[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahvatama ‹37›
hrv ahvatlema. Ahvatav praelõhn. *.. muudkui elberdab Jaagupi näo ees. Miks peaks kõrvalist meesterahvast ahvatama! H. Kiik. *.. see vihane püüe [peremehe surma kätte maksta] oligi nad nii kaugele soldatite järele ahvatanud .. E. Vilde.

aru|natuke
hrl kõnek aruke; napp aru. Oh seda laste arunatukest! *No siis ta küll on täiesti kaotanud sellegi arunatukese, mis tal kord ehk oligi. O. Luts.

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ent ‹konj›
vastandav sidesõna; sün. aga, kuid; (esineb harvemini kui aga või kuid ja on kirjanduslikum)
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. kaks komponenti on omavahel vastandatud. *.. maad läänes katab öine pilvevari, / ent idas päiksest lõõskab taevatelk .. J. Kärner. *Mari teeb tujuti tiidsalt ja jõudsasti tööd, ent tujuti on lõtv ning loid. E. Vilde.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Isa oli mures, ent rahulik. Kirjutis oli lühike, ent tabav. Ütles seda vaikse häälega, ent otsustavalt. Alkoholi pruukimine oli lubatud, ent mõistlikkuse piirides. Ta oli voodis, ent ei maganud. Vesi tõusis aeglaselt, ent pidevalt. Ta peatus korraks, ent jooksis siis edasi. *Selles pole midagi valet, ent pole ka päris tõtt. I. Sikemäe. *Näovärv oli veidi kahvatu, valge, ent siiski mitte elutu, vaid hapralt õrn. R. Roht. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ta tahtis tõusta, ent teda tõugati tagasi. Ta silmad vajusid küll kinni, ent naeratus püsis näol edasi. Otsisin küll kõrvalisema paiga, ent ka siia kostis pidutsejate lärm. Ilm oli soe, ent aeg-ajalt sadas. *Seltskond laua äärde asub, / kõigil koormana ent lasub / kohmetus ja meelehärm. B. Alver. *Räägiti, et kuusikus oligi hunte nähtud, ent kunagi ei kohanud sõbrad neid oma teel. E. Krusten.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandusmoment nõrk ning sõna ent on ütlust sissejuhatav sõna. *Aga võis ju selle teo kellegi teise kaela ajada! Ent kelle kaela? H. Raudsepp. *Suured poisid küll, aga näe – peavad teda päevakangelaseks! Ent mõne aja pärast hakkas poiste huvi Ljoša vastu vähehaaval vaibuma. V. Beekman.

hing1 ‹-e 22› ‹s›

1. hingamine, hingetõmme; hingeõhk, sisse- v. väljahingatav õhk. Köhahoog, tolm, tuisk matab hinge. Haigel matab jälle hinge. Kuumus, leil, suits, lehk lõi, pani, võttis hinge kinni. Rõõmust, põnevusest, hirmust, ärritusest jäi mul hing (rindu) kinni. Jooksin, köhisin nii et hing (rinnus) kinni. Põgenesin toast, hing ehmatusest kurgus. Tõmbasin sügavalt, kergendatult hinge. Mees tühjendas õllekapa ühe hingega. Ujun juba viis meetrit ühe hingega. Ta pidas vee all mitu minutit hinge kinni. *Vanamees vedas vilinal hinge ja ärgitas uuesti. A. Maripuu. | piltl. Kell seinal tõmbas kähisedes hinge ja lõi raginal kuus pauku. || (vähestes ühendites:) õhk, gaas. Õlu tuleb ankrusse hinge alla 'õhutihedalt kinni' panna. Õlu on vaadis hinge all. Kork ei pea hinge. *Jannsen kahmas oreli sõrmiste järele, et alustada laulu... Kuid orelil polnud hinge sees.. E. Särgava.
2. elu, eluvõime; elujõud, eluvaim. Hinge kallale kippuma. Sul ainult tühipaljas hing, ei muud midagi. Jookse, kui sul hing armas. Mehele jäi hing vaevalt sisse. Surijal on veel hing sees. Tal on hing väljas, välja minemas. Köhib, nutab kas või hinge seest. Ega ta enam hinge tõuse. Keegi ei jäänud, kedagi ei jäetud hinge. Uppunu saadi hinge. Sain, pääsesin hingega tulema. Palgast jätkus ainult selleks, et perel kuidagi hinge sees hoida, pidada. Süüa sai parajasti niipalju, et hing sees seisis. Ussil on visa hing. Pühadeks võeti seal hing välja. Kalamees peab kassi ikka hinges. Ei tulnud peole enam endist hinge sisse.
3. sisemaailm, eelkõige tundmuste ja tahte ala; ka nende kujuteldav asu- ja lähtekoht (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). Hinge ilu, suurus, ülevus. Ta on uhke, alandliku, nurjatu hingega. Otsiva, rahutu, õilsa, ülla hingega inimene. Fantaasiarikka, ilutseva hingega luuletaja. Hing kisendab kellegi, millegi järele. Hing igatseb midagi kaunist. Hing väriseb, on hirmul, ärevil. Mu hing aimab halba. Tema hing ei teadnud pettusest midagi. Jäta, jätke mu hing rahule! Hing jääb millegagi rahule, on millegagi rahul. Sõi ja jõi, mida hing himustas. Hing keeb vihast, raevust. Hinges keeb, käärib viha. Kartus, tusk poeb, jääb hinge. Nukrus, igatsus tükib hinge. Need sõnad läksid hinge, hakkasid hinge (kinni). Teiste naer ja pilge lõikas küürakale hinge. Hinge kogunes sappi, vimma. Pilkest jäi okas hinge. Kes teise hinge näeb. Venna surm jättis ta hinge sügava jälje. Poisi hinges tõusis trots. Hingelt noor, vana. Hingelt haige, muserdatud inimene. Oma hingelt on ta väikekodanlane. Ta hinges valitses rõõm ja rahu. Oma hinge põhjas uskus ta, et kõik pöördub veel heaks. Kahetsen juhtunut hinge põhjast '(üli)väga'. Olin hinge põhjani '(üli)väga' liigutatud, vapustatud. Kurbus, mure ahistab, rõhub, täidab hinge. Kadedus näris ta hinge. See vihje pani hinge kipitama, kripeldama, pakitsema. See jutt kosutas mu hinge. Kirjanik kirjutab sellest, mis hingel (kibeleb). Silmad on hinge peegel. Eidekesel on tüdimatu hing, temast jätkub kõikjale. Mitte igaühel pole sellist kanget hinge 'sellist tugevat tahtejõudu v. iseloomu'. Sel noormehel pole õiget ehitaja hinge. Maainimese hing igatseb põldude ja heinamaade järele. Ise noor tütarlaps, aga kasaka hing rinnus. Võõras ei mõista teise rahva hinge. *Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale, vaid ka loojale enesele. F. Tuglas. || (südametunnistusest; moraalse vastutuse ja kõlbeliste tõekspidamistega seotud tundemaailmast). Minu hing on sellest puhas, ei tea sellest midagi. Eksimus piinas, koormas, vaevas hinge. See kuritegu lasus tema hingel. Neid patte, seda süüd minu hingel, hinge peal pole. Varastamise pattu ta oma hingele, hinge peale ei võta. Keeldumise korral jääb selle inimese elu teie hingele, hinge peale. Räägib kõik viimseni hingelt, hinge pealt, hinge tagant ära. Paadunud hingega inimene. *Pealegi polnud tema teada Külasoo naistel midagi niisugust hinge taga, mida nad praegu kartma peaksid. A. Hint. || (kirglikust kaasaelamisest; innust, sisemisest põlemisest, (tegevus)õhinast). Näitleja mängus polnud hinge. Laulab, mängib, töötab hingega. Andus täie hingega oma tööle, uuele harrastusele. Ta teeb kõike hingega. Elu ilma elamusteta on hall ja hingeta. Mees juba üle viiekümne, kuid energiat ja hinge nagu noortel. || (kõrvutatuna v. vastandatuna ühelt poolt kehale, füüsilisele, välisele; teiselt poolt kainele mõistusele, vaimule). Reis tuli kasuks ihule ja hingele. Ise vastutan nii oma ihu kui ka hinge eest. Välise asjalikkuse all peitus hell hing. See mees on ju lausa robot: tal pole raasugi hinge. Mõõk tapab ihu, kuid sõna surmab hinge. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. || piltl (millelegi elutule tema iseloomulikku ilmet andvast eripärast). Igal linnal on oma hing. See omapärane muusika kajastab rohtlate hinge.
4. (filosoofias, religioonis, mütoloogias:) mittemateriaalne surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. a. Hinge surematus. Hingede rändamine, ümberkehastumine. Surmaga arvati hinge kehast lahkuvat. On usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. b. (ristiusuga seotud kujutlustes). Sul on patune hing. Hing läheb taevasse, põrgusse. Hing saab, läheb hukka. Ära saada oma hinge hukatusse. Kurat püüab, võrgutab hingi. Vanakuri, saatan päris tema hinge. c. (loomade, loodusesemete hingestatusest). Muistne inimene arvas, et igal loomal, linnul, puul, kivil, metsal, veel jne. on oma hing.
5. elusolend, hingeline, hrl. inimene. Ta on kuldne, truu, lihtsameelne, romantiline hing. See rahutu, väsimatu hing ei püsi kusagil paigal. Sa oled õnnetu, kadunud hing. See on üks müüdav, nurjatu, vilets, äraostetav hing. Liina, hea hing, on siin kõik korda seadnud. Tema, vaene hing, ei aimanud midagi. Pastor hurjutas jutluses koguduse eksinud, patuseid hingi. Siin ei tunne meid ükski, mitte ainus hing. Mitte kusagil ainustki elavat hinge. Õues ei olnud (inimese) hingegi. Oleks ta seal ainsatki meesterahva, naisterahva hinge kohanud. Lauda- ja majauksed pärani, aga õues mitte hingegi, välja arvatud koer. Ära räägi sellest ühelegi hingele. Surnud hinged 'mingi organisatsiooni, seltsi passiivsed, töös mitteosalevad liikmed'. || retoorilistes hüüatustes ja küsimustes kõneleja enda kohta, samuti familiaarses, kurjustavas v. retoorilises pöördumises kellegi teise poole. Mis sa hing ütled, kostad! Mis sa hing teed, ette võtad, peale hakkad! Söö, joo, maga niipalju kui soovid – mis sa hing veel tahad! Kuhu sa hing lähed? Kui kaua sa hing ikka kannatad! Kuidas ma, vaene hing, õpin, kui vaikust ei ole? Kuidas sa, armas hing, välja näed! Kus te, saatana hinged, logelesite? *„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor. A. H. Tammsaare. || (hrl. inimeste arvu, hulga väljendamisel). Sissid tapsid majas viimse kui hinge. Tal oli seitse hinge peret. Perekonnas oli kuus hinge. Meid on siin koos mõnikümmend hinge. Mõisnikul oli mitusada hinge talupoegi. Teolisi oli vähemalt poolsada hinge. Vallamaksu võeti kaks ja pool rubla igalt hingelt. *Ja sõrajalgseid, neid lehmi, neid kah mõni mitu-setukümmend hinge... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: inim|hing, mees|hing, naishing; kaunis|hing, õilishing; kuradi|hing, saatana|hing, vaenlasehing.
6. piltl (kellestki, millestki olulisest, põhilisest, kesksest). a. mingi kollektiivi, organisatsiooni, ettevõtte, ürituse vms. innustaja, eestvedaja, juhtiv isiksus. Ta on seltsi, näiteringi, ettevõtte, ürituse, matka hing. Laudkonna, seltskonna hingeks näib olevat noor neiu. Meie kodu hing on hakkaja ja energiline vanaema. b. lemmikharrastus, -tegevus, huviala, millega tegelemine on kujunenud vajaduseks. Sport ja muusika – need on poisi hing. Aed ja peenrad on eide hing. *Korvpalli oli tal hea mängida ja see oligi ta hing. V. Saar. c. millegi elustav tuum, põhiolemus. Kunsti sisu ja hing on peidetud ta sügavustesse. *Et lühidus on vaimukuse hing, /../ teen lühidalt.. G. Meri (tlk).

