[MUL] Mulgi sõnaraamat I-II

agaline <agalise, agalist>
1. haraline ▪ puu om agalises lännu puu on haraliseks läinud. Vrd aralik
2. piltl aganane, sõklane ▪ agalist leibä ei taha süvvä aganast leiba ei taha süüa. Vrd aganene, .sõkline

agrik <agrigu ~ agriku, agrikut> Hel suurte harali okstega, kahar (puu) ▪ mäe pääl kasuve agriku kõjo mäel kasvavad harulised kased. Vrd agar2, agarik1, ahar, aharik

aher2 <ahere, ahert> , aer <.aere, aert> harkadra künniraud ▪ mia las´se seppä aere teräves tetä ma lasin sepal künniraua teravaks teha

ang1 <angu, .angu> uus hang (tõstmisriist), hark ▪ einä ang om kolme aruge heinahang on kolme haruga. Vrd ar´k, vigel

.angus Krk hangutaoliselt harali (sarved) ▪ lehmäl om sarve angus lehmal on sarved harali

aragu|tants <aragu|tantsu, aragu|.tantsu> harakatants, varvastel tantsimine ▪ na tansive kate jala nuki pääl aragutantsu nad tantsivad kahe jalanuki peal harakatantsu

arak1 <aragu ~ araku, arakut> harakas (Pica pica) ▪ edimene saa iki iirtel, arakil (vns) esimene saab ikka hiirtele, harakatele; ma pia kargame siin ümmer ku arak ma pean kargama siin ringi nagu harakas

arak2 <aragu ~ araku, arakut> (õlgkatuse) harimalk ▪ tetti katus, panti araku katusel, oid´ õle kinni tehti katus, pandi harimalgad katusele, hoidis õled kinni. Vrd arja|malk, arja|puu

araku|kivi <araku|kivi, araku|kivi> Krk harakakivi, kvarts ▪ arakukivi om tulekivi taoline harakakivi on tulekivitaoline. Vrd päevä|kivi

aralik <araligu ~ araliku, aralikku> Hls Krk haraline ▪ kaara om äste araligu ja terätse kaerad on hästi haralised ja terarohked. Vrd agaline

aralin ~ araline <aralise, aralist> haruline ▪ araliste kirjege üüke haruliste kirjadega vöö; nurme veeren kasvi kate araline puu põllu ääres kasvas kaheharuline puu

areneme <arende, arene> Trv hargnema ▪ sukk üles arenu sukk [on] üles hargnenud. Vrd .argume

arevil, arevili, areveli Hel
1. harali; laiali ▪ uibu ossa kasvave arevil õunapuu oksad kasvavad harali. Vrd .arki, .arku, lak´ka
2. hõredalt, laialt ▪ mis sa nõnda areveli olet puu panden, tuli ei putu manu miks sa nõnda hõredalt oled puud pannud, tuli ei tule ligi. Vrd erelt, .erre

.argume <.argude, .argu> Hls Krk hargnema, lahti keerduma ▪ õmluse arguve valla õmblused hargnevad lahti; koet viir´ ei argu kootud äär (ultus) ei hargne (lahti). Vrd areneme

arguteme <argute, argude> Trv hargitama ▪ argutep pääle oma jalgu hargitab peale oma jalgu

ari1 <arja, .arja>
1. hari; ülemine osa ▪ ega siul tuld tare arja otsan ei ole ega sul tuld maja [katuse] harjas ei ole; mäe ari pas´tap mäehari paistab
2. linnuhari ▪ kul´u ari lää punatses kalkuni hari läheb punaseks; kanal om säuk ari kanal on paks kobarhari
3. piltl pea, juuksed ▪ karas´ miul arja kargas mulle harja (kallale)

ari2 <arja, .arja>
1. hari (pühkimiseks, kammimiseks) ▪ vanast suiuti arjage pääd vanasti soeti harjaga pead. Vrd suga1, pür´st
2. linahari, tööriist linakiudude sugemiseks ▪ lina sugimise ari olli kate poolege linasugemise hari oli kahe poolega

