[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

jagu jagu (jago) g jao (jau) R spor Lä, Pä I VlPõ eL(jako Se); jägu (jägo) g jäo (jäu) spor R, S Lä K; d́agu g d́ao Lei
1. a. osa tervikust, tükk, hulk; jaotamise, jagunemise saadus, tulemus Kui kala `ostaja ei old, `miedeti kalad omavahel jauks Kuu; `Mõisi ajal siin `rendikõha järele õli igal oma `karjamaa jagu `välja `mõõdetud Lüg; [kalad] jagatasse ära, egale ühele oma jagu; pöllu jägu (ühe talu osa külakonna ühispõllust); muja jägu (ühiselt jaotatava meremuda osatükk); einama jäud; masina ühisuses poole jäu mees, muist on `terve jäu mihi ka Khk; pöld see oli esiti ikka `kolmes jäus (s.t kolmeväljasüsteemis) Kaa; [Rõhkude suurt lehte nimetati] suur jägu [vähemat] vεhe osa Käi; rehe jägu (rehetoa kitsam osa partest ülevalpool) Kul; Vanaste `anti lihajägusid; perenaisel oli lehakauśs ees, see tegi jäud `valmis Han; Mõni jagu rahvast oleva `oinal päss `ütlenu Hää; suur sopp läks jõe `sisse, pikk suur jägu jõe sees HMd; kahe `joaga madal värav, teene jagu lükäti teenep̀ole; sõńnikuvidamese aeg oli oopliha `söömene, ega siis jäo `andmist old Juu; `nuoda jägu (noodaseltsi liikmele kuuluv osa ühisnoodast) JõeK; kui neid (rukkeid) rabati, siis tuli kõige suurem rukki jägu Ann; ikke kahes jäos oli rukki vili, rape ja peksandus, rapped olid nagu süema jägu; anna tema jägu kätte ja las lähäb VMr; üks jagu raha läks kaduma Trm; ei õlludki akent tare jaon Kod; viien jaon om värmit `tõisi (lõngu) Trv; `veske om kolme `kõrdne, `väike jagu (järk) nelländät `kõrda kah ülevän Ran; `tahta puu om `nõklanõ, tal om jämehemp jagu ka `nõklu täüs Har; veedü um õks tu̬u̬d, kel um nii latsõst saani˽t́saruhn hiuss. inämbäl jaol iks um t́sarutõt tiä Rõu; katõh jaoh pulm (s.t nii pruudi- kui ka peiukodus) Plv; vaja `jaotaʔ õgalõ ütele uma jago kätte Se || pärandusosa; hrl jagu tegema pärandust, saaki jaotama sai sie [tütar] mehele, siis akkas `tõisele jago tegemäìe Lüg; Eks me pärast tie jagu [kalapüügist] KuuK; `surnu `jäutab oma varandust ja tieb jägu VJg; ku minä suren, mes minä jao ti̬i̬n, sedä suata Kod; isä tegi lastele jagu KJn; õgalõ ütele saa jago Se || linnud tegevad jagu (mesilased heidavad peret) Ris; ise jaos eraldi lahus – LNg; (ise ~ teise) jaosse ~ jakku eraldi, lahku vili on juba jägusse `pandud Jäm; löid oma `vörkudega ise jägu; sandid `tuhlid pannasse ise jägu; pane nee `teise `jäuse Khk; `pannin selle isi jakku KJn b.  kindel, määratud osa tervikust; murdarvu nimetajaga väljendatav osa (hrl 1/3) kui üks jagu sai `niidetu, siis neli jagu jäi `niitamata; `moisa nuot oli ja inimesed `käisid vedämäs. `kolmanne jau [kaladest] said inimesed VNg; üks jägu (1/4) `aastad veel ees Ans; ein kasus ia, kahe`korne jagu Aud; üks jagu vaha ja kaks jagu `vaiku - - see on ea aava rohe Vän; riśsikud sae kaks jagu vähäm; kolmas jagu õli [piimal] ku̬u̬rt Kod; üits jagu (1/3) om nisudel `kaare seltsin Trv; kohvi tetäss, pannass sigurit, rügi ja nisusit, egät üit́s jagu, üit́s mõõt Krk; kolmassjagu `kartold kaoss ärʔ, nii varastasõʔ Krl; [Ruhe tegemisel] `lü̬ü̬d́i `kirvõga veidükene päält ärʔ, no˽nii neläs jagu vai nii Rõu; Süǵüse sõ̭ss ku˽`piimä vahel `ańtegiʔ, sõss `pańte ka inämbidi kat́s vai kolm jako vett `sisse Räp || kolme jao `peale tegime `eina. kaks `saadu sai tä ja üks ma Aud; kui sae puu varassata, selless `tehti jagu. obesemi̬i̬s sai kaks jagu, jalami̬i̬s üks jagu Kod || kord tεεb midu jägu kaup sääl poes `kallim on Khk; tu̬u̬ [maalapp] om kaits vai kolm jagu suuremb ku miu oma; nüid om ta (ait) kraamitu `mitmele `jaole Nõo c.  millegi suurune, millekski vajalik osa; (ettenähtud) hulk, määr, norm; [millegi] võrra `vaaksa jagu olid [püksid] alt `polve kuhalt `luhki Jõe; ühe obose `rauva jagu `rauda Lüg; `aastane jägu toidust Jäm; Kena `varga ilm, `sõuke püme ja paras jägu tuult koa Pöi; üks leva jägu jahu `olli ikka koti `külges Muh; Igavene jürakas mees, pεε jägu teistest pikem Emm; hobuse jägu `heinu `kesle sees Phl; keedujago kardulisi Mar; kaks kolm tükki võtad ää, teist sedajagu paned `juure Mih; tee tal ümrik kasu jagu pikem Ris; üks talve jägu kisuti ette koe [pirde] HJn; sina `kasvasid neĺla `aastaga oma jäu `väĺla JJn; toĺli jagu lühem VJg; tuli paras jagu `vihma Trm; `viska [kalu] kaśsijagu piäle Kod; üks pügi `villu, ühe `lamba jagu MMg; [aida] alumise paĺgi ots oli silla jagu pikem Äks; kuhja jagu `einu Lai; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; villast kangast kate`kümne `amme jagu Krk; `vaestele korjati jõoluàńdit, mõni ańd kolmandigu jagu jahu Ran; Nii pidi `ti̬i̬dmä ja `pandma [ahju puid] et parastjaku sai Urv; ku `saapa latsõl suurõ omma, siss üldäss, et kasumise jagu om manh; viĺlävakal õks piät kahanõmise jagu manh olõma Har; kual oĺl hinge jago, kual katõ, kual kolmõ [maad] Se; jagu täis küllaldaselt, piisavalt kas saite eile saunas [leilist] jäu täis JJn; mis sa alati ahnitsed, kas su jägu ükskord täis ei sua VJg; enam jagu, enamalt jaolt ~ enamast jaost enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä `müödüd Kuu; enamb-jagu `naised olimma `verkul VNg; änamast jäust `jooskasid kεik laiali Mus; nüid nee tuule-`veskid on änamald jäuld εε kaudat Käi; enamjägu oo ikke lehtpuud Mär; neil on `siuksed sõnad jälle, mida nad änamalt jaolt viina ja õllega `sisse annavad Vän; enam jagu need ärjad olid ikke vedajad ja töötegijad Lai; `kartulid `võetse masinaga änäm jagu Kõp; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; Tuu inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu iks rüäjahust tetti taar Nõo; mi˽koloo·sin enämbjagu naisõ ommaki San; Vanast oĺl inämbält jaolt iks tu̬u̬ supi li̬i̬ḿ Urv; rohkem jagu, rohkemalt jaolt enamasti `Rohkõmb jagu tet́ti iks peenüt `leibä; `Vi̬i̬ga˽supi iks oĺli inämbält jaolt vanast ja tet́ti `rohkõmbalt jaolt upõga˽`kapstit Urv; suurem jagu, suurelt jagu, suuremalt jaolt ~ suuremast jaost enamasti `saime viis`kümmend `seitse `ülget, vanad olid `suuremb jägu Jõe; `Suuremb jagu `heini on juo `korjuss Kuu; `suurelt jagu pian [koera] `kinni ket́tis Hlj; kasukas on `lamba nahast `suuremp jago Jõh; no lohe `püüki oli ikke `suuremb jago `pietri `päivä ajal Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masinatega Ans; ein juba suuremast jäust `valmis Khk; äkine `aigus mis loomal suuremalt jäolt `tahtis iŋŋe `välja võtta Pöi; ikka `valgeks ööveldet lavad `ollid suurem jägu Muh; `Turski `püüti suuremald jäuld Ristna otsast Rei; suurem jagu on kibine maa Mär; suurem jägu on keik kadun HMd; suuremast jäost olid rehed elumajaga kuos HJn; linnumagus koa suuremalt jaolt oli ikke ia rohi kua VMr; suurem jagu on ikke `sindli katussed kõik Äks; suuremalt jäult pidasid ikka kaera kõrres teda (lina), suurem jägu `küńti sügise Lai; nüid suuremb jagu elänä ilma lahutamada ja ilma laalatamada Nõo; suurõmb jago `rõukõ õks oĺl kolmõ `ru̬u̬d́jagaʔ Rõu; Piim `tu̬u̬de suurõmbalt jaolt pot́iga lavva pääl Räp d.  töönorm, -määr; (põllu)tükk, mille järgi mõisas vanasti arvestati teokohustusi `Käisin `ilma`jaota tüöl, nuor õlin, tegin, pali `jõusin Lüg; sillatöö jagati ära perede `pεεle, igal perel olid oma jäud Mus; igaüks pidi oma jäo [linu] ää lõugutama Muh; ei kodo jago ees ole aga vat `enni `mõisas oli jago Mar; sideme jägu oli meil tiha kohe. `enne keskomikut pidime tegema kolmsada sidet Ann; `paĺlu naised jäu pial ei niit, aga mehed olid ikke tükki pial `niitmas; kui me Põlulas olime sial `ańti `jälle `meile oma jäu vakkamad leigata Rak; igal ühel oli jägu ies, kus sa piased, mutku vihu siduda Sim; perän egäle mõõdeti jagu kätte, [vilja] päid korjata Ran; reńditalumihile `ańti egalõ ütele uma jagu kätte: `katsõma vakamaa `haina, kolmõ vakamaa rükä, kolmõ vakamaa `keśvä ja vakamaa ubinõid Har e.  (teat) aeg, ajavahemik, -periood; [kevade]-poole, -poolne, -poolik (ajaliselt) Neh `täüdüb `talve jaus tubased tüöd kaik ärä tehä Kuu; sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago Lüg; poole ~ pooli jao sulane Mih; ta käis omikust jägu siin juba Ann; kevadest jagu talv Ksi; mena `suise jao aan sedäsi läbi Vil; ken oma jao är põdess sai allist `valla; Tiina ei oole `täempise päevä `jaostigi (päeva jooksul) sehen ollu Krk; suve jao pääl ja `talve kah vilutab Ran; oĺl sääl üte jao `aigu, siss tuĺl jälʔ tagasi; kas õdagust jaku üleven olõt vai hommugust jaku Har; ku külm talvõ vai keväjä jaoh riśtikhaańa är võtt, siss kauss [kasvab] paĺlo papi liĺle Räp; keväjätseh jaoh, ku oĺl vi̬i̬l lumi Se || um naasevõtmise jao seeh (on naist võtmas) Vas
2. a. liik, sort, kategooria, klass; tõug, sugu taal oli palju raamatuid, ui-ui-ui, neid oli `mitmed jägu Krj; angerja unnad - - on suuremad jagu õnged, ühe aruga Vän; aĺl vares ja must vares, kaks jagu neid KuuK; mul oli vel vana jägu eiet; tien viel seda soost jägu [heina] aluskraami jäuks JJn; peris prostoi viin alam jagu; `vaesem jagu [inimesi] piab ilma õlema Kod; sii on sedä jagu inime, et ta alati vasta räägib KJn; mia ole suurest su̬u̬st ja talu jaost Krk; ta‿m saksa jaost, selle ta om nii toorak; temä om torast jagu, temä om piḱk ja luine Nõo; pupeneti räti `oĺliva `kallimbat jaku Kam; undijakku koera omma `kirki kõrviga Ote; suurõmbat jaku tsiaʔ Krl; nu̬u̬ omma kurjast ja halvast jaost inemiseʔ; `sü̬ü̬jät jaku inemine Har; hollandi jako kikkaʔ Plv; alamb jago rahvast, kes `vaesõmba omavaʔ Räp b.  põlv(kond) `uuvvemb jago inimised `üiäväd `atra juo sahk Lüg; Noorem jagu ei `oskagi kanevaa `sisse õmmelda Hää; nu̬u̬r jagu ei `lõika siŕbigä Kod || olõ kolm jaku `vaesiid `latsi üless kasvatõnu San c.  olemus, loomus; olek, olemine, kehaehitus; [noore]-poolne, -võitu vagast jago inimine - - ei `räägi pali ega Lüg; vanemad jägo inimene LNg; tohmu olemisega, tohmu `jaoga inime Mär; rahvas olid tänä nii `kohkvel ja `kahkvel - - olid nii ädase `näoga ja sańdi `jäoga; ta loomu poolest pisike ja kõhna `jaoga; `kerge `jäoga (kergemeelne); `kõrge `jäoga (uhke, kõrk); kõva `jäoga (südametu; kangekaelne), tema oma jäost järele ei anna; kui kahvatu jägu (kahvatus) `mööda soab läind, sis veri `kargab palesse tagasi Juu; epakas inimene, aĺp, edeva `jäuga HJn; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; löhkise jäuga jõnsakas põrsas JMd; ta alles noore `jäoga inime Koe; tu om eś jago ~ `hindäst jago (iseäralik) Se || fig aga kui sa õled tõese jao siden (vahest oled rase), tahad apuda Kod
3. a. omand, pärisosa; kellelegi kuuluv, kellelegi määratud osa, [kellegi] oma, [kellegi] päralt Kenes jagu se `raamat on? Kuu; sie on minu jago mets Lüg; `Pärmisskülä ja Kuningakülä ja nied õlid kõik Pagari `mõisa jagu IisR; kui pailu säält killegitele jäuks tuleb? Khk; magaja jägu pannakse üles, `tõrkuja jägu süiakse ära Kul; enne `kruńti oli külä nuŕm, olõs mitte ühe peremehe jagu Khn; Viimane kürv või levapõhe `oĺli perenaśe jagu, et tema on majapõhe Hää; külm tieb oma jao ära (st võtab taimed ära) Ris; ega sa tõśe jagu tõhi võtta Trm; `veikse koha peal `oĺlim. peremi̬i̬s võttis oma jao SJn; si̬i̬ tallek om undi jagu, undi mäŕk küĺlen Krk; ää pu̬u̬l ti̬i̬ viird `olli minejä jagu Ran; T‿om mu jagu, tu̬u̬d är˽sa˽`putkuʔ Urv; mõnikõrd kes `tahtsõ kallo, `võtsõ uma jao [ühissaagist] `vällä Se b.  piirkond, territoorium, maa-ala `ku̬u̬li `loetakse Järve küla jäos PJg; sie on `veike jägu sedasi, mis `üitakse Venevereks Tür; Aśsikvere külä one Kodavere kihelkonna jaoss Kod; sii inime on Võesike jaost KJn; Kotiku `oĺli `Uusna valla jaos Vil; kolm`tõisku `versta om Lätimaa jao sihen Pedeli kõrt́s Hel; Kuuramaa jaohn ummaʔ pikä hannaga `lambaʔ Rõu
4. üksus, allüksus (n koolis, sõjaväes); osakond `piiblilugu esimine jagu ja teine jagu, nie pidid olema `kaanest `kaane pias VNg; `talve õli `tõises jaos, ei akkand lugema Lüg; siis tund sönnasammase `jäuse vöi `roodu teine Saarema mees Mus; Keige vεhem söavεε osa aa jägu Emm; [ministeeriumikooli] esimeses `klaśsis oli kolm jägu ja `teises kaks. viis `oastad tuli õppida Kos; neli viis talve käisin [koolis], ega siis õld jägusid ega midagi Kad
5. a. jagamine, jaotamine me läksime jao aeas koa `sinna Tõs; jakku minema otsa saama, ära kuluma leib läks jakku, ei jäänd kedägi üle; aeg lähäb jakku KJn; jao peal ~ jaos lõpukorral; arvestatud, arvel mis siit `anda, kõik jao piäl juba KJn; jao peale Laupa öhtaks saame niidule jäu `peele Kaa b.  jaotus, vahejoon kui leib oli sötkutud, `tehti jäud `pεεle. tömmeti riips, `jäutati kaheksaks Vll; [kui] tuli viĺja `leikus ehk koristamine, siis `aet́i [lapi põllule] jäud `sisse, sie sab sellele, sie sellele Rak
6. hammasratta, sae jne hammaste vahe Saag on `tihmagas puust läbi `käümä, jagu on `kitsas Kuu; sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg; Sõreda jauga ratas vedas [veski] kedrevart ühte pulka pidi. Tihke jauga ratas õli parem, et enam ei annud niipalju logada Trm; suagi jagu. kui kõva puu siis kitsas jago, kui pehme puu, siis lai jagu Kod || jaos ~ jaost väljas olema, jaosse panema, jaost välja minema Küll on üä `niitä kui vigasti on `oieti jauss. mene pane vigasti `uuesti `jausse; `talvenuot täüs hüäst jauss `olla, kui vähägi jaust `väljäs oli, siis ei tuont kalu; Isa ja emä olid `taidavad inimesed, `tiie `kuidas `lapsed nii jaust `väljä `läksid; Verk `lähteb jaust `väljä kui `solmed järele `andavad; `nuota `miedeti `tihti. `talvenuot täüs hüäst jauss `olla Kuu
7. juukselahk vanast oli naisterahvastel jägu otsekohe, vanad toadid, nie lükkasid [juuksed] niisa·ma üle pea, õld neil jägu ega midagi Kad
8. aru, mõistus tämäl on vähä `arvo ehk vähä jagu Lüg; löhikese `jäoga (taipamatu, juhm); teräse `jäoga (arukas) Juu || ei sua jagu tehä, mes alb, mes üvä Kod
9. tüli, riid ei siel ole üvä `olla, siel one üht`puhku jagu ja tüli VNg; nüid said jäu‿pele (hakkasid riidlema) Khk; meie läksime jaosse Koe jagu saama 1. võitu saama, üle saama; midagi teha suutma, millegagi hakkama saama einad nii kövad, loomad eb saa jägu Khk; kõigest tööst oo jago `saadod Mar; suure kurjaga sain poisist jagu Trm; kui si (herilane) `nõelab, siis on `paistust nõnna‿t `irmus, ei saa jagu Äks; Ku õige suure `lamba ollive, siss `mõsti kateksi, ütsinte es saa jagu Hls; ku sõnadege tõisest jagu ei saa, sõ̭ss pand `ikme Krk; kui sa esi `aigust `peĺgät, siss ta saab sust `vaŕsti jagu Ran; kudass sa ulgast eläjist jagu saat, ku‿na väĺlä pääl om Nõo; `hiusõ umma nii arʔ `puĺstunuʔ et naist ei saa inämb jako Vas; 2. aru saama, taipama ei suanud eesti kiäless jagu Kod; (lapsest) ta noor alles, ta ei sua jägu vi̬i̬l sest Ksi; mea selle kirjäst jagu ei saa Krk; mina ei saa jagu (hrl jaku), kas sa olõt rummaĺ, vai ajat sa `uhkust, et sa nii kõnõlat Har

