[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

känd ‹kännu 21› ‹s›

1. pärast puu langetamist juurestikule jääv tüveosa. Kõrge, madal, vana, mädanenud, kõdunenud känd. Kände juurima, kaaluma. Puu langes prantsatades kännult. Poiss istus kännule, kännu otsa. Löö kirves kändu! Kaasikust jäid järele ainult värsked kännud. Ta on kui vana, pehkinud känd. Käbi ei kuku kännust kaugele. Kuidas känd, nõnda võsu.
▷ Liitsõnad: kase|känd, kuuse|känd, männi|känd, tamme|känd, tõrvaskänd.
2. piltl vana, eakas, elatanud inimene. Mis meie, kaks vana kändu, enam noorte vahele segame! Temasugust vana kändu enam ei kasvata. *Nendegi uulitsal võttis number kümnenda maja omanik, seitsmekümne kahe aastane känd, uue naise.. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: mehe|känd, vanamehe|känd, vanapoisikänd.
3. piltl (päritoluga ühenduses:) see, kellest v. millest keegi v. miski on tekkinud v. arenenud; sugu(võsa), suguselts, (rahva)tõug. Eesti kännust teadusemees. *Noore härra ema oli aadlisoost, isa vanast literaatide ja pastorite kännust. E. Vilde. *Nagu kogu eesti vaimuelu, nii põlvneb ka eesti teater saksa kännust.. J. Kärner.

üle kivide ja kändude vt kivi