[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

selga sirgu ~ sirgeks ajama vt selg

allapoole
I. ‹adv›
1. suunaga alla, millegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes madalamale; ant. ülespoole. Allapoole laskuma, vajuma, veerema, veeretama, lükkama. Orav jooksis mööda puutüve allapoole. Maa-alune käik viis üha allapoole. Tõmbas kleidiserva veidi allapoole. Laps oli nutma hakkamas, ta suunurgad kiskusid allapoole. Allapoole laieneva võraga puu. Allapoole kaardus huuled. Linnud võivad puuokstel liikuda, selg allapoole 'alaspidi'. Läksime mööda jõe kallast natuke maad allapoole 'suudme suunas'.
2. määralt vähemaks; tasemelt madalamaks. Temperatuur langes nullist allapoole. Palgad läksid üha allapoole.
II. ‹prep› [part] (millestki) madalamale; sün. alla
1. millestki ruumiliselt madalamale. Poisil on püksid allapoole põlve. Löök allapoole vööd. Laager jääb siit umbes kilomeetri allapoole 'suudme poole' kärestikku. *Ta polnud blond, vaid pikkade tumedate juustega, allapoole kõrvu. L. Promet.
2. määralt, tasemelt madalamale. Meil langeb temperatuur harva allapoole 20°. *.. oli tunne, nagu laskuks ta sellega allapoole oma taset .. H. Rajandi (tlk).

aurama ‹aurata 48›

1. (nähtavat) auru eritama. Vesi aurab juba – läheb keema. Õhtu jahenes, jõgi hakkas aurama. Toit, supp aurab laual. Istuti auravate kohvitasside juures. Märjad rõivad hakkasid lõkke ääres aurama. Maa auras öisest sajust. *Nüüd rabad sulavad lahti / ja rõskust auravad ööd. A. Sang. || (higierituse kohta). Niideti nii, et nahk, selg, turi auras. Askeldasin nii, et pea auras otsas.
2. auruna erituma, auruma. Vesi aurab potist. Osa maapinnale langenud sademeist aurab tagasi õhku. | piltl. Küllap tal need veidrad mõtted peast auravad.
3. kõnek ära aurama (2. täh.), kaduma. Aurake siit kähku minema! *Kolistasin ukse taga. On teab kuhu auranud. O. Tooming.
4. van suitsema, tossama. Küün oli maha põlenud, tukid veel aurasid. *Kõik maailm on mu ümber, kui mu piibuke aurab .. F. R. Faehlmann.

dekoltee ‹15› ‹s›
sügav kaelaväljalõige naisterõivastel. Dekolteega kleit, pluus. Sügav, avar, suur, julge dekoltee. || sügava kaelaväljalõikega paljastatud kael, õlad, rind, selg. Naise alabastervalge dekoltee.
▷ Liitsõnad: seljadekoltee.

eesmineja ‹1› ‹s›
see, kes läheb ees. Kuulen eesminejate rasket astumist. Tõttab eesminejaile järele. Eesmineja selg varjas mind vastutuule eest.

ees|selg
zool selja eesmine, peapoolne osa

[kellegi] selga elama tulema, [kellegi] seljas elama vt selg

flopp|stiil
sport kõrgushüppestiil, milles latt ületatakse, selg ees

haige ‹1›

1. ‹adj› mingit haigust põdev; halvas tervislikus seisundis olev, mitteterve vrd haige (2. täh.) Haige inimene. Ta on raskesti, väga haige. Ma ei ole sugugi haige. Vihastas, ehmatas end päris haigeks. Jäi päev-päevalt haigemaks. Haige käsi, jalg, süda, maks, hammas. Kopsud on haiged. Lapsel on kõht haige. Haige koer, lehm. Põõsaste noorendamiseks tuleb aeg-ajalt välja lõigata kuivanud ja haiged oksad. | piltl. Haige aeg. Haige kirjandus, kunst. || valus, valutav. Selg jääb kummardamisest haigeks, on kummardamisest haige. Eilsest pidutsemisest oli tal pea haige. *.. maatöö oli teinud ta kondid kangeks, lihased haigeks. P. Vallak. || murelik, kurb, nukker. *Udusse upuvad sihid kõik eel / haige on süda ja väsinud meel. G. Suits. *Mida lähemale jõudis päev, kus teised pidid Vana-Võhmale tagasi sõitma, seda haigemaks muutus Olevi meel. V. Saar.
▷ Liitsõnad: pool|haige, puru|haige, surma|haige, ülihaige.
2. ‹s› mingit haigust põdev, mitteterve inimene. Haigete vastuvõtt. Haigete külastamise kellaajad. Lamav haige. Kergete, raskete haigete palat. Haige vajab rahu, on meelemärkuseta, suremas. Haige paranes hästi. Haige eest hoolitses tema õde. Haiget põetama, ravima, talitama. Arst kuulas, opereeris haiget. Haigele tehti vereülekanne.
▷ Liitsõnad: astma|haige, difteeria|haige, düsenteeria|haige, gripi|haige, hüpertoonia|haige, jooksva|haige, jooma|haige, katku|haige, koolera|haige, kopsu|haige, leepra|haige, leetri|haige, maksa|haige, mao|haige, mere|haige, mumpsi|haige, nakkus|haige, neeru|haige, närvi|haige, podagra|haige, rahhiidi|haige, reuma|haige, roosi|haige, rõuge|haige, sarlaki|haige, sugu|haige, suhkru|haige, südame|haige, tiisikus|haige, tuberkuloosi|haige, tüüfus|haige, vaimu|haige, vähihaige; haigla|haige, operatsiooni|haige, palaviku|haige, voodihaige; mees|haige, naishaige; ebahaige; surmahaige.
3. ‹s› ‹sg. partitiivis seoses verbidega saama, tegema› valu, häda, viga; hingevalu. Põlv teeb haiget. Poiss sai puu otsa ronides haiget. Tegi oma käitumisega emale haiget. Mida kõrgemalt kukud, seda rohkem haiget saad. *Vabandage, kui tegin teile sõnadega haiget. J. Mändmets.
4. ‹adj s› piltl midagi kirglikult harrastav; ‹hrl. liitsõna järelosana› midagi kirglikult harrastav isik. Ta on lihtsalt haige raamatute, seiklusfilmide järele.
▷ Liitsõnad: jalgpalli|haige, kaardimängu|haige, kino|haige, korvpalli|haige, male|haige, margi|haige, moe|haige, raamatu|haige, spordi|haige, tantsu|haige, teatri|haige, televiisori|haige, tennisehaige.