arilik <ariliku ~ ariligu, arilikku> harilik, tavaline ▪ sii om peris arilik kangas see on täiesti tavaline kangas; sii õigati arilik las´s, sii olli sis seande vaadikse muudu seda kutsuti tavaliseks lassiks, see oli siis selline vaadikese moodi. Vrd egä|päeväne

arilikult harilikult, tavaliselt ▪ rügä külvets iki arilikult sügüsi rukist külvatakse ikka harilikult sügisel

arime1 <aride, ari>
1. põldu harima ▪ ta lännu sõs sinna sedä põldu üles arime ja ta tennu sääl tulimaad ta oli läinud siis sinna seda põldu üles harima ja ta põletanud seal alet. Vrd .raak´me2
2. kasima, kohendama; puhastama ▪ rumal inimen, ka sa läät arit ennäst ilusti puhtes vällän! rumal inimene, kas sa lähed kasid end ilusti puhtaks väljas!; mia mõista soolikit aride küll ma oskan soolikaid puhastada küll. Vrd arenteme

arime2 <aride, ari>
1. koolitama, haridust andma ▪ temä om ilma arimede, temä ei ole koolin käünü ta on harimata, tema ei ole koolis käinud. Vrd kooliteme
2. piltl karistama ▪ mia pia sut arime, mudu sust ääd nahka vällä ei tule ma pean sind karistama, muidu sinust head nahka välja ei tule (korralikku inimest ei saa). Vrd .nuhkleme, .nuhtleme

arineme <arinte ~ arinde, arine> harjuma ▪ lait´s ei arine koolige laps ei harju kooliga. Vrd .arjume, paneteme, vilume

ari|puu <ari|puu, ari|puud> kangastelgede külgpuudele toetuv põikvarb, haripuu ▪ tel´lel om kaits aripuud ja nende pääl om sualaat´ telgedel on kaks põikvarba ja nende küljes on soalaad

arjak2 ~ arjake <arjakse, arjakest>
1. harjusk, rändkaupmees ▪ arjakse korjassive arjassit harjuskid korjasid (sea)harjaseid. Vrd arjuk, arjus3
2. piltl ulakas laps ▪ ku poisik kedägi kurja tege, ütelts, ossa põrgu arjake küll kui poisike miskit kurja teeb, üteldakse: oh sa põrgu harjusk küll

arjak3 <arjagu ~ arjaku, arjakut> harjulane, Harjumaa elanik

arjakutsi Hel piltl harjapidi ▪ nii velle om kikk sii aig arjakutsi kuun need vennad on kogu aeg harjapidi koos. Vrd arjatsi

arja|malk <arja|malga, arja|malka> Pst harimalk ▪ suur tuul lõhup kesvä rõugu ärä, arjamalga tulev pääle panna suur tuul lõhub odrarõugud ära, harimalgad tuleb peale panna. Vrd arak2, arja|puu

.arjame1 <arjate, .arja> harjama, harjaga puhastama, pühkima ▪ arjage arjati põrmandut harjaga pühiti põrandat. Vrd .pür´stmä

.arjame2 <arjate, .arja> Hel heinakuhja või katuse harja tegema ▪ ku katust arjati, panti araku õlgedel pääle kui katuse harja tehti, pandi harimalgad õlgedele peale

arja|puu <arja|puu, arja|puud> Trv harjapuu ▪ arjapuu panti einäkuhjel pääle harjapuud pandi heinakuhjadele peale. Vrd arak2, arja|malk

arjas <arjasse, arjast ~ arjase, arjast> harjas, turjakarv ▪ juusse om ku arjasse juuksed on nagu harjased. Vrd arjus1, karu2, ormus

arjatsi, arjatside Krk harjapidi, tuttipidi ▪ na kakleve, jäle arjatsi kinni nad kaklevad, jälle tuttipidi kinni; juusit pidi kakleve, arjatside tõmbave juustest hoides kaklevad, harjapidi tõmbavad (teineteist). Vrd arjakutsi

arjuk ~ arjuke <arjukse, arjukest> harjusk, rändkaupmees ▪ vene arjukse käisive rät´tege kauplemen, sitsi rõõvast, vasiku nahku viisive sel´län vene harjuskid käisid rättidega kauplemas, sitsiriiet ja vasikanahku viisid seljas; vanast käüsiv nii venekse, õigati arjuksis vanasti käisid need venelased, kutsuti harjuskiteks; arjuk pand latse kasti harjusk paneb lapse kasti (öeldi laste hirmutamiseks). Vrd arjak2, arjus3