hõõgvele ‹adv›
hõõguma, hõõguvasse olekusse. Puhub söed hõõgvele. Ta tõmbas mahvi ja sigaretiots lõi hõõgvele. *Vilde oligi see mees, kes juba kustuma kippuva Mahtra sõja sädeme rahvas jälle hõõgvele puhus. E. Treier.

igavikuline ‹-se 5› ‹adj›
igavikuga seotud, igavikku kuuluv, igavikust pärit. *Roomlaste tarkus oli vana, peaaegu igavikuline, sina aga noor, ja seepärast oligi sul raske seda mõista. Mart Kalda.

ilu ‹11› ‹s›

1. kaunidus, veetlevus (nii välisena kui ka abstraktsemana, esteetilise kategooriana vms.). Naise, neiu, näo ilu. Noore inimese, rõivastuse ilu. Ürgse looduse, kevadpäeva, sügise ilu. Laulu, keele, viimistletud sõnastuse ilu. Klassikaline ilu. Metsik, puutumatu, looduslik ilu. Sisemine, väline, mehine, karge, tõsine ilu. Õied on oma täies ilus. Töö, käitumise, hinge, vaimu ilu. Ansambli arhitektuuriline ilu. Ilu mõistma, nägema, nautima. Ilu ei panda patta. Iluga ei keedeta herneid ega punaga putru.
2. (kellegi v. millegi) ehe, kaunistus. Vana kask jäeti õue iluks kasvama. Lilli tuuakse toale iluks vaasidesse. Värvirõõmsad salatid on laualegi iluks. Vana park oli küla ilu ja uhkus. Järv küla iluks, tüdruk maja iluks. Habe (on) vanataadi ilu.
3. van lõbu, lust, rõõm, ilutsemine; pillerkaar. Pill tuleb pika ilu peale. Noorikuna pill ja ilu, naisena nälg ja pisarad. Siis on hiired ilul, kui vana kassi kodus ei ole. *Nad pidasid ilu, see oligi pulm, / need kaks sääl kaelastikku. M. Under.
▷ Liitsõnad: pulma|ilu, silmailu.

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

juhuti ‹adv›

1. vahetevahel; üksikjuhtudena. Käidi koos ebaregulaarselt, juhuti. Treening on olnud kollektiivne, juhuti ka individuaalne.
2. hrv juhtumisi, juhuslikult. *Aga kas see oligi nii juhuti öeldud? A. Jaaksoo (tlk).

kapsti ‹adv interj›
kerge, kärme hüppega. Kapsti, ja poiss oligi üle kraavi.

kaputt ‹adv›
kõnek katki, mokas; omadega läbi, otsas. Ratas kaputt ja koorem kraavis. *Jalg on kaputt. Ja oligi õnneasi, et ta ainult jalga riivas, see kuuli risu ... A. Jakobson. *.. ta sokutas küll poisi kooli, aga minu raha oli kaputt ... J. Bedia (tlk).

kokku keetma

1. van rauda kuumutades sepist mitmest osisest kokku taguma. *Nad [= rätsepad] lasksid oma seitse paari käärisid sepal kokku keeta, odaotsaks taguda .. K. A. Hindrey. *.. ääs oligi valmis. Nüüd võis rauatüki juba hõõguma ajada, väiksemaid isegi kokku keeta. R. Sirge.
2. kõnek midagi segast v. halba põhjustama, kokku keerama. Heldene taevas, mis asja sa jälle oled kokku keetnud! *Sest mis nad siin nõlval on kokku keetnud, ei ole künd, vaid lojuste tegu. E. Rannet.

kide-vide ‹adv›
murd kehvavõitu, kuidagimoodi. Tervis nii kide-vide. *Sedasi kide-vide siis oligi küla elanud-olnud .. O. Jõgi (tlk).

