[KNR] Eesti kohanimeraamat

Kaarepere [kaare‿pere] ‹-`perre ~ -sse› Pal – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas, kuni 2017 Palamuse vallas, mõis, sks Kersel, 1756 Kareperrest, 1768 Caraperrewallast.  B3
● Kaarepere mõisast on teateid XVI saj keskpaigast. Praegune Kaarepere küla on XIX–XX saj vahetusel Kaarepere raudteejaama ja õigeusu kiriku ümber tekkinud asula, mida ajuti nimetati ka Aruküla alevikuks. Praegustes piirides moodustus küla 1977, kui Aruküla (1582 Arro, 1627 Arrokülla) nimetati ümber Kaarepereks. Kaarepere mõisa ümber 1920. a-tel kujunenud asundus liideti 1977 ↑Pikkjärve külaga. Mõisa eestikeelne nimi tuleneb v. Scharenbergide nimest, kes said omanikuks 1601. Saksakeelne nimi Kersel (1627) on ehk lähtunud varasemast eestikeelsest nimest *Kärsla, mis võib olla olnud isikunimi (sõnast kärss). M. J. Eisen peab eestikeelse nime varasemaks kujuks *Käärselja. Mõisa varasem saksakeelne nimi on XVI saj olnud Waltershof või Woltershof (1589–1590 Wolter Moize). – PP
BHO: 218; KNAB; Ligi 1961: 358; PA I: 107; PA II: 468; PTK I: 27, 45–46, 105; PTMT: II, 360; Rev 1624/27 DL: 21

Karla1 [`karla] ‹`Karla ~ -sse› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Kose-Uuemõisa mõis), 1241 Karol, 1448 Karwele (küla), 1527 Karrull (küla), 1696 Karla (küla).  C2
● Põlisküla, mille nime lähtekujuks pakub L. Kettunen Karvo(i)la, tuletise isikunimest *Karvoi (’karvane’), ning toob võrdluseks soome perekonnanime Karvo(i)nen ja kohanimed Karvola, Karvala. 1977 liideti Karlaga osa ↑Kurena külast. Küla piiresse lõunas jäävad kunagise Kirimäe kõrvalmõisa (sks Kirrimeggi) alad, mis jagati talumaaks XIX saj lõpus. Kohta on mainitud 1241 (Kiriollæ mæc). Vrd Karla2. – TL
Bfl: I, 195, 931;  EAA.1.2.C-IV-66; EO: 74; Joh LCD: 408, 430

Karoli ‹Karoli ~ -sse› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Illuka vallas (Tärivere mõis), vn Кáроль, 1496 Karrol (küla), 1726 Karull, 1796 Karrol.  C2
● E. Varep on külanimega samastanud kirjapaneku 1475 Kavele. Varasemal ajal on küla kuulunud Sompa mõisa alla. Tõenäoliselt on eestikeelne külanimi olnud la-liiteline nimi, mille algusosa oli isikunimi. Praegune nimekuju võib olla tekkinud rahvaetümoloogia teel vene keele alusel, vrd король ’kuningas’. Karolist kirdes Narva jõe ääres oli varem Eesti Perevoloka küla (1796 Perewolok, 1913 Переволокъ), selle vastas üle Narva jõe Vene poolel oli küla Djuk-Perevolok. Mõlemad on nüüdseks hääbunud. – MK
Bfl: I, 310, 511; EVK; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 178