.arjume <.arjude, .arju> Hls Krk harjuma, kohanema ▪ temä om inimestege kangest ärä arjunu ta on inimestega väga hästi ära harjunud (nt metslooma kohta). Vt arineme

arjus1 <arjusse, arjust ~ arjuse, arjust>
1. harjas ▪ arjussit korjassive arjakse harjaseid korjasid harjuskid. Vrd arjas, Vt karu2
2. seljauim ▪ kiisal om suur arjus sel´lä pääl kiisal on suur seljauim. Vrd ormus

arjus3 <arjusse ~ arjussa, arjust> Trv harjusk, rändkaupmees ▪ arjus taht´ sia karvu harjusk tahtis seakarvu (harjaseid). Vrd arjak2, arjuk

arjuteme <arjute, arjude> harjutama ▪ ei mõista arjutemede tetä ei oska harjutamata teha

ar´k <argi, .arki>
1. hark, haruline tööriist ▪ katearalise olli kikk argi, kolmearaline olli vigel kaheharulised olid kõik hargid, kolmeharuline oli vigel. Vrd ang1, vigel || rõõsa|ar´k puuhark rõõskade (nisuleibade) ahjust võtmiseks ▪ rõõsaar´k olli, võeti argige ahjust väl´lä, korbi võeti ka argige väl´lä rõõsahark oli, võeti hargiga [rõõsad] ahjust välja, korbid võeti ka hargiga välja
2. haraline tugipuu ▪ kuhjal om argi all kuhjal on hargid all (kuhjavarda toed) || aki|ar´k kolm püsti asetatud rukkivihku, mis moodustavad rukkihaki südamiku
3. abivahend nööri või vöö tegemiseks ▪ ta om väike kui kabla ar´k ta on väike kui nöörihark

ark|ader <ark|adra, ark|.atra> , ar´k|ader <ar´k|adra, ar´k|.atra> harkader ▪ mõni seemelts vil´la ka ar´kadrage sissi ja kõrdas maad mõni künnab viljaseemne ka harkadraga sisse ja kordab maad (st künnab uuesti). Vrd maa|ader

.arki Krk harkis, harali ▪ jala om arki all jalad on harkis all. Vrd .arku

ar´k|puu <ar´k|puu, ar´k|puud> harkpuu (vankri osa) ▪ ar´kpuu käü laka vahele, pulk läbi harkpuu käib rõukpaku vahele, pulk läbi

.arku
1. harkis, harali ▪ vahk pääle, jala arku all vahib pealegi, jalad harkis all. Vrd .arki
2. sassi; sassis, halbade suhetega ▪ vanase ei oole ütel nõul, sõs tulep kõnet ja ütelust, sõs lääp asi arku vanad ei ole ühel meelel, siis tuleb rääkimist ja ütlemist, siis läheb asi sassi. Vrd .saski, .sassi, sassin

aru2 <aru, .aru, illat .argu> haru; suund ▪ abe om katte argu aet habe on kahte harusse aetud; nemä lätsiv egäüit´s esi argu nemad läksid igaüks ise suunda. Vrd .argu

aru3 <arva ~ aru, .arva>
1. harv, hõre ▪ kaldsa põlve om arva joba, akkave katik mineme püksipõlved on juba hõredad, hakkavad katki minema. Vrd ere
2. haruldane ▪ aru võõra tullive ussaia pääle haruldased külalised tulid õue peale. Vrd aru|.kõrdne

aru|kõrd haruharva ▪ sii om arukõrd ku tal kõne tuju om seda on haruharva, et tal jututuju on. Vrd arvalt

aru|.kõrdne <aru|.kõrdse, aru|.kõrdset> Trv harukordne, haruldane ▪ täämbä om arukõrdne päe täna on harukordne päev. Vrd arv

aru|peräst Krk
1. haruldaselt ▪ sääl om aruperäst kõrge repp seal on haruldaselt kõrge trepp
2. harva ▪ ken egä päe ehtin, sii aruperäst alasti (vns) kes iga päev ehitud (riietatud), see harva alasti. Vrd .arva

aruteme1 <arute, arude> harutama ▪ sii lõng är vatskun, sii tulep valla arute see lõng on segamini, see tuleb lahti harutada

arutus2 <arutuse, arutust> harutatud lõngaotsad ▪ arutus pannas ville seltsi harutatud lõngaotsad pannakse villade juurde