koht ‹koha 22› ‹s›

1. (kõige üldisemalt:) ruumi, pinna, joone punkt v. piirkond; (hrl. kitsamalt:) maa-ala, piirkond, paik maastikul, looduses; asu-, toimumispaik. Looduslikult kaunid kohad. Eesti lumerohkeim koht. Seda kohta ei ole kaardile märgitud. Pealetung algas mitmest kohast korraga. Kõrts oli hea koha peal: teede ristumiskohas. Maja asub pisut kõrvalises kohas. Tee on mõnes kohas halb. Kõrgematelt kohtadelt on lumi juba sulanud. Jõudsin ikka samasse kohta tagasi. Paistab, et oleme õigesse kohta jõudnud. Madalamates kohtades on põld veel pehme. Sellele taimele sobivad poolvarjulised kohad. Jões on kärestikulisi kohti. Ära hüppa vette tundmatus kohas! Otsiti kaevu puurimiseks sobivat kohta. Matkajad istusid tuulevarjulisse kohta puhkama. Kus kohas sa elad? Kus kohal see juhtus? Kust kohast sa selle kivi leidsid? Kuhu kohta me puu istutame? Temataoliste koht pole meie hulgas. Mul ei ole kohta, kus elada. Jooksjad asusid kohtadele. Asus rivis oma kohale. Pealtvaatajad võtsid aegsasti mäeveerul kohad sisse. Jälgis kõike kohalt liikumata. Poiss seisis nagu kohale naelutatud. Koera koht pole toas. Riiulile ei leidunud toas enam kohta. Vana koli koht on pööningul. Raamatud tuleb oma kohale tagasi panna. Pange, jätke kõik asjad omale kohale! Igal asjal olgu kindel koht. Tõstis asju ühest kohast teise. *.. mul oli korraga selge, et ei siin ega selle tüdruku seltsis ei ole minu koht. M. Metsanurk. | piltl. Ta pole veel leidnud oma kohta elus. Feodaalkord loovutas koha kapitalismile. Need laulud on võitnud kindla koha meie kooride repertuaaris. || ‹mitmuse väliskohakäänetes› (kasut. vahel keskusele vastandatud provintsi, perifeeria ja neis esinevate asutuste märkimiseks); siin adverbid kohapeal, kohapeale, kohapealt sobivamad. Kohtadel oodati keskuse korraldusi. Kohtadelt saabunud teadetest nähtub, et .. || (asutuse, maja, ruumi vm. kohta). Klubid, teatrid, kinod jm. avalikud kohad. Kohvik oli koht, kus kokku saadi. Mul ei tule võõras kohas und. Varas toimetati kindlasse kohta. See ajakiri oli veel ainus koht, kus sai midagi tõsisemat avaldada. Hea koht kõnek käimla, WC.
▷ Liitsõnad: allika|koht, ankru|koht, asu|koht, asula|koht, avarii|koht, ehitus|koht, einestamis|koht, elu|koht, hargnemis|koht, haua|koht, hiie|koht, hoiu|koht, hukkamis|koht, jalutus|koht, joogi|koht, jooma|koht, kaevu|koht, kalapüügi|koht, kalme|koht, kasvu|koht, kaubitsemis|koht, keedu|koht, keeru|koht, kinnipidamis|koht, kinnitus|koht, kodu|koht, kogunemis|koht, kohtumis|koht, koolme|koht, koondumis|koht, kooskäimis|koht, kudemis|koht, kultus(e)|koht, kuriteo|koht, kurvi|koht, käänu|koht, laagri|koht, laske|koht, leiu|koht, lemmik|koht, linna|koht, lodu|koht, lohu|koht, läbikäigu|koht, lähetus|koht, lähte|koht, maa|koht, maabumis|koht, maandumis|koht, marja|koht, matmis|koht, matuse|koht, müügi|koht, nõupidamis|koht, ohverdus|koht, pagendus|koht, parkimis|koht, peatus|koht, peidu|koht, pesa|koht, pesemis|koht, pesitsus|koht, plahvatus|koht, prügiveo|koht, puhke|koht, pöörde|koht, püügi|koht, raie|koht, randumis|koht, ristumis|koht, seene|koht, sidumis|koht, siht|koht, sonni|koht, sooniku|koht, suitsetamis|koht, sukeldumis|koht, suplemis|koht, suplus|koht, suvitus|koht, söötmis|koht, sündmus|koht, sünni|koht, talvitumis|koht, talvitus|koht, tapmis|koht, tegevus|koht, tekke|koht, telkimis|koht, ukse|koht, vaate|koht, vaatlus|koht, varitsus|koht, veevõtu|koht, võistlus|koht, väljasõidu|koht, õnge|koht, õnnetus|koht, äravoolu|koht, ööbimis|koht, ühinemis|koht, ülekäigu|koht, ülesõidu|koht, üleveokoht.
2. kindel ettenähtud paik istumiseks, kuskil asumiseks, viibimiseks (mingis ruumis). a. (istekoht). Rida 7, koht 8. Saal oli viimse kohani välja müüdud. Kellelegi, kellegi jaoks kohta hoidma, kohta kinni panema. Kellelegi kohta pakkuma. Kas see koht on vaba? Vahetasime naabriga kohad. Sain rongis, lennukis aknaaluse koha. Õpilane istus kohale, vastas kohalt. Pärast tantsu lõppu saatis noormees tütarlapse kohale. b. (asumiseks, viibimiseks). Ehitati uus paarisaja kohaga haigla. Lasteaias on sada kohta. Hotellis polnud ühtki vaba kohta. Õpilased kindlustatakse kohaga ühiselamus. Valmis 250 kohaga laut 'laut 250 looma jaoks'.
▷ Liitsõnad: au|koht, iste|koht, kajuti|koht, magamis|koht, seisukoht; haigla|koht, sõime|koht, voodi|koht, õpilaskoht.
3. keha, eseme, hoone jne. kitsam piirkond. Haige, valus, muljutud, marraskil koht. Sai kolmest kohast haavata. Ristluude kohalt hakkas valutama. Pehme, hea koht kõnek tagumik, istmik. Lõikab õuna küljest plekilised kohad ära. Pirukas on mõnest kohast kõrbenud. Kampsun on mitmest kohast katki. Katus jookseb mitmest kohast läbi. Siin pole keegi puhastanud – tolmu kõik kohad täis. || piltl teat. (häiriv, vaeva tegev, puuduseks olev) asjaolu, nähtus, seik kellelgi v. milleski. Ma tunnen suurepäraselt tema nõrku kohti. Pilge tabas vastase hella kohta. Teose, teooria nõrgad kohad ilmnesid peagi. *See oligi Helmi valus koht. Ta oli juba seitsmeteistkümne-aastane, kuid ikka veel isa ülalpeetav. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: luupekse|koht, meele|koht, oimu|koht, põlve|koht, ristluu|koht, taljekoht; haava|koht, joote|koht, jätku|koht, keevitus|koht, liite|koht, murru|koht, oksakoht; kesk|koht, vahekoht; eba|koht, kitsaskoht.
4. katkend, osa, lõik, lause vms. Kriipsutas raamatus tähtsamad kohad alla. Lugemine jäi huvitava, põneva koha peal pooleli. Luges kirjast paar kohta ette. Mõni koht ettekandest jäi selgusetuks. Orkestriproovil korrati raskemaid kohti. *Jutt algas nagu samast kohast, kus see kevadel Jürna lahkudes oli katkenud. A. Kalmus.
5. ameti-, töö-, teenistuskoht. Sain hea, korraliku, tasuva, kõrgepalgalise koha. Soe koht 'mugav, rahulik, tasuv teenistus- v. töökoht'. Töötab vastutusrikkal, juhtival kohal. Vakantne, vaba koht. Kohta vahetama, kaotama. Kedagi kohalt vallandama, teisele kohale üle viima. Kedagi kohale kinnitama, määrama. Ta edutati kõrgemale kohale. Ta võeti kohalt maha, vabastati töökoja juhataja kohalt. Võttis end kohalt lahti, tuli koha pealt ära. Asub uuele kohale. Sai joomise pärast kohalt lahti. Asutuses koondati kolm kohta. Töötab kahel kohal, poolteise kohaga. Tööline jäi kohata. Talle öeldi koht üles. Otsib paremat kohta. Käis mitmel pool kohta kuulamas. Vaatan endale kontorisse mingi väikese koha. Talle pakuti meistri kohta. Seltsi esimehe, osakonnajuhataja koht. || saadikukoht. Konservatiivid said parlamendis üle poole kohtadest.
▷ Liitsõnad: direktori|koht, inseneri|koht, kirjutaja|koht, kojamehe|koht, koolmeistri|koht, laborandi|koht, madruse|koht, ministri|koht, teenija|koht, treeneri|koht, valvuri|koht, õpetaja|koht, õpipoisikoht; põhi|koht, töökoht.
6. asend, seisund, positsioon. Auhinnalised kohad. I ja III koht kuulusid meie sportlastele. P. Keres tuli esimesele kohale, saavutas esimese koha. Mitmendal kohal meie võistkond on? Naiskond langes tänavu paari koha võrra tahapoole. Esimesed kohad läksid külalisvõistlejatele. Hiina on elanike arvult esimesel kohal maailmas. Aiandus on hõivanud ta elus tähtsa, keskse koha. P. Vallakule kuulub eesti novelli arenguloos silmapaistev koht. Kaks kohta pärast koma.
▷ Liitsõnad: auhinna|koht, esi|koht, medali|koht, punktikoht; juhi|koht, liidrikoht.
7. talumajapidamine (eelkõige selle maa). Suur, väike, kehv, vilets, jõukas koht. Kohta pidama. Ostis koha mõisa käest päriseks. Andis koha rendile, müüs ära. Koha päris vanem poeg. Vanaperemees kirjutas koha tütre nimele. Koht on võlgades, läheb oksjoni alla. Koha peal oli tublisti võlga.
▷ Liitsõnad: asuniku|koht, isa|koht, kandi|koht, kolmepäeva|koht, kuuepäeva|koht, ostu|koht, popsi|koht, puumaa|koht, rendi|koht, sauna|koht, talu|koht, uudismaa|koht, vabadiku|koht, üksjalakoht.
8. teat. ajaline moment v. pikem lõik. Ütle siis parajal kohal sõna sekka. 19. sajandi 30-ndad ja 40-ndad on meie ajakirjanduse ajaloos tühi koht. *Temal oli elus aga kümnete aastate pikkune tühi koht. J. Mändmets.

