konnatukonnatuJämKaaAudJõeK, g konnatuKhkMar, -maKhkMus; konnatoMar, konatuJMd, g -ma 1.halb, teistega sobimatu, kade üks konnatu inime, alb, kuri - - ei sünni teesegaJäm; va kade konnatu inimene, anna teisele midadKhk; va konnatu inimene, `meite vanames pole `tääga `ilmaskid `eesti läbi saand ändMus; sa oled ikke mo `vastu üks konnatu inimene olndMar 2.mittetäisväärtuslik üks konnatu (inetu) `näoga inimene tä oliAud; väike laps on konnatu (väeti) JõeK; ei ma seda konatumat (närust) `kuube tahaJMd Vrdkoonatu, kunnatu, kõnnatu