Karula1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n› Krl – kihelkond ajaloolisel Võrumaal, sks Karolen, 1392 Carwele, 1492 Carwel (kirik), 1532 Karrol (kihelkond), 1582, 1627 Caroll.
● On oletatud, et Karula eraldus Sangastest omaette kihelkonnaks juba XV saj, seega palju varem, kui eraldus Sangaste mõisast Karula mõis. 1627 loeti Karula kihelkonda kuuluvaks Sangaste mõisa lõunaosa, Antsla mõisa lõunaosa, Iigaste ja Kaagjärve, samuti Koikküla, Laanemetsa ja Taheva, mis hiljem hakkasid kuuluma Koivaliina ja XVII saj lõpust Hargla khk alla. Karula khk-le nime andnud kirik on nime saanud Karula külalt, mis XVII saj paiknes hajusalt kiriku ümber, s.o hilisemad kirikuvalla talud ja lõunapoolsed talud Iiranist Rebasemõisani (↑Lüllemäe). Külas säilis veel XVIII saj ka samakujuline talupoja lisanimi (talunimi), nt u 1690 Karola Markus. Kõige varasemates kirjapanekutes on nimes säilinud v, täishäälikud o ja a on alamsaksapäraselt e-ks muudetud. Siit ilmnev algupärane kuju *Karvola sobib hästi mitmel pool läänemeresoome keelealal levinud isiku- ja kohanimedega. Karvola kohanimedele vastavat isikunime Karvo või Karvonen on Soomes peetud tüüpiliselt Savo-päraseks, nime Karvanen pigem karjalapäraseks, kuid Karvola ja Karvala lisa- ning kohanimesid esineb ja on esinenud ka Lääne-Soomes. Vanad isikunimed võivad olla erinevat algupära, nii karvasusele kui ka karususele viitavad või lühenenud liitsõnalistest nimedest, nt *Karvajalka. Võimatu pole ka germaani laennimi Garva-algulisest nimepesast. Vrd Karula3, Lüllemäe. – ES
BHO: 187–188; EAA.567.3.67:29, L 28p; PA I: 68; Rev 1624/27 DL: 10; SPK: 140–141; Sukunimet 1992: 179–180

Karula2 ‹-sse› Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas, mõis, sks Karrol, 1241 Carola (küla), 1402 Karuol (küla), 1461 Karuel, 1467 Carrull, 1583 Carolby (küla), 1871 Karrol (mõis), Karola (küla).  A2
● Karula mõis esineb kirjalikes allikates esimest korda 1499, Karula mõisnikku on mainitud aga juba mõnikümmend aastat varem. E. Tarvel oletab, et Karula mõis pärineb XV saj keskpaigast. 1920. a-te maareformiga moodustati mõisa maadele Karula asundus, mis liideti 1977 Karula külaga. Et varasemates nimekujudes esineb sageli v (ka u hääldus v-na), siis nii L. Kettuneni kui ka E. Tarveli järgi ei tulene Karula küla nimi mitte sõnast karu, vaid mõnest karva-tüvelisest muistsest isikunimest, näiteks *Karvoi ning küla algne nimekuju on olnud *Karvala või *Karvola. Karula kõrval oli hiljemalt XV saj-st olemas Iilpalu küla (1499 Idelpalla, 1726 Hilpallo), mis XX saj alguses Karula külaga kokku kasvas, moodustades selle lõunaosa. Vrd Karula1. – MA
BHO: 191; EO: 74; Joh LCD: 408–409; ENE: IX, 111; KN; Mellin; Schmidt 1871; Särg 2007: 169; Tarvel 1983: 25, 46–47, 104–105

Kergu ‹`Kerku ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Kärgu PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas, mõis, sks Kerkau, ? 1500. a-tel Kerko, 1541 Kerkow, 1638 Kercko, 1839 Kerkokülla.  A3
● Keskajal oli Kergu mõis Saare-Lääne piiskopkonna toomkapiitli tulumaa, hilisemal ajal Kõnnu mõisa kõrvalmõis. 1920.–1930. a-tel eksisteerisid Kergu (Kärgu) alevik, asundus ja küla, mis 1970. a-teks olid kokku sulanud Kergu külaks. 1977–1987 oli Kaisma osa. Kergu nime praegune kuju seostub sõnaga kerk ’kirik’. Sõna kerk ’kirik’ ongi nime lähtekohaks pidanud M. J. Eisen. Siiski ehitati esimene kirik Kerku alles 1696. Nimi on vanem ja lähtub tõenäoliselt sõnadest kerk : kergu või kärk : kärga ~ kärgu ’põndak, kruusane või kivine küngas; kärestik’. Kergu piires on Kergu-Mäeküla (1938), põhjapiiril osaliselt Järve küla (1938) ja lõunapiiril osaliselt Kõrtsiküla (1938). Kergu vana küla jäi Sohlu küla taastamisel 1997 selle piiresse. – MK
BHO: 215; EAN; Eesti TK 200; Eisen 1913: 95; EMS: IV (18), 494–495; KNAB; Pärnumaa 1930: 473; Varep 1957: 56; ÜAN

