[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aval ‹-a 2› ‹adj›
avameelne, teeskluseta, siiras. Aval ja südamlik inimene. Ta oli lapsena, lapsemeelselt aval. Aval nägu, pilk, vaade, naeratus. Avalama loomuga mees. Tema tundeid võis lugeda ta avalatest sinisilmadest. *Ta andis tema küsimuste peale avalad vastused, kõneles häbenemata oma elujuhtumustest .. E. Vilde.

avameelne ‹-se 2› ‹adj›
kõike varjamatult ärarääkiv, mitte midagi salgav, salatsematu; otsekohene, siiras. Avameelne inimene. Avameelne arutlus, kõnelus, pihtimus, ülestunnistus. Ants oli minuga, minu vastu avameelne. Ta on alati kõiges avameelne. Sõprade ringis muutus ta hoopis avameelsemaks. Tal on avameelsed silmad.

ava|südamlik
siiras, otsekohene. Avasüdamlik kõnelus, pihtimus.

eba|siiras
Ebasiiras inimene, vastus. Ta oli minu vastu ebasiiras.

ehtne ‹-tsa, -tsat 2› ‹adj›

1. võltsimata. Ehtsad pärlid. Ehtne kalliskivi, elevandiluu. Ehtne Pärsia vaip. Ehtne Rootsi teras. Joodi ehtsat Prantsuse konjakit. Pitsat ja allkiri on ehtsad.
▷ Liitsõnad: sordiehtne.
2. siiras, puhas, loomulik, teesklematu. Ehtne kaastunne, lein, rõõm. Ootasin sinult ehtsat sõprust. Mehe üllatus oli ehtne. Ta näol oli kõige ehtsam kohkumus. Kas on ta vaimustus ehtne või tehtud? *Ta pisarad olid ehtsad, kuigi ta sõnad võisid võltsilt kõlada .. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: tundeehtne.
3. tõeline, õige, päris; tüüpiline. Ehtne meremees. Ehtne suli. Laasib nagu ehtne metsamees. Ajab asju kõige ehtsama bürokraadi kombel. Sammus ehtsa sõjameherühiga. Magab ehtsat vägilaseund. Rebane on ehtne kiskja. Räägib ehtsat Mulgi murret. Lugu on üles kirjutatud ehtsa rahvajutu pähe. Need roosid pole ehtsad, vaid paberist. Pole enam ammu olnud nii ehtsat talve.
▷ Liitsõnad: pesuehtne.

himurus ‹-e 5› ‹s›
(< as himur). Varjamatu himurus. *Mõistetavaks said ta himurus, siiras isasejanu.. ja ükskõiksus mehe surma suhtes. V. Vahing.

hämmastus ‹-e 5› ‹s›
suur imestus, üllatus. Siiras, tõsine hämmastus. Nägime, kuulsime oma suureks hämmastuseks, et.. Hämmastusest ei saanud ta sõnagi suust. Jälgib hämmastusega, mis õues toimub. Minu hämmastuseks võimles ta igal hommikul. *Siis tekib ta näole varjamata hämmastus ning ta ei pööra minult tardunud, heitunud silmi. B. Alver.

imetlus ‹-e 5› ‹s›
imetlemine v. selle üksikjuhtum. Siiras, varjamatu imetlus. Imetlust äratama, esile kutsuma, varjama. Vaatab sõpra sõnatus imetluses, imetlusega. Ta pilk väljendas imetlust.

jällenägemis|rõõm
Siiras, liigutav jällenägemisrõõm.

konfessioon ‹-i 21› ‹s›

1. usutunnistus. *Ma ei põlga teisi usundeid ega konfessioone .. Igaüks palvetab omas keeles ja oma kommete järgi .. M. Metsanurk.
2. ülestunnistus, pihtimus. *.. nii siiras oli kõnetoon, / nii südamlik ta konfessioon .. B. Alver (tlk).

kurbus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
kurva meele, hingevalu, ka haledus-, kahju- v. norutundega seotud hingeline seisund; ant. rõõm. Suur, siiras, sügav, lohutamatu kurbus. Kurbust tundma, põhjustama, tekitama. Kellegagi rõõmu ja kurbust jagama. Mind valdas, haaras kurbus. Ta häälest kostab tagasihoitud kurbus. Mu süda on täis kurbust. Kurbusega lugesime teadet teid tabanud raskest õnnetusest. Lahkub ilma erilise kurbuseta. Unustas peagi oma äsjase kurbuse. Valas kurbusest, kurbuse pärast pisaraid. *Nüüd on need ruumid tühjad. Mahajäetuse kurbust on võtme roosteses kriginaski.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: lahkumis|kurbus, sala|kurbus, südame|kurbus, üksinduskurbus.

kõne|toon
kõnelemisel häälele antav varjund, hääletoon. Loomulik, asjalik, jõhker, terav kõnetoon. Ta kõnetoon oli siiras, sõbralik. *Aga ometi võis märgata kõnetoonist, et vanamees süüdistas ägedalt.. K. Ristikivi.

lapselikult ‹adv›
(< lapselik). Arutleb lapselikult. Ta on lapselikult siiras. Suu lapselikult paokil.

lepitama ‹37›

1. (lahkarvamusel, vaenujalal v. tülis olijaid) leppima panema v. seda teha püüdma. Ema katsus poegi isaga lepitada, lepitas omavahel tülitsevaid poegi. Tal õnnestus neid lepitada, ta lepitas nad (ära). Nad on nagu tuli ja vesi, neid ei lepita keegi ega miski, pole lootustki neid lepitada. Püüdsime tüli, riidu lepitada. Kui riidu läheme, kes meid lepitab? Küll kohus nad lepitab. || lepliku(ma)ks, heatahtliku(ma)ks muutma. Ta siiras kahetsus lepitas mind. Jumalate meelt lepitati ohvriandidega. *.. ja üksainsam rõõmus silmapilk lepitab meid kannatusrikka minevikuga ... O. Luts.
2. hrl van heaks tegema, hüvitama, lunastama. Tema süü on lepitatud. *Selles [= tulesurmas] lepitan kõik, milles süüdi ja mis süüks antud. J. Pert.

liht|südamlik
lihtne (3. täh.), siiras, puhtsüdamlik. Aus lihtsüdamlik töömees. *.. kuulas nende [= külanaiste] lihtsüdamlikku naiivset juttu .. V. Traat (tlk).

