[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ees|õu
maja ees olev õu; ant. tagaõu

haljastama ‹37›

1. haljasalastama, rohelist muru rajama; rohelusega kaunistama. Haljastati koduümbrust. Nägusalt haljastatud linn, elamurajoon, õu.
2. haljaks (2. täh.) tegema, haljaks hõõruma (metalleset, terariista). Mõõka haljastama. Naised haljastasid vasknõusid, nuge-kahvleid ja ukse käepidemeid.

hang ‹-e 22› ‹s›
tuulest kokku keerutatud, kokkutuisanud lume-, ka liiva- vm. aine kuhjatis. Kõrged, suured, sügavad, kohevad hanged. Lund on hangedena. Vajusin põlvini hange. Sumab hanges, läbi hangede. Regi libises hangelt hangele. Hanged vajuvad kokku, sulavad. Kollased tuiskliiva hanged. Kuhu tuul tuiskab, sinna hange ajab. || ‹illatiivis ja inessiivis› (olukorda väljendavana). Tuisk oli tänavad hange ajanud. Tee, õu on üleni hanges.
▷ Liitsõnad: liiva|hang, lumehang.

helisema ‹37›
heledat, kõlavat heli andma; kõlisema. Kitarri-, viiuli-, kandlekeeled helisevad. Laual helises telefon, äratuskell. Hakkasid helisema kirikukellad, vaskkuljused. Kaunilt helisesid kristallpokaalid. Till-till-till, helises kelluke. *Külmunud männioksad helisesid murdes nagu purunevad jääpurikad. L. Metsaalt. || (kaunilt) kõlama. Toas helises rõõmus naer, laul. Lauluviis heliseb kõrvus. Hakkas helisema koori eeslaulja kõrge tenor. Pillimehed panid lood helisema. Tema hääles helises kahetsus, nukrus, vaikne palve. Oma kiitus haiseb, võõra kiitus heliseb. || (vastu) kajama, kaikuma. Õu helises laste rõõmsatest häältest. Kevadel heliseb õhk lindude sillerdustest. *Tänini oli ta ikka kodu all mõistnud põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. A. H. Tammsaare. || piltl (tunnete, meeleolu kohta). Rõõm, õnnetunne heliseb rinnas. *Noorte inimeste saatus peab publikus helisema panema kaastunde ja valu.. O. Tooming.

hoov ‹-i 21› ‹s›

1. tara, müüri v. hoonetega piiratud õu, hrl. linnas v. alevis. Avar, kitsas, väike hoov. Pime, tolmune, porine, prügitatud hoov. Vabriku hoov. Kojamees pühkis parajasti hoovi. Lapsed mängisid hoovis. Hoovis kuivatati pesu. Majja pääseb üksnes hoovi kaudu. || ‹hrl. liitsõna järelosana› teatavaks otstarbeks eraldatud tara v. müüriga ümbritsetud maa-ala
▷ Liitsõnad: ees|hoov, tagahoov; karja|hoov, kauba|hoov, puu|hoov, sissesõidu|hoov, vanarauahoov.
2. van õukond, hoovkond. *Oleksin ma ometi poiss ja võiksin temaga [= krahv Egmontiga] ikka kaasa minna, hoovile ja igale poole! A. Haava (tlk).

härm1 ‹-a 22› ‹s›
härmatis. Hõbedane härm katab maad. Okstelt pudeneb härma. Õu on härmast valge. Puud olid paksus valges härmas. || piltl. Mehe juustes oli juba härma.
▷ Liitsõnad: habeme|härm, hõbehärm.

kaikuma ‹kaigun 42 või kaikun 37›

1. (heli v. hääle kohta:) valjusti kõlama, kajama, valjusti kostma. Metsasügavuses kaiguvad kirvelöögid. Tänavatel kaikus kabjaplagin. Sammud kaiguvad trepikojas. Eemalt kaigub lahingukära. Tänavatel kaikusid lasud, plahvatused. Kirikukellade helin kaikus kaugele. Sadamas kaikusid laevade viled. Ühendkooride laul kaigub võimsalt. Läbi hommikuvaikuse kaikus võimas hurraa. Hõiskeid, hüüatusi, kitarrihelisid kaikus üle vee. Kaugelt kaigub öökulli huige. Need sõnad kaikusid kaua ta kõrvus. Kaikuv naer.
2. (paiga, ruumi kohta:) mingitest helidest v. häältest kajama; helidest, häältest täidetud olema. Mets kaikus lahingukärast, püssipaukudest. Tühjad koridorid kaikusid sammudest. Laulab nii, et kogu õu kaigub. Maja lõi kaikuma laste naerust ja kilgetest. *Linn kaigub rataste mürinast, vabrikuviledest ja inimhäälist. B. Alver.

karja|õu
taluõue laudalähedane taraga piiratud osa, kuhu pääseb kari. Perenaine lüpsis karjaõues lehmi. *Elumaja esine oli .. püsttaraga karjaõuest ja -köögist eraldatud. R. Sirge.

karjuma ‹42›

1. valju (ebameeldivat) häält kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Karjub hirmu, valu pärast. Karjub heleda, kileda, kriiskava häälega. Karjus metsikult, täiest kõrist, mis kole. Laps ehmatas ja jooksis karjudes ema juurde. Poiss pistis, pani, kukkus, hakkas suure häälega karjuma. Nuheldav karjus, nii et õu kajas. Piinatav karjus kohutavas valus. Karjub nagu ratta peal. Karjuv laps. *Esimesed hoobid panevad ta karjuma, järgmised juba röökima. E. Vilde. b. (loomade ja lindude häälitsemise kohta). Kassid karjusid koleda häälega. Lehm karjub laudas. Karjub nagu siga aia vahel. Kajakad karjuvad mere kohal. Kullid, varesed karjuvad. Vihmakass karjub vihma. c. piltl. Oli väga külm, lumi karjus reejalaste all. Süda otse karjub sees seda ülekohut nähes. Määritud ratas ei karju. *Tuul hakkas rannamajade õlgkatuste räästais ikka kiledama häälega karjuma. A. Hint.
2. kõva häälega rääkima v. hüüdma. Kuulake, keegi karjub appi. Ründajad lähenesid hurraa karjudes. Karjusin abi kutsudes hääle kähedaks. Karjus midagi eemalseisjaile. Räägi vaiksemalt, ära karju! Miks sa vastu ei hüüdnud, kui ma sind karjusin? „Miina, Miina ae!” karjus perenaine tüdrukut. „Tee vabaks!” karjus keegi. „Räägi siis ometi!” karjus mitu häält. Ta pistis karjuma, et aitab juba teiste kulul elamisest. Nad karjusid laulda, nagu kõri võttis. Karjus kõnet pidades oma hääle ära. Asi on nii hull, et karju või appi. *Siis hakkasid nad omavahel vaidlema ja karjusid üksteisele näkku. E. Niit (tlk). || kellegagi kõrgendatud häälega, kärkivalt rääkima. Ülevaatajad karjusid tööliste peale. Pani, pistis, kukkus meie peale karjuma. Mis sa karjud ta kallal! || millestki palju, korduvalt rääkima v. kirjutama, pasundama. Sellest pole mõtet kogu maailmale karjuda! *Las karjuvad Tallinna lehed, las pauguvad ministeeriumi uksed! A. Kaal.
3. kõnek kurtma. Tüdruk karjub kanget kõhuvalu. *.. ka tervise on suure rabamisega ära tapnud, karjub rindealust. A. Hint. | piltl. *Kartul karjub kuiva. Kui nüüd ometi sajaks! E. Rannet.
4. piltl midagi tungivalt, hädasti vajama. Käed otse karjuvad tegevuse järele. See tegu karjub kättemaksu järele. *Kas ta tõesti selleks pidi koju sõitma, et näha, mis siin tegemist karjus? V. Saar.

kasarmu|õu
Sõdurid marsivad kasarmuõuel.