kaevu|vesi `Kaevuvettki ei `raatsi `toisele `anda (ihnsast inimesest) Kuu; kaevu `vi̬i̬ga `mõśti [kangast] Kam Vrd kajuvesi

kahte|kold kattekold `kahtekolladest saab kahetuse vett; `kahtekõllad kasvavad `püśti tut́iviisi; `kahtekõll on kõhu `kińnipaneku rohi Saa; `kahtekõlla, neist tetti `ru̬u̬ni; `kahte`kõldel om kõllaka rohelise urva otsan Hls; ku põrss ärä kahedet olli, `kahtekõlla `vi̬i̬ge `mõsti põrst; `kahtekõlla kasvave ütsikult `juśku sammel Krk

kana- kana-
1. kanade kogum `moisas on kana`kasvatus VNg; Sepal oli korra suur kanakasvandus, sajad kanad olid Pöi; kana`vaŕmis on mitusada kana Kos; mis sa siin neist tikatad, `vaata, kanakari põllu pial Sim; meil tahetass kah kana`vaŕmi asotadaʔ Plv
2. kanadele tehtud või määratud`orred nie`onvad `pienläsed puud kana`lautuss Kuu;`lehmä `lauda `nurka `lüiä kana penn; nied õlid kana kõlud, `vilja `pahma saba Lüg; kana kuut `sängi all, kus kanad magasivad Jõh; kanapuur `tehti `lauta Pha; Kana`aidu on sii kahesugusi Pöi; Akkame kana`peńni `katsuma (liisku võtma), kes seda teeb Juu; kana aid tehässe `varvess Kod; Kanadelle `ańti alamad `viĺlä, kanadel `oĺlid kana`kõrned KJn; kit́se käesivä `sinna kana`aia pääle `sü̬ü̬mä Nõo; Uus kanamaja tetti - - talliti̬i̬ `vi̬i̬rde Rõn; kana kuuŕ mõ̭nõl om laudadest seintega Har; kana kuut́ oĺl varvust - - laudan vai rehe all ja köögihn kah Rõu
3. kana(de) oma Kanasitt `karvane ja vares `valge (ilmvõimatu asi) Kuu; Siis sie tuba `lehkas `järsko kana `sõnniku `aisust Lüg; Kanaarjus ikka pisine ja ele, kui nad tiivil on Rei; `leitsin õuest kaks suurt kana `sulge Tõs; moa on kana`suĺga täis JMd; kana kurn on luadud nagu kullerkupp Kod; nägu nagu kana sitt (kahvatu) Lai; kärnäst pääd `mõsti kanasita lippege Krk; Sa tahad iks sitast siidi tetä ja kanapasast kalevit Hel; tol om kah rutt rattin ja kanapask kaarikin (väga kiire) Nõo; `hiitü˽nii välläʔ, jäi `valgõss nigu kana sitt; ta om kanaputsai, olõ õi ta haniputsai Har; kana sitta pandass sibulidi `pääle Lut
4. kana(liha)st Tehke `öhtaks kena kana rae omale Pöi; Kana praat om makkus Krl

katsi|ratsi -ratsi M T, -rat́si Saa Hel Rõu kaksiratsi katsiratsi kaala pääl (kukil) Trv; katsi ratsi obese seĺlän; Ku `talve `lambid `mõsti, siss pidi katsiratsi `lambal seĺlän oleme, mud́u ess kurda lammas paigal ju Hls; luvva vaŕs piap `põĺve vahel oleme, katsiratsi esi pääl Krk; rehetaren nõgitse ja musta parre, parde pääl `laśti katsiratsi ku välgsup (poisikestest) Ran; Ronõ kat́sirat́si hobõsõ `sälgä Rõu Vrd katsaratsakulõ, katsi|hargikal(l)a, katsi|harikilla, katsi|ratsakala, katsi|ratsakulla, katsi|ratsakõlla, katsi|ratsikal(l)a, katsi|ratsikalle, katsi|ratsikeli, katsi|ratsikile, katsi|ratsikul(l)õ, katsi|ratsikuss, katsi|ratsikõlla, katsite, katsiti

katsi|ratsikul(l)õ -ratsikul San, -rat́sikul(l)õ Urv Krl kaksiratsi Ku˽`laḿbit kotun `mõśti, sõ̭ss tet́ti `näede˽nii: istuti kat́sirat́sikulõ `lambalõ `säĺgä; Kat́sirat́sikullõ luvva sällän ja muidugu lask tarrõ peten Urv Vrd katsiratsi