hauduma ‹37›

1. hautav olema (loote arenemisest munas vastava temperatuuri mõjul). Munad hauduvad kana, linnu all. Hauduma pandud munad. Kilpkonna munad hauduvad päikese soojuse mõjul.
2. soojuse, ka niiskuse mõju all olema, sellele mõjule alluma. a. (toiduainetest:) (suletud nõus) aeglasel kuumutamisel pehmeks muutuma. Hapukapsad ja sealiha pandi potiga ahju hauduma. Kala, juurvili on hästi pehmeks haudunud. Praeahjus haudub part. Naerid ja kartulid haudusid tuhas. Tangupuder jäeti pliidile hauduma. b. kuumutamise mõjul pehmeks, painduvaks (v. puhtaks) muutuma. Pistis viha kerisele hauduma. Loogapuu haudub lõkke kohal pikkamööda pehmeks ja painduvaks. Pesu on katlas haudumas. c. soojuse ja niiskuse (eriti higi) toimel põletikulisse seisundisse sattuma. Kummikutes kippusid jalad hauduma. Märgades mähkmetes haudub imik kergesti. Varbavahed on haudunud. Selg lamamisest haudunud. Haudunud ihu, nahk. d. mädanema, kõdunema. *..ja sügisel tõmbaks [= künnaks] söötijäänud põllud ümber, talveks hauduma. A. H. Tammsaare. e. piltl. *Kirr, mis sa toas haudud. Käi välja! O. Tooming. *Kas te tõesti kogu õndsa suve tahate haududa linna kuumade müüride vahel? O. Luts.

higi ‹11› ‹s›

1. nahas leiduvate higinäärmete soolaka maitsega eritis. Külm higi otsa ees. Higi jookseb, voolab ojana. Natuke kaevatud, ja juba higi väljas. Jooks võttis higi otsale. Laubal pärlendas higi. Higi pühkima. Üleni higist märg. Higist nõretav nägu, keha. Särk, ihu, mees leemendab higist. Kuub, sadul haises higist. Hobusel on selg higis. Higile ajavad 'higistama panevad' vahendid. On juba nii palav, et higi tilgub iga ihukarva otsast. | (vaeva, raske töö, pingutuse kohta). Et raha saada, tuli higi valada. Higi ja vaevaga teenitud sendid.
▷ Liitsõnad: hirmu|higi, palaviku|higi, pal(g)e|higi, surma|higi, töö|higi, vaevahigi.
2. kondenseerunud auru kord klaasi, metalli vms. pinnal. *Ollimar pühkis käega aknaruudult higi.. M. Traat.
▷ Liitsõnad: aknahigi.

higine ‹-se 4› ‹adj›
higiga kaetud; higist läbiimbunud. a. Higine nahk, nägu, selg. Higine kuub, müts. Higised sokid. Peopesad läksid, tõmbusid higiseks. Ta oli tööst, pingutusest, päikesest üleni higine. Hobusel on sapsud higised. b. Higised juustulõigud. Aken on higine. Prilliklaasid tõmbuvad higiseks.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

huugama ‹huuata 48›

1. ühetoonilist häält tegema, undama. Ventilaatorid, turbiinid huugasid monotoonselt. Kusagil huugas viljapeksumasin. Telefonitraadid huugavad. Tuul, maru huugas. Huugav udusireen, vabrikuvile. *Huugas torupill ja kääksus Rätsep-Kaarli viiul.. J. Peegel. || (pingsa tegutsemise, hoogsa töötamise kohta, hrl. kaasneb sellega undav heli). Veski huugab ööd-päevad. Elu peab edasi minema, vabrikud peavad huugama. *Nõnda huugas töö [= viljapeks] aina aost pimedani. M. Raud. || (kõrvade, pea kumisemise kohta; väljendab sageli ka millestki tüdimist v. väsimist). Kisa ja kära paneb kõrvad huugama. Silme ees läks mustaks ja kõrvus huugas. Pea huugab pingutusest, magamatusest, muljete rohkusest. *Kannad on villis, reied kanged ja peas huugavad mõtted... E. Vaigur.
2. rohkesti kuumust v. valgust õhkudes v. vuhinal põlema v. küdema; lõõmama; hõõguma, kuumama. Tuli huugab koldes. Toanurgas huugas raudahi. *Minu käes huugab elektrilatern. Kardan, et valgus on liig hele.. O. Luts. *Telkidevaheline plats huugab päikesest ja kraadiklaas näitab +28°.. H. Kiik.
3. (hõõguvalt) valutama, huumama. Selg huugas saadud hoopidest. Jalad huugavad. Hammas huugab. *..kukal huugas tumedalt, katkisest huulest oli suus soolakas veremaik. V. Beekman.

