[KNR] Eesti kohanimeraamat

Alu1 ‹-sse› Rap – alevik Rapla maakonnas Rapla vallas, mõis, sks Allo, 1241 Alafæ (küla), 1409 Alwen (mõis), 1410 Aluwen, 1456 Alitn ~ Alun, 1470 Allone.  A3
● Mõisat on mainitud 1409. Hiljem küla kadus (1470 on veel mainitud Alloke, mis on ehk „väike Alu“). 1920. a-tel tekkis mõisasüdame ümber Alu asundus, millest pärast Teist maailmasõda eraldati tihedam keskosa Alu asundiks, 1977 sai see alevikuks. Nimes esineb ilmselt tüvi ala (1241 ehk *Alava), mis viitab allpool paiknemisele. L. Kettunen näeb ka seoseid läänemeresoome isikunimega Alu ja kohanimega Alutaguse. XV–XVI saj mainitakse Alu külade hulgas *Nihu küla (1409 Nychtke, 1410 Nichke, 1456 Nychko, 1523 Nichtko), mille täpsem asukoht ei ole teada. Vrd Kalevi. – PP
Bfl: I, 105, 107, 228 (+reg), 898; EO: 140, 260, 301; Joh LCD: 312–313; LCD: 42r

Harju-Jaani ‹-`Jaani› HJn – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks St. Johannis, 1241 Saintakæ, 1254 Sagentake, 1393 Sagentaken, 1424 Sagentake, 1508 Saye mit den Gütern (mõisatega), 1519 sunte Johannes kerspel, 1765 Johanni oder Seyntacken.
● Taani hindamisraamatus pole *Saiataga veel kihelkond, vaid küla (P. Johanseni arvates suursaraskond), mis kuulus *Rebala ehk *Räpälä (Repel) muinaskihelkonda. Külaga sama nime kandis algul ka XIV saj loodud kirikukihelkond (mainitud 1322), kuhu ehitati samas kirik. Hiljem hakati kiriku nimipühaku järgi seda kutsuma Jaani (koh Joani) kihelkonnaks, millele lisati täiend Harju-, et eristada teistest samanimelistest. Teatud aja esinesid nimed paralleelselt ja vana nimi isegi XVIII saj-ni. Kirik on pühendatud Ristija Johannesele. Saia-tüvelisi kohanimesid, sageli vetenimesid, esineb Eestis teisigi. Selle tüvega nime on võinud kanda Jõelähtme jõgi, mille paremkaldal asunud ala või küla kandis *Saiataga nime. Nime tähendus jääb ebaselgeks. Vrd Linnakse, Läti3, Vaase. – MJ
Bfl: I, 9, 81, 704; BHO: 152; ENE: II, 519–520; Joh LCD: 211, 584–586; LCD: 45v; LUB: III, 270; Vilbaste 1949: 49

Iide ‹-le› Jäm – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas (Torgu mõis), 1811 Ide Ado.  B3
● 1977–1997 oli Torgu küla osa. Iide on olnud algselt loodusnimi, 1791 olid seal Torgu mõisa põllud (Ide Pellud), küla on tekkinud XIX saj II poolel popsikülana. Nimes on sõna hiis : hiie häälikuseaduslikus mitmuse omastavas hiide. Iide lääneosa, kus asub ↑Torgu õigeusu kirik ja kalmistu, on Liivaots. – MK
 EAA.2072.3.9, L 1; EAN; KNAB; SK I: 42; Troska 1987: 100

Iidva raba [`iidva raba] Tür – soo Järva maakonnas Türi vallas, 1694 Idwa soo.  A1
● Raba asub Harju- ja Järvamaa piiril. Kutsutud Änari küla järgi ka Änari rabaks. Mellini kaardil 1796 on märgitud Idwa Saar, tõenäoliselt oli see soosaare nimi. Kas soosaar on nimetatud soo järgi või vastupidi, pole selge, samuti jääb hämaraks nime keeleline päritolu. Kui analüüsida nime Iid+va, siis on võimalik, et nime lähtekohaks on olnud sõna hiis : hiie. Teine osis -va võib pärit olla varasemast järelosisest, küllalt sagedasti pärineb -va sõnast vahe või ka sõnast pea. – MK
 EAA.1.2.C-IV-184; EO: 259; KNAB; Mellin

Ilžnä [`il´žnä] ‹`Il´žnä ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Ilsnä ~ Ilseni Lei – asula Lätis Vidzemes Alūksne piirkonnas Ilžnä (Ilzene) vallas, mõis, läti Ilzene, sks Ilsen.  B2
● Ilžnä mõis lahutati 1826 Aluliinast (Alūksnest). 1920. a-tel jagati asundustaludeks. Leivu nimi on läti nime mugand. Lätikeelset nime seostatakse isikunimega Ilze, kuid M. Faster on pakkunud välja ka seose liivi sõnaga i’lzõ ’üles, ülespoole’. Sel juhul võiks leida paralleele Vaabina varasema nimega (1522 Ulsen, 1582 Elsen). O. Bušs märgib, et Lätis on Ilz-algulisi nimesid, eriti järvenimesid, milles võib näha arengut Ilz- ‹ Ildz- ‹ Ilg-, vrd leedu ilgas ’pikk’. Ilžnä vald oli Leivu eestlaste kõige tihedamini asustatud piirkond. Viimati räägiti Leivu murrakut ↑Paikna (Paiķēni) külas. Leivu eestlasi on Ilžnä vallas asunud veel mh järgmistes paikades: Aavašilla (?, läti nimi teadmata), Andu (läti Onti), Bullikülä (Buļļi), Gutapõllu (Gutapuri), Katrõmõtsa (Jaunčonkas ehk Katriņmeži), Laudumäe (Lubukalni), Mustura (Melnupes), Mõtsšlääga (Mežslokas), Mäekülä ehk Bruunja (Brūniņi), Põllupi (Pilupes), Riikštakülä (Riekstiņi), Seivadži (Siveci), Soosaare (Sūzari), Soursuu (Lielpuri), Šikksälgäkülä (Āžmuguras), Šläägakülä (Ezerslokas), Tsangukülä (Čonkas), Uibumäe (Ābeļkalni), Vaslõ (Jaunzemji) ja Vääkali (Kalnvēji). Vrd Leivu, Vaabina. – PP
BHO II: 230; Faster 2015: 270; KN; KNAB; Lvv: I, 360; Niilus 1935