kiskuma1 `kisku|ma R(-maie Lüg; `kisko- Vai) eP (`kisko- Emm Käi Lih Kul Ris; `kesku- Kse Juu, `kesko- Rei LäPõ) TMr; `kisk|ma Vig Han(`kisma) spor Pä(`kisma; `kjõsma Khn), Kod(-mä) MMg KJn eL(-ś- Rõu; -me Hls Krk San, -mä Lut, -mõ Krl); kisuma Var Hää Saa; (ma) kisu(n) üld (kiso- Vai spor Hi, LäPõ, kjõ- Khn, kiso Plv Se, kissu Rõu); (ta) kissob Kul Rap; da-inf kista Khk Han Pä Krk
1. tõmbama a.  tirima, sikutama tuo `taŋŋed, miä akkan `naulu `kiskuma `vällä Vai; tuul kisub puud juurile üles Jäm; sulu ehmestel `kistasse raad küljest ee ning pannasse padja `sisse Khk; Siis pidi söuke maknee·tiline jöud `kiskuma seda keppi maad ligi (veesoone kohal); kisu puri `sisse (pinguta sooti) Mus; poiss kisub `vardad suka sihest `välja Vll; kesome ikka ja `voatame, üljes `mõrdas Rid; `ambud `kestasse suust ää Mar; `raktor `kiskus kõik `väĺla mes kibi `liikuda `andis PJg; tuule keeretis - - kisub eina tükkisi ülesse, `kõrgele Sim; `tihke arjaga `kiśti [linal] `kuprad otsast ära Trm; mehed `kiskid `noota; ket́t kisk lehmäl kõri `kińni; minä kiśkin süded pada `alla Kod; eläjä röögiv `kangest laudan, tahave `valla `kisku Hls; peenike ja kõhn, nigu läbi `laudu `kistu; mõladega mugu kisut iki `vasta tuuld Ran; kisut toda `võrku ikki valiste Puh; kissime õhvakõsõ turb avvast `väĺlä; vesi `kiirleb ja kisup inimese `sisse; ligeda palaja piat kätega kõik iluste `sirgess `kiskma Nõo; enne `oĺliva `valtaga kajo, pangiga kissime [vett] Kam; aho suu i̬i̬n [om] sääne havvakõnõ, kohe tuhk ja hüdse `kistass Kan; tuhk`hauda `kiśti hüdseʔ ja tuhk `sisse; `ku̬u̬rma om vaĺmiss, vaia pu̬u̬ḿ pääle pandaʔ ja˽`kińni˽`kiskuʔ; kuiss ta pini hanna nii `persede kisk Har; rehe `kaartõ veere alt kisi napu `vihkõ Rõu; seo ilma `aigu om roobiʔ `minkaga hüt́si kistass Plv; Oĺli kõva [vägi]`pulka `kiskma Vas; sõrme `kiskmine, sõrmõga kistass, `joudu kaiass; vägi`pulka kisuti; katusõst kistass `oĺgi; hammast kistass `vällä, `tohtri õ̭ks kisiʔ Se; um hüä tüühopõn, kisk `atra `hüäste; sääne vasta mäke taha‿i mindäʔ, suurt `kuurmat taha‿i `kisku, a `kõhtu um Lut || eraldama; (nimestikust) kustutama, tühistama Luke mehe kissivä `endä `valla, es tahava kroonu vallaga üten olla Nõo; kiśk opõtaja man maha pääkoolist Har; tä üteĺ ärʔ, kiśk umma sõ̭nna tagasi Se || kellegi poole hoidma sulane kisub pereme `puole; `päiväd kisuvad sulase `puole (lühenevad) Lüg; päiv kisk oŕa poolõ (lüheneb), päiv kisk perremehe poolõ (pikeneb) Vas; pinigi kisk peremehe poolõ Se || kaaluma, (välja) kangutama Kivisi on sealt [põllust] `välja `kistud käristud küll Pöi; `kanda sai `kistud, talupoead põletasid nεid Tõs; ma siihn kivve kisu ja `kandõ kanguda Har; üles kiskuma meelde tuletama; esile tõstma kas tahetasse akata veel vana `ennemuistist orja`põlve üles `kiskuma Rid; mis sa sest vanast aśsast änam akkad `uurima ja `kiskuma teist ülesse Hag; tä kiśk sjo aśa üless muido sedä es `olnu meil Se b. (riietumisest) `kiskusid ennast `riidest εε, vesi veel `sauna toomata Khk; Läks nii palavaks, ma `kiskusi omal muist vattisi seljast ää Pöi; `keskus eese alasti Mar; ma pane vahel lośsid `otsa ja vahel kisu ära Aud; südä oli täis, `kiskus enese `riidest `lahti Juu; minä kiśkin jaki seĺjäss ärä Kod; kisu jala `valla Krk; naese `kisknava mehel pöksi maha Nõo; kiso minno `rõ̭ivist vallalõ Se; kisuʔ `rõivaʔ `säĺgä Lutc.  (tuule, õhu liikumisest) lõõtsuma, (läbi) tõmbama, puhuma `tõmmaka sie uks vahe päält `kinni, siis tuul ei kisu läbi Lüg; tuult kisub `aknast `sisse Tõs; Uks `oĺli madalam, tema ei `võtnu nõnda [suitsu] `väĺlä, `repneauk `kiskus `rohkem Hää; kui uks `lahti on, kisub tua külmaks Kad; pliita kisub Kod; hinge kiskuma hingeldama Ise `ähkis ja `puhkis, `kiskus `inge Lüg; kisub ~ veab `inge, sureb varsi ää Vän; `hõngu kisut nigu `siidi; taa ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har || pumpama [tuukritele] `kistatse `luhti ala, muidu lämmatavad ää Musd.  (suitsetamisest) mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d Kod; mis sa kisud sest piibust, `ühte `puhku piip suus KJn; kisk õ̭nnõ taad juńna Rõu
2. (seoses mitmete maatöödega) a. (juurtega) maast üles tõmbama; kitkuma, katkuma `sirbi nogaga kisuti `erni VNg; lina kisoda ja `riividä `kuprud `vällä Vai; odra nii lühine, saab juuril ära `kistud Jäm; leigeste `rohtusid tuleb `kiskuda, uppuvad juba üsna ee Khk; nögest on ullud loomad, ma kisu neid `palja `kääga lehemdele Rei; `suĺga akatasse kana pealt ää `keskuma Mar; paar nädälad, siss akatasse linu `kiskma ja `kamma Vig; Naesõd akkasid madaru `kjõsma Khn; `kiskus põllu seest ohakid Rap; tümikad tahvad ää `kiskuda Jür; linad on nüid juba `vaĺmis `klaasind, nüid süńnib `kiskuda Amb; karjane - - `kiskus `kuuskede alt kuuse juurikaid Koe; käis lina `kiśkjid `õt́sman Kod; mina kisun ua `puhtast Pal; kivi sammalt es kästä kista Krk; kisu `käega maa seest noid kanarige Rõn; kanõpit ei kisuta innõ ku `tolmumma nakass Rõu b.  (kinnisest vaost) kartuleid võtma `tuhli `kiskumise `aeksed ilmad olid vihmased Ans; `tuhli varred `lähtevad mustaks, siis taarist `tuhlid ää kista Khk; Ema läks pöllalt `tuhlid `kiskuma Pha; Olet tei juba `tuhle `kiskond ka Käi; `möisas käisid `kardolid `keskomas ja maha panemas Rei; lähme `tihli `kisma Tõs; kardulid kistase Tor; mine kisu üit́s korvi täis kardult Krk; ei olõʔ `kiskmin ubiniit Lei c.  (koormast, hunnikust) maha tõmbama sõńnikud `kiśti väĺlal kabliga maha Sim; konguga `kistass sitta maha Puh; `u̬u̬pis vanast `olli `puune konk, kellega sitta maha kisuti Nõo; kiśsime laadast sitta `väĺla Võn; ma ni kõvastõ kisi, ku sita hankki lät́s `kat́ski Se d.  niint, tohtu rebima; peergu lõhestama kasest kisuda `piergu VNg; `kiskusin `tohto, akkan `virsu tegemä Lüg; akka tänä `pärre `kiskuma; `lähmo `kosko `kiskoma Vai; männi puust `kistesse korvi `piirgusid Khk; kisu ~ löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; viisa suge `kistud lõhmusest Pär; sis `tehti kiiniga `särmed ja `noaga `kisti piiruks Rap; tõin tänagi metsast sarabu keppisid, tahaks `pindu `kiskuda Amb; niin`meister oli sie kellega `pilpaid `kiśti VMr; niinepust saab `niini `kiskuda Iis; `metsä `käidi `kõśki `kiskman; `kisksid kase `tosta Kod; kisutasse `niini, enne vanasti `tehti neist `köisi Ksi; karjatse ja tüdruku `kissive pirru Hls; pajost kistass `niidsi Nõo; ma sai mõtsast üte `kistu kose Ote; poisiʔ `kiskõʔ `pirdõ Krl; niidse omma˽`kistu ja `katsa mähidü Har; mähä `aigu `kisti noid `kośki Plv; pirru`kistava väit́s sääne, sarvõst oĺl vaŕz pant Lut e.  (lehma lüpsmisest) maksa teda (lehma) mette `kiskudagi, `kinni jätta parem Mär; üit́s muna koore täüs tule vi̬i̬l [piima], ei massa kista änäp Krk; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu
3. mingisse asendisse tõmbama vanus kisub `küüra juo ja kõvera; kramp kisub kokko `üöse, `kiskus kääd ja jalad kokko Lüg; [haigutamine] Kisub kõri `laiali Jõh; muutku äga akab mokka `kulpi `kiskuma (nutt kipub peale) Ans; `päike kisub lavad köveraks Khk; koer kisub kerase Muh; uss kisub kägarasse Rei; kesob üsna eese kokku Mar; ole ilusti `sirge, ära `kõõsi kisu Hää; kaśs tige, kisub `küiru; krambid `jalge sees, kisub jala `kangeks Juu; uśs kisub ennast `kierdu Iis; Naha kiskund `kiprasse Pil; raḿp kisub jala kokku Hls; siil kisk `kerrä; ärä kista mokke `vingu; keśu kiśk kaala `rõnksi (odra pea vajub longu) Krk; `Perse tuhara kisup `kangess `istmisega Nõo; om `endä `kühmä kisnu Kam; Nii hirmus külm oĺl vällän, et `õkva˽käe˽kiśk `hanku Urv; huśs kisk `kerrä Se
4. (kaardu, kõverasse, kinni jne) tõmbuma lüli `kuuse puu kisub `luoka Lüg; `sõrmed on kõvera `kiskund Jõh; see oo nii keerd puu, kasund nii, kisub `keerdu; silmad akkasid `kinni `kiskuma, une rammastus tuli kohe `peale Mär; `saapa nenad `kisvad ületsi Tõs; laud oo `kummi `kiskun Aud; vörk kisub tiidaku Ris; lauad kõmmeldavad ja kisuvad `koardu; kuue õlmad kisuvad ülesspidi Juu; kippus nagu `kööksu `kiskuma, kõberasse, `küiru Tür; `taimedel elukad sies, siis lehed kisuvad kämarasse VMr; [ta on] paĺlu tüöd teind, [keha] akkab juba `vimma `kiskuma Sim; `aĺlad terad kisuvad `kirtsu, `erne ja ua terad Trm; kase tost kisob kruppi ja `pullo ku lähäb kuumass Kod; jalg kisub `krampi `öösse Lai; kübärä veere kisuva kõverase Trv; lülipuu kisub üles poole Hls; laud o [kuivades]`vändä `kiskun; paper kisk `kärsä tagasi ku rullin om ollu; lõng om ülearu ki̬i̬rt tett, kisk `säŕgä Krk; [linal] ligeda veere kisuva `köprä; nüid om täl ka nägu `krömpsu kisnu Nõo; kuusõ kosõdõ katusõʔ `kiskva `kupri Krl; külmägä kisk `kühko Räp; `kiskuss `kühmä, lätt vanast Se; kokku kiskuma 1. (mõõtmetelt) vähenema (kuivades, vananedes jne) `vergo `silmad `kiskovad kogo Vai; Saabas oo kuivades nönda kogu kiskund; Meite poodis akab keik värk nenda kogu kiskuma Kaa; sõĺg surub `kanga laiale, mud́u `velne kangas kisub koku Vig; riie on pesus kokku `kiskun Ris; kisub kokku vanudusest JMd; nahk kisub kokku Trm; rõõvass kiśk kokku Trv; emäl olli suu kõik vanavusest kokku `kistu Rõn; villanõ rõivass kisk vanutõn kokku Krl; ta vanahuss om su `väega kokko `kisknuʔ Vas 2. krampuma rambi käive `pääle - - jala või käe soone kistass kokku Krk; nigu soone oless kokku kisnuva Puh; puŕk kiśk mul sedävisi kõtu kõiḱ kokku Nõo; jalg kisk ~ kistass kokku Har; siss kui jo krambi lööse, nakass `suuni kokko `kiskma Se
5. (mingis suunas) muutuma a. tuul akab külma `poole `kiskuma Khk; Kui tuul vastale (vastupäeva) kisub, akab sadama Kaa; ilmad nenda tuisuseks `kiskund Vll; nää kisub `sõõna, akkab `vihma tulema Mär; Taevas na aĺl puhas, kisub vihmale Han; akkab `kiskuma sügise `poole Pär; joba videvikuss akab `kiskma Kod; puud on ärmatand, kisuvad `valgest; odrad akkavad `ruugest `kiskuma Lai; päe kisub ~ veab `õhtule Hls; ilm kisup `vingu ja `pilve, ei tää ka sadame tule; si̬i̬ (inimene) kisk küll saa manu (ligi 100-aastaseks) Krk; tuule om jälle `õhtu poole `kiskun Hel; kisub ämäräss; ait tetti `kõrgõdõ - - et tuul alt läbi käib, ei kisu `rõskõss Ran; tuult kisk (tuul tõuseb) Se || tikkuma, kippuma Elu kisub vägisi `kiiva `kiskuma Kaa; Õdagu pää kisk valutama Nõo || küll oo `kiskun näost `alla, kõhnass, kuivass Tõs; näost om ar˽`kiskunu ~ `tõmbunu Se || tuli änd sääl kisk (liikus) `taeva pääl Krk b. (olukorra) muutust põhjustama tuul kisub vihma ülese, kisub vihma pilved ülese Kaa; sulg kisub nenä vesitses Tõs; küĺm kisub silmad vesiseks Kei; vesi kisub puu `tihkeks Juu; sie tuul, sie kisub `vihma KuuK; Aga koe jäeb kõrvuti, siis kisub `riide puha `kortsu Amb; sibul kisub siĺmad vesisest Trm; külm kisub näo kibedaks Plt; päävä käen ja külm, tä kisk ka [riide] `valgõss Har; noho kisk nõna `lahḱi Se c.  kõrvale kalduma, viltu minema `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; sahk kisub väga maa `sisse Mär; regi kisub `kiiva Nis; `vanker kisub tee `kõrva Juu; kui `ärgiga `künti, siss pidi ärjä ike olema, muedu oless tõene äŕg tõesele poole kisnu Nõo; vanger juhip, kisub kõveride, tõsele poole `rohkemp Kam; no küll om `jõ̭õ̭rdlikanõ ti̬i̬, `õkva väǵüsi kisk ri̬i̬ ti̬i̬ päält ärʔ Urv; no koe sa (kuhu sa) kistat, ku sa `riśti lähät, ei lähä ilusadõ (lõnga ketramisel) Har
6. ligi tõmbama; huvi äratama; sütitama, kaasa haarama siin on `praegastki midagi, `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, `aina lüöb `senna Jõe; tama `kisko minu ka `naurama Vai; mustad `riided `seĺgas, kesovad nii palavikku (kuumust) ligi Juu; nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; nigu `kiśti ära tulema; sie tüdruk `äśti kisub ligi VJg; tohoo·h, vanu igi vi̬i̬l kistasse mehele, ise jo viie`kümne `uassane Kod; `endaga kurja poole `kaasa `kiskuma Pal; ku `kange kuum päiv, sis `õkva kisup su unele Nõo; tiä oĺl `väege ää `tańdsja, tedä kõ̭iḱ `kiśki `tańdsma Krl; ka kurivaim jo kisk kõrdsi poolõ; [jalad] `kiskva ~ lääväʔ jo kerigu poolõ Se; minnu nii kisk mindäʔ, `kiskmese kisk är mindäʔ Lut || viipama, kutsuma `käegä kisk minuda, et tule `seie Kod; kisu tõõnõ kõrvalõ, midä tahat kõ̭nõldaʔ Se
7. (teesklemisest, tehtud olekust) Eks ta mattussel `katsund küll nuttu `kiskuda IisR; `kissid `kangeste naerda Tõs; mõni on nihuke eläv, `paĺlast kisub aga `naeru Juu; sul põle äda kedagi, näe kisud `ainult `nutma Koe; seda ivakest `laulu `kiskus kõigest jõust (kukest); akkas nuttu `kiskuma Lai
8. kurnama, vaevama; nõrgestama egä ma rahulikkult ei saand magada, köhä ikke `kiskus; `kange köhä akkab `kiskumaie Lüg; laps on [imedes] ema nenda ära `kiskund Rei; krambid kisuvad, jalad valutavad aina KuuK; lehmal käind `tallaja seelas, küll `kiskund ja `kiskund iga `üösse nat lehm lõppend jo ää JMd; mua igävess ärä kistod (kurnatud), mitu `uassad ei õle sõnnikud suanud ei rammutata Kod; ta lask [last imetades] ennast igävest är kista ku luu kärbüss; poja om vana emmise är `kiskun, ku luu ja nahk Krk; lehmä˽käävä su̬u̬ `pääle, venitäse ja `kiskva `endä äräʔ, jäävä `aigest sääl pori seen `käümise peräst Võn
9. välja imema, tõmbama, imama kuppu `sarved, `neigä kuppitasse, kisuvad paha vere `vällä Lüg; pane kollast `seepi `paise `pεεle, see kisub mäda `välja Khk; vase kiht peab seda `aigost `välja `keskoma Käi; `plaaster kesob mäda `välla Mar; salakoi - - apu leivä tainast ja `kisvaid `asju `pandi `piäle Var; apu kapsas, tema on `kange `kõike `väĺla `kiskuma Juu; teeleht kisub viha vääĺa Amb; ku jalal `paistus on, siis sinine savi `kiskma ärä Kod; kupp kisub alape vere `vällä Hls; nu `väikse kaani kisuva kah verd Kam; `plaastre kisk `haigust vai tõpõ Plv; kihulanõ - - om `kiskno verd täüś Se || (pleegitamisest) pääv kisob `väĺja kõik `riided, võtab tõesele karvale, kisk `vaĺkjass Kod
10. enda kätte haarama, ahnitsema; nöörima aagerdab kie `püiab kõik oma kasust `kiskuda Lüg; kormitaja inimene, kõik aśjad ta oma `poole kisub Aud; igä üks kisub ikke enese `poole, köened ikke oma `poole Juu; saksad kiśkid `reńti inimesse käess, akasid talu`poegi õege `nü̬ü̬rmä Kod; ta kisuks kõik oma kätte, teine ei tohi ivagi `saada Plt; muut ta ei ti̬i̬ ku `ti̬i̬ntride käest kisk `palka ärä Krk; kiśk ja ahnits `endäle sedä varandust kokku, mes tä sest sai Ran; tää kisk vaest inemist Plv; mis sa inemiist nii˽paĺlo kisot Se || vähendama Peremehel oo `söuke sant viga külges, et akkab pärast palka alla kiskuma Kaa; ma kisu ennembi maha ku manu panõ Har
11. katki tegema a. hammaste või küüntega rebima; hammustama kull `kiskus kana purust. kull on `kiskund mittu kana Lüg; kugod kui `taplod, siis `kannuksiga `kiskod `toine toist verisest Vai; äisa obu, vihane, kuri ka, ligi lähed, tahab kista; süva rohu `sisse‿p tohi `minna, uśs kisub Khk; ta on teise suud-silmad keik laiali `kiskund Rei; oli loom takka `kistud, va liba teind seda Kul; koer oo `kange `loomi `kisma, tahab `loomi `kiskuda Tõs; ullu koera `kistud ma põle koa näind; sai koera kääst `kiskuda Juu; ku [rase naine] undi kistod liha `sü̬ü̬vä, `suava tige laps Kod; kas si̬ koer kisub SJn; uńt kisk `lambit Krk || narrima, nokkima mis tädä kisutasse, midä tämäst `ninda pali `pilkata ja nokkita Lüg; mis sa kisud seda ehk teed maha Muh; Ta na koer kiskumas Käi; mis te tast kisute, mis te tast tahte Juu b.  puruks rebima `Kiskus kirja mu `silmade ees tükkideks Jäm; `kistasse kõik `lõhki Plt; lõõg puruss kist Trv || fig Mitte ei `jõuva, kisu vai tükkidest (tööd rabades) IisR; kisu vai küüned piält ärä Kod; ka ma ennäst pia `lõhki `kiskme Krk || fig taga rääkima üks `kisku minu viel, ei tea, ken minu `kisku Kuu; nüid kisub üits miu, `tõmbap kõkst ja kõkst (luksud käivad) Nõoc. lõhkuma, lammutama karu kisub `linnu puu purust Lüg; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; tuul kisub katust Rei; aud oli `lahti kissutud ja `surnu `paĺlaks `tehtud Rap; taaŕ taht ärä kista (~ `lõhku) ja uut jälle tetä. `kisti ärä, `mõsti ärä puu, õle visati ärä, taari tõrik `mõsti ärä Krk; kui sautarri `naati maaha `kiskma, `naati `härbańne tegema Vas c.  sisse murdma, röövima aida `kiskje, aida luku `lõhkje. sääl olli ait ärä kist Krk; aida kisiʔ ärʔ; naisõl kiśk arʔ kirstu Se; (mesi)lindu, mesipuud kiskuma mesilasperet hävitades mett võtma `lindu oss vaja kista ollu, mett võtta; ma taass `täempe mesi`lindu är kista; ka te `ende mesipuu ärä kisside, ka te saide ka mett Krk
12. riideid kandma, kulutama kisu ennemdi vanad `riided ära, siis akka `uusi `saama Jäm; kes kisub veel `valged villast sukka Kär; oli küll pühabe aga vanal olid `kiskumise `riided `selgas Pöi; kül ta (kasukas) mu poolest jääb ika `kiskumata Muh; Sene `tööga kisub väga `palju `riidid εε Emm; pool`kistud riie Rei; paĺlu sina seda sukka või kennast siis kisud Rid; See palitu oo ühna `kistud, ei `aita änam `seĺga `panna Han || kaheksakümmend viis ole täis, kuies on kää kiskuda (eluaastatest) Pha || On üks va pool `kistud naine (mehega koos elanud) Pöi
13. a. riidlema, tülitsema; kaklema kukked on `kiskund VNg; Kas `jälle `kiskusid `teiste `poistega IisR; Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad Jäm; Sönutlesid niikaua kut `pistsid käsitsi kiskuma Pha; poisid läksid `kiskoma Emm; Kui koer on arg äga ta undiga siis `kiśma lähä Han; nüid üks surma sõnum tuleb, et `kaarnad kisuvad ja lähväd `kiskudes Var; `Piiride pärast küll kisutud ja kohut `käidud Tõs; naised läksid liha pärast kisuma Saa; olime karup̀idi koos ja `keskusime nõnna et Juu; ta ise oli kua `kange `kiskuma VJg; meie päris `kiskund ei ole Pil; kuke `kakleve, kisuve nii et veritse Krk; poisiʔ lät́siʔ `kiskma tõõnõ tõõsõgaʔ Se b.  tüli norima; kiusu ajama Ma kisun suurt südänt, `kiusu peräst kisendäsin (peale karistamist); neil on üks riid alati, riid ja tüli `kiskumine; `Ühte `puhku kisub `ammast ja kiristäb Lüg; `Kiskus viha, et `tõine õles akkand `vasta Jõh; Juuljus kisub ammu juba Mihkli pεεle viha Kaa; Purjus peaga akatakse äga peale pinda kiskuma Pöi; ta kisub tüli Rei; iga tühä asja `peale akkab `riidu `keskma Mar; akab kõhe `kiuso `kiskma; kisub ammass Kod; niikaua kisuvad viha `vaenu kui ükskord minnassegi kokku Lai; mitu `päivä joba vimman, kisub `vimma Ran; Kiśk˽mu pääle süänd Rõu; Sul halv muud, nakkat jälʔ kissa kiskma Vas
14. a.  puutuma, kätte võtma Är `kiskug isa `aśju Jäm; mis sa kisud töö `riistu Khk; ää `kiskug teise mäŋŋi `asju Pöi; mis sa `lampi kisud Emm; ära mette kisu `kõiki `aśju Mär; Anna `kaikaga künde piäle, kui viel kjõsub Khn; ää kisu tuld Juu; ära kisu minu `asju Iis; laps kisub kõik mis suab Plt; ei tohi tuld kista Krk b.  käperdama älä kiso minu Vai; kassipoeg lähäb rekisse, sa kisod tät, kääbustad `kassi Mih; poiśs kisub tüdrukud VJg; viimäde olli rubinu sääl, `kiskun `mustlise naist Krk; ku tu̬u̬ iraaig om - - ta kisup toda naśterahvast nii `irmsade Nõo || sugutama; kannustama mud́u ei saa `poigi, ku egä muna jaoss piap esäani `kiskme, paŕts kisk kah Krk; kikass lät́š kannu `kiskma Lei c.  sügama, kraapima ära kiskug pεεd Jäm; Mõni `ütles et kaśs kisub tuult kui ta seda`viiti küündega kisub, et tuul pidada siis `pöörma Pöi; kisu mu `selga Muh; `vaesed `kruapsid ja `kiśkid kas küĺjed maha, et õle üvä laps anna `leibä Kod; ärä kista ega `süütä, küüne viha lääb `sisse Hls; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; tä `kiśke küüstega mul näo `lahki Räp
15. pingul, kitsas olema, halvasti istuma ei õle iast `lahti `leigetud, kisub kas õla päält ehk `kaindla alt Jõh; see ülikond ei istu kenast. vaada siin on kot́t ning siin on kurts, siit kisub `krimmu Jäm; Jaki `uõdõr kjõsub, piäb alt `lahti `lasma Khn; üks [kanga] pool `lõõgab, siis teine kisub Sim; kangass kisk käe ette Krk; särk om halvaste ummeldu, kisk `kaala Plv; [krae] kisk säläle Se
16. (uudis)maad harima ma kisu kooguga maad Rei; [äkkega] `kjõstasse `kargõd Khn; karjamuad on kõik iljute üles kistod Kod; kui taime maad `kiskusime, oli kelts all Lai; pääle künni sis kuldivaa·t̀uriga kistass maa läbi Puh
17. mitmesugust, peam fig kasutust Pukki `nahka `kiskuma (oksendama) Jõh | akkab juo tagasi `kiskuma igäst `asjast, tüö jõud jääb juo kasinast Lüg | kõvasti pingutama Emä, isä kisuvad vai nahast `väljä, aga tüttart `tüöle ei pane Lüg; oh sedä `tüükeist, mis olt kül˽`kiskõnu San | kui kuud varjotatse, siis ike `üeldässe, et kistasse, aga kes tämädä kisub Kod | siidi kiskuma siidi vedama, laisklema näe ma esi kisu `siidi, ma olõ peenemb miiś (tööd ei tee) Har | vahest kui kuivad mered on, `kiskuvad (astuvad) jala läbi Khk; päeva ollit ärä väsinu, muutku kissit (heitsid) ärä maha (voodisse) Krk
Vrd kiskama