huumama ‹huumata 48›

1. hõõguma, õhkama (hrl. sooja). Söed huumavad. Huumav lõkketuli. Huumav juulikuine päev. *Aur käib üles, kolle huumab. B. Alver. *..ja tõuvilja kärbised huumasid / salvestatud suvesooja. K. Merilaas.
2. (hõõguvalt) valutama. Ta selg ja käed huumasid väsimusest. Huumav valu. *Külg huumas nagu vikatist lõigatult. O. Jõgi (tlk).

hõbe|angerjas
zool kudema rändav angerjas, kelle selg on tume, küljed ja kõht hõbejad

häda ‹11› ‹s›

1. ahistav, raske, ähvardav, hingevalu tekitav olukord; oht, õnnetus. a. (üldiselt). Sõda, nälg, taudid ja muud hädad. Rusuv, muserdav häda. Kellelegi oma häda kaebama, kurtma. Kedagi hädast välja aitama. Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul. Häda (on) käes. Häda tuleb kätte. Häda ajal on hea nõu kallis. Meist on juba kõik võimalikud hädad üle käinud. Hädasid tuli aknast ja uksest. Häda temale, kui ta julgeb vahele segada. Suures hädas hakkas ta appi hüüdma. Läksin haiglasse viimase häda sunnil. Häda ajal hoidis terve pere kokku. Oh häda! Kaotasin rahakoti. Kus sõda, seal häda. Häda õpetab albi targemaks. Häda ei anna häbeneda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Häda ajab härja kaevu. Häda murrab ka raua katki. *Palju oli nüüd Ükskülas kurtmist ja häda – seal nutsid naised oma meeste ja lapsed langenud isade pärast. E. Kippel. b. majanduslik kitsikus, puudus, viletsus. Alaline puudus ja häda. Häda vaatas sisse uksest ja aknast. Vaeslapsena on ta palju häda ja viletsust näinud. Kulutas raha ära ja on nüüd püsti hädas. Häda õpetab paluma, hea põli hooplema. *Mis ma kõik hädaga ära ei teinud, et kuidagi lapsi toita! R. Roht. c. kimbatus, mure; raskused; vaev, rist. Ta on nii iseteadlik, et päris häda kohe. Poistega on igavene häda, ei taha õppida. Rõivastega on häda, need on väikseks jäänud. Jälle häda, võti ei keera. Jäi hätta aruande kirjutamisega, keemiaülesannetega. On hädas oma töödega. Olin hädas, mida vastata. Hädas kärbeste ja sääskedega. Küll nägi ema temaga häda ja vaeva. Häda 'halb' vaadata, kuidas loomad solistavad vees. *Ta ei tea midagi varustamise hädadest ja pole tema asigi seda teada. J. Peegel. | läbi häda, hädaga vaevaliselt, hädavaevu; vaevaga, raskustega. Räägib inglise keelt läbi häda. Joobnu ajas end läbi häda püsti. Läbi häda on ta oma poega koolitanud. Sain hädaga tulema. *Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: loodus|häda, mere|häda, näljahäda.
2. haigus, tõbi, valu, viga. Sisemine häda. See mul juba vana häda. Haige kaebab oma häda. Käsi teeb häda. See rohi aitab mitme häda vastu. Peale muude hädade on tal veel selg haige. Saunaga raviti vanasti mitmesuguseid hädasid. Kas said kukkudes häda? Koer ei teinud talle vähematki häda. Parem häda kaugel kui rohi ligi. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. *Kust ma endale häda külge sain, selle kohta oli igaühel oma arvamine. J. Mändmets. | (taimede, esemete vms. puhul). Põud võib ka vanale metsale häda teha. *..kas kukub kivi vastu potti või pott vastu kivi, ikka saab häda pott. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: hinge|häda, ihu|häda, mao|häda, neeru|häda, surmahäda.
3. viga, puudus, miski häiriv. Supil pole häda midagi. Pole sul siin häda midagi. Häda on selles, et ma ei sobi autojuhiks. Sel jalgrattal on mitu häda. Ta teenis vähe, selles kogu häda seisiski. *Mis tal seal häda magada! Lai kott, põhku pealegi pooleni täis topitud. A. Antson. *Pükstel polnud suuremat häda, ajasid asja ära.. H. Sergo.
4. vajadus, tarvidus. Mõni häda mul seda teistele kõnelda. Mis häda tal õppida, kui ilma saab. Ilm on pehme, kinnastest ja kasukast pole häda. Ega mul sest raamatust häda ole, aga kui võimalik, siis ostaksin. Mis häda pärast ma peaksin valetama. Tuli hädaga 'et hädasti vaja' lapsehoidjaks hakata. Häda korral 'kui hädasti vaja' võin ka ise kombaini juhtida. *Õige häda mul teid toita või kasida! Võtan oma kimpsud ja lähen. R. Sirge. *Ma ei räägi ausatest inimestest, keda häda ajab ehitama, vaid sulidest.. P. Kuusberg. || pakiline vajadus, kiirus, rutt. Mehel kibe häda teele asuda. Ega mul söögist häda ole, kõht polegi veel tühi. Võla maksmisega on aega, ega mul häda ole. *Oli sul häda mehele minna?! Ei võinud oodata.. M. Metsanurk. || loomulik vajadus. On sul suur või väike häda? *Aga halb peremees ei lase hobusel isegi siis seisma jääda, kui tol häda tuleb. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: aja|häda, raha|häda, unehäda; kaka|häda, kuse|häda, pissi|häda, sitahäda.