loodus|laps [-e]
looduslähedane, tsivilisatsioonist v. linnakultuurist puutumata inimene. Siiras, eelarvamusteta looduslaps. Elavad seal metsakolkas lausa looduslapse elu.

osa|võtt

1. osavõtmine millestki. Kongressist, nõupidamisest, konkursist, ühisüritustest, kodustest töödest osavõtt. Osavõtt oli aktiivne, elav, loid. Koosolekust osavõtt oli kõigile kohustuslik, vabatahtlik. Eitas oma osavõttu salaühingust. Võistlustest osavõtuks palun aegsasti registreeruda. Äsjase haiguse tõttu ei tule tema osavõtt suusamaratonist kõne allagi. Esivõistlused peeti 12 naiskonna osavõtul. Palume Teid austada oma osavõtuga meie abielu registreerimist. Palume Teie austavat osavõttu meie pulmapeost.
2. kaastunne, kaasaelamine. Tõsine, siiras, sügav osavõtt. Oli liigutatud teiste osavõtust. Tundsin ta vastu õelikku osavõttu. Esineja tajus kuulajate elavat osavõttu. Kuulas teist osavõtuga, osavõtuta. Päris suure osavõtuga ta eluolu järele. *..selles haletsuses polnud raasugi osavõttu ega armastust. E. Krusten.

otse|kohene ‹adj›

1. siiras, avameelne; sirgjooneline, kavaldamatu. Otsekohene inimene, iseloom. Oma väljendustes oli ta otsekohene – ütles, mida mõtles. Kui otsekohene olla, siis ei meeldi mulle see raamat. Tal on otsekohene pilk. Räägib otsekohest juttu, ei keeruta. Otsekohesele küsimusele loodetakse otsekohest vastust. Tunnen, et ta ei ole minu vastu otsekohene.
2. hrv otsekohe toimuv. Oodati teiste otsekohest saabumist. Otsekohesest lahkumisest ei lastud külalistel juttugi teha.
3. kõnek otsene, vahetu. Otsekohene kohustus, töö, ülesanne. Selts loodi tema otsekohesel algatusel, osavõtul. Söödi ilma otsekohese näljata. *Liisi järele valvas ta päeval ja ööl, luges sõna otsekoheses mõttes tema jalajälgi.. A. H. Tammsaare. *.. ta tundis enda ees seisvas toredas härrasmehes ära oma otsekohese ülemuse. A. Jakobson.
4. van sirge, otsejooneline. *.. kus keegi otsekohesema ja siledama teeraja üles võtab, küll seal teised tema järel käima tõttavad.. F. R. Kreutzwald. *Majad on Euroopa laadi, suured ja üksluised, uulitsad laiad ja otsekohesed. E. Bornhöhe.

otse|meelne
hrv siiras, otsekohene. Otsemeelne inimene. Otsemeelne küsimus, arvamus. Iseloomult otsemeelne ja õiglane.

otsene ‹-se 4› ‹adj›

1. vahetu, vahendamata, vaheastme v. -perioodita. Otsene seos, kokkupuude. Otsesed kulud, maksud. Tema otsene ülemus, eelkäija, järeltulija. Otsesed järglased, pärijad. Otsene valgustus, päikesekiirgus. Otsesed tõendused, andmed. Tean seda otseseist allikaist. Romaan on eelneva otsene jätk. Andmed on kogutud otsese vaatluse teel. Töökoht oli kodu otseses naabruses. Fanaatik selle sõna otseses mõttes pole ta iial olnud. Otsene laen, tõlge teisest keelest. Otsene üleminek tahkest olekust gaasilisse. Otsene kõne keel ütluse edasiandmine kõneleja enese sõnadega.
2. (lausa) selge, ilmne. Otsene ähvardus, oht, vale, laim. Tehing on otseses vastuolus seadusega. Otsene vihje ta minevikule. Otsene vajadus käsiraamatute järele. Otsest raiskamist kontroll ei tuvastanud. Ei tea endal otsest süüd olevat. Otsest nälga, külma, hirmu ei olnud. On oma isa otsene vastand.
3. hrv sirge, suunast kõrvale kaldumata, kõveruseta. *Kuna vallamaja seisis ainult kaks-kolm kilomeetrit eemal, kui minna mööda otsest jalgteed.. A. H. Tammsaare. *Lahedat kasvu ja otsese silmavaatega .. paistis ta [= poiss] üsna oma isa ja vanaisa moodi. H. Sergo.
4. hrv ausameelne, otsekohene, siiras. Küsimus tundus liiga järsk ja otsene. Põikles otsesest vastusest kõrvale. Ta on otsese ütlemisega, olemisega. *.. pole mina mingi meelitaja: olen otsene natuur. R. Tiitus. *Küll on otsene inimene, ei karda oma tempu näkku tunnistada. H. Kiik.