.arva harva, hõredalt ▪ iist otsa olet arva lasken levä, viimätse otsan olet kokku kiilun eestpoolt oled hõredalt lasknud leivad [ahju], viimases otsas oled kokku kiilunud (st liiga tihedalt pannud). Vrd arvalt

arvalt Hls Krk
1. hõredalt, harva ▪ ma tahtse õige pikalt pista ja arvalt astu, aga emänd taht´s iki, et ta pidi õige peenikselt ja äste tett olem ma tahtsin õige pikalt pista ja harva astuda, aga emand tahtis ikka, et tema [õmblustöö] pidi õige peenikeselt ja hästi tehtud olema. Vrd .arva
2. mitte sageli, harva ▪ kes arvalt tuleve, nii ütelts aru võõra kes harva tulevad, neid kutsutakse haruldasteks võõrasteks. Vrd aru|kõrd

arvendeme ~ arventeme <arvente, arvende> Krk hõrendama, harvendama ▪ noore kuuse tahave arvente noored kuused tahavad harvendamist

arvepelt Krk harvemalt, harvemini ▪ ma sai temät arvepelt nätä ma sain teda harvemini näha

.aulik <.auligu ~ .auliku, .aulikku> austamisväärt, haritud ▪ miu esä olli aulik miis minu isa oli austamisväärt mees. Vrd aus, au|väärt

egä|päeväne <egä|päevätse, egä|päeväst> , egä|päävän <egä|päävätse, egä|pääväst> igapäevane; harilik ▪ sihande om me egäpäeväne kõne selline on meie igapäevane jutt; kurat om egäpäävän sõna kurat on harilik sõna. Vrd arilik

ere <ere, eret> hõre; harv ▪ ku rüga äste ere om, sis võrsus kui rukis hästi hõre on, siis võrsub; ennep putti mõni ere vihmapisar enne kukkus mõni harv vihmapiisk; vahe tulli püstülaudest, mis ollive eres kujunu vahe tuli püstlaudadest, mis olid hõredaks kuivanud. Vrd arv, erelin

erelt hõredalt, harvalt ▪ täo aaste lina olli õite erelt üles tullu tänavu oli lina õige hõredalt üles tõusnud; küll ollive väikse unigu ja erelt pant küll olid väiksed hunnikud ja hõredalt pandud (sõnnikust). Vrd arevil, .erre

.erre hõredalt, harvalt ▪ pane kangas erre sukka pane kangas hõredalt sukka (st lõimelõngad soapiide vahelt läbi). Vrd arevil, erelt

jaani|lil´l <jaani|lilli, jaani|.lilli>
1. (harilik) äiatar (Knautia) ▪ jaanililli äitsneve einäkuul äiatarid õitsevad juulikuus; jaanililli om valge äitsendege, siandse väikse, nemä kasvave loime pääl, kon vesine maa om, üüse na lehkave Hel äiatarid on valgete õitege, sellised väiksed, nad kasvavad lohu peal, kus vesine maa on, öösel nad lõhnavad. Vrd lamba|tasku
2. pääsusilm (Primula farinosa) ▪ jaanilille kasvave kõrge põllu serbi pääl Trv pääsusilmad kasvavad kõrgetel põlluäärtel. Vrd ani|sil´m2, eller|ein, pääsukse|sil´m, sirgu|sil´m

joosi|ein <joosi|einä, joosi|.einä>
1. hanijalg (Potentilla anserina) ▪ joosieinä äitsne om kõllatse hanijala õied on kollased
2. harilik mailane (Veronica officinalis) ▪ joosieinä kasvave kõva maa pääl, sii keedets ärä ummusen, juu sedä vett, kaos juuskje ärä hanijalad kasvavad kõva maa peal, see keedetakse ummuses ära, joo seda vett, kaob jooksva ära. Vrd .juuskje|ein