jala|selg
labajala pealmine pind. Kingapaelad olid jalaseljal kokku seotud.

järve|selg
kaugem järvepind. Peegelsile järveselg. Eemalt järveseljalt paistsid kalameeste paadid.

kahe|võrra ‹adv›
kahekordselt, kaks korda (rohkem). *Oli ta enne poisipõlves hoolas ja usin, siis oli ta seda nüüd [peremehena] kahevõrra. A. Kitzberg. *.. nüüd tundusid Selmale kahevõrra kallimad kõik isalt kuuldud sõnad. F. Selg.

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kangestuma ‹37›
kangeks, paindumatuks, jäigaks muutuma, jäigastuma. Jalad, käed, sõrmed kangestusid külmas vees. Lihased kangestusid pingutusest. Keelepaelad kangestusid ehmatusest. Sõdurid kangestusid valvelseisangusse. Lapsed kangestusid hirmust. Kangestus ootamatusest paigale. Laip on kangestunud. Liikmed on külmast kangestunud. Keha on kauasest lamamisest kangestunud. Jalad on kangestunud ebamugavast istumisest. Tööst kangestunud selg.

kange|võitu ‹adj adv›
üsna, võrdlemisi kange. Selg on töötegemisest veel kangevõitu. Kangevõitu sinep, äädikas. Kangevõitu tuul. Räägib kangevõitu vene keelt.

kanne ‹kandme 17› ‹s›
millegi kandevahend, näit. pael, rihm, sang vms. Seljakoti kandmed. *Osa pampe jäi koju minnes tema kanda, nöörist punutud kanne soonis peopesa .. L. Promet. *Mari seisis ikka veel õuel, krobelised sõrmed näppimas põlle kandmeid. F. Selg.

keele|selg
anat keele ülemine pind (dorsum linguae)

keerama ‹keerata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama; teisele küljele pöörama. Keerab lukus võtit. Keerab kruvikeerajaga kruvisid paika. Keeran kraani ja vesi hakkab jooksma. Lampi tuleb uus pirn keerata. Keerasin pudelil korgi pealt. Autojuht keerab rooliratast. Keerab sõrmega telefoniaparaadi ketast. Keeras vänta, vändast, nuppu, nupust. Lukk on vist rikkis, võti ei keera hästi. Keeras kausi lauale kummuli. Keera veidi lampi, et valgus otse lauale langeks. Maie keeras pannkoogil teise külje. Keerasin järgmise lehekülje. | (tegelikku objekti märkimata). Ust lukku keerama. Keerab elektri põlema. Keerasin lambitahi kõrgemaks. Keera tuli surnuks, väiksemaks! Keerasin kella käima, raadio mängima. Raadio on keeratud muusikakanali peale. *.. ta keeras tammepakusse oherdiga augu .. F. Tuglas. || (seoses isiku v. olendi asendi muutumisega). End kõhuli, külili keerama. Keerab end voodis küljelt küljele. Magaja keeras teist külge. Haige keerati teisele küljele. Keerab pead, kaela. Keera selg! Ta keeras näo kõrvale, tulijatele pahaselt selja. Minu ees istuja keeras tagasi vaatama. Kutsikas keeras enda selili. | piltl. *.. sõda keeras elud neetult segamini. P. Kuusberg. || kõnek (pikaliheitmise kohta). Keeras end pärast sööki koikusse siruli. Kui ära väsis, keeras magama. *Sass läks tagasi tuppa, keeras naise kõrvale voodisse .. R. Sirge.
2. midagi poolkaarde v. kahekorra painutama v. vajutama, kokku rullima, rõngasse painutama vms. Keerab vaiba, käsikirja rulli, riide kahekorra. Ta keeras riided pampu, puntrasse. Keerab endale vatijopi pea alla ja heidab pikali. Keeras endale vaiba ümber keha, keha ümber. Naised keerasid ojast läbiminekul seelikuservad värvli vahele. Tüdruk keerab lokke pähe. Naisel olid juuksed kukla taha krunni keeratud. Kikki keeratud vuntsid. Müüja keeras lilled, pudeli paberisse. Keeras raamatud ajalehe sisse ja sidus kinni. Kapsas hakkab pead keerama 'pead looma'. || midagi sellise tegevusega valmistama. Plotskit, pläru, vilkat keerama. Võttis taskust tubakakoti ja keeras endale suitsu. Lepakoorest keeratud karjapasun. Kasetohust keeratud torbik. Traadist keeratud käevõru.
3. millelegi v. kellelegi teist suunda andma. a. (liikumisel). Keeras hobuse suurelt teelt kõrvale vaiksele külatänavale. Ta keeras paadi paremale. Kapten laskis laeva nina vastu tuult keerata. | kõnek (ainult 3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel keeras tuule lõunasse. Hommikuks oli ilma teiseks keeranud. b. piltl. Jüri keeras jutu teisale, teise asja peale. Püüdsin ütlust naljaks keerata. Ta püüdis kõike kadedate inimeste kiusuks keerata. Ole temaga ettevaatlik, ta võib veel kogu asja untsu, tuksi keerata. *Keeravad halvemal juhul veel asja nii, nagu oleks ta soodustanud, kasutades oma ametivõimu .. A. Valton. *.. sinu viha mõtles ta Mardi ja meie vastu keerata. E. Rannet.
4. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale kalduma. a. (liikumisel). Minge otse, ärge teelt kuhugi kõrvale keerake! Keerake selle kilomeetriposti juurest vasakule! Seenelised keerasid tee pealt metsa. Keerasin ümber nurga vaiksesse põiktänavasse. Teekäijad keerasid maanteeäärsesse majja jooma. Ta keeras tuldud teed tagasi. Vihastus ja keeras kannapealt minekule. Auto keeras metsateele. Heinakoormad keerasid tee pealt küüni ette. Tuul keerab (lõunasse, itta). b. (ilma liikumiseta). Tee keeras paremale, mäest alla. Suurelt teelt keeras kõrvale mitu väiksemat teed. Rada keeras peagi padrikusse. Selles kohas koridor keerab. c. piltl. Meeste jutt keeras varsti poliitikale. Ilm keeras sajule, vihmale. *Oleks võinud ikka paar päeva oodata ja vaadata, kuhu ilm keerab. E. Raud. || kõnek hakkama (midagi tegema). *Nii nad leppisidki, ilma leppimata, nagu nad tookord ilma tülitsemata olid tülli keeranud .. L. Hainsalu. *Kaks vana inimest keeravad korraga kaklema, hakkavad vastamisi viha kandma .. A. Jakobson.
5. kõnek virutama, äigama, lööma. *Rolf hakkas kõnelema .. viimasest poksivõistlusest, kus lätlane keeranud osavasti meie omale hirmsa haagi .. M. Metsanurk. *.. Imbi ei saa ometi aiateivast võtta ja talle keerata mööda koibi .. H. Raudsepp.
6. piltl ässitama, üles keerama. *.. ta keeravat juba niigi altkulmu vaatavaid mõisatöölisi veelgi rohkem paruniproua vastu. E. Rannet.
7. kõnek (südamepöörituse, südame pahaksmineku, iiveldustunde tekkimise kohta). See toit oli nii vastik, et võttis sees keerama. *Terve kauss oli konte täis ja neid võis nii kaua imeda ja puhastada, kuni sees hakkas keerama .. R. Saluri.