kraksti ‹adv interj›
kraksuga, kraksatades. Kraksti murdus oks. Kraksti! pliiats oligi katki.

kroonu|viin
kõnek riigiviin. *Kui kroonuviina ja ka metsakohina pudelid tühjaks said, oligi esimene tutvus tehtud.. O. Kruus.

krõps1 ‹-u 21› ‹s›

1. krõpsatus. Mehed kuulatavad tähelepanelikult iga pisematki krõpsu. Iga krõps peletab linnud lendu. Televiisoris käis krõps ja pilt oligi kadunud. *Tera läks hamba all katki ilusa krõpsuga. H. Sergo.
2. ‹hrl. pl.› kõnek kartulikrõps. Ostis suure koti sibulamaitselisi krõpse.
3. kõnek (seksimise kohta). Teevad krõpsu.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kuurustama ‹37›
murd kiduma, haiglane olema, norus olema. *..ei söönud ega joonud [mullikas], ainult kuurustas, ja siis oligi teine ühel hommikul surnud. A. H. Tammsaare.

kõhu|mure [-mure]
toidumure, söögimure. *..vahetas selle [= mee] leiva ja kalade vastu ning kõhumure oligi seks korraks murtud. A. Kaskneem.

kõks ‹-u 21› ‹s›
kerge löök; seda saatev heli. Paar kõksu haamriga ja rehapulk oligi sees. *Korraga kuulsin ma üht tuttavat kõksu.. Jak. Liiv.

kõlama ‹37›

1. kostma, kuulda olema. Kõlab lask, vile, pauk, koputus, kellahelin. Kõlab käsklus, laul, naer. Kõlasid hurraahüüded. Majast kõlab muusikat. Plahvatus kõlas summutatult. Tema tugev hääl kõlas üle saali. Kirikukellade helin kõlas kaugele. „Ei, ma ei tule,” kõlas järsk vastus. || heli andma, helisema. Taas kõlasid kandled. Need laulud kõlavad veel tänapäevalgi rahva suus. Tema sõnad jäid mulle kõrvu kõlama. Nende kuulsus kõlas kõikjal. || häältest, helidest täidetud olema, neist kajama, kaikuma. Õu kõlas laste kilkeist ja naerust. || teat. kõla, tooni omama; mingisugusena tunduma. Orkester kõlas puhtalt. Õpetaja hääl kõlas sõbralikult, rahulikult ja selgelt. Võõra naer kõlas õõnsalt. See kõlas naljana, pilkena, muinasjutuna. Jutt kõlab kahtlasena. See ju kõlab peaaegu nagu hoiatus, süüdistus. See kõlab väheusutavalt, aga mulle siin tõesti meeldib. Tema sõnad kõlasid prohvetlikult. Praeguses olukorras kõlas niisugune küsimus kohatuna. *Kumbki pasun küll kõlas isemoodi, kuid nii oligi ilusam. H. Väli.
2. (suuliselt v. kirjalikult) teat. sõnastuses formuleeritud olema. Kuidas kõlab raamatu pealkiri? Otsus, vastus, resolutsioon, diagnoos kõlab järgmiselt. Tõlkes võiks see lause kõlada umbes sedamoodi. Kogu lugu kõlab lühidalt nii. *Jüri Kustas Allemann, nagu kõlas tema täielik nimi, oli omast kohast isevärki mees. J. Kärner. || hääles, kõneldus, kirjutatus väljenduma, avalduma. Küsija hääles kõlas ärevus, pilge. Näidendis kõlas sotsiaalse ülekohtu hukkamõist. *See on üldsõnaline ja üsnagi sentimentaalne luule, milles kõlavad õõnsa kurbuse toonid. H. Puhvel.
3. piltl esile tulema, sellisena mõju avaldama. Autori ideed ei pääsenud näidendi lavastuses kõlama. Kunstnik on osanud oma maalides iga värvi kõlama panna. Sõnavõttudest jäi kõlama mõte, et rohkem tuleb rõhku panna materjalide kokkuhoiule.

kõlatama ‹37›
korraks v. äkki kõlama. Klaasid kõlatasid kokku. *..juba oligi surunud kellanupule. Kõlatas hele tirin tagatubades.. R. Janno.

käsinik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
käendaja, käemees. *Seal oligi Aiaste peremees ühele vekslile käsinikuna käe alla pannud. M. Traat.

käärlema ‹käärelda 49›
käärusid tehes kulgema, looklema. *Tema elujõgi oligi kümneid aastaid isemeelselt käärelnud kuusikurägastikes ja korisevates sookraavides. H. Lepik (tlk).

könn ‹-i 21› ‹s›

1. väike kasvus kängu jäänud olend v. taim. *Ta [= põrsas] kasvas ning kosus ja varsti oligi pisike könn sihvakaks seakesikuks sirgunud. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: põrsa|könn, seakönn; kase|könn, kuusekönn.
2. kõnek kellelegi millegi poolest (näit. varanduselt, tähtsuselt, jõult) allajääv, vilets, tühine isik. Me oleme könnid tema kõrval. Ei tähtsad mehed tee temasuguse könniga tegemist. Ena mul könni, või tema tuleb mulle ette heitma! Mart oli tugev poiss, aga ega Jürigi könn olnud. *Või ta oleks öelnud, et „mu saunamees, see könn, noh, teate küll, kes...” M. Pihla. | (pooleldi sõimusõnana enda üleoleku rõhutamiseks ja teise halvustamiseks). Tee, et sa, könn, siit kaod! Mis sa vahid, könn! *Mis sa, Sassi-könn, pisikesi kräunutad. Kui jäksi on, tule meeste vastu! V. Alttoa.
▷ Liitsõnad: näljakönn.

küdi1 ‹11› ‹s›
mehevend. *Vennanaine oligi mul hirmul, et äkki tahab sõjast tulnud küdi nüüd kodunt midagi saada või koju jääda.. S. Truu.

lahk|arvamine
kõnek lahkarvamus. *See oligi ehk peamine põhjus lahkarvamisteks oma naisega .. A. H. Tammsaare.

lori ‹11› ‹s›
lora. Ajavad niisama tühja lori. Kuula nüüd vananaiste lori! Lori puha, pole mul mingit pruuti. Kust niisugune lori on võetud? Jäta oma lori! Arvasin loriks, aga ei – oligi õige jutt. Tuled kaasa ja loril lõpp 'asi on otsustatud, rohkem sellest ei räägita'.

mere|soolane
mereveest v. -õhust soolakas. *.. kui Romeo oma meresoolaste huultega riivas Julia juukseid, oligi surmahirm ununenud .. H. Mänd.