jutik2 <jutigu ~ jutiku, jutikut>
1. palmik, palmitud asi ▪ tüdrikul ollive paksu ja pika jutigu tüdrukul olid paksud ja pikad palmikud; vanast tetti linadest jutiku, tetti obese lei seantse jutikust vanasti tehti linadest palmikud, tehti hoburakendi rihmad sellisest palmikust. Vt palmik1, pat´s1
2. (kanga)palmik, käärpuudelt võetud ja kokkupalmitud lõim ▪ kangas tõmmats ike läbi peo sääntses jutikus kokku Hls kangas tõmmatakse ikka läbi pihu selliseks palmikuks kokku
3. etn hargil või kahel vardal kootud villane pael seeliku allääres ▪ kördil olli jutik ala õmmelt Krk seelikule oli villane pael alla [äärde] õmmeldud

.juuskje|ein <.juuskje|einä, .juuskje|.einä> harilik mailane (Veronica officinalis) . Vrd joosi|ein

kaara|lill <kaara|lilli, kaara|.lilli> Krk nisulill, harilik äiakas (Agrostemma githago) ▪ kaaralill kasvas kaara sihen, lehe kül´len nagu põieksel äiakas kasvab kaera sees, lehed küljes nagu põiekesel

.kam´me ~ .kam´ma <.kammi, kammi> kammima, harjama ▪ sii and kammi, kõva rõõvas seda on raske harjata, kõva riie. Vt .arjame1, .suime

karu2 <karva, .karva>
1. karv; piltl juus ▪ mia võti tal karvest kinni ma võtsin tal karvadest (st tukast) kinni; tal ei ole karvi ka nõnda pal´lu ku tal võlga om tal ei ole [ihu]karvasid ka nii palju, kui tal võlga on
2. karvkate; harjas ▪ kuus´, pedäjes ja kadajes, nii karva ei eidä kuusk, mänd ja kadakas, need on igihaljad. Vrd arjas, arjus1, ormus
3. piltl sulg ▪ kana lok´s ja aa karva püstü kana kloksub ja ajab suled püsti. Vt sul´g1

kas´s <kassi, .kassi>
1. kass ▪ ku kas´s oma saba lakup, sis pistäp vihm sadame varsti kui kass oma saba lakub, siis hakkab vihma varsti sadama. Vrd kiili|sil´m, kissa
2. piltl harkadra kammitsaid ühendav raud ▪ kas´s olli ravvast tett, tuu külgi köüdetäs kabla Hel harkadra kammitsaid ühes hoidev raud oli rauast tehtud, selle külge seoti nöörid
3. piltl tütarlapse häbe ▪ kudas sa istut, siu kassike om puha nätä Krk kuidas sa istud, sinu häbe on kõik näha. Vrd kits

kile2 <kile, kilet> (kaera)kile, kaerajahust (harvemini leivataignast) keedetud hapendatud puder ▪ kile om apu kaerakile on hapu. Vrd apu|rokk, kiisel

kobevelt Hls, kobevest hõredalt, harvalt; lahedalt ▪ silgu om pütin kobevelt silgud on pütis hõredalt; kapuste om kobevest püti sehen kapsad on lahedalt pütis. Vrd arevil, erelt, .erre

koet|viir´ <koet|veere, koet|viirt> kanga tihedam hargnematu äär, ultusäär ▪ amme kül´le om koetveerest särgi küljed on tihedama hargnematu ultusäärega [kangast]

komme <.kombe, kommet>
1. tava, komme, traditsiooniline toimimisviis ▪ pulman võtsi ma oma kombe perrä sõna pulmas võtsin ma oma tava järgi sõna. Vrd kur´ss1, muud, rada, .säädus
2. harjumus, kalduvus; eluviis ▪ miu tüdär om ää kombege minu tütar on heade harjumustega. Vrd elu|viis, panetus
3. millegi taoline ▪ rii kombege, rii ehitusege om riike reetaoline, ree ehitusega on reeke (kelk)

