[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jäär ‹-a 22› ‹s›

1. kohitsemata isaslammas. Uted paaritati Altai tõugu jääraga. Jäär puksib, poksib. Jäära sarved. Vanamees on kangekaelne nagu jäär.
▷ Liitsõnad: sugujäär.
2. piltl kiimane meesterahvas. *Haavik oli jäär, seda teadsime kõik. Aga et oma sõbra naisega ja praeguses eas... P. Kuusberg.

jäärama ‹jäärata 48›
kõnek naistekütina elama, ringi tõmbama. *Küllalt ringi tõmmatud ja trallitud – ega ikka nii kaua ei jäära, kuni pea hall otsas... O. Jõgi (tlk).

jäära|nahk
Paks jääranahast kasukas.

jäära|päine
piltl kangekaelne, jonnakas, põikpäine. Jäärapäine inimene, õpilane. Tal on jätkunud jäärapäist usku meie ettevõtmisse. Ajas oma jäärapäist jonni. Teeb kõike jäärapäise järjekindlusega.

jäära|päisus ‹-e 5 või -e 4›
piltl (< as jäärapäine). Sellist jäärapäisust kohtab harva. Teeb kõike mingi kangekaelse jäärapäisusega.

jääras ‹jäära 19› ‹adj›
hrv järsk, järsu kaldega. *Tara sai alguse loodjast sopkanõlvast ja lõppes jäära jõekalda kohal.. N. Baturin.

jäära|sarv
Kasukal olid jäärasarvest nööbid. Kõver, keerdus nagu jäärasarv.

ära kargama

1. pagema, (ära) põgenema, ära jooksma, pakku minema. Laagrist, vanglast kargas ära mitu vangi. Ärakaranud ori, sunnitööline. Madrus kargas Ameerikas laevalt ära. Sõdur oli väeosast ära karanud. *„Paljud kargavad ära ...” – „Egas kõik või ära karata. Maa jääks tühjaks ...” M. Metsanurk.
2. (ära rõhutab tegevuse, protsessi lõpetatust:) kargama (1., 3., 6. täh.) Ta tahtis lüüa, kuid mul õnnestus eest ära karata. Nööp kargas mantli eest ära. *.. ei ole mõisas hullemat jäära kui Juhkum ise – tema olevat juba mitmed abivaimud ära karanud! E. Kippel.

kohitsema ‹37›
isasolendit (looma v. inimest) sugunäärmete kõrvaldamise v. rikkumise teel suguvõimetuks muutma. Pulli, kulti, täkku, jäära kohitsema. Kohitsetud haaremivalvureid kutsuti eunuhhideks. | piltl. Tsensuuris kohitseti teost tublisti.