mest ‹-i 21› ‹s›
‹hrl. partitiivis v. sisekohakäänetes› kõnek
1. kamp, salk, rühm, seltskond. Tule, istu meeste mesti! Tule meie kampa, löö meiega mesti. Nad tulid neljakesi mestis. Muidu vaikne mees, aga teistega mestis kuraasi täis. Üksi ei tule toime, siis kutsus sõbrad mesti. Oodake pisut, ma löön ka mesti! Kuidas sina selle seltskonnaga mesti sattusid? *Nõnda oligi mu sugulaste, hõimude ja tuttavate kirju mest meil laupäeva õhtul kõige uskumatumal kombel koos .. J. Kross. || (üldisemalt ühel nõul oleku v. ühes laadis tegutsemise kohta). Eks agronoom ja direktor ole ühes mestis. Sulle ei või rääkida, sa oled pererahvaga mestis. Ah, need on ühe mesti mehed kõik! *Aimasin niigi, et selles majas olid kõik köögitüdrukust kuni peremeheni välja riigikukutajatega ühes mestis. H. Sergo. *Neist peredest võrsusid ülbed noorhärrad, kes neljakümne esimesel aastal lõid sakslastega mesti .. E. Tennov.
2. liik, sort, laad, mast. Seal oli koos mitut mesti, mitmest mestist rahvast. Liigub ringi igat mesti sulisid. Mind huvitab, mis mesti mees ta päriselt on. *No kurat, mina pole seda mesti mees, kes endaga mängida laseb! V. Gross. *Vaat sellepärast, et minu mesti mehed ei hooli ilmaski sihukesest sandist asjast! A. Jakobson.

mullake(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem muld) (hrl. hellitlevalt vanakese, rauga kohta). Ta on juba ise vana mees, ema peab olema siis päris mullake. *Ja rauk ta oligi: mullake ihu poolest, mullake mälestustelt. K. Rumor.

mõnu ‹11› ‹s›

1. rahuldus-, heaolu-, lõbutunne, nauding. Sööb, joob, vihtleb, ringutab mõnuga. Vihmastest puhkepäevadest pole õiget, täit mõnu. Tunneb elust mõnu. Milline mõnu on istuda küdeva ahju ees! Kass lööb mõnust, mõnu pärast nurru. Jutustas kuuldust suure, ilmse mõnuga. Mis mõnu see sulle pakub, valmistab? Sai sadistlikku mõnu teise mõnitamisest. Maalib enese mõnuks, mitte näituste jaoks. Ta näis elavat täielikus õnnes ja mõnus. *Vahel ootavad nad [= artistid] publikult tasu, kuid peamine näib siiski olevat enda näitamise ja esinemise mõnu. J. Kangilaski.
▷ Liitsõnad: meelemõnu.
2. miski meeldivat, rõõmu, rahuldust pakkuv asjaolu v. omadus; mõnusus, meeldivus. Külma ilmaga pole suplusel mingit mõnu. Suvel on matkamisel hoopis teine mõnu kui hilissügisel. Saladuses hoidmine selle asja mõnu oligi. Hea jutumehe lugudes, juba tema hääleski on eriline mõnu. Oskab oma sõnadele, ettekandele imelise mõnu anda. *Meile on jäetud kolm mõnu: töö, naised ja viin. O. Tooming. *.. see armsus, mis paistab tal silmist, ja see mõnu, mis kuuldub ta kõnest. E. Vilde. || ‹hrl. pl.› elukondlikud hüved, mugavused. Maaelu, puhkekodu mõnud. Ühiskorteri „mõnusid” ei soovitaks küll kellelegi.
▷ Liitsõnad: elu|mõnu, talvemõnu.
3. van toon, meloodia. *„Nii kui armuline preili soovivad!” ütles Martin oma häälele veidi naljakat mõnu andes. Chr. Kannike.

mõõdu|puu

1. teat. pikkusega v. peale märgitud pikkustega varva- v. latikujuline mõõtevahend. Süllapuu oli ühe sülla pikkune, küünarpuu ühe küünra pikkune mõõdupuu.
2. piltl millegi mõõtmise, hindamise alus. Palk on elatustaseme põhiline, kuigi mitte ainus mõõdupuu. Raamatuhuvi rahva kultuuritaseme mõõdupuuna. Tänapäeva mõõdupuuga mõõtes on ta teosed üsna küündimatud. Ära mõõda teisi oma mõõdupuuga! Vanemal põlvkonnal on alati teistsugused mõõdupuud kui noortel. *Ja ehk oligi ta õnnelik, kui võtta õnne mõõdupuuks eluiga, sest ta suri üheksakümneaastasena. L. Metsar. *Veidrik ja liigmõtleja oli ta siinse mõõdupuu järgi .. V. Traat (tlk).

mädanu ‹1› ‹s›
mädand. *.. naine ostis ... [pintsaku] selle, mis ta mädanu nimi oligi? Noojah – rätsep Kotlepa käest. O. Luts. *Küll rassivad, mädanud. Ei väsi teised ka ära .. P. Rummo.

määrama ‹määrata 48›

1. (seaduse vm. õigusakti kohta:) ette kirjutama, sätestama; (organi v. isiku kohta:) millekski käsku, korraldust andma. Selle otsuse punkt 30 määrab.. Tuleb teha nii, nagu seadused, eeskirjad määravad. Ta määrati töörühma juhiks, kooli direktoriks, Türile metsaülemaks. Maja saab müüa seaduses määratud korras. Stipendiumi, toetust, preemiat, auhinda määrama. Määrati uus tähtaeg tööde lõpetamiseks. Karistust määrama. Liikluspolitseinik võib määrata eeskirjade rikkumise eest rahatrahvi. Mässulistele talupoegadele määrati kadalippu, mõned määrati mahalaskmisele. Varandus jaotati nii, nagu kadunu oli oma testamendis määranud. Isa oli määranud pojale maja ja tütrele auto. Arst määras talle soojendused, mudavanne. *Aga maa kasutamise eest määras peremees Juulile aastas seitse heinateopäeva kraesse. J. Kruusvall. || (milleski kokkuleppimise kohta). Kohtumise määrasime kella kuueks. Pulmapäev on (kindlaks) määratud. Ootasin määratud kohas. Koosolek lükati määramata ajaks edasi.
2. kindlaks tegema, (süstemaatilist kuuluvust, olemust vm.) välja selgitama. Laeva asukoht määrati sekstandi abil. Objekti vanust saab määrata radiokeemiliselt. Tähtede järgi saab aega ja ilmakaari määrata. Määrab vahemaa, nõu mahu silma järgi. Arst määrab diagnoosi. Kogub ja määrab taimi, liblikaid, mardikaid. Raskesti määratavad seeneliigid, mineraalid. Laboris määrati aine koostis, tihedus, aedvilja nitraadisisaldus. *Perenaise vanust oli uustulnukal võimatu määrata näo järgi, mil lasus terve kiht pastasid ja puudrit. R. Sirge. || määratlema. Kolmnurk määratakse kahe külje ja nendevahelise nurga kaudu. Sirgjoont määravad punktid. *Ma pole suutnud oma vahekorda selle mehega määrata. Kunagi ei kujunenud see .. südamlikuks sõpruseks, kuid ikka oli see enam kui harilik tutvus. F. Tuglas.
3. millekski v. kellelegi ette nähtud olema. Need sõnad polnud määratud sinule, sinu kõrvadele. Siis ta taipas, et küsimus oli temale määratud. Aukülalised istusid neile määratud kohtadele. Nooremale koolieale määratud lasteraamat. *Iga asi seisis siin [= toas] määratud paigal .. K. Rumor. || (millegi paratamatult, inimese tahtest sõltumatult toimumisega seoses). Pillimeest minust ei tulnud, polnud saatusest määratud. Kinnikasvamisele määratud soostuv järv. Päästmatult hukkumisele, surmale määratud merehädalised. Kas olen määratud siia igavesti ekslema?
4. milleski oluline, tooniandev, peamine olema. Suurelt osalt määrab kliima taimede ja loomade levikuala. Mis määras ta sellise otsuse, valiku? Inimesed, poliitikud, kes on meie sajandi ilmet määranud. *.. mehe määravad siiski nimelt tema suurimate saavutuste mastaabid, mõte, teostus .. Ü. Tuulik. *Kõik mõtlesid ainult tasu peale ja see oligi, mis määras nende vahekorra tööga. A. H. Tammsaare.