kestama ‹kestata 48›

1. kestendama, nahka ajama. Päikesest kestama löönud selg, nina. *Ta parem põsk on kõvasti külma näpistatud. Kipub suviti kestama ja punetab. E. Rannet.
2. zool (lülijalgsete, kahepaiksete ja soomuseliste roomajate puhul:) väliskatet perioodiliselt uuendama, kesta vahetama. Sisalik kestab suve jooksul mitu korda. Vastne kestab nukuks.

kihelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. (kergelt) sügelema. Nahk, selg kiheleb. Sääskedest puretud käsivarred kihelevad. Ninas kiheleb ja ajab aevastama. Kratsis kihelevat ihu, peanahka. *Et kihelevaid sarvi rutemini nahast vabastada, nühivad sokud neid vastu puid ja põõsaid. K. Põldmaa.
2. piltl mitte rahu andma; midagi väga teha tahtma, kibelema. Pillilugu pani tüdrukute jalad kihelema. Mehel kihelevad käed töö järele. Poistel kihelesid rusikad kakluse järele. *No mistarvis tahad sa endale suvilist võtta? Nagu kiheleks sul raha taskus. A. H. Tammsaare.
3. rahutult nihelema, kihevil olema, kibelema. Kiheleb istmel, nagu oleksid tal sipelgad kallal. Ta hakkas oma koha peal kihelema.
4. hrv kihama, sagima. *.. oli sõjaväel läbi käia ääretu kõrbemaa, täis teravaid sõmerkive ja kihelevaid siuge. A. Tassa. *Kõrgel on tähti, nagu oleks suur käsi sätendavat puru vastu laotust paisanud, mis helgib ja kustub ja virvendab ja nagu kiheleb sädemetena. K. A. Hindrey.

kint ‹kindu 21› ‹s›
murd kints. *Oi-oi, küll tulitasid käed, / ristluud ja selg ja kindud. H. Suislepp.

kipitama ‹37›

1. kergelt, torkivalt valutama; kibe olema. Selg, turi kipitab päikesest. Ihu kipitab sääskede hammustustest. Marraskil põlv hakkas kipitama. Nõgesed panid jalasääred kipitama. Hommikuks tekkis nohu ja kurk kipitas. Tolm pani nina kipitama. Nina kipitas tolmust. Suits, higi, seep pani silmad kipitama. Siin on vingu, kurgus ja silmades hakkas kipitama. Külm vesi võttis sõrmeotsad kipitama. *Eilsed villid lähevad tal peos üksteise järel katki ja kipitavad kangesti .. O. Luts.
2. kerget valu, torkivat v. kibedat tunnet tekitama. Tolm kipitab ninas ja kurgus. Seep kipitab silmas. Jood kipitab nahal. *Heledalt hõõguva ahju tule õhk otse kipitas ihul .. M. Raud. || piltl (seoses hingeliste elamustega). Nutt kipitas kurgus, oli kurgus kipitamas 'nutt oli tulemas, keegi oli nutma puhkemas'. Pisarad kipitasid kurgus. *Aga öelda, et kõik oli vale, kõik oli halb, et midagi niisugust poleks üldse pidanud tegema? Just see ongi, mis kipitab. V. Lattik.
3. piltl (mingi asjaolu, tundmuse kohta:) mitte rahu andma, rahutuks tegema; torkima, kripeldama, kibelema. See tunne, mõte kipitas tal üha hinges. Tal vist kipitab midagi, mingi mure hinge peal, südame peal. See asjaolu pani mehe hinge kipitama. *Ta oskas süüdlast liigutada, ta pehmemaid tundmusi kipitama panna. E. Vilde.
4. midagi väga (teha) tahtma, kibelema. *Aga Johannes oli juba ammugi kipitanud ringmängu mängima ja tantsima. E. Krusten. *.. tal kipitas teada saada, kas ehk sealpool ka midagi veel tuha all hõõgub .. E. Vilde.