Iru1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ka ‹`Irgu› Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Väo mõis), 1241 Hirwæ, 1374 Hirwen, 1490 Hirweden, 1693 Hirwekylla.  C3
● XIV saj asus külas vasallimõis vahest hilisema Hansumõisa talu kohal. 1359 läks küla kingiks Tallinna Pühavaimu seegile, XVI saj reformatsiooni ajal linnaasutusele nn Jumalalaekale, kuuludes sellele kuni a-ni 1877. Linn andis küla rendile mitmele linnamõisale (Väo, Nehatu, Rae ja Kautjala). Iru liideti 1975 Tallinnaga, ent lahutati 1980 uuesti ning arvati Nehatu küla alla, omaette külana taastati 1997. Küla võib olla saanud oma nime praeguselt Pirita jõelt, mille varasem nimi oli *Hirvejõgi või *Hirveoja (Hirwenoye). L. Kettunen osutab, et Iru nimi (ka 1508 Hero, 1541 Hyrru) on algselt olnud vähendusliitega -oi ja võrdleb seda soome isikunimega Hirvonen. *Hirvoi on eesti keelele omaste häälikumuutuste kaudu teisenenud: *Hirvoi › *Hiro ~ *Hiru › Iru. – MJ
BHO: 132; EE: III, 1311; ENE-EE: III, 676–677; EO: 104, 171–172; Gustavson 1982: 16; Joh LCD: 364–365; Puhk 1996: 66; Saks 1974: 69; Viidas 1992: 69; Vilbaste 1949: 44; ÜAN

Kalbaküla [kalba‿küla] ‹-`külla› Hls – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis), 1547 den Kalpenkulschen wech (tee), XVI saj II poolel Calpencul, 1601 Kalbkulle (küla), 1722 Kalppen-külla, Kalpen Külla, u 1900 Калбакюля (talurühm).  B1
● 1551 kuulus Kalbaküla (Kalpenkull) Abja vakusesse. Küla on 1977 liidetud Lasariga. Nime suhtes puudub selgus. Seda sobiks võrrelda soome isikunimega Kalpa, nagu teeb P. Johansen Kalbu kohanimega. L. Kettunen on seda lähenemist kritiseerinud, kuid ta enda ettepanekud ei ole usutavad, kui just isikunimi *Kallipää välja arvata. Vrd Kalbu. – MK
BHO: 172; EO: 9; Joh LCD: 395; Johansen 1937: 56, 59; Rev 1601: 154; Stackelberg 1926: 157, 232

Kangsti [`kanksti] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Kangistõ ~ Kangistu ‹-lõ ~ -dõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Varstu vallas (Kõrgepalu mõis), 1627 Kanna Kesi Iwan, 1630 Kanekse pustus, 1638 Kannaka Pustus, 1765 Dorf Kangste.  B3
● XVII saj alguse talu oli 1638. a revisjoni teatel muudetud mõisamaaks. Pole teada, kus see täpselt asus. 1684. a kaardil märgitakse praeguses Kangstis veel peremehi Hinsse Suns (*Tsunts?) ja Hinsse Hanss. Äratuntavalt sama nimi on taas olemas XVIII saj. Vanapärane hääldus Kangistõ lubab oletada muistse isikunime *Kanki olemasolu. Vrd liivlane Kangi 1447. Nimi tähendusega ’kange’ oleks ka lisanimena ootuspärane. Esmamainingus näib peituvat vorm *Kanakõisi või *Kannakõisi. Kuid kui lähtuda ’kange’ tähendusest, oleks esimestes kirjapiltides tegu nõrga astme vormidega *Kaŋŋõkõisi, *Kaŋŋõksõ. Elanike meelitusnimetust *kaŋŋõksõq või *kangõksõq veel kord omastavasse käändesse pannes on sündinud vorm *Kangõkstõ, mis on kohanimedele omaselt sarnaste häälikute arvelt kokku tõmbunud (*Kankstõ). Nii seletub kahe rööpse häälduse esinemine Lääne-Rõuges ja Harglas, kus murdeomaselt ei tohiks toimuda nime Kangistõ või Kangistu kokkutõmbumist (vrd Plv, Räp ja põhjaseto loodsik › loots´k). Kangstiga liideti 1977 Jaama, Sika ja Vahi küla. Vrd Kangusti. – ES
EAA.1268.1.401:233, L 227p; EAA.308.2.178; Rev 1624/27 DL: 93; Rev 1638 I: 191; Roslavlev 1976: lisa 3; Stoebke 1964: 35

