Dante Alighieri

Itaalia keelest Harald Rajamets

Jumalik komöödia. Põrgu


ÜHETEISTKÜMNES LAUL


Nüüd, üsna ühe kõrge kalda serval,
mis kaardus, moodustunud kaljurusust,
me jõudsime veel hullemasse summa.

Seal ülemäära ilge leha tõttu,
mis hoovas sügavikust, peatusime
me ühe suure haua kaane taga,

selt varju lootes; kivis oli kiri:
'Paavst Anastasius on siin mul hoida,
sest õigelt teelt end väärata ta laskis.'

"Siit alla minna tuleb tasakesi,
meel natukene harjuma peab enne,
siis sa ei tunne seda halba haisu:"

Nii ütles meister. Mina talle: "Mõtle
siis, kuidas aeg ei kuluks meil siin tühja."
Ja tema: "Mõtlesin just sedasama.

Mu poeg, need rahnud piiravad," ta jätkas,
"siin kolme astet, kitsenevat nõnda
järk-järgult nagu nood, mis sul on nähtud.

Need kõik on tulvil äraneetud vaime.
Et piisaks sulle, et neid näed, nüüd kuula,
mis moel ja miks nad heidetud on siia.

Eks kõigel kurjal, mida taevas vihkab,
eesmärgiks ole ülekohus – eesmärk,
mil on tööriistuks vägivald ja pettus.

Et pettus on just inimeste pahe
ning vastumeelsem Loojale, siis petjad
on sügavamal, kus neil piin on suurem,

ent vägivaldsed esimeses ringis.
Et vägivalda ilmneb kolme liiki,
siis jaguneb see ring veel kolmeks astmeks.

On vägivalda Looja, iseenda
ja ligimese vastu, isikute
või vara suhtes, nagu sa ju mõistad:

kes tapab ligimese või lööb haavu,
kes põletab, kes lõhub teise vara
või röövides teeb talle ränka kahju.

Seetõttu mõrtsukail ja haavajatel
ja rüüstajail ja röövleil piinapaigad
on eri astmeil esimeses ringis.

Kes endale on teinud vägivalda
ja oma varale, see teisel astmel
kahetseb ilmaaegu igavesti.

Mõni ju hülgab ise teie ilma
või raiskab maise vara, mängib maha,
või nutab seal, kus tuleks olla rõõmus.

Ning Looja vastu vägivaldne mõni
on südames, küll salates, küll needes,
ja loodust põlastab ja selle heldust.

Ja nõnda kolmest astmest kitsaimale
on Soodom ja Caorsa andnud paljud;
ning Looja teotajadki on sealsamas.

Ja petta, kuis see patt ka südant riivab,
võib seda, kes meid usub, kui ka seda,
kes meile oma usaldust ei kingi.

See viimast liiki sohk küll lõhub ainult
neid armuköidikuid, mis loodus loonud,
seepärast teises vööndis pesitsemas

on petised ja posijad ja vargad
ja kupeldajad, ametite müüjad,
liigkasuvõtjad ning muud sigitised.

Kuid tolle teise liigi rahval unub
veel peale loodusliku armu teine,
mis isiklikust usaldusest kasvab.

Seepärast väikseim ring, seal all, kus keskpunkt
maailmal on ja Disil troon, on paigaks,
kus reetureid piin igavesti õgib."

Ja mina: "Meister, sinu kõne sammub
nii selgelt ette, seletades hästi
nii kuristikku siin kui rahvast selles.

Kuid ütle mulle, nood seal mudamülkas
ja nood, kes tuule kanda, vihma peksta,
ja sõimlejad, kes veeretavad rahne, –

miks noid ei nuhelda siis tulelinnas,
kui Jumal vihkab neid? Ja kui ei vihka
noid tema, miks neid nii siis piinatakse?"

Ja tema mulle: "Miks su vaim küll uidab
nii kaugel, kõrval tavalisest rajast?
Või ekslemas su meel on hoopis mujal?

Kas Eetikast ei mäleta sa sõnu,
mis käsitlevad kolme meelelaadi?
Sa tead ju küll, et Jumal neid ei salli.

Tigedus, ägedus, hull loomalikkus;
kuid ägedus on see, mis Jumalale
on vähem salvav, väärib vähem laitust.

Kui kaalud selle õpetuse mõtet
ja tuleb meelde, keda sa siis nägid
seal ülal kannatamas oma piina,

siis mõistad küll, miks nendest jõledatest
nood lahutatud on ja vähem karmilt
jumalik õiglus noid kui neid siin nuhtleb."

"Oo päike, seletad mul segast pilku
ja udu hajutad, teed nii mind rõõmsaks,
et kahtlus vahel teadmisest näib kallim.

Kuid võtkem veidi tagasi veel, sinna,
kus ütled, et liigkasuvõtja solvab
Jumala headust. Tee see sõlm veel lahti!"

Juht vastas: "Filosoofia ju näitab
küll sellele, kes märkab süveneda,
kuis loodus oma avaldustes lähtub

Jumala tarkusest ja tema kunstist;
ja kui sa mõtled oma Füüsikale,
siis leiad juba mõne lehe järel,

et teie kunst, niivõrd kui suudab, järgib
seda kui õpilane õpetajat
ja nii kui lapselaps on Jumalale.

Neist mõlemast, kui tuletad sa meelde
ka Genesise algust, elatama
peab inimsugu end ja edenema.

Liigkasuvõtja tee on aga teine,
ta solvab loodust nagu selle lastki,
sest oma lootuse ta paneb muule.

Kuid tule, tahan edasi nüüd minna,
sest silmapiiril vilkumas on Kalad
ja Vanker kaldunud on loode poole

ning kaugel veel on rada, mis viib alla."


sisu