Kirikumäe [kiriku‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Kerigu‿`mäe ~ `Kerko‿`mäe Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1638 Kirckmeggi Pustus, 1684 Kirkenne Peep, 1688 Kirckmeggi Ifwan, Hinno, 1782 Kerkoma Iwann, 1820 Kerrikomäe (küla).  B3
● 1688. a oli talu kahe poolemehega, külaks hakati pidama XIX saj. Nimi on saadud Liivi sõja ajal 1560. a-tel Petseri kloostri poolt ehitatud õigeusu kiriku järgi. 1638. a on teade varemetes kirikust. Küla, kirikut ja Kirikumäe järve on varem nimetatud teise nimega, mis kuulub algupäraselt järvele (1561 Огіяръ, 1588 Ahirewo, 1627 Ayha järv). O. Roslavlev on pakkunud eksliku tõlgenduse *Hagujärve. Vene keele häälduse eripära tõttu annab aga Огіяръ edasi sedasama nime mis muudki üleskirjutused: *Ahijärv. Hiljem on järve nimetatud juba Kirikumäe järveks. Mellini kaardi kirjapanek 1798 Kerkomä oder Peddez S. tähtsustab järve kui Pedetsi (Pedejä) jõe algust. Kirikumäe külaga on 1977 liidetud Pundsu (Punsu) ja Tõlva küla (1638 Telwa Iwan). ¤ Tõõnõ tähtsä kotus um jälle üts järv Vahtsõliina valla piiri seeh. Sedä järve kutsutas täämbätseni pääväni Kerigumäe järves selle, et siäl ollõv selle järve asõmõl kerik vanast ollu, mis ollõv maa ala vajonu ja järv asõmõllõ saanu. Vana rahvas kõnõlõsõ, et ildaaigu ollõv viil selle kerigu tornikell unnanu, kui ilm vihma näüdäs, ja see olli vanalõ rahvalõ tähes ollu. Kui kellä undamist kuulti, sis olli selgehe tiidä ollu, et tõõsõl pääväl vihma nakkas sadama. See järv um Vastseliina keriku mant lõunõ poolõ kaia ja kerigu mant um sinnä 9 versta maa vana Marinpurgi suurt tiid minnä. (1903) Vrd Ahijärv, Ähijärve. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1865.2.141/2:19, L 18p; EAA.1271.1.224:15, L 477; KM: H II 71, 344 (2) – 1903; Mellin; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 161, 168, 174; Roslavlev 1976: 6, lisa 3; Truusmann 1897a: 40

Kõrkküla3 [`kõrk‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Paadla mõis), 1454, 1592 Korpkull, 1645 Körckull, Körküll, Kerküll, 1798 Kerkel.  C4
● Nimi on lähtunud sõnast kõrb : kõrve ’suur mets’. Algne b ~ p on asendunud k-ga ilmselt järgneva k mõjul. Vrd Kõrkküla1. – MK
BHO: 256; SK I: 144