paluma ‹37›

1. mingit soovi, palvet (kellelegi) esitama, mingi palvega kellegi poole pöörduma. a. (üldiselt). Palub jumalakeeli, (kõigest) südamest, alandlikult, viisakalt, tungivalt. Palu ilusasti, siis saad. Palus nii, kuidas oskas. Kui ta ka põlvili paluks, ei annaks ma talle luba. Ta laseb (meil) tüki aega paluda ja manguda, enne kui annab. Paluv naeratus, hääl. Paluvate silmadega koer. b. (kelleltki midagi saada soovides). Palub leiba, kommi, rohtu. Poiss palub ema käest süüa. Palun uut sulepead, puhast pesu. Palun sult laenu, raha laenuks. Vastutulija palus suitsule tuld. Palub kantseleist tõendit. Kirjale palutakse kohe vastust. Palusin puhkuse, paar vaba päeva. Palub mõtlemisaega, vekslile pikendust. Sa palud mult võimatut. Tal ei jäänud muud üle, kui kergemat karistust paluda. Ta tuli meilt abi, öömaja paluma. Palu emalt luba, kui sa tulla tahad. Armu, halastust paluma. Oma süüd, inetut käitumist andeks paluma. Palun vabandust, et ma hilinesin! Palun tähelepanu! Palus koosolekul esimesena sõna. | (ostu tehes). Ma palun pakk võid, kilo kohupiima. Ma palun selle kellarihma. c. (soovides, et keegi midagi teeks, teat. viisil toimiks). Palume teid kõiki – ärge jätke meid hätta! Mehed käisid direktorit palumas, et ta oma toetusest ära ei ütleks. Palus kedagi appi mööblit tõstma. Ma pean teid endaga kaasa paluma. Palusime tädi, et ta tuleks õhtuks laste juurde. Ma väga palun (teid), rääkige mulle tõtt! Palus rikka möldri tütart endale naiseks. Laseb ennast kaua paluda, enne kui nõustub. Ta tegi seda palumata. Palus öö otsa jumalat, et see pojale tarka meelt annaks. Palun sinu eest jumalat. Perenaine palus end vabandada. Ma palun sind vaikida. Ta palus endaga igal juhul arvestada. Ta palus meil saladust hoida. Sõber palub mul homseni kannatada. Teda paluti lähemal ajal toimetusest läbi astuda. Õde läks palatisse, paludes meid koridoris oodata. Palutakse mitte keelduda oma abi andmast. d. (soovides pääseda kuhugi). Laps palub sülle, kukile. Palusin tunnist välja. Külamees palus härra jutule. Palusin hambaarsti vastuvõtule. Koer palub õue. e. ‹sg. 1. pöördes› (mõningates viisakusväljendites viisakussõnana). Palun ole vait! Tervitage teda, palun! Tehke, palun, lahti! Palun andke edasi meie siiras tänu. Paremat kätt, palun! Mulle, palun, see komplekt! Veel üks must kohv, kui tohib paluda! „Kuidas, palun? Ma ei kuule hästi.” Kas tohib? – Jah, palun! Üks küsimus, kui lubate. – Palun. *Juta (kummardab teenijalikult..): „Proua lasevad paluda, doktorihärra!” E. Vilde. f. (mõningates tunderõhulistes väljendites). *„Palun väga, miks ei võiks ma Haraldit armastada?” küsib Eva haavunult. B. Alver. *Ja kui me sellele ideele siin, Heistres, kohase rakenduse leiame, siis palun, miks mitte selle peale minna ka mujal? R. Sirge.
2. kutsuma kedagi kuhugi v. midagi tegema. Palu külalised sisse, tuppa, istuma. Perenaine palub lauda, kohvile. Kõiki palutakse sööma. Palus tütarlapse tantsima, tantsule. Me oleme homseks külla, õhtusöögile palutud. Palusime tädi õhtuks meile. Teda pole keegi siia palunud. *Nelli ei leppinud lihtsa tagasisõiduga, oli tarvis uhke olla ja oodata, kuni tagasi palutakse. J. Semper.
3. a. (pöördumisobjektiks jumal:) palvetama. Terve öö palus ta põlvitades, aga süda on ikka raske. Paluge ka minu eest! „Palugem!” ütles õpetaja ja kõik laskusid põlvili. *Ta paneb käed teki all salaja risti ja palub: „Armas jumal, kui sa üldse olemas oled, siis tee nii, et..” A. Beekman. b. (pöördumisobjektiks teine inimene:) kostma kellegi eest. Klassijuhataja palus poisi eest.

pihtimus ‹-e 5› ‹s›
tegude, tundmuste, salajaste mõtete ärarääkimine, ülestunnistus, avameelne tunnistamine. Surija, süüdlase, armunu pihtimus. Siiras, puhtsüdamlik, avameelne pihtimus. Armuelamuste pihtimus. Ta näis mult pihtimust ootavat. Ta tundis oma pihtimusest kergendust. Need kirjad on omamoodi liigutavad pihtimused.

poosi|vaba
Siiras poosivaba käitumine.

puhas ‹puhta 19›

1. ‹adj› määrdumata, mustuseta, prügita, prahita, saastumata. Puhas auto. Puhtad aknad. Puhas ja must pesu. Puges puhaste linade vahele. Haav tuleb katta puhta sidemega. Pesi särgid puhtaks. Küüri kael, käed puhtaks. Tegi, kasis lapsel suu puhtaks. Pärast sauna on hea puhas tunne. Rapsisin seeliku puhtaks. Liivakast on hoovi puhtamas pooles. Puhtaks pühitud tänav. Puhtaks kraamitud pööning. See on väga puhas linn. Puhta vuugiga 'puhasvuugiga' laotud sein. Puhas ja karge õhk. Puhas vesi. || puhtust hoidev. Kass on puhas loom. Võta üürilisteks puhtad inimesed. || (töö, ameti kohta:) mittemääriv; mittefüüsiline, kvalifitseeritud. Tahab, et lapsed puhtama töö peale saaks. *.. varem oli ta sakslasi pidanud peeneks rahvaks.. Kõik puhtama ameti peal, kes insener, kes meister. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: ime|puhas, kristall|puhas, läikiv|puhas, peegel|puhas, pisar|puhas, särav|puhas, ülipuhas.
2. ‹adj› aus, siiras, süüta, õige. Puhta hingega inimene. Puhtad mõtted, tunded. Suur ja puhas armastus, rõõm. Rääkisin juhtumist puhta südame(tunnistuse)ga. Puhtast südamest 'siiralt, heatahtlikult' öeldud õpetussõnad. Ta on oma nime, au puhtana hoidnud. Ülev ja puhas nukrus. Igatsus puhtama maailma järele. Puhas südamlik naeratus. Puhtad selged silmad. Meie vahekorrad on puhtad. Ta on elanud puhast elu, ta minevik on puhas. See äri pole puhas. Kõik tahavad puhtad poisid olla. *.. on olemas väga puhtaid mehi nagu ausaid naisigi.. A. Aspel (tlk). || seksuaalselt puutumata, süütu. Tahab abielluda puhta naisega.
3. ‹adj› veatu, laitmatu, täiuslik, harmooniline. Puhtad näojooned. Kristalli puhas läige. Puhta kõlaga heli, akord, koor, tenor. Laulja köhatab hääle puhtaks. Räägib väga puhast prantsuse keelt. Puhaste ilmekate vormidega mööbel. Korrapärase püramiidi puhas geomeetria. Akrobaadi puhtad hüpped. Viskas puhta korvi. Sai miinuseta, puhta viie. Lapse nahk on puhas ega vaja erihoolt. Puhtad õmblused. See tikkija teeb väga puhast tööd. Küll on hea puhta maitsega vesi. Puhtad riimid 'täisriimid'.
4. ‹adj› (mittevajalike) lisanditeta, segamata, kõrvalmõjudest vaba, sajaprotsendiline, absoluutne. Puhas kuld, hapnik, piiritus. Sulamid ja puhtad metallid. Söövad puhast rukkileiba, joovad puhast piima. Puhtast siidist kangas. Ehitusel on kasutatud puhast puitu. Puhas kuusemets. Puhtad 'segamata' värvid. Puhast tõugu täkk. See ei ole puhas laika. Ta ei ole puhas hiidlane. Puhas eksperiment. On jäänud kümme minutit puhast mänguaega. Looma puhas lihakaal. Puhas kunst 'kunst kunsti pärast'. *.. [väljaanded] sisaldavad enamasti puhast noodimaterjali, kommentaarideta ja seadmata. M. Kolk.
▷ Liitsõnad: sordi|puhas, stiili|puhas, žanri|puhas, tõupuhas.
5. ‹adj› täielik, ehtne, päris, selge, pelk. Puhas juhus, et nii läks. Tegi nõnda puhtast viisakusest, kadedusest, lollusest. See on puhas ülekohus, pettus, väljamõeldis. Poiss räägib puhast tõtt. Puhta koeruse pärast tehtud temp. Puhtaks ajaviiteks osutunud romaan. Ütles kõige puhtamas eesti keeles, et.. Kaks päeva oli siin puhas põrgu. Laual on puhas viigiseis. Haigustunnused ilmnevad puhtal kujul harva. See on puhtal kujul 'täiesti' minu idee.
6. ‹adj› millestki vaba, ilma, tühi. Hoov on risust puhas. Jänes sööb õunapuud koorest ja pungadest puhtaks. Puhtaks sulanud aknaruut. Puhtaks raseeritud lõug. Tartu oli punastest puhas. Nad on puhtaks röövitud, korter on puhtaks tehtud. Pilved hajusid ja taevas oli puhas. Pühi silmad pisaraist puhtaks. Tema on patust, süüst puhas. Oleme nüüd võlgadest puhtad. Puhas 'kasutamata' paber. Puhas 'postitempliga kustutamata' postmark. Kirjutas käsikirja (vigadest) puhtaks. | piltl. Plats tuleks loodritest puhtaks teha, lüüa.
7. ‹s› kõnek sularaha; puhastulu, kasum. Pidin kakssada puhast välja laduma. Loodab selle tehinguga mitu tuhat krooni puhast teha, saada. Palju su äri puhast annab?