kirjult ‹adv›
(< kirju (hrl. 1. täh.)) Ta oli võrdlemisi kirjult riietatud. *.. vuhin su läbi, nii et su selg homme särab kirjumalt kui lepatriinu tiib. F. Tuglas (tlk).

kohe2 ‹prep postp› [part gen]
murd poole, suunas. *Seisis, vaatas mere poole, selg kohe maja aknaid. A. Mälk. *.. Miili vaatas korraks tulija kohe, seisatades töös .. J. Vorms.

kohisema ‹37›

1. kohinat andma. Meri, kosk kohiseb. Karidel kohisevad lained. Vesi sööstis kohisedes tammist alla. Mets kohiseb tuules. Kuusik kohises tumedalt. Väljas kohiseb tuul puulatvades. Kõrvad hakkasid kohisema. Kõrvus kohiseb. Pea kohises väsimusest. *Teevad teised – teeb tema kah. Mis siis, et veri kohiseb kõrvus ja selg jääb kangeks. V. Beekman. *Kohisedes nagu suur lind lendas kõrgelt üle mürsk. P. Kuusberg. || (paljude ebaselgelt kostvate helide v. häälte tulvamise kohta). *Istusin kohvikus teispool suuri ähmaseid aknaid, mille taga suurlinn kohises, ruttas, ragises. F. Tuglas.
2. kohinal minema, kohinal kulgema; kohinal langema. Laine kohises üle parda. *.. tänavatelaiused jõed kohisevad tagasi ookeani poole .. R. Sirge. *.. aeg-ajalt kohises alla vihmavalanguid. E. Tennov. | piltl. *Temas endas liikus, lainetas ja kohises kevad. M. Traat.

kohmard ‹-i 2› ‹s›
kohmakas, saamatu inimene. Ta on igavene kohmard, millegagi ei saa hakkama. *.. sinna [väeteenistusse] läks nagu kohmard, selg kühmus ja nina maas, tagasi tuli aga täitsamehena .. O. Jõgi (tlk).

kookus ‹adv›
(lookjalt) kõveras. Seisab, käib, istub pisut kookus. Kiirustas minema, selg kookus. Ettepoole kookus kõhn vanamees. Mehed naersid nii et kookus. *Heledalt ja rõõmsalt tsilksutab nähtamatu lind kookus arukase otsas. J. Peegel.

koolduma ‹37›

1. kooldu vajuma, minema v. tõmbuma, kõverduma. Kuused on lumest looka kooldunud. Pihlakate nõtked oksad kooldusid marjakobarate raskusest. Õngeritv kooldus looka. Purde palgid kooldusid raskuse all. Raamatutest kooldunud riiul. Rukis, hein kooldus tuulehoogudes. Lilled kooldusid valguse poole. Soojusest kõveraks kooldunud küünal. Raamatu kaas kooldus päikese käes. Kummardamisel kooldus ülakeha ette. Vimma kooldunud õlad, turi, piht, selg. Kiharaiks kooldunud juuksed. Mehe suunurgad kooldusid muigeks. || (elusolendi kohta:) oma keha kooldu tõmbama. Ratsanik kooldus kummargile hobuse turjale. Tüdruk kooldus naerust kõverasse. Ilves kooldus hüppeks.
2. kooldus olema. *Kuldi alumisest lõualuust kaugemale ülespoole kooldunud kihvad on ohtlikud lõikerelvad.. O. Tooming.
3. kaarena, loogana kulgema. *Ümber küla kooldub suure loogana Kõver väin. J. Smuul.
4. muganema, millelegi vastavat vormi omandama. Kingad koolduvad käimisel jala järgi. *Silmakirjaks võiks ju ka tema jüngriks, „valguse lapseks”, „ärganud hingeks” koolduda. E. Vilde.

kori ‹korju 32› ‹s›
seljatugi, leen. Kõrge korjuga toolid. Nõjatusin pingi kõrgele nikerdatud korjule. Ta istus korvtoolis, selg vastu korju. || kanakorv, kresla. *Lähenes suur must hobune, kõrge korjuga saan järel. J. Vorms.
▷ Liitsõnad: toolikori.

krampis ‹adv›
krampi tõmbunud; pinguldatud, tugevasti pingul. Lihased on pingutusest krampis. Tööta, nii et selg krampis! Suu on nutust krampis. Silitab lapse pead vanainimese krampis sõrmedega. *Ta esialgne luurav pilk ja krampis hoiak hakkasid viina mõjul võltssõpruseks muutuma.. V. Vahing.