kasima ‹37›

1. (pesemise, pühkimise, harimisega) mustusest, tolmust, porist puhastama. Ema kasib lapsel nina, ninaalust. Käed ja jalad, nägu kasimata. Kasimata habe, küünealused. Kasis end teetolmust puhtaks. Perenaisel oli mitu last karjatada ja kasida. Vanamees oli korralikult riides ja kasitud. Kasis oma sopaseid riideid. Tüdruk hakkas (lapiga) põrandat kasima. Tuba, toas peab pisut kasima. Õu on puhtaks kasitud. Maja ümbrus on kasimata. Räpane ja kasimata voodi, laud. Luuaga kasitakse põrandalt suurem praht ära. Loomad laudas on kasimata. Kes sinu järel kasima peab hakkama! Kasi laut sõnnikust puhtaks! Ta oli oma väljendustes üsna kasimata 'ropu' suuga. *Sa noor mees, mis sul viga! Otsi mõni naine, küll see toidab ja kasib. M. Traat. || midagi tülinast kõrvaldama, eest ära koristama. *".. eks need [väljad] olnud minu noorpõlves samuti kiva täis,” jätkas isa. „Aegamööda sai neid sealt kasida.” M. Metsanurk. *Koolilauad kasiti peo ajaks muidugi õue lumehange otsa. A. Kitzberg.
2. kõnek (hrl. järsult käskides:) (ära) minema, lahkuma. Kasi(ge) välja! Kasi(ge) minema! Kasi teelt eest, jalust ära! Kasi koju, tuppa, nurka! Kasige magama, lapsed! Poiss, kasi puu otsast maha! Kasi, et ma sind enam ei näe! Kasi mu silmist, silma alt! Kasi kus kurat! Kasige põrgu! Ta ütles, et kasigu me minema. Meid kästi jalamaid minema kasida. Tee, et sa siit kasid! *Härra kuulutas Marile, et ta oma asjad kokku pidada panema ja majast kasima. A. Kitzberg.

keltsane ‹-se 4› ‹adj›
keltsaga kaetud, keltsa täis. Keltsane tee, õu. *Kevaditi, kui mujal oli alles keltsane, hakkas siin müüri veeres maa kõige enne sulama .. F. Tuglas.

kinnine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. suletud, kinniolev, mitteavatud. Kinnine uks, aken. Istub päevad läbi kinnises ruumis. Kinnine kohver. Märgusõna peab olema kinnises ümbrikus. Lamab kinniste silmadega. Kinnine raamat.
2. väljastpoolt, pealt kaetud. Kinnine (sõidu)auto, vagun, tõld. Kinnine kuivendusvõrk, drenaaž. Kinnine keris. Kinnine luumurd, vigastus 'kus pehmed kattekoed on vigastamata'. Kinnine maastik 'vähese vaateväljaga (metsane, mägine jne.) maastik'. || müüride, seinte, majadega ümbritsetud. Kinnine rõdu. Maja õu oli kinnine. *Masin peatus lõpuks kinnisel betoneeritud hoovil .. V. Gross.
3. täiesti v. rohkesti kattev v. varjav. Kinnine kaelus. Kinnised kingad.
4. vähe liikumist ning vaheldust võimaldav. *Ka minul on ju kahju vahetada oma vaba hulkurielu sulasepoisi kinnisema elu vastu, aga ma tean, et see on ometi etem. E. Vaigur. || piiratud tegutsemis- v. arendusvõimalustega (näit. males jm.). Kinnine avang, seis. Valis Sitsiilia kaitse kinnise variandi. Mängu algus oli kinnine (näit. jalgpallis).
5. laiemale üldsusele suletud, üksnes teat. kitsamale ringkonnale määratud. Kinnine õppeasutus, pansion. Kinnine söökla, raamatukogu, organisatsioon. Kinnine koosolek. Nõupidamine oli täiesti kinnine. Kinnine pidu, koosviibimine, etendus. Sündmust tähistati vaid sugulaste ja lähemate tuttavate kinnises ringis. See kohtuprotsess on kinnine, toimub kinniste uste taga 'protsessist võtavad osa ainult asjaosalised'.
6. iseloomult, hingelaadilt endassetõmbunud, oma mõtteid ja tundeid mitteavaldav; teiste suhtes ligipääsmatu ja tõrjuv. Kinnine ja umbusklik inimene, mees. Kinnise (ise)loomuga nooruk. Pärast ema surma muutus tüdruk veel endassetõmbunumaks ja kinnisemaks. Ta on minu vastu, võõrastega kole kinnine. Mehe nägu muutus läbitungimatult kinniseks.
7. salajane (hrl. hääletamise kohta); ant. lahtine. Seltsi juhatus valitakse kinnisel hääletamisel.
8. kõnek mitte eriti arusaav v. taiplik. *Paul oli kidase jutuga mees, mõistus oli tal ka võrdlemisi kinnine. M. Traat.
9. keel konsonandiga lõppev. Kinnine silp.

kitsas ‹kitsa 19› ‹adj›

1. ristsuunas väikese ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala, kehaosa vms. puhul); ant. lai. Kitsas sild, aken, värav, voodi. Pikk kitsas tuba, trepikoda, käik. Pööningule viib kitsas trepp. Kitsas tee, purre. Vanalinnas on tänavad kitsad. Käik muutus järjest kitsamaks. Rebis paberi küljest kitsa riba. Kitsa ninaga kingad. Kitsas ava. Kitsas org, kuristik, neem, poolsaar, väin. Siin on saare kõige kitsam koht. Tal oli piklik kitsas nägu. Kitsad huuled, õlad, puusad, kulmud. Sukellindudel on pikk kitsas keha. Naermisel ahenesid silmad kitsaks piluks. Taimel on kitsad lehed. Kitsas kuusirp. || pigistav, hädavaevu kinni ulatuv. Püksid on värvlist kitsad. Pintsak on õlgadest kitsas. Kleit, pluus, särgikrae on kitsaks jäänud. Kuub oli vöökohalt nii kitsas, et nööbid ei andnud hästi kinni. Kitsad kingad.
2. ruumilt, mahutavuselt ebapiisav; ant. hrl. avar. Mu korter on suurele perele võrdlemisi kitsas. Kari kasvas ja laut jäi kitsaks. Lastel oli kahekesi voodis kitsas. Bussis, kajutis oli kitsas. Õu on lastele mängimiseks kitsas. | piltl. Kõike ei saa suruda reeglite kitsastesse raamidesse.
3. väikese ulatusega, piiratud. Uurimus haarab võrdlemisi kitsast ajalõiku. Käsitletavate probleemide ring on kitsas. Kitsas teema. Kitsam eriala. Kirjandus kitsamas mõttes. Teatri repertuaarivalik oli üsna kitsas. See definitsioon on liiga kitsas. Kitsa silmaringiga inimene. Liiga kitsas arusaamine elunähtustest. Lähtus ainult oma kitsastest huvidest. Tegutsemisvõimalused olid uues paigas hoopis kitsamad. || väikest inimeste hulka haarav. Võim Eestis kuulus kitsale baltisaksa ülemkihile. Etendus on mõeldud kitsamale ringkonnale. Ta tutvuskond on võrdlemisi kitsas. Sündmust tähistati kitsas perekondlikus ringis. *Õhtul seisis ees kitsam nõupidamine peaministri juures. P. Kuusberg.
4. hrl. majanduslikult, harvemini mingis muus suhtes raskevõitu, täbar. Majanduslikult kitsad olud. Kitsad ainelised tingimused. Tal on rahaga pisut kitsas käes. Pidu jäi kitsaste aegade tõttu pidamata. Toiduainetega läks kord-korralt ikka kitsamaks. Talvel tuli metsloomadel toiduga kitsas kätte. Lilledega on praegu kitsas. *Aga tal on kitsad päevad ka praegu... Ametist tahavad lahti kangutada... K. A. Hindrey.

kivi|plaat
Kabeli põrand on kiviplaatidest. Kiviplaatidega sillutatud õu. Kiviplaatidest jalgrada. Hauakünkal on kiviplaat lahkunu nime ning sünni- ja surma-aastaga.