mööduma ‹37›
mööda minema
1. (ruumiliselt:) millestki, kellestki mööda liikuma. Mootorratas möödus ees sõitvast autost. Möödus vastutulijaid tervitamata. Kiirbussid mööduvad siit peatumata. Rong möödub taludest, metsatukkadest. Kihutame, nii et telefonipostid mööduvad vilinal. Talust möödub Tartu – Jõgeva maantee. Kilomeeter möödub kilomeetri järel. | piltl. Möödus küsimusest, probleemist vaikimisega. Kuulas hoolega, et ükski sõna ta kõrvust ei mööduks. On lugemisoskuselt mitmest klassikaaslasest möödunud.
2. (ajaliselt:) kulgema, kuluma. Ta lapsepõlv möödus vanaema kodus, maal. Aastad, aastakümned, sajandid mööduvad. Möödus paar tundi ja ta oligi tagasi. Häiresignaalist oli möödunud mõni minut. Suvi möödus lennates. Augustis möödub 100 aastat selle helilooja sünnist. Ei möödunud päevagi ilma vihmata.
3. üle minema, lakkama. Äike, torm, vihmahoog möödus. Haiguse äge järk möödus paari päevaga. Ootasin, et peapööritus, iiveldus mööduks. See tõbi möödub tohtritagi. Meelepaha möödus, tuju paranes. Mööduv nähtus, huvi. || läbi saama, lõppema. *Küsitava väärtusega mesinädalad olid möödumas. P. Viiding.

mühaklus ‹-e 5› ‹s›
mühaklik olek v. käitumine. Peenesse seltskonda sobimatu mühaklus. *.. et kramplikult tooni jälgides oligi ta tegelikult mühaklusega hakkama saanud. E. Tennov.

mündrik ‹-riku, -rikku 30› ‹s›
van (sadama) paadimees. *Kaupade ümberlaadimine ja vedamine reidilt randa või rannast reidile oligi mündrike ülesanne. L. Meri.

nii|paljuke
kõnek niivõrd väike hulk, sedavõrd vähe. Niipaljuke sa minust hoolid! Niipaljuke mul siis oligi seda tarkust. Kas sul häbi ei ole? – Mitte niipaljukestki.

noh
I. ‹interj› esinedes lause alguses v. teatava sõna ees v. järel annab öeldavale tugevama tundetooni, rõhutab teatavat suhtumist
1. alustab tuttavlikku (sageli imestust, üllatust väljendavat) küsimust; omaette lausena väljendab küsimust v. vastuküsimust. Noh, kuidas sul siis elu läheb? Noh, kuidas elad? Noh, kas saite asjad korda? Noh, mis Tartu pool ka uudist? Noh, kuhu nüüd? Noh, mis see siis tähendab? Noh, kas siis nalja teha ka enam ei tohi? Kas sa tead, keda ma linnas nägin? – Noh? Sul on üks naljakas komme. – Noh? *Ma teadsin, mis kirjas oli, ent küsisin ometi: „Noh?” L. Promet. *„Noh, seljakont ajab tuld välja küll?” rohmas Mart .. küsida. H. Väli.
2. alustab tuttavlikku tervitust vm. suhtlusväljendit. Noh, terekest kah! Noh, nägemiseni siis! Noh, kõike head teile! Noh, adaa! Noh, aitäh sulle! Noh, olge tänatud kõige hea eest! Noh, õnn kaasa!
3. rõhutab palvet, soovitust, kehutust, millekski veenmist v. õhutamist. Noh, näita ometi mulle ka! Tule kaasa, noh, ma üksi ei julge minna! Ära nüüd nuta, noh. Noh, roni aga kähku autosse. Noh, las käia! Noh, võta ometi, kui pakutakse! Noh, palun nüüd kõiki lauda. Noh, noh, tehke kiiresti! Noh, ruttu-ruttu, muidu jääte ilma! Noh poisid, hakkame minema. Noh räägi ometi, mis siis juhtus.
4. rõhutab möönmist, millegagi v. kellegagi nõustumist. Noh, seda minagi arvasin. Noh, võtku see pealegi endale. Noh, võin ju proovida. Noh miks ma ei aita, muidugi aitan. Noh olgu (nii, pealegi), ma tulen. Noh hästi, nõndaks, heakene küll. Noh seda parem. Ei noh, nõu pole laita. Ei noh, tingimata lähme.
5. rõhutab, kinnitab väidet, väite tõesust. Ma ei taha, noh! Kas sa olid tõesti eile Pärnus? – Olin, olin, noh! Ma üksi lihtsalt ei julge, noh. Tunnen küll, noh, miks ma Jaani ei tunne! Usu, usu, ufo oli noh! Kes tegid? – Külapoisid, noh.
6. rõhutab parastust, meelepaha, hurjutamist, ähvardust. Noh, nägid nüüd! Noh, said, mis tahtsid! Noh, seda võis arvata! Noh, seda me veel vaatame! Noh, see nali ei lähe tal läbi. Noh, Peetrist pole nagunii asja.
7. rõhutab vastandamist, uuele mõttele siirdumist v. öeldu täpsustamist. Auto oleks hea asi, noh aga pole ju raha. Tuleval aastal, noh siis olen juba pensionil. Kui siin pole tööd, noh, maailm on lai.
II. ‹adv› rõhutuna annab öeldavale kõhkleva, ebaleva varjundi. Laena, noh ütleme, paarsada krooni. Läheb veel noh nii pool tundi. Võtame noh kas või sellegi näite. Noh, ma ei tea ütelda, kas tulen või ei. Noh, kes seda enam täpselt mäletab. Käis see, noh, mis ta nimi nüüd oligi.. Poeg võib tal olla noh (umbes) 5–6-aastane. *.. sest mõistan poola keelt ... noh nii ... peaaegu mitte sugugi. O. Luts. *.. nii noor ja värske nagu ... noh roosinupp. R. Sirge.

nojah ‹adv›
jaatust, möönmist väljendav v. seletavat, täpsustavat lauseosa sissejuhatav modaalsõna
1. kasut. jaatavas vastuses küsimusele v. kinnitusena (jutukaaslase) eelnenud väitele. Kas tõesti? – Nojah! Kas Jaan kukkus eksamil läbi? – Nojah, noh! Kas said noomida? – Nojah, sain muidugi! Nojah, nii ütleski. Nojah, tema oli, kes siis muu. Nojah, valetas muidugi, ma sain aru küll. *„Ähvardavad lahti lasta,” ütles Melanie pliidi juurest. – „Nojah, nägite, nimekirjadki juba väljas.” V. Gross.
2. kasut. möönmist, nõustumist väljendava sõnana: hea küll, hästi, hüva; ka taipamist, mõistmist väljendavana: selge, teadagi. Nojah, minge siis pealegi. Nojah, eks ta ise tea paremini. Nojah, siis on hästi. Nojah, olgu nii. Nojah, küllap tõmbasin raha koos taskurätiga taskust välja. *Kui Valli oli .. kõik vennale pikalt-laialt ära seletanud, ütles Volli: „Nojah, aitüma!” H. Pukk. *Alles nüüd mõistsin tema käele vaadata [et kas ta on abielus]. Nojah, sõrmuse kandmine ei ole praegu moes! R. Kaugver.
3. kasut. kahtluse, kõhkluse v. rahulolematuse väljendamisel. Nojah, võiksin ju tulla. Nojah, mine sa tea. Nojah, oota sa, et tema sulle võla ära maksab! Nojah, kes see minu juttu usub! Nojah, ei võinud siis mulle ka märku anda! Nojah, nüüd mängid veel kannatajat!
4. kasut. seletuse v. täpsustuse sissejuhatava sõnana. Kui aega on, nojah ja raha, siis ehitaksin suvila. Sel sügisel, kui vanaisa suri, nojah, sellest on juba oma kolmkümmend aastat .. Nojah, lähen mina siis mööda teed .. Nojah, kuhu ma nüüd jutuga jäingi? *.. sain aru, et Peeter on vahepeal moosipurkide kallal käinud. Nojah, suu oligi tal kõik moosiga koos. E. Raud.