kukerpall ‹-i 21› ‹s›
keha ring üle pea, nii et aluspinda puudutavad järjekorras kukal, selg, tuharad ja jalad; sün. uperpall, kukerkuut; sport tirel. Edaspidi, tagurpidi kukerpall, kukerpall ette, taha. Lapsed lasksid õuemurul kukerpalli. Poiss tegi, lõi, viskas kukerpalli. *Vanaema saunani oli ainult kirbu kukerpall, nagu isa ütles. R. Lahi. || keerutus, keerd (hrl. üle pealmise, ülemise osa). Auto tegi libedal teel kukerpalli. *Vahvasti kukerpalle visates kargas kivilahmakas kõrgele üles.. H. Väli. | piltl. Süda tegi erutusest kukerpalli. Elu teeb vahel kummalisi kukerpalle. *Nii mõnigi sõnade tiritamm ja mõtete kukerpall pani ta naeratama .. A. H. Tammsaare.

kuld ‹kulla 22› ‹s›

1. keemiline element, helekollane läikiv pehme hästi töödeldav väärismetall (Au); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Kulla ühendid, sulamid, leiukohad. Kulda otsima, kaevandama, pesema, uhtma. Mägedes leiti, avastati kulda. Unts kulda. Kulla proov. Kullast ehted, mündid. See uur on puhtast kullast. Raamatul oli kullaga trükitud kaanekiri, selg. Kullaga tikitud rüüd. Vilgukivi läigib, hiilgab nagu kuld. Kõik pole kuld, mis hiilgab.
▷ Liitsõnad: ehte|kuld, hamba|kuld, leht|kuld, proovi|kuld, tukatikuld; kassikuld.
2. sellest metallist raha vm. ese(med). Viierublane, kümnerublane kuld. Luges omanikule tuhat rubla kullas kätte. Pidulaua kuld, hõbe ja kristall. Põgenikud võtsid endaga kaasa nii palju kulda, kui suutsid. On lasknud endal suu kulda 'kuldhambaid' täis panna. || kõnek kuldmedal; kuldmedali omaja. Lõpetas keskkooli kullaga. Meeskond sai kulla, jõudis kullani, tuli kullale. Olümpiavõistlustelt toodi ära kolm kulda. Ta on tänavuste meistrivõistluste kuld.
▷ Liitsõnad: meistri|kuld, olümpia|kuld, tšempionikuld; maratoni|kuld, sprindi|kuld, suusakuld.
3. piltl miski, mis on (eriti värvuselt v. läikelt) selle metalli sarnane. Sügislehtede kuld. Kased puistavad juba kulda. Juuste kuld. Mets leegitses loojuva päikese kullas. Koidutaevas hõõgub kullas. Dekoratsioonid olid täis kulda ja karda.
▷ Liitsõnad: eha|kuld, koidu|kuld, lehe|kuld, päikese|kuld, sügis|kuld, õhtu|kuld, õiekuld.
4. piltl (väljendites millegi väga väärtusliku v. hea kohta). Ilm, maa on lausa kuld. Tema nõuanded on kulda väärt, kaaluvad kulda. Nendel sõnadel on kulla kaal. Lõikusajal on kuival päeval kulla hind. Hein kui kuld, söö või ise. Sa oled lausa kuld, et ikkagi tulid! Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Mis ühe meelest kuld, see teise meelest muld. *Seal oli kõike, labasust ja kulda. V. Panso. || (hrl. ajakirjanduslikus pruugis loodusvarade kohta). Must kuld 'kivisüsi v. nafta'. Pruun kuld 'põlevkivi'. Roheline kuld 'mets'. Valge kuld 'vee-energia; puuvill'. || kõnek (eufemistlikult fekaalide kohta). *Ma vedasin kulda.. Puhastasin kullakambrit. R. Roht.
5. luulek kullake; kallike, armsam. *.. äiu-li ja äiu-la, / kullad, mingem magama! M. Nurme.

kumaras ‹adv›
kummargil; kühmus. Kumaras selg, õlad. Astub, käib ettepoole kumaras. Istus laua juures, pea mõtlikult kumaras. Mehed olid kandamite all kumaras. Tuba oli nii madal, et tuli kumaras seista.

kumeras ‹adv›
kumaras. Kumeras turi. Käib, keha veidi kumeras. *.. hakkas ratast mäkke lükkama, selg kumeras ja sääremarjad pingutusest paisumas. V. Gross.

kumerdama ‹37›
kumeraks tegema. Seda harjutust sooritades tuleb selg kumerdada ja kõht sisse tõmmata. Kumerdas peod kausiks ja ammutas allikast janu kustutuseks vett. Isatuvi kumerdas uhkeldades pugu. Raamatuseljad on harilikult kumerdatud.

kummis ‹adv›
(võlvina) kumer(as). Kõrge kummis laup. Astus uhkelt, rind kummis. Istus, selg kummis. Võimas kummis turjaga piison, pühvel. Puri, pluus, kardinad on tuulest kummis. Sillakaar on kummis jõe kohal. Kui konservikarp on kummis, osutab see konservi riknemisele. *.. istus võõras mees, kõrvitsana kummis kõhuke vastu lauaserva. A. Uustulnd.

kummitama2 ‹37›
hrv kummi ajama v. minema; kummis olema. *Tagant tulijad [= räimed] aga rõhuvad edasi võrgulinale, nii et see keskelt kummitama hakkab.. H. Jõgisalu. *Taevas kummitas ülal sinise siidina.. F. Selg.