Kimalasõ ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ‹Kima`lastõ ~ -lõ›, kirjakeeles varem Kimalase Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1627 Kywalehm, 1630 Kiwalar Iwan, 1638 Kimala Iwan, 1688 Kimblas, 1782 Kimalasse Petri Tannil, 1820 Kimmalasse (küla).  B4
● Hajatalust tekkinud külas oli 1688 kolm sama lisanimega poolemeest. Kimalasõ nime varasemate kirjapiltide puhul võiks kahelda, kas pole mitte tegemist ümberkirjutusveaga (m › w). Kahtlemisi võiks nime mainimiste ritta asetada ka 1588. a nimekuju Han Kiwakow. Võiks arvata, et külanime aluseks olev talupoja lisanimi pärineb sõnast kimalane. Kindel see pole, sest selline lisanimi oleks kogu Võrumaal ainukordne. Et kuni XIX saj-ni ei esine kirjapiltides mm-i, võib oletada, et nimi hääldus varem pika i-ga. Sellisel juhul oleks nime väga hea võrrelda vana karjalapärase perekonnanimega Kiimalainen, mis pärineb õigeusu ristinimest Jevdokim (kreeka Ευδόκιμος). Aluseks olnud vene hellitusvorm Кима võib pärineda ka eesnimest Joachim, vn Jakim. Tõenäoliselt on sama päritolu ka mitmed Ida-Eesti Kiima talunimed. – ES
EAA.1865.2.141/2:23, L 22p; EAA.1271.1.224:171, L 757; Petrovskij 1966: Иаким; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 168; Roslavlev 1976: lisa 2; Sukunimet 1992: 197

Kirikumäe [kiriku‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Kerigu‿`mäe ~ `Kerko‿`mäe Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1638 Kirckmeggi Pustus, 1684 Kirkenne Peep, 1688 Kirckmeggi Ifwan, Hinno, 1782 Kerkoma Iwann, 1820 Kerrikomäe (küla).  B3
● 1688. a oli talu kahe poolemehega, külaks hakati pidama XIX saj. Nimi on saadud Liivi sõja ajal 1560. a-tel Petseri kloostri poolt ehitatud õigeusu kiriku järgi. 1638. a on teade varemetes kirikust. Küla, kirikut ja Kirikumäe järve on varem nimetatud teise nimega, mis kuulub algupäraselt järvele (1561 Огіяръ, 1588 Ahirewo, 1627 Ayha järv). O. Roslavlev on pakkunud eksliku tõlgenduse *Hagujärve. Vene keele häälduse eripära tõttu annab aga Огіяръ edasi sedasama nime mis muudki üleskirjutused: *Ahijärv. Hiljem on järve nimetatud juba Kirikumäe järveks. Mellini kaardi kirjapanek 1798 Kerkomä oder Peddez S. tähtsustab järve kui Pedetsi (Pedejä) jõe algust. Kirikumäe külaga on 1977 liidetud Pundsu (Punsu) ja Tõlva küla (1638 Telwa Iwan). ¤ Tõõnõ tähtsä kotus um jälle üts järv Vahtsõliina valla piiri seeh. Sedä järve kutsutas täämbätseni pääväni Kerigumäe järves selle, et siäl ollõv selle järve asõmõl kerik vanast ollu, mis ollõv maa ala vajonu ja järv asõmõllõ saanu. Vana rahvas kõnõlõsõ, et ildaaigu ollõv viil selle kerigu tornikell unnanu, kui ilm vihma näüdäs, ja see olli vanalõ rahvalõ tähes ollu. Kui kellä undamist kuulti, sis olli selgehe tiidä ollu, et tõõsõl pääväl vihma nakkas sadama. See järv um Vastseliina keriku mant lõunõ poolõ kaia ja kerigu mant um sinnä 9 versta maa vana Marinpurgi suurt tiid minnä. (1903) Vrd Ahijärv, Ähijärve. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:19, L 18p; EAA.1271.1.224:15, L 477; KM: H II 71, 344 (2) – 1903; Mellin; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 161, 168, 174; Roslavlev 1976: 6, lisa 3; Truusmann 1897a: 40

Kolepi [kol´epi] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Kol´ebi Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas (Vastse-Kasaritsa mõis), 1684 Kollio Iwan Peep, 1765 Dorf Koljo Pebo, 1805 Collepi, 1839 Kollibi.  A2
● Kolepi küla sai laiemalt tuntuks kui Vastse-Kasaritsa valla ühe koolimaja asukoht XIX saj keskpaigast. Külanimi on lühenenud Kol´o Peebu nimest. Kasaritsas XVII saj väga levinud lisanime Kol´o kohta ↑Kolo². Kolepiga on pärast 1945. a kokku arvatud ida pool paiknev Vadsa küla, 1977 liideti Soe ja Soemõtsa (Soemetsa) küla. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:27, L 23p; EAA.567.2.783:6, L 5p; Rücker

Kuklase [`kuklase] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kuklasõ ‹-lõ ~ `Kuklastõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1627 Kucklese Iwan, 1638 Kochlass Iwan, 1684 Kuklas (hajatalu), 1765 Dorf Kukklasse, 1839 Kuglas.  A3
● Talurühm ja küla on saanud nime talupoja lisanimest. 1684. a kaardil on Kucklas Simon ja Kucklas Thom praegusel Mäe-Kuklasel, praegu küla tuumikuna tajutava Ala-Kuklase peremeheks on veel olnud Thimusch Thomas, Kubbias. Nime päritolu on arvatavasti sama mis Viitina ↑Kuklasõ nimel. Kuklase põhjaosas on Tabina talukoht, mida on vahel eraldi külaks märgitud. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:132, L 127p; Rev 1624/27 DL: 86; Rev 1638 I: 181; Rücker

Käpa ‹-le›, kohalikus pruugis Käpä ~ Käpä‿`mäe Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), 1626 Pinnekepp Petrzy, 1630 Benniko Petter, 1638 Bennick Peter, 1684 Pinick Görgen, 1688 Punnikep (Penne) Jahn, 1731 Keppu Metza Iwan Jacob, 1805 Keppa Ado.  A2
● Käpa oli 1977–1998 Paloveere küla osa. Käpä ja Mõtsa talust koosnev väikeküla kuulus XVII saj Haanja mõisale, XVIII saj-st aga Vastseliina, hiljem Tsorona mõisale. Rückeri kaart 1839 näitab Mõtsa (Metza) nime, sellenimelisi talusid oli juba XVII saj mitu. Käpa nimi saab alguse lisanimest *Pinikäpp ’koerakäpp’, mis on kirjapanekutes ühe variandina lühenenud kujule *Peniku ja *Peni, aga mille variantidest on lõpuks võitnud üksnes järelosis Käpä. Rööpvariant Käpämäe on tekkinud tähistama kogu kõrgendikku, millel koos Käpä talust jagunenud taludega paikneb ka põline Mõtsa talu. – ES
EAA.567.3.180:5, L 4p;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.181:30, L 29p; EAA.567.2.686:9, L 8p; Rev 1638 I: 172; Roslavlev 1976: 1, 12