puhastus ‹-e 5› ‹s›

1. puhastamine. Rõivaste keemiline puhastus. Võtsin kodus suurema puhastuse ette. Puhastus partei ridades, armee juhtkonnas. Etniline puhastus. || emaka sisekesta osaline eemaldamine, eriti tehisabort. *Sa pead laskma puhastuse teha.. Laps paneb ju kogu su elu nahka. A. Pervik. || kõnek päramised, järelsünnitis. *.. [vindunud pahameel] on korraga välja tulnud justkui lehmal puhastus pärast poegimist. M. Traat.
▷ Liitsõnad: kiir|puhastus, sanitaar|puhastus, suur|puhastus, usu|puhastus, vee|puhastus, õhupuhastus.
2. puhastumine. Hingeline puhastus ehk katarsis. *On kevad tundmuste jõuks: mis puhastus / olla siiras ja õnnelik sõprusest! M. Under.
▷ Liitsõnad: isepuhastus.

puht|südamlik
aus, siiras. Puhtsüdamlik pihtimus, ülestunnistus, kahetsus. See on kõige puhtsüdamlikum abi. Võttis mind puhtsüdamliku naeratusega, rõõmuga vastu. Koera puhtsüdamlikud silmad.

rikkumatu ‹1› ‹adj›
rikkumata, puhas, siiras; mitte rikutav. Rikkumatu lapsehing. Tundsin rikkumatut rõõmu. Nad on jäänud rikkumatuteks looduslasteks. Rikkumatu ausus sundis teda vastama. Rahva rikkumatu õiglustunne.

salalik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. iseloomult salatsev, mitteavameelne, mitteotsekohene, silmakirjalik, ka teesklevalt salakaval. Tige ja salalik naine. Peremees oli hirmus salalik. Ta on sihuke salalik, varjab kõike teiste eest. Arturit kardeti tema salaliku oleku pärast. Avalik vaenlane on parem kui salalik sõber. *Meie küsimustele vastas ta põiklevalt, tema ikka nii siiras silmavaade muutus salalikumaks.. E. Vetemaa. | piltl. Vaata, et sa ei külmeta: kevadised ilmad on salalikud! *See viin on väga salalik – magus ja ühtlasi kange. E. Vilde.
2. salakaval (2. täh.); saladuslik, salapärane. Sügisene meri on salalik. Selge veega jõgi, aga salalik oma hauakohtade ja põhjaallikatega. Ees laius salalike laugastega raba. Kevadel on veekogude jää salalik. Süngelt salalik mets. Mets oli täis salalikke hääli ja varje. Öö on nii salalik. *Raden Saleh võttis enesele kindlasti ette selle segase ja salaliku asja sisse selgust muretseda. A. Saal.