kooliteme1 <koolite, koolide>
1. koolitama ▪ ädä koolitep mehe targas häda koolitab mehe targaks. Vrd arime2
2. õppida või koolis käia laskma ▪ ta koolit´ tüdärd linna koolin ta koolitas oma tütart linnakoolis. Vrd .kuul´me3
3. kooliharidust saama; haritud olema ▪ temä poig olli iki kõrgeste koolitet ta poeg oli ikka kõrgelt haritud

korts2 <kortsu ~ kordsu, .kortsu> Hel lõõtspill, harmoonika ▪ tõmma kortsu kah! tõmba lõõtspilli ka!. Vrd lõõts, võnna, ärmoonik

kur´g <kure, .kurge>
1. kurg, sookurg (Grus grus) ▪ kure om är es´sunu sookured on ära eksinud (st ei lenda reas). Vt suu|kur´g
2. piltl harkadra ais; vannasadra käepide ▪ kurge kül´len om käsipuu aiste küljes on käsipuu. Vrd kure|puu
3. piltl esi, tööriba ▪ sii jäi kur´ge tegeme, ku temä oma viilukest es jõvva ärä lõigate see jäi [oma] tööriba tegema, kui ta oma viilukest ei jõudnud ära lõigata. Vrd .viirgus
4. piltl jõhvikas Krk ▪ kure äitsnemise aig olli kül´m, kure äitsne külmiv ärä jõhvika õitsemise ajal oli külm, jõhvika õied külmusid ära. Vrd jõhvik1, kurek, kure|mari, siilu|arjak, siilu|arjas

.kuurmas <.kuurma, .kuurmast> Trv
1. kuule, sisekõrv ▪ kir´p läit´s kuurmase sissi, es saa enämb väl´lä kirp läks kuulmesse sisse, ei saanud enam välja
2. kuure, hargnemiskoht ▪ kapsta kuurmast tule lehti manu kapsa lehtede hargnemiskohast tuleb lehti juurde

kõõma|ein <kõõma|einä, kõõma|.einä> Hls Krk harilik punand (taim) (Fumaria officinalis) ▪ kõõmaein ummussen paan keedeti ja mõsti selle viige pääd punandit keedeti kinnises pajas ja selle veega pesti pead (kõõma ravimiseks)

käo|kübär <käo|kübäre, käo|kübäret ~ käo|kübäre, käo|kübärt> harilik kellukas (Campanula patula) ▪ raanikide sehen kuju maa iki, sääl kasvave käokengä, ellereinä, käopõlle, käokübäre raiesmikel [on] ikka kuiv maa, seal kasvavad käokingad, pääsusilmad, käopõlled, kellukad. Vrd kübrits

käpik1 <käpigu ~ käpiku, käpikut>
1. hanijalg, maaharimisriist ▪ käpik olli seemendemise man hanijalg oli [kasutusel] külvamise juures. Vrd käpis
2. rehekäpp, 4-5 haruga puuhark ▪ käpikut tarvitide vil´lä tuulamise man rehekäppa kasutati vilja tuulamise juures. Vt käpp2

kär´p1 <kärbä, .kärpä> Trv Hel
1. kärbis. Vt kärbik
2. puust rull käsitsi rehepeksul ▪ kärbä olli rehe pesmise man Hel rullid olid rehepeksu juures [kasutusel]
3. harudega tikandimotiiv, muster ▪ kär´p olli amme kiri kärp oli särgimuster

laasik1 <laasigu ~ laasiku, laasikut>
1. võsast puhastatud heinamaa, laastik ▪ küll om laasigun ilust einä, aa looma laasikus küll on võsast puhastatud heinamaal ilusat heina, aja loomad heinamaale. Vrd laan´1, .laastik
2. harvendatud noor mets ▪ laasikun kasvive kõivuseene harvendatud metsas kasvasid kaseseened

lahe4 <.lahkme, lahet> hargnemine, hargnemiskoht ▪ sii om tii lahkme kotus see on tee hargnemiskoht; sii obene ei pia tiid, kun vähä tiilahkme om taht sisse minna see hobune ei hoia teed, kus vähegi hargnemiskohta on, tahab sisse minna; ku kolmas tiilahkme tule, sis käänä sissi kui kolmas hargnemiskoht tuleb, siis keera sisse. Vrd aru2, lahk