kloostri|õu
kloostri siseõu

kodu|õu
Astus pärast paljusid aastaid taas koduõue. *Ta võis jälgida, kuidas koduõues ema võttis kaevust vett .. H. Väli.

kollendama ‹37›
kollasena paistma, kollane olema. Heinamaal kollendavad kullerkupud. Siin-seal kollendasid tulikad. Kraavipõhjad kollendasid varsakapjadest. Jõekaldas kollendas liiv. Kased lõid kollendama. Taevas kollendas täiskuu. Kollendav viljapõld, rukkiväli. *Õu oli juba pime, tubades kollendas lambivalgus. A. Murakin (tlk).

kolonnaad ‹-i 21› ‹s›
ehit talastikuga sammaskäik v. sambarida, sammastik. Templi kolonnaad. Kolonnaadiga ümbritsetud õu, väljak.

koristama ‹37›

1. puhastama, kraamima; midagi korda tegema, korda seadma, korrastama. Tube, ruume koristama. Lauda koristama. Perenaine pole veel jõudnud külaliste järelt koristada. Õu oli korralikult koristatud. Enne laagripaigast lahkumist tuleb ümbrus koristada. Pööning, köök, voodid on koristamata. *Millal sa siin halvatud inimest koristad ja enesegi puhta ja korras hoiad! A. Hint.
2. ära, kõrvale viima, kõrvaldama v. ühte kohta kokku koguma. Varemeid koristama. Korista oma koli eest (ära)! Mänguasjad koristati õhtul põrandalt kasti. Miks on praht, prügihunnikud koristamata jäetud? Kivid koristatakse põldudelt. Metsast ei koristanud keegi langenud puid. Surnud ja haavatud koristati lahinguväljalt. || piltl (naiseksvõtmise kohta). *Jääd vanatüdrukuks!... Kes sind koristab! O. Jõgi (tlk). *..aga Leena läks ühe saunamehega sohki ja teine saunamees koristas ta ära... M. Pihla. || kõnek (kellegi äraajamise, äraviimise v. kõrvaldamise kohta). Korista oma kondid, kodarad, koivad, kodinad tee pealt eest! Korista jalad voodilt! Koristage end siit kiiresti. Sina ta siia tõid, sina ta ka (ära) korista. Vandeseltslased koristasid ta teelt. *..anti väikelinna haigetele käsk ennast uhkest kahekorruselisest hoonest minema koristada. I. Saks (tlk). || piltl (suremise kohta). Et surm ka sind ükskord ei korista! *Ja keda polnud surmanud mõõk ja oda, selle oli koristanud katk. K. A. Hindrey.
3. valminud vilja v. muid põllu- ja aiasaadusi lõikama v. üles võtma, ka kokku koguma ja hoiukohtadesse toimetama. Koristatakse vilja, otra, hernest, suhkrupeeti. Enamik nisupõldu on juba koristatud. Kartul koristati kombainiga, puuviljad käsitsi. Ristikhein on rõukudesse koristatud. Kurgid, õunad tuleb koristada enne öökülma. Saak koristati õigeaegselt ja kadudeta.

korrastama ‹37›
(hrl. midagi korrast ära olevat) vajalikku, kasutamiskõlblikku, sobivasse korda v. süsteemi viima, korda tegema, korda seadma. Rõivastust, suusavarustust, elektriseadmeid, põllutööriistu korrastama. Robert hakkas oma ateljeed, tuba, töölauda korrastama. Õpilased korrastasid klassiruume. Korrastasin sõnavarakartoteeki, margikogu, oma kirjavahetust. Suurem osa materjali tuleb veel sorteerida ja korrastada. Terminikomisjonides korrastatakse oskussõnavara. Korrastab kiiresti oma juukseid, soengut, välimust. Korrasta end pisut! Halvasti korrastatud park, hoidla. Väljak, puiestik on hästi korrastatud. Korrastamata ümbrus, õu. Pardid korrastasid tiigi kaldal sulgi.
▷ Liitsõnad: heakorrastama.

kõlama ‹37›

1. kostma, kuulda olema. Kõlab lask, vile, pauk, koputus, kellahelin. Kõlab käsklus, laul, naer. Kõlasid hurraahüüded. Majast kõlab muusikat. Plahvatus kõlas summutatult. Tema tugev hääl kõlas üle saali. Kirikukellade helin kõlas kaugele. „Ei, ma ei tule,” kõlas järsk vastus. || heli andma, helisema. Taas kõlasid kandled. Need laulud kõlavad veel tänapäevalgi rahva suus. Tema sõnad jäid mulle kõrvu kõlama. Nende kuulsus kõlas kõikjal. || häältest, helidest täidetud olema, neist kajama, kaikuma. Õu kõlas laste kilkeist ja naerust. || teat. kõla, tooni omama; mingisugusena tunduma. Orkester kõlas puhtalt. Õpetaja hääl kõlas sõbralikult, rahulikult ja selgelt. Võõra naer kõlas õõnsalt. See kõlas naljana, pilkena, muinasjutuna. Jutt kõlab kahtlasena. See ju kõlab peaaegu nagu hoiatus, süüdistus. See kõlab väheusutavalt, aga mulle siin tõesti meeldib. Tema sõnad kõlasid prohvetlikult. Praeguses olukorras kõlas niisugune küsimus kohatuna. *Kumbki pasun küll kõlas isemoodi, kuid nii oligi ilusam. H. Väli.
2. (suuliselt v. kirjalikult) teat. sõnastuses formuleeritud olema. Kuidas kõlab raamatu pealkiri? Otsus, vastus, resolutsioon, diagnoos kõlab järgmiselt. Tõlkes võiks see lause kõlada umbes sedamoodi. Kogu lugu kõlab lühidalt nii. *Jüri Kustas Allemann, nagu kõlas tema täielik nimi, oli omast kohast isevärki mees. J. Kärner. || hääles, kõneldus, kirjutatus väljenduma, avalduma. Küsija hääles kõlas ärevus, pilge. Näidendis kõlas sotsiaalse ülekohtu hukkamõist. *See on üldsõnaline ja üsnagi sentimentaalne luule, milles kõlavad õõnsa kurbuse toonid. H. Puhvel.
3. piltl esile tulema, sellisena mõju avaldama. Autori ideed ei pääsenud näidendi lavastuses kõlama. Kunstnik on osanud oma maalides iga värvi kõlama panna. Sõnavõttudest jäi kõlama mõte, et rohkem tuleb rõhku panna materjalide kokkuhoiule.

kõne|kõma
kõnekõmin. Õu oli järsku täis kõnekõma ja sagimist.

kära ‹11› ‹s›

1. müra, ragin, kolin, paukumine, mürtsumine, kärin, põrin vms.; üldse mitmesuguse päritoluga, teat. tegevust, protsessi vms. saatvad (paljud samaaegsed) korrapäratud helid. Suurlinna, lahingute kära. Mootorite, masinate põrgulik, kõrvulukustav kära vaibub, vaikib. Kära paisub, kasvab, muutub valjuks. Aparaadid töötavad kärata. Töö toimus ilma suurema kära ja mürata. Väljast kostab sadama tavalist kära. Linttraktor liikus edasi suure kära ja raginaga. Kõrv eraldab kärast tuttava heli, harjub käraga. Püüdis astuda võimalikult vähe kära tehes. *Oi seda kära: raudrehvidega vankrid sõitsid raginal üle kivide, kõlisesid-kolisesid raudlatid, inimeste astuminegi kobises, klõbises, matsus, mütsus! L. Kibuvits. || vali jutuvada, (läbisegi) rääkimine, karjumine, kilkamine, hõikamine, laulmine, kisamine vms. lärm; lindude v. loomade (vali) kisa, läbisegi häälitsemine. Poisikeste, hobusemeeste, lindude, ahvide kära. Kära läheb saalis suureks, valjuks. Puhkes üldine kära. Kära peale ilmus korrapidaja. Vaidluste kärast kostavad üle üksikud hüüded. Suure kära ja müraga tormati tuppa. Õu oli täis laste kära ja kilkamist. Valvurid tõstsid kära, kui selgus, et üks vang on puudu. *Tõusis kära, terve pere jooksis välja, naised hädaldasid, koerad haukusid. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: jutu|kära, laada|kära, lahingu|kära, linna|kära, pidu|kära, rõõmu|kära, sõja|kära, tänava|kära, võitluskära; põrgukära.
2. piltl rohke õiendamine, rääkimine, arutamine vms. millegi ümber, lärm. Kogu vald oli kära täis, et varsti tulevad pulmad. Kära oli ajalehtedes, ajakirjanduses palju, rohkem kui asi väärt. Kas maksab tühja asja pärast nii palju kära teha, tõsta! Näidendi, lavastuse ümber tekkis kära. Näitus korraldati ilmatu käraga. *Kolime metsa ja jätame kus pagan selle maailma kära. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: ilma|kära, päevakära.