koolja-
1. (uskumuslikult) surnuga seotud või kaasnev, surnu- matuste `aega `tehti taŋŋu pudru, seda `üiti `kooljapudruks; `kooljaviga ariti `kooljanärtsu (surnu pesemislapi) suitsuga ning `kooljaseebi (surnu pesemisseebi) killuga; `kooljapesa (nahahaigus) Khk; `ku̬u̬lja aud Ote; [kooljaluud] Põletati ja vaotedi ku̬u̬ljarahage San; `ku̬u̬lja raaḿ - - matusõ `kambrõn (kabelis) sais alasi kat́s `raami; `Ku̬u̬ljahätä (surnult saadud viga või haigust) ei˽paranda˽muu ku˽mõsõt tu̬u̬ seebiga, minga `ku̬u̬ljat `mõśti; om siidi `paprõid, mi̬i̬st tetäss `ku̬u̬ĺjariśtilõ `puntõ ja `kru̬u̬nõ Har; `ku̬u̬lja ääĺ (lauluviis, mida laulab üksikisik surnu juures kodus või haual); `ku̬u̬lja`kellä lüvväss, `matmisõ `aigu lüvväss vähämät `kellä ja ütte; Mingõ kerkoaida ja vaotagõ kuuljaristiga [kooljaluud]; `kuuĺja sõ̭na (tõrjesõnad kodukäijale) Se; `kuuĺja ~ `kuuĺdaaid (surnuaed) Lei
2. suri- `ku̬u̬lja säŕk Rõu; `Ku̬u̬ljatsuvvaʔ; `Ku̬u̬ljahamõh (surisärk); `Ku̬u̬lja olõʔ (õled, mille peal pestakse surnut) Se Vrd kooli-