kuum ‹-a 22›

1. ‹adj› kõrge temperatuuriga, väga soe, palav. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Kuumad ilmad, suved. Kuum juulipäev, tuul. Kõrbete kuum kuiv õhk. Troopika kuum niiske kliima. Tänavu oli juuni lõpp kõige kuumem. Kuum leil. Tuba, köök oli kuum ja umbne. Laval oli kõrvetavalt kuum. Päikese käes oli rammestavalt, väljakannatamatult kuum. Lamab rannaliival kuuma päikese käes. b. (esemete, ainete kohta). Kuum ahi, pliit, triikraud. Kuumaks aetud ora. Kuum aur, liiv. Päikesest kuumad kaljud, kivid. Kuum vesi on kannus. Kuum vann 'kuuma veega täidetud vann'. Küpsetasime kuumas tuhas kartuleid. Ahjust võetud kuum leivapäts. Supp on liiga kuum. Kuum tee, kohv, piim, punš. Kuumad 'soojana pruugitavad' kastmed, võileivad. Kuumad mähised. Haigele tuleb midagi kuuma juua anda. Niisked heinad lähevad kuhjas kuumaks. c. (keha, kehaosade kohta, mis haiguse, pingutuse, erutuse vm. tõttu on tavalisest soojemad v. mida inimene ise aistib soojemana). Haige otsaesine ja käed olid kuumad. Su keha on kuum. Lapsel hakkas paksudes riietes kuum. Ajas kiire käiguga naha kuumaks. Kuum juga, laine jookseb üle selja. Keha läbisid kuumad ja külmad hood. Keha kattus üleni kuuma higiga. Erutusest läksin üle keha kuumaks. Tundsin, kuidas mul kõrvalestad solvumisest kuumaks lõid. Poisi nägu kattus kuuma punaga.
▷ Liitsõnad: ahju|kuum, hõõg(uv)|kuum, kõrvetav|kuum, lämmatav|kuum, palaviku|kuum, põrgu|kuum, tulikuum.
2. ‹adj› piltl äge, palav, tuline. a. (kergesti süttiva, kirgliku, talitsematu, tulise loomuse kohta). Tal on lõunamaalase kuum süda, veri. *Niisugune on ta ju alati olnud, tormakas ja kuum, ikka nagu põleks temas miski. K. A. Hindrey. b. (väga tugeva, kõikehaarava tunde, tundmuse kohta). Kuum viha, tusk, kahetsus. Kuum igatsus kodumaale jõuda. Kuum rõõmulaine, tänutundmus. Kuum iha, kihk, armastus, erutus. Kuumad tunded. Tundis väljaväänatud jalas kuuma valu. Kuum pilk. Kuum suudlus, sülelus. Kuum armastuskiri. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
3. ‹adj› (millegi toimumise, mingi tegevuse kohta:) äge, täies hoos, pingeline. Kuum lahing, võitlus. *Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus, / nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus. K. Merilaas.
4. ‹s› kuumus (hrl. õhu, ilmastikuga ühenduses). Ahi hõõgab, õhkub kuuma. Keskpäevase kuumaga on väsitav käia. Saunas kuuma käes läks selg paremaks. Suvised kuumad on veel ees. *..paar leilisähvakat viskasid ilusa kuuma üles. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuum, põua|kuum, saunakuum.
5. ‹s› kõnek kuumustunne (mitmesugustes kehatemperatuuriga seotud väljendites). Tundis, kuidas keha lõi üleni kuuma täis. Turi kipitas ja ajas kuuma välja. *..justkut värin rabiseb üle ihu ja kuum tõuseb palge. J. Tuulik. *Aga pane [haavale] viina pääle. See kisub kuuma välja. R. Roht. *..mul jooksis kuum üle ihu. A. Mälk.

kõhtmine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
anat kõhupoolne, ventraalne. Kõhtmised veresooned. Vihmaussi selg on kumer, kõhtmine külg aga lame.

kõhu|pool [-e]
(hrl. looma) kehapool, kus asub kõht. Lestal on tume selg ja valge kõhupool.

kõverduma ‹37›

1. kõveraks, kõverasse tõmbuma; kõveraks muutuma. Puuoksad kõverduvad lumekoorma all. Puude lehed kõverdusid kuumusest, röövikute kahjustuse tõttu. Selg kõverdus kummardumisel. Haige kõverdus valu käes, valust. Käsi kõverdus haardeks. Vanamehe sõrmed on konksus ja kõverdunud. Põlvest kõverdunud jalg. *Ema jäi aga haigeks ja kõverdus paadipõhjale. A. Mälk. || (näoga ühenduses). Naeratamisel kõverdus ta huul pisut ülespoole. Lapse suu kõverdus nutule, nutuks. Tüdruku suu kõverdus põlglikult. Nägu kõverdus kergest naeratusest, naeruks, naerule, virilale muigele, virilaks muigeks. Huuled kõverduvad grimassiks. *.. kahvatunud näole oli kõverdunud valugrimass.. H. Väli. | piltl. *Jaa – ons aega Issandal tulla õgvendama teevahi kõverdunud elu.. L. Kibuvits.
2. kõveras, kössis, kägaras olema. *.. kõik nägid korraga, et saani põhjas kõverdus täies alastuses vana Venima karvane kehakolask. R. Sirge.
3. kõverana, kõveriti kulgema. Asula kohal kõverdub tee paremale. *.. vestitaskust vestitaskusse kõverdus jäme kuldkett.. A. Jakobson.

käe|selg
labakäe välimine, peopesa vastas olev osa. Pühib käeseljaga suud, higist laupa, pisarad silmist.