[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kaabe kaabe g `kaape eP(-oa-, -ua-) M TLä, g kaabe Käi Rei Var Iis, `kaabe Sa(-oa- Pöi); `kaabe g `kaape Kuu Lüg Jõh; n, g `kaabe Vai; kaabõ g `kaapõ Võn Kam Ote San/n kaabõʔ/ V(n kaabõʔ Urv Krl Rõu Plv Vas, kaabõh Se); kaabes g `kaabe Mus, pl `kaabed, g pl kaabeste Khk
1. riive, kraabe; puru `Enne ei õld `lapse`puudri, sis `pandi linase`riide `kaabet `ellitund `kõhtadele `reievahedele, `kaindla `alle Lüg; viili `kaabed; raava küĺlest tulad `kaabed `lahti Khk; `Tuhli koabet pannakse pölend `aige peale Pöi; ma kaabitse soole kaabet `lõike küljest Muh; kaali kaabe sie oli ise ia `süia, põld närimist Amb; latse tahava `kartuli kaabet - - kui `kartule puder om vähä `põhja kõrvenu Ran; mõhe `kaapest es tetä tütärlatsele `pätsi, üteldi, et siss ei saa mehele Nõo; keväjätse villa, talvõ villa omma lühikese kui `kaapõ Kam; `kartuli `kaapõst tetäss `täŕklüst Rõu; vanast mis paa `põhja kõrvõśs, noid kutsuti paa `kaapõʔ Plv || fig see nii lah́a tõbine inimene, see oo üks inimese kaabe Mar; si̬i̬ `oĺli viimäne vana `Piitre `perse kaabe, viimäne laits Ran Vrd kaap, kaave, kõõbe
2. õhuke kiht mingit ainet, materjali a. noor kartulikoor ku kartulid on nuared, kuabe `laśti (lahti), siis ei kuari, siis kuabima Kod; tõmmati väidsege kaabe päält maha Krk; nüüd om vallaline kaabõʔ, tulõ `äste päält ärʔ San b. üksikud lumehelbed; õhuke lumekord `kaabed kεivad, ei ole suurt sadu mette Khk; vähä ju lume kaabed maas Rei; tänä `ü̬ü̬si oo tuln lume kaabet, kaabe kord oo moas Var
3. tööriist a. kaabits, linaraats jne kaabe, karrast `tehtud, täkked sihes, sellega riivitse `tuhlid Muh; kaabega `kaapisime lõeme ääred `puhtaks, siis sai juure `puĺli Hää; lina kaabe (kupardamiseks) HJn; künä koabe Juu b. kangahui kui teki ehk paranda riiet kujotasse, siis oli nehoke aralene, sõnna `aeti jäme lõng `peale, otsad oo aralesed nagu sarbed peas - - `enni olid ikke need `kaaped Mar