kõtt|alatsed lamba kõhualused villad kõttalatset villad olliva alambat `lamba säĺläst `saada, kõtu alt `pöetu - - sitatset ja - - mes sai, si kraasiti ärä, tetti sukass ja; kõttalatsit `mõsti kõvaste Ran Vrd kõttalune

käänama `käänama, käänata Vll Pöi Emm spor Lä, Mih Vän K(-ea-, -ia-) Iis Trm/-ia-/, `käänada R(-ta Hlj); `kiänämä, kiänätä Juu; `käänämä, `käänädä Kuu Vai/-ndämä/; `käänma, käända Jäm Khk Vll L(käänta Saa), `käända Rei; `kiänmä, kiäntä Kod; `keanma Juu; ipf (ta) `kianis Muh; `käänmä Vig, käändä VlPõ M(-me, -dme, -tme Krk) T(ḱ- San; kääntä Kam Ote), käändäʔ Kan Plv Se; `kään|dmä, -(d)me, käändä San V(ḱ- Har Se Lei; `kääńdmä Rõu Vas; kääntäʔ Se)
1. asendit muutma (kohalt lahkumata) a. (seoses inimese või olendiga) `käändägä `ümber `toine `külge `pääle Vai; `käänis teese küĺle Tor; ku ma natuke tahan pöörda või käända, siis nõnda ku kõrvetab siin puusade sees Hää; `küinlapäävä aal karu kiänäb tõiss `külge Kod; tõine `räuskab ja vannub ärä, käänäb seĺlä ümmer ja ää jälle; tõene naene ei kiänä `silmigi tämä piäle Krk; kudass ma maka ütsindä, käänän küĺle, lövvä küĺmä, käänän säĺlä, lövvä saena Ran; susi ei saana `kaala `käändä Puh; näet kos kurivaim, käänäp `perse ette, ei lasegi `mü̬ü̬dä; Käänä suu söögi poole - - lase söögil ää maitsta; ritsik, kui ta `lumme satap, siss käänäb `õkva sälite Nõo; poiss `oĺle säädse nädälit - - nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; Sa kääni˽vi̬i̬l tõist `külge, ku ma jo˽tü̬ü̬l `oĺli Rõu; `kääbripäiv käänd kahr tõõsõ käpä `pääle, `küündle päiv tõõsõ küle `pääle; ma˽kääni är˽`suugi˽saina poolõ Vas; tu̬u̬ (tüdruk) äi `käänä `kõrva kah (ei vaata võõraid poisse) Lei || (pikaliheitmisest) kiänäb aga `uudess magama; vaja kiäntä pitkile õlile Kod; ka ma jälle `sängi käänä Krk; vahel `oĺli ahju`kurru `endä laṕpi `käännu - - siss magas Ran; Temä `olle ärä `sängi `käännu ja magas kui kott Nõo || euf (suremisest) kui keväde tuleb, siis lammas kiänäb kobjad Kod; `viidu `sinna tu lehm, et nüssetäss `vaśkile `piimä, aga [lehm] `käännu kota `taiva `poole Nõo; tiä kah põdõ, ei˽tiiä˽kunass täna˽käńgä˽käänd Kan b. midagi teise asendisse, kummuli või pahupidi pöörama `käänsin `toori kummuli, las taheneb natuke Vän; aga see turval piab ilusti kummuli `käänma (kündes); `käendi teisipidi [linavihk], vaadeti kas sehest on kah ilus Hää; mamma käänab koogi teise küĺle pääl Saa; ikki teene küĺg käänetse einäl, reha varrega Kõp; käpäga käänetass tapand ümmer Trv; siga tapeti, kääneti kummali; [vanker] käänd kõik neli ratast `taiva poole Ran; `kühvliga `käändi `kesvi `ümbre jälle ja sekäti; siss `käändi lade `ümbre, jälle obese `pääle; kui sooliku pääld `puhtass saeva, siss kääneti na ümbre ja jälle `mõsti `mitmast vi̬i̬st läbi Puh; saksamaa ader käänäp maa pahupäädi; ku leib ahjun `olli, siss kääneti mõhk krae `pääle kummali ja `panti koheki kõrvale Nõo; maa `kõrdamine om et käänetäss maa jälle tõisildõ - - tetäss `pi̬i̬nüss Har; adra nõ̭na lätt i̬i̬h, leh́t lätt takah ja käänd maa kõ̭iḱ kummalõ Plv; puu vidä, luu t́saga, vanaäde käänd aia takah `ümbreʔ = söömine Vas; Jüvämise `aigo käänete `vaihõl ladõt `kühvlega `ümbrõ; Pääväkäändeh käänetäss külvivakk kummalõ (pööripäev lõpetab külviaja) Räp; riha pidimidõga käänät `ümbre `vaalu Se || (lamandumisest) ku rügä enne `äitsnemist om maha `käänden, sis ei tule terä Krk; kui `oĺli tugev vili, [tuul] `oĺli käännu pöörissede temä, siss kud́agi es `oska `niita Ran || fig segi ajama; üles sonkima nüid ta om kikk lauda pahupidi `käänden Krk; kaa ku mütt käänd üles Hel; ku joonu om, siss käänäp kõ̭ik pahupäädi Nõo; muru `olli nigu üits asu unik, `ümbre käänetu Rõn; t́siga om paha segi `käändnü Rõu || maailma suure - - käänävä `terve ilma pahupidi (saadavad hävingusse) Rõn
2. midagi keskpunkti või telje ümber liikuma panema a. kruttima, kruvima; keerutama `käänas ukse lukku Mär; Ku kruisi tehtaks, käändaks keńdid sisse Hää; Käänan raani `kińni Saa; `vankri `mutrid tahavad kiäntä Kod; lõng jääb vedelast, siis kruuvist `kääna (vokki) Äks; käänä ruvi `valla; lukk om är käänet, ei taha ääp käändä Krk; käänäd `pulka [tõrrel], jooseb taar kui kolin `väĺlä; vinnaga sael `olli i̬i̬n leht ja taga nü̬ü̬r, pulgaga käänid kõvõmbass Ran; mina lätsi pöörä `pulka `kinni `käänmä; kruvvile kääneti `mut́re `otsa; ku ta viis minutit oherdiga käänd, siss `olli sõrmesüḱü mulk valmiss; mes `väikene lavvakell, sedä piäp üless `käänmä kruvvist Nõo; käänä no uśs ka vallalõ Vas; edepoolõ kääntä vaja [kella] Se; [uks] `ḱäänäde kini `võt́mega Lei || fig pööritama süä akkas `kääntme Krk b. pöördenurka muutma sai natuke kääntud [üht haspliharu], viht läks pealt ära Vll; siis seda `pööra `käendi ja tõmmati lõngad sealt sihest läbi Hää; lekutipuu vahelt lantspuu annab keanata Amb; uvvel vikatil kiänetässe `kanda Kod; pada oĺl koogu otsan, tuud `saie `vällä käändä müürü‿sest Har
3. a. kahekorra või rulli keerama Äär `kääńdi kahekorra `sisse (riide palistamisel); [võeti] leva tainas, räemed `pańti `piale, `käendi ääred kokku ja `pańti `ahju `küpsema Hää; meestel oli lai kaelus, käänati kahekorra Lai; käänä käis üless Krk; [tainale] `panti kańepi kõrutuss `pääle, siss kääneti `rulli Ran; `käänsi kotisuu katõkõrra Puh; niidse `kisti talvess `valmiss, kääneti `katsa; ku mina nakassi nägemä, siss `olli `ammel mahakäänetu `kaaltagunõ Nõo; mul `olli `uńdrik üless käänetu, siss es saa poriga Rõn; `käüse käänät üless, nakat `leibä kastma Har; mis sa paheldõ kisut [seelikut], käänä tagasi Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja, `pańti kuiuma Vas; verevä nööräʔ oĺlivaʔ `ki̬i̬rdo käänetö `puusõ `pääle Räp; käänä˽kaabu veereʔ üless; kääntäss vi̬i̬rt (riide palistamisel) Se || fig pead looma ku pääle pööripävä `kapstit istutad, et [siis] kapst ei käänä pääd Nõo; kääńd jo `päähä, `kapstakasõ `päähä käänd; kapstass ḱäänd pääd, kui jo nakass kasuma Se || (ümber) keerduma virn ain `käänäb ümbre `kartuli Nõo || fig murdma käänsin kukekaala katekerra Saa; ma tahan su kaela suoned keanata Koe; küll ma su kaala käänä Krk; `käändse [tüdruku] nigu käänispääga väedse kokku ja pańd `karmani Nõo b. painutama, koolutama `vitso käänatasse Mar; need (ree sugarad) oo sedasi käänatud, koolutamise koht autati Mih; [ree] arangad oĺlid auru sees käänetud Hää; [kirves] kaalast ärä käänet; juhi kääneti ümmer kiha Krk; niidse otsa kääneti [viisu] talla `alla tagasi Nõo; Juh́t `kääńti kuusõ vitsast Rõu || (saehammastest) es ole `ambit käänetu, es ole viilitu, es saa lõigate Krk; sae `ambit käändäss `rihtjägä Ran; ku `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saaʔ lõigadaʔ Har c. (pesu) väänama kääna pesu `väĺlä Kse; `tüt́rigu minge `käänge `rõiva `väĺlä Nõo; Saʔ olõ hüä lats, käänä seost viist ar mõsu vällä Se d. (liigest) nikastama, välja väänama läind `maadlema, käänund jala ää Vll; Tee on nii konarlik, kas kääna jalad ää Pöi; olen oma käe ärä käänd KJn; jalg om ärä `käändän Trv; temä `oĺli põlve keeri kudagi jakust väĺlä `käännu, põlve ki̬i̬r `oĺli `aige Nõo; jalg om vällä˽käänet; käe om jakust `ussõ `käändänüʔ Har; ar˽kääńd käe, mindäss tasoja mano Se
4. keerutades või sidudes ühendamaa. (vihuks, tuustiks) köitma; (sidemega) kinnitama tut́t `pańdi [rukki] vihu `alla ja käänati `kinni Mih; pulgaga käänati siss `ümber, ni‿et ta kõvast läks juba (heinatuust) Äks; kui [lina] luu `valla oli, sõss kääneti äräde Trv; maan kääneti rästässvihud valmiss; kääneti luvva `vitsu sugarade; pikä õle käänäti kuppu Ran; õlest tetti side, kellega kubu `kinni kääneti; terve `lamba täis `villu `käändi pükki Puh; kõrdlat́t kääneti ka vitsaga `sinna roovilati `küĺge `kinni; ku linnu `suiti, siss puistati `pakla ja kääneti `ku̬u̬dslide; rügä om maha põemetu, nakame `vihku `käänmä; juuss `olli käänetu ants`kuplide (krunni) Nõo; võsu `raoti maha, ao kääneti kuppu; ega lühikesi `ainu küll es saa `lońti käändä Kam; tuustike `õlgi kääneti nigu `kursti ja tsusati `nüśku `tilla Ote; rüä˽`kääńti `vihku Urv; siihn om hagu ni‿samadõ vallalõ, ei olõ kuppu käänet; vitsa käänät `ümbre `saiba Har; äǵli lavva˽`kääńti `kaustõ `küĺge kõo `vitsugaʔ Rõu; oĺlivaʔ hauʔ kuppo käänetüväʔ Plv; Kes perämädse viho käänd, tu̬u̬ käänd tulõv`aśta kah Räp || fig Ku esä tulõ, tu̬u̬ su jala˽`sõlmõ käänd Rõu b. midagi punudes või kokku keerates valmistama truadiss `kiäńsid priĺlid ette Kod; meeśte `ü̬ü̬ke kääneti kõladege Krk; kudass käsi käänäb, nõnda piht piäb (merätse langa ti̬i̬d, nii ta sul kannatab) Ran; vikati looguss oĺli pajo vitsast käänetu; tollest kolmest niidsest mes üless `veeti, kääneti viisu nõ̭na, kääneti nigu silmusse Nõo; uma käsi käänd, uma kaal kand Vas; tu̬u̬ sai tetä `hammõ ola kirä `langa, kel oĺli˽hüä˽ńapuʔ, õga ńapp es käänä˽tu̬u̬d tü̬ü̬d `vällä Se; kääneti kańepist `kaplu Lei
5. kangast üles panema vaja kangass üless käändä Nõo; nakati kangast üless `käänmä - - nakati `võlla `pääle `käänmä Kam; Omma˽`kanga kodamise peeleʔ, sinnä˽käändäss kangas pääle - - ku är om käänt, `naatas `nitsele `pandma Urv; [ta] `kutsõ minnu appi kangast `käändmä; kas sul käänipuud ka om, minga `kanga üless käänät Har
6. pöörduma, enda kulgemissuunda muutma a. teises suunas liikuma hakkama (elusolendist) `Este on vaja `käänada paremale Jõh; `käänis `ümmer nuka ja kohe `miule `otsa Vän; `Kiana nüid vesi`kuarde Jür; kiänin siit õvvess ärä Kod; ärä käändä kõrvalisi `ti̬i̬sit Krk; su̬u̬ päält `käännu siss kodu tulema Ran; käänd läve pääld tagasi, es tule `sissegi; obene om `pimme, ei oia `õiget ti̬i̬d, käänäp ti̬i̬ päält kõrvale Nõo; käänä sa ääd kätt Ote; ḱäänämi tõsep̀ole, sääl om korem ti̬i̬ San; kääni iks ma˽`sisse kah, `õkva `müüdä lävve lät́si Vas; kohe poolõ taht käändäʔ sõss sinnäʔ poolõ käänd Räp; śääl tulõ ar kääntäʔ Se; käänä seia `pu̬u̬lde Lei; teed käänama teed andma kiänäd ti̬i̬d, annad puale ti̬i̬d tõesele Kod; piat toolõ tii `käändmä, kiä `ku̬u̬rmaga lätt Har b. (maastikuobjektist) otsesuunast kõrvale kalduma küll `käänab [jõgi], tieb `suure kõveruse Hlj; sääld `käändä sedä kätt tie Vai; ti̬i̬ käänd `mitmade `argu Nõo; suurõ kuusõ mant käänäp ti̬i̬ mäkke Ote; egi siss `käänäss ja `väänäss Har c. (tuulest, pilvedest) liikumissuunda vahetama tuul `käänäs `toise `kanti Vai; kuspoole tuuĺ ennast käänab Mih; tuul kiänd eelä ärä, nüid on päävä `lu̬u̬jamineki pu̬u̬lt; [pilv] kiänd kõrvale, ei tullud `seie Kod; tuuĺ om ommukus `käänden Hel; ku tuul `olli ärä käännu, siss pidi jälle `veśket `tuuldõ `pü̬ü̬rmä Ran; ku peri `päivä käänäp tuul `ümbre, siss nakap `vihma sadama Nõo; tuul om ärä `tõiste käännu joba Kam; tuuĺ om käändänü õdagu `põhja Har d. (päikese liikumisest keskpäeval või pööripäevade ajal) päe (päike) om `õhtsepoolikuss är `käänden jo - - üle kate`tõisku om - - päe akkas är `kääntme jo Krk; enne jaani`päivi kääneti, no˽nakass päiv lühembäss minemä; ü̬ü̬ lätt jo˽sulastõ poolõ ja˽päiv käänd no˽perremihe poolõ (talvisest pööripäevast); [kui] päävä käänäg tulõ, üldäss et päiv käänetäss `ümbre Har; päiv käändäss `ümbre Plv e. fig meelt muutma nüid ta miil on ärä käänetud KJn; ehk saa si̬i̬ mi̬i̬ĺ vi̬i̬l ärä käändä `õigele `ti̬i̬le Hel; ku sa `ümbre ei˽käänäʔ, siss ei˽saa sinust muud ku˽varass ja `rü̬ü̬veĺ Har f. fig (olukorra-, seisundi- või ilmamuutusest) `aiguss om juba `käänden tõisiti joh Krk; ega ta (ilm) - - likege `põuda ei käänä Hel; mi˽pernaasõl nakass ta `haiguss ka õks parembalõ käändmä; ilm käänd nätä vehma poolõ Har
7. kellelegi või millelegi teist suunda andma a. teise suunda juhtima senest rattast `kieredä `tüüri, kuhu `puole taheda `laiva `käändä; `käänä obone `ümber Vai; kääna obuse pεε teissele Khk; pukktuulikud, seda `käändasse sabast [tuulde] Lih; Obest käänetse ohjadest Saa; labidaga kiäneti [varga] jälg `ümber - - siis varas `tu̬u̬va kraami tagasi Kod; käänä obest vähä `kõrva Trv; kui tuul `väike, `tuĺli puri üless tõmmata, `tuulde `käändä Ran; käänd obese `ümbre ja tõi miu latsega kodu Nõo; käänä saʔ uma hopõń kõrvalõ Har; [peni] haaŕd [vasikat] nõ̭nast, kääńd tagasi, es lasõ˽kavvõndahe minnäʔ Vas; käänetäss puŕoht kah jäĺ tuulõ `perrä Räp; katõ siiboga mõrd, tu̬u̬d piät `kääńmä (kalade liikumise järgi) Se; karja käänama karja ajama kaŕuss käänd `kaŕja; mine˽käänä är kari Lut b. fig juhtunut või öeldut jutus moonutama või oma kasuks tõlgendama `käänab ja `väänab `neie sõnudega, ei `räägi `õete Lüg; `käänäs juttu `toise `kaula Vai; käänab ja väänab peale oma jutuga Tor; kahe otsaga jutt on puha vale, seda saab käänta, kud́as tahad Saa; keanab ja veanab oma sõnu Trm; jutt on teeśepidi käänetud KJn; käänäb jutu tõise asja `pääle Trv; ta esi kõnel, nüid om miu `pääle `käänden; käänt ja väänt ütsipidi ja tõisipidi, aru ei saa, mis ta kõneless Krk; mes sa käänäd sõnast `ümbre Puh; temä ei kõnele toda mes `õige om, temä käänäp üsna `tõiste `tolle asja Nõo; ta om sääräne lobi`suuga inemine, ta käänd ega sõna `ümbre tõisildõ, mia sa `ütlät Har; timä kääńd är ki tõisildõ jutu Se || nime või nimetust muutma riśsipäev kiäneti ärä pühäbäss Kod; seo külä kutsutõss Kakulaanõ, poisi˽`käändi˽kül Patuküläss San; nimä kääni tõõsõ nimegi, kogoni jo `tõisdõ Se || tõde jalule seadma ma kääni `õigut hindä poolõ kah, es lasõʔ `hindä pettäʔ Se
8. fig (intensiivsest tegevusest) a. suurt tükki lõikama `Leiba murrab - - käänab suure käntsu `väĺla Hää; küll om nüid `käändän omale `kriikame Hel; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn b. lööma ku ma selle `vemla võta [ja] mõne tulise käänä Hää; si̬i̬ kes vällast `sisse tulli, `kääńdse piidsage pähä selle Muhumaa mihele Hel; [nui] nööriga [koodi] varrõ küĺlen, et sai `liiku, kui ta tolle plaksu `käändse Kam c. ohtralt sööma see käänab keik `kinni Khk; Terve liua täüe magust sööki käänsiv kinni Hls; kül käänäv `sissi, nõnda‿t üle seĺlä täis Krk; Küll käänäb endäle sisse, nüid om nigu lehm lataka maoga Nõo; [ta] Kääńd süĺti ku vändäga `sisse Rõu d. rasket kandamit tõstma kui `rohkem peret, laud kiäneti kõhe `väĺjä Kod; sel om ää kidam `seĺgä käänet Krk; käänd ää `jõhkami [vikki] `säĺgä, tõi lehmäle ette Ran; timä oĺl üt́s katõssa ütessä `puuta mi̬i̬ss rassõ, timä käänime `mitmõ mehega `laiva Võn
Vrd käändümä

