[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

rippuma ‹ripun 42›

1. ülaltpoolt kinnitatuna v. millelegi toetuvana vabalt, oma raskuse mõjul allapoole langema, niiviisi õhus püsima; kasvades allapoole pöörduma v. kaarduma, allapoole kasvama. Lamp ripub laes. Aampalgi küljes rippusid singid. Pada ripub tule kohal konksu otsas. Pesu pandi nöörile rippuma. Ukse ees ripub tabalukk. Käe otsas rippus tal väike kohver. Loodiks kasutati niidi otsas rippuvat tinakuulikest. Pilt, maakaart ripub seinal. Parimate õpilaste fotod ripuvad autahvlil. Keti otsas rippus tal väike medaljon. Nagis, varnas ripuvad mantlid. Toolileenil, toolikorjul rippus kuub. Arsti õlgadel rippus valge kittel. Miks sul akna ees katkised kardinad ripuvad? Oksa küljes ripub häll. Aias rippus võrkkiik. Üle kogu lava rippus suur loosung. Teomees seoti karistuseks käsipidi põikpalgi külge rippuma. Suured vargad istuvad tõllas, väikesed ripuvad võllas. Mees tahtis end penni külge rippuma tõmmata 'üles puua'. Ta on kirglik suitsetaja, piip ripub tal alati suus. Puss ripub vöö küljes. Meestel ripuvad automaadid kaelas, kaheraudsed õlal. Rippuvad kõrvarõngad. Katuseräästast ripuvad alla jämedad jääpurikad. Põõsa okste küljes ripuvad rasked marjakobarad. Osa õunu ripub ladvas, kõrgel. Liaanid rippusid okstelt alla. Rippuvate okstega leinapaju. Rippuvate lehtede ja vartega ilutaimed. Okstel rippus pärlitena vihmapiisku. Paksud patsid rippusid üle selja puusadeni. Rippuvad vurrud. Pika rippuva lakaga hobune. Rippuvate 'lontis' kõrvadega koer, siga. *Tema talu õues kasvas suur saarepuu, mille okstes heina ajal rippusid vikatid ja rehad. E. Krusten. | (taimenimetustes). Rippuv põisrohi, sebralill. || piltl mingis ebamäärases v. ebakindlas seisundis püsima. Rippus kaua une ja ärkveloleku piirimail. Rippusime ahastuse ja lootuse vahel. || kuskilt (kõvasti) kinni hoidma v. tirima (ja liikuma), kõõluma vms. Ema käe otsas rippus aastane tüdrukuke. Valjusti nuttes rippus poisike ema kaela ümber. Neiu ripub noormehe käevangus. Poisse ei lubatud trepi käsipuude küljes rippuda. Heitja nagu ripub vasara küljes. Jäin puuoksa külge rippuma. Sel ajal rippusin mina alles ema rinna küljes. Nahkhiir ripub, pea alaspidi. Tihased võivad okstel rippuda ka selg allapoole. *.. koolivend Heino rippus trammi ukse käepideme küljes, kukkus maha ja murdis jalaluu.. A. Kaskneem. || millegi kohale v. kuskilt üle ulatuma. Siin-seal ripuvad mägitee kohal kivipangad. Pea kohal ripuvad kõrged kaljuseinad. *Kohati on oma töö teinud vooluvesi – tammehiiglased ripuvad juurtega vee kohal.. A. Toht. || lõdvana alla (v. volti) vajuma, lotendama, ripnema. Rippuvate põskedega vanaeit. Silmade all rippusid kuni poole põseni mustad kotid. Tal on lõdvad, rippuvad rinnad. Kolmekordne rippuv lõug. Mehe alahuul rippus madalale alla. Hobuse rippuv mokk. Koeral ripub palavaga keel pikalt suust välja(s). Haavatu pea rippus lõdvalt õlale. Käed ripuvad elutult külgedel, lõdvalt alla. Seisab abitult rippuvi käsi. Riided ripuvad kõhna keha ümber. Tuult ei olnud ja purjed rippusid lõdvalt alla. *Ainult üks käsi paistis olevat sel sõduril, teine varrukas rippus tühjalt. A. Kork.
2. (hrl. seoses loodusnähtustega:) millegi kohal v. üle olema v. hõljuma, justkui õhus seisma. Taevas, lagendiku kohal, üle õue ripub suur kollane kuu. Päike ripub juba õige madalal, madalas. Pea kohal rippusid tumedad, rasked pilved. Silmapiiril ripub ähvardavalt äikesepilv. Tihe pilvevaip ripub mägede kohal. Suitsupilved ripuvad linna kohal. Udu ei langenud maapinnani, vaid jäi õhku rippuma. Eesti kohal ripub suur madalrõhkkond. Väljade kohal rippus kõrvetav leitsak. Tolm rippus hulk aega õhus, enne kui alla tagasi vajus. Sinitaevas ripub üksik lennuk. *.. nagu taeva külge kinni naelutatud, rippus tuuletallaja ülal lagendiku kohal. O. Tooming. || piltl (millegi otseselt ähvardava v. halvaendelise kohta). Vihm ripub juba lausa pea kohal, ega me kuivalt koju saa. Kodumaa kohal ripub oht. Õhus rippus pidevalt kodusõda. Saali jäi rippuma kurjakuulutav, rusuv vaikus. Haigus rippus raskelt küla kohal.
3. piltl kellestki v. millestki (visalt) kinni hoidma, kelleski v. milleski kinni olema, kellessegi v. millessegi kiindunud olema. Noored ripuvad väga teineteise küljes. Ta ripub kogu südamega oma kodu, perekonna küljes. Vanaema süda rippus lastelaste küljes. Ega nad nii väga asjade, varanduse küljes rippunudki. Peremees rippus küünte ja hammastega talu küljes. Miks sa nii kangesti raamatute küljes ripud? Haavatu rippus kramplikult elu küljes. Ega sa lõpmatuseni saa ema põllepaela külge, põllepaela rippuma jääda. Teismelised ripuvad sageli tundide kaupa telefonitoru otsas. *Nii rippusin ma Helenes, et ükski teine naine meeldegi ei tulnud! F. Tuglas. *Ma ei tea, miks ma üldse su sabas ripun, kui sa nii selgesti mulle korvi annad. I. Viiding. || visalt püsima; hoolega v. pingsalt jälgima v. kuulama. Mõte ripub eelseisva töö küljes. Poisi silmad rippusid himukalt tüdruku küljes. Tunnen, kuidas möödujate pilgud mu rõivaste küljes ripuvad. Kuulajad rippusid silmade ja kõrvadega kõneleja huulte küljes. *Kõigi silmad rippusid Vargamäe Eespere peremehel endal.. A. H. Tammsaare.
4. sõltuma, olenema. Vastus ripub (ära) mõningatest asjaoludest. Tema otsusest ripub mitme inimese saatus. Palju ripub pilgust, millega maailma vaadatakse. Kõik ripub ainuüksi teist enestest. Ega ei tahaks teisest inimesest rippuvaks saada. *Inimese mõistusest ja arusaamisest ripub kõik: tema usk, tema tegevus, tema kultuur.. E. Särgava. *Aga oma rikka naise kaasavarast olevat härra Lauw pääsmatult ära rippunud... J. Kross.

juuksekarva otsas ~ küljes rippuma vt juuksekarv

õhus rippuma, õhku rippuma jääma, õhku rippuma jätma vt õhk