Külma2 ‹-le›, kohalikus pruugis Külmä ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1626 Külm Hannß, 1627 Kulme Hanns, 1638 Külm Hansz, 1684 Kylma Petri, Kylma Iwan, 1765 Dorf Külma.  A2
● Külma oli 1977–1997 Vakari küla osa. Talurühma ja küla nimi põhineb talupoja lisanimel, mis tõenäoliselt on saadud sõnast külm. Võib-olla on külas paiknev väike Külma järv kandnud nime *Külmjärv ja talupoja lisanimi on saadud sealtkaudu. – ES
EAA.567.3.180; EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:77, L 73p; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 173

Liikatku [`lii‿katku] ‹-le› Trm – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Torma vallas (Torma mõis), 1493 bis an den Lieffkamischen Weg (lugeda -katkischen), 1696 Liwkatkust, 1797 Liwkatko.  C1
● Nimi pärineb sõnadest liiv : liiva ja katk : katku ’madal, soine koht, soomülgas’. Üldnime katk kohta on teateid Harjumaalt ja Järvamaalt. 1977 liideti Liikatkuga Torma küla. – VP
EO: 330; LGU: I, 616; Mellin; PTK I: 119–120

Lillbyn [`lil`bü(ü)n] ‹-i› HMd – paik Harju maakonnas Lääne-Harju vallas Väike-Pakri saarel (Kloostri mõis), ? 1508 to Luttick op den Holm, ? 1694 Lillaby, 1798 Lillabÿ, 1855 Lillaby, Lilh-by.  A4
● Saare idarannikul asunud küla, eesti nimega Väikeküla. Rootsikeelse nime tähendus on sama. 1698. a kaardil kujutatud ilma külanimeta. P. Johansen samastab külaga 1508. a kirjapaneku, mille kohaselt Tallinna ordukomtuurile nõuti makse „väikeselt [külalt] saarel“. – PP
 EAA.1.2.C-IV-115, L 1; Johansen 1951: 226–227; Lagman 1964: 67; Mellin; Russwurm 1855: I, 142

Pedeli jõgi, kohalikus pruugis ka Põdeli jõgi ~ Põderi jõgi – jõgi Eestis ja Lätis, läti Pedele, 1369 Podel (alev), 1383 Podelis od. up den Valk, 1388 Potelemunde (’Pedeli suue’), 1520 Podell (jõgi), 1627 Strom Poeddell, 1687 Peddel Fluvius, 1793 Peddel Fl.  A1
● Nimekujud Põdeli ja ilmselt uuem Põderi on tänapäeval tuntud üksnes ülemjooksul Helme khk-s. 1949. a kaart näitab ka alamjooksul nime Пыдели. See võib olla ennesõjaaegse nimekorralduse mõju, kui soovitatigi juurutada Põdeli nimekuju. 1627. a kirjapaneku järgi võib üsna kindlalt väita, et Põdeli oli XVII saj autentne hääldus. Näib, et veel vanem häälikkuju on olnud *Podeli. Päris kindel selles olla ei saa. Esisilbi õ võis tekkida nii o-st kui ka e-st. Vrd tänapäeval üksnes e-lise jõenime Pedetsi (Pedejä) vanu kirjapanekuid. Nii või teisiti kuulub Pedeli nimi hämarate kohanimede hulka. Kui esisilbis on olnud e, siis nimeosis *pete- esineb ka mõnes teises Eesti jõenimes. Tõenäoliselt ei tulene see sõnast pedajas (*petäjä), vaid on märkinud midagi teekonnaga seonduvat, näiteks seda, et peajõelt hargnev jõgi on õige haru mitmest võimalikust kuhugi välja jõudmiseks. Vrd soome päteä ’kehtima, paika pidama’, murretes ja sugulaskeeltes ka ’kõlbama, sobima’. Kui Pedeli jõe algupärane nimi on olnud *Poteli, siis ta *pete-nimepessa ei kuulu. Vrd Pedetsi jõgi, Pedja jõgi, Valga2. – ES
BHO: 645;  EAA.308.2.111, L 1; Faster 2013b: 40; KN; LGU: I, 127, II, 333; Mellin; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 166; SSA: päteä

Piiri2 ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Piirissaare vallas (Kastre mõis), vn Межа́, 1750 Dorff Iawel oder Meschi, 1764 Piri K., 1790 Piresar, 1839 Pirisaar (küla), u 1866 С. Мѣжа.  B1
● Peamiselt vene asustusega küla asus omaaegsel Liivimaa ja Peterburi kubermangu piiril, millest ka nimi. Küla suurem, lääneosa oli Liivimaa poolel, Peterburi poolele jäi saare vanausuliste palvemaja ja kalmistu. Küla olevat hilisem kui Saare ja Tooni, mida näitavat kohalik murdekasutus. Küla venekeelne nimi Meža on Piiriga samatähenduslik. Piiri külast läände, Porka poolsaare lähedale jäi omaaegne Porka küla (1627 Burga Oeoe, 1729 Porka Kul, 1750 Dorff Porkosahr), mis jäeti maha 1862. a. Erinevalt Piirist, mis oli vene asustusega, oli Porka puht eesti küla. Veel varem võis Liivimaa poolel olla ka *Kotsaare või *Kodasaare küla (1582 Kotyzar, 1601 Koddasar ~ Kodosaare, 1814 Kotzsaar), kuid asukoht pole siiski kindel, sest 1750. a vakuraamatus teda Piirissaare külade hulgas ei mainita. Vrd Piirissaar. – PP
EAA.1411.1.10:12, 13, L 12, 13; KNAB; PA I: 113; Rev 1601: 4; Rücker; Simm 1971b: 352, 356; Simm 1973: 142; Vene TK 126

