mõni kartuliliistakas oli põhjas. Vrd lest1, lestuk, liistak, viil2

ilp|arak <ilp|aragu ~ ilp|araku, ilp|arakut> hilpharakas, väheselt riietatu ▪ latse jooseve nigu ilparagu lapsed jooksevad nagu hilpharakad

.ilpleme <ilbelde, .ilple> Hls hilbendama, lipendama, tolgendama ▪ lipp ilples puu otsan lipp hilbendab puu otsas. Vrd ilbenteme, .ilpneme, .lipneme

.ilpneme <ilbente, .ilpne>
1. tolknema, hilpnema ▪ katiku rõõva ilpneve sel´län katkised rõivad hilpnevad seljas. Vrd ilbenteme, .ilpleme
2. lippama ▪ temä ilpnep iki üten tema lippab ikka kaasa. Vrd .ilpame

imaleme <imalte ~ imalde, imale> Hel himustama ▪ temä imales ütte poissi ta himustas ühte poissi. Vrd .ihkame, ihalteme, imusteme

imu <imu, imu> , immu <immu, immut> Hls
1. isu, himu ▪ miu imu om joba täus minu isu on juba täis; poiss tei peris imuge sedä tüüd poiss tegi päris hea meelega seda tööd. Vrd isaltus, isu
2. himurus ▪ temä imu käi selle tüdruku järgi ta on himur selle tüdruku järele. Vrd jõõr1, niil´2

imukas <imuka, imukat> himustav, himuline ▪ karu ei ole vere imukas karu ei ole verehimuline. Vrd imulik, imuline

imulik <imuligu ~ imuliku, imulikku> Hls Krk himustav, himuline ▪ sii lait´s om raamadu pääl imulik see laps on lugemishimuline. Vrd imukas, imuline

imuline <imulise, imulist>
1. himu tundev, himustav, maias (millegi peale) ▪ temä olli kala imuline ta oli kalamaias. Vrd imukas, imulik, neeluk
2. himur, ihar ▪ imulise poisi käisive küla pääl himurad poisid käisid mööda küla (tüdrukuid otsimas). Vrd imar, ira

imusteme <imuste, imuste>
1. himustama, (väga) tahtma või soovima ▪ sis võide peräst juvva nõndapal´lu ku süä imustep siis võite pärast juua nii palju, kui süda himustab. Vrd .ihkame, .iil´me1, rõõgatseme
2. ihaldama; iharust tundma ▪ temä imustep sedä tüdrikut tema ihaldab seda tüdrukut. Vrd ihalteme, imaleme, imutseme

imuti Hls himukalt, isuga; meeleldi ▪ nõnda maguse marja, et süü imuti nii magusad marjad, et söö himukalt. Vrd maguste

imutseme <imutse, imutse> Krk Hel
1. isu tundma ▪ ku naene om käimä pääl, sis ta imutses aput rase naine tunneb isu hapu järele. Vrd isume, isuneme
2. himustama (naist) ▪ ärä imutse tõise naist ära himusta teise naist. Vrd ihalteme, imaleme, imusteme

ind <inna, .inda> hind ▪ peode päält masti ind (lina)peode pealt maksti hinda; kae inda maha kaubelte proovi hinda maha kaubelda. Vrd tak´s1

.indame <innate, .inda>
1. hinda või hinnangut andma ▪ kikk maa om ärä innat kogu maa on ära hinnatud
2. hindama, väärtustama ▪ miu poig olli linnan innat miis minu poeg oli linnas hinnatud mees

in´g <inge, .inge> (ukse)hing; haak. Vt en´g2

ink <ingu, .inku> Trv väike jõekala; vingerjas; hink jms (Cobitis) . Vrd kivi|jürräi, kivi|kala, kivi|mür´k, kivi|nuul´

innaline <innalise, innalist>
1. teatud hinnaga ▪ üte innalise mõlepe, võta esi meast sa tahat ühe hinnaga mõlemad, võta ise, millist sa tahad
2. väärtuslik; hinnatav, hinnaline ▪ lutsul om mass innaline lutsukalal on maks väärtuslik (kõrgelt hinnatav)