lahtine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. avatud, lahti olev, mittesuletud; ant. hrl. kinnine. Lahtine uks, värav, luuk. Lahtine raamat, märkmik, album. Lahtiste lõugadega krokodill. Kas ta lõi rusikaga või lahtise peoga? Lahtised vihmavarjud põrandal kuivamas. Magab lahtise akna all. Istub lahtise ahjusuu paistel. Hingab lahtise suuga, läbi lahtise suu. Särgi lahtisest rinnaesisest paistis karvane rind. Lamab lahtisi silmi ja ootab und. Kiirustab lahtisi hõlmu bussi peale. Lahtiste uste päev 'päev, millal teat. asutus on kõigile tutvumiseks avatud'. Lahtine 'vokaaliga lõppev' silp.
2. (pealt) katmata; ant. hrl. kinnine. Lahtised kartulivaod. Lahtine haud, kraav. Lahtised drenaažikaevud. Lahtine kirst, kast. Kärgedes oli nii lahtist 'kaanetamata' kui kaanetatud mett. Tarvitab lahtise sulega täitesulepead. Lahtised autod, vagunid, platvormid. Lahtine rõdu. Raamatuid oli nii kappides kui lahtistel riiulitel. Lahtine kamin, keris, kolle. Lahtine kaevandamine, kaeveõõs. Lahtisest peerutulest lambini oli pikk tee. Katel oli lahtisel tulel toidukeetmisest nõgine. Laht oli kinni külmunud, sadama ees oli veel lahtist vett. Lahtine 'avara vaateväljaga' maastik. Lahtine luumurd. Lahtine 'tupeta v. kokkumurdmata' nuga peos. Esineti lahtise taeva all 'väljas, mitte ruumis'. || millegagi ümbritsemata. Külgedelt lahtine rõdu. Lahtine õu. Lahtine 'ilma raamjoonteta külgedel ja all' tabel. Jõudsime roostikust välja lahtisesse vette. || mitte täiesti kattev v. vähe kattev. Lahtise kaelusega pluus. Lahtine jakk. Lahtised kingad, sandaalid. Lahtise kannaga, ninaga kingad. || (rõivast) katmata, paljas. Selga sügavalt lahtiseks jättev dekoltee. *.. olid nende [= rüütlite] hobustel ainult rind ja pea rauaga kaitstud, aga keskkeha oli hoopis lahtine. E. Kippel. || jaemüügiks taarastamata v. pakkimata. Lahtine õlu ja pudeliõlu. Lahtist piima kauplustes enam ei müüda. Pakivõi ja lahtine või. || muus varjundamata, katmata. Lahtine sordiinita piano. Liiga lahtine häälemoodustus, tooniandmine.
3. millegi külge kinnitamata v. lõdvalt kinnituv; kergesti (paigast) liikuv v. nihkuv; tervikust eralduv v. eraldunud; ant. hrl. kinnine. Lahtine krohv kukub seinalt maha. Lahtised tänavakivid, kõnniteeplaadid. Lahtistest kividest 'mördita laotud' müür, aed. Lahtised põrandalauad naksuvad. Värske lahtine lumi. Tuul keerutab lahtist tolmu, liiva. Pikkade lahtiste 'millegagi kinnitamata' juustega tüdruk. Üks hammas on lahtine ja loksub suus. Lahtise 'irduva' karvaga jänesenahkne krae. Kammi külge jäänud lahtised juuksekarvad. Lahtised lehed märkmiku vahel. Mul pole praegu lahtist 'kindla rakenduseta, vaba' aega, raha. *Andsin selle [= talu] kogu täiega riigile. .. Ainult mööbli ja muu lahtise vara võtsin kaasa. E. Rannet.
4. maata, kinnisvarata; alatise tööta v. elukohata; perekonnata, vallaline. Sulased, teenijatüdrukud ja muu lahtine rahvas. Juhutööle otsiti lahtisi inimesi. Tüdrukutel oli meheleminekuga raskusi, külas polnud lahtisi poisse.
5. üldsusele avatud, avalik; selline, kus igaüks võib osaleda; ant. hrl. kinnine. Lahtine koosolek, tund, kohtuistung. Lahtised meistrivõistlused kergejõustikus. Lahtine tenniseturniir. Lahtine tund 'näidistund'. Juhatus valiti lahtisel 'avalikul' hääletamisel. Lahtise tekstiga 'šifreerimata' radiogramm.
6. (lõplikult) lahendamata v. otsustamata; (lõplikult) selgumata. Küsimus on lahtine, jäi lahtiseks. Kuupäeva jätame esialgu lahtiseks. Poisi veerandihinne matemaatikas on alles lahtine. Jäi lahtiseks, kus kokku saadakse. Palju on veel vaieldavat, rohkesti on veel lahtisi otsi. Kes saab esimeheks? – See on veel lahtine.
7. aval, avameelne; ant. hrl. kinnine. Lahtise südamega inimene. Napsiklaasi juures muutus mees lahtisemaks ning usaldavamaks.Talle ei või ainsatki lahtisemat sõna poetada, räägib kõik edasi. Ta on lahtise 'varjamatu, otsese' ütlemisega. *Lahtised natuurid purskavad välja ja kaotavad enda, nutavad peatäie ja alustavad uue jõuga pärast pettumust või ebaõnne. V. Panso.
8. (suulise v. kirjaliku eneseväljenduse kohta:) kergelt, vabalt voolav, takerdumatu. Lahtise jutuga inimene. Lahtise keelega kuldsuu. Ta on meil vahel liiga lahtise keelega '(välja)lobiseja'. Lahtise sulega ajakirjanik. *Jassil on, nagu öeldakse, lahtine suuvärk. On temal lugusid .. I. Sikemäe.
9. vaba, takistamata. Nõudis laevasõidule, ettevõtte tegevusele lahtist teed. Korvpallimeeskonna mäng oli lahtine 'nõrga kaitsetegevusega'.
10. (kiiresti v. rohkesti) eritav v. erituv. Lahtine 'rögaga' köha. Lahtine 'rohke eritisega' nohu. Põeb lahtist 'batsille levitavat' tuberkuloosi. *.. kui oleksin vanaema lahtise kõhuga must lammas. F. Tuglas (tlk).

lehe|praht
(varisenud puulehtedest). Õu leheprahti täis.

libamisi ‹adv›
kallakalt, veerjalt. Tal on libamisi langevad õlad. Pookoks tuleb lõigata pikalt libamisi. *Õu laskus maja eest otse libamisi järve. F. Tuglas.

liga|-loga ‹s›

1. liga-loga olek, korratus; praht, rämps. *Kordas [direktor] ainult vaikse häälega: „Liga-loga koolitame välja.” M. Traat. *Õu on rohune, täis liga-loga. E. Vaigur.
2. hrv login. *.. mõne vankri liga-loga, / kaua tiniseb, mis kõrvus, / läbi kevadteede soga .. J. Barbarus.