Purka [purka, ka `purka] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1684 Puricka Reen, 1688 Puricka Iwan (kilter), 1758 Purricka, 1765 Dorf Purka.  A2
● Purka oli 1977–1997 Trolla küla osa. Ka hilisemas Plaksi külas on elanud 1684 Purka ja 1688 Purricka lisanimega talupojad (neli peret), kuid kilter Purika Ivani elukoht oli olnud Purkal. Külanime andnud lisanimi seostub sõnaga purik(as) : purika. Peale purikakujuliste asjade iseloomustab see sõna midagi suurekasvulist ja tervet, nt kala, pullmullikas jm. Nime varasematest mainingutest tuleb kuju Purka välja üks kord Plaksi külas ja seetõttu võiks Purka nime seostada ka mugandusega eesnimest Burckhard (vrd talu- ja perekonnanimi Purga). Kuid et Purika on olnud üle Eesti tavaline talunimi ja Purka küla nimi hääldub traditsioonilisel kujul kolmandavälteliselt, siis on siinsel juhul purika etümoloogia tõenäolisem. Kaudseks tõendiks on Haanja mõisas antud perekonnanimi Purkas. Vrd Purga. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.252:8, L 6p; EAA.1268.1.401:86, L 82p; Rajandi 1966: 215; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:622, L 664p

Puspuri [`puspuri] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ -he› Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vastseliina mõis), 1627 Puss Puhr, 1684 Pußburdubke, 1688 Pusspur Jacob, Miko, Iwan, Dubcha Michel, 1782 Puspori Johann, 1820 Puspurri (küla).  A3
● Puspuri oli 1977–1997 Tuuka küla osa. 1627 on mainitud põgenenud talupoega. 1684. a kaardil on algtalu ilmselt küla praeguses kohas, kuigi kaardile on nimi Puspurdripke kirjutatud Preeksa küla kohal. Nimi on läti päritolu. Lätis Vana- ja Vastse-Laitsnas leidub kaks Pušpuri talu, mille nimesid kohalikud tõlgendavad rahvaetümoloogiliselt „poolsooks“ (puse ’pool’, purvs ’soo’). Mõlemad talud asuvad künklikul maastikul suhteliselt soistes kohtades. Puspuri küla asukoht on vastupidiselt künklik ja kõrge. L. Vaba arvates on nimi küll lätikeelne, kuid sisaldab sõnu puse (põhjalatgali pušu) ’pool’ ja pūrs ’vakk’. Kokku „pool vakka“ või „poolevakane“, mis sobib küllalt hästi talupoja pilkeliseks lisanimeks. Pušpūri kohanime leidub ka kaugemal Lätis. ¤ Puspuri külas elavad Otsade esiisad on pärit Tartu ligidalt, Pussepera (Ülenurme) mõisast. Põhjasõja ajal on nad välja rännanud praegusse Puspuri külla. Neid hüütud Pussperä meesteks. Siit ongi küla nimi Puspuri saanud. Otsade perekonnal on veel praegugi alles vana kirst, mis olevad Pusseperast toodud. (1939) – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:61, L 55; EAA.1865.2.141/2:16, L 16; EAA.1271.1.224:65, L 565; KM: ERA II 247, 349 (3) – 1939; Rev 1624/27 DL: 78; Roslavlev 1976: lisa 2; VD

Pälä ‹-le›, kohalikus pruugis ka ‹poolõ›, kirjakeeles varem ka Päla Har – paik (küla) Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Mõniste vallas (Mõniste mõis), 1627 Pelle Hanss, 1638 Pelle Iwan, 1684 Pelle Ruding, Palla Andri, Palla Johan, 1744 Pella Rein, 1797 Paella Petre, Paella Kusta, Paella Jürri, Paella Henno, 1839 Pälla (talu), u 1900 Пелля (talu), 1952 Пяла (küla).  A4
● Pälä on talurühm Kuutsi ja Mehka vahel põllul. 1930. a-tel on seal asunud pood. Koha tähtsus kasvas, kui sovhoosi ajal ehitati talude juurde rohujahuveski. 1970 oli kirjas külana, 1977 liideti Kuutsi külaga. Talu on pärit hiljemalt XVII saj-st, kuid muust *Mustamõtsa külast maastikuliselt eraldi paiknenuna võib see olla ka vanem. Nimi pärineb võib-olla muistsest isikunimest *Päll – *Pällane. Arvamust toetab kohakäändekasutus, sest paljudest Mõniste ja Saru kandi talunimedest rääkides tarvitatakse abisõna poolõ, nt Tammi poolõ, Matsi poolõ jne, kui talunime aluseks on vana isikunimi. Nii on ka selle nime puhul tarvitatud vormi Pälä poolõ. Vrd Pällastvere. – MF
 EAA.308.2.171, L 1; EAA.567.3.168:16, L 13p; EAA.1295.1.214:96, 97, 98, L 95p, 96p, 97p; EO: 308; KN; KNAB; NL TK 25; Rev 1624/27 DL: 99; Rev 1638 I: 218; Rücker; Vene TK 42