Kähri3 ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Viitina mõis), 1627 Kerro Petry, 1638 Kerre Peter, 1684 Kerre Jaack, Kerre Hindrick, 1765 Dorf Kähri, Käri, 1839 Kechri.  C3
● Kähri arvati XX saj varem Järvekülä alla, 1977 liideti Jugumõtsaga, omaette külaks sai 1997. Nimi on kujunenud talupoja lisanimest ja talunimest. Võrreldes Plv Kähriga tuleb selle nime puhul kahelda, kas loomanimetus kähr ’mäger’ on esmamainingu alusena võimalik. Siis peaks see olema o-tüveline (*Kähro). Kähriks ümbertõlgendamise ajaks võib pidada XVIII saj. Varasem nimi ei ole ka *Kääri nagu mõni muu Kähri talunimi, vaid näib sisaldavat lisanime, millest on saadud nt Põlva ja Räpina Keero talunimed-lisanimed ja Hargla Kreolaan (viimane häälikute kohavahetuse teel). Vrd Kähri1, Käru1, Vastse-Roosa. – ES
EAA.308.2.178; EAA.308.6.316; EAA.1268.1.401:152, L 147p; Rev 1624/27 DL: 88; Rev 1638 I: 187; Rücker

Kärbla [`kärbla] ‹-sse› LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis (Räägu-Kärbla mõis), sks Kerwel, 1511 Kerffel, 1517–1518, 1798 Kerwel, 1712 Kervell und Rähko, 1923 Kärbla (asundus).  A4
● Mõisa kohta on teateid a-st 1511. Mellini kaardil 1798 on mõis, veski ja kõrts. Al 1865 oli Kärbla Räägu mõisa kõrvalmõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Kui oletada, et kirjapanekud kajastavad esisilbi ä-d, siis võiks võrdluseks tuua sõnad kärv (kärb) ’teatud madu’, kärv (kärb) ’kärg’, kärv ’sälk’. Arvestades võimalikku ä ja ö vaheldust vrd ka kõrb : kõrve. Vrd Kärbu. – MK
Bfl: I, 763; BHO: 220; EAA kinnistud; EAA.3.1.448:471, L 810; EAN; EMS: IV (18), 522; Johansen 1951: 260; KNAB; Mellin

Kärdu1 ‹-sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Praakli mõis), 1645 Kerto Toffer, 1782 Kertoküll, 1798 Kerde, 1913 Kerdosilla.  B4
● Nimi on tekkinud isikunimest Kärt ‹ Gerhard, vrd ka Kärt : Kärdi (1599 Kierte). L. Kettunen on oletanud isikunimesid *Kärttoi, *Kerttoi. – MK
EO: 88; KNAB; SK I: 150

Kärgula [`kärgula] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Urv – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas, mõis, sks Kerjel, 1627 Kerdell, Korgelby, 1638 Kergell, 1684 Kergel, 1716 Kärkona Walast, 1717 Kärgonnast, 1718 Kärgolast, 1722 Körgina.  B3
● Kärgula mõis on *Piilpalo nime all (Pillepal) tuntud juba a-st 1544. Viimane oli tänase Sulbi ümbruses paiknenud küla nimi. 1638. a revisjoni teadete järgi asus seal ka mõis, niikaua kui XVII saj alguskümnenditel tehti teiseks „mõisakeseks“ Kärgula küla (Kergell), kus olid head heinamaad mõisa karja jaoks. 1684 oli see jäänud ainsaks mõisakohaks mõisas, mida nimetati veel Pillepal eller Kergel Hoff. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Huvipakkuvad on nime esimesed eestikeelsed üleskirjutused XVIII saj alguse Urvaste meetrikast, kus na-lõpulist nimekuju on selgelt enam kui la-lõpulist. Kirjapanekute vahelduv d ja g (hääldus j-na), n ja l ning täishäälikute muutlik kuju toetavad oletust, et tegemist on isikunimest saadud kohanimega, mille mugandumiseks oli XVIII saj veel mitu võimalust, kuni viimaks la-kohanimeliide -na välja tõrjus. Isikunimi võis olla alamsaksa Gericke kõrvalvorm Gerko, millest on tulnud Soome külanimed Kerkkola ja perekonnanimi Kerkkonen. Esimese silbi ä on tingitud baltisaksa häälduse mõjust, vrd Hermann › Härm. Kärgula nime elemente võib võrrelda ka sõnadega kärk ’soosaar’, sm kärki ’tipp’ ja kond : konna ’kõlbmatu maa’, kuid nende sobitamine tegelike nimekujudega on probleemsem. Vallakirjades kandis Kärgula 1940.–1970. a-tel Võhandu nime, Kärgula nimi taastati 1977. Vrd Pulli6, Sulbi2. – ES
 EAA.308.2.182, L 1; EAA.1270.2.1:2, 119, 122, 129, L 2, 117, 120, 127; Rev 1624/27 DL: 56, 61; Rev 1638 I: 151; SPK: 154; Sukunimet 1992: 192