selge ‹1› ‹adj›

1. hästi loetav, nähtav, kuuldav v. haistmisega tajutav. Ilus selge käekiri, allkiri. Kirjutab suurte selgete tähtedega. Hästi selge foto. Liivasse on jäänud selged jalajäljed. Kännult võis lugeda selgeid aastarõngaid. Keerab binokli selgemaks. Teadustajalt nõutakse selget diktsiooni. Laulab selge ja puhta häälega. Kostis selge kellahelin. Jagas vaikseid, kuid selgeid korraldusi. Kasukas levitab selget koirohu lõhna.
2. kindel, vaieldamatu, mitteebamäärane, ilmne. Neil on selge edu, paremus, ülekaal. Selged haigustunnused. Luuvalu on selge märk, et läheb sajule. Ütleb selge sõnaga 'keerutamata', mida ta asjast arvab. Tulin siia selge kavatsusega leida endale töökoht. Päikesekiirguse ja nahavähi vahel on täheldatud selget seost. Plaan hakkas võtma järjest selgemaid piirjooni. Hädaohust annab selget tunnistust järgmine asjaolu. Tuleb teha selget vahet autori ja minategelase vahel. Nüüd on meie vahekorrad, suhted, sotid täiesti selged. Ei julge selget seisukohta võtta. Silme ees seisis selge siht. Selge ülesehitusega teos. Ületas selges võiduseisus mõtlemisaja. Isa häälest kostis selge rahulolematus. Mine tee selgeks, kes on kes. Nüüd on juba selge, et me õhtuks pärale ei jõua. Algusest peale oli selge, et see asi hästi lõppeda ei saa. Peagi sai selgeks, mis saatus meid siin ootaks. Nüüd on enam kui selge, selgem kui selge, selgemast selgem, et viivitada ei tohi. Sõda pidi varsti lõppema, see oli selge. Tema käeliigutus oli selge ning ilmekas. Võõra päritolust ei olnud midagi selgemat teada. Pole veel päris selge, kummal on õigus. Üks mis selge, üks oli selge: nii ei või see kauem kesta. Ükskõik, kuidas otsustatakse, aga olgu üks selge sott. *Tiina aga ei teadnud veel, kas neist saab siia majja tänavuseks suvitajaid. See tuli küsida selgeks.. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: ilm|selge, päevselge.
3. arusaadav, mõistetav. Seaduste keel peab olema üheselt selge. Professori loengud on selged ja süsteemipärased. Mehe kavatsus oli kõigile selge. Kas sul on selge, mis sul teha tuleb? Tegin näo, nagu oleks mul kõik selge. Kogu asi oli korrapealt selge. Nende sõnade mõte peaks juhmilegi selge olema. On iseenesest, pikematagi, seletamatagi selge, et.. See oli väga selge unenägu. Kõik segane sai selgeks. Püüdsin talle selgeks teha, et ta eksib. Püüab teistele märkide abil midagi selgeks teha. Kõigepealt pead ise selgeks mõtlema, kas see amet sulle sobib. Jutud tuleks kiiresti selgeks rääkida. Küsimus vaieldi selgeks. Sa ei taha minna, selge see. Homme kell kaks siinsamas, selge? Ah nii on lood, selge! Ära kedagi võõrast sisse lase! – Selge. || (millegi oskamise, kätteõppimise kohta). Tal on töö, amet selge. Kas poisil on tähed, lugemine juba selge? Õppetükid ei ole veel päris, täiesti selged. Inglise, soome keel on tal selge. Õppis suvel ujumise, rattasõidu selgeks. Laulupeolaulud on selgeks õpitud. Näidend olgu pühadeks selge. Võõrsil tuleb sealne keel selgeks õppida. Küll ma õpetan sulle tantsimise selgeks. Linnupojad on lendamise selgeks saanud. Kui sõna selge, siis joru julge. *Suurt muret tal aga ei ole.., sest talu talitus on Minnal juba selge kui viis sõrme. M. Raud. || kõnek (milleski arusaamisele jõudmise v. ülevaate omandamise kohta). Reisikaaslastest on mul nüüd selge pilt. Selge pilt, kuidas asi ajalehte jõudis: Koger lobises reporterile liiga palju. Elmari jutust sai pilt lõpuks selgeks. Tema jutust ei saanud küll selget sotti, selget otsa kätte. *.. ta ei saanud siis tema sonimise sõnadest ka midagi kindlamat, selgemat otsa. J. Järv.
▷ Liitsõnad: ilm|selge, päevselge; sõna|selge, vormiselge.
4. klaar, puhas, millestki segamata. a. (vedeliku kohta:) läbipaistev; ant. sogane, hägune. Selge jõgi, järv, allikas. Allikavesi on kristalselt selge. Kaevus on selge puhas vesi. Läbi selge vee paistab ojakese liivane põhi. Selged kastetilgad sädelesid lehtedel. Hea leem, puljong peab olema selge. Lasknud kohvil tõmmata, valas ta selge vedeliku tassidesse. Kask annab selget, läbipaistvat mahla. Mida selgem vesi, seda segasem põhi. Millal savine vesi selgeks saab. b. (ilma kohta:) pilvitu v. sombuta. Hommikune selge taevas ennustas head ilma. Taevas oli täiesti selge, mitte pilveraasugi. Taevas tõmbub juba selgemaks. Selge päikeseline ilm. Ilm oli selge ja külm. Haruldaselt selge hommik, suveõhtu. Selged kuuvalged ööd. Sügisel juhtub harva selgeid päevi. Õhtu eel läks selgemaks. Hommikune vines päike on nüüd selgeks läinud. Kevadine selge õhk. Käsk tabas teda nagu välk selgest taevast 'väga ootamatult'. *.. kui jõulud lumega lähenesid, kui tuli jaanuar oma selgete külmadega.. R. Kolk. c. särav, hele, kirgas. Aknaklaasid nühiti märja ajalehega selgeks. Selge peegel, kristall. Lapse suured selged silmad. Selgeid silmi on ähmastanud raev, palavikuudu. Mehe murelik nägu lööb, tõmbub selgemaks 'rõõmsamaks'. *.. suviõunad kirikumõisa aias helendasid läbipaistvatena ja selgetena.. M. Pedajas (tlk). d. korralik, laitmatu, täiuslik, ehtne. Ilusa selge kõlaga klaver. Selged riimid. Ornamendi selged proportsioonid. See on ju selges saksa keeles! Kas sa ei saa selgest maakeelest aru? *Kui me midagi saatuselt palume, siis kõigepealt seda, et ta hoiaks selgena meie tõetundmise. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hõbe|selge, klaas|selge, kristall|selge, pisar|selge, vesiselge.
5. läbinisti ühest ainest, ilma mingi lisata. Ehted on selgest kullast ja hõbedast. Puusärk oli raske: selge tammepuu. Vasikas kasvab üles selge piima peal. Vitsutab süüa selget pekki. Terve kotitäis selget püülijahu. Selgest siidist rätik. *Et mägi selgest liivast koos seisis, langesid augu kaldad sagedasti sisse.. A. H. Tammsaare.
6. täielik, päris, lausa. Selge õnn, õnnetus, juhus. Neidu vaadata on selge rõõm. See pole töö, vaid selge lust. Abiellusime selgest armastusest. Silmad täis selget tigedust. See on lihtsalt selge laiskus, lohakus, hooletus, rumalus, liialdus. Sellega tegi ta küll selget ülekohut. Sinu jutt on selge vale, laim, väljamõeldis. See on selge tõsi, mis ma räägin. Ta on teistele selgeks ristiks. Käia restoranis lõunatamas oleks selge priiskamine. Paks kiht musta mulda – selge kullaauk! Tuleb välja, et ta on selge anarhist. Pärast vihma oli roheline jälle päris selge roheline. *Marjad praegu hinnas, ega ma seal [= metsas] muidu küüruta, nopin selget raha. P. Krusten. *Sest, Jumal paraku, nad on veelgi oma südame põhjas selged paganad, kuigi on Kristuse õpetuse vastu võtnud.. F. Tuglas (tlk).
7. mõistuselt normaalne, täie teadvusega; tasakaalukalt ennast valitsev, taibukas, arukas, kaine. Mees ajab imelikku juttu, ta pole vist päris selge aruga. Kõrgest palavikust hoolimata püsis ta mõistus selge. Haige sonib ja sonib, selgemaid hetki tuleb harva ette. Inimene elagu selge mõistuse, mitte tumedate tunnete järgi. Ükski selge aruga, mõistusega inimene ei tee säärast tempu. Teeb suures vihas mõndagi, mida selge peaga kahetseb. Ärkas hommikul täiesti selge ja puhanud peaga. Kuulub meie klassi kõige selgemate peade hulka. Pea valutas, kuid mõtted olid täiesti selged. Peas polnud ühtki selgemat mõtet. Liider on terase mõistuse ja teistest selgema pilguga. *Ei, poju, minu meeled on selged, aga sinul pole täit aru peas. A. H. Tammsaare. || mittejoobnud, mitte purjus. Selge peaga mõistlik mees, aga kui viina saab, siis kipub märatsema. Sa oled purjus, mine maga pea selgeks! Selgemad mehed püüdsid purjus sõnelejaid lepitada.
8. aval, aus, siiras. Selge silmavaade. Teda armastati ta targa meele ja selge südame pärast. *Ta tahtis naisele selgete silmadega [= ausalt, puhta südametunnistusega] otsa vaadata ja aru anda kõigist peensustest, ilma kavaldamata. V. Gross.
9. (silmade kohta:) hästi nägev. Laseb lapsel niidi nõela taha panna: tal on selgem silm. Hõõrub silmi selgemaks, et hämaras ruumis paremini näha. Selge silmaga 'selgesti' näha, et ta ootab last. Märkas ohtu teistest palju selgema silmaga 'selgemini'.
10. hrl van makstud, ära õiendatud, klaar. *Nüüd ta oli aga jällegi kodus, vallamaksud selged.. J. Oks. *Hind on ka väikene: kopika kahega saad kõrtsivõla selgeks. O. Kallas.
Omaette tähendusega liitsõnad: eba|selge, üli|selge, sulaselge