küll1 küll üld(spor küĺl, rõhutus asendis kül), külh San V(külʔ; ḱu- Vas Se, ḱü- Lei) adv
1. a. mingit väidet rõhutav sõna küll ma tulen `sulle nüüd appi `tüöle, minu tüö on jo `kõrras Lüg; `poiga saab `suuremast, küll tämä siis pittä mured Vai; Kui ta meitel keis, küll see ikka küünlabe paiku vist oli Kaa; `Oota, `oota, küll ma tule Pöi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; küll roua `raśsis ja ragas Riinuga, et repp rügine oli Mär; Ma küll põle teiste õlul elan Han; küll ta `kõlbab, põle äda `ühti Tõs; ei ma so `juure küll ei tule Ris; paned `silkudele pipart `piäle, küll on eäd kõrgid silgud Juu; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; no küll on kua inimesel arud VMr; küll sie laps vast tahaks `suada malakad Kad; küll näd piilossasid aeda taga Kod; küll ta iki aru saa viimäde Krk; minu esäl küll vi̬i̬l `olli puu luisad Ran; pange kari poesile `pääle, küll ta siss tü̬ü̬d ti̬i̬b; küll om `täämbä nät́sk leib; küll ni̬i̬ talu latse om ike võemaku, `vaene inimene ei massa täl mitte mat́ti sitta kah; ku ma `aiga saa, kül‿mä siss lähä Nõo; ku teil kõtt tühi om, kül‿di siss `sü̬ü̬te San; Kül˽nõid nõvvu löüd, ku poig puvva om Urv; küll om halv, ku `tervüss hõel om Krl; küll ta naĺla tund välläʔ Har; küll tä kaarit́, kuʔ `liina lät́s Vas; las piniʔ `haukvaʔ, küll üt́skõrd `vaiki jääväʔ Räp; ḱüll nu opit sõ̭ss lät́i ki̬i̬lt Lei || (vastuses) jah, kindlasti küsisin `poisilt, et kas `õskad ka seda tüöd teha, poiss `ütleb: küll, küll ma jo `õskan Lüg; kas oo oma töö? – oma töö küll Muh; Ilm läheb sulale. – Seda küll Rei; tule `meile! – küll ma tulen Juu; kas sul `täämbä mia tü̬ü̬d kah om? – om külh Har; ma `üt́li: tunnõ külh, ta um `tutva poiss Rõu b. (kinnitavalt) jah, tõepoolest, igatahes `enne oli old küll `vergu parandamise `talgud Kuu; `tarka `poiga oled küll Vai; tee on täna kena küll, kas veereda raha Khk; `Sandle `möisas `andis `teenida küll (polnud viga) Vll; sigurid‿o suured küll; söön küll palju Muh; paramat teda ma ole küll Phl; meil oo see `meelis küll Kul; teene oo `seoke elle, annab küll, aga teene ei anna Vig; jõuan `valge valul koo `minna küll veel Khn; üsna oksa parakas küll ei ole ea (lootsiku tegemiseks) Tor; kis vihma `eeli `niitsid, need saavad loo kätte küll HMd; kel ikke `jõudu oli, suured pulmad `tehti ikke küll Rap; peenikest `kirja ma küll ei nää ilma prillita Juu; vanad rahvas olid targad küll Jür; ega teda enam küll kauast ei ole VMr; `viavad aga adru põllule, vili kasvab küll Kad; aga kalu küll ei õllud siäl Kod; kõik naesed ei `õmle küll `püksä ärä MMg; tänävu on küll jälle sedä `einä kõik kohad täis KJn; põlle olive ehen küll Trv; si põrss eläväst pääst küll `sü̬ü̬mä ei naka Ran; latse, ni̬i̬ küll käesivä marjul Puh; `täiest ja `kirpest olli ta rikass küll; om si̬i̬ ihu küll keedetu ja küd́setu läbi kõ̭iksuguste valudega; näeb ike mõni inimene küll nägulit Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; varanduse võtiva küll kõ̭iḱ ärä Ote; tä lätt külh Kan; makõ rasõv vai võid um hüä külʔ Rõu; tiä oĺl `tutva inemine külh Plv; `sääntselle inemisele `piäsi˽külʔ kõ̭iḱ ilma `rahvaʔ `avvu `andma; mõ̭ni virisäss ḱulʔ `lat́si kah Vas; viisoʔ, nu̬u̬ ollivaʔ andsika˽kül Räp; hobõsit oĺl paĺlo, sita `kiskja sai vat́ti külʔ Se
2. rõhutav sõna mingi vastanduse korral sie inimine on küll ise `vaine, aga ikke `annab `raasukese `tõisele ka Lüg; miä `kutsusin küll, aga tämä ei tuld Vai; sa‿p tee küll midagi‿nd, aga väsid ää Mus; Poomvilla riie küll, aga ise tugev Pöi; natuke nõrga `meelne küll oo, aga kül teeb ilusa töö PJg; surmal põle `rohtu, tõbel küll Hää; [tal] on küll vähä `jõudu, aga ikke akkab `vastu Juu; küll olid rangid `kaelas ja pakud järel, aga siad tulid ikka meie `viĺja Ann; küll om sõna keele pääl, mitte ei saa `vällä ütelde Hls; mia mõśti küll kirjutada, aga mul es ole kellegile kirjutada Ran; sa‿let muedu illuss küll, aga nõna om sul naŕr Puh; ame om küll ligi ihu, aga surm om vi̬i̬l ligembäl; kõrvetap küll, aga tuld ei ole, t‿om kadajass Nõo; küĺl esä vi̬i̬l `uhtsõ `poiga, agaʔ midägi es avita Kan; ta um pot́i uma kaaś külʔ, a ta um ärʔ virildünüʔ Rõu; elo ḱul om hää, a sü̬ü̬ḱ om halv Se
3. (kõneleja) suhtumist väljendav sõna `Sõuke aeg on kole küll - - ega päe tuleb `vihma ölalt `alla Pöi; ää küll, ku na (põrsad) keväde mutta lääve, küll na siss kosuv Krk; ega ta iluste ei mõśta `nõklu - - esi `ütleb, et küll tä käib Nõo
4. rõhutav sõna hüüatustes jumal paraku sinuda küll Lüg; sina `sinder küll Jõh; küll sääl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; Küll sa oled rammusaks läind Jäm; seda õnnetomad inimest küll LNg; os‿sa `vaenlane küll Rid; küll oo tuline obo Kir; Sa tainas küll, ku si̬i̬ Jaak siśs tulnu ku välk Hää; mullu oli `pähklaid, küll oli `pähklaid HljK; küll ta `kärkis Sim; küll mino iho värisi Kod; oh sa `looja küll Pil; Küll sääl sai ikki `naĺla, oh sa mu meie küll Trv; küll vanamel `olli süä täis Puh; küll sääl olliva rüä; oh te koradi `lamba küll, vedäsivä mu pikäli; küll tu̬u̬ `olli tark peni, `õkva nigu inimese mi̬i̬l Nõo; küll ma nüit põõnassi magamist Kam; kas sul küll häpü ei olõʔ Har; oi su `pääkest küll Plv || (imestavalt) kudass küll emä om tedä `mõistnu nii opeta, ta käe om nii `valla kõege tü̬ü̬ man Puh
5. korduvaid lauseliikmeid või lauseid siduv sõna vuo kävi igate `kanti - - küll kävi maa puold üles, küll kävi `jälle ülevald ala`päidi Kuu; [käin] ikke kõik `marja`metsäd läbi, küll murakasuad, küll `jõhvikad, küll `pohlad ja Lüg; `Kasvatama piab küll ia, küll `kurjaga IisR; vanast `mustlast käist ikka perest perese ja `tahtsid aga küll sööma`asju ja küll `riide`asju Käi; küll tema on seda raha `kautand, küll tema on seda maha joond Ann; küll keriku juurest ja [küll] `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; ma‿le ike `irmsade kahju saanu, küll `varga om varastanu, küll tuli om palutanu Nõo || (täpsustava väitega seoses) mina `palju linu ei `ketrand, küll vähä `loime mina `ketrasin VNg; sai ike ära `maksa selle rahaga, küll mitte kahe`kümne neĺla tuńniga, läks ike `rohkem `aega Äks
6. küllalt, rohkesti, piisavalt (palju) sel mehel on `sõpru küll, kuhu aga läheb, sial on `sõprad `juures; ma usun, munad on küll `kiened Lüg; eks sel ole `aiga küll, ken votta `aiga Vai; neil on siiss `pörssud sugemas küll Jäm; [tal] on `päävi küll peel juba Ans; `riuhka, seda on jo küll Pha; Kala on meres küll, aga ta tuleb öles `otsida Pöi; mineva sui `ööti `pähkid küll oln Muh; see (Rein) üsna `tuntud nimi, neid oo `paergusti küll Mär; seal oli suur koht, nisu ja `kõike oli küll Kir; ma küll rehesid isi pahmand Mih; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah Hää; kui `kõike kää küll on, siis põle vigagi Juu; mina neid `särka olen näind küll KuuK; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse (kes pailu tieb, selt ikka `rohkem `nõutakse) JJn; on vihmaseid `aegu küll old Pai; meil oleks nadisi küll korjata, aga põle jo `aega VMr; siäl õli `ruumi küll Kod; teene on `kärmä, teesel on `aega küll Pal; koer pidi suutäie `leiba `saama, si̬i̬ oli talle küll Pil; miul sai sellest küll Trv; kiket om küll Krk; rüäjahu oĺli ää küll Ran; miul `oĺli küll `võtjit, aga mina es lähä kellekile Nõo; küll (ja) küll külluses, väga palju `ihneid ja `ahneid on küll ja küll VNg; eks õle neidki inimisi küll küll küll, kie `tieväd `einä tänägi Lüg; ma ole sellest küll ja küll meele pahandust saand Khk; seal `olli `tuhlid küll, küll küll Muh; seda ma olen küll ja küll näind Käi; siit saab küll ja küll `tińtisi Rid; `kraami jähi ära küll ja küll Ris; `ennevanaste `pieti koe au (hao) `raiumise `talguid, käisin isegi sial küll ja küll Amb; olen isegi küll ja küll torupilli järele `tańtsind Kad; minä õlen küll ja küll `leibä `kasnud Kod; Sannan om lõunu küll ja küll Nõo; tal om raha küll ja küll San