kuri ‹kurja 32›
I. ‹adj›
1. (loomu poolest) õel, tige, halastamatu, pahatahtlik. Kuri mõisahärra, kubjas, sundija. Kuri nõid. Deemonid ja muud kurjad jõud. Perenaine, võõrasema oli väga kuri. Tal on kodus kuri ämm. Vanas eas läks ta üha kurjemaks. Eidel oli kuri süda, kuri ja terav keel. Kes kaitseb mind kurja maailma eest? Viin on tema kurjem vaenlane. Poisil on kurjad silmad. Kuri kahjurõõmus muie. Kurjad keeled kõnelesid 'levisid kuulujutud', et raamatupidaja armastab vägijooke pruukida. || (pahasoovliku plaani, teo vms. kohta). Kuri kavatsus, plaan. Nad peavad kurja nõu. Haub kurje mõtteid, kurja kättemaksu. Sa mängisid mulle kurja vembu. Temaga tehti kurja nalja. *..halastamatu on tema süda ja kurjad ta teod. J. Sütiste. || (loomade kohta:) kallale, hammustama v. lööma kippuv. Kuri elajas, pull. Vana isahani on hirmus kuri. Lapsed on kuke, jäära kurjaks õpetanud. Kuri koer õue hoiab.
2. vihane, (väga) pahane. Nüüd sai isa päris kurjaks. Ega sa minu peale väga kuri ole? Miks oli ta kõigi vastu nii kuri? Ära ole lapsele nii kuri. Mart ei olnudki eriti kuri, kui juhtunust kuulis. Ta heitis naisele kurja pilgu. Kes seal räägib kurja häälega? Õpetaja nägu, ilme läks iga hetkega kurjemaks. Ma ei lausunud ühtegi kurja sõna.
3. (millegi kohta:) halb, paha; kehv; hull vms. vrd kuri (4. täh.) Algasid sügisesed kurjad ilmad. Kurjad aimused, ended, kuuldused. Tal on kuri kuulsus. Ajad on kurjad. Kohtuasi võttis kurja pöörde. Olen oma elus näinud nii häid kui kurje päevi. Noored läksid, sattusid kurjale teele. Kurjemaks ei või see asi, lugu enam minna. *Ööd muutusid pikemaks ja meri kurjemaks. A. Mälk.
4. (millegi suurust, tugevust, ägedust vms. rõhutades) vrd kuri (3. täh.). a. ränk, raske; ohtlik; piinav, raskesti talutav. Tuli kallale kuri köha, palavik. Isal oli kuri haigus, tõbi, kasvaja. Meest kardeti kui kurja katku. Võlad tegid emale kurja muret. Sulle tehti kurja ülekohut. b. suur, hirmus, kõva, kange. Kõige kurjem külm oli möödas. Tüdruk nägi õppimisega kurja vaeva. Tekkis kuri kiusatus ujuma minna. Tal tekib kuri kahtlus, et midagi on korrast ära. Mul on kuri kavatsus, plaan sind maale kaasa võtta. Haige piinles kurjal kombel 'väga, hullusti, hirmsasti'. See kõik tüütas mind kurjal moel 'väga, hullusti, hirmsasti'. *Aga kurjaks prassimiseks on viimasel ajal läinud ikka küll – juba teist ööd on ta ühtejärge joobnud. E. Kippel. c. karm, range. Kuri käsk, korraldus, ettekirjutus. Sai kurja karistuse. Kord on siin väga kuri. Korra säilitamiseks võeti tarvitusele kõige kurjemad abinõud.
II. ‹s›
1. kurat, saatan, vanaõelus, vanasarvik. Kuri kiusab, ahvatleb. Sipleb kurja võrgus. Mehel õnnestus kurja küüsist pääseda. Kõik tormasid, nagu oleks neil kuri kannul. *Ja lävesse oli hobuseraud naelutatud, et kuri jalgupidi kinni jääks. F. Tuglas. || kõnek (kergelt kirudes, pahandades, vahel ka naljatades:) põrguline, kurivaim, sunnik. Vaata, näe kurja, tema ka kohal! Kes kurja teab, mis nad loomale sisse söötsid. *..ema vaatab mesilaste järele, need kurjad võivad küll tänase ilmaga peret heita. E. Krusten. *Kuri võtku, mõtles ta, see peremeheseisus ei ole naljaasi. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: vanakuri.
2. halb asi v. tegu, halb; halbus, kurjus; ant. hea. Kellelegi kurja tegema. Kurja ära hoidma. Ära tasu kurja kurjaga! Me tasume neile kõige kurja eest kätte. Mu hing aimab kurja. Neil on midagi kurja mõttes. Meeste näod kuulutavad kurja. Haub südames mehe vastu kurja. Viin on kõige kurja juur. Proovisin küll heaga, küll kurjaga. Kui ei lähe heaga, siis läheb kurjaga. Ega küll küllale kurja tee. *Et sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga. A. H. Tammsaare. *Ta on täna püsti kurja täis, see Andres... A. Jakobson. || ‹omastavas koos postpositsioonidega peale, peal, pealt, harvemini väliskohakäändeis› kõnek (mingisse keelatud kohta minemise, seal olemise vm. halva lubamatu teo, toimingu kohta). Lambad läksid kurja peale. Kari on kurja peal. Karjane ajas loomad kurja pealt ära. Poiss oli sellise näoga, nagu oleks ta kurja pealt, kurjalt tabatud. *Sellistel kordadel viis Priidu loomad lausa kurjale – kas riigimetsa või naabrite heinamaale. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: tulekuri.