siiralt ‹adv›
(< siiras). Kas ta räägib siiralt või püüab meelitada? Need sõnad on mõeldud siiralt ja südamest. Vaatas teisele siiralt silmadesse. Olen siiralt rõõmus, nördinud. Jagan siiralt sinu muret. Usub siiralt kõike, mida räägitakse. Imetlen siiralt teie talenti. Lootsin siiralt, et sinust kasvab korralik inimene. Nad armastavad teineteist siiralt.

siira|meelne
(loomu poolest) siiras. Siirameelne nooruk.

siiras ‹siira 19› ‹adj›

1. avameelne, otsekohene. Siiras ja südamlik inimene. Ma ei usu, et ta on minu vastu, ees siiras. Öeldakse, et lapsed on siirad. Vanad inimesed muutuvad lapselikult siiraks. Jää alati siiraks ja ausaks! Kas sa olid oma pihtimuses siiras? Märkasin, et ta käitumine pole siiras. Siiras naeratus, nägu, pilk. Tal on soojad ja siirad silmad. *Mari oli siira sõnaga inimene, kes.. mõnikord teisele kõik oma arvamused lausa alasti ette tõi. P. Vallak.
2. ehtne, puhtsüdamlik, võltsimatu. Neid sidus siiras ja tõeline sõprus, armastus. Tema kurbus on täiesti siiras. Mõne inimese töövõime äratab siirast imetlust. Jälgin tema töid ja tegemisi siira huviga. Mul tekkis siiras soov olla edaspidi parem. Tunnen Šoti viski vastu siirast lugupidamist. Võeti arvesse ka süüaluse siirast kahetsust. Tema hääles kõlas siiras rõõm. Siiraim tänu!
Omaette tähendusega liitsõnad: ebasiiras

siirus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as siiras). Lapselik siirus. Naeratuses puudus siirus. Tema tunnete siiruses ei tarvitse kahelda. Ma ei usu sinu sõnade siirust, siirusse. Rääkis erilise, uskumatu, jahmatava siirusega. Nendele luuletustele on omane tugev tundeehtsus ja siirus. Tema maalides valitseb intiimsus, siirus ja loomutruudus. *Lapsed ei kuula niivõrd sõnu, kuivõrd tajuvad meeleolu siirust. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: ebasiirus.

soov ‹-i 21› ‹s›
tahtmine midagi teha, saada, saavutada; igatsus, ihalus, unistus, lootus. Tal on suur soov õppida. Ilus ilm tekitab soovi ujuma minna. Ta ilmutas soovi mind kaasa võtta. Avaldasin soovi ühingusse astuda. Poisil polnud mingit soovi kinno minna. On sul soove või pretensioone? Soove rahuldama, täitma. Tulin ta soovile vastu. Surus soovi alla. Ta lahkub töölt omal soovil. Olen siin vanemate soovil. Soovi korral saab piletid ette tellida. Kelner päris me soovide järele. Mul on kaks soovi: klaas mineraalvett ja kalasalat. Põlesin soovist kõik ära rääkida. Hinges oli soov armuda. Püüab soove silmist lugeda. Olen haaratud soovist kaasa lüüa. Temaski tõusis see soov. Maia tahtis palju lapsi saada ja see soov täitus. Kannan endas kaaslase leidmise soovi. Ta silmist paistis kirglik soov. Ta on oma soovide ori. See on mu südame soov. Siiras, vaga, sisim, salajane soov. Soov läks, ei läinud täide. Taadi viimaseks 'surmaeelseks' sooviks oli, et.. *Ta uinub täissöönuna ja täiest kõhust tuimana.. soovideta, igatsusteta, unistusteta. L. Kibuvits. || heasoovlik pöördumine, mis sisaldab lootust millegi meeldiva täitumisele; (ka nende pöördumiste, näit. õnnitluste, tervituste koosseisus olevana). Olümpiale mineja kuhjati üle kümnete heade soovidega. Parimad soovid uueks aastaks! Kõige paremate soovidega, Maret (kirja lõpetuseks).
▷ Liitsõnad: eri|soov, jõulu|soov, kohtumis|soov, lahkumis|soov, palga|soov, sala|soov, südame|soov, õnne|soov, õppimissoov.

sõbralikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
lahkus, heatahtlikkus, sõbrale omane suhtumine; ant. ebasõbralikkus, vaenulikkus. Südamlik, südamest tulev, soe, siiras sõbralikkus. Teeseldud, võlts sõbralikkus. Sõbralikkust õhkuv ilme, pilk, olek. Sõbralikkusest kõnelevad silmad. Perenaine võttis külalisi vastu talle omase sõbralikkusega. Meid koheldi ilma vähimagi sõbralikkuseta.

sõprus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
sõpradele iseloomulik vahekord, vastastikusele lugupidamisele, usaldusele, kiindumusele, huvide ühtsusele jms. rajatud suhted v. tunded. Tõeline, soe, siiras, lahutamatu sõprus. Neid seob lähedane, tihe 'väga tugev, kindel' sõprus. Kultuuriinimeste loominguline sõprus. Sõjakaaslaste, perekonnaliikmete sõprus. Naise ja mehe, meestevaheline sõprus. Rahvastevaheline sõprus. Erilist sõprust mul Mäiduga ei olnud. Vennad elasid omavahel suures sõpruses. Kellegagi sõprust sõlmima, sobitama, tegema, otsima. Noored pidasid enne paariminekut mitu aastat sõprust. Tal õnnestus vabrikandi sõprus võita. Meid seob ammune sõprus. Tutvus kasvas pikapeale sõpruseks. Sõpruse püsivus, heitlikkus. Poisi sõprus koeraga, hobustega. Sõprus võidab sõprust, usaldus usaldust. || piltl (elutu objekti puhul:) tugev huvi, armastus millegi vastu. Sõprus raamatutega algas tal juba varasest noorusest. *Viinaga peeti sõprust endist moodi, vaata et hulleminigi veel. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: kooli(põlve)|sõprus, lapsepõlve|sõprus, noorus|sõprus, sala|sõprus, sina|sõprus, sõja|sõprus, südamesõprus.

südamlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
väga sõbralik, lahke, heatahtlik; südamest tulev, siiras. Hästi südamlik inimene, naine. Ta oli meie vastu väga südamlik. Villem muutus järjest südamlikumaks. Südamliku olemusega mees. Mehe südamlik hääl rahustas. Südamlikud, südamlikus toonis lausutud sõnad. Kõlas südamlik naer. Südamlik kohtumine, jutuajamine, vastuvõtt, hüvastijätt. Sain temalt südamliku kirja. Südamliku huumoriga, soojusega kirjutatud teos. Avaldas mulle südamlikku tänu.
▷ Liitsõnad: ava|südamlik, hea|südamlik, liht|südamlik, puht|südamlik, truusüdamlik.

südamlikkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as südamlik). Liigutav, siiras, lihtne südamlikkus. Pererahva südamlikkus hajutas kõik kartused. Südamlikkus vanemate ja laste vahel. Meid võeti vastu haruldase soojuse ja südamlikkusega.
▷ Liitsõnad: hea|südamlikkus, liht|südamlikkus, puht|südamlikkus, truusüdamlikkus.

teesklematu ‹1› ‹adj›
selline, mis pole teeseldud, siiras, ehtne. Teesklematu heameel, rõõm. Lahkujate kurbus oli teesklematu. Silmad lõid teesklematus vaimustuses särama. Tal oli teesklematu soov mind aidata.

teesklus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
teesklemine. Nende vahel valitseb vale ja teesklus. Mulle on teesklus võõras. Kogu see kahetsus on paljas teesklus. Ta haigust peeti teeskluseks. Aval ja teeskluseta 'siiras' nägu, käitumine. Armastab teda teeskluseta 'siiralt'.

tunde|siiras
tundeehe. Tundesiirad värsid. Näitlejanna tundesiiras mäng. Tundesiiras ja avatud inimene.

tõe|meelne
(loomult) ausameelne, siiras. Tõemeelne inimene. Ega ta oodanudki küsimusele tõemeelset vastust. Loodetavasti oli ta selle jutuga tõemeelne.

tõsi|meelne

1. selline, kes võtab asju tõsiselt, tõsise meelelaadiga; seda väljendav. Ära ole nii tõsimeelne, võta asju huumoriga! Tõsimeelne suhtumine kriitikasse. *Tõsimeelsed inimesed seedivad naljamehi ikka halvasti. V. Beekman. *Kuid isegi mängurõõmu tuhinas on Rummo enamjaolt tõsimeelne poeet. J. Kross.
2. pühendunud, õige, tõeline. Peab ennast tõsimeelseks eestlaseks, kristlaseks. Tõsimeelsed usklikud. Ta on tõsimeelne boheemlane, maailmaparandaja.
3. tõsistest asjadest rääkiv. Tõsimeelne sotsiaalne luule.
4. puhtsüdamlik, siiras; tõsiselt mõeldud, mitte teeseldud ega naljana võetav. Tõsimeelne naiivsus. On see populistlik trikk või kirjutaja tõsimeelne seisukoht? Mehe hääles kõlas tõsimeelne ähvardus.