lappame <lapate, lappa> Trv järkudena kokku panema või lahti harutama, lappama; noota seadma ▪ rõõvas tule kokku lapate kangas tuleb kokku lapata; lääme nooda perä lappame lähme noodapära seadma. Vrd .let´mä, sebime, .säädme

leht|ari <leht|arja, leht|.arja> Krk Hel õhuke hari (linnul) ▪ kikkal om lehtari ja suure vereve lõpusse kukel on õhuke hari ja suured punased lokutid

lepik|lil´l <lepik|lilli, lepik|.lilli>
1. harilik lepiklill (Chrysospleniuma alternifolium) ▪ lepiklilli kasvav lepikide all harilikud lepiklilled kasvavad lepikutes
2. soo-kurereha (Geranium palustre) . Vrd kulli|küüd´s

.liugel <.liugle, .liugelt> , .liukel <.liukle, .liukelt> Krk
1. harv, kehv vili (ka hein, vill) ▪ mõni liugel on kasunu, egä säält midägi saia ei ole mõni harv [viljakõrs] on kasvanud, ega sealt midagi saada pole (saaki). Vrd ud´sal, utser´t
2. kübe, helves ▪ kerge lumesadu, mõni liugel tulep ala kerge lumesadu, mõni helves tuleb alla. Vrd .liugen, .liugen´ts

lõdu <lõdva, .lõtva>
1. lõtv ▪ nüür´ om lõdu nöör on lõtv. Vrd lõdev
2. hõre, harv (koest) ▪ rõõvas om lõdu, ku ta arva om koet riie on lõtv, kui ta harvalt on kootud. Vrd aru3, ere, erelin, kore, loga2
3. pehme ▪ lepä om lõdva süüge lepad on pehme [puidu]süüga. Vrd lepe, pehme, sõbe
4. lodev, laisk ▪ laisk ja lõdu, ei viisi tüüd tetä laisk ja lodev, ei viitsi tööd teha. Vrd lobev, lordsak
5. jõuetu ▪ sii om lõdu obene, ku vähä sõit, om lige see on jõuetu hobune, kui natuke sõidab, on märg (higine). Vrd jõvvetu, loid, oimetu, tümä1

maa|ader <maa|adra, maa|.atra> Hls harkader ▪ maa-adrage künneti vanast kikk maa ärä harkadraga künti vanasti kogu maa ära. Vrd ark|ader

maa|kõru <maa|kõrva, maa|.kõrva> Krk harilik helvik (lehetaoline sammal) (Marchantia polymorpha) ▪ maakõrva kasvav söödi pääl, al´l sammal, lehe muudu maakõrvad kasvavad söötis heinamaal, [see on] hall sammal, lehe moodi

mao|.aaje|ein <mao|.aaje|einä, mao|.aaje|.einä> Krk harilik kukehari (Sedum acre) ▪ ku eläjel maoaaje sehen, sis eläi pasantep, sis korjats eläjel maoaajeeinu; maoaajeeinä kasvave lühikse kõllatse ligi maad kui loomal on maoajaja haigus, siis loomal on kõht lahti, siis korjatakse loomale maoajajaheinu; maoajajaheinad on lühikesed kollased maadligi

maru|arak <maru|aragu ~ maru|araku, maru|arakut> Krk Hel marutõbine harakas (sõimusõna) ▪ sii om äkiline ku maruarak see on äkiline kui maruharakas; kos sa maruarak jooset, ooda, ku ma selete selle asja sulle ärä! kuhu sa, maruharakas, jooksed, oota, kuni ma seletan selle asja sulle ära!