lahja n, g lahja eP(excl Muh; laeha L) Hls Krk Hel, `lahja R Hi, laha Muh spor L(lah́a); lahi Jõe Kuu VNg, g lahja Trv Hel T(p `lahja) spor V(n lahj Urv Krl); laih g laiha V(g lahja Har Plv Vas, lah́a Kan Plv Vas, lah|e, -õ Lut)
1. kõhn (olendist) paremb `lahja `laudas, kui lihav `metsäss; lahi inimene ja luom Kuu; luom on `lahja kui krobi Lüg; `Lehmad `lahjad kui `kolgispuud IisR; lahja nagu luu ning nahk; lahja kuivetand `näuga inimene Khk; keerenskid, suured lahjad tursad Vll; kore kondiga obu äi pea liha peal, lihab lahjaks, seisab ikka lahja Jaa; Lahja kut `kuivand tursk Pöi; nii lahaks jään nagu va lõuk Muh; `lahja obu, nii `lahja kui plank Emm; küll oo lah́aks jäänd, nagu sur‿luu`painaja Mar; lehm üsna laehas läind Kse; närv loom ei söö `easte ja jääb lahjase Tõs; nii lahja et nahk piab końdid koos Ris; nagu va kõõbus teene, `kangeste lahja Nis; põle `näindki nii lahja `lehmi Amb; näust lahjaks jäänd JMd; tema jo `ongi nõnna õenukene ja lahja Kad; eks si̬i̬ kaŕjamu tee eläjäd lahjass, kui one kaŕjamua üvä, eläjil `sü̬ü̬miss paĺju Kod; kõik võevad `olla söömitud, lahjad Plt; mis ma teen nende lahja `loomadega KJn; Lahi lehm ei anna jo piimä kah Nõo; tu̬u̬ oĺl jo lahj t́siga; lu̬u̬m om laih, tedä ei ole `äste söödõt Krl; taad ei massa vi̬i̬l tappa, ta vi̬i̬l `väega laih Har
2. a. vähese rasva või rammuga supp lahja, vähe liha sees Khk; `linnas lah́a piim Rid; lahja `ärne suṕp, vedel `kangeste, vähä `ärni sehes Tõs; soo ein on vilets, tema on lahjam, aga aru`pialne ein, tema on parem, kosotab `rohkem Tür; sinä teed pudru, paad liha ja `rasva, tõesel ei õle kedägi `piäle `panna, one lahja toit Kod; kel lahi sü̬ü̬k, nu̬u̬ om ärä isunu, söövä `paĺlu Ran; mina olli ää `sü̬ü̬jä, mina paŕge toda lahjat suṕpi, ädä `suńde, kõtt `oĺle tühi Võn; lehm ei anna `lahja `piimä, [nad on] piimä ärä `tsoĺknuva Kam; timahalt jääss külh tsialiha `väega lahjass, üttegi peotäüt üvvä ei˽saa söögi `sisse pandaʔ, ei˽piimä`tsilka ei medägi Har; Kihä es jõvva˽nii paĺlu `vasta võtta˽ku süä tah́t, sü̬ü̬ḱ oĺl nii laih Rõu; `pankõ iks laih piimäkene kohopiimä pääle, olõki ei˽hüä Vas; otav kala, tol om alati laih li̬i̬m Räp || puraviku torikosa võta päält tu peḱk, lahi `viska ärä, lammass ka‿i taha toda lötäkut Nõo; ärʔ sa taa laihagaʔ ajagu taad puraveḱki, võta˽laih puravekil alt ärʔ Plv | (taelaosa) tagla lahi visati maha, peḱk `mõsti `puhtass, `aeti nööri `perrä ja `panti tuule kätte kujuma; kui tu̬u̬ tagel nätäl `päivi `olli ligeda tuha sehen saesnu, siss `tulli peḱk pääle nigu `sammel ja lahi tuli esi tuha sehen `valla Nõo b. mitte kange, nõrga kontsentratsiooniga mies `tombas pudeli `välja riest ja `kallas `meile `kruuki, aga no sie oli lahi, pani vie `ulka [piiritusele] Jõe; kas siis oli [seep] `kange vai oli `lahja, siis `pandi `suola `juure ja. ja kui oli viel `lahja, siis `pandi kivi ja tuli ilus siep `välja VNg; olut `eŋŋestü, `lahjast jääb, siis kui tämä on `lahtinaises `riistas Vai; vett on nii `ölpsast saada, ölu nii lahjaks jäänd nalj Mus; aga nee `ollid nii lahad nee `samblad, neid pidi aga sehuke `paarisobuse koorm olema kui sa neist [värvimisel] midagi said tiha Muh; kui ta (õlu) viĺlä poolest oli lahja, sis‿ta ei `läintki vägä `kangeks Mär; lahja vesine õlu, paĺlas umala vesi; kiri jääb nihukeseks vesiseks, siis on nõnna lahja ull tińt Juu; lahja virre JMd; `estest kui `juoksma akkas, siis oli ta (viin) lahja ja pärast jäi kua lahjast, aga kess`paika oli ikke kaheksakümmend viis `kruadi VMr; mina lahja `kohvi küll ei taha Iis; lehelist katsud keelega tilga, kui ta lahja on, ei ole kibe; kui kali vanemast lähäb, lähäb lahjast ja `maotust Pal; lahi õlu Trv; ka‿sa õige `kanget kohvit tahat või lahjapet Krk; ennemb `rüipä märä kust, ku toda `lahja `viina Puh; üteldäss, et mata [õlu] `kinni, muedu `lahtub ärä, lähäb lahjass Nõo || liiva `pandeva˽pottsepä˽savilõ `sisse, liiv tege savi lahjembass Kan || hele, nõrk (värvitoonist) ele pruuń on lahjem [kui tume] Lai
3. ant rammus a. väheviljakas, kurnatud (maast) Kus ei `kasva `rohtu, sie on `lahja maa Jõh; krömm - - lahja ning `kölbmata maa Jäm; linad ning sega`erned pidavad keige `kangemad olema `pöldu lahjaks tegema Khk; pöldkuused, neid oo sii küll lahjade maade sees Vll; lahja maa ei taha `kanda kedagid `kraami Lih; muad sedäsi lahjad, ikka piäb merd `püüdmä `kõrva Khn; raagoblikad kasuvad laeha `põlde peal Tor; kõikse lahjem põld `võeti, aga `sõnna siis `vieti paks taĺli sõnik Koe; põld ei saand sõńnikud, maa jäi lahjast Sim; lahja `maasid on küll, kos ei kasvata `rohtu ega `viĺja Trm; si̬i̬ om lahi maa, sääl ei kasva midägi Hel; kui maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; lahi maa ei anna `põldu, ei tasu `künmise `vaiva; liiva tsośs, tollele ei avita sitt kah, tu̬u̬ om alati lahi Kam; utt maa laihass, ei `väütä˽maad Kan; taa `kapsta maa om ka lahjass jäänüʔ, mitu ajast`aiga ei olõ sitta saanuʔ Har; laih maa anna‿i määnestki `viĺjä Se; lahõlõ `maale vaa andaʔ hingädäʔ Lut b. nõrga toimega tsia sitt oĺl lahjemp, sulutsia sitt, tu̬u̬ oĺl jälle vägevamp Kam || Nee nii lahjad prillid, äi nää mina Rei c. nõrk, vilets (viljast) vili on üsna `lahja Rei; see kaer on nii kesine ja lahja Juu; tänävuade õli õege lahja vili Kod; sial (kesal) oli `kasvand viimane vili, kõige lahjem, kas kaer või Lai || ant eredalt, tuhmilt põlev `aava puu, sie on ka `lahja puu, `anda vähä äkkö `ahjule Vai || õege lahvatun ja lahjan `riiden käib (vaeselt riides) Kod || Seda korda jääb palk tükkis lahjaks Kaa || ühel emäl old `oige sanagas tüdär, `ühtegi sana pole `lahjaks jättänd (ei jäänud vastust võlgu) Kuu
4. tailiha; taine puhass peḱk pidi olema, kui `lahja `küĺge jäi, siss rasu es saesa Puh; ega sääl `lahja es oleki, valu peḱk; mia `tahtsi vägevät liha, lahi jäi ammaste vahele `kinni; kapst ei `kõlba lahi, `kapstale piab meheste `rasva panema; `vaśka liha om jo `väega lahi Nõo; oĺl tu̬u̬ liha siss väḱev vai oĺl laih, kõ̭ik `sü̬ü̬di ärʔ Plv; latsõ `tahtva iks `rohkõmp laiha ku vägevät lihha Räp Vrd lahjaliha
Vrd lahe2, lai2