tõsine ‹-se 4› ‹adj›

1. mitte naeratav, mitte muhelev, mitte muigav. Teised naersid, aga poiss oli tõsine. Ära ole nii tõsise näoga! Nägu muutus tõsiseks. Püüab olla kangesti tõsine, kuigi ajab naerma. Naine tõmbus tõsiseks. Sunnib end vägisi tõsiseks. Kõik jäid üsna tõsiseks. Ema jutt võttis tütre tõsiseks. Juhataja võtab tõsise hoiaku. Täna oled sa tõsisem kui tavaliselt, kas on midagi juhtunud? Ta on alati nii tõsine ja kurb. Tõsine ilme, pilk. Tõsised silmad. || selline, kes loomu poolest vähe naerab, mõtliku olekuga, mitte lõbu taga ajav ega kergemeelne. Vaikse ja tõsise olemisega poiss. Tõsise loomuga tütarlaps. Tõsise ellusuhtumisega inimene. Ta on üks tõsine mees – viina ei võta, suitsu ei tee. Eestlased tunduvad lõunapoolsetele rahvastele reserveeritud ja tõsised. Mida vanemaks ta saab, seda tõsisemaks läheb.
▷ Liitsõnad: asjalik|tõsine, karm|tõsine, puru|tõsine, surm|tõsine, sügav|tõsine, sünk|tõsine, tormtõsine.
2. mitte naljaka sisu v. laadiga; oluline, kaalukas, sügav; selline, mis nõuab keskendumist v. järelemõtlemist, mitte kergelt võetav. Mõned näidendid olid tõsise, mõned koomilise sisuga. Tõsisematele lauludele järgnesid lõbusamad. Naine kippus tõsist juttu naljaks pöörama. Sellelt mehelt tõsist sõna ei kuule. Vesteldi tõsistel teemadel. Mul pole selle poisi vastu mingeid tõsisemaid tundmusi. See on tõsine töö, mitte naljategemine. Ei maksa tõsiste asjadega naljatleda. Võtaks midagi tõsisemat ette. Mul on tõsisematki teha kui pilvi vahtida. Sel teemal on kirjutatud mitmeid tõsiseid uurimusi. Räägib tarka ja tõsist juttu. Meil on üks tõsine jutt maha rääkida. Elu on tõsine asi. Abielu on tõsine samm. Tegemist on tõsise probleemiga. Need on tõsised küsimused. Tõsine hetk, silmapilk. On sul mõni tõsine 'mõjuv' põhjus koolist puudumiseks? || mitte ajaviiteline, süva-. Tõsine ja soliidne ajakiri. Loeb tõsist kirjandust. Kuulab tõsist muusikat.
3. tõeline; õige, korralik; tubli. a. (inimese kohta). Tõsine kristlane, ristiinimene. Tegemist on tõsise teadlasega. Temast on saanud tõsine põllumees. Tõsist töömeest temast ei tulnudki. *.. tõsine kunstnik ei too oma kunstilisi veendumusi kunagi ohvriks publikule. V. Vaga. | (looma kohta). *.. müü see tembutis maha ja muretse tõsine hobune. E. Tennov. b. (muu kohta). Konserv pole mingi tõsine toit. 30-aastaselt tegi ta oma esimese tõsise merereisi. Meil oli sõna tõsises 'otseses' mõttes surm suu juures. *.. mis talvel sügava lumega Vargamäel ikkagi teha. Tõsine elu ja tegevus algab siin alles kevadel. A. H. Tammsaare.
4. kindel, siiras. Kas see on sinu tõsine kavatsus? Tal on tõsine tahtmine õppida.
5. raske, ohtlik, halb, kardetav. Kopsuvähk on väga tõsine haigus. See pole mingi süütu tervisehäire, vaid tõsine tõbi. Vigastus polevat kuigi tõsine. Kukkumisel olid tõsised tagajärjed. Haige seisukord on tõsine. Asi pole pooltki nii tõsine, kui sa arvad. Asi läheb tõsiseks, see on selge. Asi võttis tõsise pöörde. Juhtunud on midagi tõsist. *.. võiks korragi talle tohtri tuua, ehk on midagi tõsisemat. A. H. Tammsaare.
6. keskmist ületav, suur (4. täh.); kõva, korralik, põhjalik, tubli. Varustamisega oli tõsiseid raskusi. Olukord teeb mulle tõsist peavalu, muret. Kooli lõpetamine nõudis poisilt tõsist pingutust. Näen selles tõsist ohtu. Tekib tõsine kahtlus, kas .. Mul oli tõsine hirm. Tõsine kuritegu, seaduserikkumine. Lapse surm oli emale tõsine hoop. Sõnanaginast tõusis tõsine tüli. Hing ihkab tõsist löömingut. Poiss on ära teeninud tõsise keretäie. Hea tahtmise ja tõsise tööga saab nii mõndagi korda saata.
7. igati arvestatav, tugev. Ta on tõsine ja ohtlik vastane. Mobiilsidest on kujunenud tõsine konkurent tavalisele telefonivõrgule.

vahetu ‹1› ‹adj›

1. otsene, ilma vaheastme v. -lülita. Minu vahetu ülemus. Idaslaavlased olid eesti hõimude vahetud naabrid. Kuulati üle õnnetuse vahetud pealtnägijad. Vahetud andmed, faktid. Vahetu osavõtt sündmustest. Tuleb luua vahetu kontakt keskusega. Esimesed vahetud kokkupuuted naabritega ei olnud rõõmustavad. Need sündmused on omavahel kõige vahetumas seoses. Asula asub jõe, raudteejaama vahetus läheduses 'täiesti, väga lähedal'. On vajalik eri asutuste senisest vahetum koostöö. Kirjaniku see teos on sündinud autori vahetute muljete põhjal. Lähtus otsuse tegemisel enese vahetutest elukogemustest. Aisting on materiaalse maailma vahetu peegeldus.
2. ehtne, loomulik, siiras. Paelus mehe vahetu otsekohesus. Liigutas töökaaslaste tähelepanelik ja vahetu osavõtt tema muredest. Teos köidab oma vahetu värskusega. Lapsed on palju vahetumad kui täiskasvanud.
3. hrv ilma vaheta, vahetpidamatu. *Ning siis – kui tulistamine tihenes vahetuks raginaks, siis lõi mere taga koit õhetama .. B. Alver.

võltsimatu ‹1› ‹adj›
ehe, ehtne, ilma võltsimata. Võltsimatu kurbus, rõõm, ilu. Korrapealt asendus teeseldud kaastunne võltsimatu raevuga. Õpetaja huvi õpilaste vastu oli siiras ja võltsimatu. *Kulda toob ta [= kaevur] sealt üles, puhast, võltsimatut kulda .. O. Kuningas (tlk).