liikuv ‹-a 2›
(< partits liikuma). Liikuvad ja liikumatud masinaosad. Liikuv trepp, lint. Hüppas liikuvale rongile. Liikuv 'ränd-' kauplus, töökoda. Liikuvad luited. Ülestõusmispühad on liikuvad pühad, langevad eri aastatel eri ajale. Õu on täis edasi-tagasi liikuvaid inimesi. Ahv on väga liikuv loom. Elab väga liikuvat elu. Fantaasia piirimail liikuv jutustus. Liikuv 'muutuv, vahelduv' meeleolu, miimika. Liikuvad hinnad. Liikuv tasakaal. Elav, liikuv meloodia. Liikuv 'kiiresti toimiv' närvitalitluse tüüp, mõistus, fantaasia.

lossi|õu
Lossiõue munakivisillutis.

lögane ‹-se 4› ‹adj›
lögaga kaetud, lögaga koos. Lögane tee, õu. Lögased saapad. Lögased mädanenud kartulid.

majandus|õu
õue abi- ja kõrvalhoonete piirkond

majapidamis|õu
majandusõu

muda ‹11› ‹s›

1. veekogu põhja peeneteraline rohkete taime- ja loomajäänustega sete. Paks kohev muda järve, jõe põhjas. Lahe põhi on mudaga kaetud. Rabas võib vajuda lauka mudasse. Muda veeti põldudele väetiseks. Niiluse viljakas muda.
▷ Liitsõnad: aktiiv|muda, jõe|muda, järve|muda, kõdu|muda, lubi|muda, mere|muda, põhja|muda, ravi|muda, tervis(e)|muda, tiigi|muda, turbamuda.
2. pori. Teerajal oli paks sitke muda. Kombaini rattad vajuvad märjal põllul mudasse, jäävad mudasse kinni, käivad mudas ringi. Põhjatul metsateel on vanker teljeni mudas. Kingad lirtsuvad teeraja mudas, muda kipub üle kingade tulema. Õu, muru on mudale tallatud, mudal. Poisid pildusid üksteist mudaga. Raha nagu muda 'väga palju'.
3. piltl rüvetav mustus, teotus, sopp. Vastaseid, teisitimõtlejaid püüti mudaga loopida 'laimata', neid otse mutta tallata. *Käib kulmudeni juba / argipäeva muda ... M. Under. *Siis langen tagasi mudasse, veel rohkem kogub inetusi mu hinge .. O. Luts.

murune ‹-se 4› ‹adj›
muruga kaetud. Murune õu, teeperv.

murustama ‹37›
muruga katma, muruseks muutma. Murustatud õu, nõlvak, hauaplats, spordiväljak.

mõisa|õu
Alandlikud talupojad kahmasid juba mõisaõues mütsi peast.

mängu|rajatis
Lasteaia õu mitmesuguste mängurajatistega, nagu kiiged, ronimisredelid jm.

möll1 ‹-i 21› ‹s›

1. puderjas v. körtjas mass. Vanker vajub, rattad vajuvad rummuni mölli. Supp, kartulid on mölliks, möllile keenud. *Õu on porine ja lomplik, jalad vajusid sitkesse mölli. P. Vallak.
2. geol liiva ja savi vahepealse terasuurusega purdsete

naaber|õu
Naaberõue sirelid juba õitsevad.

olema ‹olla, olen, (ta) on, olin, ollakse; ‹eitavas kõnes ka vormid:› pole, polnud, poleks, polnuks, polevat, polnuvat, poldaks, poldud, poldavat 39›