Rammuka2 ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ Rammukilõ›, rahvakeeles ka Varõstõ‿külä Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Misso mõis), 1627 Rammogk Iwan, 1630 Ramaka Iwan, 1638 Rammock Iwan, 1684 Ramurkia, Ramuka, 1688 Ramuncka, 1820 Rammoka (küla).  B4
● 1684. a kaardi järgi olid Rammuka ja Kurõ üks talurühm, Rammuka lisanimega poolemehi oli kaks. Vastandusest Kurõ nimega tuleb Varõstõkülä nimi. Rammuka nimi pärineb usutavasti läti keelealalt, selle lisanimega peremehed on 1638 märgitud Alūksnest (Marienburgist) tulnuteks. Vrd läti eesnimed Ramune ja Ramute, mida seostatakse sõnaga rāms ’rahulik, vaikne, leebe’. Tuntud on XIII saj Tālava latgalite pealiku Talibaldi poja nimi Rameko (Rameke). Vrd ka hilisemad isikunimed läti Liivimaalt Ramecke, Ramicke (1582) ja Rameķis Latgalest. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:59, L 52p; EAA.1271.1.224:192, L 797; HLK: 147; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 168; Roslavlev 1976: lisa 2; Siliņš 1990: 268

Rogosi-Mikita ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Rogosi mõis), 1684 Mickit Iwan, Mickit Jahn, 1765 Dorf Mikkita, 1782 Mikkitä, 1805 Mikita, kuni 2017 Mikita.  A3
● Rogosi mõisa talupojad on 1684. a kaardile kantud Hinomäe talu asukohas ja praeguse Mikita küla asukohas on elanud Hinnome Rein. Tõenäoliselt pole tegemist kaardi veaga, vaid naabertalude elanikud ja nimed on mingil ajal vahetunud. Mikita oli 1977–1997 Hulaku küla osa. Hargtäiend Rogosi- (mõisa järgi) lisati nimesse 2017, kui ühendatud valda sattus teinegi Mikita küla. Vrd Mikita. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1268.1.401:129, L 124p; EAA.1865.2.81/7:5, L 4p; EAA.567.2.809:3, L 2p; Rajandi 1966: 136

Roosiku ‹-le›, kohalikus pruugis ka Roosikatsi ‹-`katsi› Rõu – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Tsooru mõis), 1627 Roseke Meus, 1638 Rusche Iwan, Rosche Lenert, 1684 Roeske Paap, Roske Lennart, 1688 Roske Peepe Hindrich, Rosekaste Lenarte Jörry, 1765 Dorf Roskesse.  B2
● 1638. a mainitud mõlemad talupojad olid pärit Rõugest, samal ajal kui Tsoorut loeti veel Urvaste kihelkonda kuuluvaks. Talud asusid eri kohtades. XVIII saj asutati Paabu kohale karjamõis, 1798. a kaardil Rooskesse, hiljem saksastatult Rosettenhof. Lennarti koha talurühma on 1796 nimetatud Kiwwi Roskesse ja see on praeguse Roosiku küla tuumik. Nime päritolu pole selge. Loogiline oleks oletada lisanime tekkimist Roosa mõisast pärinemise põhjal. Vanapärane kollektiivliide -kese või -katsi näitab, et neid naabreid sai siis kutsuda roosikesteks (roosikadsõq, roosikuq). Teine võimalus on, et roosikeste nime aluseks sai keskajal käibele tulnud eesnime Ambrosius mugandus *Roos. Roosikuga on 1977 liidetud Päkä (Päka) ja Raudsepä (1970 Raudsepa I) küla, läänes kuulub Roosiku piiresse endine Ohe küla (liidetud samuti 1977). Vrd Vana-Roosa, Roosi. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:217, L 212p; EAA.1268.1.403:616, L 551p; LGU: I, 119, 208; Mellin; Rev 1624/27 DL: 94; Rev 1638 I: 49; Rajandi 1966: 25; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:569, L 569p

Saarlasõ [`saarlasõ] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ‹`Saarlastõ ~ -lõ›, kirjakeeles varem ka Saarlase Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1685 Saramah Jürge, 1690 Saarlaise Jürge, 1722 Sarlan Iwan, Sarlasse Iwan, 1765 Dorf Sarlasse.  C3
● Talurühm ja küla tekkis kohale, kus 1684. a kaardil oli veel Holdi (Holte, Holdte Jürgen) ja Sika (Sigga, Sigga Jürggen) talu. 1834–1840 tehti küla asemele Viitina mõisa karjamõis, 1920. a-tel jagati see asundustaludeks. Saarlase lisanime esmamainingute leidja U. Ojala märgib, et XVII saj lõpu dokumentides pole viidet ühelegi Saaremaalt tulijale Viitinas. Siiski on just Saaremaa ja Saarlase lisanime üheaegne esinemine tugevaks tõendiks, et lisanimede kandjat seostati kunagise päritoluga Saaremaalt. – ES
EAA.1268.1.401:161, L 156p;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.308.6.316:13, L 8; Ojala 2011: 15–16, 37

Sormuli ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he ~ -lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1684 Sarmuli Ifwan, 1765 Dorf Sormule, 1811 Sormul; läti Sormuļi.  C3
● Sormuli oli 1977–1997 Kilomani küla osa. Küla nime algupärane keelsus ja päritolu on tundmatu. Nimi näib olevat läti mitmuse lõpuga (-i), O. Bušsi oletusel sõnast sermulis ’kärp’, vrd kohanimi Kesk-Lätis Sarmuļa atauga. Vrd ka sõrmuline ’vilepilli augud, klaviatuur’, samuti sm vana perekonnanimi Sormunen. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:305, L 299p; ERA.T-3.24.1810, L 1; LVVA.199.1.228:23, L 18p; Sukunimet 1992: 569; Wd