ira <ira, irat>
1. himur, ihar ▪ temä pidäsi ausest oma neitsi põlve, temä es ole ira poiste pääle ta pidas ausalt oma neitsipõlve, ta ei olnud himur poiste järele. Vrd imar, imuline
2. erk; peru ▪ sii obene om siande ira kes väege elav om see hobune on selline peru, kes väga elav on. Vrd pirts, rebä1, rõba

irame <irade, ira> Hel hirnuma; hinkuma ▪ ira ja jõra ütte puhku ja rüük hirnub ja jõriseb ühtepuhku ja röögib (hobusest). Vrd .irnme, .iukame, .iukleme, .iukme

irm <irmu, .irmu>
1. hirm, hirmutunne, pelgus ▪ mul irm vere sissi jäänu mul [on] hirm verre jäänud; tal nahk irmu täüs tal [on] hirm nahas. Vrd jahm, .kahmus, pel´g, .pelgüs
2. hirmuvalitsus; vitsahirm, (kehaline) karistus ▪ ku juba naises saadi, es olla küll ämp egä minut´ tõise irmu all kui juba [abielu]naiseks saadi, ei oldud küll enam iga minut teise hirmuvalituse all; kas sul kahju, et vargale irmu andas kas sul [on] kahju, et vargale hirmu antakse (st karistatakse)

.irmsast ~ .irmsaste
1. hirmsalt, koledasti ▪ ta sõimas´ miut irmsaste ta sõimas mind hirmsalt. Vrd kolest, kurjast
2. hirmsasti, kõvasti, väga (palju) ▪ sääse salvave irmsast täembä õhtu sääsed hammustavad täna õhtul väga palju; ta taht´ irmsaste üten tulla ta tahtis väga kaasa tulla. Vrd igävest, .kangest, rumalest

.irmume <.irmude, .irmu> hirmuma, ehmuma; hirmu tundma ▪ nagu midägi irmunu, ihukarva püsti nagu oleks millegi peale ehmatanud, ihukarvad püsti; irm lää tagasi, ku uvvest irmude saat hirm läheb ära, kui uuesti ehmud (siis ei jää ehmatusest haigeks); mea olevet temät eiduten ja temä olevet irmunu Krk mina olevat teda ehmatanud ja ta olevat hirmunud. Vrd .eitime, .eitume, jähmäteme, .kohkume

.irmus <.irmse ~ .irmsa, .irmust> , irmus <.irmse ~ .irmsa, irmust>
1. hirmuäratav, õudne ▪ mea pel´gä irmust asja ma kardan õudset asja; kui päevä ümmer valge rõngas om, sis om sel päeväl irmust maru uuta kui päikese ümber valge rõngas on, siis on sel päeval hirmsat maru oodata. Vrd jube, kole1, koletu
2. ebameeldiv, vastik ▪ kole irmus ilm väga vastik ilm. Vrd jõle, jäl´k
3. väga, tohutult ▪ mõni suvi valab vihma maha kui irmus mõnel suvel sajab väga palju vihma; piab irmpsit kül´me ilmu peab väga külmi ilmu (st ilmad on pikemat aega väga külmad). Vrd kolesti, kurjaste

irmuteme <irmute, irmude>
1. hirmutama ▪ ärä oma jutuge miut irmute! ära hirmuta mind oma jutuga!; mea olevet temät eiduten, irmuten mina olevat teda heidutanud, hirmutanud. Vrd .erjäme, kohuteme1
2. peletama, ära ajama ▪ ma irmuti linnu pesä päält ärä ma ajasin linnu pesa pealt ära. Vrd peleteme, ujuteme
3. lööma või lüüa ähvardama, karistama ▪ piitsage irmutemist ira obene ei kannate sugugi erk hobune ei kannata sugugi piitsaga löömist. Vrd karisteme, .nuhtleme

irmut´s <irmutse, irmutset ~ irmutsi, irmutsit>
1. hirmutis, hirmuäratav olend ▪ mia pelgä pimesen irmutsit mina kardan pimedas hirmutisi. Vrd irmutus
2. peletusvahend (nt lindudele) ▪ varbliste irmutse panti nissu või kanepes varblastepeletised pandi nisu- või kanepipõllule. Vrd peletis

irmutus <irmutuse, irmutust> Trv
1. hirmuäratav olend, hirmutis ▪ koes sa nõnda irmutuse viisi lääd? kuhu sa niimoodi hirmutise moodi lähed?. Vrd irmut´s
2. peletusvahend ▪ sis tetti irmutus, kas säeti mõni ripendei rõõvas tiku otsa siis tehti peletusvahend, näiteks seati mõni ripendav riie tiku otsa. Vrd peletis

irnateme <irnate, irnade> korra hirnuma, hirnatama ▪ oben irnat´ üte kõrra hobune hirnatas ühe korra