Kärla1 [`kärla] ‹-le› Kär – alevik Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Kergelhof, XVI saj keskel Kergel (mõis), 1923 Kärla (asundus).  C4
● Kärla alevik moodustati 1977 Kiriku asundusest ja osast endisest Kärla asundusest. Kiriku nimi tuleneb Kärla kirikumõisast, mille juurde kuulus aleviku põhjaosa. Kärla asundus moodustati 1920. a-tel Kärla mõisa maale ja oli pärast 1930. a-id liidetud Jõekülaga. Kärla mõis oli rajatud XVI saj keskel. Kärla alevikuga on 1977 liidetud põhiosa Jõekülast (u 1900 Іоэ-кюля) ja alevikust 2 km edelas paiknev ↑Sõmera asund. Viimane on endine sanatooriumiasula, mis 1950. a-te lõpuni oli Nõukogude sõjalennuvälja juurde ehitatud linnak (rajamist alustatud 1939). Asumit on 1950. a-te kaartidel nimetatud ka Kogulaks, sest selle nime all tunti lennuvälja. Vrd Kärla2. – MK
KNAB; EM: 123; SK I: 56, 151; ÜAN

Kärla2 [`kärla] ‹-le› Kär – kihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Kergel, 1438 Kargell, 1454 Kargel.
● Iseseisev kirikukihelkond XIV saj-st, ajalooallikais 1438. L. Kettunen on rekonstrueerinud *Kärgela(n), mille vasteks ta on küsimärgiliselt toonud kärg : kärje ja võrrelnud nime soome isikunimega Kärki ning kohanimega Kärkölä. E. A. Tunkelo on nime võrdluseks toonud soome kohanime Kärkälä ja Aunuse karjala Kärkälänkülä, arvates, et mõlemad kohanimed on lähtunud eesti Kärlast. Hiljem on siiski sm Kärkölä ~ Kärkälä lähtekohaks peetud sõna kärki ’ots, tipp’. Eesti sõnadest võiks võrdluseks tuua kärg : kärje ’urbne tükk, kohr’, kärg : käru ~ käre ~ kärje ’musträhn’, merekärg ’toonekurg’. – MK
Bfl: I, 220; BHO: 214; EO: 89; LUB: IX, 326; SK I: 151; SPK: 210; Tunkelo 1951: 7

Kärmu2 ‹-le› Jõe – paik (küla) Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Nehatu mõis), 1394 Kermele, 1689 Kerme By, 1693 Kermo Byy, 1725 Kermo (tühi).  C3
● Põlisküla, mis Wrede järgi on Põhjasõja järel olnud tühi, näiteks Kermo Hans arvati sellal Jõelähtme küla alla. 1975 liideti küla põhjaosa Tallinnaga (al 1980 Maardu linnaga), lõunaosa liideti 1977 Liivamäe külaga. J. Jõgeveri arvates tuleb Kermæ (↑Kärmu¹) madu tähendavast sõnast (vrd soome käärme). Saaremaal tuntakse soos elava ussi tähenduses sõna kärm, kärv, kärb. Külanimi on lähtunud looma järgi saadud isikunimest, millele viitab la-lõpp esimestes kirjapanekutes. Isikunimena on esinenud näiteks *Soomere Kärmo (Szomere Kermo). Kärmuks ehk Männisaluks on varem kutsutud ka Jõelähtme küla lähedale rajatud uusasumit, mis jääb Rebala ja Jõelähtme küla piirile. – MJ
 EAA.1.2.C-III-2;  EAA.1.2.C-III-18; EMS: IV, 497, 522; ENE-EE: VI, 580; Joh LCD: 410; Jõgever 1913: 162; Kasenurm 1948: 11; KN; LUB: VI, 287; Mellin; Mõista 2009: 12; Roos 1976: 113; Wrede 2006: 39, 46

