[VOT] Vadja keele sõnaraamat

lapa Kett. M Lu J, g lavaa Lu J lav̆vaa M
1. (aeru-, suka-, jala)laba | vn лопасть; (чулочный) носок; стопа; ступня
M veslal on lapa i rutška aerul on laba ja käepide
Lu aŋkkuri ku lassaa põhjaa, sis pannaa kasse lappaa heeno rossi kui ankur lastakse põhja, siis pannakse selle laba külge peenike tross
M suk̆kaa lapa sukalaba
M siiz on lapa, varpaaᴅ siis on (jala)laba, varbad
M jalgaa lapa jalalaba
Lu karjušil tunnijõ eb õllu, aikaa piti saavva täätä jalka lapoil karjasel kella ei olnud, (kella)aega pidi saama teada jalalabadega (= jalalabade abil varju mõõtes)
Lu jalka lapoil mitattii kupain i saatii täätä, mikä on aika, ühesä jalka lappaa õli ühesä tunnia, kahõsa jalka lappaa siiz jo tuli tšümmee tunnia jalalabadega mõõdeti vari ja saadi teada, mis kell(aaeg) on: üheksa jalalaba (pikkune vari näitas, et) oli kell üheksa, kaheksa jalalaba, siis juba oli kell kümme
2. (voki) koonlalaud | vn кудельник
Lu koontalo lapa koonlalaud
J ripus koontõl vokii lappaa riputa koonal voki koonlalauale
■
M aragaa lav̆vaa putkõa ep süüvvä naadi putke ei sööda.
Vt. ka airolapa, aragalapa, jalkalapa
Vt. ka lapa-lauta, lapia