leige1 n, g `leige Lüg S L(n leige Rid) Ris Juu Jür JMd JJn VJg I KLõ Hel TLä, `löige Jäm spor L, Kam Ote San, `löüge Kuu VNg Vai Hls Krk Võn Kam San V(-ǵe Urv Räp, `ĺöüǵe Se, `läügä Lei), `leüge Khn Har Rõu; ĺöige g `ĺöige Lut
1. pisut soe Supp o `vaide vähäkäse `löüge, `suenda viel Kuu; [õlle virre] siis vähä aig `jahtus, `ninda et `leige õli Lüg; soe ilm, vesi juba `leige Khk; Kuiv pesa ja `leige toit, siis siga kasub; `Leige õhk ikka sihes kui tuluke liidi all on Pöi; `leige‿ve leib ei ole magus Muh; kudas ma sellega pesen, nii `leige vesi Mär; meil pannas keeva `veega juurt (juuretist), mõeal pannas `löige `veega Var; Ahõ `leüge, sie `leibu ää ei küpsetä Khn; ei tää kas sa `leiged vett või `sooja tahad Hää; lasen vähä `leigeks teda (piima) JJn; sie supp on `leige. pole sie soe ega külm VJg; mis `asja ma sinna `leigesse `sauna lähän Iis; [peab] `aama vede `leigess, vaja `minnä `vaśkid `ju̬u̬tma; vai si minu majagi soe one, ku tuld ti̬i̬d, lähäb `natke `leigemäss Kod; toa`leige vesi Plt; ma taa‿ss (ei taha) `löüget vett Krk; vorstisooliku `mõsti pääld ja sehest `puhtass, edimält oheti `mitma `vi̬i̬ga tu̬u̬ suur sitt maha, siss `leige `vi̬i̬ga `leotedi ja loputedi Puh; `oige vesi om jahedamb ku `leige vesi Nõo; `panti - - mat́t `kesvi `uhmrede ja `löiget vett ka veidike, siss survinuiaga tambiti Ote; `Löüǵehe `sanna ei˽massa˽minnäki Urv; sü̬ü̬ḱ ka võid `leüge olla ku ei olõ kummass aet; lasõ [veel] minnä vi̬i̬l `löügepäss Har; koorõ pańni pudelihe, tu̬u̬d keeroti paah `veitkese, ni‿et ta `löügess lät́s Plv; leeväteǵemine oĺl kattõ `mu̬u̬du, `parra `löüǵe `vi̬i̬gaʔ ja keevä `vi̬i̬gaʔ Räp || (ilmast) Täna oo ilm tüki leigem kut eile oli Kaa; Ilmad on üsna leiged, kevad on kees Käi; ilm oo `leige, paras ilm, põle soe egä külm Tõs; vahest `öeldakse `leige tuul koa Juu; ilm läind `leigemaks JMd
2. (inimesest) a. pikaldane; laisk oo ikke koa öhö va `leige `tööga - - ta teeb, aga põle näha üht, mes sest tööst tal `välla tuleb Mar; tõne om `leige ku `üübin lehmäsitt Hel; `leige, tu̬u̬ om piḱä toemega Ran b. rumalavõitu Ta on ikka vähe `leige, täis tark ta pole Pöi c. `leige südämegä inimene ei õle kuri Kod

linane lina|ne g -se Kuu RId Jäm Khk Pöi Muh Käi Rei Mär Vig Kse Var Pä K I Hls, -tse M T; lina|nõ Rõn Kan, -tsõ Võn Rõu Plv, -dsõ V(n linnanõ Har Lei[linnan]); lena|ne g -se Rid Mar Kul Han SJn; g `lintse Saa linakiust tehtud; linasest riidest kevade, siis `kuoti `kangaid - - linasid ja takkusid ja maald `tuodi kohe neli-viis `leisikad linu Kuu; linasest `tehti `kõiki, `särki ja `püksi Jõh; lasi piima läbi linase lapi Khk; aseme`riided ika kodu`tehtud linasest `riidest Pöi; linane oo ika linastest `lõngest kojotud Muh; linase `riidest `käised olid Käi; kui lenane [kangas] kojoti, siis oli lenane lõim ja koe koa Rid; inimestel olid `enni kõik lenased püksid ja lenane kuub ja. naistel olid koa, lenased siilikud ja Mar; nööriga nõeloti [viisu] tallaalused ära, kõba linase nöör oli Mih; vanaste `peeti paelu linasi `riidi Tõs; naene `õmles `lintse `rõõvast mehele müt́si pähä Saa; linasest niidist oli koa sukki Juu; Proua `kinkind veel sit́sirät́iku, kirikus käima rät́iku, kodu olid ike linased rät́ikud pias Amb; pane munad linase põlle `sisse JMd; `käiksed olivad linasest Rak; linase teki `lõngu `keträs Kod; linase `suitsu `tehti, siis sai mett võtta, panid linase räbala `suitsma Pal; lenane riie `oĺli isi kedratud ja kujutud SJn; ku `vihma sadas, siss `panti, üks sehake linane riie `oĺli tehedalt `koetud, üle älli, nõnda‿t laps ligess es sada Vil; linane lõng kedrati ja `mõsti ja sõss `koeti `kangass Trv; piha tetti [särgil] linatsest ja ala `pandi `paklisest Krk; `rätsepä obene ravvane, and om taka linane = t‿om nõgel ja niit; nii peenike linane lang nigu üits õng Nõo; võrgo langa omava nüüd puumvillatsõ, ennembä oĺliva linatsõ ja kanõpidse Võn; tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss kivi pääl, muedu aa nigu puu `säĺgä, linane `oĺli paks ja `kange Rõn; Linadsõ langaga om vi̬i̬l paĺlu `rohkõp taad tü̬ü̬d ja tegemist ku villadsõ man Urv; linnanõ, tu om `hammõrõivass Har; kat́s hamõt ajanu `säĺgä - - `nu̬u̬ki (noodki) linadsõʔ uma˽`koeduʔ Rõu Vrd linune

lohe3 lohe Kse, g -da Nõo lahe, lahke lohe nägu; lohe tuul Kse; `Si̬i̬ni mõsti pääle kupatamise äste loheda vi̬i̬ sehen sõglaga Nõo

lomp1 lomp Jäm L K I, loḿp Muh Vig Han Var Mih Tõs Khn Saa M T, g lombi; loḿp g loḿbi Võn Kan Plv Räp; lomp Lüg, `lompi VNg Vai, g `lombi; luḿp g luḿbi V madal vesine lohk, (suurem) loik; tiik Lombi pεεl on köva jää Jäm; talve lume all suured lombid Mar; lomp, `õõnem koht maas, vesine, kui `rohkem sajab Lih; tä läks läbi lombi; kukkus `lompi Tõs; pardid läksid `lompi Tor; tee pääl on `lompe paĺlu, lombides tuleb `liiva panna Saa; `lompis on alati vesi sees, ei `kuiba ää `ühti Kei; loik on `väikene, lomp on suurem Amb; mul siin all nõos olid nihukest lombid olid ja said ülesse `küntud ja ma `kaevasin kruavid läbi Koe; lomp, suur tüma vie auk, põhi on tüma; lombis tahvad `olla ikke nuored konna pojad, muda sies sial ia lodistata Kad; viĺja `põldude vahel on vahel lombid VJg; kui on ia lombi vesi, liguneb [lina] nädalaga ärä Pal; auk `kuśkilgi õue pial, nisuke `solke koht, ni̬i̬d on sea püherdamese lombid Ksi; `tuĺli niipaelu `vihma, et lombid peris maas KJn; sat́te `lompi maha; sea püherdava usseaja pääl lombin Trv; lombin seisap vesi sehen Hel; meil `oĺli loḿp sääl läve i̬i̬n, siss sääl `mõsti tuhast linatse langa ärä Puh; küll sääl `oĺli ää `liugu `laske, tõesest lombiveerest `tõisi, ike vurr ja vurr; vahel olliva tünni ärä kujunu, siss viisime `loḿpi; eläjä söövä kere täis ja lähvä lombi manu `ju̬u̬ma Nõo; esä `kõńnu sääl loḿbi `ümbre ja `kaeno toda `paĺki Võn; ta es kae ette, ju̬u̬sk uisa, üitskõik, kas vette vai `lompi vai `tulle Kam; peräst tõlvaga `plaanimist ma loputi noid `kartuli kot́te lombin Ote; lombi veeren mõsk `rõivit San; ku paĺlo `vihma satass, sõ̭ss omma˽loḿbiʔ muro pääl Kan; võt́i `põrsa `üśkä ja vei sinnä˽`luḿpi Urv; kunnamari um luḿbihn vi̬i̬ seehn, ku jalaʔ umma `haigõʔ, siss kunna maŕaga aŕstitass Rõu; imä lät́s `haina, kaḱk `hindälle `tarna luḿbist; nii suuŕ joogihädä oĺl, et olõss kas vai luḿbi tühäss joonuʔ; kogrõ kalaʔ omma˽`sääńtsih lumbõh Vas; sial oĺl luḿp `vaihhõl Se Vrd loim1, lomm3

loputama loput|ama eP(-dama Rei; lopo- spor L, Ris VMr Kod Pil KJn) Trv T(lopo- KodT) Urv, -amma Har Rõu Plv, -em(e) Hls Krk San, -õmmõ Krl; lopputama Kuu VNg Jõh, lobu- Kuu VNg Vai/-mma/; loppotamma, lobo- Lüg; nud-part loputanuʔ Vas
1. (pesemise järel) uhtma; (kergelt) pesema `naised peseväd `põuku, siis lobotavad vies `vällä; loppotin käsi Lüg; `enne `pesti, siis lobudetti Vai; loputa natuke läbi külma vee Khk; piima kihad loputakse ää Vll; Sai täna mõne ilbu ää loputa Pöi; ma köesi jões ikka loputamas ennast, aga nad loputast toas soja `veega Muh; mõni lopotab `saunas külmä `veega. vesi lopotab ise, `mustus lähäb kos sedä ja teist Mar; `esti pestasse mustast `puhtass, pärast loputatse ää Kse; käed seebitsed, loputa üle Tõs; Tänä tieme `sauna, rihe tolm taris naha piält maha lopota Khn; läksin lüpsikut loputama Juu; Iad loputamist `tahtsid [lõngad] `suada Amb; `ankrud tahvad loputada JMd; kui riistad olid küüritud, siis said kohe loputatud Kad; loputan kausi `puhtast Iis; lopotama ja `ustlema one üks tü̬ü̬ Kod; meil vanamis teeb tikud `vaĺmis, muudku mina akkan `vorsti lopotama Pil; kui oĺl eä tüdrek, si̬i̬ loputas laua ärä KJn; `rõõva loputets jõõ veeren är Hls; mis liud lusik ta miul lopute om Krk; vorstisooliku `mõsti pääld ja sehest `puhtass, edimäld oheti `mitma `vi̬i̬ga tu̬u̬ suur sitt maha, siss `leige `vi̬i̬ga `leotedi ja loputedi Puh; peräst tõlvaga `plaańmist ma loputi noid `kartuli kot́te lombin suure vi̬i̬ seen Ote; lopuda no üle sukaʔ, suka vaia `puhtass loputaʔ Har Vrd lopah(h)utma
2. (alkoholi joomisest) meni `kõrtsi kõri lobotamma Lüg; `Nähti seal poe `otsas ennast loputavad Pöi; loputa `kurku koa (öeldi õlut pakkudes) Muh; või temä muud tegegi, muudku loputs viinage `kurku Krk; Mõ̭ni mi̬i̬ss loputass `viina alla ku˽vett Rõu
3. loksutama a. lõngutama, kõigutama ku tikku tahat maa si̬i̬st `vällä kista - - lopute tat katsipidi, siss tule üless; ärä lopute [lootsikut], sedäviisi tulep vett `sisse `rohkep Krk; Peni loputap kõrvu, kärbläse tükivä kõrva mant purgma Nõo b. maha loksutama temä iki loputs maha [vett], lää lordsat lordsat Krk; vanal inimesel käsi värisep, `kuiva `sü̬ü̬ki vi̬i̬l saap süvvä, aga vedelä loputap kõ̭iḱ maha Nõo; [kui] tönniga [oli veevedu], siss loputass maha kõik Ote; ärä lopute vett maha San c. kergelt õõtsuma loputap nüid tasakesi edasi [paadiga], ku puhang tulep, siss `tõmbap kala `sisse `mõrda Ran d. lainetama panema ega tuul suur ei oole, vähä iki loputs vett, lü̬ü̬ laineteme Krk
4. kiiresti, lohakalt midagi tegema vanast kokku loputedu [rõivas], ta‿i saesa, ei püsi, läbi nigu lõhn jälle Nõo; Ei tiiä, kes selle maja om üles loputanu San; taa ahu loput́ ka kokku, õdagu ku kütät, sõ̭ss om nii kuum, et ei˽saa˽sisen ollaʔ, a ummugu `külmät ärʔ Urv; ma ei˽saa taad küll nii ruttu `vaĺmiss tetäʔ, ma˽loputa ei˽tahaʔ; kas taa mõ̭ni maja om, taa om kokku loputõt enne Har Vrd lobutama
5. lobisema, latrama, keelt peksma Mis sa `pääle loputad oma `suuga Rei; üks naene liiass lopotas, kõneles kõik mes kuuld Kod; Mes tä kuuleb, toda ta loputap Nõo Vrd lopatama, löputama
Vrd loperdama
6. fig a. peksma Lopputan sene samaga su `kõrvad tulisest Jõh; lääme loputame [ta] läbi Ran Vrd lobuteme b. petta, tüssata saama `senga ma sain loppotada Lüg c. millestki ilma jääma pruut läits ärä tõesele mehele ja sina loputa mokke; tõene võtap `saaki, mekib ääd ja parembat, mia ole vakka ja loputa mokka Nõo d. keetma loputame `täämba õdaguss vedelät `putru kesvä jahust Rõn