1. väljendab subjekti (olendi, eseme, sündmuse, nähtuse, seisundi, olukorra vm.) üldist, antud hetkel v. minevikus eksisteerimise fakti: eksisteerima, olemas olema. a. (üldse, tegelikkuses). Olla või mitte olla? Ma mõtlen, järelikult ma olen. Oli kord üks kuningas. Siis oli kõigest puudus. Ei ole head ilma halvata. On sündmusi, mis ei unune. On inimesi, kes tahavad teiste tööst elada. Juhtus olema halb ilm. On nähtusi, mille olemust tänini ei tunta. Vanaduse vastu ei ole rohtu. Olema hakkama, olemas olema, olemast lakkama. See tegu oleks võinud olemata olla. Vanaisa ei ole enam 'suri, on surnud'. On ainult üks pääsemisvõimalus. Ei ole muud nõu kui ise selgusele jõuda. Pole muud kui istuda ja oodata. Toit on valmis, pole muud kui sööma istuda. On oht haigestuda leetritesse. Raskusi on, aga neist saame üle. On põhjust arvata, et.. Kas sellest on abi, kasu, tulu? Temas on näitlejat. Seda on näha, kuulda, tunda. Sellest oli ajalehes lugeda. Süüa tuleb muretseda, ükskõik, kas raha on või pole. b. (mingis kohas, kuskil). Metsa all on veel lund. Tänaval oli palju rahvast. Toas polnud kedagi. Köögis oli kärbseid musttuhat. Väljas on sügis, porine, pakane, kõva tuul. Peol oli olnud tore. Kas laual võid on? Temast polnud seal jälgegi. Kotis oli ainult kroon raha. Majas ei ole veevärki. Õhus on äikest. c. (mingil ajal, millalgi). Praegu on talv, veebruar, aasta 1986, 20. sajand, õhtu, tööaeg. Täna on soe, vihmane, tuuline ilm. Homme koolitööd ei ole. Praegu on juba aeg minna. Rongi väljumiseni on veel kümme minutit. Kunagi oli selle metsa asemel küla. Lambal oli 'sündis' eile utetall. d. (kellegi v. millegi valduses, omanduses, käsutuses). Mehel on uus ülikond, suured majad, loks auto. Mitu last neil on? Kas teil juhtub tikku olema? Meil ei ole midagi süüa. Mul ei ole kohta, kus elada. Neil ei ole kinos käimiseks aega. Kas sul on mahti see töö ära teha? Tal on ju võimalus lepingust loobuda. Tal on mantel seljas, saapad jalas, põll ees, piip hambus, kohver käes. e. (kellegagi v. millegagi ühtekuuluvana: osana, omadusena, tunnusena, funktsioonina, seisundina, protsessina, tegevusena jne.). Tal on käharad juuksed, ilusad silmad, paras kasv, parajalt pikkust. Kirvel on puust vars. Tal on talenti, eeldusi, võimeid, jaksu, jõudu, visadust (midagi teha). Mul pole isu, tahtmist, lusti, soovi kinno minna. Tal oli hirm, häbi, kõhe tunne. Mul polnud asjast aimugi. Mis sul viga, häda on? Mul on peavalu, paha olla. Mul pole midagi selle vastu. Juulal oli armastus Mihkli vastu. Meil polnud pileti muretsemisega mingit vaeva, tüli, raskust. Tema kurbusel, rõõmul polnud piiri. Tal ei ole endasse usku. Poisil polnud kaaslastega õiget klappi. Isal on palju tööd ja tegemist. Kõigil oli kiire, temast kahju. Mul pole sellega mingit asja, tegemist. Tal ei olnud kuskil püsi, asu, rahu. Kas teil on midagi öelda? Teil on õigus. Sul ei ole põhjust, alust, tarvidust seda teha. Tal on kombeks, moeks, viisiks kutsumata külla tulla. Tal on midagi südamel, plaanis, kavas, mõttes. Tüdrukul oli nutt varuks, nutt kurgus, hirm nahas. Asjal on oma mõte sees. Tal oli hale, kurb, halb, lõbus, piinlik, soe, külm, valus. Tal on hea olla. Sinuga on raske vaielda. Pole sul vastu joriseda midagi. Mul on ootamisest villand, isu täis, isu otsas, kõrini. f. (kellelegi v. millekski mõelduna v. määratuna). See kingitus on ema jaoks, too teine sulle. Raamat on Mardile. See tee on jalgratastele, jalakäijatele. Need lõngad on heegeldamiseks, heegeldustööks. Mul on su abi vaja, tarvis. Sulle oleks vitsa, malka vaja. „Mida teile võiks olla?” küsis müüja. Kas mulle kirja ei olnud? Võõrastel(e) on sissepääs keelatud.
2. väljendab subjekti eksisteerimisprotsessi: asetsema, asuma, paiknema, viibima; elama; funktsioneerima, käituma. a. (mingis kohas). Ta on maal, linnas, Siberis, koolis, kodus, kodunt ära, apteegis, aias, toas. Laev on merel, sadamas. Sadam on veel kaugel. Vaas on laual, riiulil. Maja on tee ääres, orus, jõe kaldal, teistest eemal. Ta oli juba väravast väljas. Olemegi päral, kohal. Kus ta on? Sisukord on raamatu lõpus. Viga on temas endas. Koer oli rebase kannul. Hobused on trepis. Olin sugulaste pool, haiglas, ööd võõrastemajas. Õlu on all, vaht on peal. | piltl. Ta nimi on pidevalt kõigi suus. Luuletus on peas. Pühad, lõikusaeg on ukse ees. Südames oli rõõm, kurbus, valu. Nutt, pisarad ei olnud kaugel. Ta oli oma sõiduvees. Oleme omadega enam-vähem mäel. Asi on selles, et.. Seal see asi nüüd on! b. (mingil ajal). Olen varsti tagasi. Olin ammu enne teisi kohal. Olime möödunud pühapäeval maal. c. (mingis tegevuses, milleski osalemas). Olen kalal, jahil, õngel, noodal, tulusel, marjul, seenil. Vend on õitsil, veskil, karjas, õunavargil. Olime pulmas, matustel, külas. Oleme kohvil, lõunal. Olen tööl, reisil, praktikal. Olen praegu dieedil, ravil. Kes on roolis, aerudel? Poiss on õngede kallal ametis, tegevuses õngede korrastamisega. Ta on tegev mitmes ühingus. Olime ootel, valvel. Olin just kinno minemas, koju tulemas. Auto on remondis, paranduses. See sõna on juba mõnikümmend aastat käibel, tarvitusel, kasutusel. Mis siin teoksil on? Vili on jahvatusel, töö on tegemisel. Olen juba varahommikust peale liikvel. Mullikas oli terve talve nuumal. d. (mingil viisil, vahel viisi näitamata). Kuidas olla – minna või mitte minna? Nii peenes seltskonnas ei oska kuidagi olla. Tema oskab ülemuste ees olla. Ole viisakalt, vagusi, vait! Keegi ei ole jõude. Las ma olen natuke aega rahus. Lase kass olla, ära kiusa teda. Kuidas sa elad ja oled ka? Kuidas asjad, lood on? Vaata, nii on lood. Asi, lugu, asjalugu on niisugune, et.. Oli, kuidas oli, aga kuidagi ikka oli. Võib ju olla, et.. Kõik on nii, nagu peab. Kuidas teil seal kodus on? Ole nii nagu omas kodus. e. (mingis (ajutises) olukorras, seisundis v. suhtes). Mees oli purjus, joobnud, jokkis, vintis, täis. Olin ärevuses, mures, mõttes, pabinas, närvis, elevil, lusti täis, pinevil, kahevahel, marus, norus, turris, hirmul, halvas tujus, tujust ära, ähmi täis. Lapsed on kodus üksi, omapäi, omaette. Ettepanekuga oleme päri, nõus. Kas te olete minu poolt või vastu? Oled juba nii vara ärkvel, üleval, jalul. Nad on teineteisega tülis, pahuksis, riius, sõjajalal. Ta on hädas, jännis, pigis, kehval järjel, kõigile võlgu. Poiss oli kui tulistel sütel. Olen oma toidul, omas leivas. Olime jooksust päris läbi, otsas, võhmal. Nüüd oleme sinuga tasa. Aparaat on korrast ära, nässus, rikkis, mokas. See asi on nüüd korras, juttis, joones, kombes. Majapidamine on tal laokil, räämas, ui-ai. Särk on poriga koos. Koeral on saba rõngas, sorgus. Uks on lahti, kinni, lukus, irvakil. Puud on raagus, pungas, õites, hiirekõrvul. Akna klaasid on katki. Käsi on paistes, krampis. Teed on umbes. Taevas on pilves. Meri on jääs. Ma pole praegu vormis. Kas kaubad on koos? Prillid on alles, kaotsis. Raha on läbi, otsas. Tema aeg on ümber. Raskem osa teest on möödas. Vihm on üle. Õhtu on käes. Mis siin lahti on? 