Kärpla [`kärpla] ‹-sse› Rap – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Lellapere mõis), 1241 Kiarpalæ (küla), 1423 Kerper, 1460 Kerpel, 1725 Kerpla.  A1
● 1977–1997 oli Laeste küla osa. Nimi on la-liitega tuletatud sõnast kärp : kärbi (loom, võis olla kasutusel ka isikunimena). Analoogiline kohanimi Soomes on Kärppälä. Küla idaosa on endine Kokuta küla, mis 1977 liideti algul Kalbu külaga, hiljem Kärplaga. Kokuta küla on mainitud 1586 (Kokendey). – PP
EO: 76; Joh LCD: 426; LCD: 41v; Rev 1586: 104; Rev 1725/26 Ha: 273

Kärsu ‹`Kärssu ~ -sse› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis (Voltveti mõis), sks Kersel, 1578 да деревнею Керсою, pärast 1580 Kersel (mõis), 1584 Kierzikula, 1624 Kerse (küla ja mõis), 1839 Kersel.  C4
● Kärsu mõis tekkis pärast 1580 kahe küla (Kerseküll ja Arriküll) maadele. 1588 on veel mainitud küladena nii Kärsut, Aruküla kui ka Kanaküla. Võib-olla on nimi ühendatav Kärsa nimedega, millele on vasteks toodud kärss, kärs : kärsa ja oletatud, et see võis esineda isikunimena. Kärsu sai mõisa järgi külanimeks 1977, XX saj varem on küla tuntud Metsaküla nime all (u 1900 Метсакюля). Kärsu üks osa on Jutuse (1584 Arukülas Jutos Mik, 1724 Juttus Hans, 1816 Juttusse), põhjas oli varem Alva karjamõis (sks Alwa, taluna 1630 Alwa Mart). – MK
BHO: 219; DLV 1998: 178; EAA.1865.3.247/4:20, L 22p; EAN; KNAB; LVVA.7348.1.6:16, L 12p; PA IV: 176; Rev 1624 PL: 77; RGADA.274.1.182-2:48, L 137p; Stryk 1877: 330; Tarvel 1964: 280; Varep 1957: 56

Käru1 ‹`Kärru ~ -sse› Vän – alevik Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Rapla maakonnas Käru vallas, mõis, sks Kerro, 1624 Kerro (talu).  C1
● Iseseisev Käru mõis rajati XVIII saj, varem oli kohal karjamõis. XVIII saj-st ka Vändra kiriku abikirik. Alevik tekkis raudteejaama juurde 1920. a-teks. Nimega vrd vana isikunime Kerro (1534 Hans Kerropoyck), samuti kärg : käru, käre, kärje ’musträhn’. Vrd Käru3. – MK
 EAA.308.2.13, L 1; ENE: IV, 299; Rev 1624 PL: 22; Stoebke 1964: 37

Käru2 ‹`Kärru ~ -sse› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, mõis, 1435 Kerro (küla), 1689 Kerro (mõis).  A4
● Mellini atlases 1796 on märgitud nii küla kui ka mõis. 1920. a-tel tekkis mõisa kohale asundus, mis 1977 liideti külaga. Käruga liideti 1977 Metsaküla (1945 Metsküla) ja Tuulivere küla (1586 küla Tuliferküll, 1796 karjamõis Tulifer, u 1900 Тулиферъ). Vrd Käru1. – MK
Bfl: 161; BHO: 217; KNAB; LUB: VIII, 948; Mellin; Rev 1586: 50