Säde jõgi – jõgi Lätis, läti Seda, 1509 an de Seddewen, Sedwen, 1520 Tzeddewer, 1627 Szedwe, Soda kuella, 1839 Sedde, 1872 die Sedde.  C4
● Valga linnast kagu pool algava ja Asti ehk Burtnieki järve suubuva jõe tänapäevane eestikeelne nimi on saadud otseselt saksakeelsest nimekujust baltisaksa häälduses [zäde]. See kinnistus lõplikult, kui 1902 asutati Valgas „Säde“ eesti selts. Nime vanade kujude võrdlemisel paistab silma kaks rühma: saksa daativi käändelõpuga võiksid olla vormid Seddewen ja Sedwen ning teisalt jõe lätetel paiknenud küla nimed Soda (1582), Soddaperra kyllo (1638). See lubab algupäraseks jõenimeks oletada *Sedava, millest e muutumisel õ-ks sai *Sõdava, kadunud *Sõdakülä nime alus. Nimi näib olevat olnud ava-lõpuline vana veekogunimi, mille seletamine võiks ehk olla tulemuslikum balti keelte abil. Vrd Söödi, Süldinä. – ES
 EAA.3366.1.629, L 1; LGU: II, 84, 333; PA I: 88; Rev 1624/27 DL: 166; Rev 1638 I: 29; Rücker

Tallima [`tallima] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ ~ `Tallimilõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Haanja mõis), 1638 Thallima Pustus, 1684 Tallma Iwan, 1688 Tallema Ifwan, 1758 Tallina, 1765 Dorf Tallima.  C2
● Tallima oli 1977–1997 Taudsa küla osa. Haanja mõisa ääremaale tekkinud küla nimi esines samas mõisas ka hilisema Sika küla peremeeste lisanimena (1684 Tolemo Meus ja Pepp, 1688 Tallemo Sicko Peep, 1758 Tallina Sicka Meus). Nime päritolu pole selge. Tallima nimega võiks seostada talupoja nime 1626 Puntall, 1627 Punthall, 1630 Puatal Ketra. Tema talu asukoht *Aroküläs ei ole teada, kuid võiks arvata, et 1638 tühi olnud Tallima puustus oli kellegi Talli maa. Tall oleks siis eesnimi, vrd XVI saj Läänemaal Hanno Tallipoick. See seletus pole laitmatu Tallima nime III välte tõttu. Tõenäolisem lähe oleks ehk eesnimi (pühakunimi) Panteleimon, millest on võinud lüheneda nii *Puntall kui ka *Tallim. Nime alguse ta-d aitab selgitada pühakunime saksa kuju Pantaleon, vrd ka Võrumaa perekonnanimi Pantalon. 1758. a nimekuju -n- on ilmselt kõrvalekalle nime tegelikust hääldusest. Tallima nime seostamine kohanimega Tallinn pole õige. Analoogilist rahvaetümoloogilist muutust võib vahel kohata Danieli nimest pärinevas talunimes Tanila › Talina. Vrd Tali, Sika1. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.252:11, 15, L 9p, 12p; EAA.567.3.180:4, L 4; Mägiste 1929: 47; Rev 1624/27 DL: 77; Rev 1638 I: 175; Roslavlev 1976: lisa 1, 10

Tõdva ‹-le› Hag – küla Harju maakonnas Saku vallas (Saku mõis), 1241 Tedau, 1413 Toddouwe, 1438 Todwen, 1871 Tedwa (kõrts).  A1
● Põlisküla; XV saj on seal olnud mõis, mille omanikest on hiljem välja kasvanud Tödwenite suguvõsa. Tõdva paikneb ajaloolisel liikumisteel Tallinnast lõunasse, Tõdva sild üle Vääna jõe oli oluline teetähis. L. Kettunen oletab Taani hindamisraamatu nimekuju põhjal, et nimi oli varem *Teedva, võrreldes seda soome sõnaga tietäväinen ’teadev’. Hiljem võib nime tähendus olla tuhmunud. See oletus ei ole siiski veenev, pigem võiks varasemaks nimekujuks oletada *Tõduva. V. Pall peab nime küsivalt v-kesksõnavormist lähtunuks (*te̮teva, vrd sm toteva ’tõdev’, alussõna tõsi). Küla lääneosas Metsanurme piiril asub Saku-Nõmmküla (Saku-Nõmme), mis liideti 1977; omaette külaks kujunes see Karu talude (u 1900 Каро) ümbruses XX saj alguses. – PP
Bfl: I, 167, 285, 586; EO: 260; Joh LCD: 619–620; LCD: 41r; PTK I: 43; Schmidt 1871

Vesneri [`vesneri] ‹`Vesneri ~ -sse›, kohalikus pruugis ka `Vesnari TMr – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Weßlershof, 1584 Wiosnarmoiza, 1585 Wiosnar, 1627 Lawen oder Wesslershoff, 1782 Wesneri mois.  A1
● Mõisa kohta on esmateade 1532, mil see kuulus Didrich Weszlerile. Eesti Vabariigi algusperioodil rajati mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Kohanimi lähtub M. J. Eiseni ja K. Uustalu arvates eespool mainitud omaniku perekonnanimest. Saksakeelses nimekujus esines l-i ja n-i vaheldust XVII saj isegi ühes ja samas ürikus (1646 Wesslershofischen ~ Wessnersshoff). – EE
Bfl: II, 579; BHO: 669; Eisen 1918b: 2; EM: 98, 200; Hupel 1774–1782: III, 253; LGU: II, 334; PA I: 149, 190; Rev 1624/27 DL: 31; Uustalu 1968: 112; ÜAN

