kahinkahinLügIisReP(kahenPä) MTLäKrlHar, kahhinNõoVõnSanVId(kah́hinSe), g kahina, -eMSan, -õKrl; n, g kahinaVai 1. vaikne kõlatu ühetooniline heli `kuulen `riide kahinaLüg; `tuule kahina `kuulus `kaugeleVai; ölle keimal sihand kahin ülalKhk; sa lehitsed raamatud nii et kahin tagaMär; tuule kahen keis üle metsaTor; nõnna saks, et kahin tagaJuu; paĺlu kahinad om kuulda vällänHls; nüid vili kasvab nigu üits kahin jälleNõo; `kaigu suure kahinege ta tulepSan; mõtsa kahinõt om kuuldaʔKrl; nigu kahin om ku lumi maha tulõHar; ku̬u̬ süĺlem tulõ `väĺlä, siss nõsõss su̬u̬ŕ kahhinRäp; kahhin takah ku lättSe 2. jutusumin kahinad kõik kerik täis, kõik kõnelesid kel suu õliKod; küll siis tõusis kihin ja kahinPlt 3. erutuslaine külm kahin käis üle kereJuu; üks kahin käis läbiJMd; miul oo ka, võtt ku üits kihin ja kahin sehen, kikksugune rõõm tule kõrvi `siśsi puhaKrk 4.akähe sa oled nii‿sure kahina äälega, ons so kurk `aigeKhk Vrdkihin, kihin-kahin, kõhin, kähin