sarv ‹-e pl. illat sarvedesse e. sarvisse e. sarvi 22› ‹s›

1. loomade, eeskätt sõraliste peast väljaulatuv piklik kõva moodustis. Veise, põdra, oina, soku sarved. Ninasarviku sarv. Kõverate sarvedega oinas. Pull lõi sarved mättasse, puskis sarvedega karjast. Lehmad, põdrapullid lõid sarved kokku. Põder ajab iga aasta sarvi 'ajab vanad sarved maha'. Jääral murdus sarv. Sarvedeta 'nudid' lehmad. Perenaine sidus lehmale köie sarvi. Sarvest valmistatud ese. Tegi salamahti istuja selja taga sarvi 'tõstis sõrmed nagu sarved istuja pea juurde'. Meest sõnast, härga sarvest. | (kurjal vaimul). Vanapaganal, kuradil on sarved peas. | piltl. Kui ta sind veel tülitab, viruta talle sarvede vahele. Ta on äge: kui midagi on, kohe sarved püsti. *.. ootame, vaatame, laveerime, venitame.. Ei, sedasi meie kaugemale ei saa: sarved vastu! E. Särgava. || piltl suur muhk. *.. kui nad mängult [= kettalöömiselt] tagasi tulid, oli ühe või teise otsaesine varustatud tüseda sarvega või põsk paistetanud nagu saiapäts. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: härja|sarv, jäära|sarv, looma|sarv, oina|sarv, põdra|sarv, siku|sarv, soku|sarv, veisesarv; keerd|sarv, kühvel|sarv, piik|sarv, püst|sarv, umb|sarv, õõnessarv.
2. sarvest (1. täh.), ka metallist vm. materjalist valmistatud sarvetaoline ese. a. tugevakõlaline puhutav mänguriist. Jahimees, karjane puhub sarve. Sõdalased puhusid sarvi ja põristasid trumme. Puhusid pasunad ja huikasid sarved. Eemalt kõlas sarve luikav hääl. b. mingi muu ese. Veini joodi sarvedest. Puistas sarvest püssirohtu püssitorusse. Sarvedega ehitud kiiver peas. *.. ja kõik minu varandus, kupumasin ja vereimemise sarved on siin pää all kotikese sees. Jak. Liiv.
▷ Liitsõnad: jahi|sarv, karja|sarv, lutu|sarv, posti|sarv, signaal|sarv, sõja|sarv, tulekahjusarv; joogi|sarv, kupu|sarv, püssirohu|sarv, tubaka|sarv, veinisarv; küllus(e)sarv.
3. (mingi eseme, ka taevakeha loomasarvi meenutava osa kohta). Pakid olid seotud jalgratta sarvede 'juhtraua' külge. Härghöövli sarved 'käepideme põikpulgad'. Võtsime sae 'suursae' sarvedest kinni ja hakkasime saagima. Trollil tulid sarved 'kontaktjuhtmed' maha. Sarvedega sai kõnek sarvesai. Noorkuu sarved 'noorkuusirbi teravikud'.
4. kõnek (putukate, tigude tundlate kohta). Põrnika, viinamäeteo sarved.
▷ Liitsõnad: katsesarv.
5. muus mahedakõlaline vaskpuhkpill. Sarved moodustavad puhkpilliorkestris omaette rühma.
▷ Liitsõnad: metsasarv.

sarvipidi ‹adv›

1. sarvedest kinni hoides; sarvedega kusagil kinni olles. Ema sai jäära sarvipidi kätte. Lehmad olid sarvipidi vankrite külge seotud. Võitlevad põdrapullid olid sarvipidi kokku jäänud.
2. sarvi kokku pannes (jõukatsumise kohta). Kaks põtra läksid sarvipidi kokku. Karjased lasksid sõnnid sarvipidi kokku. Sageli olime sarvipidi koos 'tülitsesime'.