.irnme ~ .irnma <.irnu, irnu>
1. hirnuma ▪ obene akas´ kodu lähiksen irnma hobune hakkas kodu lähedal hirnuma; olli sääl mõtsan obesit küll, ir´nsev sääl oli seal eemal (karjamaal) hobuseid küll, hirnusid seal. Vrd irame, .iukleme
2. hirnumise moodi häälitsema ▪ ku kuulet tedä irnman edimest kõrd, saad naarda kui kuuled esimest korda teda hirnumas, saad naerda (tikutaja häälitsemisest)

ir´s <irre, irt> van hirs, teivas, latt ▪ ir´s olli lat´t talvenooda viukövve otsan hirs oli latt talvenooda veoköie otsas. Vrd latt´3, malk, saib, seiväs, teiväs

.irskleme <irselte, .irskle> käratsema; hirnatlema; vallatlema, hullama ▪ noore irsklive ehenkambren noored käratsesid eestoas; noore obese koplin irskliv ja joosiv ku rakturit näive noored hobused koplis hirnatlesid ja jooksid, kui traktorit nägid. Vrd .irskame, .irtsame

irv <irve, .irve> metskits; hirv ▪ mõtskitse om katte jagu, suurempe kutsuts irves, tõine jagu vähempe om mõtskitse metskitsi on kahte sorti, suuremaid kutsutakse hirveks, teine sort, väiksemad on metskitsed; nüid na kutsuve kitsi irves, vanast es ütelte nüüd nad kutsuvad [mets]kitsi hirveks, vanasti ei öeldud [nii]. Vrd mõts|kits

isaltus <isaltuse, isaltust> , isalus <isaluse, isalust> Krk isu; himu ▪ seante söögi isaltus tulli pääle selline söögiisu tuli peale; latsel tule ka vaist nisa isaltus lapsel tuleb ka vast rinna[piima] isu. Vrd imu, isu

isu <isu, isu>
1. (söögi)isu, himu ▪ mul om obese isu mul on väga suur isu. Vrd imu, isaltus
2. tahtmine, soov ▪ miu isu saa täüs kah joba, mea ei taha olla minu tahtmine saab ka juba täis, ma ei taha olla (siin enam). Vrd suuv´, tahtus

itsa <.itsme ~ .itskme, itsat> , idsa <.itsma, idsat> Hel hitse, külvijärg, külvirinna äärjoon ▪ ma olli itskme vedäje ma olin külvijärje märkija. Vrd itse

itse <.itsme ~ .itskme, itset> , idse <.itsme, idset> hitse, külvijärg, külvirinna äärjoon ▪ peremiis pidi itsmit vedäme peremees pidi külvijärgi märkima. Vrd itsa

iu <iu, iu>
1. hiuk, hinkuva hobuse häälitsus ▪ iu märä iuklep iu iu hinkuv mära hirnub iu iu. Vrd iuk4
2. hinkuv (hobune) ▪ iu oben es lase ennest raute hinkuv hobune ei lasknud ennast rautada; sii om iu, ei võta kuurmet perrä, viskas kust see [hobune] hingub, ei võta koormat järele, viskab kust

iuk4 <iugu, .iuku> hiuk, hinkuva hobuse häälitsus ▪ tege iki iuk, iuk, lõhup iist takka üles teeb ikka iuk, iuk, lööb eest takka üles (hobune). Vrd iu

.iukame <iugate, .iuka> perutama, tagajalaga lööma; hinkuma ▪ mõni oben ei lase puttu, sis iukap mõni hobune ei lase puutuda, siis lööb tagajalaga. Vrd irame, .iukleme, .iukme