muud <moodu, .muudu>
1. komme, harjumus, mood ▪ mes muud sii om? mis komme see on?; latsel om päidle imemise muud man lapsel on pöidla imemise komme; ma ole kige moodug ennest ärä eläten ma olen igal moel ennast ära elatanud; tal om moodu järgi leit sel´län tal on moodne kleit seljas. Vrd komme, kur´ss1, panetus
2. olek, olemus; kuju; välimus ▪ tõine om iluse mooduge, tõine om kõrvan ku mühäk teine on ilusa olekuga, teine on kõrval nagu mühakas. Vrd kojo, laan´4
3. viis, moodus ▪ selle moodug ma sai tast iki jagu selle viisiga ma sain temast ikka jagu. Vt laan´3

naba|pulk <naba|pulga, naba|.pulka> harkadra sarvi ühendav vahepuu ▪ vanal adral olli vaja uus nabapulk tetä vanale adrale oli vaja uus vahepuu teha

.niitsme|ar´k <.niitsme|argi, .niitsme|.ar´ki> Krk niiehark, niite tegemise hark (kanga kudumise juures) ▪ niitsmear´k olli egän talun niiehark oli igas talus. Vrd .niitsme|jalg, .niitsme|laud, .niitsme|ruup´

nõre2 <nõre, nõret> Trv hõre, harvade okstega (puust) ▪ nõre kaseke kasvi rõuna all hõredate rippuvate okstega kaseke kasvas mäeveerul. Vt nõrene

nõrene <nõretse, nõrest> Krk hõre, harvade okstega ▪ nõrekase ossa ku tilgents, midä vanep, sedä rohkep kasvap ta nõretses leinakase oksad nagu tilgendavad, mida vanem, seda rohkem kasvab ta harvaoksaliseks. Vrd nõre2

näl´g|ein <näl´g|einä, näl´g|.einä> harilik nälghein (Spergula arvensis) ▪ suur näl´gein olli sehen, es ole läätsä kedägi kasunu Krk suur nälghein oli sees [põllul], ei olnud läätsed üldse kasvanud

näpe <.näppe, näpet>
1. näputäis, midagi vähest ▪ tal olli viil nipet ja näpet õmmelde tal oli veel näputäis õmmelda; ma anni tal nipet-näpet söögipoolist üten kah ma andsin talle natuke söögipoolist kaasa kah. Vrd näpu|täis
2. kaltsudest harutatud kiudaine ▪ miul ää ulk arudet näppit Krk minul [on] hea hulk harutatud näppeid. Vt .näpne

.näp´me ~ .näp´mä <näppi, näpi>
1. näppima, sõrmedega katsuma ▪ egät ei või näppi kõike ei või näppida; seni näp´p nõna, senigu nõna kärnän niikaua näppis nina, kuni nina [oli] kärnas. Vrd .nip´me, näputeme
2. noppima ▪ ku sukal talla ärä lõigat, sis piap näp´me nii vallalise silmä ärä kui sukal [on] tallad ära lõigatud, siis peab lahtised silmad üles noppima. Vrd .nok´me2, .näp´me
3. villast eset harutama ▪ akkas villätsit närusit näp´me hakkab villaseid närusid harutama (vanu villaseid riideid)

.näpne pl <.näpnide, .näpnit> Krk näpped, kaltsudest harutatud lõng ▪ näpnit pannas villal manu, sis saa kirivese lõnga näppeid pannakse villale juurde, siis saab kirju lõnga. Vrd näpe

ormus <ormusse, ormust ~ ormuse, ormust>
1. kala (selja)uim ▪ ormuse om nii teräve kala sel´lä pääl, ormusse om iki ojumise jaos neil uimed on nii teravad kala selja peal, uimed on ikka ujumise jaoks neil. Vt ormi|luu
2. harjas ▪ ormusse püsti tõisel, kuri nõnda et harjased püsti teisel, kuri nii et; kellele sa oma ormussit näität Trv piltl kellele sa oma harjaseid näitad. Vrd arjus1

paneteme <panete, panede>
1. harjuma, kohanema ▪ ma ole sellege ärä paneten, ei saa aru kedäki, et alamp toit om ma olen sellega ära harjunud, ei saa midagi aru, et on lihtsam toit; temä om nende ütelustege ärä paneten ta on nende ütlemistega ära harjunud. Vrd arineme, .arjume, vilume
2. pidama jääma, viibima Trv ▪ ma jäi sinna raasike paneteme ma jäin sinna viivuks pidama. Vt .viibume