Võhandu jõgi, kohalikus pruugis Võu ~ Võu jõgi, kirjakeeles ka Voo = Pühäjõgi – jõgi Põlva ja Võru maakonnas, 1522 de Webbeke bwen den strom, 1561 на р. Выбовкѣ, 1601 ihm Wibowsken Beke, 1627 Wohanda kuella, Wiehandt kuelle (külad ülemjooksul), 1638 Wehentojegge, Wæhand, 1644 Wöhhanda, 1684 Helige Beck, Wehen oja, Kollio Jeggi, 1686 Wemba Beck, Wyboffka, 1790 Рѣка Выбовка, 1798 Wöhhando Fl., Pühhajöggi, Woo Fl., Wou Fl., 1839 Pühha Fl., Woo Fl.  A1
● Läbi sajandite on Võhandu jõe puhul tuntud kaht v-algulist nime: alamjooksul Võõpsu ja Võu nimega seonduv kuju, ülemjooksul Võhandu kuju. Võib-olla ongi need erineva algupäraga nimed. Võhandu nimi tuleb välja XVII saj revisjonidest kolme külanime ja jõenimena. Samal ajal on alamjooksu tähistatud üksnes Kirumpää, Lasva ja Räpina nime järgi. XVII saj lõpu kaartidel ilmus ülemjooksule Pühäjõe nimi, mis sai laiemalt tuntuks pärast 1642. a vastuhakku püha jõe rüvetamisele ja Johann Gutslaffi 1644 ilmunud raamatut. Alamjooksul jätkus Võõpsu (Võbovka) kuju kasutamine. XVIII saj lõpul kinnistusid ülemjooksule nimed Võhandu ja Pühäjõgi, alamjooksule Võu nimi ja selle omapärane kirjapilt Woo. 1930. a-tel muudeti traditsiooni sellega, et Pühäjõe nimi anti kaardil Kanepi poolt tulevale harule, kus seda nime varem ei kasutatud (küll aga tunti Võhandut Sirvastes, kus 1638 oli jõe ühe peaharu lätetel Wehendootze kyllo). Varem kirjalikult Voo nime all tuntud alamjooksule laiendati samal ajal Võhandu nime. 1980. a-tel nimetati jõe ülemjooks, senine Pühäjõgi, Võhanduks. Võhandu nime päritolu pole selge. Seda võiks võrrelda soome ja karjala sõnaga vihanta, mis tähendab haljendavat, rohetavat, lopsaka taimestikuga paika, valmimata vilja, tumedat vihmapilve. Sõna on peetud tuletiseks viha-sõnast, aga seostatud ka sõnaga vihreä ’roheline’. Sõna on kasutusel ka märgade, lopsakakasvuliste kohtade nimedes, nt Viannankoski, Vihanninjärvi (1758 Wiando siö). Vihanta piksepilve tähendust kõrvutades oleks ka arusaadav, miks just Võhandu jõge hakati Pikse koduna austama. Teise võimalusena võib Võhandu nime lähteks pidada taimenimetust võhk : võha (läänemeresoome *vehka), nii et vihanta on olnud nimestruktuurile eeskujuks (*vihanto ~ *võhanto). Tõenäoliselt pole seda nda- ~ ndu-liitega nime alamjooksu kohta algupäraselt kasutatudki. Võu nime juures torkab silma, et Võõpsu võiks olla tähendanud Võu suuet. See sunnib kahtlema kirjalikult levinud kujus Woo. Võimalik, et pika o edasiandmiseks oleks piisanud ühekordse o kirjutamisest, aga topelt o-ga tahtsid saksakeelsed kirjutajad edasi anda ühendit õu. Esmamainingu, venekeelsete nimekujude ja tänapäevakujude võrdlemine lubab oletada algvormi *Võõpo : *Võõvon. Nõrga astme vormist *Võõvo (*Võõvon joki, *Võõvon külä) sai kaashääliku kao teel Võu. Tugevas astmes nimetava tüvi *Võõpo [võõbo] andis vene keeles tuletise Võbovka, ühend *Võõpo + suu andis Võõpsu. Areng Võõbo › Võõp on lõunaeesti keeles tavaline, vrd Aadu ~ Aat. Rekonstrueeritud nimi on keeleliselt läbipaistmatu ja tõenäoliselt väga vana. Võrdlus Võhu nimega (VJg) viib mõttele, et *Võõpo võib olla ka aluseks Võha+ndu nime tekkimisele, mille taustal pidi ikkagi olema võrdlus sõnaga vihanta ~ vihanto. Vrd Vehendi, Võõpsu, Võeva, Võhu, Võõbu. – ES, AK
Arbusow 1910: 382; EAA.308.2.182; EAA.308.2.177; EAA.308.2.104; EO: 27; Mellin; Rev 1601: 20; Rev 1624/27 DL: 61, 101; Rev 1638 I: 50–52, 56, 146; Rücker; SeK: 190; SPK: 502; SSA: 436

Vängla [`vängla] ‹-sse› Vig – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, kuni 2017 Vigala vallas, karjamõis (Vana-Vigala mõis), sks Schwengeln, 1723 Schwengeln, 1744 Wingri Iaen (talupoeg Vana-Vigala mõisa all), 1798 Schwengel (karjamõis).  A2
● Vängla oli Vana-Vigala mõisa kõrvalmõis. Nimi on tõenäoliselt mugandunud saksa keelest, arvatavasti isiku perekonnanimest. Vigalas oli XVIII saj tegemist immissioonidega – protseduuridega, millega kellegi maaomand anti ajutiselt teise isiku valdusse. Nii on nt 1739 mainitud Budbergi immissiooni ja Schwengeli immissiooni, vrd Velisel XVIII saj ooberst von Schwengelm, kelle aadlivapp kinnitati 1631. Vängla piires on ka Keelitse, endine Vana-Vigala mõisa kõrvalmõis. – MK
Aitsam 2006: 53, 63; BHO: 542; EAA.3.1.480:118, L 113p; Mellin

Üvvärjärv [üvvär‿`järv] Rõu – järv Võru maakonnas Rõuge vallas, 1684 Yfver Siö, ifwer Siö.  A2
● Vana järvenime tähendus jääb hämaraks. Kõlalise sarnasuse alusel võiks nime võrrelda sõnaga ümar, selle motiiviga järvenimesid leidub Eestis mitmeid, aga Üvvärjärv nimeobjektina kuulub pigem tüüpiliselt piklike järvede hulka. – ES
EAA.308.2.178;  EAA.308.2.177, L 1