Käru3 ‹`Kärgu ~ -sse› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Vatla mõis), 1478 Kerro, 1913 Käro (küla).  B4
● 1977–1997 oli ametlikult Mõtsu osa. Käru nimega vrd vanemaid isikunimesid Kerro, 1534 Hans Kerropoyck, vrd ka kärg : käru, käre, kärje ’musträhn’. Käru idaots on Väänja, nimetatud endise karjamõisa järgi (Mih, 1798 Wenja küla, vrd 1726 Oidrema mõisa all kõrtsmik Wenja Maddis). Vrd Käru1. – MK
EAN; KNAB; LGU: I, 524; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 107; Stoebke 1964: 37

Loodi ‹`Looti ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Kersel, 1782 Lodi mois.  C3
● Kuni 1977 Loodi asundus. Küla nimi pärineb mõisalt. Mõis on rajatud orduajal, 1583 on kirjas Thedo Moiza. XVII saj mõisa asukoht muutus, see viidi 1628 tühjale külaasemele (Kersel). Vanale kohale tekkis Vanamõisa küla (1724 Wannamoisa, 1797 Wan̄amois, u praeguse Hendrikumõisa kandis). Eestikeelne mõisanimi Loodi pärineb XVII saj omanikuperekonnalt von Klot. Algne nimi *Teedumõisa võib pärineda Tödwenitelt. – MK
BHO: 218–219; EO: 18; Hupel 1774–1782: III, 327; Mellin; PA IV: 161; RGADA.274.1.181/5:59, L 448p

Soomra [`soomra] ‹-le›, kohalikus pruugis harva `Soomre Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Võlla mõis), 1542 Peter Sompere, Michel van Sompere, Szomere Kermo, Michell Sompere (vabatalupojad ja üksjalg), 1624 Somper (küla), 1839 Somrakülla, 1923 Soomra (küla).  C2
● Küla asub Võlla raba ääres. Nime algkuju oleks *Soonpere ’soopere’. Nimes on omastava käände lõpp n muutunud p ees m-ks ja nime järelosa pere on lühenenud ra-ks, võib-olla rööpse osise -pera vahendusel. Soomra koosneb kahest osast: Ees-Soomra kagus ja Taga-Soomra loodes. Soomraga on 1977 liidetud Murru (Tõs, 1839 Murro kõrts, külana u 1900 Мурро). – MK
EAN; KN; KNAB; Rev 1624 PL: 31; Rücker; Stackelberg 1928: 166–167; ÜAN

Õruste ‹-sse›, rahvakeeles Õru San – küla Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Õru vallas (Laatre mõis), 1555 Dorf zu Herro, Herrol, 1582 Herrokull, 1628 zu Forro (kõrts), Hero (küla), 1638 Hero, 1684 Höro By, 1723 Herroküll, 1796 Erro, 1808 Dorf Oerro, Erro Krugs Hans (kõrtsmik), 1909 Erro (karjamõis).  A1
● Õruste küla nimi enne 1977. a oli Õru, tänapäevast Õru alevikku teati kui Saksamatsit. Õruste on põlisküla, mis on hõlmanud tänapäeva Õru aleviku ala. Tegemist on olnud suure hajakülaga. Õru ja Õruste puhul on tegemist ühe ja sama nime variantidega, mis pandi Nõukogude ajal eristama kahte lahku kasvanud asulat. Õru nimi on saadud Õru ojalt, mida tänapäeval tuntakse Mudaoja nimega. Sõnaga õru (ka võru) on mõnel pool vanal Võru- ja Tartumaal tähistatud ojasid. Miks sai vana asula nimeks Õruste, pole täpselt teada. Ajalooliselt on selline külanimi olnud hoopis Lauküla naabruses (↑Sarapuu). ste-liide on lisatud kas selle vana küla järgi või siis üldist kohanimemalli eeskujuks võttes. Õrustega on 1977 liidetud Mudaoja (1970) ja ↑Mõneku küla. Vrd Võru, Väheru, Õru. – MF
Bfl: I, 875; EAA.567.2.423:3, 5, L 2p, 4p; EAA.308.2.110; ENE: VIII, 537; EVK; KNAB; Mellin; PA I: 73; Rev 1624/27 DL: 157, 164, 165; Rev 1638 I: 16; RGADA.274.1.174:989, L 981p