'mis on juhtunud v. mis toimub'. Kell oli 6, kui Sohvi tuli. f. (mingis asendis v. suunas). Ta on püsti, pikali, põlvili, kummargil, kägaras, siruli, laatsakil. Klaasid on kummuli kuivamas. Lipuvarras oli otse, veidike viltu, kaldu. Majad on vastastikku. Aknad on lõunasse, põhja, õue poole, tänavale. Istujad olid näoga, seljaga üksteise poole. Vaadake, et rivis oleks kõigi varbad ühel joonel! Täisnurkse kolmnurga kaatetid on teineteise suhtes risti. g. (kellegagi v. millegagi koos; kellestki v. millestki eraldi). Ära karda, ma olen sinuga. Ta soovis minu seltsis olla. Praegu oleme veel koos, varsti enam mitte. Olin temaga ühel kursusel, ühes klassis. Poisid on kogu aeg ninapidi koos. Õu ja aed on eraldi, aed on õuest eraldi. Rõõm ja kurbus on alati käsikäes. Kes on sinuga kaasas? Kas kohv on koorega või ilma? Too mees on enne Marit juba kümne teisega olnud (armuvahekorra kohta). Miina on 'kurameerib' nüüd Mihkliga.
3. iseseisva tähenduseta v. väga üldise tähendusega olles iseloomustab koos predikatiivi v. adverbiaaliga subjekti omadust, olemust, tunnust, kuuluvust (kuhugi v. kellelegi) jms.. a. klassifitseerib, identifitseerib v. defineerib subjekti. Ta on kunstnik, õpetaja, treial. Varblane on lind. Sääsk on putukas. Meie oleme inimesed. Igaüks on oma õnne sepp. Tallinn on Läänemere tähtsamaid sadamaid. Ukraina pealinn on Kiiev. See tütarlaps on minu venna pruut. Mis ta nimi on? Tema nimi on Raimo Saar. Ta on üks Järvidest, üks Järvisid. „Hund” on saksa keeles koer. Einstein on relatiivsusteooria rajaja. Mikroskoop on suurendusseade. Koer oli ta alatine kaaslane. Kes te olete? See on minu poeg Arno. Kes teist on Jaan? Jaan olen mina. Mina olen Jaan. Kaks korda kolm on kuus. Kahe ja kolme korrutis on kuus. Ta on 36-aastane. Üks sentimeeter on kümme millimeetrit. Mütsi hind on 50 krooni. „Nissan” on levinumaid autosid. Äri on äri. Sõda on sõda, mis parata. Kaks meest on ikka kaks meest. b. iseloomustab subjekti laadi. Vesi on soe. Ämber oli raske. Kui hea on olla noor! Ta nägu on kahvatu, tedretähti täis. Kingad on pruunid, pruuni värvi, kõrge kontsaga, ninast kitsad, mulle parajad. Poiss oli väikest kasvu, valget verd, lokkis juustega. Ta on andekas, hea peaga, keeltes tugev. Mees on aeglane, rahuliku loomuga. Ta on just niisugune, nagu mees peab olema. Ta on kahtlane tüüp, isevärki mees, üle küla poiss, igal pool esimene. Ole ikka mees! Igaüks peab olema iseenese üle peremees. Ta on kasvatusküsimustes täielik võhik. See ülesanne on kerge, keeruline, raskesti täidetav, mulle jõudu mööda, erilise tähtsusega. Sinu jutt ei ole eriti loogiline, usutav, kuulamist väärt. Ei ole ilus vanematele inimestele vastu vaielda. Tema süda on süüst puhas. Selle asja pärast ole üsna mureta. Tuba oli akendeta. Oli see nüüd tark tegu? Näidendist ei olnud suuremat asja, näidend ei olnud suurem asi. Oleks rumalus loobuda sellest võimalusest. Nüüd on hea nõu kallis. Käsk on vanem kui meie. Pikuke see suvi siis ära ei ole! Lobisemine pole kunagi kasuks. Keegi on kellelegi koormaks, nuhtluseks, ristiks kaelas, risuks ees. Poiss on tööl juba päris asja eest, täie mehe eest. Tahan olla samasugune kui teised. Kleit on põlvini, allapoole või ülespoole põlvi. Poeg oli isale õlast saadik, õlani. Tema tervis polnud kiita, laita. Kohver oli kerge kanda. Sa oled nagu karu. Olen väsinud kui koer. Maja oli nagu maja kunagi, nagu maja ikka. Tüdruk on ema nägu, täiesti emasse. Nende sarnasus on lausa rabav. Oskar on jõu poolest Aadust üle. Olen näljane nagu hunt. Kas see pilet on veel kehtiv? Olin ta käitumisest liigutatud, rabatud, ärritatud, pahv. Olgu ta tuhandest terve! (tänuvormel). Oma on ikka oma. c. osutab subjekti (kellegi) omanduses v. käsutuses olekut, kuuluvust kellelegi v. millelegi, millegi olemasolu kellelgi. Idee oli sinu, tegutse! Sinul, sinu käes on vägi ja võim. Mul on niisugune tunne, arvamus. Rätik on õe jagu. Nokk on tal nagu kure oma. Tulevik on noorte päralt. Terve korter oli minu käsutuses. Küpsised olid laste jaoks. d. osutab subjekti päritolu. Kust kandist sa (pärit) oled? Ta on (pärit) Tartust, Saaremaalt, töölisperekonnast. Kust niisugune jutt pärit on? See tsitaat on „Iliasest”. Arhitektuurimälestis, raamat, skulptuur on 16. sajandist. Apelsinid on Marokost, õunad Ukrainast. Kiri on ema käest, emalt. Kas ta on Mardi tütreid? See mõte oli sinult. Kas sa oled kuu pealt, et seda ei tea? Ma olen ajalehe juurest, aiandist. e. osutab subjekti ainet, materjali. Sõrmus on kullast. Kirjutuslaud on tamme(puu)st. Kringel oli pärmitaignast. Sild on raudbetoonist. Sinu süda on lausa kivist. Anna meile ka, ega meiegi suud sarvest ei ole!
4. abiverb verbi liitaegade koosseisus. a. isikulise tegumoe täisminevikus. Olen, oled, on, oleme, olete, on kaotanud. Ei ole, pole kaotanud. Oleksin, oleksid, oleks, oleksime, oleksite, nad oleksid kaotanud. Ei oleks, poleks kaotanud. Olgu kaotanud! Ärgu olgu kaotanud! Olevat kaotanud. Ei olevat, polevat kaotanud. b. umbisikulise tegumoe täisminevikus. On kaotatud. Ei ole, pole kaotatud. Oleks kaotatud. Ei oleks, poleks kaotatud. Olgu kaotatud! Ärgu olgu kaotatud. Olevat kaotatud. Ei olevat, polevat kaotatud. c. isikulise tegumoe enneminevikus. Olin, olid, oli, olime, olite, nad olid kaotanud. Ei olnud, polnud kaotanud. Olnud kaotanud. d. umbisikulise tegumoe enneminevikus. Oli kaotatud. Ei olnud, polnud kaotatud. Olnud kaotatud.
5. esineb mõningates püsiühendites, mis väljendavad:. a. möönmist, nõusolekut, (ka eitavat) kinnitust. Olgu kuidas on (, aga teha see töö tuleb). Olgu mis on (– ma lähen). Sa tuled ju ka, eks ole? Eks ta ole (, või ta vale). Mis sa teed või oled! Olgu muud mis on (, aga joodik ta ei ole). Olgu, olen nõus. Olgu pealegi. Olgu siis nii! Ja olgu olla (kõik tipp-topp korras)! Ei ole [kedagi v. midagi] ollagi. Tüdruk on kena, pole midagi öelda. Nad ilmselt liialdasid, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Sinust on ta ikkagi ette, olgu küll, et sa muidu üsna tore poiss oled. b. tõrjumist, halvakspanu, pahandamist. Las olla (pealegi), kulub sulle endalegi ära. Ole (mul) nüüd asja, juttu! Ole sind oma lobaga! Seal see (asi nüüd) on! Mis jooksmine see olgu! Mis jutt see olgu! Mis mood see on (teiste asjades sorida, kaebamas käia)! See pahandus oleks võinud olemata olla. c. suhtlusvormelites palvet ning tänu vm. soovimist. Ole armas, aita natuke. Ole hea, võta millist tahad. Tõstke ette, olge kena! Ole, olge terve (söötmast, aitamast)! Ole meheks (aitamast, et appi tulid)! Ole, olge (tuhandest) tänatud! – Ei ole tänu väärt.