näh
kõnek
1. ‹interj› tähelepanu juhtiv hüüatus seletavas, kinnitavas v. nentivas lauses, aga ka tõrjudes v. kirudes. Näh, sealt ta tulebki! Hommikul, näh, polnud aega süüa. Näh tahtsin just minema hakata. Näh, oleksin peaaegu unustanud! Näh mitte ei saanud tulla. Käis see, näh, mis ta nimi nüüd oligi .. Näh, vana mees, aga varsa aru. Näh, kus nali! Näh nüüd, ära trambi! Näh kus narr, ei usu mind. Näh kuradit, kuidas keeras sajule. *Näh, tahtsin sulle endale näidata, mis kahju nad [= kariloomad] teinud .. A. H. Tammsaare. *„Näh,” pöörab Tõnis Sägi ajalehte, „neil Tartus tänavu jällegi näitus.” O. Luts. || (pakkudes). Näh võta!
2. ‹adv› jah, neh. *„Mart, kuule, Mart, kas sa magad?” – „Magan näh!” J. Mändmets. *„Õige näh, peremees: mees on mees ja ristikivi on ristikivi,” kordas Madis .. A. H. Tammsaare.

nüüd ‹adv›

1. rõhulisena väljendab ajasuhteid ning tähistab just käes v. kulumas olevat ajahetke v. -lõiku; mineviku sündmustest rääkides märgib seda ajahetke, milleni parajasti on jõutud. Enne ja nüüd. Kas nüüd või kunagi hiljem. Just nüüd on õige aeg. Siis oli nii, aga nüüd on hoopis teisiti. Nüüd sa alles tuled! Eile käis ja nüüd jälle. Alles ta nuttis ja nüüd juba naerab. Hommikul sadas, aga nüüd päike särab. Nüüd läheb töö(ks) lahti. Nüüd pole muud, kui hakkame pihta. Ma ei saa nüüd maksta, maksan tuleval nädalal. Ta on nüüd seitsmekümne nelja aastane. Veel nüüdki läheb süda soojaks, kui noorust meenutada. See oli aprillis, aga nüüd on varsti juuni lõpp. Sellest on nüüd juba kaheksa aastat. Meil on nüüd rasked ajad. Nüüd lähme kohvi jooma. Lükkame kõik korraga – nüüd! Nüüd on kõik selge. Nüüd pole enam midagi teha, parata. Mine nüüd, sind oodatakse. Mis nüüd lahti on, mis nüüd juhtus? Kes sealt nüüd tuleb? Nüüd viimasel ajal ma pole seal käinud. Nüüd ta juba teadis ja oskas ettevaatlik olla. Nüüd viimaks olime kohal. Jaan hüüdis nüüd jälle vahele, et ärgu valetagu. Nüüd olime igalt poolt ümber piiratud. || (praegusele ajahetkele lisaks ka muutunud olukorrale viidates). Mis siis nüüd saab? Nüüd on meie nõu otsas. Vaat kus lops – mis nüüd teha? Nii on palju parem, nüüd on hoopis teine asi. Nüüd ma tõesti ei oska enam midagi arvata. Mida ta meist nüüd mõtleb? Hommikul oli hall maas, nüüd võttis küll kartulipealsed ära.
2. ‹hrl rõhutuna› väljendab modaalseid suhteid (ajaline tähendus on tuhmunud v. kadunud), kasut.:. a. (rahustades, veendes v. kehutades). Ära nüüd hädalda, ära nüüd sellepärast meelt heida. Mis sa nüüd nutad, jäta järele! Ära nüüd pahanda, lepime ära! Anna mulle nüüd natukenegi aega! Pea nüüd pea, oota nüüd ometi! Ära nüüd karda, süst pole üldse valus. Seisa nüüd natuke paigal, ära liiguta. Las(e) ma nüüd tuletan meelde. Ole nüüd ikka mees! Võta nüüd võta, kui pakutakse! Räägi nüüd muinasjuttu, kui laps nii väga palub. b. (tõrjudes, vastu väites). Mõni asi nüüd, millest rääkida! Ei tohi, kus nüüd seda! Sina nüüd ka midagi tead! Tema(st) nüüd mõni kündja! Temaga nüüd igav hakkab! Mis rahad nüüd minul, vanainimesel. Mis nüüd leivast, ma olen lihagagi rahul. Kört nüüd kellegi toit! Kuule nüüd juttu, valetab ju! Ah, tema plära nüüd! See nüüd mõni mure, asi! Kus nüüd temal kõlbab minuga käia! Mis oskaja nüüd mina. Mis nüüd müüa, hea, kui oma tarbekski jätkub. Tema nüüd küll süüdi ei ole. Mis tast nüüd nii laita. Ole nüüd asja, mida kiita! Kas oled akadeemik? – Mis sa nüüd, lihtne teadur olen. Mine nüüd, see ei ole ju võimalik! See pole nüüd küll mingi ime, selles pole nüüd küll midagi iseäralikku. *„Kas oma töö?” küsis Körber. „Kust nüüd! Lasksin teha ..” E. Särgava. *Ebausk jah! Kuidas nüüd inimene ennast vahel hundiks ja jälle inimeseks muuta saab! A. Kitzberg. c. (mööndes, nõustudes, kinnitades). Hea nüüd küll. Seda nüüd küll. Mis nüüd teda rääkida! Kes nüüd teda kiita jõuab. Kõike on vaja, olgu nüüd toitu või riiet. Saab nüüd, kui palju saab, päris ilma ikka ei jää. Olgu sellega nüüd, kuidas on. *.. töö on muidugi töö, mis seal nüüd rääkida .. A. H. Tammsaare. d. (kaheldes). Mine nüüd tea. Kas nüüd (just) kõige parem. Ei tea nüüd, kas võib. Mis aastal see nüüd oligi? Teda peeti – kuidas seda nüüd öeldagi – kerglaseks. Kas nüüd direktoriks, aga osakonnajuhatajaks ehk saab. Oli nüüd tee libe või mina hooletu, aga maha ma käntsasin. Vaevalt temast nüüd päris kunstnikku tuleb. e. (hrl. meelepaha, halvustust v. parastust väljendavates emotsionaalsetes hüüatustes). Näh nüüd, seisa paigal! Ütle nüüd last, kuhu roninud! No ütle nüüd lolli, mida usub! Seal see nüüd on, see oma tahtmine! Vaat sulle nüüd iseenese tarkust! Miks ta nii tegi? – Küsi nüüd narri, tegi ja kõik. *Ostsin ma merevaiku – näh nüüd! meresoola ikka, mitte merevaiku .. O. Luts.

ohvri|meelsus
valmisolek end kellegi heaks ohverdada (2. täh.), kellegi kasuks millestki loobuda. *.. kas oligi see puhas headus, võltsimatu ohvrimeelsus, mis kihutas vanameest halva poja kasuks rügama? E. Krusten.

oiatama ‹37›
korraks oigama. Haige oiatas valust. Jõudsin vaid oiatada ja hammas oligi välja tõmmatud. „Oo!” oiatas naine kaeblikult.