pasane ‹-se 4› ‹adj›

1. pasaga määrdunud. Põrsad tagant pasased, kõhud on lahti. *Meil on sinu pasasest sõjast ja vastupanust kõrini. R. Kaugver.
2. murd porine. Pasane õu, tanum. Pasased maad.

piha|maa
hrv õuemaa, õu. *Ainult suur haab oli pihamaal alles, tema lapsepõlvepuu. M. Traat. *Keset pihamaad on värske männikorba hunnik. J. Kross.

piirama ‹piirata 48›

1. midagi ümbritsema, millegi ümber olema. Eestit piirab kahest küljest meri. Vahemerd piirab peaaegu igast küljest mander. Põhja-eesti keskmurde ala piiravad põhjas rannikumurre, läänes läänemurre ja idas idamurre. Soodega piiratud ala. Rabast piiratud metsajärv. Tihe kuusik piiras kaarena heinamaad. Kahest küljest piiras küla kõrge mäeahelik. Põldusid piirasid kiviaiad. Ümberringi piiravad madalat hoonet põlised puud. Ehitusplatsi piirab kõrge plank. Hekiga piiratud viljapuuaed. Traataiaga piiratud vangilaager. Kindlust piiras vallikraav. Kloostrit piirasid paksud müürid. Hoonetest piiratud õu. Lumehangedest piiratud onnile oli raske ligi pääseda. Aknaid piiravad pruunid raamid. Lõuga piiras võruna tihe habe. Hulktahukaks nimetatakse hulknurkadega piiratud geomeetrilist keha. Ta silmi piirasid kortsukeste võrgud. | piltl. Küünal kustus ja pilkane pimedus piiras mind äkki. *Ta tahtis .. mõneks ajaks kõigest sellest tüütavast ja üksluisest eemale pääseda, mis teda Karjamäel piiras. M. Traat. || (inimeste kohta:) koondununa ümbritsema. Õnnetuspaika piiras tihe rahvahulk. Noormeeste summ piiras uut autot. Uudishimulik lasteparv piiras maalivat kunstnikku. *.. jalavägi püssidega ja kasakad hobuste seljas, kes voori tihedalt piirasid, hoidsid kõik neist [= vangidest] eemale. E. Vilde.
2. midagi millegagi ümbritsema v. piirjoontega, piirimärkidega tähistama. Mu vanaisa piiras põllud kiviaedadega. Istandus piirati taraga kaitseks metsloomade eest. Koppel piirati lattaia või traadiga. Tööstusettevõtte territoorium peab olema millegagi piiratud. Tulease piirati kividega. Ujumisala on piiratud poidega. Enne võistlusi tuli spordiväljak piirata valge joonega. Puude langetamise koht tuleb piirata keelumärkidega. Seinnoodapüügil piiratakse kalaparv poole kilomeetri pikkuse noodaga, mis siis alt kokku veetakse.
3. tiirutades millegi v. kellegi läheduses liikuma; millegi v. kellegi kohal tiirlema. Kass piiras nurru lüües perenaise jalgu. Liblikas piirab õit. Mesilased piirasid õitsvat pärnapuud. Parmud piirasid hobust. Poiss piiras hulk aega ümber maja ega julgenud sisse astuda. *Äkisti lendasid kaks suurt kulli minu poole ning jäid mu pea kohale piirama. A. Saal. || millestki kaarega mööduma. *Õhtuti nähti mõnd noormeest naabrusse minemas, lompisid piirates, kivilt kivile hüpates.. M. Metsanurk. *Nad piirasid [laevaga] ümber Skandinaavia põhjanurga, rand nihkus kaugemale, aga jäi siiski kogu ajaks tüürpoordi. A. Hint.
4. kedagi v. midagi mingi eesmärgiga luurama, jälitama v. passima. Kull piiras õuel siblivat kanakarja. Jahimehed hakkasid hunti piirama mitmest küljest. Vargad piirasid pikemat aega kauplust, oodates soodsat hetke. Ta langes tulevahetuses maja piiravate politseinikega. Lehemehed piirasid olümpiavõitjat. Väljarändajate hulgad piirasid konsulaati. *Järvamaa piiril on liikumas foogti sõjasulaste salgad, piiratakse vabadusse pagenud maarahvast. A. Sinkel. *Mõni päev hiljem piiras ta silla juures seisvaid autosid. Pidi ju padruneid kusagilt saama.. M. Rebane.
5. kellegagi lähemat kontakti taotlema, ligi tikkuma, kellegi tähelepanu, poolehoidu, sümpaatiat, armastust taotlema. Jaan piiras ja jahtis Malle. Noormees oli piiranud tüdrukut kauemat aega: oli kutsunud teda jalutama, kinno ja tantsupidudele. Haigla õed hakkasid noort arsti piirama. Sõbranna on Riina meest piirama hakanud. *Kogu oma vaba aja pühendas Loog tutvuste ja sidemete soetamisele. Tükk aega piiras ta pataljoni adjutanti. P. Kuusberg.
6. sõj mingit vastase objekti v. väeüksusi piiramisrõngasse võtma ning vallutada v. hävitada püüdma. Linnust, kindlust, linna piirama. Liivi sõja ajal piirasid Tallinna edutult Vene väed. Vanad kreeklased piirasid Troojat kümme aastat. Mitu päeva piirati maja, kus asus ülestõusnute staap. Mässuliste poolt piiratud kindlus alistus.
7. millegi v. kellegi esinemusele, levikule, tegevusele, toimele kindlaid, hrl. kitsendavaid piire seadma, midagi v. kedagi tõkestama, tagasi hoidma v. midagi vähendama. Suitsetamist, joomist, söömist piirama. Peame oma väljaminekuid, tarbimist piirama. Mu väitekirja teemat piirati. Kalapüüki järves tuli ajutiseks piirata. Piirati relvade, alkoholi müüki. Peaks piirama autode kiirust. Seltsi juhatuse liikmete arv piirati kümnelt seitsmele. Üürikasarmute kõrgust piirati tollal 21 meetrini. Piirati vastuvõetavate õpilaste arvu. Huntide arvu peab piirama nii, et nad säiliksid vaid liigina. Esinemisaega ei piiratud. Jahiaeg, kalapüügiaeg on kuupäevadega piiratud. Põllumeeste piiramata tööpäev. Piiramata vabadus, võim. Saate asjaajamiseks piiramata voli. Rootsi valitsus piiras Liivimaa aadli poliitilisi õigusi. Ilmalik võim hakkas pikapeale vaimulikku võimu piirama. Mu liikumisvabadust piirati paljude keeldudega. Meie tegevus on mitmesuguste eeskirjade ja määrustega üsnagi piiratud. Termini puhul võib sõna üldkasutatavat tähendust piirata. Rõugepuhanguid õnnestus kiiresti piirata ja lokaliseerida. Väike palk piiras ta ostuvõimalusi. Veekogude reostatus piirab nende kasutamist. Ajalehtede levikut piiras esialgu rahva umbusk kirjasõna vastu. Antibiootikumid ei ole alati suutelised puhkenud epideemiat piirama. Fanatism piirab silmaringi. Igal pool piirasid mind mu kohustused. Tundis end vabana: miski ei seganud ega piiranud. Silmaringi piirav mets. Nähtavust piirav sadu. Tegevusvabadust piiravad asjaolud. *.. algul veel paluvad, siis juba raevused / nõuded, et šahh ja ta nõunikud piiraksid / liiale minevat kuberner Iraxit. J. Kross. *Piirata ennast [= oma tarbimist] aastate jooksul, koguda rubla rubla kõrvale, et siis istuda peremehetundega rooli taha – mina pole selleks võimeline. Mart Kalda. || ‹hrl. tud-partitsiibis› vähene, kitsas, (liiga) väike, kitsendatud, limiteeritud. Vorsti sortiment on piiratud. Uudistoodet valmistati piiratud koguses. Uuendusi võidi teostada piiratud ulatuses. Raamatu piiratud maht ei luba teemat põhjalikumalt käsitleda. Kikkapuu levimisala Eestis on väga piiratud. Teose tegelaste arv on üsna piiratud. Piiratud majanduslikud võimalused. Orkestri võimed olid piiratud: osati mängida ainult mõnda marssi. Selline ettekanne on mõistetav väga piiratud auditooriumile, ainult selle eriala spetsialistidele. Vigastatud liigese liikuvus on piiratud. Turistide majutusvõimalused on esialgu väga piiratud. Nõupidamine oli ajaliselt piiratud. Piiratud aeg ei luba mul siia kauemaks jääda. Selle ajalehe tellimine on piiratud.
8. piiratud mitte eriti arukas v. arenemisvõimeline, vaimselt vähe arenenud, kitsarinnaline, ahta silmaringiga. Piiratud mõistusega, huvidega, võimetega, silmaringiga inimene. Ta on tubli töömees, ehkki mõnevõrra piiratud. Ta on üks piiratud ja nüri inimene. Mida piiratuma muusikalise silmaringiga kuulaja, seda vähenõudlikum ta on. Tema vaadetes on veel palju naiivset ja piiratut. *Tema jutuaine on harilikult piiratud: mõni jube anekdoot, ajalehe kriminaalne sõnum.. F. Tuglas.
9. (korrapäraselt) lõikama, kärpima; pügama. Juukseid, habet piirama. Laskis kord kuus endal juukseid piirata. Ta vurrud olid alati korralikult piiratud. Nüriks piiratud habe. Nudiks piiratud pea. Piirake oma küüsi igal nädalal. Piirasime hobuse lakka, saba. Aednik piiras kääridega hekki, põõsaid. Piiramata kuusehekk oli suureks kasvanud.

pori|lomp
(suurem) poriloik. Sead püherdavad porilombis. Tormas porilombist läbi, nii et pori lendas. Peale paduvihma on õu suureks porilombiks muutunud.

prahine ‹-se 4› ‹adj›
prahti täis, prahiga kaetud. Prahine õu, tänav. Prahine kuub. Pühib prahist põrandat. *Võtsin prahiseid marju ja sõin neid. Ikka läks vahetevahel mõni pohlaleht suhu. H. Lepik (tlk).

prantsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
van prantslane; prantslased. *Külmast ja näljast jõuetud, langesid prantsused kümnekaupa tee ääre maha.. L. Koidula. *Ja sedamaid oli juba ka õu kisa täis, et prantsus pidi linnas olema. J. Kross.

prügitama ‹37›
teed v. pinnast (peenema) sillutisega katma, sillutama. Tellisepuruga prügitatud pargitee. Prügitamata külatänavad. Kaevu ümbrus tuleb täita ja kruusaga prügitada. Sile, hästi prügitatud maantee. *Õu oli suurte kividega korratult ära prügitatud.. J. Mändmets.

puhas|õu
taluõue osa, kuhu kariloomad ei pääse. Majapidamisõu ja puhasõu. Karjaõu ja puhasõu.

põhune ‹-se 4› ‹adj›
põhuga kaetud; põhuga koos. Põhune õu, laudaesine.