pagan ‹-a 2› ‹s›

1. risti- (v. juudi, muhamedi) usku mittekuuluv inimene, polüteistliku religiooni tunnistaja. Ristimata pagan. Paganaid ristiusku pöörama. Muistsed eestlased olid paganad, kes kummardasid loodusjõude. *Läheme koos kui ühised Kristuse vennad tolle paganate pagana Lembitu vastu. J. Sütiste. || kirikust võõrdunud, usukommete suhtes ükskõikne inimene. Kirikus ta ei käi, on hoopis paganaks jäänud. *Ja et Lokki, seda paganat, olla seal enne [laulatust] ristitud ja leeritatud. E. Rannet. *.. paludes armu ja halastust paganaile, kes inimese ilma jumalasõna ja kirikulauluta hauda panevad. J. Semper.
▷ Liitsõnad: pool|pagan, püstipagan.
2. hrv kurivaim, kurat, vanapagan. Rahvalaul nimetab mõisat „kuradi kojaks, pagana paigaks”. Mees on must kui pagan, vannub kui pagan. Tee paganaga õlut – ta sööb raba, joob õlle ja lõhub tõrre takkapeale.
▷ Liitsõnad: vanapagan.
3. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› tagasihoidlik kirumissõna, kasut. negatiivse, harvem positiivse emotsiooni väljendamiseks ja rõhutamiseks ning vandumisvormelite osana: kurivaim, sindrinahk, sunnik, põrguline, tont, saatan. a. (üldiselt, mitte kellelegi v. millelegi otseselt suunatuna). „Ah sa pagan!” siunas ta endamisi. Oh sa pagan – jälle sajab! Oi pagan, unustasin selle hoopis! Küll raputab pagan! Pagan, kui palju raha on läinud! „Ptüi, pagan!” kirus ta ehmatusest. Oh sa pagan küll, kui kärmed te olete! Tohoo pagan, on need alles julged mehed! Oi (sa) pagan, küll on kõht tühi! Sa pagan, äärepealt oleksime ta kätte saanud! Pagan küll, et see mul ka enne meelde ei tulnud! Noh, pagan, ega mina ka kehvem ei ole! Pagan võtaks, kuidas ma seda ei märganud! Hakka peale, pagan sind võtku! Võtaks pagan su jonni! Ägedad sellid, pagan neid võtaks. Käigu, mingu oma jutuga kus pagan! Nüüd on pagan lahti 'asjad hullusti'. Ära, pagana päralt, mu peale karju! Kuidas, pagana pihta, ta nimi oligi? Pagana pihta, nii me teemegi! b. (pahandavalt, taunivalt, üllatunult, tunnustavalt v. imetlevalt kellegi, harvem millegi kohta). Mis te, paganad, karjute! Kuhu sa, pagan, tormad? Kus ta pagan on? Kas te saate, paganad, koju! Miks sa, pagan, seda kohe ei ütelnud? Paganad, lõid akna puruks! Küll ikka paganad teevad lohakat tööd! Lambad paganad on välja pääsenud! Taevale tänu, läks, pagan, minema! Ükski pagan, mitte keegi pagan ei oska seda ära arvata. (Kes) pagan seal vahet teha mõistab. Pagan ka seda Antsu sinna ajas. Targad, paganad, oskavad oma nahka päästa. Vaata paganat, mis välja mõtles! Küll ma neile paganatele veel näitan! Kuidas sul, paganal, mu sõnad kõik meeles on? Neid paganaid ei osta keegi, kui on müügil ilusamaid kapsaid. Kärbse(id) paganaid on kõik kohad täis. Vanamoori pagan ei taha mulle enam süüa anda. *.. tunnen mõndagi arstimistaime, aga seda paganat, seda tubakat – ei tunne. O. Luts. c. tunderõhuliselt koos sõnadega kes, mis, kus, kuhu, kust, kuidas. Kes pagan seal kolistab? Kes pagan selle vanamehe siia juhatas? Kes pagan võis üldse teada, et ma tagasi olen? Mis pagan sinul sellega asja on? Mis pagan selle koha nimi nüüd oligi? Mis pagan(at), mida pagan(at) te seal teete? Ma lähen vaatan, mis pagan ta veel jokutab. Kus pagan(as) see Villem peaks olema? Kust pagan(ast) ma selle raha välja võtan? Kuhu pagan(asse) sa selle mütsi ometi panid? Kuidas pagan ta enne hakkama sai! Keda paganat te ootate? Mida paganat teadsin mina sellest loost. Milleks paganaks seda arvestust veel vaja on? Mille pagana pärast sa siin istud? d. pagana ‹substantiivi ees genitiivis› (rõhutava sõnana halvustavalt, pahandavalt v. tunnustavalt, imetlevalt:) kurjavaimu, kuradi(ma), sindrima, paganama, saatana. Pagana tüdruk, mida ta kõik tahab teada! Kõik on selle pagana vanamehe süü! Vaata kus pagana sindrinahk! Vaata pagana poissi, millega hakkama sai! Ütle sellele pagana Juhanile, mis ma tast arvan. See pagana konjak hakkas pähe. Kui selle pagana pumba korda saaks! Mul ju see va pagana puujalg. See pagana pilli kääksutamine on kõiki ära tüüdanud. Mis pagana sodi sa meile sisse söödad? Mis pagana virisemine see olgu! Kust pagana kohast need andmed on võetud? Pagana lugu, et vahele jäin! Tema plaan tegi meile pagana nalja. Pagana kahju, et ma seda varem ei teadnud. Pagana moodi 'väga' igav. Tee tolmas pagana moodi 'väga'. *Pagana mehed need traalimehed, tõmbavad, nii et merepõhi kõliseb taga, poegagi mööda ei lase... R. Sirge.

pahandus ‹-e 5› ‹s›

1. halbade tagajärgedega tegu, pahategu, kahjutegu. Rotid olid sahvris palju pahandust teinud. Lapsed, ärge tehke pahandust! Rahe tegi maal palju pahandust. Mine tea, mis pahandusi on poiss koolis jälle teinud. Pahandusega hakkama saanud noorukid. Perenaine tabas kassi otse pahanduse pealt. See marakratt on iga hetk pahanduse peale valmis. Kuidas sul see pahandus juhtus, et vaas katki läks? *„Sa sinder, kel sihukest pahandust tarvis oli!” kurjustas Traatjalg. E. Männik. *.. kutsika hooldaja peab varahommikul olema viuh! voodist väljas ja koeraga õues, et pahandus põrandavaibale tulemata jääks.. J. Aare.
2. ebameeldiv vahejuhtum, konfliktsituatsioon, kerge tüli, riid, sõnelus; pahandamine (2. täh.) Mul oli hommikul mehega pahandus. Kas sul tööl pahandusi ka on olnud? Sellest võib ainult suurt, paksu pahandust tulla. Kel seda pahandust vaja on! Meil oli siin väike pahandus lahti jäetud värava pärast. Pahandus tekkis sellest, et sa polnud luba küsinud. Kui koju läksin, oligi pahandus käes. Niisugune tegu võib neile suure pahanduse kaela tuua. Pisike pahandus paisus suureks tüliks. Iga päev tuli ette pahandust ja kaebamist. Pilapildist oleks võinud pahandus(t) tulla. || piltl ebameeldivus, õnnetus. *Lainest väljatulekuga on tegemist svertpaatidel. Seda tuleb teha sujuvalt, muidu võib tulla pahandusi. H. Lind.
3. mure, tüli(n). Puudega oli pahandust palju, enne kui nad lõhutud said. Esimestel päevadel oli kutsikaga palju pahandust. *Vähe annab see elajaloom piima, aga pahandust palju. L. Kibuvits. *Ma küll valmistan teile pahandust, aga mis sa ikka teed – süda valutab sees... A. Antson.

parajasti ‹adv›

1. (just) praegu, (just) sel ajal, just sel momendil. Mis töö tal parajasti käsil on? Kell näitab parajasti keskpäeva. Ta rääkis parajasti telefoniga. Mul ei ole parajasti tahtmist tulla. Oli just parajasti õunapuude õitsemise aeg. Jäime seisma sinna, kus parajasti olime. Kui koju jõudsin, olid teised parajasti lõunalauas. Kõik, mida parajasti vaja ei läinud, pandi kappi. Valmistusime parajasti välja minema, kui uksele koputati. || just (siis), juhuslikult. Kehakinnituseks pakuti seda, mis kodus parajasti oli. Toidupoolist ei juhtunud tal parajasti kaasas olema. Kõik tegid edasi oma tööd, mis neil parajasti juhtus käsil olema. Korrektori koht on meil parajasti vaba.
2. (just) äsja, nüüdsama; hiljuti. Olin parajasti uinunud, kui uksekell helises. Sain aru, et nad olid parajasti minust rääkinud. Jahu oli parajasti otsa saanud. Parajasti oli uus tants alanud ja meie lahkumist ei märgatudki. *Juhtus nii, et mõisnikel oligi hädasti toapoissi tarvis. Eelmine oli parajasti jalga lasknud. L. Tigane.
3. sobivalt, küllaldaselt, vajalikul määral, parajalt; üsna, kaunikesti. Liha tuleb hautada seni, kuni see on parajasti pehme. Ta jookseb parajasti nii kiiresti kui võiduks vaja. Nad jõudsid parajasti enne bussi peatusse. Tööd ta tegi parajasti, ei pingutanud end üle. Ma ulatusin parajasti üle aia vaatama. Kaas passib pannile parajasti peale. Raha piisas parajasti koti soola ostmiseks. Käsi oleks sealt parajasti läbi mahtunud. *.. mina ei tea igavamaid loomi, kui on täie aruga inimesed, sest nemad söövad parajasti, joovad parajasti, vihkavad parajasti ja armastavad parajasti. A. H. Tammsaare.